Tere õhtust, Põlva rahvas, tere õhtust, kuulajat. Rameeto avalik õhtu, kodukandi lood Põlvast on alanud. Täna on siin Põlva kultuurimaja saalis koos kõik need, kellele armas kodukant, kes siin sündinud või kasvanud, kes siia tulnud ja ka need, kes siit ära läinud. Laskem kohvil hea maitsta. Võtkem julgus kokku, mõelgem jutud valmis, sest mine sa tea, kelle juures täna õhtul mikrofon peatuda võid. Öeldakse, et kõige julgemad olevat lapsed. Nendel puuduvat häbenemise tunne. Seepärast küsingi praegu Põlva laste aednikelt, kes kogunenud ansamblisse Sipsikud, kas tõesti on seni sipsikut, palun? Kes teist siis vastab? Kindlasti on väga armsad ka. Miks teie ansamblisse koondunud olete? Meil andest igav lõunatundidel, lapsed magavad. Tulen vete toast esinema lastele ka. Siis on huvitavam, kui kasvatajad laulavad midagi. Küllap tegu on vist sellega, et te püüate lastele ette laulda nii, nii nagu nemad teile laulma peaksid. Tegelikult viimasel ajal on kuidagi need asjad nagu segamini läinud. Lapsed laulavad vanainimeste rami ja ja need, kes lapsi õpetavad, laulavad laste omi. Olge sama julged kui teie kasvandikud. Kes tuleb lasteaednikele appi? Alistub punase kleidiga. Aga kas te ei olegi kasvatajad? Ei, tema on veel lisaks temal vanem neist targem kindlasti aina. No kuidas on siis lood? Lastele meeldivad rohkem need laulud, mis täiskasvanutele mõeldud kasvatajad tahavad lastele õpetada lastelaule, siis kangesti katsuvad nad väga ilusaks teha, esiilusasti ette kanda. Aitäh, kohe veendume, kuidas kasvatajad oma ülesandega toime tulevad. Päkapiku east alates tekib meil kõigil tahtmine teada oma kodupaika. Öelge palun, kust on saanud Põlva oma nime? Ja kui vana on Põlva? Näiteks näiteks teie, palun? Mina arvan, et põlv on niisama vana kui mina sealt ma ei tea, kas põlva tuli või ei ole. Aitäh. Aga näiteks näiteks teie, kust on Põlvamaa nime saanud, selle kohta on päris mitu varianti olemas. No räägitakse üldiselt niuksed asjad. Et kui Põlvale ehitatud, siis oli üks tütarlaps müüritud põlvili kiriku müüri sisse ja sellest siis ka põlvili või põlva. Niimoodi liigub päris mitmeid, ma kõiki ei teagi. Tänan, üks variant on meil olemas, aga kui vana on põlva, palun? Ma ei teadnud. Öelge, palun, teie, kui vana on põlva? Ei tea, aitäh. Tavaliselt ikka on nii, et ega me kõige lähedasemad eriti hästi ei teagi. Kuid teie keskel on ka mees, kes on Põlva ajalugu ümbruskonna ajalugu uurinud siitsamast kultuurimajast. Rein Vill. Kas siin öeldu? On õige, et Põlva on oma nime saanud sisse müüritud tütarlapsest. Jah, see legend on õige, nimelt see muistend räägib sellest, et kui Põlvasse hakati ehitama kirikut siis vanapagan olevat seganud sellele asjale vahele. Nimelt nii, et kui palju päeval ehitati nii palju vanapagan öösel ära lõhkunud mindud siis targa juurde nõu pärima, tark öelnud niimodi müüriga kedagi sisse. Järgmine päev olevat Sis kuulutatud rahvaled, kes tahab, hoidab kiriku võtmeid. Üks noor neiu nimega Maarja olevat avaldanud siis soovi tüdruk võetud siis kinni ja müüritud elusalt põlvili asendis kiriku müriisisse. Seal tema siis olevat hoianud kolm ööd ja päeva peale seda ajanud kõik vait. Ja sellest saigi siis see org, kus kirik ehitati nimeks Maarjaorg ja ka see külakene. Seda hakati nüüd kutsuma Põlvaks just tüdruku põlvili asendi järgi. Ja kui vana on see koht millal tekkisid esimesed inimesed siia enne kirikut, tähendab juba. Kahjuks ajalugu ei oska anda täpset vastust sellele küsimusele aga arvatakse, et Läti Henrik oma kroonikas mainib ühte nime Valgata palve ja arvatakse, et see koht ongi praegune Põlva territoorium. Aga kirjalikes allikates esimest korda mainitakse Põlva kihelkonda 1452. aastal. Küllaltki vana ja eakas. Ja selle pika ajaloo jooksul on põlva kasvanud siis nii suureks või jäänud nii väikeseks. Nii nagu me praegu teda näeme. Mis on siin olnud takistuseks või mis on olnud selle tiirustajaks, et ta on praegu just nii suur ja nii väike Põlv