Mis keeles me nüüd oma jutuajamist alustan ja neid võimalusi on palju, muidugi ma ei tea, kuidas teie soovite, kas eesti keel, teine on vene keel, kolmas on rootsi keel ja siis see neljas sissenuga, Habur, nagu öeldakse. Noarootsi murrak, jah, nooruse murakas, luga labor. Kui me omavahel tahame, et keegi teine ei saa aru, siis räägib noorest murrakus, siis sa tead, et keegi ei saa aru peale noarootslane. Kus Noarootsi nime on saanud, millest selline nimi Noarootsi, Noarootsi, see on tullu selle murrakulisest nimes päris rootsi, kes Mikk oli siis selle koha nimisõnana päris rootsi keeles on ta nii kirjas. Ja nüüd see tähendaks siis umbes tõlkes eesti keelde näkineitsi Teesaar, nük töööö on saada müük, see on siis nagu näkineitsi umbes 100 taolist. Noaga ei ole midagi ühist, me ei, ei, ei, ei noaga ja laevaga ei käi ka mitte pussnoaga, nagu nad ütlevad buss Rootsi. Sest see on siis muidugi eesti päritoluga see nuga, nuga, noarootsi, aga see on täiesti kaugelt sellest päris sõna, tähendab, sest et õige nimi on hulga romantilisem ja terves elu on siin hulga romantilisem olla, kui öelda, et tegelikult see ei olegi päris mandriosa, vaid on saar olnud, Taavi Saar ja see minu lapsepõlve isegi olime paadiga siit läbi sõitnud. Isaga käisime siin külas, sest isa oli muuseas elasid pärit aga siin teisi nimetusi ka või kohanimed, mis on väga erinevate maa ja väga selle romantikast viinud hoopis tragöödia lähedale võtamine samasse naabriküla Eesti keeles kutsutada. Saare saare asundusrootsikeelne nimi oli seal külale lik Holm. See tähendaks õnneneem. Aga nüüd on ta tee viitamisel liik Holm ja liigolm, tähendab Laivadeneem. Nii et liiglaip. Nii et selle lükk Holmisele õnneneemes tuli lihtsalt laipade meem, tänapäeva on Tanid saare, tähendab lihtsalt see lükk Holm, Õnne saar, õnneneem läks nüüd siis lihtsalt tõlkest saari saareküla saare asunud Need praeguste noarootslaste põliselanik esiisad on õige romantilise meelevaimuga olnud. Aga millal siis õieti Noarootsi asustati? Noor otsi asustati aastal 1200. Viikingiajastu lõpul käisid oma röövretkel siin idas, käisid Novgorodis ja kui kaugel nad käisid siis osa lihtsalt lõidena siia ankrusse jäid siia saartele püsima ja elama kui vabad. Nii, ütleme, mere meremehed kalameesteks ja nii see ranniku rahva siingi ongi jäänud sellest ajast. Ja seesama Pürksi, kus me praegu oleme Ikka ajast aega olnud Noarootsikeskus. See on olnud keskus, jah, kohalikus keeles, rootsi keeles on ta värkjas päris rootsi keeles Virkas. Ja siin seina ta, see sõna nimi on tulnud jälle siin jälle selle ümbrusest siin lihtsalt kasesalud. Biork talis rootsi keeles murrakus, märkias, märkias. Aga sisse põrksid, see on lihtsalt sellest sõnast kuidagiviisi värki, sest ja, ja, ja Virkkasestanud siis põrkesse tulnud, ta on olnud siin ka tovi, rootslaste keskus ka siin omandanud siia asustati esimene rootsi keele, rahvaülipõllutöö ja maja kodunduskool aastast 1920. Ja. Siia, mina tulingi tööle. 