Kuuldav pala kannab nimetust klarnetimarmelaad sele Doronin, esimene valge trassiglanetist original Dick Silence äss bändi muusikamees lä režiilsel. Kuna ta kuni surmani 1953. aastal ei tundnud noodikirja saladusi pani loo kirja sama orkestri pianist Henryl rägas. Kuigi ka tema oli rohkem kõrva järgi mängija. Palast tuli üks tuntumaid klarneti soolopalu džässmuusikast ja sellepärast ta praegu kõlama pandi. Täna tuleb meil juttu klarnatistidest, kes džässi arengulukku on kõige rohkem jälgi jätnud. Äsjakuuldud klarneti marmelaadi pakkus Hollandis mingi kolledži bänd. Klarnetisolist oli Peeter Schilperoort kõnelenud kahes viimases selle sarja saates džässi trump petistidest ja trumbonistidest tuleme täna klarnetistide juurde. Sellega saame ammendatuks kolm varase džässorkestri põhipilli. Kui küsida, kes oli esimene Chazziglanetist, siis enamasti on vastus üks. Möödunud sajandi lõpul New Orleans'i orkestrites tegevust alustanud alfons Flores taan pikku sealsete kreoolide hulka kuulunud muusik. Kuigi ta elas 82 aastaseks ja astus viimast korda üles aasta enne surma ei jätnud ta plaatidele midagi olulist. Kõik nooremad läksid temast peagi mööda ja teda mäletatakse peamiselt ühe ainsa asja pärast tema soolo populaarses palas. Kõrgem seltskond sai nii tuntuks, et seda lihtsalt traditsiooni pärast jäljendavad tänapäevani. Paljud klarneti istid. Tegelikult mängis pikku samanimelise Marsi Trio osale kirjutatud Piccolo partiid ja selle idee olevat ta saanud ühelt teiselt Laretistilt George pakeelt. Nii kõlab mainitud soolo ühes kõrgema seltskonnaversioonis. 1949.-st aastast mängib Austraalia klanetist bluus. Omapäraseks kujunes teise vana New Orleansi klannetisti George Louise saatus sündinud Louis Armstrongiga. Samal aastal 1900 hakkas ta juba kuueteistaastasena kodulinnas mängima, kuid jäi pidevalt teiste varju. Kolmekümnendail aastail töötas ta sadamatöölisena, kuid tuli neljakümnendail aastail koos trompetis pank Johnsoniga uuesti esile ja saavutas siis juba ülemaailmse kuulsuse kui autentse New Orleansi džässi esindaja. Tõsi küll, mitte kõik polnud temast vaimustatud. Nii kirjutas isegi New Orleansi džässi suur austaja, prantsuse kriitik hüüd bana. See, et New Orleansi džässi taassünnientusiastid on omistanud luisele suuremaid teeneid, kui ta tegelikult pälvinud oli. Kaldun sama arvama. Kuid järgneva põhjal võib igaüks oma otsuse ise teha. Kuulete katkendit. George Louise oma põrgendi Street pluusist. George Louis ja eelpool mainitud alfons pikku on Joachim eransperendi arvates vana New Orleansi klarneti stiili põhjaks kuigi nad džässi kujunemisloos sugugi nii tuntud ja kuulsad polnud kui New Orleansi klanetistide eliit eesotsas Johnny Tootsi, Jimmy Nuuni ja Sibežeega. Nende järel aga veel Albert Nicolás oomer saime on jaapani Bigaard. Kuna besee on ajalooliselt ka esimene silmapaistev sopransaksofonist, kõnelgem temast hiljem. Wana New Orleansi silmapaistvamaks klaarnetistiks peetakse aastal 1982 kuni 1940 elanud Johni Tootsi mänginud esialgu puhkpilliorkestrites ja Mississippi jõelaevade bändides sai ta 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kid ori orkestrisse ja mängis 20.