Ma tean, et neid muusika, palun väga palju, mis teile meeldivad, kuid milliste eelistaksite kuulata selle saate alguses. Võiks tulla kõne alla Beethoveni viies sümfoonia kas või algusestki pisut. Ja kui veel Beethoven dist valida midagi, siis mulle meeldib laul, koopaorav. Mis on nukker. Lüüriline võiks olla midagi kriidist, listist võiks tulla näiteks tema Ungari rapsoodia number kaks üks. Kui võimalik, siis klaveriga meie oma heliloojatest. Valige siis midagi sealt, kas Eller Ernesaks, Karsnek ka koha tuleks kõne alla Pärt ja Pärdist, siis palun ainult tema lastekoori. Meie aed. Seepärast, et lastega on olnud mulle üldse kõige südamelähedasem nende aastate jooksul, mis ma siin olen olnud. Raadiopäevadel on saadete tegijatele antud niisugune kena luba leida esinejad oma igapäevasest töömiljööst tänase muusikalise tunni me veedame koos ühe raadiomaja staažikama toimetaja Eesti NSV teenelise kultuuritegelase lee tuimaniga. Ringhäälinguga on ta lahutamatult olnud seotud juba 1940.-st aastast ja neid sidemeid ei ole katkestanud ka hiljutine pensionile minek. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et on raske leida ka usinamalt raadiokuulajat kui seltsimees tuiman. Sageli on tal väga hea ülevaade kogu päevasest saatekavast ja kui siis midagi ei klappinud, siis on ikka tema, kes alati on seda meelde tuletanud. Et ärge tulevikus enam niimoodi tehke. Mulle meenub huvitav lugu, mis juhtus mõned aastad tagasi, kunagi suvel tekkis muusikatoimetuses natuke raske olukord. Paljud inimesed olid puhkusel, mõned jäid haigeks. Ja ma mäletan, et meil kuidagi hommiku muusikatega tekkis nende laekumise osa raskusi. Ja keegi meist leidis niisugusi sõnu kokkuvõtted noh, mis seal ikka terve aasta mööda läinud, võtame möödunud suvised kavad, paneme nüüd uuesti käiku. Saime me seda siis nii natuke aega praktiseerida, kui seltsimees tuimal tuli ja ütles, et kuulge, et aga mina olen juba see taga, Vagulnud. Nüüd ma vist võin ka üles tunnistada, et siis leidsime siiski sellest olukorrast ka väljapääsu. Me keerasime, olime need kavad tagurpidi. Hakkasime sellega peale, mis tavaliselt oli selle kava lõpus. Lõpetasime esimese looga. Kas te sellest saite aru? Konkreetselt mul just see lugu nii meeles ei ole, aga midagi niisugust, nii nagu nagu oleks kunagi olnud küll, mis puutub sellesse, et ma nii palju raadiot pidanud kuulama, see on ka olnud lihtsalt TÖÖ sundus, kui nii võiks öelda. Sest nende aastate jooksul ma olen väga paljusid töö poiste läbi käinud, kus raadio kuulamine käib töö juurde ja on olnud nagu kohustus hiljem ta on saanud väga omaseks. Nii et selles mõttes ütleme, elukutse ohver. Teine põhjus on võib-olla see, et siis, kui mul lapsed kasvasid, niisiis oli nendel ka harjumus alati, kui kodus olid, pidi raadio mängima ja niiviisi ta siis on kujunenud ja seda enam, et need ma elan ihuüksi. Ja ma tahaksin elavat häält enda ümber kuulata, sest muidu muidu ma jään kuidagi nagu, nagu väga kõrvale ja üksikuks ja ja tuleb hädaoht, et hakkan omaette rääkima. Eks ikkagi hästi meelde on jäänud lapsepõlv. Ja küllap ka esimesed kokkupuutumisel muusikaga sellest ajast. Oh, mis lapsepõlve puutub, minu ema oli väga lauluhimuline, tema laulis ühte nagu niisama koduste toimetuste seas siis tihti, pealegi tema laulis me veel eelkooli eas. Oli üks niisugune muusikaarmastusele, ärataja