Kunagi on igaüks oma põlvkonnaga kelkinud. Meie 20 aastased on öeldud, täis iseteadvust, uhkust ja hoolimatusti. Möödub paar-kolm aastat, sa saad vanemaks ja kõik asetub nagu oma kohale. Sa saad aru, et mitte sinu generatsioon pole just see kõigevägevam tugisammas, millele. Toetub ja 20 viieselt juba muigad, kui kuuled bravuurselt nooruslikku kelkimist. Meie 20 aastased? Jah, igaüks on kunagi oma põlvkonnaga kerkinud. Mõni on end rohkem õigustanud, teine vähem. Aga on siiski üks kunagiste 20 aastaste generatsioon, kelle noorusaeg olid tõepoolest täis väga suurt kangelaslikkust ja mehisust. Ning oli aeg, mis toetus kogu oma raskuse ja karmusega just 20 aastaste õlgadele. See on põlvkond, kellele oleme meie võlgu oma nooruse. Me astusime ellu, kes 18, kes 20, kes 25 aastat tagasi ja saime kohe päranduseks kõik selle generatsiooni kallid võidud. See generatsioon on sõja-aastate noorus ja nende karmidel noorus mälestustel on nüüd juba 25 aastane ajalugu. Sõjaväe, eks ma sain, tegevväes teenisin ja siis kui sõda algas, siis olime Petserilaagris õppustel hommikul äkki teatati, et sõda on alganud. No siis muidugi, kiirusega organiseeriti kõik rongid ja siis seal on ikka Stara Russaal, Win, Star, Russo, Porfrovi vahel. Seal pidasime 35 mehega suure sakslaste üksusi, linn, kaevikud olid seal. Ainult meil oli, alb, et oli üks raskekuulivedada, kaks linti, üks kergekuulipilduja, üks magasi. Ülejäänud olid vintpüssid ja mõned üksikud traadid. Ja nii me olime kolm kolm päeva selles kahjuks. Siis ühel hommikul orkester mängib, uhked saksa marsid, tulevad, ja hästi vaikne, selge hommik oli sihuke päikesepaisteline, soe. Vaatame tulevadki sakslased, kilomeeter maad umbes kaugelt, lubas tee oli peaaegu õige. Oli näha ja marssivate orkestri eestlejat marssija laast. Nagu ekskursioonile tulevad jälle. Lassi 150 meetri kaugusel umbes tulla, siis ta võttis selle kõik selle rivi eest taha orkestri silmapilkselt pikali. Siis tagapool olid Mootorratturid, miinipildujaüksus, mehed. Mehed olid kastides osa kõdilis Osarid autode kastides. Ühe lindi sain ära lasta lõpuni ja juba tuli meile peale selge. Nii kiiresti pidi eliitüksus nendel olemad. Alguses olid nad väga-väga-väga väljaõppeks väeosad väga laialdaselt, mehed vaatsevad selles kaevus enam kaua aega olla ei tohi, mitu meest sai surma juba? Meist jaa, jaa, tulidki täpselt. Meilid. Kaevikus. Mõtlesin suurelt. Raskekuulivedasime aluse pealt ära. Lindi tõmbasin sisse uue, lin teiega seal enam või las ta ei tahtnud, et võib-olla ka pihta. Ja nagu sina tahad, kaevikusse, jooksime ülejäänud meestega. Veideman palju meil ei olnud. Nii tuli meile sinna ka juba. Ja nagu kaeviku ääre peale sain, neid oli päris kohe kõrvale lõhkes ja siis tõusin vasak jalg alt lendas vanni. Imelik tunne nagu kaikaga keegi löönud, küll see oli esimene kord haavata saamine. Valus ei olnud, ainult süda läks täis. Keerasin siis selle kuulibeda otsa tagasi ja panin kõik sellel lindil lõpuni ära, siis minestasin ära. Ja ärkasime üles, olin juba tükk maad kaugel sealt selle laskmise kohalt laskmine käis kõvasti kogu aja. Aga kaks meest mind vedasivad. Need olid, üks oli ukraina rügsel venelane. Sealt aitasid tuua nad mõlemad on ise ka haavatud, need kolmekesi saime küllased, valge hobust, saime kolhoosnikute käest, sõitsime sellega Staravus. Ühesõnaga tuli värav ajas, siis tulid vaht. Meie väeosad vastu, läksid sakslast vastu. Stara Russaal linn põles, Saksa just hiljuti pommitamas käinud. Niisugune ainult see, mis on eriti niisugune imelik, võib-olla iga sõjameel, kes sõjas oli, et esimene lahingupäev, kui tark sa oled. Kui sa lahingus enne olnud ei ole, siis sa seal see päev on niivõrd kuidagi pikk nagu üks aasta 10 aastat näiteks niisugune niisugune pikk tunda. Ja, ja õhtuks tundsin, et maalit ei ole kahekümneaastasel natukene üle 20 vait üks 55 60 aastat vana, hingeliselt niisugune tunne, ma usun, et kõik on seda tundnud. See päev tundus mulle pikana nagu 10 aastat. Oli tunne, et sa ei ole mitte 20 aastat vana. Vaid 50 August Laurits, nende mälestuste autor pole 50-le fil praegugi. Ma kuulan ta juttu tema noorusest ja püüan ette kujutada, milline ta oli siis kahekümnesena. