Kriitikija teatraal sülglaratii märkis hämmeldunult. Ta ilmus äkki otsekui kurat võlulaev. Kast, aga tema laegast nimetati teater, vuh ilmusse, vaheldast kasvu, kuivetu ja närviline mees, kellel on kummaline ilme ja kiprosnagu magneetiline pilk, nurgelised ja ühtaegu võimukad, žestid ning irooniline muie kitsastel huultel. Ta teatas resoluutselt MINA OLEN ohvenva kus ta küll ilmus. Selga ta peaaegu ei tundnudki. Tõepoolest teda peaaegu ei tuntudki. Aga pärast operetti Orpheus põrgus esietendust 21. juulil oktoobril 1858 teatris puhkparis Jan hakkas temast kõnelema kogu Pariis. Ja kui kõneles kogu Pariis, siis oli see tol ajal üsna kindlaks tagatiseks, et varsti hakkab kõnelema kogu Euroopa ja euroopaliku kultuuriga. Maailm. Jacques ohvenbach oli tollal 39 aastane ja tal oli selja taga ligi 30 aastat muusikuteed, mis polnud küll sile ja käänud eta kuid viis vähehaaval ja pidevalt tõusujoones, valmistades ette plahvatusliku edu ja tunnustust, mille tõi Orpheus põrgus. Sündinud 1819. aastal Kölnis muusikaõpetaja pojana sai tol ajal veel Jakobi nime kandev poiss nii Liiulikuid tšellomängus, esimese õpetuse isalt. Perekond polnud just rikas. Kitsamatele aegadel tuli isal lisaks muusikale tegeleda ka nooruses õpitud raamatu köitmisega. Tulevane helilooja, kes oli pere 10-st lapsest seitsmes, hakkas juba 11 aastasena oma tšelloga veinikeldrites ja kohvikutes muusikat tegema, et pisut teenida. Materiaalsest tulust püsivama väärtusega oli sealjuures põhjalik tutvumine Reini-äärse rahva elu ja huumoriga, rahvalike lõbustuste ja karneval, pidudega muusika ja tantsudega. Paljugi sellest jõudis hiljem ohvenbachi operettidesse ja lüürilise ooperisse Hoffmanni lood. Ettevõtlik isa viis 14 aastase Jakobi ja tema vanema venna Pariisi naisette, et selles maailma linnas on kergem esile tõusta kui provintslikus. Kölnis aastaringis õppis prantsusepäraselt vrakiks muutunud noor ohvenba Pariisi konservatooriumis tšellomängu. Sellele järgnes töö mitmete teatrite orkestrites mängimine salongides ja pallidel. Samaaegselt käisid eraviisilised õpingud tšellist Lui norm lääni ja helilooja Fromental alevi juures. Paari aasta pärast kanti vabaõhukontserdil ette esimesed offenbachi valsid. Möödus veel paar aastat ja trükiti ära mõned tema romansid. Tänu tol ajal mitte veel eriti kuulsa, kuid heade sidemetega Friedrich lootu kaasabile jõudis 20 aastane ohvenba esimese iseseisva kontserdi nii kuid see kõik jäi arvustustes üsna märkamatuks. Neljakümnendatel aastatel korraldas ettevõtlik noormees Readurmeesid Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ta oli virtuooslik mängija, kuid tema kontsertidel ei kõlanud klassikaline tšello repertuaar, vaid publikut naerutavad koomilised, muusikalised stseenid ja vaimukad imitatsioonid ning paroodiat. Temas ilmnes tugev teatrinärv. 1855. aastal saigi Jacques ohvenba loa avada oma teater puhv Parisem. Ta oli seal direktor, helilooja, dirigent ja režissöör. Kõik ühes isikus. Etendati pantomiimi muusikalisi miniatuurne, kus väike teatri tava kohaselt ei tohtinud olla üle kahe kõneleva tegelase. Kuid leidlik ohvenbach oskas oma tegevusvälja järjest laiendada, kuni sai kõigist kitsendustest tegelaste arvu ja lugude pikkuse osas vabaks. Ja siis tuligi lavale Orpheus põrgus. Esimene tema suur operettide reas algas ohvenbagiaadi ajastu, mil tema operetid