oli väga väike kirikuküla ja alles 1950. aastal hakkas põlva õitseaeg. Nimelt siis loodi Põlva rajoon ja elusin alevis tohutult hoogustus. Kui näiteks 1950. aastal Põlvas oli ainult 776 inimest, siis praegu on neid 3300, arenes tööstus- ja Põlva muutus rajoonikeskuseks. Siin asuvad kõik rajooni tähtsamad asutused alates administratsioon asutustest lõpetades siin tavaliste poodidega. Meil siin alevis on oma kool siis kultuurimaja, mis asub vanas hoones, siis on siin terve rida asutuse nimega KEK MEK siis EPT. Meil on olemas oma linavabrik, oma piimakombinaat, kooperatiiv ja veel terve trobikond asutusi. Mida teate põlva elus kõige toredamaks? Kindlasti meie laulupäevi, mis siin Põlvas aset leiavad. Põlva laulupäevad on juba üpris vanad, nimelt juba 1858. aastal peeti siin esimene Võrumaa laulu pääl. Peale seda on peetud laulupäevi Põlva rahvaharidusseltsi poolt alates 1911.-st aastast ja rajooni laulupäevad sell aastal. 20. juunil leiab aga aset Põlva kõige suurem laulupäev Lõuna-Eesti segakooride laulupäev. See on meie looduslikult kaunis Intsikurmus, kuhu on ehitatud hästi tore laululava. Aitäh. Ajaloo uurija rääkis juba sellest, et siin laulupäevi peetakse, et siin palju muusikamehi on. Täna on kohal ka üks muusikameeste esindaja, lõõtsamees Pettai. Kõigepealt pillist soni, omapärane Teppo pill, teie käes varastatu on ta 1936. aastal? Koguateegias olnud ei ole, kogu aeg. Sa oled vahepeal teise mehe käest ostsin. Tüpopillide saatus on alati päris huvitav, kus kohal on see pill mängimas käinud? Ta on kõlanud palju käinud, maleülevaates on kell siin Tallinnani vaja. Kõik külapeod ja tähtsamad küla sündmused on see pill ikkagi läbi ei lähe? Jah, selle, et ega jäta Eskutas mängima, mida te teete, ja ka siis, kui teie pilli ei mängi. Sest see on juba igavavõitu. Mis ametit te peate? Tegelikult Olejevlimis? Tee oli peale. Siis on teie käest päris õige küsida, miks annavad nii auklikud on. Noh, ei ole jää, kohati on selle taga, need, nüüd on kiilasjää ja ega ega levi võtad epivalle. Ei kõvaste külland, külmenumine. Nojah, aga maanteedel käite ka ikka sillutama, erilised erilised ei käi ainult, kui nõuetas, siis lähen. Ma olen tegelenud kommunal ettevõttekombinaadi, nii mulle Joman, tee putuvagi roll. Missugust lugu te olete kõige rohkem pidudel mänginud? Polka ekso, mõnikord nagu kuulsam tõkomics, ise tantsijatega. Kuigivõrd. Tavaliselt pillimees ei tantsis, on küll õige, ei saagi bändi sellega mängid nuga seal tantsides lahedalt. Nii, palun. Maamees armastab maamehe pilli, esis palun teid, Põlva põllumajandusvalitsuse juhataja Vassili Talumees. Kuidas teie iseloomustate Põlva põllumeest, Põlva põllumees viimase viie aasta jooksul on ära teinud väga suure töö. Kui varematel aastatel oli Põlva rajoon vabariigi viimaste hulgas üldse Kagu-Eesti, nagu nimetatakse ülevalpool siis viimased kolm neli aastat on ta teinud väga suuri edusamme ja teistele järgi rühkinud. Ja see ongi Põlva põllumehe nii suuremaks saavutusteks. Jaga edasi püüdmise mõtteks, et veelgi rohkem saada. Kas teie künklikud ja teatud määral kõveralt põllud vastavalt maastikule on teile kasuks või kahjuks? No päris nii ei saa öelda Põlvas, kõik oleks künklik ja kõverad, põllud üks kolmandik põllumajanduslikust maast on ka köök, saun, Otepää kuppelmaastik on raske olnud juba, kui seal kunagi põld on hakatud harima ja on ta ka raske. Praegu muidugi tasastel aladel on mehhaniseerimistase kõrge. Aga kuppelaladel isegi iga mehhanisaator ei sõida ja on ei ole ühtegi aastat olnud, kuna näiteks kombain ümber ei ole ainult väga tublide meistrite käes. Nii et see iseloomustab võib-olla rasket tööd või töötamisraskusi nendel aladel. Mida te ootate uuelt põllumajanduslikult aastalt? Me ootame uuelt muidugi palju sõjaväe endale väga suured ülesanded. Kuid põllumehele teeb muret praegune ilmastik, nagu räägitakse, et lumikelluke õitseb rukkis on teatud määral tärganud ka ristik. See muidugi head ei