33. aastal selle kooli. Ja töötasin siis kuni mobilisatsiooni. Tänane noor noarootslane saab oma esimesed tarkus, Ivats, tõlkisin, need teised väiksed koolid on kõik nii likvideeritud, praegust on siis ühendatud siia pürgisi pastepas. Esimene koolzin Noarootsis seal nii õpetajate seminar pastaka mõisas. Umbes 100 105 aastat tagasi. Siis kui esimene kool avati, pastakas siis tuleks hiljem eksis. Ja nüüd on nad siia koondanud, nii et meie kõrgkool, kui võtame algpäeva, siis ta oleks praegu 105 aastat vana. Käib 100 kuuendad, mahuvad sisse ja kõik ära. Mahuvad ära, oli kitsas, aga siis peale seda tegime siia juurdeehituse. Ja nüüd on meil oma talviduseks ruumi internaat on ka selles samas sealsamas hoones, praeguses Tointonalia kipub meil nüüd nagu natuke kitsaks jääma, aga siin oligi meil juttu kolhoosi esimehega, et võib-olla siin valmib see uus lasteaed siinsamas kõrval ka koolimaa peal. See on kaunis ruumikalt võetud seal moetudes, et see on 95 last. Aga meie oludes võib-olla maksimaalselt saamisena siis kolme neljakümneümber, nii et võib-olla seal saamises internaadi küsimus ka osaliselt lahendatud sellega, nii et nüüd seal uued koolireformiga, mis nüüd kehtestati suurenes juba klassikomplektide arv. Ja sellega kaasnenud palju muud asju, nagu õppekabinetid ja eriti just õppevahendite osas on väga rikkalikud, tõid ja ohtralt pakutud meil on saanud nii nagu traditsiooniks, et iga esimene mai teeme Koolipeo sellepärast, et siis kõik need endised õpilased on siis vabasena puhkepäev, suur riiklik püha siis meil väga ohtralt neid külastavad May pidu. Siis kohtab üht ja teist, jah, saab võist juttuaalia, kus üks õnne, kus teine on. Olli Pürksidel esimene töökoht, esimene ja ka viimane, arvatavasti nüüd on hulga teisi juba peale tulnud, aga ette siin kõvasti tööd ja vaeva olete näinud. Sellest annab tunnistust kasvõi seegi, et teile anti leeninaarde, no see ei ole oma teha, eks. Teised hindavad ikka sinu tööd mitmest vaatevinklist. Ja kui sa töötad, siis sa ei saa kunagi töötada niimoodi et kõikeib perivoolu. Alati on ikka ka need, keda vaevavad vastukarva silitamist või kõik on sinu poolt kammida Jukas. Et iga siis oma seisukohta enam ei ole. Tuleb ikka oma seisukoht pidada ja seda joont, mis oleks pidanud. Ja 100 ütles, mul ka isa, kui ma läksin moonilisatsiooniga, ma töötasin siis ka siin tõlkes saime versiooni käsu kätte, sest isa ja noorem õde käisid külasest, tulid Pakris siia. Ja siis ta ütles mulle, et see, kes müüb oma rahvuse, see müüb ka iseenda ja ka palju muud. Ja ma jäin sellele truuks nii kogu sõjas, hävini armees, igal pool. Mina ei ole kuskilt seda tooli alla toppinud. Kooliõpetajat on nimetatud maa soolaks. Nagu juba kuulsite, on Viktor pööl koolmeistriametiga eluaeg leiba teeninud leivaamet leivaametiks. Aga kodukandi saatus ja areng on sellel mehel ka väljaspool ametit kogu aeg südame lähedal seisnud. Korduvalt on teda valitud rahvasaadikuks. Öeldakse. Et rahvasaadiku töös pole suuri ega väikesi ülesandeid, on olemas inimesed ja nende mured. Meil oli kogu aeg olnud viis ja kuus korda seitse korda päevas laevaühendus otsaga Haapsaluga, aga ujuvahendid lõppesid otsa ja käesolevast aastast peale ei ole enam ühendust buss, mis