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et ta oli jässakas lõbus ja kindlasti tormakas poiss. Nagu meie kahekümnesed praegu Aga siis tuli sõda ja tormakas lõbusad poisid, mehistusid üleööjääki. Vahel haiglast väljakirjutamist saadeti mind Läti diviisi millegipärast ja hiljem tuli välja, et just sellepärast, et dessant lõpus Laurits Lauris lätlasel kõigile stäkk lõpus Läti diviisi koosis, mammus, valla juhtusingi, seos muidugi teisega võinud juhtuda, nüüd tulebki välja, et rivi mehi Moskva all Eeessev nii nina vastu nina, nagu öeldakse, neid ei olegi rohkem olnud. Ülejäänud oli küll vist seitse eestlast veel, aga need olid staapides staabiohvitserid nagu mall kindralleitnant pärmgi. Noh, mis peab ütlema, et niisugust lopsu saada ei ta. Oma vihavaenlasele ka nagu Moskva all sai, enne päeval. Sarapnellidega sakslased tulistasid, vaat siis sain vaikselt haavata. Ja pärast seda tulivad lennukid pommitama. Me kutsusime neid mürske, lennuki lennukipomme, kutsusime põrsad, sellest nad nii ilusti tulevad alla ülevalt, vaata nagu rida. Seitse tükki korraga. Lätlased, mind hoidsid väga kutse ikkagi kauni kauni kuue ja siis lätlased hakkasidväärset pommitamist otsima, kus kauni jäi leitsivad verise käe üle, muidu oli mul kõik mul all ühe sõnaga. Ja hakkasin vaatama, et kusse kere talun siis siis mullal katsetad, süda haige, nõrgalt oli löönud. Saatnud siis mind ära, transportivate kolm nädalat täpselt olin. Ja siis, kui meelemõistusele tulin, siis ma oleks, mõtlesin, et parem oleks olnud, kui surnud oleks olnud, sellepärast et niivõrd hirmus valu oli terve kerega parema külje peale maha oli kukkunud, see parem külg oli muidugi aega hai. Ja rääkida ei saanud ka. Üks ukraina naine, see andis mulle verd, otseülekanne, seda tehti järjest. Verekaotus oli suur, siis valu, niisugust valu Ma ei ole kunagi tulnud, kui siis, no peale sellest haiglast väljumist siis oligi juba teist diviisi formeeriti. Ja siis olin ma seal siis ülendati nooremleitnandiks ja rühmaülemkogu aja ja siis tulin nendega Veliki Luki juure selle koosis. Võtsin sellest osa seal sant, jälle haavata. Jälle haigla niimoodi käis kogu aja, ühesõnaga neli korda haavatud kaks korda sain põrutata Kuura maal viimati miinist. Ja tegelikult tagantjärgi mõtlen siis nagu halb unenägu, on see kõik olnud? Muidugi head seaduse ja midagi ei ole. Hea on see, kui õhtusait leivaportsu kätte ja selle korraga ära sõid, siis tundsid midagi kõhus. Ja niisugust niisugust leiba nii hea maitsega muidugi praegu ei oska üksi pagar teha, kuigi ma ise leivatööstuses töötanud ei oska, niisugust leiva tehagi Velta külmatoodang ja siis sa peatada täiuva Kirkega vaid kirjut kirvega raiuma ja selle suhu paneb, vaat on leib. Lihtne asi, leib saab otsa, tood poest juurde ja kui satub veidi kõvem päts olema, pahandame alati. Mis leib see on. Praegu on teised ajad ja meie aastateleib on teistsugune kui tookord. Tantsu soe, pehme, lõhnav, teda jätkub. Kuid ometi pole ta nii maitsev kui augus Lauritsale. Tema noorusaastate leib. Mina mõtlen praegu oma poegagi poegade taliast stepis. Ja nüüd on ka 20 aastat vana ja võrrelda nüüd tema elu ja minu enda elu, kuidas oli siis muidugi, on öö ja päev. Seepärast mina hakkasin tööl, isa suri ära, olin üheksa-aastane, ema suri ära, olin 13 aastane, vahepeal suri mul vanem vend ära veel. Ja siis oma