Tere õhtust, mina olen Mari Tarand kelle lapsepõlve armsate raamatute hulka kuulusid mõjutud tuks kaarnakivi ja hunt. Tüdruk, kes veidi väriseva südamega sirvis Võrumaa jutte. Kõik need on Juhan Jaiki raamatud. Juhan Jaik, kirjanik, ajakirjanik, haridusnõunik, raamatuaasta ja autoriõiguse korraldajaid Eestis sündis Võrumaal Sännas täpselt 100 aastat tagasi. Täna kuulame kilde tema loomingust. Aga suurem osa saatest hõlmab jutuajamine tema tütre Ilo Jaik riitpergiga, kes elab Pariisis, töötab turismi alal. Jaan mõnelegi vahest tuttav siin Eestis ilmunud Pariisi tutvustava raamatu autorina. Juhan Jaiki lapsed, tütred Ilo ja Säde ning poeg Koit on kõik ilma laanen laiali. Seda liigutavam oli, et sel nädalal saabusid Eestisse mõlemad tütred Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Ning palju teisi perekonnaliikmeid, kellest noorim kirjaniku tütrepojapoeg tutvustas ennast nii. Mina olen ikka Juhan. Juhan Jaiki elutee jäi lühikeseks haigestunud juba Eestis, sõja ajal kustus ta Rootsi haiglas 1948. aastal veel enne, kui oleks saanud 50 aastaseks. Nüüd aga kuulakem Ilo jäigi mälestusi oma isast ja lapsepõlvest Eestis. Ma sündisin Vilmsi tänavas Kadriorgu, aga sellest ma arusaadavalt mitte midagi menetleda, sest et pärast perekond kolis Kunderi tänavast mäletame neid kahte Vilmsi puumaja kus me varem elasime ja vaev Pisitüdruku mailis ilus aed, lilled ja hekid ja sinna oli maetud minu kaks kanaarilindu Aarne Viisimaamiilitsa kooriuvus. Ja siis käis, ma mäletan, jaoldus käikese ei ole ju kaugel Kundest minna minna Faehlmanni tänavat mööda ja hoia Onginast ilmsi tänaval. Ja käisime ikka vaatamas minu linnukeste haudu isaga ja need ja jalutuskäigud on mul hästi meeles. Ma mäletan, kuidas isa selles aias oma sigaretisuitsu Ja tookord oli seal üks planki, plangu taga oli kitsarööpmeline raudtee, mida enam ei ole. Ja seda ma mäletan, et vahel seal roog möödasõit siis tundus nii väga põnev. Ja muidugi meie lähedal, aga tööd ma mäletan võib-olla kahte asja kõige rohkem kõigepealt, kuidas ma ikka ei saa, töötoas olin siis ta, see oli tema raamatukogu, seinad olid raamatut täis. Ja ilmselt mul oli suur huvi lugemise vastu olevat lugenud juba nelja-aastasena piiblit ja ei tea, mida veel. Ja, ja siis ma tohtisin istuda seal, kui isa isa isa töötas, vaheaeg kirjutas laua ääres. See on mul täiesti meele Sisast sisel jalutuskäigud Kadriorus ja üldse seed isa meiega lastega tegeles palju, kuid ta tal oli ju ka ministeeriumis haridusnõuniku amet ehk üle siis inimesel ametist koju tuli, nagu tookord ütlesime, siis ei olnud, ise mitte, ei hakka aga tugeva lehte või nii, vaid siis saab teada meedia tantsima ja laulma ja hullama ta tegeles ja see, ma usun, koos on, selles mõttes ta oli. Et mehed ju tihtipeale ei tegelenud palju häältega ja vanasti võib-olla vähem kui praegu. Aga aga isa armastas väga lapsi, kõiki kõiki lapsi, mul on tunne ja ta oli väga musikaalne, ta oskas käest mängida igasuguseid ooperi, opereti ja muidugi ka rahvalaule. Ta mängis klaverit küll, aga ta ei olnud ju väljaõppinud. Aga on nagu ükskõik, ükskõik mis pill, kasvõi suupill, võistlejaid, veni, siis ta mängis, Need viisid maha ilma noodita ja saime temaga laulda ja see mul