käib viis korda nädalas viie-kuue-seitsmepäevase ühenduse asemel. Ja see on ka niivõrd võimatu, et hommikul lähed siit minema, õhtul tagasi raiskad päev väikse asja juures, ennem läksid siit kell 10 ära, olid kell 12 tagasi see küsimus, seda on arutatud ka kolhoosi juhtkonna ette. See asi tuleb lahendada ja seda tuleb kolhoosi juhtkonna lahendada, seda keegi teine ei tule lahendama. Meil oma rahva jaoks peamised see ühendus otse jääd rahvas tõesti paikseks muuta siia siis tuleb meil esimeses järjekorras lahendada kommunikatsioonil. Karjapoifarmid tulevadki siia üks jääb siia vürtsi üks osa ja teine jääb hoos või kus neid välja jõuame siia küla poole piinagama, mets on juba maha võetud ja hakkasin kändude kokku lükkamine. Parandamine näevad kultuurkarjamaade alla. Kas ka nüüd veel loomade jaoks kõrkjaid istutatakse? Ei, Need on juba jõutud nii palju vahet, siis peaks teha, ära parandada ja sööda baasika, muidu hüva, katab ära nii kultuurheinamaad ja peamiselt lange, kultuur heinud, looduslik heinamaa on jäänud nii nagu tahaplaani on võetud suurem osa kõiki karjamaade all. Eriti mereäärsed maad, kus meri iga aasta viis palju häid ära, on neid puhtkarjamaad. Algul jäi niisugune mulje, nagu oleks väetis küllalt, aga tegelikult oleks hästi kiviklibu need põllu maaniga tõesti kehtivat. Jah, ta kiviga, siin on siiski paremad maad veel kui mujal on siin olnud ikka natuke savigaasid savisegu ja kui vaatad, kraavid surra praegu. Gractiitlevatenaarsetest see tuleb töötajale uuele laudele, mis seal tuleb ehitamisele, karjamaaks, karjakoplites, skulptuur, koplite, Allaseksid osa. Kui sul seal alt tulid 400 lüpsilehmaga, siis noorloomade Kokovistada tuleb kuue seitsme loovaldamist saab mahtuma. See on ikka suur Warneva ja väga suur haarame siiani see osa ka kõik see, mis on see hoos. Biosanikesina. Me oleme nüüd juba paar kilomeetrit välja jõudnud sõita. Ees paistab otse vana kirik, mis kirik, seal seal. Katariina kirik ja vana kirik, 12 13.-st sajandist ehitatud. Ta on ka muinsuskaitse all, kabel oli ka vanaaegne kabel, kus seal aknaraamid olid tinast ja kus peamiselt puuslik ühendust vahendid. See viide neid rokkalmaarale. Arvasin vabale muuseumile anda Ekspranic? Jah, silk paar vana pukk tuuleveskiga siit viidud ja ja muidu pall, hoidised, majatarbeid ja tööriistu ja mis siit kokku korjatud. Aga varsti hakkavad vist juba need paari-kolme-neljakümne aastased elamud juba vanaks jääma, sest uued kasvavad pääle? Jah, eks pidevalt ehitustegevus on väga suur ja väga lai. Ja ongi vajadus tõesti, et mõne aasta pärast tulevad individuaalhooned juba siia püstitamise keskusse. Pereõudus õuduskast tänapäeval tehakse kala rootsis veel Alepõletamisega uut põldu juurde. Või kütad hoopiski ööd soojaks. Külmad on praegu ei ole siin tulevus, kare laudtee ehitamisele tuleb võsa ära pealt võtta, hiljem ka väljas olema. No tuleb ette. Maainimesel pikad päevad, peegolhoos, maaparandustöid väga kõvasti. Siin nüüd tänavu aasta läheb käiku 70 hektari ja tuleb siin 100 hektari piiri, selle järgmisel aastal hakatakse elus harima. Nii et ole mees