Tere, tere, perekene. Tere, pere, naisukene. Laskenäärid sisse tulla, näärid on tulnud kaugelt maalt. Näri ei tulnud deeda mööda. Näärion tulnud sooda mööda üle soode sihma sahma, läbi laante lihma lahma. Tere. Nii räägib rahvasuu. Tere, ütleb Teele. Esimest korda uuel aastal austatud kodukandi kuulajat ja tegijat rameeto rahvas. Head uut aastat. Olgu aasta 1971 suurte tegemiste ja rõõmude aasta soovide täitumise ja õnne aasta kodukandi kauniks muutmise ja laulurõõmu aasta. Algas kodukandi lugude avalik õhtu, seekord pealkirja all nääriõhtu Pelgulinnas. Praegu oleme Pelgulinna vanema kooli saalis seitsmeteistkümnenda kooli saalis kohvitassi juures ja tuledes särava näärikuuse ümber koos endiste ja praeguste pelgulinlastega. Õhtut aitavad aga sisustada ka mitte pelgulinlased. Ringhäälingu neidude ansambel ja Raivo Tammiku trio. Koolis on nii, et õpetaja küsib ja õpilane vastab. Täna nääriõhtul on aga kõik teisiti. Selles samas koolis on õppinud ja vallatlenud. Pelgulinnas on sündinud ja kasvanud raadio lastesaadete üks tegija kera. Siinsamas koolis on aga kunagi aastaid tagasi õpetanud praegune Tallinna ka Pelgulinna kooli 46. keskkooli direktor Urve Cuschmann. Nüüd küsitleb õpilane oma õpetajat, palun. Saatuse tahtel võib õpilasest ja õpetajast saada ka sõbratarid. Ja on juhtunud ka nii, et me oleme Urve Buschmaniga pidanud väga palju Eesti raadios tegema koos saateid ja oleme 11 vastamisi intervjueerinud. Kas sul tuleb praegu meelde oma lapsepõlveajast mõni lemmik näärisalm? Sõitsid saanid, sõitsid reed, ilmselt tõid ka need, reetsin siia Pelgulinna, sest elupõline pelgulinlane sina ei ole, mina tulin siia põksuma südamega, 1959. aasta sügisel ja kaks esimest nädalat Kuimasid kolde puiesteenurgast välja, keerasin selle maja viilu, nägin siis sai, oli nii, et üks samm edasi ja kaks tagasi sest mul oli selline tunne, et mul ei ole mitte peas kõik see, mis ma lastele õpetama pean. Ja kuna ma pidin juhuslikult 11. klassi õpetama, tundusid nad minu jaoks liiga targad olevat. Öeldakse, et nääriõhtul tuleb alati midagi soovida, on saabunud mosoovideta päevad. Lihtsalt tahan, et kõik läks hästi mulje, teistel ka. Tänan. Jätkame kooli teemat, sest Pelgulinnale teatud määral midagi pole parata, on ikkagi koolid ja kool oma näo andnud. Tahaksin juttu vesta Johannes Kasemetsaga kes minu andmetel on vist Pelgulinna kooli üks esimesi. Ta oli nõukogude aeg, ma olin esimene direktor. Millest on teil kõige suurem heameel oma koolidest? Mul on hea meel, kui ma näen neid palju, palju noori, haritud inimesi, kes on meie ühiskonnas juba jõudnud nii teatavatele positsioonidele, neid on hea näha ja nende tööd jälgida. See on minul kõige meeldivam. Kas aastavahetuse nääriööd ja nääripeod on sellest ajast ka muutunud? Esialgu meil oli veel lubatud päris küünlad, Staya, rin küünlad ja siis ükskord tuli tuletõrje meile pääle ja oli väga kuri, aga meil olid suured poisid pandud valvesse ja siis veeämbrid olid kõik kuuse all ja liiva käst ka ja siis ta jäi sellega rahule, jäi, ei nõudnud just kustutamist. Ei, uue aasta soov võimalikult tõsiselt, õpilased suhtuks oma töösse ja aitäh palju edu. Kutsuksin kõne ringi endisi õpilasi. Kvartett ramm, palun. Teist on kõige vanem Pelgulinlane. Mina olen üle 40 aastasena ja olen selles koolis käinud kusekool oma esimese ukse taas. See oli 1000 928. aastal, et esimene lend oli mina siin koolimajas. Et sellest 140 aasta möödas kõige suurem rõõm nende seinte vahel rõõmule, siis kui sai kool lõpule, sai siis minna edasi õppima selle kooliga jäetud hüvasti. Mis teile Pelgulinnas kõige rohkem meeldid? Pelgulinnas noh, ta on ikka nii nagu kodune linn kunagi kannab oma nimerikka päris linn. Pelgulinn on hea, kui kool on koduks ja täiesti loomulik, et kodu on neile kõigile kooliks. Kui vana õieti Pelgulinn on? Georg Christian sson on mees, keda me tunneme vanema samast ajast kui meie üks varasemaid maadluskuulsusi ja vist ka juba sajandivahetusel olite teie see mees, kes siin Pelgulinnas ringi jooksik, teie. No see aeg oli siis, oli Pelgulinnas oli kuus, tänavad oli ta