Vaimustatult silmitsesid ma veejoa algust. Ühel kingul kasvas puu väga kõrge kuusk. Vihmatilgad virisesid mööda uksi tüvele, paisusid suuremaks, hüppasid üle kõverikude, jagadusid sageli tihedasse helerohelisse puu samblasse, mis kattis tüve. Pärismaa ligi oli tüvi kooldunud ja tilgad jooksid sambla alt otsejoones maha vaiksesse mullidega kaetud veeloiku. Peale selle kukkuski okstelt vette igasuguseid tilku. Ja need kõlisesid mitut moodi. Minu silma nähes murdis Väike-järvekkimis puu all oli tekkinud oma kaldad läbi. Vesi voolas lume alt tee poole, mis moodustas nüüd tammi. Äsjasündinud puuga oli niivõrd tugev, et purustas teetammi ja vesi tormas mööda haarake radu alla jõekese poole. Lepik jõekese kaldal oli üle ujutatud, igalt oksalt langes jõekääru tilku mis tekitasid seal hulgaliselt vee mulle. Ja kõik need mullid ujudes mööda jõekääru pikkamisi vee neelu poole, lõhkesid seal järsku ja kihutasid koos vahuga pärivett. Udust paistsid aeg-ajalt mingit möödalendavat linnukesed, kuid ma ei suutnud kindlaks teha, missugused lennul Nad vilistasid. Jõeõhinas ei saanud mage nende vidinast aru. Nad laskusid eemal jõe ääres kasvavasse puude salke. Seadsin oma sammud sinna, et teada saada, kes nii vara meile soojalt maalt külla on saabunud. Ma kuulsin metsvindi laulu, ei uskunud oma kõrvu. Kuid varsti oli selge, et need udu siia lennanud linnukesed Need, varased külalised olid kõik metsvindid. Saabus tuhandete kaupa, kõik Nad vilistasid nelistus puudele ja laskus hulgakesi künnimaale. Ja esmakordselt taipasime, et sõna metsvint tuletub künnimaast. Ent peamine nende oodatud linnukestega kohtumisel. See mõte, et kui neid oleks vähem olnud, siis poleks ma mõtisklustes iseenda üle meid ehk üldse märganud. Arutasin edasi. Homme jätan juba märkamata ja inimese ja ta hukkub minu tähelepanuta. Taipasin, et minu säärasest laokil olekus peitus mingi suure põhilise väärsammu algus.