ainult külla ja lõika muidugi põline narvakas inimene, siin sündinud ja kasvanud. Aga ega amet ei ole hauapõletamine, ei ole ehitus, ehitusmees ise siin ehitusbrigadir, ühesõnaga siin varsti 10 aastat siin ehitanud ja tuleb nüüd jälle uus objekt, siin pere loteeritusele elatakse õues, mass ei ela omal siin omaette väikeelamu, kus muidu rahvas nende uute linnamajadega rahunenud. No maainimene päris nüüd nagu ei taha harjuda, tahaks ikka omaette Niukest, väikest maja omaette elamist, siin oleme söök loomal ja klubi kontor, ehitasin siis elamut kolmandik, kui on midagi nüüd lähemal ajal ka veel peale selle farmasin plaanis, siin on nüüd peale selle vormi, siis pidid tulema viis Niukest väikest nagu individuaalelamud. Ühe perekonnale see hakkab siis juba rohkem rahva maitsele lähemale minema, inimesel jah, nagu soov on. Kolhoosil siis oma söökla, kas tähendab seda teraline kodus enam süüa teenekaid sööklas? Ikka käime lõunat sööklasega siis õhtul hommikul kodus tegema, on see mugavam, aga see ei ole noh, ikkagist lapsed käivad koolis kastme sööklas söömas ja kellel on ise tehtud. Mina olen külanõukogu sekretär. Niisiis on teil valla värgid ka kõik teada, kolhoosi värgis saime teada. Kõik ühiseks, siin on kõik, ühineme, noh, ikka ühiselt töötama ikka käsikäes, palju siis Noarootsis täpselt inimesi on see teil peale. Ma praegu veel täpselt ei tea, üle 600, sest meil läksid küla nagu läks lahti, osa külanõukogust läks Linnamäe alla ja täpselt ei tea, kui palju nüüd järele jäi, mitu sündi sellel aastal kirja pandud juba sellel aastal on kaheksa sündi. Siis iive on olemas, iive on olemas ja isegi päris tugev tänavu siis nüüd tagatipuks tuttavaks ka. Seal tõesti tegin lõpupoole. Koerad hauguvad peremehel töö pooleli, laastud õu täis? Jah, siin teeb ja hooldab oma asju ta muidu kive mees, muidu ta oli ka omal ajal siin selle väikse kolhoosi esimees. Kui need väiksed kolhoosid olid, aga nüüd ta lihtsalt kolhoositööline, kelle õues me siis praegu oleme praegu riibuni õues? Vaataja, kas siis perekodusse ele? Tere külalised olla linnamäeslaaviast, näha õiget maa veest ja sugulasi, haiged. Te olete elupõline Noarootsi elanik, siis te olete täpselt õige ühes, keda meil vaja. Milline aeg teie elus kõige raskem on olnud, no loomulikult, sõjaaeg olite siis kodukandist kaugel? Jah, alguses pataljonis pärast Eesti laskurkorpuses Ra kõigis lahingutes ei olnud, aga jah, üldiselt korpuse koosseisu algusest lõpuni kahel korral haavatud ja millal siis kodukohta Noarootsi tagasi sõite. Noh, Noarootsi sai tagasi, 46. aasta sügise 12-l oktoobril tulin tagasi, milline oli tolleaegne Noarootsi ja Noarootsi tollaaegne, praegune sealnegi ta tükk maad vahelt oli raske muidugi hakata, esiteks midagi ei olnud, järg jää peal, nelja seina, aga no nüüd on siis tööd tehtud vahepeal ja ja ega siis neid küll tõesti viga ei ole. Praegu on ümberringi ilus aeg, suvel ka, tore, aga vist kõige hullem on ikka sügiseti talviti kui teed on kaunis kevaditi ka teedeminekul. Ja mida sellega harjunud juba. Ja noh, mul naine on nüüd rohkem vatti selles osas saantaali