Teine on laupäevaõhtuses, kes käis stuudios Boris Kõrver oma meenutuste ja lauludega 30.-te aastate keskpaiku kui Tallinnas Priit veebel organiseeris esimese suurema sääsk kontserdi suure koosseisulise orkestriga Estonia kontserdisaalis. Seda kontserdiga korrati mitu korda, ta oli väga menukas. Istusin siis saalis ja mõtlesin, et kas minu lugusid ka kunagi niisugusele auditooriumile siit poodiumilt mängitakse. Ja see oli nii kui tolleaegne unistus. Olin õppinud väiksest peast klaverit ja mingil määral oli kujunenud oskus ka ise väikesi viisikesi luua. Tol ajal esitati väga palju muusikalisi filmisid ning oma sõbra Eric Maasepega kinost koju tulles mängisime seal kuuldud lugusid neljal käel klaveril. Ja sellesama mängimise juures kujunes ka välja improviseerimine, nii et palju lugusid sai loodud nii-ütelda käigu pealt vahetust musiteerimise rõõmust kantuna. Järgmiseks niisuguseks sündmuseks oli šoti noorte džässorkestri esinemine samas Estonia kontserdisaalis kus võlus tõesti nende noorte tore musitseerimis rõõm, oskus pille käsitada ja toredalt improviseerida. Sellest nii kui tõuke saanuna hakkasin hästi palju kuulama heliplaati Sid tolleaegset kuulsamat orkestrit nagu arti shou Simmi doosi Tommy doosi juuki, Ellington Sats vooler võlusid oma toredate orikas traditsioonidega ning mõnusa ettekandega. Siis juhtusin ma kuulma plaati, mida mängis üks trio milles tuntud viiuldaja jobuga nuuti esitas dolla ühe populaarsema laulu Choodia. See pala meeldis mulle väga ning ka ettekanne vete lärmakas saigi kuidagi ajendiks, et ma veelgi rohkem hakkasin uurima orkestratsioone. Tol ajal oli meil käepärast niisugused ajakirjad nagu rosin ja Melody näikes. Nendes avaldati mitmesugusi kursusi küll orkestratsiooni alalt kontrapunkti alandada. Ning iseseisvalt töötasin ma siis läbi Sid Phillipsi orkistratsiooni õpetuse, mille ma eesti keelde tõlkisin ning samuti ka Ottose sana kursuse moodsast kontrapunktist. Nimelt alustades mängimist Pirita rannasalongis. Seal tekkis muidugi suurema huviga selle vastu, et ise orkestrile kirjutada sai tehtud nii, et juba trükitud orkestri häältest koostatud partituur ning uuritud seda ning Vainuga siis otsustasime kumbki kirjutada sellel nagu selle 71 loo. Tema kirjutas pala nimega põrgus, mina muidugi vastupidiselt taevas. Kõige kummalisem oli muidugi see, kui Need orkestrilt kõlasid, siis minu omad kõlas muidugi hoopis madalamal põrgus kui tema oma, sest et ma olin unustanud seda näiteks tenorsaksofoni kirjutatakse mitte ükstoon ülesse vaid ta kõlab Noon madalamalt ja sellest ka muidugi hirmusse Sofonide kori. Juba kooliajal mängisin asendajana. Nõmme restoranis maksin. Ning Tallinnas marssellis Marceli ajast on mul meeles üks huvitav seik seal esimeseks sakslanna, lauljatar ja tema repertuaaris olid tolle aja populaarsetest filmidest laulukesed. Ta pani mulle ühe noodi ette selli laama sooris. Kuna ma ristidega suurt mängida ei osanud, aga seda lugu peast teadsin, siis mängisin ma selle loba temale teadmatult oma sooris ja muidugi tema laule ei ulatanud, nii kõrgele, kui need minu viisid läksid, pärast oli küll õiendamist, aga sellest saime väga lihtsalt üle. Tegime selgeks, et ahel ei olnud lihtsalt maskis. No see oli üks niisugune väike seik. Kodanlikus sõjaväes teenides saime luuletajaga tuttavaks, kelle tekstidena kirjutasin hulga laule. Nendest paljud meie tuntud ja armastatud näitlejale Mari möldrile. Ning ühele tolle aja shans Anetile, mis Elizzinegi mitmed laulud olid loodud prantsuse ja saksakeelsetele tekstidele. Enamik eestikeelsete tekstidele. Kuule, aga meil oli, nagu öeldakse, laulutekstidest puudus. Siis püüdsin ma mõnele olemasolevale inglisekeelsele laulu tekstile luua oma muusikat. Pala nimi oli anšoovis Fredo nyt ning ma kirjutasin sellele siis oma muusika mida võib-olla kuuleme siin nüüd orkestratsioonis, mille ma tegin 56. aastal. Selginemine juunikuupäevad. Ning 38. aastal kõlas siis esimesena ka muusikaraadius. Nimelt kirjutasin oma laulud kuuldemängule lööklaul. Esimesed lood neid pakkusin ka reli plaadistamiseks esto muusikale, kes tol ajal andis väga palju välja rahvalikke laulusid Artur Rinne esituses. Ja sealt ma sain nende omaloominguliste palade kohta siis esimese hinnangu, et nad on liiga sentimentaalse ja ei sobi nagu rahvale levitamiseks. 