-te aastate esimesel poolel King Oliveri orkestris kooslu jaamast rongiga. Kuulsaks sai ta aastal 1925 kuni 27 Lui aastrongi ansamblite hot Faiv ja Hot Seven tehtud plaatidega. Majanduskriis sundis ta kolmekümnendail aastail muusikast loobuma. Elatist teenis ta taksojuhina. Üheks tema parimaks saavutuseks peetakse 1926. aastal mängitud per Tiido Street pluusi. Totsi kõrvale on selles veel kid ori tromboonil George Mitchell, trompetil Tootsi vend Warren trummidel ja tundmatu pianist ning bandžomängija. New Orleansi klanetistides võiks veel pikalt rääkida piirduge siiski vaid baari nimega. Kõigepealt Lorenzo Dio juunior sündinud umbes 1885. surnud 1935. aastal. Tema kuulsus pole säilinud plaatidel, kuid ta oli viljakas pedagoog, tema juures õppisid lühemat või pikemat aega Johni Toots, siminoon, paanibi, kaard ja omer, saime, on kui mainida vaid kõige kuulsamaid. Äsja kuuldud Johnny Tootsi kohta. Meenub veel seik käesoleva aasta algusest Moskvas esinenud New Orleansi bändi Louisiana repertuaari jazzansambli juht ja klarneti-ist Frederick staar kasutas kaht klarnetit. Üks oli vana saksa, teine uus prantsuse süsteemi pill. Tavaliselt mängitakse vaid üht süsteemi pillidel, sest kummalgi on erinev Ablikatuur. Kui küsisin, miks ta kasutab mõlemat, pistis ta mulle vana ja kulunud klarneti pihku. Öeldes sellega mängisid Jimmy Tonts. Sellepärast. Olgu veel mainitud, et muusikas üsnagi tuline oli ioni Toots elus väga tagasihoidlik ja restoranimuusikute hulgas erandina täiskarsklane. Kuid ots oli publiku lemmik, siis chi, minul oli muusikute lemmik ja tema mõju noorematele oli suuremgi Tontsi omast. Võrdluseks minut Nuuni mängu 1923.-st aastast. Plaat on 60 aastaga küll sahisema kulunud, kuid midagi ikka kostab. Lõpetame New Orleansi klanetistide loetelu Ellingtoni orkestris kuulsaks saanud paanibi kaardiga, kes suri kolme ja poole aasta eest 74 aastasena. Ellitan, kirjutas 1936. aastal tema jaoks pala klarneti kaebus, mis oli esimene ühe solisti minikontserdile mõeldud džässipala. Seni mainitud ja kuulatud Laanetistid kuulusid kõik tõmmunahksed afroameerika, muusika esindajate hul. Ka nimetasin saate alguses valget klanetistile režiilsi kuid tema mäng ei paku midagi peale ajaloolise huvi. Esimeseks heaks valgekvernatistiks peetakse ansamblis New Orleans Kings mänginud Leon rapolot. See oli aastal 1920 kuni 25 seejärel viis vaimuhaigus 23 aastase muusiku haiglasse kuni surmani 1943. aastal. Kuulates New Orleansi rütmi kuningate versiooni populaarsest Tiger Räägist mängitud 1922. aastal peab tunnistama, et Leon rapolo oli oma aja kohta Ta hiilgav Chessiglarnetist. Mulle toovad paar allapoole mängitud klist Sandot meelde koguni artišoo kelle juurde veel tuleme. Niisiis Leon rapolo. Tähendab. Leon rapolov valgetest järeltulijatest on otsesemad Frank Trežemacher. Esimene suri autoõnnetusel 1932. aastal ainult 25 aastasena, niisiis jällegi lõpuni välja kujunemata ka tehniliselt küpsema. Ta ikkagi olid oma eluajal parem klanetist kui temast pisut vanem Chimidorsi. Tõsi küll, viimasest tuli hiljem hiilgava tehnikaga altsaksofonist Jaklaretist kuid aastatega on teda üha rohkem unustama hakatud. Kõige püsivam ja loominguliselt huvitavam oli aastal 1906 kuni 69 elanud Pi rassell. Kesklanetistina on jäänud unikaalseks nähtuseks, teda pole osatud või tahetud imiteerima hakata. Ta kasutas rohkesti ebatavalist tooni, klissandosid kõiki klarnetiregistreid ja omapäraseid vildakaid meloodiakäike, andes soolodele enamasti mingi kaeblikult küsiva ilme, mis suuresti erines tavapärasest elegantses klarnetimängus. Schumacher doosi ja rassel kuulusid niinimetatud Chicago stiili klannetistide hulka. Vastuoluline kuju. Sama stiili esindajate hulgas oli 1972. aastal surnud mees Meurov, kes püüdis saada hoolimata oma valgest naha värvusest mustaks klarnetistiks. Need, keda tema mäng köidab, arvavad, et tal on see õnnestunud, teised peavad teda tehniliselt ja fantaasialt piiratuks, keskpäraseks klarnatistiks ja hindavad ainult tema mälestusteraamatut rohkete faktidega džässiajaloost. Läheme temast praegu mööda ühe klanetisti juurde, kelle suhtes vaidlusi ei saa olla. Tegemist on tõepoolest silmapaistva meistriga. See on 1909. aastal sündinud Bennigudmen, samuti Chicago koolkonna esindaja. Muusiku tegevust alustas vaesest perekonnast pärit nooruki juba teisme eas, mängides mitmes nimekas Ki kollektiivis, nagu näiteks Ben Pollaga orkester. 