tõota, kui veel mõned nädalad sarnaselt edasi kestavad. Põllumees on tavaliselt väga hea ilmaennustaja. Missugust ilma teie ennustate? Mina ei oska ennustada, aga meil on siin üks ilmaennustaja olemas, seltsimees Raudsepp on tema nimi, tema kindlasti tuleb mulle selles osas appi, ma olen tema poole ka pöördunud. Kui sarnased kriitilised momendid on ta muidugi päris hästi on ennustanud. Palun väga. Mis ametimees te olete? Eesti põlemas tehnikas? Töötan jaoskonna juhatajana töödejuhatajana. Kust olete saanud omaduse ilma ennustada? Isa käest õppisin looduse tähelepanekut. Kõiki ma hästi omandanud, muidugi olin noor tookord ja mõningad asjad jäid meelde, aga igatahes juulikuus madele isolite puhkust, aitäh, aga kevad, missugune tuleb. Enne jaanipäeva võib püksid maha võtta? Põllumehele tuleb siis hea või halb aasta tööd tuleb selle võrra rohkem. Kapriisne on Eestis öeldakse, et kahte suve ei ole, et talvel suvi, suvel ka suvi, aitäh. Kui vanasti oli linane riie põhiline kehakate, siis nüüd tänapäeval vahetab sünteetika vägisi lina välja. Põlva linavabriku inimesed tahavad vägisi väita vastupidist, saame tuttavaks Priit Korts. Töötajate ma õpin praegu, kui ma töötasin linavabrikus kust tuleb lina, mida vabrik, töötleb lina põhiliselt mäevabrikule tuleb Lõuna-Eestist üldse sellepärast et praegu Eestis põhiliselt lina kasvatab Lõuna-Eesti. Aga kuna Eesti põllumees on juba niisugune imelik mees, kes pahatihti Nigatsuv ikka ajaga rohkem sammu käia ja sellepärast nagu ei taha enam lina hea meelega kasvatada, siis linaga on päris suuri raskusi ja vahetevahel juhtub sedagi, et tuuakse lina sisse Valgevenest. Need naabrid aitavad, naabrid aitavad sellisel juhul, jah. No põhiline on, muidugi on meie oma rajooni lina põlva linavabrik lihtsalt töötleb lina ümber ja see viiakse siis Pärnusse, Pärnu linakombinaat omakorda sellest siis teed mitmesuguseid asju, seal linast, riiet ja muud. Vanasti oli lina töötlemine väga raske töö. Kuidas ta nüüd teil vabrikus on? Vanasti raske olema, vanemad inimesed teavad rääkida. Aga ega ta praegugi ei ole kuigi põhiliselt tööprotsessid, on enamuses kõik mehhaniseeritud mehel aga ega rahvas ikka hea meelega niisuguses kohas nagu linavabrikus töötada ei taha. Ta on ikkagi küllaltki raske ikka meil olemas põhiline kaader kes on töötanud juba linavabriku asutamisest saadik siiamaani ja, ja need on ka Tuuli töötajad ja neid on küllaltki palju. Kuidas teie sattusite linavabrikusse tööle? Kuna mul nagu linavabriku või vähemalt suhteliselt, siis ma läksin sinna tööle. Tohib teada, mida te mõistate? Lähemate suhete all? See nimelt mul isa töötab sellel alal juba väga kaua aega. Ja siis ma läksin tema juurde tööle, pole nagu õiget kutsumust selle töö järgi, sellepärast sai teine ala valitud või alal perspektiivi. Ei no mina arvan küll, et alal peaks perspektiivi olema. Ega see nailon nii väga hea ei pidanudki olema. Pidin praegu moes, olemad, kantakse ikka rohkem linast särki. Jääks Eesti talumees, ole ka eluaeg kandnud, tähendab põlvede viisi kannud linast särki. Nüüd ta on natuke nagu Pepsi Max läinud ja moodsamaks ja tükib ikka poest nailon särki ostma, aga eks see hoog läheb ka üle ja siis on jälle linast riiet vaja. Palju tänu teile, aitäh. Soovime linale ikka jõudsat kasvu. Kooperatiivi naisansambel palun teid. Kas teil on Põlvas palju häid ostjaid küll, kes ei ole, kapriissed, palju ei nõua ja enamus ikka on võib öelda, et on head asjad. Aga noh, neid on ainult nii väike protsent, kes häirivad teinekord tuju, rikuvad enamuses just võõrad, kes sisse sõidavad. Aitäh. Naised on kapriis samad ostjad kui mehed. Koduga võivad olla seotud väga eriskummalised mälestused. Möödunud sõda tõi ka raskeid katsumusi põlvalastele. Praegu tahaksin juttu puhuda endise partisani Valter koosa pojaga kelle mitmed tegemised just põlva kandiga seotud on. Sõja ajal, kus kandi mees teise ole praeguse rajooni järgi Põlva sündinud Moostes siis 13 kilomeetrit