Ühel nukral ning tuulisel augusti õhtul kaua aega tagasi leiti muumitrollide leidlastekodutrepi pealt üsna harilik poegot. Selles kotis polnud keegi muu kui mina ise üpris lohakalt ajalehepaberisse keeratud. Kuivõrd romantilisem oleks siiski olnud, panna mind näiteks korvi sisse rohelise sambla peale? Igatahes oli selle leidlaste kodu asutanud koduvana huvitatud astroloogiast niisama oma tarbeks. Ning pani arusaadaval kombel tähele tähtede seisu minu ilmaletuleku ajal. See osutas eriliselt andeka muumitrollisünnile. Ja seepärast hakkas kodukana muret tundma, et tal tuleb minuga raskusi. Üldiselt peetakse ju geeniusi üsna tülikaks olevusteks. Kuid vähemalt mind ennast pole see küll kunagi eksitanud. Tähtede seis on tähelepanuväärne asi. Oleksin ma sündinud paar tundi varem võinuks minust saada kirglik pokkerimängija. Ja kõik need, kes sündisid minu arust 20 minutit hiljem tundsid endas sundust astuda kodukanade priitahtliku pasunakoori. Niisiis kui mind tulnukatest välja tõsteti, aevastasin ma kolm korda üsna iseloomulikul viisil. See võis juba midagi tähendada. Koduvana pani mulle saba külge, pitsati laki ja tembeldada sära maagilise arvukad 13. Sest et tal oli juba varem olemas 12 leidlast. Need kõik olid ühteviisi tõsised, kuulekad ja korralikud sest kodukanapesi meid kahjuks sagedamini kui ta meid sülle võttis. Tal oli sedalaadi terviklik iseloom, millel kõik peenemad varjundid puuduvad. Armsad lugejad, kujutage endale ette niisugust muumimaja, kus kõik toad asetsevad korrapäraselt ridastiku, kõik neljakandilised ja ühteviisi õllepruuniks värvitud. Te ei usu. Te ütlete, et muumimajad peavad olema täis kõige ootamatumaid soppe ja peidurkeid treppe rõdusid ning torne sööma ja igatahes mitte. Veelgi hullem. Ükski meist ei tohtinud öösel üles tõusta, et süüa, ringi jalutada või juttu ajada. Me tohtisime ainult pissil käia. Ma ei tohtinud koju tuua vahvaid väike muutukeid ega neid oma voodi all pidada. Pidin kindlatel kellaaegadel ennast pesema ja sööma. Ma pidin teretades hoidma oma saba 45 kraadise nurga all. Kes suudaks hoiduda pisaratest rääkides sellistest asjadest. Harilikult seisin väikese esiku peegli ees ning vaatasid sügavale oma kurbade siniste silmade pöhja püüdes tungida oma elu saladustesse. Koon käppade vahel laususin ma ohkega. Üksinda. Kalk maailm, saatus on minu osa ja muid seesuguseid kurbi sõnu. Kuni mul läks natuke kergemaks. Ma olin väga üksildane, muumi laps, nagu omapäraste annetega, nii sageli juhtub. Keegi ei mõistnud mind, ma ise kõige vähem. Loomulikult märkasin erinevust minu enda ja teiste muumi laste vahel. Seisnes peaasjalikult nende kurvastavas võimetuses millegi kallal juurelda ja millestki üllatuda. Näiteks võisin ma korduvalt küsida, miks on kõik asjad maailmas, nagu nad just on ja mitte vastupidi. See oleks kena küll, vastas seepeale koduvana. Kas siis nii pole küllalt hästi? Ta ei seletanud mulle kunagi midagi korralikult ära. Ning mul tekkis pikapeale ikka kindlam tunne ta püüab kõike lihtsalt oma kaelast ära veeretada. Mis ja millal või kes ja kuidas. See ei oma kodu vanade jaoks mingit tähtsust. Või esindama käest küsida, miks olen mina, nimelt mina ja mitte keegi teine? Oh häda meile mõlemale oled sa ennast pesnud? Ma jätkasin tädi. Aga miks sina oled koduvana ja mitte muumitroll? Õnneks olid minu papa ja mamma kodu vanad, vastas tema. Aga nende papad ja mammad, küsisin kodu, vanad hüüdis koduvana. Ja nüüd mine pesema, muidu ma muutun närviliseks. Kõikule, kas sellel lõppu ei tulegi? Küsisin mina. Kunagi pidid ju ometi olema esimene papaia, esimene mamma? See oli nii ammu, et selle pärast ei maksa sul pead murda, teatas koduvana. Pealegi, miks me peaksime kunagi ära lõppema? Mingi ebamäärane, kuid visa aimus ütleb mulle, et see papad-mammad rida, kellega minul on tegemist. Mind poleks sugugi üllatanud, kui minu mähkmetes oleks olnud tikitud kuningakroon. Süda mis ütleb ajalehepaber. Ühel öösel nägin unes, et tervitasin kodukana valesti tõstetud sabaga. See seisis mul nimelt 70 kraadi all. Jutustasin koduvanale oma toredast unenäost ning küsisin, kas teda parandab. Unenäod on rumalus, ütles koduvana. Siis nägin see õige ja see, kes praegu siin seisab lihtsalt teie unenägu, tädi? Kahjuks mitte, sa oled olemas. Lausus koduvana väsinult. Ma lihtsalt ei jaksa enam sinuga tegelda. Ta paneb mu pea valutama. Mis sinust küll saab selles koduvana vallatus maailmas? Ma saan kuulsaks, teatasin tõsiselt. Muuhulgas ehitan maja pisikeste leid