oli minu õemees. Õe peres oli kolm. Balalaika ja mandoliin ja õemees mängis neid kõik öödega. Ja siis, kui mina olin suvel nende juures, siis seal vahest nii ilusatel suveõhtutel, külanoored tulid kokku ja, ja mängisid pilli ja siis kusagil tantsiti ja siis mina olin alati ka ikka seal osaline ja siis need pillid olid käepärast ja võtta ja siis hakkasin proovima kõigi nende pillide peal oma sõrmeharjutusi ja natukene õemees mind siis juhendas ja õpetas ka ja ja kui kedagi võtta ei olnud selles ansamblis, siis olime meie koll õelis õde ja mine siis ma ikka mõningal määral tiristasin natukene kaasa sinna nendele. Püüdsin siis ise seal natukene siis oma pisikesi viisikesi luua ja ja isegi ühe laulukese tegin, mis mul on, need siiamaani veel meeles. Ei tea, kas ma seda nüüd mängida küllap oskaksin, see on nii lihtne. Ja sõnadki, tegin talle, need sõnad olid mu meelest hästi sügavmõttelised tagantjärele, mida head muidugi naerma. See oli siis niiviisi, et kes tahab sinust lahkuda, las minna ta kui süda sinul valutab, siis kannata. Kui mineja su juurde jääks, sul valu teeks. Miks ma nii, mõtlesin ma seda isegi õige. Hiljem. Kui juba koolis käisin, siis nii esimesed aastad, esimene teine klass seal muidugi niuksed, hästi lihtsad laulukesed ja mulle kangesti meeldisid kahe ja hiljem kolme häälsed laulud. Mulle meeldis see harmoonia, mis siis oli selline kahe hääle vahel sellise kooskõla ja kõik ja siis kodus ma siis püüdsin oma emale kangesti õpetada neid laule, et tema siis laulaks esimest häält, sest mina olin koolis teiste kõrval siis jõudnud selle teise hääle selgeks õppida, siis mulle meeldisid need duetid. Mis need on, lapsed tuppa, tali tuleb ja, ja, ja juba linnukesed ja no neid laule lauldakse praegu ka veel. Algkooli muusikaõpetajaks oli Riho Päts, kellele mina olen siiamaani sügavalt tänulik, et et ma muusikateooriast niipalju tean, kui ütleme, kirjaoskaja oskad näiteks lugeda ja kirjutada ja liita ja lahutada. Leidsin mina kunagi ühe pika kitsa nelja leheküljelise trükitud laululehe ja hakkasin siis mina neid laululehti, siis vaatame lugema ja, ja ema mulle ütles, et laps, pane need ära, need on keelatud laulud ja minul oli väga imelik tunne, et mis mõttes keelatud ja miks nad keelatud on ja mu meelest seal ei olnud ühtegi rumalat sõna sees ja siis mulle seletati ära, miks nad keelatud on, see oli siis niiviisi kahekümnendatel aastatel. Need olid revolutsioonilised laulud, ema ja vend. Neid viise teadsid. Ja siis nemad siis mulle tutvustasid. Aga ma pean siiski ütlema seda ka, et mäletan, seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni päevil oktoobrirevolutsiooni päev mäletan ja see meeleolu, mis siis üldse rahva seas oli. Nii et ega need viisid mulle päris võõrad. Ma olin ju kuulnud, kui rahvas laulab marseljeesi internatsionaali julgesti, vennad nüüd tööle ja kõike neid laule. Ja, ja siis nii vaikselt agulimaja seinad kostavad läbi, siis nii tasakesi, siis vaikselt omaette, siis ma neid laulsin. Ega neid muidugi täiel rinnal ja ta ei jäänud ja siis muidugi laulda ei saanud. Kui ma juba niisugune neiu eas olin, siis hakkasin laulukoorides käima, et mida te laulsite eesti heliloojate tolleaegsed kooriloomingut, saart ka man kreek töölismuusika ühingu kooris. Kui ma laulsin, siis on mul seal hästi meelde jäänud verd ja idast roofi marsse. Miks ma seda