Telliskivi, Rohu tänav, õle tänav, ärjepe tänav, Ena tänav ja vot kus need paarikest oleme, see oli siis Oskari tänav oli. Ja Oskari tänav ei olnud mitte et oleks olnud nii nagu oleksid väljatesse välja jooksnud. Ei, Taylo kestva Keinavad oli. No muidugi siis oli see aeg oli, elamine, oli kõik teistmoodi. Siis oli nii, ütleme Pelgulinna rahva ütleme, lõbustused olid tantsu, Klonkrid ja usulahkusulised olid. Ja no siis oli täis igasuguseid üritusi, oli siin näiteks võtame, võtame piiritülide. Ma ütlen siin vahel, et mulle kuuestav Pelgulinna ajaloo kohta on käsikiri, on Pelgulinna vanadus on noh, umbes üks 200 aastat. Siis oli mets, oli siin minu aeg oli, siis oli suur paks mets, noh, tänavad olid seal hoopis teised kööklised ja palun vabandada, et siinkohal katkestan meie huvitava kõneleja. Ent pärast seda, kui nääriõhtu Pelgulinnast esimest korda eetris kõlanud oli, kirjutas meile meie vana tuttav, tuntud Tallinna uurija ja endine linnapea geodeet Aleksander Kivi koos uue aasta soovidega, mille eest siinkohal aitäh ütlen. Ja omalt poolt Aleksander Kilile parimat alanud aastat soovin et tegelikult ei ole Pelgulinn kui elamuala veel sadat aastatki vana. Esimesed elamud tekivad siia alles 19. sajandi viimasel veerandil. Kuid männimetsa ei ole Pelgulinna kohal iialgi kasvanud, vaid see maa-ala oli enne ehituskruntideks tükeldamist siiski vaid heinamaa. Niisiis loodan, et õiglus on jalule seatud. Ja kuulakem nüüd edasi helilindilt meie tulist kõnelejat, Georg Krist Janssonit Pelgulinnas, mis oli siis moes, valimised olid väga tihedalt, olid poodi, meil ei olnud siin siis teevad saiad, need müügikohad ei kuulis ja pealegi Eva mees oli siis oli pyyvame seal koolistas kohe sellel oma nõudega seal plekk laugele, tulge Perlased verest Ulgerid piima võtma, piim on ja paks viil nagu Soome pudru on mul lihast veeres. Ja vaat siis oli palju, lapsi oli ka veel küljes ja neid oli nii väga palju, isegi ja koerus sai tehtud ka poisikesed oli näiteks tuliselt õlid tuli, tee läks läbi, viidi läbi eelav, läksidki vabriku juurde. Poisid Teidel vigurid, vaat siis füüsijate kur, kes siia ja tünni peale seda kallisin otsa peas ja siis ta läks, see asi, poisid tegid maa sisse augu ja panid pulgad peale selle ilusti liivakäe. Kas oli piid lingi müüa ja lähevad siis oli ikka pillingiternite suitsukala, ei müüdud pillingiteid. No tal oli, kast võisid korvis suur õrn oligo elik otsaga nagu läks, ükskord astus sisse sov, siis läksite, te pidin kurdi poistelt eksi, suur jääk kasvas heinama, lõige suurein oli koer. Ta oli peaaegu nagu lapsed, kadusid ära sisse kohe, nii suur hein oli juba, noh siis paisid, korjas kõik oma asjad ära, seal siis ta vandus ja keerus seal kohe siis maha jäi ka ikka natukese, kui ta siis hakkas edasi minema, siis läksime kõik Jaudel vaatasime, mis me sealt saime siis ja ja vot see oligi seal muidugi. Kõige huvitavam nüüd on, muidugi see piiritülid olid seal ei tohtinud näiteks sesse tuli sibulakülast või tuli see kassi sabast võilillekülas kuskilt tuli nüüd poiss tuli Pelgulinna või vastupidi, läks pruudi poole, ei, seda ei tohtinud anti teha, aga nagu öeldi, anti teradele, siis jah, nende pärast oli ka, isegi olid suured lahingud olid nii kolmandal neljandal, viiendal aastal kõik kuni 10. aastani siis peeti suuri lahinguid. Need olid kõige suuremat lahingut, mis peeti Pelgulinna kassi saba ja lilleküla enamasti lillekülapoisid ja kassipoisi lillekülalõiku me lähme sipelga, poler, sibul nimetatakse eraldi, pool on lilleküla, aga teine poola kassi saba on siis võtan Sörentsi tänava, see kant on jälle see kelmiküla on jälle seal oli teda õieti kelmi, läks sellepärast seal kõrtsmiku nendelt oma majas. Et seda siis oli ikka nii, ütleme sõdijate pool oli ikka nii, kummagi pool ikka oma 200 kuni 400 meest oli ja ja vanemad mehed isegi võeti nuia, need tülid olid, tulid nii, need sõjad ja piiritülid olid vist tüdrukute pärast olnud, see oli nii nagu kombeks. Kas nüüd on pelgulinlased kõik need kombed maha jätnud, millest sa siin räägid? Oh, seda, see oli niisugune, nagu nad ei teagi, niukesed