kahe käega hommiku kell neli üles lauta lehmi lüpsma. Ja siis pärast jälle koolikooris, kelle tagasi selle karjalaut ja niimoodi see elu käis, kui kaja. Öeldakse niimoodi, et mida rohkem on varemgi karastatud inimene noorest peast, siis ta jõuab ka vastu seista igasugust eluraskustele. Praegused, meie noored on muidugi väga-väga hellitatud, nendel jääb aega palju üle, paljud papad-mammad annavad oma lastele veel palju raha kätte kel võimalus on anda ja siis tunnevadki need noored, et see elu on ju nii lihtne ja kerge. Nii arvab August Laurits tänapäeva noortest. Ma ei küsinud seda temalt, kuid ma arvan, et enne lahingusse minekut oli temagi vaid 20 aastane poiss, kes ei paistnud sugugi kangelase moodi välja. Ja kui juhtub, et elu veeretab august lauritsa pojale või mõnele teisele, 20 aastasele või kõigile praeguste täiskasvanute kõige nooremale generatsioonile teele väga suuri katsumusi arvati, et nad ei pea siis vastu. Ühe saksa ohvitseriga Marin duellis. See oli Neile meelsena, kas see oli vist Veliki Luki all, oli? Tema oli ühe telefonipostid, aga mina olin teise telefonipostidega 50 meetrit vahet. Ja tulistamine tulistele kumbagi kätte ei saa. Ja siis ma mõtlesin, et ei saa mitte midagi, peab kavalus, peab tavalassega üle trumpama. Ja nagu tema järjekordse paugu laskis. Mina viskasin parema käe üle ja tegime vagu, oleks pihta saanud ja valmis surnud. Ja ise jäid hästi teraselt kuulama, sellest kolm kuul jäi ainult järgi orkestris, ma pidin midagi välja mõtlema. Ja kuulan, kui tuleb mats, mats, õige jookseb õige lähedal juba. Ja välkkiire liigutus olid õigeasendisse ja sai kätte, tema võttasid varitsaid surma muidugi, ja sellepärast siis lähen vaatan, võtan püstoli ära. Rotrof, igaüks võtab kohe. Enamus kangelasi sünnib sõjas. Aga mis ta on, see kangelaslikkus. Missugune iseloomujoon teeb tavalisest inimesest ebatavalise kangelase. Kangelaslikkus tegelikult on. Peaks olema minu arusaama Sõrve kõrge teadlikkus pluss julgus. Mina mõtleks niimoodi. August Laurits oli sõdur seitse aastat. Ta oli kuulipildur. Esimesest lahingust alates nägi ta kuulipilduja sihikus alati inimest, kui päästikule vajutas. Praegu mõtleme inimest, tookord aga öeldi vaenlast. Ajad on teised. August Laurits on kohanud sadu surmasid. Ta on ise tapnud. Nojah, oli ju sõda. Aga isegi sõjaolukorras on metsikusi, mis panevad vere tarretama. Augus. Laurits jutustas ühest päevast Moskva all. Suurmäe otsas üks 300 meetrit jõest sakslane hirmustuges, eliitväeosa muidugi oli tal seal kolmveerand tunni jooksul jõgi, jääsupp ei vii nii suur tuli oli seal meile selgena ainult laibad, laibad ja jäätükid, ühesõnaga suppe tagada veel kuskil ei olnud ka. Ja kui meil Vulcani surnud haavatud surma saama, siis, siis saadeti meie poolt luulejagu vägadki. Vaatasin et keset päeva saksa mitteks pauk, ideed kuramuse lahti on ja kas tõesti sularaha või viirused kätte binokliga sai vaadata, siis imelikult tombud tulevad. Ja kõik need 12 meest 11-l oli silmad välja torgitud ja ülemal 12-l seoses kirvega löödud, siit need mõlemad käed sõrmedele järgiks selja peal oli kirjutatud siis et võtke oma luureandmed tagasi saksa ja vene keeles siis me ei sõna otseses mõttes päris hammastega, võtsin selle küll ära, et laipasid muidugi mikse. Mägi täis. No igatahes, niisugust julmust ei ole ma kunagi kuskil pole näinud, kuulnud kui kui see näiteks Moskva Allemat, lätlased silmad välja torkasid peast ja siis saad sealt meile ja, ja üleval lõivad sõrmed otsast mõlematel kätel ära. Vaat see on juba ebainimlik, samuti naisi lapsi tappa. No milles need süüde, mitte millegis Raukasi? Ei, ma nägin ise siin Saaremaalgi viimases Õige Salme küla juures seal üks vanamees talu, peremees nähtavasti hallid juuksed peas kanu oli tal seal kalakasvatus