Praegu kuuldavas palas mängib trompetit Johnson üks kõige vanemaid džässi trompetiste, kelle mängu on plaatidele salvestatud raadiokohtumisel. Kahe nädala eest tutvusime džässi pianistidega läbi kogu džässiajaloo. Täna mööduvad meie eest kõik nimekamad trumpetistid. Neid kuulajaid, keda ehk ehmatab praegu kõlava pala vanaaegne stiil. Võin lohutada sellega, et peagi jõuame nooremate muusikute juurde, kelle mäng vastab rohkem, mõelgem nüüdisaegsele ettekujutusele heast Sassi trompetis. Kuuldud pala oli rajatud rahvalikule teemale all, jõe ääres. Seda esitas Bank Johnsoni bänd sajandi alguse New Orleansi orkestrite stiilis. Tõsi küll, plaadistus oli pärit alles 1942.-st aastast, sest aastal 1879 kuni 49 elanud pank Johnson mängis küll oma kodulinnas New Orleansis juba möödunud sajandi lõpul ei sattunud aga oma parimaid aastail kordagi plaadistama. Plaadil pole ka legendaarset padi, pooldeni, orkestrit, milles Johnson mängis teist trompetit. Seda bändi peetakse aga esimeseks silmapaistvaks New Orleansi džässi kollektiiviks. 30. aastal töötas pank Johnson autojuhina, kuna ta oli kaotanud hambad ühes restoranis toimunud kakluses, kus muide tapeti tema orkestrijuht. Džässientusiastid William rasselja Frederick Ramsey otsisid ta Louis Armstrongi õhutusel üles lasid talle teha valehambad ja plaadistasid teda aastail 1942 kuni 47 korduvalt. Kahjuks polnud siis aga enam palju järel tema noorpõlve muusiku võimetest. Esimene New Orleans'i trompeti kuulsus, kes kahekümnendail aastail ka palju plaadistas, oli John Oliver austava hüüdnimega king seon kuningas. Tema orkestris alustas teise trompetis tina karjääri Louis Armstrong. Pea küllata mõndagi oma vanemalt kolleegilt. Õppis aastail 1885 kuni 1938 elanud king. Oliveri saatus kujunes kurvaks, ta suri kõigist unustatuna vaesuses ja alles aastakümneid hiljem pandi ta hauale tagasihoidlik mälestustahvel. Ometi oli tal oma aja džässmuusikale suur mõju, sest tema orkestris mängisid selle hiilgeajal esmaklassilised muusikud ja tema plaadistuste tase ületas teiste toodangut tunduvalt. Kuulake ühe näitena 60 aasta eest plaadistatud Oliveri oma kompositsiooni typermov pluus. Tollal kasutasid trompetistid veel Kornetit ja Oliveri korneti soolo oli kaua noorematele eeskujuks, seda õpiti nuut noodil. Kingo Oliveri orkestris oli peale luuri Amstrongi veel teinegi esmaklassiline trompeti-ist Tomilärnier kes 1925. aastal Sämboodingi orkestriga Moskvas kee esines. Temagi pidi enne surma, see oli 1939. aasta suvel ametit vahetama. Ta töötas viis viimast eluaastat saapa puhastajana. Kõige säravamaks täheks. Sassi varaste trumpetistide hulgas sai aastal 1900 sündinud Louis Armstrong. Džässilugu peetavaimaks patriarhiks jäi ta kuni surmani 1971. aastal. Tema mahlakas fraseerimine üha uusi ja uusi meloodia jooniseid leiutab improvisatsioonivõime ning tema mängu ja laulu omapärane koloriit saidi inspiratsiooniallikaks tuhandetele nooremale telemuusikutele ja mitte ainult trumpetistidele, vaid üldse kõigile, kes džässi oma erialaks valisid. Kui legendaarse kuningas, mida see käte puudutus muutis kõik kullaks siis Louis Armstrong muutis kõik Tšassiks. Tema esituses kõlas džässi isegi kõige magedam lööklaul ja neid oli tema repertuaaris üsna mitu, sest Armstrong polnud soliidsuse taotlev elling. Tema tahtis olla meele järgi kõigile kuulajatele. Raske on valida üht näidet aastungi tohutust plaadivaramust, kus peaaegu iga soolo on omaette pärl. Mitte asjata ei alusta Tseenslincon Collier peatükki temast sõnadega. Luja Armstrong sündis vaesuses ja kasvas harimatuses. Tema kooliks oli raske tööorjus. Õnneks talle endale ja meile juhtus ta olema geenius. Paljude arvates on tema suurimaks meistritööks vesten pluus 1928.