mäletan, hästi, see oli esimene kord, kui minul tuli ringhäälinguruumidega seestpoolt tutvust teha, siin olla ja näha, mis asi on mikrofon, oo, see mikrofon oli hoopis midagi muud, kui täna päevadesse tellis muusikaühingu koor esines siis oma kontserdiga ja siis me laulsime seal sedasama koori ja sellepärast see koor on mul meeles ja mul oleks hea meel, kui ma seda koori kuulaksin, neid täna ka veel. Kas see kontsert andis teile ka mingi tõuke huvi tekkimisele ringhäälingutöö vastu? Ei, ei, sel ajal mitte, aga umbes üks, kuus või seitse aastat hiljem oli mul teine kokkupuutumine raadioga. See oli siis mul on isegi see kuupäev selgesti meeles, oli kuues oktoober 36. aasta, siis kutsus Jaan Rummo mind lugema lastele ühte jutukest. See oli siis teine kokku puutuma ja rohkem ei olnud see päris lõplik tulek ja jäämine sündis siis 40. aastal. See oli pärast juunipööret. Sõda viis teid Nõukogude tagalasse ja ega seegi aeg ei lahutanud, tõid ringhäälingust. Mõneks ajaks olin ma lahutatud, läksin uuesti raadio tööle tagasi 43. aasta detsembri alguses, siis kutsuti mind uuesti ja siis juba Moskvas. Aga vahepeal ma olin teinud kõike muud. Ma olin olnud heinapressi juures tööliseks ja siis ligemale kaks kahte täis ei tulnud, olin ma Jaroslavlis Eesti riiklikes kunstiansamblites segakooris ja selle kunstiansamblite segakooriga tuli mul ka ükskord raadios esineda, siis see oli 42. aasta lõpul, detsembris või niiviisi andsime mitu kontserti Moskvas, ühega, siis raadios, mida te laulsite Padade heliloojate palu. Aga oli ka asju, mida sõja ajal seal meie heliloojad lõid nagu Leppnurm ja Ernesaks ja Eugen Kapp pea. Nii et nende laulud olid meil ka. Kes dirigeeris Ernesaks? 43. aastal asusite jälle raadiosse tööle. Mina käisin siin saateid lugemas. Kui oli vaja masinakirjutajat, siis olin ka seal kohe hakkamas ja valmis. Kui palju oli päevas eestikeelseid saateid tollal Moskva raadios? See arv oli muutuv seitse kuni 10 menüüd oma kindlad kellaajad muidugi hakkas juba päris hommiku vara peale ja ja siis läks kuni hilisõhtuni välja, päris kindlal päeval kindlal kohal kindlal kellaajal olid näiteks seal saated noortele saata, et punaarmeelastele kirjanduslik kunstilised saated ja mõned lühemad seal olid 15 minutilised. Need olid siis mõnikord siis ainult niisuguseid rindeteateid ja aktuaalsed uudised ja teated evakueerunud eestlaste elust. Niiviisi umbes oli siis jagatud see asi ja siis kord nädalas oli meil ka päris südaöösel kuskil. Hommiku kella kolme ringis oli siis üks saade Ameerikas elavatele eestlastele. Kas te kunagi saite teada, kui palju neid kodumaal kuulata? Hiljem hakkasid teated tulema ja eriti juba nii asjalikke teateid saime me siis, kui Eesti Raadio juba päris läks üle Leningradi siis meil oli juba palju rohkem teateid, et meid tõepoolest on kuulata ja kuulatakse aga Moskvas on, kuid mina ei mäleta, et meil oleks mõnda konkreetset juhtu olnud, et just vat nüüd sel ajal ja nii kuulate hiljem, kui juba Eestisse tagasi tulime, noh siis siin inimestega juttu ajades, siis sai juba nagu selgemalt ja kindlamini teada, et tõepoolest oli kuulatud nii hästi Moskvat kui ka Leningradi. Kas oli ka viperusi teedes? Kaduli rusi ikka tuli ka, et muidugi on üksmeelel muusikapalaga oli niisugune lugu, et olime kahekesi Ernesaksaga stuudios see vot see oli üks niisugune kirjanduslik