Praegu võib neid nimetada omana viimasteks Mohikaanlasteks mitte küll sõjakirvega käes, nagu laul ütleb, vaid osa raamatuga. Teatritegemist pole kunagi kergeks tööks peetud ja eriti veel aastakümneid tagasi, kuid tükid tulid kui soojad saiad. Ikka, et uute lavastustega publikut ligi meelitada. Juhtivad näitlejad kandsid oma õlgadel peaaegu kogu teatri repertuaari. Kusse Nil jõuad iga uut osa raamatut pähe ajada. Ja siis oligi rambi ääres asuv suv lõõri kask. Etendused. Tugi ja moraalne toetus aastate pikku võitisu flööridelt, nende lavaalune pindkesksest kohast, pandinad ääremängijateks. Tööd jäi järjest harvemaks. Kellele säinan ette ütled, kui tekst kõigil peas tänaste etenduste kallal töötatakse, rohkem näitlejaid on rohkem. Ja nii elabki suv lõõri amet üle oma viimaseid päevi. Meie saates kõnelevad endised ja praegused sufflöörid Olga Vahtrik ja Annega semets sekka teatri nalju ja muusikalisi paroodiaid. Proovid omamoodi on ju väga huvitavad, ega etteütleja ei saa ka, ainult puhtalt niiviisi on no kuidas nüüd ütelda niisugust mehaanilist tööd teha, siis oleks see töö väga igav olema. Aga seal ma ei tea, kuidas nüüd teistel on, aga mina kogu aeg koos näitlejatega mõtestan osi lahti ja nõnda ütelda oma mõttes mängin igavuse läbi. Kui kaua te olete suh, hõõrun? Selle töödel olen 40.-st aastast saadik, ennem vaatasin muud. Olin Estonias tantsurühmas alguses, aga siis ei saanud enam tervislikel põhjustel seda tööd teha ja Jaagulüütik tegi siis ettepaneku hakata ette ütlejaks tabletist hoonestuse. Alguses olin Estonias ja ja pärast, kui Draamateater see Estonia ja Draamateatri ühendati, tähendab Estonia draama. Nii et teie käest on läbi löönud viimase 30 aastaga täitnud draakoneid. Ja muidugi noa alguses muidugi oli ette ütle jälle palju suuremad ülesanded, tean veel ikka paar-kolmkümmend aastat tagasi, näiteks meie vanema põlve näitlejad Paul Pinna ja kui teised nemad tarvitasid väga palju etteütlejad. Pille näiteks mängis peamiselt etteütleja järgis aga hilisemal ajal see hakkab, see elukutse sureb välja ja noored need juba õpivad kõik nii hästi pähe ja need peaaegu ei tarvita, seda enam. Kui tükk on juba väga palju läinud, ega siis õhtuti enam ei ole, need on ainult mõne üksiku etenduste juures veel, kus peab niiviisi kaasa aitama, ikka jälgima, et võib juhtuda, vahest, aga otseselt nibin selliselt ette ütlemist ei ole vaja. Kummad paremini teksti meeles peavad möödunest. Naised peavad paremini. Naised on üldse Saisas ikka virgemad. Aga siis iega meeste kohta ei saa ka midagi paha ütelda, on vahel juhtunud katel. Iseendale on järg ära kadunud. Seda just ei ole ainult vahest võib-olla hajameelsus selles mõttes, et, et tead, et on juba kõik läheb nii libedalt ja midagi ei juhtu, aga ehk keegi tuleb nii hetkeks juttu ajama, rääkima ja tavaliselt just sel momendil ikka midagi juhtub nii näitlejaga seal momendiks tahaks saada nüüd sõna, aga vaat siis on Meil, et laiali ei tea, kus, kus nüüd oli või mis koht see nüüd oli, niisuguseid asju on ette tulnud, aga kui ma kuulaja osas olen ja mul on tükk võõras siis kui ma näen, et vat, et laval on mingi viperus, võib-olla teised saalisolijad ei saa sellest arugi, et nüüd läks seal sassi