Või parim, kaugel? Vaeva veidi. Miski sülle langeoksa peal igaüks seda ja. Saad lihtsalt peale võttes? Et me veel ei Tea, siis meelespea eni, vaid kõik on hea, kui kõrre viltu vea. Või siis pikk ja kindel. Siis jätkub tundeid kauaks veel. Jaaesse rikkus alles jääks iga tund, iga päev kuulen ma sinuga. Karikaturist Edgar Valter, kuidas teie arvates peaks välja nägema Pelgulinna näärivana? Mina olen elukutselt nagu serva pidi kriitik, sest ma mõtlen, ta võiks õige võimukas ja kuri välja näha. Sest ma vaatasin, et vanad pelgulinlased, isegi Helmut Vaag ei läitnud tänavakatete, olukordade ja kõik niisugust värki, nii et ma seda näritaati kujutaks ette küll päris toeka vitsakimbuga siin ringi liikumas. Milline on olnud kõige karikatuursem näärivana, keda teie olete oma blokki jäädvustanud? Siis ma ei osanud neid blokki jäädvusta siis, kui ma neid näärivanasi nii vahetult nägin. Ma pole vist elu sees ühtki salmi öelnud näärivanale. Mul on vedanud ja täna vedas jälle. Aga kas näärivana kinke on teile toonud siis ja ma ei ole teda ennast näinud, aga kuuse alt ikka leidsin midagi. Kuidas su näärivana sai teada, kuidas täita ja millise soovi nimelt täita? See on vist loodusee suur saladus, nii nagu see, kuidas kured lapsi toovad seda ei tea täpselt vastavaks. Kui te nüüd tänast õhtut püüaksite jäädvustada paberile siis keda või mida? Õnneks ma ei ole SARSist tugev, ma moonutan inimese tingimata nii ära, kellest ma siis teeksin või? Näärivanast, ma mõtlen ikka nii palju edu teile tänavega. Ja nüüd Pelgulinnatüdruk Helgi Sallo Kui palju rõõme vallatusi on sellesama saaliga seotud? Ma vaatasin siin esialgu päris hoolega ringi, ma õpetajaid siin ei näe. Ja Niina Raadik oli, aga tema oli meil võimlemisõpetaja ja temaga paar viimast kooliaastat, meil oli ainult pahandusi, kuni viimaste aastateni ma võimlesin hoolega, nii et ma võin ütelda. Siin on päris palju pahandusi tehtud ja kohe päris tüsedaid mehe. Töösid ja nii julgelt räägite näärivana juuresolekul. Jah, mis seal teha, ma kord olen niisugune avameelne inimene ja mul sellepärast on alati palju pahandusi olnud ja mis ma sellest näärivanastki nii pelgan, siis räägin kõik ausalt südame pealt ära ja kas see koolimaja andis kaasa ka laulu tahtmise? Jah, siinsamas saalis siin nurgas oli meil klaver ja ühel kontserdil õpetaja pani mind laulma sundkorras muidugi sellepärast et laulda ma ei tahtnud, ma võib-olla ei julgenud või tahtnud, oleksin, aga ma julgenud kooris siis meelega ajasin vale jora, kui, kui õpetaja nii kuulama tuli, aga siis ta ikkagi vist taipas ära, et. Ma kui tahan, siis pean õigesti viisi. Ja siis ta pani mind siin nurgas laulma ja laulsin, siin ma mäletan nii selgesti see mingisugune, et Abu Triediideela, re la Ühest ritsikast ühest filmist oli siis pilt on mul ka võetud ja pildi peal on näha, kuidas põlve koha pealt kleidil on udune laik, tähendab põlv nii tugevalt värises. Aga päris lauljaks, nii nagu meie kõik praegu tunneme, millal saite. Ma lauljaks ennast muidugi ei pea, ma olen lihtsalt muusikas rääkija, seda ma olen alati öelnud. Lauljad on ikka need suured lauljad nagu Tiit Kuusik ja Georg Ots, Hendrik Krumm, aga meie muusikas rääkijad, ma hakkasin muusikas rääkima aastal 1965, see oli esimene võistluskontsert, millest ma osa võtsin Tallinn 65. Ja seal laulsin olematut laulu, sellega sain publikule nagu lähemalt tuttavaks. Ja siis sellest ajast hakkas peale nagu niisugune avalikum esinemine. Kas publik on teiega pahandanud? On küll, mul on päris hulganisti kirju, kus avaldatakse kohe ikka niisugust tähendab oma päris siiralt oma pahameelt, et miks te üldse trügite laulma ja ja, ja et miks te nii ja naa teete ja miks te oma juuksed ära lõikasite ja ja miks te nii vähe värvite ennast ja niisugusi asju on päris päris hulganisti kohe. Kas siis nii väga kiputakse nõu andma? Jah, eks meil olle see inimestel on ju kord niisugune omadus juba, et ikka vaatad parema