kunstiline saade. Olime meie jah, kahekesi stuudios, Ernesaksa äsja haigusest tervenenud ja mul on natukene nagu kartus tema tervise pärast ja ja pisut närveerisin, et võib-olla ma teda koorman, aga ta oli niuke lõpmata rahulik ja kena ja, ja nii nagu Ernesaks ikka on. Ja siis pärast tema sõnavõttu ja kõike muud sõnalist osa, mis oli siis oli ette nähtud saalis ka üks väike kontsert kunstiansamblite solistide ja kooriga tähendab eesti muusikast kontsert Moskva raadiol oli siis juba võetud helifilmile eesti muusikat ja olin fonoteegis siis need numbrid ja palad kõik ära märkinud ja nii nagu seal siis oli ka, kes esitajad kõik need sinna juurde märkinud ja teadvustamine käis siis oma stuudiost ja siis seal oli vastav Connector, mis tuli avada, mis andis signaali selleaegsel, seal nimetati aparaat, maja, aparaat jälle seal siis see mahamängija tehnik siis pani siis niiviisi järjekorras oli, tahtis teada, mis palad tulevad ja ta niisiis selle helifilmi käima. Ja mina olin siis teadvustanud, et et Miina härma, kui ma olin väiksekene ja laulab meeskoor, aga siis hakkas üks hele Sapra näkkas laulma, kui ma olin väikseke, ehmatas ära ja võttis kangeks. Jää, jää, käsi hakkas mul värisema ja äge Ernesaks paneb rahustavalt oma käe minu käe peal, ütleb, et oota, kuulame nüüd ära, kes laulab ja eks sa võid ju seda tagantjärele vabandada. Küünarmõistvate ei tunne, tema ei tunne mina, vähel helifilm on muuseas niisugune, mis võrdlemisi moonu. Vabandasin, et see ei olnud, et eksitus oli, et ei olnud mitte meeskoor, vaid laulis see ja see. Aga ma tean ka seda, ma mäletan, et kui ma läksin hiljem kontrollima, et ikkagi ka seejärelteadustes läks natuke viltu Kas te võiksite meenutada oma muusikamuljeid väljaspool raadiomaja sõja ajast? Kasutasin aeg-ajalt käia suures teatris kõige suurema elamuse ja siis ma mäletan, jättis mulle vürst Igor ja Luikede järv ansambli kooriga, meil oli üks suurem pikem kontsert ringsõit mööda Siberi maad neli kuud, viis kuud, mis ta testis siis seal sai ka jälle vabu õhtuid ja, ja vaba aega kasutatud, et käia teatris või kontserdil. Sverlovskisse vaatasin, on mul meelde jäänud balletina sul veidi laulu? Pahtsis säraid, purskkaevu filharmoonia korraldas seal oma saalis niukseid kontsertõhtuid. Käisin seal ühel kammermuusika kontserdil, see oli nii läbisõidul ja siis üks sümfooniakontsert ja sümfooniakontsert oli siis niisugune kontsertettekanne sõnas ja muusikas kriigi beer kõndist ravinski juhatas seda orkestrit ja mina temasse, armusin siis tema käed, kui ma vaatasin neid ja kõik see tema hingestatud nägu ja see oli midagi haruldast teda vaadata. Veel üks, mis mulle pakkus suure elamuse, oli Ermitaažis niisugune suvekontsertsaal oli seal siis esitati Šostakovitši seitsmendat sümfooniat. See oli siis teist korda minul kuuldud. Esimest korda ma kuulsin Jaroslavlis, mis aastase olla võis, kas 43 või vist, ja siis ma kuulasin noh, läbi valjuhääldajad sealsamas, kus me elasime, hotelli nurga küljes oli sisse valju häälde ja sisse ja teine oli siis juba otse elavas ettekandes seal Ermitaažis saalis. Ja see jäi mul kuidagi nii praeguseni veel kuidagi meelde, et kui ma nii teel olen kuulanud seda sümfooniat siis ikka ma ootan see osa, kus hakkavad need trummid ja see, see niisugune niisugune närve nii pingule jääb pinevile tõmbab see, see see rütmi tagumine. Et