tekst. Aga Ma siiski taipan seda kohe juba oma kogemuste najal, et nüüd oli tekstiga, tähendab, näitleja unustas ära. Niisugust asja saad küll aru, ma ei tea, millest see on seal üks kuues meel nagu, nagu ütleb ja ja see kuues meel peab, peab ka olema oma igapäevase töö juures vaestan näitaja seljaga ei saa nagu pilku tabada, et kas ta teeb mängupausi või tüütan nüüd teadmata. Tunnetama, et vaat nüüd nüüd on vaja muidugi, vahest võib ka eksida ja ei olegi vaja, aga, aga no igaks juhuks. Aastakümneid tagasi lavastas Helsingi rahvateatri näitejuht Salme lainen Estonias külalisena, viskame naisi. Iga mees rääkis oma keelt, aga 11 aibati suurepäraselt. Ainult korra läinud asi veidike vil. Viskame naistes on stseen, kus lavasügavusest kõnnib esiplaanile üks kehakaid peremehi ja ütleks siis seal oma sõnad. Näitleja oli juba paar korda oma osa läbi võtnud, siis aga tundus lavastajale, et oleks sobivam, kui talumees algaks oma juttu juba lavasügavusest tulles ja lõpetaks selle esiplaanile jõudes. Ütles siis Salme lainen Anssi õele, kes mängis seda peremeest. Et kordame veelkord, aga kui nüüd tulete, siis tuulgas isand, puhuen. Ants vaatas Salme naisele otsa. Öeldis jahja, pöördus tagasi, tõmbas kopsud õhku täis ja tuli siis esiplaanile ähkides ja Puhkides. Kui üks väikevedu. Dahlia tuntud näitlejal tandiinil juhtus kord komöödias esinedes õnnetus, ta ilmus liiga vara lavale. Alles kaasmängijate kohkunud pilkudest taipas ta, et oli eksinud. Vapralt lahendas ta olukorra. Kas ma eksitan u, palun vabandust, ma tulen hiljem tagasi, ütles ta ja lahkus kulisside taha. Teatris tehakse uue tükiga esimest lavaproovi. Miski ei klapi, kõik on Ligaloga direktor, ehtne teatri direktor, jooksjat vestiväel mööda lava ringi trambib jalgadega, kitkub oma juukseid. See polümpiaator, suboletiaater, karjuta, raevunud, see on hullumaja, saad aru, hullumaja. Seepeale lausub vanem koomika mõnusalt. Hullem veel. Hullumajas on vähimastiti rektorgi normaalne. Öelge, palun, kas teil tuli vahel koolis köit öelda, mõnele kaasõpilasele mõnikord koolis koolipingis ja ei, ma ei ole kellelegi töötleinud, koolis ei tohi, aga on elus üks töökoht, kus tohib ja peab, et ütleme ja nimelt peab, see ongi teater kui v laulsite laval veel kasutustega Suhlöryabi, mina ise laval ei vajanud kunagi Sof nööri. See mõte üksi segas mind. Mul oli väga mugav liikuda laval ja teha, mis tahtsin või mis tarvis oli. Ja sellepärast mul ei olnud aega ega huvi kuulata. Teksti tekst jäi mul muusikaga ühes hästi pähe, miljonitel viimane osa Estonia laval. Padaemand olime viimane osa. See oli siis, kui ma ühitsis nemad 20 viiendat tegevusaastat Estonia laval. Ja siis ma 46. aastal sattusin Etelklijana Estonia lavale tagasi ja see oli mul ääretult huvitav, nooremad kolleegid vajasid seda. Ja minul oli väga huvitav neid vanu osi meelde tuletada ja sellesama muusikaga edasi elada. Teie olite ka ühtlasi, nagu öeldakse, viimane etteütleja Estonia koopas ja maalin viimane. Sellega kaotati töötleja kohta ukse ära. Aga lauljad ei olnud sellega esialgu harjunud ja see tegi neile muret. Ja Ott Raukas ütles mulle nüüd siis on pinge meil mitmekordne ei ole enam inimestki, kuhu peale vaadatagi, et see juba