kodu vanade jaoks. Nad võivad seal voodis siirupi võileibu süüa ja pidada voodi all nastikut ning haisu kärpe. Nad ei nõustu sellega iialgi, vastas koduvana. Kahjuks ma usun, on tal õigus. Nii möödus mu varajane lapsepõlv pideva vaikse imestuse tähe all. Ma ei teinud midagi muud, kui aina üllatusin. Ning kordasin alatasa oma küsimusi, mis ja millal, kes ja kuidas. Koduvana ja tema kuulekad leidlapsed vältisid mind nii palju kui said sõna, miks oli neile ilmselt vastumeelt. Niisiis rändasin üksipäini ringi tühjadel puudeta rannikualadel kodu vanamaja ümbruses ja juurdlesin ämblikuvõrkude ning taevatähtede Eilompides ringis häälivate mutukate ning tuule üle mis puhus eri suundadest ja millel oli alati isemis. Hiljem sain ma teada, et andekat muumitrollid imestavad alati asjade üle mis tunduvad teistele iseendastmõistetavat tena ega leia hoopiski midagi imestusväärset selles, mis paistab tähelepanu väärne tavalisele muumitrollile. See oli nukrameelne aeg. Kuid pikapeale tuli muutus. Ma hakkasin juurdlema omaenda nina kuju kallal. Jätsin ükskõik see ümbruse saatuse hooleks ja juurdlesin ikka enam iseenda kallal ning leidsin selle olevat võluva tegevuse. Jätsin pärimise. Selle asemel valdas mind igatsus rääkida sellest, mis ma tundsin ning mõtlesin. Kui Tõheda polnud ühtki olendit peale minu enda, kes oleks pidanud mind piisavalt huvitavaks. Ent siis saabus kevad, mis sai nii oluliseks, minu arengule. Alguses ei saanud, ma arvan, et see kevad on määratud nimelt minule. Kuulsin kõigi nende tavalist piiksumist, suminat ja urinat, kes ärkasid pärast talve ja kellel nüüd hakkas kiire. Nägin koduvana korrapärases köögiviljaaias taimi tärkamas ning viimane kui lille oli läbimatu, sest krimpsus uued tuuled laulsid öösiti. Neil oli uudne lõhn. Nuuskis nuusutasin ning mu jalgadesse tuli kasvu pakitsus. Aga ma ei saanud ikka veel aru, et see kõik on minu enda pärast. Lõpuks ühel tuulisel hommikul. Ma katsusin ennast, jah, ma lihtsalt katsusin ennast. Ja läksin siis otseteed mere äärde, mis koduvanale polnud üldse meeltmööda ja mille ta oli järelikult ära keelanud. Seal ootas mind tähendusrikkas elamus. Esimest korda nägin ennast üleni. Sile jää oli märgatavalt suurem koduvana esiku peeglist. Ja selle toekat hästi voolitud jätku kuni alla kätadeni välja. Õieti olid need ainult käpad, milles ma pisut pettusin. Nad jätsid veidi abitu mulje ja tundusid kuidagi lapsikutena. Ning see ajas mind segadusse. Aga vahest läheb see pikkadele üle, mõtlesin ma. Väljaspool kahtlust, minu jõud peitub peas. Mida ma teeksin, ei hakka teistel minuga kunagi igav. Nad lihtsalt ei jõua kunagi viia pilku alla käppadele. Silmitsesid võlutult oma peegelpilti. Et seda paremini näha, heitsin kõhuli jää peale. Kuid siis olin ma äkitselt kadunud. Alles jäi paljalt rohekas pimedus, mis läks muudkui edasi, sügavusse. Ebamäärased varjud liigutasid tolles võõras maailmas, mis elas varjatult jää all. Need tundusid ähvardavatena ning väga meelitavatena. Mul hakkas pea pööritama ja mulle tundus, et kukun sinna alla alla võõraste varjude keskele. See oli niivõrd õudne mõte. Et mõtlesin seda veelkord ikka sügavamale ja sügavamale. Ei iial enam, muudkui alla, alla ja alla. See erutas mind kohutavalt. Tõusin püsti ning trumpisin jää peal, et näha, kesse kannatab. Kannatas küll. Siis läksin kaldast kaugemal, et vaadata, kas ta seal ka kannab. Ja seal jää ei kandnud enam. Korraga olin kõrvus saadik külmas rohekas meres ja abitud käpad sibasid põhjatu ning ohtliku sügaviku kohal. Samalajal liuglesime, pilved taevas ikka edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Täiesti rahulikult. Võib-olla pistab mõni neist ähvardavaid varjudest mu nahka. Või uhub meri mu kaldale. Nukker mere rõhutut kõrva taga ja koduvana nutab, ahasta, mingi ütleb kõigile oma tuttavatele. Oli nii ebatavaline huvi troll. Kahju, et ma seda õigel ajal ei mõistnud. Olin juba jõudnud oma mõtetes matusteni kui tundsin, et miski asi naksas mind üsna ettevaatlikult sabast. Iga sabakandja teab väga hästi, kuidas seda erilist ehet hoitakse. Ja kui silmapilkselt reageeritakse, siis, kui saba ähvardab mingi oht või mõnitus. Jätsin sedamaid oma paeluvad unistused ning mind valdas tegutsemistung. Ronisin otsustavalt tagasi, jää peale ja lippasin kaldale. Seal ütlesin iseendale. Nüüd olen ma läbi elanud ühe sündmuse. See on esimene sündmus minu elus. Nüüd on mul juba täiesti võimatu kauemaks koduvana juurde jääda. Ma võtan oma saatuse omaenda käppadesse.