Liidoniin ütleme, kultuursemaks läinud. Ja siis võtan, vaat veel on veel üks hea asi, mis tuli Pelgulinna kaheksanda la mitte seitsmenda aasta sügisel, tulid, tuli sport. Vaata, see pani siis juba piiri peale juba sellesama seeridele piiritülidele. Enamat kubises kohe iga sugusturnijatest kurnil öödes, katski, mängist laptuumännides ja isegi olid, jääte nisukesi torniad. Kas sind telliskijad lööma lööma saltosid, lõi liuvälja sellesamas raudtee, vaata niisugust asja pole veel olnud, siis oli igaüks passis vaataoosilviad ototot kooris pidid kohe siis hakkame tegema ja katsu sa nüüd Telliskivi tänava saldused teha. Ja nüüd ei ole maja teed, sa ei saagi teha. Palju kuulsaid, elava Pelgulinna kuulsaid võimlejaid näiteks võtame Matvei kaldembrun ja talve sel ajal paljude turniti terved talved, saltod viskasid poognad. Ku poodlemise siia siis muidu nüüd on, meil on saalides on maas, siis lumehange kohe kukkusid, sa haiged isand, siiamaani pole jätnud oma turnimist ja pommide tõstmist. Kuule kui ma neid, kui me räägime, nüüd olin üle 40 aasta vana, kuskile metsa läksin, siis ikka tegin ikka kalasaba, tegin iki, otsin kõige kõrgema, see samane puuoksa, noh, toas on mul ikkagi kaks kangi, on mul paar kest olemas, ikka toas, ma teen, iga hommik, ma tõusen ütleme pool seitse pean tööl olema, aga siis ma tõusin kell viis ülesse, siis ma teen ikka nii, ütleme pool tundi ja rohkem teen siis harjutuse. No vabrikus valel ka paaris, ma käin Kaldiitri rikku kalevis, olen seal, ma olen paar kest isegi nagu ütleme, peremees, olen kohe juba nii teatud raskejõustikunumbrites. Ja mul on Wateks väga halb lugu, on minuga, on, vaata minuga, ratter on niisugune hull karakterit mais salli, et need noored minust lähevad. Jah, vaat seda ma seal ja ma olen ka nüüd, kui me ütleme 50 aastat tagasi, ma lõpetasin velskrikursused ja ma olen sellest väga. Sest arstid ja see on väga huvitav ja, ja mallid, Arci teaduse ma olen nii ümber lükanud, ümber löönud kohe? Jah, Öeldakse, et vähki nüüd vähki. Vähk on niisugune, et vaat see on paratavati, ei ole, uurivad seda mulli vahel uuritud juba. Kui sa teed sporti teed, iga hommik ma teen, ma olen isegi nüüd oma keha poolest, ma käin siin vahel poisse raputamas ka siinsamas, mõnes seltsimajas või aga siis, kui sa teede näiteks, kui sa jääd istuma jätta, et inimene võib ennast vanaks teha ja inimene võib eraska nooreks teha kust Pelgulinlane kuuske said, mändi toodi, siis me teame, isegi kui mina olen poisike gaasiga pühadeks, ikka Männad, aastavahetusel oli siis toas mänd, küünla näis ja küünlad olid küljes. Kui palju siis lund oli? Lund oli väga palju, vaat ma mäletan põdra vōi saanidega, seemnete lapsi on igas majas, on palju ja nii kui vana olite isa, ema unustasite paljajalu pandi kohe sena samast Saviauk lasti liugu, sealt pandi läbi lumehangede tuppa, jalad, punased, pardid alla, keegi seal, et seal oleks haigeks jäänud või midagi niisugust asja ei minu mälestus küll seal ei mäleta, et oleks kui sageli aastavahetusel saanidega sõideti, kuidas ta kõlinal? No see aeg olid kõik ikka voorimehed olid kõik Kuljustega siis ei olnudki teisiti ikkagi saanid, sõideti kurjusega ja aitüma teile toreda ja pika jutu eest. Et meenutada aega, kui Pelgulinnas saanide ja Kuljustega sõideti, ongi ka järgmine pala. Niisiis kunagi sõideti Pelgulinnas hobustega Kuljuste kõlinal. Nüüd aga peame tunnistama, lennutatakse rakette. Vabariigi teeneline kunstitegelane Alfred Raadik, kus siis raketipolügoonil? Meie koolis on tõesti raketid olemas, Me laseme nüüd õhku ka. Me oleme loomi iiri ruti, laseme õhku ja nad on õhku läinud ka alla tulnud. Ja poistele hästi meeldib. Ja meile õpetajatele ka meeldib. Nad teevad juhendamise järgi, muidu nad teevad teistmoodi seda pauku ja sellega võib õnnetus juhtuda. Mis selle tegevuse juures kõige enam köidab? No eks ikka pauk. Muidugi see et ta läheb ka väga kõrgele, meil langevarjud küll siia tulevad nad alla uuesti, see on hästi põnev. Kahju muidugi, et Pelgulinnas enam ei ole seda suurt metsa suurt heinamaad. Nüüd on need raketi väga raske siin lasta. Kõige