lõpuks sa mõtled, et ma üldse enam muud ei kuule, kui need on ammu juba lõppenud, siis siis ikka veel kuuled, et sa ikka veel elad kogu aeg selles trummide rütmis kaasa ja just samal ajal lendas ülelennuk. Ja see kostis sisse ja, ja need läksid nii kokku, et mul oli niisugune kohe kindel usk, et et tõepoolest selles muusikas on ka nüüd ikka lennukese. Kõige hiljem taipasin muidugi asja, aga see kuidagi jutt just selle koja peale tuli see lennuk. Leningradis käisin Havanšinat vaatamas, ooper lõpeb ju sellega, kus need vanausulised rongkäigus lähevad kirikusse, niisugune väike puukirik oli siis see oli nagu lava paremal nurgas Olisse kirik ja siis nad tulevad seal siis oma laulmisega, naistel on niuksed, pikad mustad rüüd olid seljas, juuksed lahti, kõik õlgadel, selja peal ripuvad küünlad, on siis käes ja, ja lauldes koraani laudest tulevad siis ja lähevad kõik sinna sellesse. Vana kirik oli muidugi noh nagu taan, dekoratsioonid maalitud ikka ning kirik pandi põlema ja need jäid siis sinna kirikusse ja kogu aeg laul käis ja kui siis hakkas tekkima leegid ja suits ja teate, see oli ehtne suits, see oli nii ehtne suits ja see laul seal ja siis lõpuks need leegid haarasid kogu selle kiriku. Et ma juba hakkasin, andke andeks, ma hakkasin tundma kõrbelõhna ja kui me siis korraks ainult tõstsin silmad natuke üles ja siis ma nägin, kuidas see suits läks nagu korstnasse sinna lava lae alla üles. Siis nagu see lummus kadus pealt ära kuidagimoodi ja pärast kahetsesin, oli mul tarvis sinna ülesse vaadata, mulle elamus oleks olnud lõplik ja täielik. Aga tõesti, seal oli nii, et kohe ja niukesed nagu, nagu väikest raginat, nagu need puu põlemisel raksatused ja, ja kogu aeg käib, see lauldes oli niisugune müstiline ja see oli jube nisuke ilus, jube. Kas te peate oluliseks programmi muusikas? Ja see pakub nagu rohkem elamust ja ma ise nagu hakkan kaasa elama ja minul endas tekivad omaloodud pildid, mitte alati mitte iga pala puhul aga tekivad kohe mingisugused niisugused kujutluspildid. Esimene, mis mul on selgesti meeles ja see oli Kaisades kauges nooruses veel. Estonia kontserdisaalis esitati Ligdolfi avamängu Robespierre. Ja noh, et ma juba ajaloost muidugi teadsin, kes oli Robespierre seda aega ja olukorda ja siis mina seda muusikat kuulates siis nii lõin endale kujutluses pildi kuidas tema siis sinna tapalavale viidi ja, ja kui, siis seal on üks koht, kus nette Timpani Pea veereb mööda selle tapalava trepiastmeid vurburrnilisi hallatavad. Jube tilk, aga niisugune Taali litolfali niukene, esimene, elava kontserdi kuulamise niisugune elamus ja siis üks teine räägiksin teile kriigi hommikumeeleolust, ma olin siis alles üsna lapsukene, kütet oli muidugi vähe, Joit hirmsasti kokku ja eks siis ema oli nähtavasti pannud siibrid vara kinni ja, ja öösel oli toas liiningu. Ja mina näen väga imeilusat unenägu, mul oli paha olla, aga see unenägu oli mu meelest vaata ilus. Kuidas mina siis kõndisin kuskil kuumal suvisel ajal ja mööda niisuguste heinamaa seest läks jalgrada ja mäkke tõusis ja ja kirikukellad kaugel, kaugel lõid ja mul oli niisugune hästi sellest minu arust halvast enesetundest hoolimata oli niisugune mõnus mõnus niisugune elamus. Ja kui siis päris hulk aastaid hiljem juhtusin ma siis kuulama seda kriigi hommikumeeleolu siis kuni siiamaani on minul ikkagi see, see vingus