karjatalitaja siin. Igav üks ports aastaid üle 10. Paljudel 20-st puudu jäi, ma ei tohi ütelda, aga, aga ta on ikka väga kaua aega karjatalitaja. Tema sai siis küll talvekka Bakale, teinekord ta virutas niuksed hanged, nii et mina ujusin sees rada sisse, tema tuli järgi. Olete ise Noarootsi risti-põiki läbi käinud? Jah, seda ma usun küll, et see koht peaks olema risti-põiki käidud. Milline paik peale oma kodukohaanni toredam siin ümbruses. Ennevanasti peeti Ein perampsid väga ilusaks kohaks. Ja eks siin ole ju teisi ilusaid kohti veel mere ääres, aga Rampsi on tõesti väga ilus koht, naasia nisugune merekael, mis käib kaugel mere sisse, ta on võrdlemisi kõrge, seal on kaunis ilus mets on, osaldan kadakad, siis on seal igasugust segametsa. Ja väga tore väljavaade on saared Ring ümber Vormsi Estolm. Arvutasi jääb siia. Ja see on ikka ilus ilus vaade. Kalamehel on siin kõvast tegemist, teadagi, aga mida jahimees töösid. Vaat jahimees ma ei ole. Pühmul on aga jahimees, ma ei ole metsa, siin leidub ja siin on loomi ka ikka. Aga mina, mind see ala ikka siin on, kitsesid täna kena kingituse ära, käisime õhtu vasikaid jootmas. Ja põtru on siin väga palju. Sigu on ja aga ära, mis on kadunud meie allianss? Tänava kevade kaks korda ma olen näinud teda, aga talve jooksul mitte aeda ka enam ei tule, need on nii vähe. Kas noor rootslane, lõbusa loomuga inimene, tema nimi Anton, seisik, tema oli nii oma luuletamise poolest oli kuulus tema niisugune luule luule jutus rääkis ja kunagi tema oli tulnud purjepaadiga Haapsalu linnast ja tema olevat varemalt kuulnud, et Endivoosis seal küla all on üks niisugune merekoht, mis oli ilma põhjata. Aga naistel oli pidanud üks suur õmbluskodus käsil tulema. Ja ta oli ostnud linnast 40 rulli niiti und ja ilmney vaikset võitu vaja vaadanud ühes kohas niukene vahutort keerleb. Ise mõtelnud, vaat nüüd ma olen õige koha peal. Ja keeran siis paadinina vastu tuult ja ronin kätte paki peale, hakkan siis nitrullise jätkama ja lasin 40 rulli sisse ja põhja ei tuld ja oligi esikoht käes, kus merel põhjal ei olnud rääkistilise meelsasti oma lugusid. Ja meie olime, kas ma tean, ma olen poisike, Me oleme vanasti olime siin meremehed, kalamehed ka, käisime alati väljas, jätsime koduseid und. Õhtu hilja, panime pühisid some ikono, enne päikest juba tuli võtma hakata. Siis Paslepa viiki säramps mäel ja siis tema rääkis neid lugusid. Ja ükskord rääkisin sihukese loo, kuidas see, kuidas teda kutsutakse, väär moora rootsi keeles, kuidas ta on see tuulepööris kuulis ja tuulepööris oli tull merelt vaadanud temal karjast alles siis karjapoiss anda, merelt tuleb mõõta silmadega oma kodu juurde ja merele ja hirmsa valuga tuleb. Ei, ma kodu ei jõua, mis nüüd teha? Ja nisukene, otsustav moment ja see on ju hirmsa jõuga see tuule vööris, see kisu kruusakivese tõmbab kalad merest üles ja siis Antonile mõtlen nii, nüüd haaran süle kadakapõõsast kinni ja mõeldud tehtud ja nii kulisi tuulepöörises tema kohta rai ütles, siis olid silmapilk jalad vastu taevast ka. Ja kaabaka juured olid, ragiseb Taali mõtelda, aga kui neid