vallutasid kogu Pariisi ja edasi kogu maailma. Varemgi oli ajaloolise mütoloogilise Is Cheesid pea peale pööratud parodeeritud ja nende kulul nalja tehtud. Aga ohvenbachi ja tema libretistil Hector kremjöö lähenemine, Kreeka müütilise laulik Orpheus ja tema naise Euroidike surma võitvalt suure armastuse loole ületas kõik seninähtu. Nad tõid jumalad Olümposelt alla ja panid nad meeletut kankaani tantsima kujutasid Veenust lihtsalt Kokotina ideaalset armastajat Orpheost lõbusal esena üllameelsed, truud euriidikett flirtima daamikesena. Pealegi oli koguteos veel tõsimeelse ooperi paroodia. Niisugune jultumus äratas kriitikuid sügava nördimuse ja küllaltki jahedalt vastu võetud esietendusele. Järgnesid raevukad, mahategevad arvustused. Aga see oli avalik tähelepanu ja artiklite autorile ootamatute tagajärgedega. Skandaalsed arvustused tõmbasid rahvast murdu kokku ja Orpheus põrgus sai Pariisi teatrielu naelaks. Demokraatlik publik leidis sellest lõikava satiiri oma kaasaja Napoleon kolmanda keisririigi kohta. Kuid see oli nii vaimukalt antud, et kaugeltki mitte kõiki, ta Pilati ei tundnud end ära, vaid naersid vaimustunud kaasa. Muusikateadlase Solvertinski sõnadega öeldes, ohvenba paljastab korruptsiooni ülalt kuni alla korruptsiooni troonidel, kus valitseb kamp kretiine, liiderdajaid ja sadiste korruptsiooni armees, mida juhatavad argpüksid, puupead ja pillajad. Korruptsiooni kõrgemas seltskonnas, kus tiitlid, aunimetused ja ordenid on otseses sõltuvuses sängi, vägitegudest, korruptsiooni, kodanlikus perekonnas, kus kodukolde pühadus on vaid näiline ja abielutruudus terav meelitsemise teema. Päevakajalisus võib tuua küll tohutu hetke menu ei suuda teosele anda püsiväärtust kui poleks seda meloodilist rikkust sädelevat orkestratsiooni, rahvalikke rütme ja intonatsioone siseoleks Orpheus põrgus 125 aastat lavalt lavale rännanud, vaid muutunud ammugi juba vaid muusikaajalooliseks faktiks. Anname nüüd läbilõike Jacques ohvendahhi operetist Orpheus põrgus. Peategelaste Orpheus, Eeaa euriidike osades kuulete Peeter flaierid, Juta Vulpiust. Kaasa teevad leipzigi raadio, koori ja Dresdeni filharmoonia orkester. Dirigeerib Robert hanel. Esimene pilt kannab pealkirja Euroidike surm. Lavapilt kujutab kaunist paika Vana-Kreeka linna Teeba lähedal. Ühel pool on karjuse onni ja sellel silt meekaupmees Arysdeus, hulgi- ja jaemüük. Teisel pool on Orpheus on sildiga Orpheus, Teeba konservatooriumi direktor, muusikatunnid ja klaveri tähelestamine. Pärast klassikalises maneeris väljapeetud, ootamatult kankaaniga lõppenud avamängu ilmub avalik arvamus ning hoiatab. Suured patud jäävad karistamata, aga väikeste inimeste väikesi patte ei saa andestada. Ning siis ta kaob, et vajalikul hetkel taasilmuda. Euriidike laulab lilli korjates kergemeelset laulukest saab siis kimbu kokku ja asetab selle oma armukese aris teose onni ukse ette. Orpheus märkab eemalt kaunist naisekuju, süttib ja mängib talle viiulil kirglikku meloodiat. Kuid tundnud ära oma naise, alustab ta tüli abikaasade nähklemistu, et on võluvalt vaimukas. Tuleb aris tõus, kes osutub tegelikult hoopis allilma valitsejaks Pluutoks. Orpheus on palunud temalt abi tüütuks muutunud euriidikest vabanemiseks jääd tema palvet täita. Selleks tuligi Pluuto karjuseks kehastunult maa peale. Nüüd suudleb ta euriidikett ja too sureb. Aris