1934. aastal asutas ta oma esimese püsiva orkestri mis pärast võrdlemisi visa hoovõtu saavutas plahvatusliku populaarsuse. Arvatakse, et aastal 1936 kuni 1942 polnud kuudmenil laia kuulajaskonna soosingus tõsiseid võistlejaid kuigi svingmuusika tõi esile palju uusi kõlavaid nimesid. Raske on valida üht pala Benny Goodmani väga arvukast plaaditoodangust, seda enam, et ta on püsinud ühtlaselt heal tasemel. Ainult viimased aastad on toonud väsimuse märke. 21 aasta Eesti NSV liidus mängides oli ta veel hiilgevormis pühitseda siin ka oma 50 kolmandat sünnipäeva. 1955. aastal vändati film Benny Goodmani lugu, mis oli omamoodi kokkuvõtteks muusiku eelnevale tegevusele. Kuulakem sellest filmist Johnsoni pala Avalon Kuutmani kuulsa kvartetiga, pianist Tedi Wilsoni vibrofonist Lionel Hamptoni ja trummar Džiin gruppaga. Benny Goodmani neli aastat noorem klarnet-ist saksofonist Woody Herman asutas oma bändi, kuid me neist kaks aastat hiljem, kuid kuulsus naeratas talle päris lahkesti alles neljakümnendail aastail fermanni harrastanud väikestes koosseisudes mängimist nagu Kudmen. Tema soolod on pigmendi arranžeeringutes osad ja enamasti lühikesed, nagu näiteks tema orkestri ühe bestselleri Puuraidurite balli alguses. Hermanni klarneti soolo järel kuulsite trombonist Pill Harrist üht 40.-te aastate omanäolisemalt muusikut. Klametist, kes peni Kudmelile kõige lähemalt kuklase hingas, oli aasta noorem artišoo samuti vaesest perekonnast. Poiss nagu kuud mängi. Huvitav muide, Kuutman Herman ja sho on kõik kevade lapsed maikuu teisel poolel sündinud ja on nende muus ikkagi enamasti kevadiselt helge. Soo püüdis kogu aeg kuudmanist mingil moel erineda. Ta asutas alguses keelpillidega bigbändi. Hiljem mängis kvintetti, milles oli üheks tooniandvaks värvinguks tšembalu kõla. Kuid mõni järel oli Ati soo vaieldamatult teine svinklannetist. Paljud aga pidasid teda esimeseks, kuna tema muusika romantiline tundelaad näis siiram kui Kuutmanil. Küll aga ei pidanud soo närvid vastujooksule kuulsuse ja raha kannul. 1939. aastal saatis ta bändi laiali ja lahkus USAst. Alustanud järgmisel aastal küll uuesti suure orkestri väikeste ansamblitega pidas ta vastu jällegi vaheaegadega kuni 1954. aastani ja loobus siis lõplikult muusikast veetes rohkem kui viis aastat Hispaanias ja naastes alles kuuekümnendail aastail kodumaale. Järgnev pala karmaikli kiiktool on plaadistatud 1941. aastal. On loomulik, et enamik pärast Benny Goodmani tulnud klanetiste oli temast mõjustatud, ühendas ta ju heas mingi tunnetuse, ammendamatu improvisatsioonivõime ja pilli kõlalisi rikkuse, sädeleva tehnilise meisterlikkuse, ka mängides ka klassikalist muusikat, mis varem oli džässmuusikule kättesaamatu valdkond. Goodmani järeltulijate hulgas on Jimmy Hamilton Wellingtoni orkestrist kuigi ta on tugeva individuaalse joonega pasterbeli, kes tegelikult oli Kuutmenist vanem samuti kujunemist vanem Edmund hool ning piinats haku, kes oli Milleri orkestris klarnetisolist kuulakem neist neljast kõigepealt Simmi Hamiltoni solistina Disooli palas rikutu, mille Ellington plaadistas oma orkestrist valitud solistide ansambliga. Et Monhool, kes elas aastail 1901 kuni 67, oli muide ka pärit New Orleansist, nagu enamik saate esimeses pooles mainitud klannetiste. Ta mängis oma eluajal väga paljudes ansamblites muuseas ka Louis Armstrongi, Tedi Wilsoni ja Edikondoniga. 