eemal, missugused mälestused il koduga seotud on sõja päevilt 1941. aastal kutsealusena Nõukogude Liidu tagalasse siis pisut aega punaarmees hiljem eriülesandega siia kodukanti, õieti Lõuna-Eestisse, parase distina. Siin olin peaaegu aasta siin. No muidugi, mitte ainult Lõuna-Eestis, Lätis, Valgevenes, Kalinini oblastis. No siis veel Leningradi oblastis ja hiljem jalgsi läbi rinde, see oli 44. aastal siis kooli juba vabastatud, Tartu lähistel oldi Tallinnasse. Kuhu teie tulite langevarjuga, Misso valda, Võru rajooni, õieti lati territooriumile, seitse kilomeetrite Eesti piirist, sinna maandusime 21 inimesega. Ja sealt algaski meie tegevus ja sealt siis vastavalt meie ülesanded, mis praegu seal muidugi bussiliikluse rongiliikluse juures olid meil jalgsi mõeldud kolm 40 kilomeetrit oma baasist eemal sooritasime ülesande ja hiljem siis jällegi tagasi. Asi on, meil ei olnud. Lahingugrupp oli luuregrupp, mis oli sõjapäevil teile kõige raskem? Tagalas on kõige raskem, kuna seal on ümbergi vaenlane rindel seda parem, ühel pool vaenlane omad on tagapool. Et ei saa veel täiustada. Et mis eriti oli kõige suurem oli muidugi nälg, talvel lumes magamine. No muidugi ei olnud siia ja kõike tuli taluda. Kas partisanid on ka partisanirõõme? Noh, üks rõõm on juba see, et elus olen. Noh, eks seal oma argipäevases elus tuli, kõike ju sai. Kuidas öelda, nutta jääks, mõni rõõmuhetk oli naerdaga, sai teinekord nii, et kõigi juhtus. Millal ta uuesti oma kodukanti jõudsite? 44. aastal augustikuus. Ja praegu tegelete, millega mehhaniseeritud ehituskolonni teatan. Kui sageli. Eriti meil on Lõuna-Eesti koondis, kus me tihtipeale oma kokku aastas üks kord peale selle, meil on pidev kirjavahetus partisanidega eesti partisanidega. Möödunud aasta lõpul olime koos Tallinnas, kus oli meie vabariiklik kokkutulek ja nii ei saagi, ununeb. Ja siis, kui kuulad raadiost halbu teateid, ennustatakse seda mõnel pool. Väga kardan, et äkki seda puhkab. Aga kui sellele tuleks uuesti tagasi pöörduda ja ma kõlbaks veel selleks, mis ma kunagi olen olnd partisani parastatistina, siis ma muidugi võtaks selle uuesti käsile selle töö, nagu me nimetame seda, on töö. Praegu peale kasvanud täiesti uus põlvkond inimesi, kes sõda ei tea, sõjast on ainult lugenud, filme näinud ja ka teie juttusid, kuulanud mida teilt küsitakse? Küsitakse tavaliselt, kui noortele esinen siis, et kas oli põnev küll, võiks ikka põnev olla. Kui ikkagi langevarjuga alla hüpata, kui kõrgelt veel ja jätkas, ikka on ilus vaadata seda taevast ja maad ja seda küsitakse, küsitakse nendes koolis lapsed. Aga vanemad seltsimehed küsivad, et kas oli raske, oli raske ja nii et kõigiti on neid küsimusi, kuidas julgesid, küsitakse ka, mina vastan sellele tavaliselt nii, nagu siis endast just see alla hüppe kuivad kooli läbi teinud, juba aasta-poolteist koolis õpitud ja siis, kui need viimased katsed parastatistina lange varjerina ja kui kõik see 200 inimest hüppavad, siis tunnetad lihtsalt, et kuidas mina siis see kõige viletsam peaks olema, et mina julgeks hüppat just sõpradega koos sõprade abiga. Niisiis saigi see teoks, mida te vabal ajal teete? Ma käin kultuurimajas siinsamas ja, ja ma kunagi ütlesin nii, et kui ma vanaks jään, ma enam mujale ei kõlba, siin. Hääl on ära ja võib-olla isegi näidendit enam ei oska nii teha, nagu tänapäeval nõutakse sisse. Ma mul on rääkida, et kultuurimaja direktor ega siin ja siis siis niisugused asjad ma paluksin endale eesriidetõmbe kohta. Nii nagu öeldud, on peale kasvanud uus põlvkond, kellel on omad rõõmud, omad mured ja ka omad laulud. Niisiis kultuurimaja noorteansambel. Missugused on teie rõõmud laulda sama hästi õppida? Samuti hästi laulda? Lauda on kõige parem kindlasti siiski koolissa Tiie lauldav laul. Aga teie mured siis kui 200-st, kas siis midagi ikka halvasti lähed kooli, sest kõik läheb halvasti, siis on väga. Koolis. Põlva on ka see koht, kus isetegevus on heal järjel olnud. Ja juba aastakümneid on ka näitemänge tehtud. Palun siia juttu vestma näiteringijuhti lavastajat, praegust pensionäri Eduard Tamme. Kui kaugele aega tagasi ulatub siinkandis näitemängu tegema? Näitemängu tehti siin juba sajandi algul, uut hoogu sai ta 1920. aastal ning ehitegi pälvasse haridusseltsimaja. Missuguste näidenditega olete teie kõige enam tegelenud? Ma olen kaasa mänginud ja, ja ise lavastanud circa 150 näidendit. Ja osades Ma olen esinenud nüüd vastu ütlemine. 