oli tal olnud siis kanadega oli löödud aknad ära nagu, nagu pärjad, jälle vitsad kana eluskala kinni võetud, löödud ükskõik kust läbi ja, ja pantlöödud aknad ümber nagu, nagu pärjad enam näed vist süüa jõudnud ära veits ja siis lihtsalt hävitada, hävitada, hävitada ja see peremees ise seal nähtavasti talle nendel hakkas vist vastu sakslastele, kas peremeespervel sul ukse kõrval trepi peal pikali ja sel kuul päästmäe läbi lastud? Vot niisugused niisugused asjad muidugi on väga ebainimlikud. Need rasked aastad. Nad ei jätnud arme mitte ainult maale ja ihule vaid ka hinge. Inimeste südamed muutusid. Nad muutusid karmimateks mehisemateks julgemateks. August lauritsa põlvkond elab nüüd elu lõpuni sõdimise märgi all. Süda on küll lõppenud maailmale, kuid nende jaoks jäi vihkamine alles. Ja selle vihaga konnad võitlejad kuni elu lõpuni. Ja nüüd ma olen isase invaliid, teine grupp, eluaegne. Saan pensioni ja käin tööl ka, aga päris pensile jääda, seda ma ei tea, ma ei oska midagi selle ajaga teha siis, kui ma tööl ei käiks. Seal on nagu kohustus mulle ette nähtud, on küll neli tundi arstide soovituse järelepäevalt päevas tööd. Vaader tariga 10 12 tundi vastavalt vajadusele. Ja kui midagi riket on, helistatakse mulle koju või otsamaterjalide tööstuses. Mõned naeravad küll, et talvel mootorrattaga sõidad. No mis Elvast kell vanema vahe on 10 kilomeetrit. See on isa külmaks minnagi, olid juba kohal. Ja kui suurõiega seljas on ja mis see siis sõita on praegu? Moskval olime pikali maas oli 50 krabi külma, sõime, jõime, tegime kõik seal samas kohapeal, ühtegi ulualust neil ei olnud ja mis siis praegu sõita? Naljaasi. Aga mis veel sõja ajast külge jäänud? No palliv kõvasti rääkimine või või lähen tööle siis hommikul naised ei pane tähele, seal töötajad mul paikanteroominguts õpetavad kõik, kirjutas, et ta on kuidagi niisugune. Tuleb näiteks üks mees on Velmulge naaber, seal Ella võidusse juhataja koostabi. Aga vana soldat koguvad emal ka Aivar räägiks rajuga niimoodi, mul on täpselt seesamune, nii et. Ja käik, käik seebika soldatikäiguks, ega see jälle ei muutu. Enam-vähem sirgelt püüan käia, seal kogukonnas on sisseharjunud see sõjaväe nisugune distsipliin. Nad on kuidagi omavahel sarnased. Need sõjaaja 20 aastased ja nende sõpruski on teistsugune. Sõda on sidunud nii erinevad, nii kauged, nii erinevast keskkonnast pärit inimesed. Jah, ega teist nii head sõpra ei saa kunagi olla kui need, kes sol kataloogist söönud üheskoos. Ja ütleme, oma oma seda leivaraasu jaganud. Kihnu saare peal elab tall, Nikolai on kalur. Nõid, tema oli omal ajal minu käskjalg. Ja neli aastat tagasi mina ei teadnud muidu temast mitte midagi. Tegime väikse sõidutöökaaslastega kihla, siis üks meie pataljoni mees seal Justin on ta nimi. See siis ütles, et kui ära sõitsin, seal taga seal juba selle kaluripaadiga ära tulema, kiiruse arvelt, siis justest, oi sul on ju sõja vensiin. Mõtlesin, et ei või olla jah, ja kahju, kui kahju, et tema ei näinud, tõid ta kohe nii, oleks tahtnud näha. Kes siis on sõjamässulised, talv, Nikolai siis ma võtsin kätte, järgnen laupäeva hoopis sõitsid jällegi nuiasid otsesele taldrikule üles siis muidugi rõõm oli suur. Võtsime napsu, mõtlesime, rääkis, olid sõjajutte. Ja praegugi veel jah, neid ma ikkagi aastaid käinud seal. Kihnus korra. Sõjast on nüüd möödas terve igavik. Terve noor põlvkond pole kuulnud kahuripauku Ki. Võib-olla ma puudutasin August Lauritusega vesteldes asjatult mõnda vana ja hella teemat. Ta jäi vahest jutuse tõsiseks ja ohkas. Aga ta oskas naerda. Isegi siis, kui rääkisime surmast. Ei, ta ei suhtu sellesse ükskõikselt või üleolevalt. Ta on vaid olnud nii palju kordi surmaga vastamisi. Et see on olnud tema jaoks osakeseks tema sõduri saatusest ja sõdurileivast.