tähtsam on see, et poisil kasvaval poisil oleks tegevus. Kas ta laseb siis raketi, ehitab kartautut, teeb rahvatantsu, enne kui rahvatantsu juurde tulla. Veel pärimine, kas uue aasta raketid on lennanud? Meil raketid lendavad koolis iga kuu peaaegu iga nädal, mil vahet rakettide lennutamise ei ole, sest me iga päev nüüd ehitame ja selleks meil nüüd ehitame õhku lasta. Rahvatants minu isegi seda meeldima hakkas, minul isiklikult rahvatants hakkas juba tegelesin temaga ennem, kui ma siia Pelgulinna tegema teda tulin. Sellest on hästi palju tagasi, ma 22 aastat ja igal inimesel peab olema üks hobi ja rahvatantsu minu hobi ja hästi tore on vaadata, kui ühest noorest pisikesest kasvab hästi sirge ja tore inimene. Mis on teie uue aasta unistus, et oleks iga aasta niisugune tore tantsupidu? Kooli tänavu aasta. Me teame, et siit koolist on paljud saanud ka endale hinge ja kaasa rahvatantsutegemise tahtmise. Siia juurde peame igal juhul panema ka ühe inimese töövabariigi teenelise õpetaja. Niina Raadiku töö. Palun ka teid siia. Nääriõhtul on väga tore, kui abikaasad ka teiste juuresolekul oma tegemistest ja tahtmisest juttu teevad. Kes teie käest pärima hakkab, on just teie endine tantsutüdruk. Kui teil oleks praegu võimalik maha tantsida siinsamas saalis üks rahvatants, mille te siis valiksite tuljaku. Mina arvaksin teistmoodi, mina hea meelega tantsiksin maha, kahjuks võib-olla mina enam ei hästi, ei mäleta. Siin koolis sai tehtud Ristiku pulka. Sõna- Ristiku võtsime aga ristikheina järgi. Võtsime selle nime ristiku tänava järgi, see on ka 22 aastat tagasi. Mina tõstjana ei mäleta, mismoodi tema oli. Teie mõlemad olete tantsutaadi, Ullo Toomi õpilased. Öelge palun, millal teie viimati tantsisite koos paaris Ullo Toomi juubelil kindlasti kohe tantsisime. Sellest on siis nüüd üks, viis aastat või natukene rohkem tagasi. Mina siiski natuke täpsustaks, see on kuu või kaks tagasi, kui me tegime uut tantsu, siis kodus pidime tahes või tahtmata seda tegema. Te olete kõik, ma loodan, vähemalt olete kõik näinud, kuidas Pipi laval tantsib? Tantsust oli juttu, nüüd kuulame Pipi laulu. Praegu tahaksin pisut juttu ajada endise õpetaja, praeguse pensionäri Aili Kallasega. Ma tean, te olite botaanika õpetaja lingil ja teist olevat maha jäänud nagu naljatoonis öeldi. Sa oled. Üks, mis jäi küll aga rohkem veel kui see kapsaaed võib-olla on jäänud ümbruskonna lastekodudesse kui ka Pelgulinna haigla juurde ja parkidesse tee äärde puid, põõsaid, mida meie lapsed tollel ajal istutasid. Aitäh palju edu ja tahaksin meelde tuletada kõigile, et palun valmis mõelda näärisalmid ja mõtted uueks aastaks. Sest ka näärivana võib meile täna äkki külla tulla. Laulge. Väikses linnas. Ei. Leitud vale tõlget. Vaata engine ja droomi rannaski käidi laste ja mööda. Saada täitmik linti. Tantsima. Kesid leiab bella eemale ei laabu ega Wiiralt, nael. Loome koonu kõrgelt alla. Ja lase liigud merede kaudu keema ja ta püüab. Soovite tantsida? Niisiis teemegi nii, tantsime. Juba tundnud? Ei vot minu mees on näärivana ja tema teab seda täpset aega, millal tulema peab. Missugune on kõige parem aastavahetust veel olnud? Ma arvan ikka vist see aasta kui oli meil peres juba väikene poiss nimega ja Nööri unenägu on juba lähtuv. Mis on selle aasta uue, 1971. aasta suurim soov et pisikesi rahu? Just eile rääkisime kodus. Et kui oleks rõhu, siis oleks kõik. Selle Pelgulinna ja ma elan siin viiendast eluaastast peale ja olen näinud Pelgulinna arenemist ja kasvamist rahu ja vaikus mida tänapäeval muidugi on juba vähem, aga näiteks praegugi mingisuguse väga toredama ehituse tulemusena. Kolded tehti ummiktänavaks ja ongi väga hea, nii rahulik ja vaikne. Kusjuures alles paar aastat edasi mäletan, vaidlesin oma pojaga, et autosid poiss ütles, et autosid on vähe, millal sa otsid palju ja lugesime ära, 10 minuti jooksul sõitis meie aknast mööda 17 masinat. Nüüd muidugi poole vähem poole, vaid tohutult palju vähem, nii palju aega tagasi, kui akendus sõitsid veega saanid ja reed, eks ole, ja aga oli ka niisugune tisse, mu. See oli meie tänaval kolde tänaval kolde ja õlenurgal autobussi Pelgulinna autobussi lõpppeatus oli siis number kaks liin. Esimene oli Tööstuse tänavaliin. Nii palju juttu ajanud? Ei, ma ei tea veel piga algul selles, et ma armastan palju rääkida, sest elukutse on niisugune, peab alati rääkinud. Tallinnast on loodud väga palju laule. Kahjuks ei ole loodud ühtegi laulu Pelgulinnast, küll aga Pelgulinnas. Ja mitte ainult estraadilauljaid ega meeskoorilauljaid, vaid ka ooperilauljaid, riikliku akadeemilise teatri Estonia ooperisolist Artur Linnamägi. Kas teie olete elupõline pelgulinlane? Jah, ma olen siin nüüd juba 48.