Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaar esitatud Kristjan Port. Välisele mälule on inimese arenguloos erakordne rull. See hoiab kokku aega. Iga kord, kui keegi avastab või kogeb midagi erakordset rebib see nii kaugele, kui võimaldavad tema sotsiaalsed kontaktid. Teabe püsib nii kaua, kui elab nende kontaktide summaarne märg. Seejärel vaimuvara ununeb ning kustub. Ja ehk avastatakse mõne aja pärast uuesti. Aga mitte olla. Taletades teadmised ehk leiutised, avastused, kogemused ja kasvõi laulusõnad paberile hakkasid teadmised kuhjuma ning Kaisak njuuton rõõmustas, et kui ta oligi teistest kaugemale näinud, siis vaid tänu sellele, et on seisnud hiiglaste õlgadel. Tal oli kasutada varasemad teadmised. Järgmised avastajad ronisid omakorda njuuton jalgadele ja nii edasi. Järelikult on raamatut head ja kui räägitakse inimkonda tabanud suurest kahjust, räägitakse Aleksandria raamatukogu põlemisest. Võib mängida oletusega, et elaksime täna teistsugust elu, kui vahepeal poleks teadmiste kuhjumises seda suurt auku esinenud. 160 aasta vanuses ajakirjast The Atlantic kirjutab Jens Sammers põhjaliku loom kaasaegse Aleksandria raamatukogu kurbloosus. Tõenäoliselt inimkonna suurima humanitaarset projekti Huck sarnaneb omaaegsele tragöödia-le. Toona süütas raamatut vaenus sündinud sõda. Sedakorda toimusid lahingud kohtusaalis. 2010. aasta seisuga hinnati. Raamatute arvuks 129 miljonit 864880 ühikut. Ja Google'i oli valmis kõik need raamatute Kitaliseerima sünninuks kirja pannud inimkogemuse hõlpsalt otsitav ja kõikjalt kättesaadav virtuaalne raamatukogu. Inimkonnale vaieldamatult kasulik. Aga inimestele mitte sõltuvalt. Ametist lugu on keeruline ja selle olulistel huvipooltel on oma seisukohtadele õigus. Ometi seda virtuaalset raamatukogu ei sünni, isegi kui kõik väga tahaksid. Olgu järgnevalt mõned seigad artiklist välja toodud, mida huvilised võiks siiski ise lugeda, sest nii suure asja ebaõnnestumine väärib kas või põgusat tähelepanu. Kõik sai alguse, kui ühel. 2002. aastapäeval mõõtis Google'i Larry Page ära, kui kaua tal kulub aega kolmesajaleheküljelise raamatu kopeerimisele. Tulemus 40 minutit. Page teadis, et protsessi saab täiustada. Ta läks Michigani ülikooli seitsme miljoni raamatuga raamatukokku ja küsis, kui kaua nende arvates kuluks kõikide raamatute digitaliseerimisele. Eksperdid pakkusid, et umbes 1000 aastat peitma. Kus vastu, et ta teeks selle ära seitsme aastaga? Ehitas kokkulepet, laenutab, nagu iga kodanik raamatuid, teeb neist digitaalse koopia, annab raamatu tagasi. Lisaks annab raamatukogule taolise raamatukogukulud, kannab Google. Käima peitsi nõussega veel Harvardi, Oxfordi, Stanfordi ja teiste kuulsate ülikoolide ning suurte linnade raamatukogud ning googli muutus raamatuid transportivate veoautode logistikakeskuseks. Mõne aastaga jõuti skaneerida 25 miljonit raamatut ja kulutada arendustele logistikale 400 miljonit USA dollarit. Siis ärkas USA kirjanike gild ja osutas sõnale koopia. Õigus. Sa võid raamatuid laenata, aga koopia tegemise õigus sellega ei kaasne. Algas vaidlus kehtiva koopiaõiguse omanikest kirjanikega. Kirjastajatega samas teati, et pooltel eelmise sajandi esimese poole raamatutel koopia õigus puudus või oli aegunud aga tänu erinevatele reeglitele hääbunud ettevõtetele ja hävinud. Infole keegi ei tea, milliseid raamatuid võiks vabalt kopeerida ja seni, kuni ei tea, ei tasu proovida. Sest. Õiguserikkumisest kehtis tänu muusikapiraatlusega võitlemisele kehtestatud krõbe kuni 150000 dollari suurune trahv iga raamatu kohta. Google'it ähvardanuks triljonit suurune karnama. Teisalt olid paljud kirjanikud valmis oma raamatuid heal eesmärgil annetama, aga neid segas võimalused. Google teenib edaspidi nende pealt raha. Mures olid teiste suurte otsingumootorite pidajad kuna kartsid, et inimkonna kultuurivaramu haldamine muudab Google'i ületamatult võimsaks ja sammard. Siis maailma suurim raamatu Amazon pilates Google'i muutumist raamatute maailma keskpunktiks. Kodinad, kirjanike kild, nõustused, Google'i otsingut teevad raamatutele reklaami, eriti vanadele raamatutele ja suur osa lukkude taga varjusurmas Ameerika kirjandus pääseb lugejateni. Leidus puisema hoiakuga liikmeid. Noh, lühidalt, kohtulugu lõppes kokkuleppeta ja Google peab raamatuprojekti sulgema. Maailmas on nüüd 25 miljoni raamatu. Virtuaalne raamatukogu, mida keegi ei tohi külastada võinuks olla 129 miljoni raamatuga moderne Aleksandria raamatukogu. Loo iroonia on selles, et inimkond teab oma mälupuudulikkust ja on alati unistanud. Maailma suurimast raamatukogust, aimamata, et nad ei suuda sellist eales rajada, isegi kui nad ei peaks sentigi maksma ega ise midagi.