38. aasta suvel. Tol ajal oli juba populaarsuse võitnud džässorkester kuldne seitse Ants Peegi juhatusel. Tee mängis tol ajal just Pirita rannasalongis. Ja minu sõber klavernaja Boris Dorpan, keda kahjuks enam meie seas ei ole, tol ajal haigestus ning Ansbeek kutsus mind teda asendama. No esimene kord niisugusesse tugevasse kollektiivi sattudes pealegi, kus need eelmised kõrtsu mängud olid täiesti juhuslikku laadi. Aga seal orkestri poodiobolini paiknes keset saali, tundus nii nagu kõik inimesed vaataksid ainult mind, kuigi mina katsusin hästi tagasihoidlik olla, aga see oli nyyd puht niisugune enesesugestioon tegelikult muidugi seda ei olnud, aga kus selle esinemise eest oli küll ja küll, aga pikale harjusime selle asjaga ära. Ja meest kujunes päris tore kollektiiv. Ning selles kollektiivis ma mängisin kuni suure isamaasõja alguseni klaverit. Pirita rannasalongis mängides ei mänginud me mitte ainult tantsumuusikat vaid mängisime ka tõsist muusikat, kammermuusikat. Minuga koos mängisid niisugused tuntud muusikat ka praegu nagu Jossif Šagal hiljuti lahkunud helilooja Evald Vain ja mitmed teised iga õhtu kella kaheksast kuni kella üheksani tuli meil siis mängida tõsist muusikat. Ja seda ka väiksemas koosseisus ütelda Clintetina. Ning seda me harjutasime päris tõsiselt, suure isamaasõja eelõhtul mul oli kavatses astuda konservatooriumi kompositsiooni eriala õppima, kuna eeldused selleks näisid olevat. Kuid selle katkestas alanud sõda mobiliseerituna Nõukogude armeesse sattusin kokku Gustav Ernesaksaga, Harri Kõrvits, Hugo Lepnurme. Ning esimene sõjatalv, mille me veetsime kama ääres, oli meile küllaltki tegevusrohke, kuna Gustav Ernesaks organiseeris seal juba meeskoori, mis sai aluseks ka hilisemale riiklikule akadeemilisele meeskoorile. Ning seal laulsime aga teist tenorit. Seal tutvusin auto Rootsiga minu paljude laulude tekstide autoriga ning sellest perioodist on nii mitmedki laulud hiljem kõlanud. Hugo Lepnurm oli niisugune tore nupumees, et ta kuskilt leidis välja ühe vana tiibklaveri ja viis selle meie punanurka, millel ta siis kahe poole V3 oktavi piiris häälestus, sest rohkem klahvi seal lihtsalt ei olnud ja selle peal me siis õhtuti musitseerisime. Tegime oma isetegevusõhtuid, laulsime ja meenutasime neid muusikavalu, mida ma kunagi olin orkestris mänginud. 42. aasta kevadel, kui organiseeriti riiklikud kunstiansamblid, siis kutsuti ka mind ansamblites tööle. Ansamblitasusid Jaroslavlis. Mäletan, ma jõudsin sinna 13. mail 1942. aastal. Tore oli kohata endiseid kuldse seitsme mängijaid ja seal siis sai ka üks niisugune tugevam alus pandud oma muusikalisele teadmistele. Hakkasin tunde võtma Eugen Kapi juures ning klaveritunde või õigemini taastame oma klaverimängu dekla koha Yours. Konkursiga pääsesin estraadiorkestri klaverimängijaks. Me esinesime pea kogu nõukogude liidu Euroopa osa territooriumil ning Kesk-Aasias. Kontserti oli hästi palju ja loomulikult elektroni palju kirjutadega repertuaari. Hakkasin koos seltsimees Merkuur abiga seda repertuaari ettevalmistama küll mälu järgi taastades mõningaid orkestratsioone, samuti ka ise uusi alasid kirjutades esmakordsena katsusin siis luua Eesti rahvusliku ilmega nihukest muusikat kasutades selleks rahva viisisid. Ning neid orkestrile