on selles mõttes väga, väga ilus mälestus temast. Siis tuli värstised ja pommitamised ja ma mäletan, kuidas, kuidas käisime ikka keldris siis istumas ja kõikekatses. See otsus ei ole, et inimesed liiga palju ei kardaks. Näiteks ma mäletan seda üheksanda märtsini. Liiga liiga väiksed veel, et tõesti arusaamise tähendab meie osa on muidugi, et kujutagi ette kujutadagi pump võiks just täpselt meie korterisse kukkuda küll väga ligidale kukkus üks, nii et maja väriseb, lobises kojaga. Maja jäi ikka seisma. Üks asi, millest ma olen küll varem kuskil juba jutustanud, aga mis mulle nii meeldib Eli isa minu arust nägiga ilusatele elus parema meelega kui seda, mis on halb üks kord pääl pommitama, justkui siis vile tuli, et need, eks ole, saime jälle minna ele korteris üles ja siis oli meil köögis elektriBladjanud mini põleme, see hõõgus hõõgus nagu kangist ja ema või oleks võinud tulla tulekahju. Ja isa ütles, oh kui ilus täiskuu. Nägin igal pool kõige seda ilusat ja, ja hindas seda väga isegi kogemata põlema jäänud elektriplaat. Üsna tüüpiline minu meelest ta nagu ta hoolis teistest inimestest põgenemisel. Ma mäletan, kuidas ta ikea katsus aidata teisi ja ja otsis kontakti ja mitte niimoodi, et vaatlused ise ära saab ja teised jäägu, kuhu jäävad. Ma olin, ma ikka ikka mäletan neid ikka inimesed tulid ja tõid Tootsis neideni mälestusi siit Eestist. Mis aasta ja ta mängis meiega, mängisime õpetades minemale siis on mul meeles, et palju külalisi käis seal. Teised kirjanikud ja kultuuritegelased olid tihti külas. See on mu sellepärast meeles, et et see korter oli nii ehitatud, et et läbi Ta oli siis saale, siis oli kaminatuba ja siis teisel pooleli söögituba ja seal kaminatoas ess mängiti, kaardid, pritsi ja nii ja ma mäletan seda suitsu mis tavaliselt küll just üle selle mõne laua. See, see on. Teadsime küll, et isa on haiglas, aga ma ei teadnud ju, mis ja niiviisi, et seal ikka keset sõda ja lapsed ei oska ju nii aru saada. Aga ta tuli tagasi ja tagasi ainlast ja. Sellepärast, et vanematel ei olnud võimalik leida laeva, et Rootsi sõita. Isa oli suur optimist. Ta mõtles, et ega ometigi venelased ei saa võita ja pärast seda saab eesti vabaks. See oli tema soov ja usk ja, ja ta muidu oleks võinud Mamo vabakid teha ja kuskile sõita, aga mitte minu isa, eks ole, viimasel sekundil. Ja. Käes isa ikka rääkis inimestega küll poliitikas kõik, mis juhtus ja kui me siis saabusime kujudena kaasemisemist, nimi tookord oli nüüd tünnijane. Siis olime mitmes jubedus laagris aegamööda lahti meil oma kätt minna, sest alguses pandi laad põgenikelaagrites lihtsalt inimesi sinna luku taha. Need olid kirjeldamatult hirmsad, aga noh, siis pärast, siis kui venelased lähenesid, siis nagu igaüks nagu sai puhtad, siis ikka rohkem lääne poole sõita ja niimoodi me siis veda. Saabusime Austrias. Ma mäletan, et ta ta rääkis, ta rääkis palju keeli, pealegi kui ta ei olnud. Ta ei olnud ju õieti keeli õppinud. Lendasid kuidagimoodi nakatasid. Ma ei tea, aga õnneks mitte peale ja oli, oli ilmselt küll, sest et mõni aeg tagasi kui ma sain Tartust Aru käest nimekirja, mis seal on siis ma avastasin. Lahipudleri algatavasse tõlkinud eesti keelde ja selle ma Sispaasin omale saata