200 maagasin tegevust juba 1900 19. aastal. Väikeste vaheaegadega. 68. aastal asutati siia pensionäride klubi ja tema eriline tegevusala ongi näidendit. Jah, meil on praegu kah õpitud vene klassikast kolmevaatuseline komöödia, perekondlik lõunasöök, see laul on ette kandnud vast üks, kaks, fessime korda Põlvas ja, ja siis oleme ringreisid teinud see lähematesse rahvamajadesse ja kultuurimaadesse. Mis on selle tegevuse juures kõige raskem? Kõige raskem on, praegusel ajal on tegelaste Antsimine, enne oli, ei olnud, vaata näitusesse juba tsaariajast peale ja siis kodanlikul ajal ei olnudki suurt muud lõbustust, kui ainult see näidend ja ja, ja siis oli, tegelesid külluses, mõneti isegi pakkusid jah, aga nüüd on juba tegevus killustatus, juba on see sporte, paljusid huvitab. Nii et nüüd on palju raskem tegelasse saamine. Kas te loodate siit saalist ka endale näitlejaid? Mitmete ja ma juba ikka silm on, see lähebki savile kanjase. Aitäh teile edu näitemängu tegemisel ja loodame, et saal vähemalt kõik siinviibijad teie palvele tulevikus vastu tulevad, kui on häid osatäitjaid tarvis. Palun jälle noori laulma. Ja praegu laulate ära vait. Nagu märkate, on siiamaani esinenud teie ees põhiliselt naised. Nüüd siis anname sõna ka põlva meestele. Meesansambel palun. Öelge mehed, missugune osatähtsus on põlva meestel võrreldes üldse kogu Põlva eluga? Ta peaks olema väga suur, see naistetööalaseid töid olnud võlts, väga vähe. Enamus kõik meeste vabal ajal, mis alasid harrastatakse, siin oleneb meestest, gene jõuga, seal keset tegevust käime laulmas. Kes on sportlased, kes kalasportlased kes on pillimehed ja mõned armastavad tantsida ka Peipsi Põlva meeste armastatum palk, nagunii. Kalamehed ja sikutad mehed soome saunas käime ka kaunis tihti, siin vastan kaks kalameest, aga need on ka igapäevased vist. Punas kannavad õngekonksu tenori mehed seal. Öösel peadele sikute tegemiseks lähtiminerdame Peipsi ahvenale pihta panna ahvenas havi. Ja praegu Luts riivab ka vaheda, kuidas need kaks huviala kokku lähevad. Laulmine ja kalapüük, kui kala ei võtaks, paned suitsertele laulukese käepael, ahven hakkab käsis võtma. Teil on täna kavas mitu laulu. Esimesena tahaksime kuulata vana valssi. Palun, mehed iseloomustage oma kodukanti, väga ilus koht on siin ilusa järve tegime siia alla orgu ja kunagi tahaks Põlvast lahkuda näiteks komandeeringus. Siis alati tahate kiiremini siia tagasi saaks isegi süü ära siis Tallinnasse kuskil Tartu hästi ilus mägine loodus, eriti meie laululava, Intsikurmu mol, tööalaselt tuleb palju autoga sõita, mulle meeldib siin Põlva tänavatel autoga sõita. Üks põhimine ja kaunim koht mis on kogu vabariigis tuntud meie taevaskoda ja nii meie rajooni inimesed kui ka kogu vabariigi matkajad turistid ei jäta vist kunagi käimata taevaskojas ja selle saare ümbruses. Mina elan Põlva järve kõige kaunima kalda ääres ja, või peal väga ilusa metsa ääres väga kauni koha peal. Väga armas koht, kui te kõik nii hästi Põlvast räägite, siis loomulikult, et soovite ka, et teie ise olete üle külapoisid. Ega me just alla ei taha jääda, enda teada küll olen, ma ka ei tea, mis rahvas arvab sellest, sellepärast olete te ka laulu võtnud kavva, mis sellest väga uhkelt räägib, see Kingse panti. Ma. Olen. Igale laova tolajal laanenääriraadi käibe koliti ladega. Harry. Olukorra plaanib, anname. Valka paberil. Larry Nabala rahvale ei näidata iga võrrario. Ega pole telekaelapaela raiskama, aega. Tuli