-st aastast. Usun, et oma hilisemas tegevuses suutis ta seda siiski korduvalt ületada, kuid oma aja kohta oli see kahtlemata tipp. Hoolimata sellest, et ööl Hainsi klaverisoolo on salonglikult ilutsev ja löökpillid imiteerivad mingit kabja plaginat. Louis Armstrongi enese osa selles palas alates juba suurepärasest sissejuhatavas soolo kadentsist on väärt uurimist. Liigutav on ka tema sõnadeta laul vastuseks Chimmist, rongi klarneti soolo repliikidele. Loomulikult oli Louis Armstrongil suur hulk jäljendajaid, lihtsaid, mõnedki omaette kuulsusteks, lisades meistrilt õpitule ka omapoolset mainige, näiteks oran Hot Lips, Page'i tellib aknerid ja Jouna Jouncid. Viimase mängitud on järgnev fragment ta oma palast Jouna Halin. Seni on juttu olnud mustades trompetistidest, kes olid džässi algusaastail kahtlemata tooni andvaiks. Esimene nimekas valge trumpetist tollal ikka veel Kornet peos oli originaal Dixinans bändi liider Nikola rokk. Kuna see ansambel tegi 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ka esimese džässiplaadi siis tunti Nicklarocat hästi tema trompetimäng, aga džässiajalukku pole jäänud peale olemasolu fakti. Palju rohkem andsid Tšassile Sharki, Banana, Maxispanjer Rednikols ja fil Napoleon. Varaste valgete džässi. Tompetistide vaieldamatuks kuningaks sai aga 1903. aastal sündinud Leon Bismarck Paidarbek hüüdnimega piks, kes üheksateistaastaselt sai kutse muusikuks, mängis Džiin Kolketi ja pool Vaitmani suurtes orkestrites ja mitmes väiksemas ansamblis, mida ta ise juhatas kuni alkoholism ja kopsupõletik ta 28 aastaselt hauda viisid. On kindel, et ta suri enne oma talendi täielikku õide puhkemist ja ometi muutus ta legendiks, mida ei unustata, kuni elab Chess. Hoolimata oma lapselikust vastutustundetuses oli ta kõigi lemmik, talle andestati hilinemised, tulemata jätmised ja muud pahandused. Kõige halvem oli see, et ta iseendale kõik andeks andis. Tiks Baylor, Pekkoli muusik, kes tõi trompetimängu seniolematu elegantsi, kerge legaato artikulatsiooni ja puhta lüürika. Kui aastrongi mõju laienes trompetimängult kogu džässi interpretatsiooni-le, siis Paiderbeczai valgetes trompetistidest kooli rajajaks, mida arvestasid ka mustad mängijad. Nimetatud on eriti Rextiewartit, aga ka tervet jaheda džässivoolu eesotsas Mailis Davisega. Kahjuks olid 20.-te aastate palad plaadimahust tingituna vaid kolme minuti pikkused ja nii on kabiks Paiderbecki soolod väga lühikesed. Ometi piisab neistki, et tunda ära silmapaistvat talenti. Kuulake 1927. aastal plaadistatud pala lauldes pluusi, mille spiks Faiderbecki üleolek oma ansamblikaaslastest on ilmne. Eriti kui kuulata klarneti soolot, mida puhub hilisem maailmakuulsus. Chimmidorsi. Lester Jang olevat noorest peast kandnud äsja kuuldud plaati oma saksofonikastis, öeldes, et sel muusikal on temale midagi öelda. Tunnustavalt hindas piks Panther tekiga Louis Armstrong. Tervest plejaadist. Biden peki järglastest on tuntuimad Chemi märk, Bartland bobi, häkid, Mäks, Gaminski ja vall. Bill Davis on eriti aga panniberigan, kes suri 30 kolmeaastaselt samadel põhjustel, mis said saatuslikuks piks Biden Beckile. Tooni soojuse ja siiruse poolest ületas periganivaid Armstrong. Ta valitses vabalt väga madalat ja väga kõrged registrid ja tema tehnilised võimed ei jätnud midagi soovida. Peri kani kuulsaim heliülesvõte on Vernon Chucky pala. Ma ei suuda alustada, kuid kuna ta selles ka laulab, siis valisin siia ühe puht instrumentaalse pala. Heywoodi Ma tulen Virginia 1935.