rahustas. Saab näha, kuidas hakkama saame, aga nad said siiski väga hästi hakkama. Tuleb ära raiuda, ei ole midagi teha. Olid teil ka lemmiketendused, millel enam meeldis nagu ja kaasa lüüa ilmtingimata lillemmike etendus, et need olid Faust? Vuhin Padaemand. Need olid ütlemata ilusad etendused. Need ei tüüdanud ära kunagi, mida ma ei armastanud hirmus ära leierdatud, minu meelest on koletu, muidu armastan väga värgid. Aga Rigolettot ma enam ei pooldama, sellest piiga tüdine. Ja trubaduuriks üldse värdi muusika tahate omal ajal ka praktiseerinud või aidanud draamateatrit. Sublöörina raamat ma ütlesin, üks lühikene aeg ette. Oli see paar või kolm kuud ainult. Nii kaua, kui nad omale leidsid, uue suh lööri. Mis aastal see on? Ma pean mõtlema. See oli minu teada 47. aastal. Need etendused läksid kloorias Estonias, ma olin juba ooperis, minu ooperi etteütlemine algas ka kloorias. Oli suur vaesemaid draama oopri et ütleme seal ja väga suur vähem. Draamas tuli rääkida kogu aeg. Aga ooperis aitab muusika väga palju üle. Draamanäitlejad olid Dadamad kui muusika. Näitlejad. Nad lubasid enne selle selle vabaduse, vahest Etnad toetust, teatud näitlejad kõvasti Suhvlöörile. Millest see tuli, seda mina ei tea, kas see oli neil mugavus või jätkunud meil aega oma osa küllalt õppida? Tütlejat ja samuti Randviir Aleksander Randviir. Nende kahega oli mul köige rohkem tegemist ja ma olin väga õnnelikuma draama ette meest löömisest pääsesin ja sain oma muusika sisse jälle. Umbes 90 aastat tagasi tuliviini purk teatri koomikul Friedrich Beckmanil ühesconversatsioon lust mängus süüa, kana ta lõikesele ikka kiiresti osavasti lahti ja sõida peaaegu tervenisti publiku nähes ära. Ühel etendusel pidi Beckman oma kurvastuseks konstateerima fakti, et talle oli serveeritud ainult papist kana. Ta ei teinud aga sellest väljagi, vaid lõikas teatri direktori meelehärmiks sellegi kana tükkideks. See lõbu läks teatrijuhatusele maksma niisama palju kui ehtne praetud kala. Hakati arutama, kuidas olukorrast üle saada. Järgmisel etendusel kana ei olnud enam papist, vaid puust. Beckman ei lasknud end jällegi eksitada, vaid olles veendunud kana kõvaduses tõmbas taskust väikese käsisae ja asus sellega publiku suure juubelduse saatel kalad tükkideks saagima. Nüüdsest peale sai Beckman jälle praetud kana. Aleksander tümaa ei sallinud üht keskpärast näitlejat, kes oli äärmiselt ennast täis seepärast tüma, tegi nalja selle tähtsusetu kunstniku kulul. Ühel päeval aga nad sattusid kuskil lokaalis kokku ja näitleja avaldas tümaale oma pahameelt, et see ei ole tema vastu sugugi kena. Ahmis ütles tüma, ma ei ole seda sugugi nii halvasti mõelnud ja traagilist ei ole sealjuures mitte midagi. Aga homme elati siin midagi läbi, mis teile seni kunagi ei ole osaks saanud. Need, härrad siin olgu, tunnista jäiks. Juuresolijad andsid oma nõusoleku ja järgmisel päeval tulid kindlaks määratud tunnil kõik jälle kokku samasse lokaali. Ainult üks ei ilmunud ja nimelt tüma. Viimaks astus kelner näitleja juurde ja ütles, et väljas olevat üks härra, kes tahtvat temaga kokku saada. Näitleja ruttas välja ja tunnistajad järgnesid talle. Väljas seisis tüma, kes suurt lõbu tundes omaette irvitas. Siis