Armastus. Vene kunstniku elus polnud mingeid jälgi sellest mida inimesed nimetavad armastuseks kogu oma armastuse. Kõik selle, mis täidab inimeste isiklikku elu andis ta jäägitult kunstile. Hõlmatuna oma nägemustest, mähituna, luule linikusse, jäi ta lapseks ja rahuldus surmlikku ahastuse ning joovastavate rõõmuhoogudega. Looduse elu pärast. Võib-olla oleks möödunud veel pisut aega ja ta oleks surnud veendununa, et seesugune ongi kogu elu maa peal. Kõrt tulijaga tema juurde naine. Ja Fatseeli, kes ootas kunstnikult erakordseid ning ebatavalisi tundeavaldusi, küsis? Ei lahkuma sinu juurest. Küsimus jääks, on vaja tööd teha. Asun ma nagu eesel rakkesse. Ja ta rääkis naisele veel palju seesugust, mida inimesed on kõik valmis armastuse pärast taluma. Fatseelia ootas asjatult enneolematut anda käest viimne leivatükk, hoolitseda haige eest, rühmata tööd nagu Eisel, kordas ta. Nõnda on see ju kõikide juures, nõnda teevad kõik. Seda ma just soovingi, vastas kunstnik. Et mul oleks nüüd nii, nagu on kõigil sellest ma just räägingi. Et ometi ükskord kogen, masuut.