-st aastast. Hulk silmapaistvaid trump petiste on tulnud esile do Kellintoni orkestrist. Neist esimene oli paber maili 1932. aastal 29 aastasena tuberkuloosi surnud muusik. Tulnud 1923. aastal. Ellingtoni orkestrisse äratas ta suurt tähelepanu mitmesuguste Soldiinide kasutamisega niinimetatud Groul efektidega, mis sai tellingtoni džunglistiili peamisteks komponentideks. Ta õpetas neid ka trumbonistidele džauli örviselejasem Näntonile ning Ellington ise on öelnud, et see muutis kogu orkestri näo. Nii kõlas paber maili trompet 1927. aastal plaadistatud palas. Hüvasti idapoolne Saint Louis. Teine kuulus Wellingtoni trompet oli kuudi Williams, kes koos orkestriga esines ka NSV liidus. Heliton pühendas temale pala kontsert kuutile, mis ongi jäänud Williamsi populaarseimaks soolonumbriks. Üheksa aastat mängis Ellingtoni orkestris 1967. aastal surnud Rex Stewart, kes tõi pumpade pooliku maha vajutamisega trompetimängu uusi värve mängides selle tehnikaga mitte ainult üksikuid noote, vaid terveid soolosid. Temalt on pärit ka niinimetatud kõneefektid trumpetil, mida ta saavutas erilise huulte, hoiu ja mitmesuguste sordiinidega. Tema trompetimänguoskuse tõeline vitriin on do Kellingtoniga tehtud pala. Noormees kohtub pasunaga. Kuulete siin ka ülimadalaid pedaal oote. Kuna pala oma kuueminutilise kestvusega võtaks siinkohal liiga palju aega, kuulakem vaid teist rohkem improvisatsioonilist poolt. Elektronorkestri trompetistidest saaks juba üksi terve saate, siin on veel Reina Jens Clark, Cherry Björni Royal kätt, Anderson oma ülikõrgete nootidega ja mitmed teised. Mingem siiski edasi nende juurde, kes džässi trompetimängu arengus uusi etappe avasid. Üks neist on Rextiewartiga ühel aastal 1967 surnud Henri reed Allen. Temas nähakse nimelt ühenduslüli Loui aastrongi ja Roy Eldridži isegi lesbistiilide vahel. Nimelt mängis Allen elavalt liikuvaid ladusalt legaatus kulgevad soolosid erinevalt oma kaasaegsete stacato fraseerimisest. Silmapaistvaim trompetis pärast Armstrongi ja ennegi lesbid oli 1911. aastal sündinud Roy Eldridž. Temast alates sai voolav saksofonimängu meenutav fraseerimine trumpetistidele ideaaliks Heldridž hellitusnimega Little džäss, väike džäss ütles isegi, et ta mängib trompetit päris kenasti saksofoni. Eldridge on olnud juba 55 aastat aktiivne muusik ja tema pärandist on sama raske üht pala valida kui aastrongige omast. Olgu see siinkohal kaar. Mikeli kiiktool tehtud koos tsin gruppa orkestriga. Projeldritsi kõrval pälvisid rohkesti tunnustust veel mitu kolmekümnendail aastail esile kerkinud trumpetisti Pack Leyton'i härra Edison, kes hiilgasid kaun Peisi orkestris ja Tomi torsi Benny Goodmani ja teiste orkestrites mänginud Charlišeivers. Benny Goodmani orkestris, kerkis esile ja läks sealt oma kollektiiviga tegutsema üks tugevamaid valget trump petiste. Hiljuti surnud Harricheimis efektse laulva tooni ja virtuoosse tehnikaga mängija. Harritseensi lauluse seadis enda eeskujuks esimesest pehmema mängulaadiga Charlie Spiva häri. Edisoni jälgedesse astus samuti kaunteesi orkestris mänginud Joe Newman, kes Bennikud mõnia New York repertuaari kompaniga NSV Liiduski esines. Omaette fenomen on Ruby Braav 50.