teos võtab taas Pluuto kuju, haarab euriidike kätele ja kaob. Orpheus leiab oma ukselt Euroidike hüvastijätukirjajaan asjade käiguga väga rahul. Ent siis on kohal ka avalik arvamus, kes nõuab, et Orpheus läheks Olümposele ja paluks Jupiteri, et see talle naise tagasi annaks. Vastu tahtmist küll, kuid Orpheusel tuleb kuuletuda. Ja see kõlab üsna Bufanaatlikult. Teine pilt leiab aset Olümposele. Jumalad tukuvad laisalt pilvedel lesides. Jahijumalanna Diana tulek äratab nad ja puhkeb seltskondlik konversatsiooni. Kõik kurdavad elu üle peajumal. Jupiter nuriseb kommete languse üle. Jupiter püüab rahulolematuid jumalaid õuega laiali ajada, kui nad on varsti jälle kohal ja endises sõjakamad. Jupiter otsustab meeleolu pöörata, süüdistades Pluutot Orpheus naise röövimises Kablu taia võlgu vaid tuletab meelde Jupiteri enda vigureid. Näiteks kaunile algmeenele lähenemist. Üldises segaduses, kus Jupiteri abikaasa iono on minestusse langenud ja kõik keelepeksust kõhevil teatab Merkuur, et on saabunud Orpheus koos avaliku arvamusega. Kõik püüavad kive kiiresti võtta. Väärikat hoiakut ja vastu tahtmist on Orpheus sunnitud jupiterile paluma, et see aitaks tal naine tagasi saada. Siin on Owen kasutanud tsitaati Klucky ooperist Orpheus ja euriidike. Kõik jumalad eesotsas Jupiteriga suunduvad allilma Pluuto kuningriiki. Ei võta, teen ja ma olin Tallinnas tuubitud, lõiked paiknesid. Ladina koobinast letti. Kolmanda pildi pealkiri on Arkaadia prints Euroidike lamasclep Pluuto toas diivanil ja igavleb. Pluuto teenerst üks avaldab Euroidikele armastust ja laulab talle ajaviiteks ja enesekiituseks sellest, kuidas ta kunagi oli Arkaadia prints. Kuuldes lähenevaid samme viitsid üks eur veidike tema tuppa. Saabubki peremees koos Jupiteri ka, kes on veendunud, et Euroidike peab olema kuskil lähedal. Sellepärast poetab edev peajumal nähtavale kohale oma paraadmundris portree ja eemaldub koos Pluutoga, et oodata edasisi sündmusi. Edasi aga läheb nii, et naasnud Euroidike leiab kohe portree ja satub sellest suurde vaimustusse. Jupiter võtab kärbsekuju ja hakkab naise ümber tiirlema. Sünnib kuulus duett kärbsega ja kogu lugu lõppeb nii et Jupiter ise röövib Euroidike Pluuto käest ära. Kusjuures Taavil ei ole midagi selle vastu. Haabersti trummel A. Asutus. Neljas ja viimane pilt toimub põrgus. Kõik Olümpose jumalad istuvad rikkalikult kaetud laua taga ja peavad pidu. Nende seas on ka pakandiks riietunud Euroidike. Tantsitakse, lauldakse ja ülistatakse lahket peo peremeest. Pluutot. Jupiter ja Euroidike kavatsevad vaikselt seltskonnast kaduda, kuid Pluuto tõkestab neil tee. Mis see siis olgu, kui tema ei saa kaunitari endale, siis pole ka jupiterile õigust jätta täitmata Orpheus antud lubadust. Andku Euroidike temal seaduslikule mehele tagasi ja eemalast üksi jõe voogudel ilmubki nähtavale paat, mille aerudel istub avalik arvamus ja sõuab viiulit mängivat Orpheost oma naist ära tooma. Jupiter on kimbatuses. Siiski lubab ta Orpheusel naise kaasa võtta, kuid tingimusel, et mis ka ei juhtuks, ei tohi ta enne tagasi vaadata, kui on paadini jõudnud. Protsessioon liigub väärikalt paadi poole. Siis laseb Jupiter lendu välgu, mis sähvatas otse Orpheus jalge ette. Too pöördub ehmudes ja kärgatas kõu. Taas Bakhandiks muutunud Euroidike pöördub rõõmsalt ja rahulolevalt pidutsevate jumalate juurde tagasi.