Mehena Veneetsia Püha Markuse kirikus Riinid kuna ta pidevalt kandis Pitsevalt punast parukat tunti teda peamiselt punase preestri nime all. Ent see oli mitte üksnes hiilgav virtuoos, vaid ka üliviljakas helilooja. Tema sulest ilmus üle 1000 teose sealhulgas 50 o pärit mis tõstsid ta hoovi kapellmeistriseisusesse. Vivaldi looming on Itaalia kõrgbaroki eredaimaks näiteks ning tema kaasaegsed hindasid seda ka vääriliselt. Pole siis imeet tunnustatud meister ka kõrgete härraste ees, vähimatki alandlikkust ei näidanud. Ühel pidulikul õhtul tuntud kardinali palees esinedes katkestas Vivaldi järsku mängu kirikuvürst oma lauanaabriga mõnusalt lobisema. Oli hakanud ootamatust vaikusest häirituna, heitis peoperemees ükskõikselt seisvale kunstnikule küsiva pilgu. Üliviisakalt selgitas Vivaldi, andestage teie kõrgus. Mul tekkis mure, et ma segan teid väga tähtsa asjaajamise juures. Silmapaistev, 18. sajandi prantsuse helilooja Jean-Philippe Rammo oli ka kuulus oma ülipeene võiks öelda seismograafilise kuulmise poolest. Säärase erakordselt arenenud kuulmismeelega inimestel on tavaliselt väga raske taluda isegi kõige igapäevasemaid ebakõlas. Ühes seltskonnas muusitseerides ei suutnud Ramo välja kannatada külaliste seas viibivat daami sülekoerakesega lähtemist. Vihaselt kargas ta püsti harras rahurikkujal turjast ja viskas ta aknast välja. Siis ütles külmavereliselt, aga ma lihtsalt ei suutnud enam see elukas, kus su väljakannatamatult valesti. Ramon sai 80 aastaseks. Kui tal oma viimsele teekonnale tuli asuda, kutsuti preester, kes ka õigeaegselt kohale jõudis, et kombe kohaselt kahetsuslaulu maha leiada. Siis unustas suurmeister hetkeks suremise ja sosistas etteheitvalt. Kuidas nyyd pühadus nii mastikust, lahlextraapeta? Kõige rikkam kõnekeel on liiga vaene selleks, et Johann Sebastian Bachi vääriliselt ülistab. Tema kaasaegne imetles teda küll rohkem orelikunstnikuna, kes oma kahe jalaga pedaalide osavamalt turnis kuini mõnigi võimekas klaverist klahvidele ja kiitis teda kapellmeistrina, kes oma muusikuid ka kõige valjematel kokku kõlamise kohtadel ohjades hoidis ning igasuguseid võimalikke vääratusi õigeaegselt ennetada oskas. Alles järeltulevatele põlvedele sai selgeks Bachi hiiglaslikus kompositsiooni kunstivaldkonnas. Ja tänapäeval austab iga tõeline helilooja teda kui oma vaimlist õpetajat. Olgu see idas või läänes, olgu see Šostakovitši või villa, loobus Bachi suurimaid teeneid, on see eta, põlu foonia käsi töölikultardunud, kammitsais vabastas ning sügavaimat inimtunnete väljendamise teenistusse rakendas. Oma võimetes oli suur helilooja, teadlik, jäi aga alati tagasihoidlikuks. Muld oli hästi usin olla. Kes samuti on, jõuab kani kaugele, kõneles oma õpilastele väga levinud ja aegade jooksul mitmete teiste muusikute arvele kirjutatud on Bachi vastus ühele tema esinemiskunsti imetlejale. Siin ei ole mitte midagi erakorralist, tuleb ainult õigeaegselt õigeid klahve tabada. Siis mängib pilli iseenesest. Georg Friedrich Endel oli igas suhtes üks kõva mees. Inglismaal, kus ta pärast õpinguaastaid Itaalias lõplikult kanna, kinnitas ajasta kuningliku ooperi komponistina ja teatridirektorina kokku tohutu varanduse. Kas selle päevapealt ja sai varsti uuesti rikkaks siis, kui ta ooperi sinnapaika jättis ning esile kerkiva noore kodanluse Omauratooriumidega leegitsevas vaimustusse ajas. Ka välimuselt jättis endale impossansse mulje oma suure kasvu ja võimsa jõuga. Hästi tuntud on vahejuhtum soprani Franchescacusooniga, kes keeldus ühte endale aariat laulmast oma isemeelsusest iganes ta ka kohe kui maestro teda ühe käe otsas aknast välja hõljutas ning seega Tõrksa taltsutuse Shakest piirlikul vaid enderlikul kombel läbi viis. On arusaadav, et säärasel vägilasel oli aukartust äratav isu. Kord jooksis ta tänaval ühe tuttava peaaegu pikali. Ometi küsis viisakalt ootamise põhjuse üle. Ma lähen õhtusöögile. Kindlasti väga meeldivas