ütles ta näitlejale. Noh, nüüd olete midagi läbi elanud, mis teile seni ei ole osaks saanud. Teid kutsuti välja. Tuntud saksa teatrikirjaniku ja direktori laupäev juurde tuli noor daam ja ütles talle. Härra direktor, mis ma pean tegema? Mind kisub väga teatritegemise poole. Lauge, kes kohe taipasid, daamil ei ole mingit annet, küsis, kas te olete abielus? Päästestan, noh siis abiellugi, arvas lauge naeratades. Sest abielus on teil parim võimalus teatri tegemiseks. Kord Vanemuise aiakontserdil Simm juhatanud mingit vähe huvitavat teost, löönud lihtsalt takti ise jumal teab millele mõeldes. Sellist siis juhtus nii, et orkester juba lõpetes, aga Simm ikka veel vehkis edasi. Juba läbi Juulinud siis keedi orkestrist tähendada, mis pääle siin rahulikult tähendanud. Olge meheks, et jumal õpetasite. Esimesed sõnad peavad ette lendama siis aitab ka, aga mul oli tõepoolest tekst vahest nii peas, et ma rääkisin kogu aeg. Ma harjusin sellega ära, tõlge on sagedasti siis kantud peale trükitud teksti ja siis tulid sagedased ümber tegemist teksti muutmised. Siis oli vaja vahele kirjutada, aga iga kord ruumi ei jätkunud selleks istuli, vahest noodi peale juba oli see teine sõna noodi all kusagil. Aga teksti muutmise tegelasi oli ju palju. Iga tegelane muudab oma teksti ja seda tuli ära mahutada. Siis tuli mõju Hedext alla kirjutada sinise pliiatsiga teesel punasega ja kolmandas ei tea, mis värvi kõik ja need tuli siis omal kõvasti läbi lugeda, kasvõi pähe õppida malt see tekst ja, ja siis selle järel sai töödelda. Ja see polnud sugugi kerge ees endast. Igal lauljal olles oma värvideks ja igal lauljal oli oma värvi tekst tõepoolest, ma mäletan ainult need, kes perfektselt laulsid ilma Etöötlemiseta. Ja see oli Marta Rumgi ja Aaro Pärn. Ja Heinoto Viktor Gurjev. Aga muidu naised vajasid rohkem etteütlemist. Ma olin ka Georg Otsale ütelnud samuti. Georg Ots sai ka väga hästi hakkama, sagedasti ilma, laulis päris soravalt. Ma mõtlesin, et ma olen täna õhte asjata siin, nii et teil pidutses kõik lavastuse ooperid olema selgelt täiesti selge, et nad on unes ka selge, et ma võiksin täiesti unise pea. Oota, ma tean täpselt, missugune see või teine ooper ja missugune osa see on, kõik peas juhtus ka vahel mõni laulja või solist, ise improviseerin, teete ütlemisest ei olnud kasutanud emproviseeris küll see oli väike, kellel oli suur luuleand, muidu ta ütles, et ta luuletaja ei ole kodus, ei luuleta kunagi. Aga kui ta hätta jäi, siis oskas ta nii hästi ennast ise välja luuletada, et lust oli kuulata. Väga palju ma tean omast käest aitab muusika kaasa. Kui muusika on tuttav siis ja täiesti peas, siis lähete selle ümisemisega edasi ja lõpuks tuleb tekst jälle meelde. Tulid paljudel, need on vist ka teie poole ja nüüd kindlustada veel abi ja, ja, ja enne etendust ja tulid minu juurde, vaat see koht, pea meeles, palun, ma ei tea, selles käies võib juhtuda, et masin ümber kukun. Aga ega nad sellepärast, et iga kord ei kukkunud, aga ma igatahes pidasin seda meeles. Ja siis tuli seda soovitäit. Kui me räägime, et laulja peab olema vokaalselt vormis, sest sama kehtib ka suhnööri kohtute ajal oleks alati korras. Nimelt tingima Su flöril peab olema hääl korras, täi