veel, võib. Veel. Sabapalliga. Nüüd aga kutsub kooperatiivi naisansambel meid labajalavalssi tantsima. Meil kõigil on rõõm teada et just teie kandist on pärit vabariigi rahvakirjanik Friedebert Tuglas. Rõõm teada, et väikese Illimari jalutusrajad kuuluvad teie kanti. Palun Põlva keskkoolikirjanduse õpetajat Laine Kõpu meenutada, kuidas väike Illimar ja rahvakirjanik on teile mõju avaldanud. Kõigepealt, et me elame kõik vanameistri juubeliootel tahaksin tema kodurajooni rahva poolt soovida talle sama hingestatud vanadusepäevi kui on need hetked, mida me oleme veetnud tema teoseid lugedes. Ma usun, et igal kirjandusõpetajal on olla tore õpetaja niisuguses rajoonis, kust on pärit rahvakirjanik seda enam koostab see omaks võtma põhimõtteid, mida kirjanik ise on sõnastanud järgmiselt. Ei tohi esitada endale liiga madalaid nõudeid, et saavutada suuremat, sellepärast tuleb taotleda suuremat. Ja see on ka minule Tuglase hästi lähedale toonud jätnud lähedaseks ka nendel aastatel, kus maali aastatest, kus ma juba olen, kus me igaüks otsime oma väikese Illimari jadasid. Väikese Illimari rajad on pea vähemalt usun kõigil saalisviibijatel läbi käidud. Ja muidugi raamatu teel läbi mõeldud. Tahaks loota. Ja ma usun, et mitte ainult meil siin saalis olijatel vaid kõikidel neil, kes Tuglas taustavat ja tema väikest Illimari Mida rahvakirjanik on andnud ja pannud sellesse klassikasse kuuluvasse raamatusse? Mind isiklikult veetleb ja ma olen tähele pannud ka paljusid noori see inimlik uudishimu, mis saadab meid hällist hauani väikese Illimari juures. Rahvakirjaniku kõrge ea tõttu ei saada kahjuks viibida teie keskel kodurajooni rahvas. Koit, ta tervitab teid helilindi kaasabil ja loeb teele ise katkendi eessõnast raamatule väike Illimar. Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan, minenikult tagune, nüüd olen sinuga koos kasvanud, olen kõik Supäevad vees elanud, olen peaaegu sai see ja peaksin tundma, kui tal on ju ometi ka palju vanem. Ja näen mõistvalt kõike, hoopis teisiti. Palju sinust on kadunud ja palju uut juurde tulnud, mis on ehtsam, mis parem, tookordne võid, nüüdne? Tõtt-öelda ma ei tea seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtis seda või mitte, kõige eest hoolitses aeg. Ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahab. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti ellusega minevikule mõtlema. Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid? Väike Illimar, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud siis täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud öelda, tammusid jalalt teisele paadis kõrvale, häbenesin, või kuidas oleksidki öelnud, et ahah just korstnapühkija saada. Siis hakkasid võõrad Omalt poolt mõistatama. Kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutset, mitte, küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärset. Aga seda elukutset, mis sa oled viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli sessi ümbrusest tundmatu. Õieti on see elu väike Illimar õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu hoolimata kõigest kiibedusest, mida oledki kogenud inimesed on sulle üldiselt head olnud. Jeans, su elu on paremini läinud, kooli, sulle endale selleks eeldusi oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnustanud. Nii üliõnnelik, kasu elu siis nüüd juba olematus majas olematuid järve rannal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde, sulekõrvad ja kuulata on nagu kohisest kulutanud jõgi kauguses. Kõigest sellest tahaksin Paiutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast taipasin teda täiesti sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen külvist targemaks saanud, aga midagi on ka, jäljed. Meenutada, millise paistis maailm kõrgest rõhust, kust pea üle ei ulatanud. Vehime ära, elan hästi kalmuse lõhna ega vutihäält. Aga sõnu seada oskama nüüd ometi paremini. Julgeksin ka vastata