Medri tung kiidunud. Tere tänases Medri saates läheme küllaste hubasesse kodusse kus saame kokku ühe vanaema ja kahe lapselapsega. See vanaema teeb muide tähtsat tööd. Nimelt kirjutab teile kõikvõimalikke lugusid. Seega on ta lastekirjanik ja kui ma ütlen nüüd nime ka Erika Esop, siis tuleb see teile kindlasti tuttav ette. Egas muud, kui sättige ennast kuulama. Esialgu seda, kuidas med olles kodus juttu puhusime ja kuidas näitleja Tõnu Saar Erika Esoppi luuletusi loeb. Hiljem kuulete midagi veel, aga praegu igatahes ootavad jutujärge kaks väikest tüdrukut, kelle nimed on Tiina Keenias. Kui vanad te olete? Näen kolmeni. Lumi sulab, Eeessiivulab metsaalune märg, puhkesinilillepärg ennast enber paasa köidab tunda kevadtalve. Kas vanaema Eerika luuletus, poeg Matthias Kadak õpet, sina, Kristiina, oskad kamanda vanema luuletust, räiged diapäevadega ära. Eeemmede maalineks Lõmmennemmera Tollusi lepiko ringi ja märkas ööde ajal kini, lilleke ärkas, kas ta käib tihti siin vanaemal külas ja nelgid? Nemad on ikka esimesed, kellele saab ette loeb ja kelle arvamust saab natukene arvestaks. Nemad veel ei loe, aga kuulavad küll üsna meelsasti jutte ja, ja luuletusi mõlemaid, kuidas see siis juhtus, ühel ilusal päeval eerika Esok üldse jutte ja luuletusi kirjutama õhkas, kes täpselt enam mõelda, oskabki lihtsalt hakkasin kirjutama ja meeldis juba koolipõlves väikselt natukene sepid seda nagu ikka lapsed teevad, isale meeldis väga kuulata minu luuletusi. Aga need olid muidugi kõik lapsepõlves kirjutatud ja niuksed lastele alles tüki maad hiljem hakkasime uuesti sellele mõtlema ja kirjutama kus omal juba lapsed olid. Päris päris mitu raamatut veel. See on kõik Ericesoppi luulet, tõsi, täis koheme, kuulanud. Ma nägin ühte kullikest sugust lollikast. Käis palja jalu lume sees ja pesi ennast keevas vees sõim mannaputru kahvliga ja soolakala vahvliga. Ta pesi saapaid poti sees ja tassis lapsi koti sees määris mustaks nende ninad. Sellest pääsesin vaid mina. Sest et selle loo, kas tead, mõtlesin ma omast peast. Ja me leidsime veel ühe tondiloo. Olete seda kuulnud? Ei. Ole. Kuulnud olen küll, meelde pole jäänud, tahad uuesti kuulata? Mäe otsas istus tondi paps ja tondipapa lapsele Ps. Nad hoidsid teineteisel käest ja värisesid kõigest väest. Neid hirmutas üks kitsetall, kes mükitades põõsa all lõi suvepäeval palaval kolm kepsu nelja jalaga. Sest ajast vaestel tontidel on hirmuvärin kontides. Mis parata, Ta, mis parata, ei julgenud nad karata. Nad kartsid tuule tuiskanist ja vikat tite luiskamist. Nad kartsid uste paukumist ja kutsikate haukumist. Nad kartsid öösel magada. Hirm tuli pooleks jagada ja värisedes kõigest väest. Paps hoidis kinni lapse käest. Halli pilvevati sees elab väike vihmamees ja meist keegi siit ei näe, etal kastekann on käes. Vahel on ta tujust ära, siis ta pahandab ja kärab. Kell kalossid, pangu jalga varsti padusadu algab arrak ka teinekord alla lõbusasti vihma kallab rõõmuga, siis märka bet tema kastekannust vett, joovad ahnelt suured puud, tillukeste õite suud. Peenral maasikate read põllul, leivaviljapead. Lastele meeldis ja siis me laulsime, tegime ise viisi ja laulsime selle üle, et see oli neil pärispea koos riisiga, ase sündis suurel maal. Me oleme, me oleme väga palju maal olnud, meil on omal ka