Tormilisele 1848. aastal eelnenud Kresshendo ning sellele järgnenud kiire diminuendos Saksamaal mõjustasid tugevasti ka saksa muusika saatust. Robert Schumanni, eesrindlike vaadetega helilooja ja ühiskonnategelane püüdis küll oma muusika ja terava sulega pidurdada kiiresti alla käivad kultuurielu kuid suutis ainult mõningal määral aeglustada seda, mida enam peatada ei saanud. Ja nii tuli tal enda nahal tunda, kuidas tooniandvatest ringkondades tol ajal virtuoosliku st hoopis kõrgemalt hinnati kui loomingulisi saavutusi. See juhtus ühel kodusel kontserdil. Schumanni abikaasa kuulus pianist Klara Viik sai järjekordse imetluse osaliseks. Vürtslik maja härradega kunstnikule reale geid komplimendina aitäh ja pöördus siis üle õla Schumanni poole. Noh, kas härra abikaasa on ka musikaalne? Klara päästis olukorra sellega, et ruttas klaveri juurde ja valas oma viha Schumanni üheks Prompty tulisesse. Mäng tormilise aplausi saatel ja välkuvail silmil näitas ta siis oma mehele. Helilooja on siin Robert Suumann. Sarmikas tôesti üsna sarmikas muusika. Kinnitas kaviostlik kõrgus ning palus tumedas aimdus, et midagi on vist vaja heaks teha. Abielupaari hommikusele sõidule oma residentsis. Sõit toimus siis ka kenasti ja viisakalt. Vürst seletas pikalt ja laialt, kuidas selle linnakese ilme just tänu tema valitseja ettenägelikkuse leia tarkusele nii sõbralikuks ja meeldivaks on muutunud. Lõpuks küsis ta ka abielupaari arvamust. Roberti jõudis vastusega Klaarast ette. Teie kõrgus, midagi ei ole veelda devalitsete sarmikalt tõesti üsna sarmikalt. Perens Herkel Ungari Rahvusooperipank panna ja veel kuue ooperi autor sai seitsmeks 10, viie aastaselt Budapesti ooperiteatri peadirigendiks. Sel ajal kinkis ta oma rahvale, kelle üldine lemmik ta oli veel kaheksanda ooperi. Ent vaatamata säärasele elu jõulisusele jättis Herkel pealekasvavale dirigentide põlvkonnale ikka rohkem ja rohkem võimalusi loorbereid lõigata. Nii vabanes tal mõnigi tunnike kosutavaks kaardimänguks. Ooperi repertuaariga võrreldes oli selle tegevuse eeliseks alaliselt uued kulgemis variandid. Ükskord ja tõepoolest ainult üks kord pakkus ennast Herkelile partneriks keegite noor kelle suhtes ilmselt ei kehtinud tuntud väljend. Kui kaardimängus veab, siis armastuses ei vea. Meie tenor nautis armuvõlusid nii põhjalikult, et tal palga ja mänguvõitude liitmisest kaugeltki ei piisanud. Selle kaaslasega istus Herkel siis ühel õhtul kaardilaua juures. Üsna varsti märkasite, kuidas partner juba ära pandud, ruutuemanda uuesti mängu sokutas. No olgu, helilooja tegi kättemaksuks umbes samasuguse võtte. Pidage röökel, protesteeris teine. See ristikuningas astus juba esimeses vaatuses üles. Täiesti õige, kui ta tahtis ainult teada, kuhu see ruutu emand jäi, kes ilma märgusõnata lavale puges. Herkel viskas kaardid lauale. Ainult tänu oma maailmakuulsusele, heliloojana, klaverivirtuoosi na ja dirigendina pääses ferenduslist järgneva väikese vahejuhtumi ebameeldivatest tagajärgedest. Lihtsalt mängis, nagu ikka klahvidele ei eksinud kunagi. Repertuaarivalikus võis ta ka mõnikord eksida. Antud kontsert leidis aset nimelt viini hoov, konnas ja pala, mida ta mängis, oli Racossimars mis oma nimi oli saanud tuntud Ungari vabadusvõitleja järgi keele peale Habsburgide majas alates 1703.-st aastast. Arusaadavatel põhjustel kurje oldi. Keiser Franz Joseph laskis kunstniku enda juurde kutsuda ning püüdis läbi lillede tema arvates piinlikule vahejuhtumile vihjata. Täna on siis kosele südamliku marsi eest. See toob, kuuleb nii harva. List kummardas sügavalt, keiserlik kõrgus. Olen väga rõõmus, et oskasin ära arvata, teie suurima soo. Stanislav moni usco keeleooper Halka Poola rahvale sama tähendas, mis Weberi nõid, kuid sakslastele võis meetmena müüdud mõrsja Chessidele viis oma muusikalised õpingud kuule Berliinis. Ta oli väga hoolas ja virk õppija. Kuid siin ja seal jäi ikkagi veidi aega meelelahutuseks. Eriti meeldis moni Usgole. Sõudmine. Ühel soojal suveõhtul pärast pikemat sõitu koos kaasmaalasest sõbraga lasksid väsinud noormehed paadil niisama sihitult lainetel kiita ning hoiatasid kumbki oma mõtteid. Seal hakkas moni uskul peas üks meloodia helisema. Ta kritseldas motiivi paberi lehekesele