-st aastast saadik Aga olete te võtnud ka kõik vana-aasta õhtut alates 48.-st aastast vastu, siin? Pelgulinnas ei, seda ei ole küll, sest artisti elukutse on niisugune, et vana-aasta õhtul tihtilugu ei saa üldse koju. Aga on teil olnud võimalus olla ka mõnel vana-aasta õhtul, näiteks maal on küll olnud. Mis osa on rehepapil vana-aasta öösel täita? Vana-aasta öösel Rehepapp rehetoas peab valvet vähemalt kui nii võtta, nüüd aariate järel ja üldse selle meie meie folkloori järele. Ja seal on muidugi näiteks on sellest võtnud ka Gustav Ernesaks oma ooperis. Rehepapi aaria. Öelge, palun, kas Pelgulinn on passi lauljate linn? Jah, tuleb niimoodi välja, sest siit on Pelgulinnas väga kaua elanud ka Benno Hansen, meie küll juba kaunis kaua surnud. Estonia teatri. Jah, esimene bass, kuidas teie teda iseloomustaksite, kui laulja või näitleja ja kui inimest ja kui naljameest ja notali igatpidi võiks öelda ikka suur inimene. Sest artistina iseäranis, sest ta nii omal ajal tegi muidugi ooperit, operetti ja kõiki nalja ja laulumänge peale selle muidugi kontsertesinemised. Muidugi ta oli väga tuttav Pelgulinnas, kuna ta juba kohe võrdlemisi alguses, kui oma koldemajad ehitati, ehitas omal siia maja, siis kogu Pelgulinnarahvas teda tundis ja sellepärast teda kutsuti juba enne sõda Pelgulinna linnapea. Ja isegi ka peale seda kogu aja, sest vanemad inimesed tundsid tedagi kohe selle nimel, et linnapea tuleb. Ja hommik oli, ta on muidugi väga varane mees, juba kella viie-kuue. Kuidas ta oma linnapea ametit pidas? No linnapea ametit pidas ta küll hästi, säärased hommikust vara, kuni õhta hilja peale teatas, tulebki, liikus ta ikka Pelgulinnas ringi. Tal oli muidugi ka sõpru igal pool. Aga teatrist on üks mälestus. Kui kohe peale sõda tuli välja teatris oneegin siis tema laulis saaretski osa. Ja ma mäletan seda, et kui me sel ajal olime kloorias, tähendab glooria palatis, kus meil alguses oli teada peale Estonia põlemist siis olime ühes garderoobis ja ta hakkas riietuma, tõmbas ühe sääriku jalga, seda raske teha, ütles, oh, ooperid on läbi. Tõmbas teise sääriku jalgu, sooooper on läbi ja see oli tal kõige raskem. Pärast muidugi aitasid juba riietujatel need saadikud ennast ära tõmmata. Lava tundis ennast väga hästi ta tunnis, täiesti nagu kodus. Süda oli tal alati noor. Nii nagu kõigil pelgulinlastel siis selle meeldetuletuseks just üks hästi vana laul, mida te kõik oskad ja võib-olla isegi kaasa laulate. Son süda tuksub tuks tuks-tuks. Pelgulinn on ka näitlejate lill. Leili, bluumer, palun. Kui väike oli tüdruk, kellele Pelgulinna esimest korda meelde jäi? Nii umbes viie-kuue aastane. See on ühesõnaga sellest ajast peale, kui ma hakkasin juba natukene mõtlema ja kui mul tekkis huvi elukutse valiku vastu. Esimene elukutse, mis mulle väga meeldis, oli ratsanik. Ma tahtsin tingimata saada ratsenikuks, sest mu tädil oli parajasti kavaler, kes teenis ratsaväes, ilusad punased püksid ja sihuke väga efektne tutiga müts. Nüüd ma ei teagi, mis mulle rohkem meeldis, kas ratsutamine või need punased püksid tagantjärgi. Ühesõnaga, paari aasta jooksul mulle sai siiski selgeks, et minust sõjaväelast ei saa. Ja kui ma hakkasin koolis käima ja sõitsin Pelgulinnas bussiga südalinna kooli siis mul hakkas väga meeldima konstruktori amet ka sai sõita ja ka oli vorm, kuigi mitte nii efektne. Muide bussides väga huvitavalt siis ta. Ma läksin site tellisk tänava nurga pealt peale, siis ta sõitis Jaama juurest läbi, läks esimese keskkooli