meelega, mis teine teeb ja kipud seda kritiseerima kui ennast. Ma näen praegu võib-olla väga koomiline välja, mul nii niisugune kollane jume ja, ja nüüd isemoodi peakirjade järgi. Ja ei ole seal lihtsalt praegu, ma tulin otse etenduselt ja see on mul nii-öelda tänane nägu, mis ma laval olin. Ja kuna laval oli etendus võrdlemisi tormakas, siis ma laulaksin praegu Valter Ojakääru ühe aeglasema loo. See on, see pole see. Verd näed? Ja mina leiangi üle. Uus aasta on käes. Te olete palju laulnud läbi vana aasta, ennast uude aastasse. Olete paljudele paljudele inimestele uut aastat toonud. Millal saate teie öelda, et et nüüd on kõik tehtud ja et ka teele tuleb uus aasta? Siis, kui on viimane esinemine tehtud ja lähen ruttu koju magama, sellepärast õhtul on juba etendus. Kui teised lõbutsevad, teie töötate ja alati on teil lusti ja särtsu laulda ka siis, kui võib-olla teil ei olegi tahtnud seda teha. Laulma peab küll alati jah, ega siin keegi küsi meie elukutse juures, kas sa oled väsinud või, või on sul paha või on sul muresid? Publik nõuab oma osa ja lähed lavale. Ja see on üks kummaline asi, ma tean, et vanemad artistid on seda ka ütelnud ja, ja oma naha peal oleme juba kogenud, et ükstaskõik, mis mured sul on, kui sinna laval lähed, siis nagu öeldakse nagu tsirkusehobune, et kui muusika mängima hakkab, siis, siis on sul närvid kõik juba elevil ja pingul ja kõik valud kaovad, kõik mured lähevad, vahepeal tulevad kõik jälle uuesti meelde. Aga siis etenduse ajal ise küll neid tähele ei pane. Kas kodupubliku ees on esineda täna kergem või raskem? Tuttavad seinad, vähemalt jah, ma üksisilmi vaatan seda akent, mis seal on ja mul tuleb ikka meelde, kui siin koolis oli, kui ma olin väiksem, siis suured tegid pidu siin ja siis me läksime juba võrdlemisi varakult, sest muidu väiksemad löödi kõik koolimajast välja, siis me läksime sinna ülesse pööningu juurde ja olime nurga taga vagusi, kui pidu peale hakkas, siis kõik piilusime sealt aknast, kuidas vanemad õpilased siin all tantsisid ja siis unistasime kõik sellest, kuidas ise ka siia saame tantsima tulla ja ja nüüd ma vaatan, et nüüd ma siin olen ja. Palun teid, Endel Holm. Kalinini rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja, teie vist Pelgulinna elanik ise ei ole. Ei ole mina põhiliselt Pelgulinn on kujunenud meil rajoonis üks nii omaette elamurajooniks, kus sõjatööstust üldse võiks ära märgitud, ei ole. Kõikide pelgulinlaste töö on mahutatud paljudesse paljudesse Tallinna ettevõtetesse. Jaa, seda küll. Enamik kõik ettevõtted rajoonis täitsid aastaplaani ning samuti ka viisaastaku plaani õnnetähtaega. Praegu mul oleks hea võimalus tänada teid Pelgulinnarahvast ja ka teisi rajooni meie töötajaid elanikke tehtud suure töö ja sooviks meie töötajatele. Et käesoleva aasta oleks teil parem möödunud aastast, et samma entusiasmiga võtaks osa ka nendest suurtest üritustest, mida me rajoonis läbi viime, et teha meie rajoon kaunimaks, kenamaks ilusamaks. Mida uut Pelgulinnas tehakse, alles avati Pelgulinna haigla, milline on vabariigis üks parimaid ja arvatavasti ka Baltimaadele ulatuses. Moodne sünnitushaigla siin Pelgulinnas, kus esimesed kodanikud juba sündinud, on jah, tore, uue aasta kink ja, ja esimene, kes seal on sündinud sealjuures on Tallinna linna 370 tuhandene elanik. Nüüd teie isiklik uue aasta soov. Minul on isiklikult oma kaks haigust. Ja kui ütelda, et soov jääks et saaks neid paremini ravida käesoleval aastal. Üks oleks see, et rohkem viibida looduses ja teine oleks, et koos pojaga rohkem täiendaks end ja kollektsiooni märkide näol. Seda sooviks ka teile. Aitüma. Palume näärilugu laulma RAM-i ja ringhäälingu neidude ansamblid. Uus aasta on tulnud soovid alanud aastale kaasa öeldud. Tänan kõiki, kes tänast nääriõhtut sisustada ja mugavaks muuta aitasid. Tänased kodukandi lood. Nääriõhtu Pelgulinnast on lõppenud, head tuju, toredat jalakeerutamist. Rameeto.