muidu faksiga sõjani, sina oled tõesti vapusta külma, oleks tahtnud temalt küsida nii palju asju, lapsi mõista, küsida ja sellest on minipuud, et ma ei ole temaga mõistlikku juttu üldse. Kui vana te olite siis kui seal surija? Ma olin 13 tonni. Aga meie elasime ju väga viletsad viletsas olukorras Rootsis. Käis käisime, oli koolisööda ja end Rootsi koolis ei olnud mitte Stockholmis, vaid natuke lõuna pool. Kuna Meie saabusime Rootsi hiljem just selle hirmu tõttu, mis me tegime, oli Euroopa. Nii et meil ei olnud Stockholmis korterit ja sellepärast me siis olime kaugemal, elasime kaugemal ja tegemist oli ju nii palju. Eksanime, käisime koolis ja isa oli siiski haige, aga ta kirjutas ja kuulas raadiot ja köiki. Vot kui haige ta oli pärast tema rääkinud, et et kui raske ta ei saa toetada, siis kudel vahel oli mõni kisa kehaosa halvatud näiteks või kas vahel mõni silm pime või nii nagu kuidas sain. Enesest näitas seda isa, mäletad sa seda kunagi kaebanud? Ja kui ma siis lööksin teda viimast korda vaatama ja ma ei teadnud, et see on viimane kord siis oli ta juba siis nii nõrk, et ta ei saanud rääkida, aga ma rääkisin temaga, aga ma ei tea, kas ta kuulis aga ma nägin, millise suure vaevaga ta oma ühe silma avas, lõid ilusad sinised silmad, tava see silma ja vaatas mind ja see oli siis viimane kaart ja. Päev või kaks hiljem siis ema tuli, kui ütles, et nüüd teie isa surnud. Ja see oli mulle kindlasti mu õele ja vennale ka kuidagi uskumatu. Sest isa ei olnud kunagi rääkinud, et tema sureb. Kui nüüd ma olen sorteerin paberit, mis temast on jäänud ja olen leidnud luuletusi, osalt ka nisu, mida veel ei ole trükitud kuskil ikka lootust tagasi saada, Eesti Eestis see väike ikka enne surra ei saa, Kõsabel mõlemad ja kui siis juba seal, siis jupp lähemal päeval. Selle kauni koorilaulu saatel seisime eile akadeemilises raamatukogus. Näituse avamisel järgnes raamatu esitlus, sealsamas kohvikus, räägib raamatukogu direktor. Anne Valmas. Kõigepealt hoiab ta käes lehekülge väikese tüdruku, 10 aastase ILO, jäigi päevikust ja loeb sealt. See on niisugune, elasime roosanhaimis koos nädalat, taludest saime õunu ja pirne, väga maitsesid Razenhemis käisime kinos, kus mängiti üht tsirkuse filmi, käisime vahel lõunatamas koldenel Hirsis, vahel jaamas ja vahel meie võõrastamas igal poole. Paljugi on öösel ja meie naersime iga kord enne lõunat, et lähme heinale. Siis pidi isa minema Innsbrucki haigla röntgeniravile. Ta sõitiski enne meid ära Innsbrucki ja meie sõitsime Rosenhimist esimesel novembril ära, Füügessed sillertaali. Tuba oli suur viie voodiga ilma ahjutaja, külm. Olime selles külmas toas mitu nädalat, siis haigestusin mina. Seejärel sai ema suure vaevaga köetava toa. See päevik on tore ja südamlik ja mida päev edasi, seda rohkem on juttu siin kolmest asjast. Et toitu oli vähe ja kui mõni päev oli maitsev toit, siis oli rõõmupäev, et pidi käima käbisid korjamas, et sellega kütta ruumi, sest see oli ainuke võimalus saada sooja tuba. Ja peale selle, et nendes soojades tubades isa hoole all õpit. D ja õpiti hoolega, sest põhimõtteliselt Johan Jaik ei tahtnud oma lapsi viia, saksa oli. Missuguse hea hariduse ennast saanud on, seda me teame ja tunnetame igal