1868. aasta kevadel saabus Moskvasse üks järjekordseid Itaalia ooperi truppe anterpri nöör ma IRL-i ettevõtmisel. Trupi mängukavas olid Rossini hotello Mozarti Don Juan Meyer peri hugenotid Jaagu no Faust. Selle üldine esinemistase oli enam-vähem korralik. Igatahes ei tekitanud kevadhooaja lõpule antud etendused publiku hulgas ei erilist furoori ega ka kriitikat. Küll võib aga märkida, et iga järgmise etendusega hakkas Moskva lastele ikka enam ja enam meeldima. Trupi primadonna prantslanna, metsosopran Desiree Artu. Ta võlu ei peitunud mitte ainult suurepärases hääles, vaid ka sisukas, ettekandeviisis ning kaunis väljanägemises. Nii muutus noor lauljatar, kuulsa jäär, too kartsa õpilane peagi Moskva ooperipubliku lemmikuks. Pjotr Tšaikovski-le oli 1868. aasta esimene pool küllaltki tegevusrohke. Ta oli ikka veel ametis oma ooperiväepealik kallal. Veebruaris tuli esmakordselt ettekandele tema esimene sümfoonia Nikolai Rubensteini juhatusel, mis möödus suure edu tähe all ning andis noorele heliloojale usku oma võimetesse. Peeter Jürgensoni kirjastuses nägi päevavalgust klaveripala mälestusi Haapsalust, mille ta oli loonud aasta tagasi suvel seal viibides. Tšaikovskit proovis ka oma oskusi dirigendina juhatades kontserti, mille sissetulek läks Venemaa loodealasid tabanud viljaikalduse all kannatanuid-le. Olles kinni tööga konservatooriumis ja loominguga, ei olnud Saikovskil võimalust külastada kevadel merelli trupi etendusi. Suvel sõitis ta ka Berliini, sealt edasi Pariisi, kust augustis küll naases. Peterburis sõitis aga kohe edasi Sillamäele, kus veetis koos vendade Anatoolia madestiga paar nädalat oma õe perekonnas. Alles septembris sattus Tšaikovski esmakordselt itaalia ooperitrupi etendusele. Parasjagu läks Rossini Atello. 10. september 1868. Armastolinka eile külastasin ooperit, see oli meelitada. Itaalia ooperi esimene etendus sügisesel hooajal läksotello laulis kaunilt Arto debüteeris väga hea noor tenor stania. Pärast ooperit olime klubis ja veetsime lõbusalt aega. 25. september 1868. Kallistolia itaalia ooperile Siinse publiku juures jube edu. Arto on suurepärane isiksus. Me oleme temaga sõbrad. 21. oktoober 1868 armastolka olen praegu hirmsasti ametis. Kirjutan retsitatiive ja koore koberi mustale toominole, mis peab välja tulema Arto tuluõhtuks. Me oleme Artoga suured sõbrad. Ta suhtub minusse üsna täheldatava soosinguga. Harva olen ma kohanud nõnda armast tarka ja head naist. Lõpetasin orkestrifantaasia faatum. November 1868. Voodinka, kui sa teaksid, milline laulja ja näitleja on Arto. Mitte kunagi varem pole mind ükski näitleja nõnda tugevasti gurmanud kui sedapuhku tema. Viieteistkümnes detsember 1868 sõber Modosha, ma pole sulle kaua aega kirjutanud, ent paljud asjaolud võtsid mult võimalused kirjutamiseks, kuna ma kogu vaba aja olen pühendanud ühele isiksusele, kellest sa muidugi oled kuulnud ja keda maa väga armastan. Neil päevil oli kontsert puudust kannatavate üliõpilaste toetamiseks, kus viimast korda enne ärasõitu laulis üks isiksus. Samal kontserdil esitas Robyn Stein minu uue pala, mis on pühendatud Artoole. Mis juhtus siis Tšaikovski elus selle kolme kuu jooksul? Nappide kirjaridade taga, mille tundelaeng iga järgmisega näib suurenevat peitub noore helilooja suure armastuse lugu üxpoeetilisemaid episoodega elus. Saikovskija Arto tutvumine andis maad sõprusele, mis omakorda varsti kasvas üle lastestikkuseks kiindumuseks. Esimeseks suureks armastuseks, nagu märkis Tšaikovski ise ühes oma kirjas. Ent laskem kõnelda heliloojal endal 1868. aasta detsembri lõpupäevil isale saadetud pihkimuses. Me kohtusime juhuslikult ühel muusikaõhtul. Ta avaldas imestust, et ma teda polnud külastanud. Ma lubasin seda teha, ent mu sõna jäänuks vist