maakoht, majake värava taga tähendab väike suvila haabneemes seal Me oleme rihmaga õues küll olnud. Näeme, kuidas vihmavees seal kastat põõsaid ja puid. Ta varmarik loom, jah, kui nii võtta, siis ma ju kirjutasin terve raamatu haabneemes. Seal spordipäev metsas peaks üsna varsti välja tulema rase raamat, seal on loomad, tegelased ja nemad kõik metsas käivad spordi pidukteerika, Esopylon, mitu raamatut tulemas, spordipäev metsas, see on spordisõpradele see raamat ja muidugi teistele kõigile lastele. Ja teine on lõbus tuur väiksematele luuletused, aga seni on tal ka päris palju kohal, et luuletuste raamatuid ilmunud, kuulasid sellest kogust 10 keerusaia v luuletust hiiglane. Üks hiiglane ei kuskil maal kolm aastat järjest nälgis sest süüa muud ei tahtnud ta kui oma jalajälgi. Kuid ühel päeval teatas ta, ma tahan tõelist pala. Ta kaalus asja nii ja naa ja läksis püüdma kala. See hiiglane ei kuskil maal, nüüd viskas õnge vette ja kohe kerkis sinivaal ta õngekonksu ette. Kui ära söödud oli vaal ja lisaks veel üks hai. Siis tundis hiideikuskil maal, et isu otsa sai. Hiid pühkis pilvedesse käed ning Matsutades suud. Ta hõiskas värisema mäed ja kõrged kuusepuu. Või siin olekski siis, siis, siis oleks ta kohe päeva katki teed, kuidas sinna hiidlaste ette kujutad ikka peol taevas. Ja. Nii et vea Ulada poe sinna sinna ajavaduse, noh siis on veel päris väikemees Eka taevasse, ütles Liina. Taeva tuli niisugune mõte ühest suurest hiiglasest silma ette, kes võiks kala püüda ja nii ta tuli siis lapsena käisime kaisaga koos kala püüdmas. Nii et ettekujutusega kalapüügist on olemas. Kas paluma, et vanaema nüüd mõnest teisest luuletuse raamatust ka räägiks? Jõhvikavärvija on tema pealkiri, iili käe saab, need toredad lood on ilmunud 1979. aastal. Pildid on joonistanud Helga Jõerüüt. Ma olin oma lapsepõlves enne kooliaegse aja kõik Läänemaal selja külas. Seal oli üldse loodus muidugi nagu igal pool maal ümberringi. Mõisa ümber oli suur Parksoli kevaditi Lülaseid sinililli täis ja sageli sai metsas käidud, Joffical käidud. Läksime siis läbi raba ja siin on kenad loodusluuletused, sama jõhvikavärvija ja õunasadu ja need on ka lapsepõlveõunad ja lapsepõlve õuna sadu. Nii ta on, meil oli seal suur rohuaed seal õunu täis ikka las lapsena korjasime sealt alt neid õunu ja pirne ja. Suured õunad olid, puul tuli tuhiseda tuul. Õunap puuta, saputas, tugevasti, raputas. Oigas puu. Mu igalt oksalt punapõsk sõid õunu, potsad hütt. Ütle, kas sa tõesti tahad, et nad kukuksid kõik maha. Ta on vingus, vastutuul, tiris õunad õunapuult rõõmsalt mari tuppa, kadus, hõiskas aias õunasadu. Noppida kõlli. Miks? Liigas on sul aias palju õunu, haabneemes palju kollaseid. Aga kas sa oled marjul käinud? Kristiina haabneeme metsas. Rabas ma nägin üht naljakat kuju. Samblikus lippas ta lõbusas tujus pintsliga jõhvika põski, ta paitas päikese poole, neil vaadata aitas. Nüüd on kõik jõhvikad punase jumega ei kaose jume neilt ära ka lumega. Otiga linnas. Talvisel ajalgi päevad ja ööd ott tegi mullal kaevamistööd hoolega. Puurista käike, siis uuris ta, et oleks veatult korda kõik seatud lapsed, et minna saaksid muttide linna. Linnas on koolid, kus hoole ja vaevaga selgeks saab oskuse mullal kaevata. Sest õigeks mutiks ei loeta ju muti, kel pole kaevamistöö peale nutti. Muust