tarvitziiumite valjusti kanda, seda ta ei tohigi, ta ei tohi üle kõlada. Aga su flöörimine iga kord ei aita, sest on tõesti kahju, et seda su flööriga miimi enam ei olnud. Minu ajal teda oodati just ära ja portaalides ütlemine oli raskendatud. Terve koor terved, suure ansamblil keset lava ja solist, kes minu Sof nöörimist vajas, oli teine pool lava, kus ta seda kuulda võis siis üle selle suure müra ühtede suffeueerimist täiesti põhimõtteliselt pidi valima, pealt tirima. Ja, aga siis võiks ka ise märkuse saada pärast nagu seda Kiril raudselt ükskord tegi minuga. Et ma olevat liiga valjusti ette ütelda, vot see liiga suur abivalmisolek, et seda ka ei tohi. Ja kui omal mingisuguseid pahandusi olime vahel vahest mõni solist või et ta pole mind kuulnud siis seda saiu õiendada pärast sellega, et ta oli minust liiga kaugel. Ma ütlesin mõnele solistid ja see on teie soolomitte, minu. Vabandage, teie olete üks meie 16-st suurest näitlejast. Kas tohime tilt paluda ühe intervjuu? Intervjuu? Ah jälle üks intervjuu? Avalikkuse tähelepanu kohustab. Avalikkuse tähelepanu. Miks peab inimene alati olema avalikkuse tähelepanu keskpunktis? Me ei trüki seda ilma teie nõusolekuta. Et oleme ükskõikne kiituse vastu, ei hooli kuulsusest. Järelpõlved langetavad otsuse minu kohta. Aga tooge mulle veerud õigel ajal näha, et ma võiksin teha muudatusi, mida pean vajalikuks. Kas toime nüüd esitada mõned küsimused teie kunstiala kohta? Esiteks, millises draamaharus pääseptee geeniust teie arvates enam mõjule, kas tragöödias või komöödias mõlemas tünnis ise hiilga ei ühes ega teises. Sugugi mitte. Ma hiilgan mõlemas. Vabandage, me ei väljendunud küllalt selgelt. Me tahtsime öelda, et kui seda lihtsalt sõnastada, et teie arvates ei ole te ühes parem kui teises Sugugi mitte. Ma olen mõlemas neist parem. Minu geenius nõuab ühel ajal nii tragöödiat kui komöödiat. Siis see ongi arvatavasti põhjuseks, miks te tahate esineda šveikspiris. Ma ütleksin pigem Essex Bio esineb minus muidugi muidugi ma esinen Hamletist loodan anda nii-öelda täiesti uue Hamleti, uue Hamleti, uue Hamleti. On see üldse võimalik täiesti? Seni on kõik näitlejad või ma ütleksin, pigem kõik niinimetatud näitlejad. Ma mõtlen kõiki neid, kes püüdsid mängida enne mind oma esituses olnud täiesti eksiteel. Nad on Hamleti toonud lavale mustas ametisse riietatuna. Ja ja mustas ametisse ja. See on väga hea. See on absurdne. Olete te kunagi uurinud Elizabethi ajastut, mida Elizabethi ajastut? Või sexpjev eelset tragöödiat. Kuid oleksite teinud siis teaksite, et mustast sametist Hamlet on lihtsalt naeruväärne. Seks piiri ajal. Ma võiksin seda kohe tõestada, kui teil oleks küllalt taipu sellest arusaamiseks niisugust asja nagu must samet ei olnud. Ja kuidas siis teie esitate Hamletit, pruunis ametis taevas see on alles revolutsioon. Seda ta on. Aga see on ainult üks osa minu tõlgitsusest. Peaasi seisab selle lavale toomises, mida ma nimetaksin Hamleti psühholoogiaks, psühholoogiaks ja psühholoogiaks. Et teha Hamletit arusaadavaks, taamad näidata. Inimesena keda suur mure on maha rõhunud. Maailma valu on ta täielikult vallutanud. Ta kannab endas kogu aja vaimu raskust. Ühesõnaga teda rõhub igavene eitamine. Te