pidamata, kui mitte Anton Rubin Stein läbisõidul Moskvas poleks mind tema juurde kaasa võtnud. Sellest ajast peale hakkasin temalt pea iga päev saama küllakutseid ning ajapikku harjusin veetma temaga kõik õhtud. Varsti süttisid meil teineteise vastu hellad tunded, mis viisid vastastikuse armastuse avalduseni. Iseenesest mõista kerkis seejärel üles seaduslikku abiellu astumise küsimus mida me mõlemad tahame ning mis peab teoks saama suvel, kui midagi ette ei tule. Asi on selles, et esineb mõningaid takistusi. Esiteks tema ema, kes teda pidevalt saadab ning kellel on tugev mõju oma tütrele, on abiellumise vastu, leides, et ma olen liialt noor tema tütre jaoks. Ühtlasi kardab ta, et ma jätan Desiree elama Venemaale. Teiseks võtavad minu sõbrad eriti Rubin Stein tarvitusele energilise abinõusid, et ma ei saaks täide viia oma kavatsust. Nad räägivad, et kuulsa lauljatari mehena hakkavad mängima üsna haledat oma naise abikaasa osa. See on sõitma temaga kõikjale Euroopa Kolgastesse elama tema arvel lõpuks võõrduma, tööst. Ühesõnaga kui minu armastus tema vastu pisut jaheneb, jäävad üle vaid enda armastuse kannatused, meeleheide ja hukkumine. Seda õnnetust võiks vältida tema otsus loobuda labast, jääda elama minuga Venemaale. Ent ta ütleb, et vaatamata kogu armastusele minu vastu ei võida loobuda lavast, millega ta on harjunud ja mis toob talle kuulsust ja raha. Praegu sõitis laulma Varssavisse. Me leppisime kokku selles, et suvel sõidan ma tema mõisa Pariisi lähedal, kus saab otsustatud meie saatus. Nagu tema ei suuda maha jätta lava, kõhklen, mina ohverdamaks tema pärast kogu oma tulevikku, kuna pole kahtlust, et ma kaotan võimaluse minna edasi oma teel, kui ma pimesi järgindeda. Nõnda siis armastaadike näitajaid. Mu olukord on väga keerukas. Ühelt poolt olen ma ennast kogu oma hingejõuga temaga sidunud ning mulle paistab praeguse hetkel võimatuna elada kogu elu ilma temata ta teiselt poolt paneb minid külm kaalutlus mõtlema nendele võimalikele õnnetustele, mida ennustavad mulle mu sõbrad. Tšaikovski sõder lauljadelasari kõneleb oma mälestustes. Kord, see oli 1869. aasta jaanuaris. Õhtul kella seitsme paiku tuleb biootori litsi juurde Rubin Stein, hoides käes mingit kirja ja ise valjusti naerdes teapeedia, millised teate, ma sain lae või parem, las ma ise loen sulle ette. Issand, kui õnnelik ma olen. Jumal tänatud, jumal tänatud. Artool läks mehele. Ja peab, kellele? Pattillale. Kas mul polnud õigus, kui sulle rääkisin, et tal polnud sind tarvis meheks? Vaat nüüd on tema jaoks õige partii. Aga sind on meile saa aru meile Venemaale tarvis mitte kannupoisiks kuulsale välismaalannale. Tšaikovski ei lausunud sõnagi. Ta muutus ainult näost kahvatuks ja läks toast välja. Mõne päeva pärast ei olnud temas enam midagi erilist märgata. Ta paistis taas rahulik ja tegeles vaid loominguga. Esimene veebruar 1869 armas moodiniga. Lugu Artuuga lahenes kõige naljakama kombel. Ta armus Varssavis bariton Padillasse, kes siin oli tema naljade märklauaks ning lähedale mehele. Kae, milline prouakele peab teadma meie suhete detaile, et saada ettekujutust, mil määral see lahendus on naljakas. Nii lõppes selle armastuse loo esimene vaatus, mis maailmale pärandas kuulsa Effmol romansi oopus viis. Nähtavasti jäid peale Desiree ema ja alter Brenüür merelvil, kellest üks kartis kaotada kuulsat tütart, teine aga asendamatu ja tulutoovad staari oma trupile. Küllap mängis siin rolli aga ka Desiree endagi otsus jääda seotuks lavaga mis täna suhtes märkis ühtlasi naiste Möödus 20 aastat. Ainult paaril korral oli Tšaikovski olnud juhus kuulata Artod laulmas. 