neid pääsevad siis ma lähen ülesse, põõsa süles. Aga olid vastu pidanud ja sellilaid emad üle ja ta oli tolksti jälle kukub maha ja. Vaata, ma rääkisin juhtutusi, eks nüüd jutt pudipõll, olemusest, õhtud olete pikalt, meil on terve seeria neid juttusid. Üks jutt oli jälle üks kordeks, hüdroplaan maandus siin. Paslepa viik. No mis viga on tema rublaga sõitnud merel vaatandava pühised ja et mis seal siis viga on? Temaandusite mootori Beatoneks, mutter kadu ei saa edasi sõita. Oo, see on tühiasi, mul on kodus seal mutri kastia, küll mina leian teile paraja mutri. No ole hea mees, aita hädast välja tema sound Ruturrampsi, vaatame oma mutreid väravat, mõõdu paraja ja täpselt, mehed keeranud peal ja käivitanud mootoreid, käivad tiptop ja mis on nüüd tasuks tahad? Noh, rahast ma neid suurt ei hooli, aga sõita tahaks. Nemad võtniki ja siis nad olid võtnud siia kursi basse mõisa tarvis, talle ütelnud, aga teem laisa kohal laskja madalad, sellepärast et ma tahan teistel ka näidata, et maikad täiesti sõidan. Kui ma lennuk sees, siis teised mind ei näe. Ütles muud häda polnud midagi, aga mõisa selle suure hoone kohaldavad seal palju korstnaid. Ta ütles, et jah, nad lasid sealt korstnal vahelt täpselt läbi ja vati Ruubanist tagas lingerdamat. Kui nüüd vale poordi vastuv korstnas siseneb kaared sisse, siis tilgub alla. Aga täpsed poisid kallal lasid ikka uhkelt välja ja pole häda midagi. Viisid tagas basse viiki, maandust jälle ja nemad läksid oma teed ja Antonsoudis kodusse ja oligi klaar. Parkus jänes läheb praegu kadunud. Oli enne ütlesime teda praegu veel, aga teie vist teda ei oska, taba, läks ja läheb ja läheb seal igast ajanurgast. Jänesed olemas tuleb veel ja küllap see tuli nüüd tõestama teie sõnad, et jänesed on üheksa. Kui palju neid veel? Mäkra ja kährikkoera õmblus sööma ja leida, kes tuleb, ta laseb ennast tagasi, seal otsib toitu. Mul oli üks aasta mäger pooliku põhukuhja sees seal suure kraavi ääres ja siis karjalaudas veel ja niuke nali, läksin sealt põhku tooma ja ja kantsis, Anguvad ema tegi koormat. Jah. Aga see oli nüüd väga hea asi, et ma ta nüüd angu harudega Sissseid orgal makeseistes mode äärivat, maga tema just kuhja, kes kohas korraga vaatad, puhud hakkab kerkima. Alloid külvaks sügavamalt, mis siit välja tuleb. Vana mäger tuli välja, oli nii uimane ja roidunud ja siis hakkas ikka minema vähehaaval sinna kulane metsa vooli. Ma ütlesin, no minu pärast mine täitsa rahus, et ei, mina küll ei puuduta. Perenaise tööd, õhtul ei hakka juba saama. Jah, nüüd on viimased lehma, lüpsin ja vihmased tööd tegin ära, nüüd on õhtul, vasikad on oma kätes, vasikad saivad juba, palju neid on siin? Mul on praegu 34 tükki. Ma, kus 50, võtan omale veel, tuleb juurde veel. Kaua olete seda ametit pidanud? Ma ei ole teist aastat, kaua ei ole, enne olin lüpsja. Kas rusikat hakkasid rohkem meeldima või lüpsja amet tervisele käima? Kauale olin juba lüpsja üle 10 aasta ja siis ära tüütas ka ja nüüd siis siin ligem kodu ligemal sain siis väiksemad loomad. Kuidas kolhoosi lehmad lüpsta ilusad ja hästi lüpsavad-lüpsavad ka. Oledki