küsimusele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küüsis küllap siis vastaksin, tahaksin olla alles äike. Illimar. Ma jaaksoo ja männimets Taas vaatsin voolus. Seal mind, ma, millal. Mees. Haagi. Seal maagaariaats käisin. Halloo. Seal mure iial. Oli Sallo oli-s töötava malad. Siis saatis liiga. Ootnud. Kaugel? Ees GK toomele. Nii on. Mees. Kodurahvale laulis nii nagu ka kuulajad juba aru said. Kalmer Tennosaar, mida on andnud sulle kodu? Ma vastaksin ühe luule salmiga. Et ei, siia lihtsalt astuta ei tulda, vaid hardumuses kõnnitakse vaikselt kui puudutab jalg püha kodumulda. Taas jõudes siia rännult mitme paikselt siis tunned imeline heldimus, sind haarab kui kõige kallimat, sa kannaksid nüüd süles. Eks kodu oli andnud mulle esimesed alged minu isiksuse väljakujunemiseks armastuse looduse vastu. Armastuse maa vastu, maad töö vastu. Eks mu laulu juuredki ole ikkagi kodust pärit, ema mul laulis ja õed laulsid siis kui täna on kodu, kodukandi jutud, siis ma meenutan, et no mina ei ole küll põlva, mis ma olen seal kiiderwe kandist. Aga see on siin lähedal. Ja eks meiegi küla oli nii Sulev võrdlemisi ärksa vaimuga. Järviste perekond, väga musikaalne perekond. Seal oli neli-viis poega, isa mängis neil viiulit, vaat nemad tegid juba kah seltsimajas näitemängu, samuti puhkpillimuusikat, viiulimuusikat. Minu õed laulsid, mu isa mängis näitemängu, ema laulis. Võib-olla oli ka kõik tõukejõuks sellele, et mina astusin ka sellele teele ja näiteks täna ma kuulasin laululapsi oma saate jaoks. Loodan, et tõesti jah, uued kuusikut ja otsad ja loobid ja võib-olla jah, mõni väike Tennossargi lippab praegu ringisin. Ja tahaks loota tuleb järelkasvu ka selles selles suunas, mis sinu laulureisidel laulmisel on olnud väga erutav, suur, mida sa praegu kodurahva ees võiksid meenutada. Võib-olla esimesed niisugused võidud nagu esinemine rahvusvahelise konkursi žürii ees 1957. aastal Moskvas. Kui ma tulin laureaadiks, no siis oli kuidagi niisugune hea tunne, et vaata ja niisugune väike jah, miis seal Põlva kandis kah võib midagi, äradetasin rahvusvahelises ulatuses, nii et võib-olla see, aga muidugi ilusaid momente on palju. Ja väga kallis on see ka, et need kodust toodud laulud nagu näiteks üksik majakenegi põllu sees ja mõned teisedki, mis ma olen emalt kuulnud on meeldinud rahvale, on leidnud kuidagi niisuguse ühise kõlapinna ja on haakunud siia inimeste südametesse, see teeb rõõmu, et kodukandi laulud meeldivad ka väljaspool kodu. Kui sageli sa ise kodukandis käib? Igal suvel ikka vahel isegi talvel. Ja kui tihti sa siin laulad? Mitte just sageli, kui aus olla, Põlvastma laulsin viimati kolm aastat tagasi, teeb rõõmu tänased ansamblid ja, ja solistid ja pillimehed. Ja mul on hea meel, et Põlva rajoon hoiab kuidagi niisugused rahvamuusikatraditsioonidest kinni. Rahva instrumendid nagu lõõts ja kannel, on siin au sees ja ja laulu pealkiri nüüd ka just nii kui enne, just nii kui enne. Et on jälle hästi. Tunnen endas. Ja teiseks ei puutu. Ma palun Heino Kallas teid nüüd siia jätkama traditsiooni. Millal teie esimest korda lauluga kokku puutusid? Puutusin kokku lauluga? Kaunis noorelt, esimene kord, kui ma üksikult laulsin, siis ma olin vist kuueaastane. See oli suur ja lai on maa, mis on mu kodu ja laulsin Rakvere linna esimeses lasteaias. Nii et päris Põlva mees ei olegi? Jah, ma olen Virumaa port, kuidas te olete sisse elanud, sisse olen ma elanud siia niimoodi oma abikaasa tõttu, kes on siit Põlva rajoonist pärit ja antud momendil elan ma siin Põlva rajoonis ja häi tagasi vist küll sinna Virumaa poole ei lähe? No siinkandis on pisut teistsugune keel, ega Virumaa mees alati sellest keelest aru eesti saagi? Jah, ei, seda keelt ma küll ei oska. Aga aru juba saan, et arusaamatusi teil abikaasaga sel teemal ei ole, ei ole. Kuid oma kodurahvale olete laulnud, mida nad teile siis on öelnud, kes on eeskujud teel olnud? Esimene eeskuju on olnud ikkagi Kalmer Tennosaar ja ikkagi need mehed, kes