1869. aastal pull Mil merelli trupp uuesti Moskvas esines, laulis Arto märgareetet Faustist. Tšaikovski sõber ja kolleeg Nikolai kaskin meenutab seda õhtutama mälestustes. Tšaikovski oli väga erutatud Arto lavaleilmumisel. Ta haaras binokli ja otsest sulgus sellesse võtmata seda eest kogu vaatuse vältel. Paigalt midagi nägi, sest binokli tagant voolasid mööda talgeid pisarad. Mida ta aga ise üldse tähele ei pannud. 70.-te aastate keskel kuulistartood Meyer Peri hugenotid pides ja mineerisena Verdi aidas. Mõlemad esinemised jätsid Saikovskile sügava mulje. Oma tookordsetes muusika kriitilistes kirjutustes võrdleb Tšaikovski lauljaid sageli Artoga, keda ta tati järel pidas kaasaja üheks paremaks lauljat Tariks. 1888. aasta algul saabus Tšaikovski Berliini, kus oli tema autorikontsert. Sel puhul toimus sealse Antherpre, nöörib Wolfi juures pidulik lõunasöök. Sellest võttis osa kaarto volindide kohates kirjeldamatult rõõmus. Me saime temaga taas sõpradeks, puudutamata sõnagagi mineviku. Ülehomme on tema juures suur lõunasöök. Sedapuhku külastas Tšaikovski Artood koos Edward kriigiga, kellega ta Berliinis äsja oli tutvunud ning kes talle esimesest pilgust jättis äärmiselt sümpaatse mulje. Tõenäoliselt kujunes ka kohtumine Arto juures väga meeldivaks, sest oma ühes kirjas märkis Tšaikovski. Mälestus sellest õhtust jääb mulle alatiseks meelde. Selle lauljatari isiksus ja kunst on lahutamatud ning kütkestavad nagu ei kunagi varem. Sama aasta mais saab Tšaikovski Artoolt kirja, milles muu hulgas palub kirjutada endale ühe romansi lubades selle esitusse panna kogu oma hinge. Kuueteistkümnes mai 1888. Kallis sõber, ärge pidage seda labaseks meelituseks, kui ütlen, et mälestusimekaunist õhtust Lancrafstrasel jäi kuldse kirjaga mu meelde ning ma loodan kindlasti tuleval hooajal uuesti sinna sattuda. Kirjutanud romansi, mida palusite. Lubage ainult mitte väga kiirustada, kuna mul on käsil suur töö, viies sümfoonia ning ma tahan kirjutada midagi, mis teid väärib. Alles pärast selle raske ülesande lahendamist. Teine juuni 1888. Mu armas sõber ootanud kannetamatusega, teie poolt lubatud romansi. Heliloojale pole midagi hirmsamat, kui teha tööd kindlaks tähtajaks. See on vägivald inspiratsiooni kallal. Ent mina olen liialt hea sõber, et panna teile sellinike. Ärge ruttake. 29. oktoober 1888 kallis sõber. Just äsja andsin ma oma kirjastajale Jürgen sonile kuus meloodiat, mille pühendamiseks teile nüüd luba, palun. Ma tahaksin väga, et need viisid teile meeldiksid. Ent õnnetuseks ei ole ma selles hoopiski kindel. Pean tunnistama. Ma viimasel ajal liialt pingeliselt töötasin ning on üsna tõenäoline, et mu uued palad on pigemini heade soovide kui tõelise inspiratsiooni vili. Ning seetõttu olen Ottawas hämmelduses kirjutades lauljat pärile, keda pean suuremaks suuremate hulgast. Kaheksas november 1888 armas sõber. Ma palusin ainult ühe romansi. Aga teie kirjutasite mulle suuremeelselt kuuks. Ning muidugi huvitab see uus tutvus. Ent ma ei taha saada kiirustatud töö põhjuseks. Võite olla täiesti veendunud selles rõõmus, mille minus põhjustas teie lubadus ning selle nõnda kaunis ja kiire täitmine. Ainult kui mu anne oleks teie inspiratsiooni vääriline. Lõpuks, mu sõber on teie romansid mul käes. Arvan, et neljas, viies ja kuues on suurepärased. Ent käi, esimene on kütkestav ja vaimustavalt värske. Ta pettumus meeldib mulle erakordselt. Olen arr mõnud teie vastsündinud lastesse ning olen uhke, et teie neid luues mõtlesite minule. Nii lõppes selle armastuse loo viimane vaatus ja viimane etteaste jättes endast mälestusena kuus prantsuse poeetide sõnadele loodud romansi oopus 65. Kuigi need ehk ei ole vahest nõnda populaarsed kui enamik geniaalse helilooja romansse väljendavad nad ometi neid tundeid, mida ligi viiekümneaastane Tšaikovski läbi elas. Mõeldes tagasi oma nooruspäevade ühele romantilisi male puhangule.