olemise unenägu tuleb minule. Ja kui siin ühes lastesaates veidrik Kivila köögis lastele anda selles hommikumeeleolust niisuguse pildi, et ma kriigi muusika niukene, karge ja ja niisugune õhuline ja, ja see tingimata on üks kevadine hommik siis minul paratamatu Nad ei ole mitte kevad, vaid mitte niuke lämbe suvi, aga, aga ilus suvi ja karjakellad ja üks karjane seal läheb kasvõi see till, tall, till, tall ja nii on nad, minul on niisugune pilt sellest hommikumeeleolust. Ma oma lemmikheliloojate nimekirjast jätsin välja alguses Tšaikovski, muidugi kohe küsiti, miks Tšaikovski mulle meeldib. Tšaikovski muusikas ma tunnen nukrust, hellust, kohati nukrust. Ta niuke õhuline, justama ballettides. Dramaatiline, nii et minu meelest tema muusikas on väga palju kuulata. Näiteks väga jälle pakub mulle head kuulamist tema avamäng 1812. No seda on vist siin raadiopäevadel kui on olnud niuksed, näitused, väljapanekud kui mitte mujalt, siis piltide pealt on ikkagi seda näidatud. See oli niisugune. Jala peal statiivi peal seisev suur metallrõngas ja selle sees oli siis niisugune neljakandiline valge, ma ei tea, mis materjalist ta oli, neljakandiline valge nagu karp. Ja siis see oli nii neljast kark neljast nurgast oli siis ühendatud selle metallrõngaga ja stuudios oli diktorilaud. Diktoriks oli Felix Moor, siis tema istus sealsamas laua taga ja siis iga pala siis sealtsamast teadvustas. Ja kui oli laulu kumisega koori esinemisel tehti pisikene vaheaeg siis tema luges sealtsamast, me olime kõik hästi, muidugi tema luges sealtsamast siis kas teated või päevauudised, me enam ei mäleta, mis ta sealt siis maha luges. Ja siis läks jälle kooris Kontsert edasi, aga vot ma tahan veel stuudio kohta ütelda, stuudio oli niisugune, et noh, meil oli siis ehitatud niuke trepistik toolidest, toolid ja pingid, siis kus siis tagumised read, et olid kõrgemad kui esimesed read. Ja see stuudioruum oli kõik tihedalt paksult riide Katrapeeritud. Ja küll seal oli rask, küll seal oli raske laulda, muidu ikka kooris laulad niiviisi, et nagu enda häält sa ju ei kuule suurt mauh ainult selle sisekõrvaga, võib-olla, eks sisemise kõrvaga kuuled kuidagi nii. Aga seal oli nii, et, et niisugune tunne, et kui sa hääle välja andsid, siis kohe puges sulle endale kurku tagasi ja küll oli seal raske lault. Sel ajal vist peeti seda hädavajalikeks akustikat. Ei, ma seda ei ütleks, kusjuures seda efekti ei saa, tekib sellepärast, et õhku ei ole. Seda küll kajapuudusest. Voodis ja õhupuudus ja kõik need, nii et lohe täitsa füüsiline töö oli, laulmine. Kas te võiksite natuke rääkida, kuidas tollal muusikat edasi anti? Siis ei olnud ka veel magnetofoni. Helicilanetafoonoll oli juba magnetofoni tol ajal kaks. Magnetofoniaparaati oli ja heliplaadid Minu meelest oli see ainukene siis, mis nii mehhaanilist saadet anda võis. Muid vahendeid ei olnud, ma võib-olla ei eksinud, seda teavad meie staažikad tehnikainimesed muidugi täpsemini öelda. Aga muusika läks eranditult kas heliplaatidelt või siis elavas ettekandes otse magnetofonilindilt antisõnalisi saateid, reportaaže ja niisukest pida lindistati väljaspool sest sel ajal oli ju meil juba ammugi ka hõbehall millega sõideti Hiiumaad mööda ja tehti saateid väljastpoolt Tallinna. Aga seda linti vist ei lõigatud. Vaadake seda ma ei mäleta. Seda ma ei mäleta, sellepärast et minul