sammul. Nüüd aga edasi, see oli nüüd ela, jäägi päevik. Kõik seesama, ainult täiskasvanud hea kirjaniku silma ja sula labi kordub Irallianas. Dirwaljana on võrreldes teiste Juhan Jaiki raamatutega pisut kurb raamat, sest see ole noorsega lastekirjandust, see on mälestusteraamat, mis haarab aega 1944. aasta sügis põgenemine Eestis, kuna kuni sõja lõpuni. See, kuidas siis Austrias elati ja kuidas Juhan Jaik seda nägi, ongi selles raamatus. Raamatust tuleb väga tõsiselt välja aga see, et Juhan Jaik oli see inimene, kelle ümber koondus kogu eestlaskond Austrias. Ta tegi ise palju selleks ära, et kõiki eestlasi võimalikult aidata, sealjuures ise olles haige. Ja needsamad kurvad sündmused, mis on seotud Insbrookis haiglas olemisega, on väga tõsiselt kajastatud ka jäigi raamatus. Kuid sealsamas haiglast tahaks meenutada ka ühte väga naljakat episoodi. Haiglas kohtub Jaik Eestis tulnud ärimehega, kelle nimi on härra kera. Alguses kuulata mingisugust madinat ainult Estland, Estland ei, mitte midagi muud, siis Jaik sai aru, et on tegemist eestlasega, läks selle mehe juurde. Tuli välja, et ta ei osanud mitte sõnagi ühtegi võõrkeeli, aga selle eest rääkis ta Jaigile pikalt, kui palju oli täiesti maalt kaasa toonud või sigarette. Eesti Saksa raha, selleaegsed ja kõike muud mammonat. Selle raamatu on välja andnud Tallinna tehnikaülikooli Kirjastus, kelle esindajaid sel päeval ka tänati. Nüüd aga jätkame Ilo Jaik kriitpergi mälestuste kuulamist. Kui, kui isa suri ja kui meie siis kallastkümnaasime, lõpetasime, katrin oli minilinnas, siis me läksime Ärave, läksime. Vend läks Stockholmi tehnikaülikooli, mina läksin Stockholmi ülikooliõde, läks hoopis Heidelbergi tõlkide kooli sinna ja ema kolis hiljem Stockholmiga ja pärast tema surma, kui tuli tühjendada tema koht Stockholmis ja korteri juurde kuulus ka ikka siis kelder. Ja see tuli kaht ühetada muidugi. Ja sealt ma siis leidsin ka tangid, küllaltki suured kastid ja ei olnud aega vaadata, mis on. Elasime jubedus ammu juba, nii et me lihtsalt viisimenetasid, retsivad asu Prantsusmaale. Ilma et ma oleks täpselt teadnud, mis sees on, tal on nii palju, ma ei teadsin, seal oli paberi hiljem, nii et nüüd tuleb kord läbi vaadata, siis kui on aega. Ja seda ju kunagi ei ole. Ja nüüd, kui hakkas isa juubel lähenema ja siis ma mõtlesin, et ei et nüüd me vaatame, mis seal on. Ja seda on vale siis nüüd teinud üheksa kuud peaaegu järgi mööda, see tähendab muidugi koos minu tavalise töö. Kuulge, aga õhtuti ja nii, ja niimoodi ma siis leidsin ta toredaid asju, näiteks loorid, seal olid minu ristivanemad ja. Onu Loorits oli ju isa ja seda sõber ma ise vahel mõtlen. Ma mäletan küll, aga me ei elanud kunagi samas linnas ja siin Tallinnas ma olin liiga väike, aga ma mäletan, et kui looris leeris käis ja siis nad tulid ka. Aga muudkond, tähti mul ei ole olnud. Aga nüüd, kui ma lugesin keekirjad läbi, enne kui nad saavad siin Tartus. Ma ütlen, et see oli nii tore. Mõnel teda kindlasti ei meeldi, see ma olen. Kindlasti ei meeldinud, sest keegi kirjade läbi vaadates siis oli ikkagi, mäletan, et tal oli karakterit või omapära, ei räägiks siis niisugune rusika fantastiline see täitsa nauding minule lugeda. Kuigi ma ei