1959. aastal proovis ta avada džässikooli Ghanas Akras mis aga ebaõnnestus. Järgmisel aastal viibis ta Tšehhoslovakkias ja plaadistas reapalu koos Gustav broomi orkestriga, nende hulgas ka oma pala tantsige, mida järgnevalt kuulete. Siiani olid kõik mainitud klarnet isid sündinud enne kahekümnendaid aastaid ja kasvanud üles traditsionaalse džässi ja svingimõjude all. Neljakümnendail aastail esile kerkinud noortest olid aga kõik Charlie Parkeri isegi lesbi poolt esile toodud piibopi kütkes. Ja kuigi sellega ühtlasi kadus klarneti varasem populaarsus, leidsid mõned muusikud siiski ka selles muutunud situatsioonis klarnetit rakendust. Kui piibu palli üleminekul sai saksofonist idest võtmefiguuriks paake, siis klannetistidest võib temaga võrrelda padi defrankot. Kuigi viimase mõju Parkeri omaga võrrelda ei saa, oli ta ju ise Parkeri mõju all. Kuni 1966. aastani mängis ta mitmesugustes nimekates orkestrites ja ansamblites, siis aga võttis üle Glenn Milleri orkestri juhatamise, mida Milleri surma järel oli juhatanud trummar Grey Mcilly. Seda ametit pidas Padide Frank koguni 1974. aastani. Alates 1947.-st aastast tuli ta 19 korda esikohale Downbiidi ankeedi klarneti rubriigis. Siinkohal kuulajate paadile Frankot Lionel Hamptoni kvintetti skoos Oscar Petersoni rei Brauni Padyrichiga. Joachim eransperend väidab, et tegelikult olnud rootslane ookestan Hazel kaart esimene, kes mängis uues stiilis klarnetit sai aga 1948. aastal 26 aastasena autoõnnetusel surma. Temalt on pärit järgnevad 30 sekundit muusikat. Kõige julgemate uuenduste teele klarnetimängus astus 1921. aastal sündinud ja kõrgema muusikahariduse ka kompositsiooni alal saanud džinni your mänginud tenorsaksofoni, muuseas, Woody Hermani orkestris läks ta hiljem üle klarnetit viljeledes esimesena mängu eeskätt klarneti madalas registris, hiljem aga siirdudes vabasessimaile, loobudes traditsioonilisest rütmist, harmoonia ja meloodiajoonisest. Nii mängis Timi your 1962. aastal omaenda pala katkestatud liikumine. Ootamatu suuna võttis vahepeal toni Scott, kes oli esile tulnud piiboklarnetistina mänginud 1953. aastal Kellingtoni orkestris, kus valged muusikud on harva tegevad olnud samuti mitmes Ladina-Ameerika orkestris. Tõsta Harry Belafonte saategrupi ja reisis Aafrikas, Euroopas ja Aasia maades. Tutvudes kohaliku rahvamuusikaga. Koos jaapani muusikutega, valmistan LP plaat, millelt on järgnev mediteeriv katkenud. Aega on jäänud veel ühe klane disti jaoks, keda siis valida. Oma panuse džässi klarnetimängu hilisemasse arengusse on andnud Rolf küün Roland Köök, peri Robinson, Anthony projekt on ka Erik dolfi poolhoon, kes suvel NSV liidus esines ja mõned teisedki. Olgu punktipanija 45 aastane Perry Robinson helilooja ööl Robinsoni poeg. Isa tuntakse meiegi hästi Churchillile pühendatud laulu kaudu, mida esitas pool roobson. Poeg on saanud korraliku muusikahariduse ja mängis 60.-te aastate algusest peale koos vaba džässipianisti. Pool pleega käis 1967. aastal koosa Chichepi ja Pill Dixoniga Helsingis ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil ja tänase päevani jäänud truuks algselt valitud muusika suunale. Nii mängis peri Robinson kontrabassist Henrik Raimsi trios. Nii palju täna dressiglanetistidest, järgmisel korral tulevad meie ette altsaksofonist Sid.