Kuigi metskurvits ei tulnud Vajusin oma mälestustesse. Näe nüüd ei tule metskurvits kauges minevikus. Aga ei tulnud teema. Ta armastas mind. Kuid seda naist tal olevat vähe, et vastata täielikult minu tugevale armastusele. Ja ta ei tulnud enda, lahkusin ma oma mängupaigast ega kohanud armastatut enam kunagi. Kõik on olemas kuid metskurvits pole saabunud. Kaks vooluojas põrkasid kokku, kostis Laksatus. Ja oligi kõik. Endistviisi voolab vesi mahedalt läbi kevadise luha. Sellestage tema ei tulnud. Mõlgutasime edasi. Läks, nii et aastatega kustus vähehaaval armastatu kuju. Tundmusega, püsis ja ei lase edasisele kuju igaveses otsimises ega leidnud teda kiindudes kogu südamega meie maa. Terve maailmaelu nähtustesse. Ühe näo asemel muutus nõnda näoks. Ja ma imetlesin eluaegsele mõõtmatu näojooni. Igal kevadel lisasin midagi oma tähelepanekutele. Ma olin õnnelik. Ja ainus, mis mul veel puudus, oli see et kõik oleksid õnnelikud, nagu mina. Selle asjaolu tõttu jääbki minu looming elama. Ta on minu isiklik elu. Ja mulle näib, et igaüks võiks toimida nagu mina võta kätte unustama armastuse õnnetus. Kanna oma tunded sõnadesse. Ja sa leiad tingimata lugejaid. Ja ma mõtlen praegu, et õnn ei ole sugugi sellest, kas armastatu tuli või mitte. Õnn oleneb üksnes armastusest. Kas armastus oli või mitte? Armastus ise on õnn. Ja seda õnne ei saa lahutada andest. Nõnda mõtlesin ma, kuni pimedaks läks. Järsku mõistsin, et metskurvits enam ei tulegi. Siis läbistas mind lõikav valu. Ja ma sosistasin endamisi. Jahimees, jahimees.