tea. Muud juhtumised seal taga oli natukene tean perekonna kohta, aga muidu arusaadavalt mitte, aga jube tema stiilseks lugeda. Mida ma muidugi ei lugenud, on isa kirjad onu Ukrulisest teismelise aju alla. Ma mõtlen siiski nii, nagu ma arvan. Missugune minu isa oli, siis oli küll peaaegu et vastandid. Sest et isa isa oli vähemalt minu mäletamist järgi oli ta väga sõbralik suhtleja ja Eesti ja, ja heatahtlik ja ma ei mäleta kunagi, et isa oleks kuidagimoodi. Nii kärts-põmm ja, ja, ja et ta oleks kunagi Ütleme Meil ei saa, kui ta oleks väga Väga tahtlik, tasakaalukas ja sõbralik inimene olnud. Ja onu hoogu oli, seda kindlasti ka, aga ütleme tema kirjade järgi oli tal temperament ikka Tiidein kui, kui minu isal. Ja praegu ma kuulan teid, eks minul on. Ma julgen ütelda, armastatud kirjanikust ja tema lapsepõlves lugesin lapse päevik Juhan Jaik ka mingisugune ettekujutus ja, ja tema loomingu põhjal. On see niisugune, aga ma näen seal taga niisugust väga sügavat ja tõsimeeli nagu aga võib-olla ja aga ta naeris. Ta lõi. Ta oli võit teinud mingisuguseid nuiaga või kuidas parajasti püksis oli, mardil käsi äravasin kas teises suures väntama. Isa ütles kuule kullamäelt, et ära niimoodi tee, kui see taga tagasi ühendad, siis moodusi Talle koores. Ta tegi palju nalja, aga selles mõttes oli ta, ma arvan küll tõsine, et ta ei sallinud pettust ja ta ei sallinud valed. Ja et ma kujutan ette, et see võis olla küll väga halba teha. Kui ta nägi või tunnetasidki jõu, kuri, tema raamatut. Minu arust nii palju. Mul neid üldse on ikka ja jälle see joon, et inimene peab ikka tegema ja headus võidab kurjuse ja minu meelest igatahes oli ta ime. Ja kuulame nüüd üht katkendit Võrumaa jutust karjapoiss, Jants põgeneb kurja peremehe juurest ära, metsa otsustades sinna jäädagi. Õhtu saabub, poiss on väsinud ja heidab mättale puhkama. Ja edasi kuuleme seda juttu nüüd näitleja Rein Oja esituses. Juba ilmusid jällegi maapinnale põõsad ja puud. Jeans pidi juba valima tehniku vahelisi radu, mida mööda astuda. Edasisest paigale ei tahtnud jääda. Aga kaua ei kestnud minek, niipea nägi ta enda ees põõsastes helendavat tuld. Lähemale jõudes nägi ta tüvede vahel kõrgele Loitvat leek ja selle ümber istumas viit meest. Kaugemal lamasid kaks koera, kes Antsi tulekut kuuldes tõstsid laisalt ninad üles ja urisesid. Selle järele ärkasid istujad. Mehed vaatlesid uudishimulikult uut tulijat. Jant silmitses istujaid. Siingi leidis silm midagi võõrast. Meeste nägudest oli hoopis midagi muud, kui Jants oli harjunud nägema. Niisugust ilmet polnud kellelegi näol ja Ants näinud. Ei oma talu inimestel ega ühelgi, kes käisid maanteel Jantsistada karjast mööda. Need olid valged, kahvatud näod kõhnad, hallid silmad olid kohutavalt tuhmid ja kulme ei olnudki. Liigutused olid aeglased, neil nagu kahel koeral Ki, kes nüüd tõusid istukile ja vaatasid kordiantsi. Ei või seletada Janss, kus ta tulnud ja mispärast võõrad ei tohi midagi teada sellest, keegi ei pea kuulma, kus elavjanss. Seni kui Ants iseennast uuesti inimestele näitab. Sellepärast Janss neile valetaski nimetas hoopis võõra talu nime ja ütles, et ta olla eksinud ammu juba ja ei tea, teed kuhugile siit. Kui kaugele on ohemäe külasid, ei