lähe. Miks ta seal elab? Ei tea, miks, ükskord tegime suvilast pot-pot, äkki see oli siil. Jäi. Suve luuletused ja sügisel loetused. Alaril on silmad vees, auk on soki, kanna sees. Maa, palun kääre. Hõikab sokist augu. Välja lõikab. Vanaema on siin igasuguseid nalja. Naljaluuletusi, siin on eerika esorti niisugune raamat, mille pealkiri on naerulind ja siin on siis natuke vanemad luuletused või on siin jälle kokku kogutud palju toast aitäh pealt just väga pikaajalised ei ole, 75 on ta ilmunud, noh tegelikult ja mul tuleb meelde küll seal ainus raamat, mida ma kirjutasin väga väga lühikese ajaga ja kus on kõik kirjutatud. Nii üksteise järgi ei ole mitte midagi viisi nagu kogutud, nagu tavaliselt ma kirjutan ja siis saab valitud, siin on jah, need luuletused seal üsna ruttu kirjutatud, kuulame siis siit ka mõne luuletuse selle Yoko kits kapsaaias, jah. Kus on lits, kus vits. Valge habemega kits aias. Kapsalehti närib ise ühtesoodu, pärib köki-möki. Kelle kapsad? Mis siis saab, kui ma neid napson pärib? Pärib ise, närib kapsaid, habemega kits. Kutsun müts, kus on vits. See on muidugi väga, teil ometi vitsa ei ole olemas, Angeli meelay käänab vahe, kuni neljad, vanad lapsed oleni, kas seda juhtub siis vast ja samuti, mismoodi te siis pahad lapsed olete? Tead see ala ka emato, aga siis tuleb see sõnakuulmine pärast selle tagant tuleb jonn hoopis sõna hoolimine ja end peaasi et huvitav oleks, eks ole. Üldiselt tubli tüdruk, eks ole, vaeste tajad vigureid, mis te arvate, kas me selle jonni jutu lõpetan ühe toreda luuletusega? Kord üks Pirbirbilise ja igavene viriseja hommikuti Pirises une ajal vilises pisaratest jooksid ojad ojadest said märjaks, kojad. Vesi veeres nutumaale nuttu muinasjutumaale, kus üks Pirbirg viriseja igavene viriseja hommikuti piirises une ajal virises pisaratest jooksid, ojad ojadest said märjaks, kojad. Vesi veeres nutumale nuttu muinasjutumaale, kus. No nüüd me oleme kolmest raamatust natukene rääkinud ja nendest lugusid ette lugenud ja aga Eerika Esoppil on ju veel päris mitu luuleraamatut ja need on juba üsna palju aastaid tagasi ilmunud. Kõige esimene oli päikesepüüdja siis, kes seal rassib? Kaie sussid, nüüd siis sellele järg tuligi need raamatud, millest siin juttu oli jõhvikavärvi ja naerulind 10 keerusaia ja siis tuleb jah, valge peaga poiss ja ja Ruubiku kuubik. No ja nüüd siis nagu järg on tulemas veel üks spordipäev metsas. Ja lõbus tuul ja vastvalminud käsikiri soolaröövlite koopas mille tulevikus veel natuke vara rääkida, aga siis on veel üks tsükkel, tere, tere minu väike õuna puu sellest raamatust, kus need jututeemad tulevad. Eks ikka oma noorpõlvest ja oma lastest ja mälestuste järgi ja, ja nüüd mul on lapselaps, koolipoiss juba, eks sealt kuuleb üht-teist, päris suvi ongi ukse ees ja mida siis lastekirjanik Erika Esop suvel teeb, täna just ütlesid lapsed mulle niiviisi, et vanaema, kui läks soojaks, siis me tuleme sinu merre ujuma, see on meil järv tegelikult sinna Iisrael. Nii et see ei olegi veris väga need päevad, kõik ei lähe ainult puhkamise, aga eks see olegi omamoodi uhkus, kui saab kirjutada ka ikesek. Nüüd aga kuulame, mida loeb neile Salme Reek, Eerika Esoppi juturaamatust, valge peaga poiss. Hiljaks jäämine. Kas meil lutipudelit tan? Küsis Mart ühel hommikul