tahate öelda, et, et asjad on pisut käbarad? Tema tahe on halvatud. Ta püüab liikuda ühes suunas, aga teda heidetakse teisele poole. Kord vajutab kuristikku. Järgmisel hetkel tõuseb pealepoole pilvi. Ta jalad otsivad maad, aga leiavad ainult õhku. Suurepärane, aga kas teil ei lähe selle jaoks suurt masinavärki tarvis? Masinavärki mõttemasinavärki jõu- ja magnetismi mehhanismi elektrit sugugi mitte. Ei suuda aru saada. Seda käik annan ma oma mänguga. Võtke väideteks kuulus monoloog surmast. Kas te teate seda? Olla või mitte olla? Pidage pange nüüd tähele, see on monoloog. Täpselt. Selles peitubki võti. See on midagi, mida Hamlet ütleb iseendale. Minu tõlgitsuses ei räägita sellest tegelikult mitte ainustki sõna. Kõik sünnib täielikus ja pidevas vaikuses. Kuidas te, pagana päralt seda teete ainuüksi oma näoga taevas, kas see on võimalik? Ma astun kuulajaskonna ette nii. Ja kannan oma monoloogi ette. Nii. Jälgige mu nägu, palun, Suuröderele Sekspiri read pole vajalikud, vähemalt mitte minu mängu juures. Need read on õieti ainult juhendid lavastamiseks, mitte midagi rohkemat. Ma jätan välja. See on selles näidendis päris tavaline asi. Võtke näiteks tuntud stseen, kus Hamlet hoiab pealuud käes. Siin soovitab sexpju järgmisi sõnu. Oh, hädavaene Joorik, tundsin teda hästi. Jajaa lõpmata naljaandega. Hoidi intonatsioon on kohutav aga kuulake oma interpretatsioonis ma üldse ei kasuta sõnu. Ma lihtsalt hoian pealuud vaikselt käes, kannan väga aeglaselt üle lava, seal mõjutan samba najale, hoian pealuud peopesal ja vaatlen seda sõna lausumata. Suurepärane, siis lähema üle lava paremale poole. Väga mõjukalt. Istun lihtsale puupingile ja jään mõneks ajaks pealuud vahtima. Võrratu siis lähema lava tagumisse serva ja heidan kõhuli ikka veel pealuud silmade ees hoides. Pärast seda, kui ma olen mõnda aega niisuguses poosis püsinud, rooman ma aeglaselt ettepoole kujutades oma jalgade ja kõhuliikumisega Ko Jooriki kurba saatust. Lõpuks pöörama selja vaatajate poole, ikka veel pealuud hoides ja annan oma selja kramplikke liigutuste abil edasi Hamletit kirglikku valu. Sõbra kaotuse puhul. Mis see pole, mitte ainult revolutsioon, son, ilmutus. Nimetage seda nii üheks kui teiseks. See tähendab seda, et tegelikult ei vaja üldse Šexpyri. Õieti tahaksime anda mitte Shex piiri vaid midagi suuremat. Ava raamat. Kuidas seda nüüd öelda? Tohutumat. Õieti. Mind ennast. Nii et teie floori töös erilisi viperusi juhtunud? Ei. Aga kui te esinete meenutada, annab nii mõndagi. Näiteks läks üks operett meil kunagi nukuke orjaani operett. Ja harilikult tulin ikka tund aega ja isegi poolteist tundi varem kohale, et mind kida ja riietuda. Jaa, orin oma meelest väga õieti välja arvestanud ajaga, kui ma enne seda jõuaksin minna veel vanni ja see vann oli tol korral Tallinna teataja kontori juures. Minu esimene mees oli ajakirjanik Tallinna teate juures. Ja läksin vanni kella poole nelja ajal. Ma ei ole seal rohkem kui tund aega, arvestasin, et ma jõuan küllalt kohale, tulin vannist välja ja koputan oma passi ja ukse peale, et välja pääseda. Aga keegi ei vasta mulle, ei toa seest, ei väljast, ei, mitte kuskil ei ole enam inimsingel. Läksin jooksin terve selle pika