ning pani selle enda kõrvale pingile. Siis laskus jälle unistustesse, vaatles sinist taevast ja tundis mõnu õrna tuulekest paitusest. Õrnalt tuuletunne, aga mõnikord salakavalad moni usku. Sõber oli kiirelt taibuga, ta õngitses vette hõljunud paberilehekese välja, luges läbi ja pistis tasku. Veidi aja pärast tünnisesta hajameelselt lepatriinud, silmitsedes seda meloodiat. Tont võtaks, imestas mõni usku. Täpselt sama mõte tekkis mul just natukese ajast. Kui paljud tunnevad heliloojat Borodi ja kui vähesed teavad, et ta oli tunnustatud teadlane, kelle kuulsus ulatus kaugele üle Venemaa piirile. Aleksander Borodin oli keemiaprofessor ning tegi muusikat eraviisiliselt oma lõbuks. Ei saa salata, sellest mänglemises tuli nii mõndagi välja. Ooper, vürsti, kor, vägilase sümfoonia, kaks keelpillikvarteti ja mitmed teised teosed kuuluvad ju maailma muusika kullafondi. Ent veel oli Borodiin kuulus erakordse hajameelsuse poolest. Siin üks väike lugu nendest paljudest, mis helilooja kaasaegsetele nii mõnegi lõbusa minuti valmistasid. Voorudiinide abielupaar sõitis välismaale ning jõudis piiripunkti. Passikontrolli juures proua Borodin parajasti ei viibinud ja heliloojal tuli vastata küsimusele, kuidas on tema abikaasa eesnimi. Helilooja ei suutnud seda kuidagi meenutada. Ja nagu ikka piinlikudel momentidel hakkas ägedastika ühima. Teie ei tea omaenda naise nime. Kuidas seda mõista? Borodin köhis terve kadentsi maha ja pahvatas siis hea õnne peale välja. Esimese meelde tulnud naisenine. Ametniku nägu väljendas pilkavad kahtlustust. Taeva nimel, kallis Gadja, ütle oma ees. Heliloojate seas leidub üsna arvukalt neid, kelle dirigeerimise oskus loomingulistest võimetest tüki maad maha jääb. Näiteks Jacques ohvenda. Temast on keegi laulja jutustanud järgmise lookesed. Ohvenbach dirigeeris külalisena meie oma dirigent, lang aga seisis esimeses kulisi vahes, et sealt võimalust mööda abi anda, kui ebakindel ohvenbach päris rappa peaks minema. Juhtus, et ma esimese vaatuse finaalis õigeaegselt sisse ei astunud. Owen Pahv märkas seda kohe ja hüüdis mulle lavale. Mussi. Miks te siis ei astunud siia, kogelesin vastu, kui te peate ju mulle märku andma, te ei teinud seda hästi. Õhtul saate oma märguande. Olin rahul. Õhtul ilmus offenba kohale pooleteist meetri pikkuse taktikepile. Publik tervitas teda tormiliselt ja etendus algas. Siis tuli finaal. Seisin värisedes pooleldi ohvempachile, pooleldi langile vaadates ja ootasin, millal mulle sisse näidatakse. Kes oskaks kirjeldada meie kõige ehmatust, kui ohvenbacha oma pika taktikepi otsa minule suunas ja möirgas nüüd publiku kestev näitlejad laval kõik prahvatasid naerma. Ja tagajärg oli muidugi see, et ma jälle õigeaegselt laulma ei hakanud. Johann Strauss poeg kuulus valsikuningas ei olnud ainult Moosade, vaid ka daamide lemmik. Õrnem sugu ründas teda otse tormiliselt, ükskõik missugusel maal taga ei viibinud oma kontsertturniiridel. Igavene samal ajal ühel päeval ilmus Peterburis Straussi juurde hotelle noor vihast lõkendav ohvitser. Härra, te võtsite eile teatris minu kihlatult roose vastu. Ma kutsun teid välja selle eest. Strauss taipas, mis tuuled siin puhuvad. Kuigi too noor daam oli tõesti väga võluv olnud. Ta jäi rahulikuks ja viis ärritatud külalise oma neljatoalise hotelli korterisse, mis sarnanes suure lõhnava lilleäriga. Olge lahke, võtke oma preili mõrsja roosid, siit tagasi. Segadusse sattunud ohvitser lahkus sõnagi lausumata. Ühe teise neiuga, kelle perekonnas Strauss liikus. Ei läinud asi nii libedasti, sest Venemaal on suudlustel hoopis kõrgem hind kui Austrias. Lühidalt, kolmandal või neljandal külaskäigul leidis traus seest pidulikus riietuses seltskonna. Teda tervitati kui peigmeest ning miski ei päästnud teda enam kohe algaval laulatustseremoonia eest. Nii ranged olid tookord kombed. Noor poristus juba tõllas, kirikukellad helisesid. Kõik tädid ja muud sugulased valasid liigutuspisaraid. Ning siis lihtsalt röövisid paar Straussi head sõpru juba igasugusi, kui see lootuse kaotanud helilooja ning viisita Troikas Austria saatkonda kus tema puutumatus oli, kindlustab seal ta siis peitis ennast nii kaua, kuni pulmaseltskond ägedate läbirääkimiste järel oma nõudmisest.