tehnikaga siis oli üldse, no ma käisin, aga ainult nagu eks kursant läbi neist ruumidest ja mul temaga mingit kokkupuutumist ei, ei olnud. Ja üldse ma pean ütlema, et mis sellesse aega nii puutub ja, ja tahta nii anda järeltulevatele põlvedele midagi tarka edasi. See on küll üsnagi küsitav, sest et ma sain ju ainult 10 kuud kuni sõja alguseni töötada ja noh, võite isegi arvata, et tulla majja tööle, mis on täiesti võõras ja täiesti peaaegu võõraste inimeste hulka. Siis see aeg nõudis rohkem kohanemist, nii et vaata, et sa oma asjadega toime tuled. Kui seal huvi pärast veel, siis nii kõige muu kõrvalt tahta õppida, eks seda teate vist omast käest, et kui majja tulla, siis siis ja on praegugi meie majas inimesi, kes, kes pooligi meie oma kaastöölistest eriti aega ei tunne õieti on ja 10 kuud oli ikkagi väga lühikene aeg. Tol ajal oli küll inimesi vist vähem inimesi oli vähem, muidugi. Ja see on õige, sest toimetus on ikka ju või toimetused kokku ei anna praegusega üldse võrreldagi. Ma ei oska peast nüüd järsku ütelda, kui palju toimetustes inimesi oli. Aga nendega muidugi ja nende tööga sai niiviisi kurssi võtta, aga tehnika oli mul ju täiesti võõras maailm. Ja seepärast ma siis nii ainult nägin ja vaatasin huvi pärast, aga oma Endale tarkus sel alal koguda ma ei söandanud. Muusika toimetus minu meelest jälle ma võin eksida, aga minu meelest see koosnes vist Khani paarist inimesest. Kes siis koostasid muusikakavu? Enamik kavad, enamik olid nad ikkagi enamuses, need kavad olid ikkagi heliplaadimuusika. Aga oli olemas oma sümfooniaorkester. Ja orkester täitis ka üsna suurt osa saatekavas ja esines nädala jooksul ikka tihti ja huvitav, kui võrrelda nüüd nii tänapäevakavadega tänapäeva raadiosaatekavaga, siis otse kontserdid, stuudio, kontsert, sümfooniaorkestri kontserdid. Olid ikkagi hilisõhtustel aegadel nii pärast kella üheksat õhtul ja kuskil kolmveerand 10 ja ja niiviisi hilisõhtul anti siis sümfoonilised muusikat ja ja kontsertorkestrit. Et kas kergemuusika osakaal oli tol ajal suurem või väiksem kui praegu? Seda on võib-olla nii üle aastate raske natukene küll otsustada, aga. Raske on ütelda küll, aga minu meelest, eks see kergemuusika muidugi tolleaegne kerge muusika oli hoopis teistlaadi, kui tema praegu on. Ja siis nagu ei nimetatud teda ka vist kergeks, siis nimetati teda ajaviitemuusikaks ja tantsumuusika niisugust mõistet nagu kergemuusika ja tõsine muusika. Küllap need käibele kolida, aga, aga nad ei olnud nii tuntud nagu me nüüd võtame seda kui terminit oma. Aga siis olid need, küllap ta ikka oli vist suurem, kui oli. Kui oli tõsine muusika, eks ole, vist igal pool ja alati nii olnud. Rahvalikud laulud ja ja siis sageli olid ju nädala sees üks või kaks korda olid ülekanded kohvikust. Seda nimetati kohviku muusikaks, all olid oma väiksed ansamblit Riiad või võikvartetti, mis seal siis esinesid, need siis lülitati vastavasse kohvikusse ja siis oli seal kas pool tundi või tundi või palju siis sealt tuli või siis esines ansambel siis otsestuudios andes siis, no aga nendes kavades need ei olnud ainult niisugusetrullel laadi, niisugused lihtsalt ajaviide. Aga seal oli ka, ma mäletan, oli ikka päris nii klassikute helitöid. Aga niux, ütleme, klassikute kerge muusika, kui nii võiks öelda. Isegi Beethoven oli repertuaaris, mäletan niiviisi no siis olid siis niuksed