koridori läbi keerdtreppi mööda üles ja alla ja hüüdsin valju häälega, mitte midagi, mitte kedagi ei ole. Vaatasin kella, mul on küll natukene veel aega, aga ma läksin väga rahutuks, ma sain aru, et passi oli majast välja läinud. Kõik ruumid on lukustatud ja merevälja ei pääse ja omas suures ahastuses. Ma vaatasin kord vannitoa aknast välja, mis viis Vene tänavale ja see oli Vene tänavalt kolmandal korrusel, aga raekoja platsilt ruumidesse tulla on ta alumisel korrusel. Ja ma vaatan ülevalt kolmanda korruselt Vene tänavale. Ehk on veetoru nii lähedal, et ma sajab veerenni mööda alla lasta. Aga see oli pisut kaugel õnneks. Muidu ehk oleks selle rumalusega hakkama saanud ja suures ahastuses ja nimi sind jäin mina ahastuses trepi peale istuma. Ootasin ja kuulen sealjuures ühtepuhku kella löömist Niguliste kirikukell kellaaeg annab iga veerand tunni tagant aega teada. Ja kui siis kell oli pool kaheksa, tol korral algas etendus siis olin ma käega löönud, nüüd on kõik möödas, aga ega sellepärast ärevus elatanud selle aja sees, kui mina seal keerdtrepil istusin. Suures ahastuses oli Laur saadetud mind otsima. See oli voorimehe nojaa, kihutanud Kadriorgu, kus ma tol korral elasin. Ja kõik olid väga imestanud, et ma kadunud olin, kus, kus ma võiksin olla, et mis on juhtunud. Ja korraga ma kuulen võtmeraginat. Jooksin kähku alla ja nii kui ukse avas, tormasin mööda nagu vari. Mul ei olnud enam aega, pass jälle midagi ütelda, aeda küsida ja jooksin Estoniasse sisse ja kuulen, seal on väga tuttavad viisid ja imestan, et nukuke lähe. Kett lulli Virkaos, meie laulab seda osa meedirektor jonkolskes, harilikult kõiki etendusi alis jälgis, vahest me ei teadnudki, et ta majas on ja kontrollis etendusi ja tal oli öeldud, et ma olen kohal. Kuulen ta rutulisi samme minu poole garderoobi. Et kus te olite, ma mõtlesin nüüd kuupalk läheb. Ja küsisin, et kuidas see, et ma saan nüüd edasi teha, ma hakkan kohe krimineerima. Ei, Jungazarvas seda ei saa teha. Nüüd hoopis teine isik, riietub ja hoopis teine miljöö tuleb, see jätab võõra mulje, et see enam ei lähe, las nüüdse üks puperdab enese välja. Nii, kuidas ta saab, nulli oli kolm korda, mind suur ja paks, minu riie oli tal tagant täiesti lahti kleit ja ta ei julgenud ennast üldse liigutada, ta ei tohtinud mitte midagi muud kui kogu aeg liikuda raudtee ääres ja teised, siis laulsid ta eest ja ja rääkisid ta eest ja kõik läks nii, umbes sinnapoole ja, ja las siis läheb nüüd lõpuni jonkol sarvas. No niiviisi ma siis pääsen kujuncol siis minu olukorras kuulista naeris pärast südamest ja ma sain aru, et mulle midagi ei juhtu enam ja aga piinlikkusele tunne oli igatahes ahastus teha polnud mitte midagi ja siis oli järgmisel päeval keegi joonistanud ehe pildi, kus mina olen vannis. Ja vesi, dush jookseb mulle peale pahinal ja nulli on laval ja higi jookseb nagu udus ja siis seisis see joonistus proovitahvlil. Senikaua kui kõik oli tännid välja naernud ja lulli veel kausil läks, sest sellel õhtul töötajad hädasti vaja. Ja ta oli mu peale vihane, nagu oleks, ma ei tea meelega seda teinud. Üht paratamatu pärast seda ma enam kunagi enne etendust panni ei läinud ka siis ja äi ka mitte siis vastutus on üks ja sama.