eest läbi laiale tänavale, laialt tänavalt pöörlast, mis ta sonis ühendhobuse tänavat mööda sõitis pikale tänavale, pikalt tänavalt raekoja platsi ja sealt mööda Viru tänavat Estoniat. Ma lihtsalt sellepärast ei tahtnudki bussijuhiks saada, siis ma nägin, kui kohutavat vaeva pidi see bussijuht nägemisel ikka kõva rooli pööramine, et nendest kitsastest tänavatest üldse läbi sõita. Ja seal meeldis konduktoriks saada. Ja mäletan isegi selle, et see sõit mulle niivõrd meeldis. Et ma ohverdasin sellele oma naiseliku edevuse. Läksime isaga nimelt mulle talvevarustust ostma, isa küsis niukest sõidu ajal, et kumba sa tahad, kas mantlit või kasukat. Mina ütlesin, et ma ei tea. Isa, ütlesite otsuste ruttu ära, sest kui sa tahad mantlit, siis sõidame kaugemale kui kasukatslemi järgmises peatuses maha. Ja mina ütlesin, et ei, ma tahan mantlit ja sõitsin ühe peatuse rohkem. Siis ma sain jällegi natuke vanemaks, konduktor amet nüüd enam niivõrd ei köitnud, ei tundunud nii efektsena siis mul hakkas meeldima naislenduri elukutse. Siis kirjutati väga palju ajakirjades ajalehtedes, nendest kuulsatest vene naislendurite parajasti. Aga siis mul saabus üks väga aktiivne lugemise periood. Siis oli muide väga palju sotakaid ka. Ja siis ma sattusin üks niisugune raamat pihku piraatidest. Ja siis ma tahtsin saada naislaeva kapteniks piraatide laeva kapteniks tingimata Hiina merel. Miks, seda ma ei mäleta. Aga näitleja elukutsest pole kunagi unistanud või on see elukutse just seetõttu valitud, et seal on kõik need eelnevad elukutselt, nagu ka koos. Ei, vaat see oli niimoodi näitlejaks, ma tahtsin ikka tükk aega saada, song tavaline unistus tütarlastel muidugi tegin koolis näiteringis tööd ja nii edasi. Aga ma ei tea, kus ma olin sulle pähe võtnud, teatris tingimata inimene ära rikutakse. Ja siis mina mõtlesin, mina kõlvatuid teed ei lähe. Ja pean valima endale mõistliku elukutse ja otsustasin minna polütehnilisse instituuti õppima, arhitektiks. Matemaatika oli mul kolm miinus muide. Ja muidugi ma õnneks kukkusin läbi. Ja siis oli pärast hea kodused, no näete, millestki mõistlikuks ma ei kõlba, tähendab, ma võin minna teatriinstituuti. Ja siis ei saanud keegi vastu vaielda ka siis mujal enam sisse ei saanudki. Palume appi abikaasat Johannes Rebane draamateatrist. Kas teie nimi on teile ebameeldivusi toonud? Võiks öelda ka, nalja on küll saanud. Kunagi varem nagu teada, parunid, kunagi pansid talul rahvale nimed ja siis nagu karud, hundid ja rebased vist on kõik oma karakteri järele kukkunud välja kavalam mees, kes siis parunite alt vedas või kuidagimoodi seal paremini läbi tulijat see sai siis võib-olla rebasenime. Ja kes oli nii, võib olla, tegi kõvasti tööd ja oli pisut kohmakas see sassis karu nime ja nõnda edasi vastavalt traktorile. Rebane räägib kodanikukuusest. Pudeleid, kuusk astus hommikul tänavale ja kojamees ütles talle. Tere hommikust. Kodanik kuusk oli tükk aega tumm, sest kojamees oli nimelt mees, kes hoidis Telesid rohkem kokku kui majavalitsus luudi. Kodanik kuuskastus tööle minnes ajalehekioski juurest läbi lehetädi luges nurisemata 50 kopikalisest 48 tagasi ja andis lehe ja lisas sellele veel ka loteriivõitude tabeli. Palun hoidsin just teie jaoks, soovin teile südamest uusi võite. Kuigi kodanik kuusk polnud eluilmaski midagi võitnud sel lihtsal põhjusel, et tal polnud võiduloosipiletitki. Kodanik kuusk ei imestanud enam, kui kaupluses taas kodumaist konjakit müügil nägi. Ta ei teinud teist nägu, kui koolipoiss trollis krapsti püsti kargas ja istet pakkus. Kodanik kuusk oli nimelt juba teadlik, et see päev on Äripäev. Aga kui ta kodu poole sammus, võttis meele nukraks. Kõikon nääridajal kuidagi teistsugused kui tavaliselt. Nad on lahked, viisakad, lõbusad ja helded, aga tema kodanik, kuusk, mida erilist saab tema täna teistele teha, sest lahke, hea ja viisakas on ta iga päev. Järgmise tänava nurgani jõudes muutus kodanik kuusk rõõmsaks nagu nääripaki saanud poisipõnn. Nurgal looklast kuni järgmise nurgani piik. Pikk järjekord müüdi näärikuuski. Nüüd ma tean, kuidas nööride ajal inimeste