ise põhinesid, no ma arvan, et siin ei ole. Kuule kallis siis Narva? Jah, kuidas siis elu siia jõhvis, sõjaaeg siis, kui vanemad tulivad sõja eest ära sealt siia ja siis mina tulin siia, siis saingi siia elama, enam sinna tagasi ei, ema ja isa läksid küll sinna tagasi, aga mina jään siia. Kas peate ennast nüüd ikkagi noor otseseks narvakaks? Ikka aeglaseks, nii palju aastaid juba siin elanud olete rootsi keelt ka selgeks seal ei ole? Ei ole, ei oska. Meie ana lahkelt teejuhilt kuulsin, et teie olete ka esimese kolhoosi esimehel on siin, näikse kolhoosi, kuidas rajamine läks. Ja see oli 47. aasta kevade. Konid, kolhoosid, Saisin rajatud. Mina nüüd päris esimene küll ei olnud, siin oli üks taat oli siin paar nädalat. Aga siis peale selle olin mina siis nii kaua, kui see liitumine algas. Siis töötasin veel mitu aastat brigadiri pärast, niikaua kui jahini jällegi haiges olin Tartus kaks kuud isamaasõjainvaliidide sanatooriumis seal. Peale selle ma ei ole juhtivat kohta. Igatsen tega, pakuti küll neid hiljuti ka, aga see jääb vastu võtmata. Milline inventar oli algul kolhoosis on teil meeles opereerida, inventar oli narritoosnet suusapaarid ja vedruäke ja sahk ja ma mäletan, kõige suurem koosseis, mis meil ükskord kündis siinsamas allpool mäge. Oli 13 paari, oli ühel päeval oli brigaadis, oli hobusepaar, oli väljas, kõiglas hobustega. Ise viljapekk samuti Rärbeks masinatega vili lõigati, viljalõikajad ka siis ei olnud, kõik oli oma kombineeritud tavaline, niidumasin siis sinna taha tehti vineerist niukene, suur kask, meeldistus masina peal. Ja üks naisterahvas, kelle aste väledad jalatsid, hammas siis kogu aeg rehaga tõmmas sinna kasti. Ja see oli niimoodi nii poolkuutaoline ja kui see, kas sai täis Islani osava tammega, tõmbas selle korraga seal kastist välja. See oli siis kvalifitseeritud töö, sõjalisest maksti rohkem, Norile oli ilmtingimata selle pärast, igaüks sellega hakkama ei saanud, oli kohmakas naisterahvast, alasi, reha, piid lasi sinna masina vikate vahelise pidi osa naine olema kärme jalgadega, kes päeva läbi vehkis hobuse paari järel. Oli oli üsna mitu tükki kohe vist ränkrasket vaeva küll nõudnud, et sööma siin ometi midagi kasvama panna. Naaselge alguses kivikoristus käis kõik käsitsi. Esiteks oli niimoodi, et puukelgud ja siis pisikesed raudplaadikesed hobuse paar ees mehed, järeltangid ja suured puuhoovad seljas ja nii sai kõigepealt hakatud neid vedama ja põlduri puhastanud. No nüüd tuleb traktor ja tõstab niisugused pallid pealet. Hirmu aja peal teinekord, kui vaadata, mis asi oli see, mis siis neil kõige raskematel aegadel inimesi siin hoidis. Sest Eestimaal on hulga viljakamad maad, see oli, kuna asi mina isiklikult, mulle pakuti ju kohti mitmeid, kui mindi vooliseerid sõjaväest, eeskätt ma oleks võinud jääda üleajateenijaks. Aga kodu jääb ikkagi koduks, on ta siis Noarootsi või kuskil mujal. Aga kodu ikka kõige rahulikum ja neid on siin nii palju tööd tehtud, neil on kahju ära minna ja aastad on nii kaugelt kui siis noorest pärast ei tahta oma kodu jätta siis neid mitte kunagi. Me. See. Vaade.