rohkem nii tenori lauljad on. Kas teie töö juures ka laulate oma kollektiivis maantee? Jah, ma töötan ja elan roosa sovhoosis ja laulan kahes rahvamajas, laulan roosa rahvamajas ja Kalev aku rahvamajas. Missugune laul see on, millega te praegu Kalmer Tennosaar traditsioone jätkata? See on närbunud õied, palun. Kui siin nüüdki veel maal Kuis koost haavab soove? Meid ka vaiksel metsa. Kui taaslehest minna saakski? Täisseemet saade mis ka no nii olla saaks küll. Too otse mu maa lood seen. Ma tahtsin öelda, eile oli aitäh ja nagu ma ütlesin, tõesti, ma näen, et see lauluseeme Põlva rajoonis ei ole langenud mitte kaljudele pinnale vaid ta tärkab ja tahaks soovida jõudu ja jaksu. Ja tahaks küsida Eino käest, kas ei ole mõtet päris nii ka selle töö peale hakata. Laulmise töö peale. Seda on raske ütelda, vaadake tänagi on mul hääl ära ja niisugune hirm on, et kui tuleb esinemine ja iga kord niimoodi hääl ära läheb, siis ei tule sest laulust midagi välja. Ega jah, Meie instrument on kogu aeg kaasas, meil ei saa teda kotipistega kusagile sooja panna. Aga suur aitäh ilusa laulu eest ja sooviksin, et ei unustaks tõesti laulu ja et Põlva rajoonist kuuleme veel palju uusi nimesid laulu alal. Külas hoogne tants ja trall, sest mängib pilli. See vaan ja on kes papli. Muusikat, sild. Mis kasu oleks? Jao udust heinamaa? Kui pärast pikka päeva tantsida? Sotsoki keerutades kiirelt möödub idakaares peagi koitma. Väsimust ei tunne jalas, vastu peame veel seni, kuni mängib pilli. BTW kulutame kingi ei loe, see käib ringi. Keerutades kiirelt möödub idakaares peagi koitma. Siis vaiki, päkk, tants ja trall, sest ees on kodu. Kuid homme jälle papli all, Meegee rood. Ei lae sees, kui ka pea käib ringi keerutades kiirelt möödub idakaares peagi koitma. Ei. Panegi. Liiga pea käib ringi keerutades kiirelt möödub idakaares peagi koitma. Idakaares peagi koitma. Ninaga res. Millisena kujutad Põlva rajooni kultuuriosakonna juhataja seltsimees Kinnunen ette isetegevuslasi ja oma peret mõne aasta pärast? Palun? Mulle isiklikult väga meeldivad just sellised õhtut. On võimalus olnud meie kodurajoonis viibida kahel õhtul. See on siis teine ja alati olen näinud mas seal inimeste silmi, inimeste sära ja rõõmu nende inimeste, sellest tohutut kodu, maakodupaiga, armastust. Ja tahaks tõepoolest, et ka tulevikus meie rahvas, kes oma kodu väga armastab, kellelt on äärmiselt ilus, hoiaks teda väljendaks seda laulus sõnas teos, nii nagu meie põllumehed teevad ja nii nagu on senini suutnud ka meie kultuuritöötajaid teha, kes on siis isetegevuslased, need on needsamad inimesed, kes istuvad siin laudade taga või kes laulavad laval, kes kuulavad saalis. Tore oli kuulata koosa poega, meie vanaveterane näitemängus, kes ütles, et kui enam tõesti midagi ei suuda, lähen avama eesriiet, sinna sa, Valter, muidugi ei jõua, sa veel teed koos meiega palju toredaid näidendeid. Aga tahaks tõepoolest, et neid aastaid kestnud traditsioon meie ise tegevuslastel püüd parema ilusama poole säiliks ja tahaks veel, et tõepoolest kõik meie inimesed arvestaks, et ise tegevuslane on kahekordselt inimene päeval ta teeb tööd õhtul ta teeb uuesti tööd, ehkki enese meeleheaks. Ja eks isetegemise rõõm olegi see vist kõige suurem rõõm. See on kahtlemata nii, sest et hea on vaadata, aga minu arvates on palju, palju parem ise midagi ära teha. Paljudeni. Lubage siis ka lõpusõnad lasta öelda põlvameestel ja teha seda nende omakeelse lauluga millest kõik teised Eestimaa inimesed, kes siitkandist pärit, pole peagi aru saama. Tiibu. Kell. Ei löönud alla ei kaugel. Nelja õla alla koori haruldane kalur. Kooli kauga, ela, kirka, tee mu mehele. Vantne kaheksa koori kohe ikka hästi. Need, kellega alla OV kaugele lamp Alla paugu kaukale laululava taga. Tänased kodukandi lood Põlvast said otsa. Aitäh teile kõigile, kes te varuks panite mõne killukese oma kodukandist tänaseks veel head tuju, toredat tantsulusti ja jälle kohtumiseni rameeto.