rõõmustada Friidis, kodanik, kuusk maakal näärikuuseks. Nääride ajal on neid vist kõige rohkem puudus. Missugune on teie nääriööunenägu, mina olen juba tükk aega Pelgulinlane. Ja varem ma elasin Tallinnas. Noh, nagu siin Pelgulinna Pelgulinnas viga ei ole, siin elab samuti tore ja töökas rahvas. Aga nüüd nääriteel nägin ühe unenäo. Naljakas lugu. Unenägusid ma tavaliselt ei näe ja neid ma ei usu ka. Aga see unenägu pani mind siiski mõtlema. Nooli nagu palav suvepäev. Rahvas suundus kõik trollibuss number ühe peatusse ja mina liikusin teistega kaasa. Trollibuss number ühte ei tulnud kaua oodata, nagu tavaliselt 20 kuni 25 minutit vaid nad käisid kolme-neljaminutilise intervalliga. Rahvas oli selle üle nii rõõmus, et aplodeerisite igale möödujale sõidukile. Mind võttis see samuti rõõmsaks ja silmad märjaks. Nüüd oleks nagu olnud kõik rahvast koos Stroomi rannas. No mererand oli nii korras, meri oli õliste, igast muust sodist puhastatud liiv pimestas oma klaar, puhta helgiga silmi. Randa oli ehitatud Baltimaade moodsaim ujula. Rahvas mõnules puhtal ja soojal rannaliival ja ujulas käis võistlus Pelgurannameistri nimele. No ja siis ma ärkasin üles ja just see mind mõtlema panigi, et et miks just unenäos on mõnikord niimoodi ja ja miks ei võiks see ka uuel aastal kõik niimoodi olla. Loodame, et uuel aastal ongi uutmoodi ringhäälinguneiud tutvustavad laulu uus mood. Ma palun hetkeks erilist tähelepanu Tuleb näärivana. Helmut Vaag, ma palun teid. Öelge, palun, kes te olete olnud rohkem, kas näärivana, muinasjutuvestja või Helmut Vaag? Näärivana, ma olen teinud ja 30 aastat muinasjutuvestja, et vähem 20 aastat. Elmo toaga olen ma olnud kuus aastat. Palju te sellest 60-st aastast olete Pelgulinnas? Pelgulinnas, ma olen olnud ainult 10 aastat, mina elasin varem. Porikülas on seal lilleküla jaama lähedal, pori küla poiss oli. Kas ma sain Pelgulinna plikaga tuttavaks, abiellusid? Abiellusin? 10 aastat olen siin elanud. Kumb elu on, oled huvitavam, kas elupari, kuidas või Pelgulinnas? Siin on tore, mulle Pelgulinn meeldib, sellepärast et mina ei ole isegi selle peale pahane, et bussid nii harva käivad, sest ma olen alati bussi peale saanud. Sest minu töö jalga seal tipptunnil kella 11-ks jõuab igasuguse bussiga sinna jala ja mis mulle siin veel meeldib? Estraadinumbrite kogumiseks on sega. Pelgulinn on nii huvitav. Vastasmajas elas sama kolde juures, kolde tänasest. Laseks meest nimele ilman või temal? See vana ilman tuli väljaks, nüüd hirmud müügis. Nüüd poisid ehmatasid, panid jooksu, aga seal on kõrged väravad. Üks poiss hüppas üle aia, sealt kukkus jalaluu katki. Elmar maksis talle haiglakulud, kõik lapsi ei tohi ehmatada õunavarguse pealt. Mulle meeldib veel see väike kohvik kaja kajal. Seal käivad mul palju tuttavaid. Linnas tulevad võõrad naised, kar, seal aga võtavad, siis on konjaki asja, aga mina ei saa seal käies Me aknasse putka paistab see kohvik. Naine vaatab aknast järele. Mina käin jälle linnas. Te ütlesite, et te olete 30 aastat pidanud näärivana ametit. Kas teil on olnud kunagi ka selles ametis abilisi? Mul on üks režissöör, on mul Salme Reek raadiost ma olin raadios ka, närivan, ei tule peale pargi ääres. Ja siis tegime seda viimast saadet näriva. Pigem minu peale ei tee hästi seda närivana tüüpi seal ma ütlen, et kui sa oled närima näinud stsenaarium peaks olema üldse. Miks ma ei ole neid vaateid kogu aeg närib. Sina ise oledki, tee nii nagu teenindagu teel. Kas te selle 30 näärivana tegevusaasta jooksul olete pidanud kordki tegema, aga Pelgulinnas näärivana? Ei, siin ei ole teinud, see on suurt üks lasteaed, ei ole suurt, pistsin suurt kõrtsi kandma, viimasele teen, teen restoranides. Kas te oma pojale ei ole teinud näärivana? Jaa pojale olen teinud ikka iga kord, poeg käib minuga kaasas, isegi kui ma närivana lainele kuskile lasteaeda või koolile on. Tegelikult poiss istub kõrval mul, kui ma grimeerini apetajate panen vaatava aitamisega veel värvi peale pannes. Poiss kaasas tuleb ka, sinna saab paki ka ja poiss hakkab värisema, isa, mul sall mõeldud. Ta teab, et mina olen tema