seltskonnas. Me oleme ainult kahekesi kalkun ja mina kodu pae mul on kiire. Restoranis tuli tal aga õige kaua ette tellitud sööki oodata. Kui ta viimaks kannatuse kaotas, vabandas hiljuti tööle asunud ning endeli harjumustega mitte kursis olev teenija. Sellega etapp olevat enne serveerida tahtnud, kui ülejäänud seltskond kogunenud on. Vaene mees läks näost kaameks, kui kuulis, et Endel kavatseb terve kalkuni üksinda ära süüa. Terveid kalkuni üksinda. Päris üksinda kogelista. Sugugi mitte üksinda, müristas endale talle vastuseks vaid kartulite ja juurviljaga. Ja loomulikult ka magussöök, aga rikkalikult rikkalikult, kui ma paluda tohin. Ludwig van Beethoven oli erakordselt terava mõistusega inimene Tauliga poliitikas täiesti kodus ning tema kaasaegsed lausa imestasid, kui selge pilguga ja õigete seisukohtadega helilooja päevasündmusi hindas. Igatahes ühest kunstnikust küll midagi säärast arvata poleks võinud. Beethoven tabas vähimagi vaevata kõik nõrgad kohad ringkondades, millest oli sunnitud elama ja liikuma kordormastadest parunite ja kontesside seltskonnast, kes osutus tema esinemise suhtes tähele panematuks minema vihaste sõnadega. Säärastele sigadele ma ei mängi. Oma geeniuse puutumatuses võis suurmeister endale niisugust käitumist lubada. Kui Beethoveni vend sõja läbi rikkaks saanud apteeker kordale väikekodanlikus uhkuses oma visiitkaardi saatis, millel seisis Johan van Beethoven mõisa omanik siis vastas helilooja üsna kohe kaardiga, millele ta kirjutas Ludwig van Beethoven. Ajuomanik. Oma raevukat huumorit ei kaotanud Beethoven isegi surivoodil kui arst haige üles paistetanud kõhu osava noatorkega avas ja sinna kogunenud vesi kõrgele pritsis, märkis helilooja. Parem tulgu veesi kõhust kui sulepeast. 18. juunil 1821. aastal toimus Carl Maria von Weberi ooperinõid küteesi etendus. Kogu Berliin juubeldas. Oli see ju esimene tõeliselt saksa ooper, mis tungis saksa rahvale otse südamesse. Friedrich Wilhelm, kolmanda hooldkonnas valitses vaikus. Berliini tänavail helisesid aga ainult nõidkütti viisid. Heinrich Heine avaldas omal kombel tunnustust kerge pilkega pruudipärja kohta. Igast majast kõlab seevastu igaüks vilistab seda oma variatsioonidega ja mulle tundub, et isegi koerad hauguvad sellel viisil. Päevakohase naljana ringles ühe lesknaise uhkamine oma tütre pärast. Pruudipärjaga heidab ta magama, jahimeestekooriga tõuseb üles. Ja Veeber saavutas oma nõid Kütiga täiusliku võidu. See ei olnud mitte üksnes isiklik võit, õelaima vastase kuningliku muusikadirektori Kasparov spontiini üle, kes oma monumentaalooperiga olümpia tahtis veebruarit tasalülitada. Veeberi võit tähendas eelkõige Itaalia ooperi ainuvalitsuse lõpu-Saksamaal. Veeber, kes olümpia kolossaalset lavastust juba mõne nädala eest oli näinud, läks seda nüüd uuesti vaatama vabana esietenduse palavikust ja õnnelikuna edu üle. Lõppude lõpuks oli Olümpias midagi silmale töötamiseks kasvõi näiteks elus elevant. Ent kuulamiseks ja see oli juba raskem lugu. Elevant teenis aga sel õhtul Veeberi lugupidamise. Nimelt tõstis loom oma sabakese ja rikastas toimuvat stseeni ühe detaili võrra, mida lavastaja ja kunstnik ette näinud ei olnud. Veeber muheles ja sosistas kõrval istuvale haigutavale härrale. Kui halvasti dresseeritud, aga suurepärane kriitik. Chokino Rossini vihastus korra ühe pahatahtliku muusikakriitiku üleni ägedesti, et ei valinud sõnu oma arvamuse avaldamisel. Kriitika ähvardas helilooja kohtusse kaevata ning ainult sel juhul seda mitte teha. Kui viimane avalikult tema ees vabandada. Krussini oli nõus ning ilmus täpselt kokkulepitud ajaks kohvikusse, kus kriitiku sõbrad ja teised uudishimulikud põnevil ootasid Rossini aastasõbralikuma naeratusega kriitiku laua juurde, siis kas teie olete tislermeister karamelli sööma küll ei ole. Vastaskriitik jahmunult. Siis vabandage mind, palun. Ütles Rosseini kalanduse kummardusega, pani kübara pähe ja lahkus.