-te aastate valge trompetis, kes pole orienteerunud oma põlvkonna eeskujudele Gillespie Davis ja teised vaid mängib meeldiva kergusega ehtsat svingi ja Dixilandi. Neljakümnendail aastail ilmus mainstream džässis rida trumpetiste, kes paistsid silma ülikõrgete nootidega kätt Andresson ja Gillian Kellingtoni orkestris ja Maynard Ferguson esialgu stangentoni bändis, hiljem oma orkestrit ees. Viimane on ajaga sammu pidades siirdunud džässroki viljelema. Ta hakkas ühtlasi esimesena mängima mitut soolot üheaegselt mitmel kanalil. Põhjaliku muutuse trompetimängus, teostast, isegi lesbi esimene silmapaistev piibopi trompetis neljakümnendail aastail. Ta on ise naljatades öelnud, et kuna ta väga tahtis Roy Eldridži moodi mängida, aga ei osanud, siis pidi ta omamoodi läbi ajama. Ja see omamoodi oli midagi taolist, mida tema järel pea kõik nooremat trumpetistid on püüdnud saavutada pikad voolavad meloodia jooned, erakordne tehniline sära, mis sageli väljendub poole kiiremas tempos mängitud passaažides. Vaba kõrgete nootide valitsemine ja avardunud harmooniline mõtlemine improsatsioonides. Nõnda mängist isegi lesbi koos Charlie Parkeriga Toronto mässi hoolist 1953. aasta maikuus. Seega 30 aastat tagasi. Kuulsaimad piibobi trompetistid olid veel varasunud häts Navarro, geni Toorham ja noor Mailsteenis. Surm päris varakult endale ka autoõnnetusele kunud Clifford Browni. See oli 26. juunil 1956. aastal ja Braun oli alles 25 aastane. Ometi oli ta juba täiesti omapära kunstnik, keda võis tuhandete teiste hulgast eksimatult tunda. Tal oli ainulaadne viis legaato passaažides oma noote kergelt keelega puudutada mis lisas rütmiliste täpsust ja kujundite reljeefsus. Pealegi oli tal erakordne oskus keerulisi Aga ilmekaid improvisatsiooni meloodiat kujundada. See oli Clifford Browni oma teema, pluus, voog Gillespie kõrval on suurima mõjuvõimuga trump, et istunud Mailis Davis. Kuigi lesbi on läbi aastakümnete jäänud iseendaks, siis Davis alustas Popperina, rajas vahepeal jahedal džässi, siirdus kuuekümnendail aastail järk-järgult lähemale rockile, oli seitsmekümnendail aastail äärmuslik avangardist, pidas seitse aastat pausi ja ilmus mõne aasta eest taas avalikkuse ette. Nii mängib Mailis Davis oma viimasel, 1983. aastal ilmunud LP L täherahvas märgata taas lähenemist oma viie ja 60.-te aastate klassikalisele stiilile. Mailis Davise jälgedesse mahub terve plejaad trumpetiste Chet Baker ja aat farmel nende eesotsas. Hiljem on kõige enam silma paistnud veel Donald pöördliim Morgan satsioon, Spuckerlitel Fredi Habalt uudi sho ja suur hulk teisi. Ühe näite peaksime kuulama ka vaba džässi esindajalt. Olgu see siis selle stiili tähtsaim alusepanija, kelle järele on tulnud Lester bow, ehklifortoonton do Johnson Don eile, Mike mäntler ja teised. Kõne all on Don Cherry, kellelt kuulda fragment on mängitud koos Hornet kuulmaniga. Vaba džässi koidikul 1959. aastal. Ja lõpetagem käesolev kohtumine džässi tompetistidega muusikuga, kelle Downbiidi lugejad hääletasid mullu detsembris parimaks trumpetistiks dress muusikas. Pool aastat hiljem jõudis samale arvamusele ka kriitikute pere. Winston marsaalis Tammela otsani palaga. Mis PC mõeldud on siin džässilauljatari veti kaarterit. Tuleval kuul kohtume trumbonistidega, nüüd aga Winston marssalis.