isaga väriseb enne üleni higine läheb ära, siis pärast räägime. Kartsin sind ikka. Sügisel läks mul poiss esmakordselt kooli ja juba. Ega ma ei tahagi last kiita, aga ma ütlen, et juba juba kaks nädalat ennem hakkas ta mind tüütama igasuguste küsimustega. Isa, isa, kas, kas mingi siis võib nimega lõigata? Isa, kas naerda või pipart, võib laulda võib. Isa, missugused paberis tuvid kõige paremini koolimas lendavad. Isa, miks klindipritsimise pärast karistatakse? Võistlus on niisugused, kus oli juttu võt. Sul häbi ei ole. Ma olen sulle 100 korda õpetanud, kuidas koolis tuleb käituda. Teatrikoolis tuleb käituda. Eeskujulik õpilane käitub nii. Kooli läheb tema korralikult. Kui klassi sisse läheb, siis tervitab kõiki õpilasi ja istub temale määratud kohal. Ei mingisugust laulmist müramis, selge. Sinu isa oli koolis eeskujulik õpilane ja ma tahan, et sina seda traditsiooni rikuks. Vaat juba esimesest päevast pidasin mina päevikut ja ma soovitan sinul seda teha. Siis on sul tööst ja õppimisest oma ülevaadet. Vaata, mul on veel ära pandud see lauasahtlisse. Vana päevik, mida ma pidasin algkoolis, jalg kooli lõpetamise järel. Ma ei ole seda kätte võtnudki. Ma loen sulle siit ette. Kuule poiss, siin onlane. Esimene koolipäev. Äigasin talle nii, et ta uus müts lendas, siis ronisin õpetaja toolile ja karjusin, et võite kõik koju minna. Kool algab nädal aega hiljem. Siis viskasin samale paksule poisile märja tahvlilapiga kuklase. Tunni ajal lõikasin pingi sisse oma nime. Viskasin õhku paar paberist tuid. Pritsisin Jukule sulepeast tinti, naersin. Õpetaja pani mind nurka. Sülitasin salaja, tegin nägusid. Vahetunni ajal pugesin pingi alla oliiduja, põnev, keegi mind ei näinud. Olingle põnel. Siis lasin tongi püssi. Ja korrapidaja ehmatas poolsurnuks. Pärast tunde tulin, paks poiss koos sõbraga, käed kolkisinud mind. Seega lõppes mu esimene koolipäev. Isa, miks sa edasi Loe? Edasi Louisa? Kohe-kohe-kohe pomisesin mina. Nüüdisastus astus üks maks, poiss mulle jala peale äiga. Äigasin käed tervituseks kõrva juurde. Aga päevikkusele hoopis haiglasetele talle vastu kõrvu ütles poiss. Esiteks ei ole sünnis, sa oled lugenud isa päevikut, kas sul häbi ei ole? Teiseks ta meelest, millal mina koolis käisin, kodanlikul ajal. Kuidas siis oli isa? Kodanlikul ajal ta teatud kodanlikul ajal ei olnud võimalik korralikult koolis ollagi. Tänane näärivana on hästi vallatu ja teie käest salmi tahtma nagu ei tule. Aga laulma tuleb Pelgulinna poiss Uno Loop. Kui nüüd päris täpne olla ega siis Uno Loop päris Pelgulinnast pärit ei ole. Aga mis seal küll, palju see kalamaja ja Pelgulinna vahet siis on? Piirid on ju vastakuti. Mis puhul aga teed siia, selle rahva keskele tulid, tulemine algas vast sel ajal, kui ma veel koolipidudel käisin. Lõppes asi sellega, et abiellusime Pelgulinna tütarlapsega. Ja eks ma siis pean nüüd tihedamat sidet Pelgulinnaga, kas sport ja laul on ka kuidagi ühenduses? Kahtlemata, kuidas? Ma arvan, et see ei ole mitte ainult sportlaul vaid niisugune kehakultuur ja töö, sest et ilma profülaktiliste kehakultuuriga tegelemiseks ei ole mõeldav üldse pingeliselt töötada palju aastaid järjest. Ükskõik mis alal kunsti alal eriti, sest seal füüsilise töö osatähtsus on null, kõige suurim, näri soov uueks aastaks kõike head kõigile. Kuna te kõik olete pelgulinlased, räägib teie, mõtlete väga hästi oma kodukandist, siis ma tahaksin teile laulda ühe sellise laulu, mis kõigile peaks tema kodu veel rohkem meenutama. Lugu on seekord ma. Kui käegamaaks? Kurku. Käega ma. Millal ja milline oli kõige ilusam nääriõhtu teil siin Pelgulinnas? Neid on olnud siin õige mitu. Üks neist igatahes möödus selles saalis, siis ma olin juba pillimees ja mängisin siin tantsuks, kui siin koolipoisid-tüdrukud tantsisid. Millal tavaliselt uusaasta hommikul saate teie kui tööst vabanenud inimene ulatada terekäe uuele aastale? Ma ulatan teda terve õhtu jooksul ikka ühest kohast teise, aga koju ma saan ikka nii, kahe-kolme ajal. Soovin kodustele head uut aastat ja püüan järgmiseks päevaks end välja magada, sest kontserdid ootavad ees.