ja solistid esinesid otse. Ja, ja siis niuksed, pillimehed bajaani ja, ja, ja kandlemängijad ja, ja niisugused, noh, nendel oli siis oma aega antud ja nii et oli minu meelest küll üsna mitmekesine selle selle Nabi kavamahu juures, mis siis tol ajal oli. See heliplaadimuusika tegemine, see käis siis niiviisi, et toimetajad olid teinud kavad valmis. Saatekava oli juba muidugi varem kokku pandud ja kinnitatud ja ja siis sellele vastavalt tehti siis muusikakavad valmis, võeti välja heliplaadid ja viidi need teadustaja stuudiosse, teadustaja kätte, tee. Fonoteeki oli samuti teadustaja stuudios seal olnud niuksed suured kapid, noh ütleme niukene, riidekapisugused, kapid oma niisuguste sahtlitega, kus siis plaadid olid kõik, iga plaat eri lahtristadasi, kõik reas nii kapiukse peale siis nimekirja oliga kartoteek, pannide peal kartul, ehk oli olemas siis ja sinna kartoteeki muuseas ikka k k märgiti millal muusikapala kavas on ja kusjuures ikkagi ka kontrolliti, et üks pala mitte liiga tihti ei esineks. Kas kartoteek kasest kartoteegi, Stoli teine eksemplar ka muusikatoimetuses? Jah oli ja nendel ma ei tea, kas nendel oli kastis niisugused kaardid või vaat jälle ma täpselt ei oska vastata sellele küsimusele. Nii et ikkagi tegelikult kavatagi muusikatoimetus Ja, ja, ja ikka, aga peale selle peale selle siis oli veel üks liik noh, ütleme niukene varu või vahemuusika. See oli siis niiviisi, et teadustaja siis võttis ise sealt kapis, siis kui oli vaja võttis välja ja teaduste ja mängis maha need heliplaadid, tema puldil teadvustamise puldi kõrval oli kohe kaks heliplaadiketast ja tema ise samas ta teadvustas ja sammas, ta mängis siis maha. Alguses oli natuke aega kahinat ja siis hakkas muusika peale. Ja see olenes muidugi ka tema osavusest ja täpsusest, kuidas ta siis selle nõela sinna peale sai siis panna. Tahaksin veel ühte huvitavat asja. Nimetada tolleaegsete saadete muusikasaadete pealkirju, ma ei tea, kas nüüd ongi, mõni vanadest kavadest olen leidnud ja ja mis mulle meelde on tulnud oma, et omaette ka väljamõtlemised näiteks niisugune pealkiri Mehhiko päikese all siis seal oli siis palju Niukest, kas Mehhiko muusikat või muusika, mis, mis siis kuidagi nagu püüdis jutustada Mehhikost siis tantsides ligineb keski siis häälte järgi, kas passid, kolmeratuurid või niiviisi paraadtasside paraad näiteks niisugune siis kressi enda pitsikaata, lihtsalt pealkirjaks muusikalisi suitsurõngaid. Lapsepõlve mälestusi helisevad saarel siis sinna alla muidugi selle pealkirja alla siis koguti kõik niisugused palad, mis siis nagu pidid õigustama seda pealkirja väledad sõrmed, seal oli siis hästi Niukest klaverimuusikat siis missis. Ja, ja siis oli veel üks niisugune, niisugune muusika kava käis mõnda aega nädala ringvaade. Sel nädalaringvaade oli siis niiviisi, et vist nagu ma mäletan, ei teadvustatud palu, vaid paluti meelde tuletada, mis palad need on, mis on selle möödunud või lõppeva nädalakavades esinenud siis nendest mõningaid kas väga populaarsetest või no tihti oli seal võib-olla toimetaja enda maitse, mis oli siis noppinud välja nädalakavades sellest n siis niisuguse saad nädalarõngad. Jah, need pealkirjad olid täitsa kena kristlaseks isegi õppust võtta. Näiteks meil on praegugi olemas meie fonoteegis muusikapala kärni. Suits läheb teile silma, vaat see oli juba tol ajal olemas.