vanaemat. Lutipudelit, imestas vanaema. Mis sa sellega teed, kas on korda Smart sukkpükse jalga sikutades? Ei mina tea, pahandas vanaema. Igasugused tahtmised, surgaan, vaata parimaid lasteaeda. Hiljaks ei jää. Nagunii jään, oli Mart nutune. Muidugi jääd. Kui sa nii kaua kohmitsid, kiirustas vanaema ukse juurest märtsay sandaletid kinni ja läks koos vanemaga trepist alla. Tänavale jõudes viipas vanaema mardile, kiirustas bussile. Mardi vanaema oli kahekordne õde. Esiteks oli ta tädi May ja teiseks haigla tega meditsiiniõde. Nagu vanaisa ütles. Olgu ta pealegi Kahekordne õde, arvas Mart. Peaasi, et ta vanaemaks edasi jääb. Märgi peres käivad kõik tööl ema ja onu toomas ja vanaema ja vanaisa. Kõik nad kiirustasid juba varahommikul tööle ja marti ei mäletanudki enam. Millal te viimati ema käekõrval lasteaedadele, kas sest lasteaed asus kohe mardi kodu taga. Tagasi tuli Mart küll koos ema või üüriga. Jüri on suur, lõpetas juba teise klassi ja koolist tulles ta vahel mardi koju. Tiigi. Ise ei ole ta enam rammu Mardil vastas käinud. Kui ta veel kodus elas, siis käis küll, võttis mardi Cupili ja nii nad tulidki. Nüüd aga ütles onu Toomas, et suured poisid peavad käima korralikult, jäi roni kukile. Mart päästudki korralikult. Lasteaiaväravas tasandab Mart sammu. Päike paistab, siis ilma jään soe. Peale päikesekiirtee pole ka tänaval kedagi näha. Kõik lapsed on vist juba lasteaias ja Mart taipab, et on hiljaks jäänud. Talle tuli meelde, mis kasvataja Eve talle iiltis. Sa jäid hiljaks, oli ta etteheitvalt öelnud. Teised lapsed on juba ammugi söönud. Nüüd oleks Martin pidanud ütlema, et ma käisin emaga arsti juures, aga ta ei öelnud. Ja kasvataja Elisas, ühe lapse perearst ei saa ometigi söögikorda edasi lükata. See pole, see oli esimene kord, kui seda Vii juhtub. Võta lutipudeli, siputuspüksid kaasa lähetitade rühma. Etti Meil lutipudelit kodus pole mõttes endamisi. Nüüd nad ei saa mind vähemalt pihta rühma saata. Kõige rohkem aga kartis Mart seda, et Airindada jälle hiljaks jääjaks kutsuma hakkab. Niiviisi mõeldes jäi mardipilk korraga peatuma lasteaia õuel asuvas basseinis. Kui kukuks vette, mõtlesime siidi Riibliks keegi ja ka häirinili oleks põhjus mind hiljaks jääjaks kutsuda. Mart läks basseini äärde, upitas käega üle basseini ääre vett katsuma. Vesi oli päris külm, aga Martin Kärtnud külmaselt hirm riielda saamise pärast oli suurem. See meelika teeb kordaste mõttes vanaisa sageli lausutud sõnu ja astus ettevaatlikult vette. Vesi ulatus mardile ainult põlvini. Aitab sellestki, otsustas poissi tähtis üle basseini ääre tagasi ronida. Ja siis Ta kukkuski kukkus ja sai üleni märjaks, ainult valge juukse Tuit jäi kuivaks. Ähmi täis reni smart basseinist välja, jooksis veest müretavate riietega lasteaiatrepist üles. Natuke külm oli, aga ma ei teinud sellest väljagi. Taevas kiiruga rühmatoa ukse jäi ukselävele rõõmsana seisma, ise üleni vees tilkudes. Ma kukkusin vette. Hõiskas rõõmsalt. Päris aus kusi. Sat taevas küll ahetas kasvataja ja viis mardi teise tuppa etele kuivad riided selga panna. Ja tänase saate lõpetuseks kuulame veel mõned suvelaulud, mis on loodud Eerik käsoppi sõnadele. Ja ühtlasi soovime meie lastekirjanikule, kellel hiljaaegu suur sünnipäev oli, veel pall, ilusaid mõtteid ja sooja suve. Medri tund kiidunud.