ja solistile seades. Kuidas see õnnestus, seda praegu raske ütelda, aga eks ta rohkem oli. Ameerika ja välismaa eeskujude matkimine. Vaevalt seal nüüd omapoolselt mingit suurt panust oli, aga tolle aja kohta on muidugi, need olid esimesed sammud. Ja eks praegused heliloojad tee seda mitu ja mitu korda paremini. Jaroslavlis olles olin ma pidevalt kontaktis ka ikka Otto Rootsiga. Kotor Rootsilt sain ma laulutekste ning temaga koos valmisid õige mitmed ja mitmed laulud, mis ka selle orkestri kavas olid. No nii, me, Etiellelexi ei tea Sind mälestustes. Eelmine peigmees ära ja naerupärli. Ja me nüüd mani teeb. Eiral sa ei mõõda. Nii tehti linn, minnes. Siin koomatama tee niidi Juuneemale teele. Minu piim. Tuga seen. Silm silma vastu me ei. Sa läksid ära v tead? Sind mälestustes kalliks. Kuigi ma. 1944. aastal tehti mulle ülesandeks valmistada ette kontsert avastatud Eestile. Meie väed olid juba Eesti territooriumil. Ma käisin siis rindevahetus läheduses meie isetegevuslaste heliloojate repertuaari kogumas. Sealt ma sain siis nii. Raimond Valgre laulusid. Stepanovi Saviaugu ja teiste loomingut, millest lasi ulatusliku popuri kokku seadsin. Ning 44. aasta oktoobrikuus jõudsime siis tagasi avastatud Tallinnasse toimus siis kontsert kus koha peal ka neid teoseid ette kanti. Sama aasta sügisel astusin riiklikku konservatooriumisse professor Heino Elleri kompositsiooniklassi. Ühtlasi hakkasin mängima, aga taas ta isetegevuslikus tantsuorkestris. Alguses töötasime Noorte maja juures hiljem, kui organiseeriti kuldne seitse kõlari juhatusel taas siis siirdusin sinna orkestrisse. Noortemaja perioodist. Mulle meenuvad toredad uusloominguõhtud. Sealsamas orkestris mängis ka Raimond Valgre, Evald Vain on pea iga kuu sai tehtud üks kontsert uutest teostest, kelle autoriteks olid siis orkestri liikmed Nende seas ka mina, need olid päris menukad, need kontserdid ka lavapilt oli vastavalt nende teostele ütelda, kujundatud pultide peal olid iga teose nii sisu meenutavad pildid. Ma mäletan näiteks niisugust asja, minu arust kanti ette seal kaluri laul, siis oli puldi peale selleks tore kalur, joonistatud Eevald, Vainule oli hällilaul. Siis oli seal tore lapsukene hällis ning tema orkestri vala puhul kurat torupillist. See oli päris vaimukalt ja hästi värvikalt joonistatud. Ja need palad leidsid publiku seas nii päris suure poolehoiu. Vastu me ei. Merelt ka Nargetu. Lasso. Stu vaagna kaalurdu kodus helgikaaluna ees vaid O plaanidele toonud tulla, kuule mul koosnev ja me no taaži. Kajab soon. Minu interi. Tuli mul o. Le see nuut katka nagu ka taga. Kas soola? Kaalu ordu kodus taamal helgi alla eesvann o laimsele tuul, tulemus koos mere ja no. Minu. Õpinguperioodil Heino Elleri juures muidugi tuli kerge muusika jätta tahaplaanile, kuna meie lugupeetud õpetaja ütles, et kergemat muusikat kirjutada ainult pühapäeviti kaks tundi. See oli küll nii toreda huumoriga öeldud, kuid tõsist tööd tuli teha eelkõige Eesti rahvamuusika uurimisega. Ja selleks otstarbeks väsinud ma kahel korral Eesti rahvaviisist kogumas. Ning püüdsin tähendab kanaloomingut lahendada helikeelelt rahvalikule ütlemislaadile. No selle tulemusena vali, mis mul kolhoosi lauda tsükkel ning paljud teised Konservatooriumi perioodil loomulikult olid mu sõpradeks Bach, Beethoven, Mozart, kriid, torsak ning Nende loomingut kuulates püüdsin ka oma loomingulist rada alustada teistelt alustelt. Kuidas mul õnnestus elavdavad Vahtrik teist. All käis õid Kadrioru pargitöid, kalme. Millal? Ja toota oma kutsuvad. Seistes kõrge Russalka. Rõdule. Oma siinid on leidnud palju. Tiime, tähti leidub igas seeni. Aitab. Auniks pärli, teiste hulgas sind ei armasta. Auniks pärli eeste hulgas sind ei kaadri. Merelaulule Mooses koostab ritta Oi kui valus. Meie jaapa bakter. Jaa.