ole Jants kuulnud midagi ohe mäest ega teha, kus see küla on. Võib-olla on ta kaugel seal, kus maa ja taevaäär kokku puutuvad ja kust tõuseb taevaservale kuu seal, kuhu poole taevatähed pilgutavad silmi. Vanaema vist rääkis korra midagi ohemäest kuid see võib olla väga kaugel, nagu kõik vanaema jutud olid väga kaugest maast nii kaugest, et vanaema mõistus ei küüni ütlema, kui kaugest. Siis Ehideaa meie nüüd ka veel koju minna laususid istujad endile. Jantsi valdas imestus, on siis need siia eksinud ja ootavad, millal leiavad kodutee. Ta küsis seda istujaid, sai vastuseks. Usume, et kes siia on eksinud, see enam ise tagasi ei lähe. Küsis veel kustpoolt, olete võõrad, vastati ohemäelt. Oleme eksinud siia juba ammu ja aastasadasid, oleme oodanud päästmist. Vait jäi nüanss, sest viimasest vastusest kõlas õud olijanss kukkunud vaimuderiiki. Ta oli kuulnud küll pärimust ammu surnud jahimeestest, kuid nüüd näeb ta neid elavatena. Varjud on need lootuseta hinged ootamas, rahu ju vanad vajunud oma tumma olekus raskesse mõttesse, kui hallid kivid ja liikumatult vaatavad silmad jalge ette maha. Kuna tulekuma pillub nende vahel kahvatuid, varje samuti ka koerad, kes kuulsid teraselt nende juttu vajunud need pettunult endisse kössis olekusse. Lahti vajunud eluta lõugade vahelt paistavad tulevalgel valged, kuivanud hambad ja küüned käppadel kasvanud pikaks. Ei keegi, kes siia tulnud, lähesid ise tagasi, kui talle järele ei tulda kellelegi mõistus ei viisid sammugi edasi. Kellelgi pole nii suuri lootusi, mis siin jääksid püsima. Need olid viimased sõnad, rohkem ei rääkinud keegi enam. Ja ancistrus tule ääre, sest siin oli soe, kuna ümber juba sahistas Sügise tuul. Põõsastest lendasid liueldes maapinnale rasked niisked puulehed. Aga taevas lendasid vihase vuhinal tinarasked, külmad, sügisesed vihmapilved. Hirm valdas nüüd Jantsi. Nüüd on ta andnud kogemata oma vabaduse ema ja oma elu ära ja tahtmata sattunud vaimuderiiki, kust ei pääse enam, kus pole isegi unustustki. Elutult istuda igaviku, tule ees tummade poolsurnud kaaslaste seltsis ja ei ühtki rõõmu, ei ühtki silmabliku enam elada. Ei kunagi tunda enam kurja ega hääd, ei kunagi elada enam. Otis nöödiaids nuttis, et oli ettevaatamatu ja tuli inimestest liig kaugele. Ei olnud tal kahju, et jooksis oma peremehe Manta ära. Kuid milleks pidi ta kukkuma veel suuremasse kimbatusse. Jants nuttis. Kuid raskem oli siin nutta. Nutungis siin raske valuna südamesse sügavasse ja murdis Jantsi jõu hoopis, et ta langes jõuetult küüru, nagu need teisedki tule ümber. Kumb oli viirastus? See, mis nägi Janssen? Või see, mis nägi ta nüüd Jantsi otsaesist, puutus kellegi soe käsi Janssarkas. Ilm oli valge, Jantsee seisis ta ema kummardas, siis ta üle. Kõrval seisis saba liputades ta karjakoer Pauka ja mõlemal oli rõõm leida kadunud. Ema silmist kukkusid tihedasti pisarad. Ta hääl oli hirmusta liigutusest kinni kuid värisevate kätega aitas ta Jantsi jalule. Ta ei olnud kuri, ei, hääl oli ema. Kuid koguda murelik olek oli ränk etteheide Jantsile, nii et see julenud vaadata emale silmi. Oli hommik juba Janssoni maganud samal mättal, kuhu ta jäi õhtul. Kuid unenägu allilmast oli väga selgesti meele lõiganud. Selgemini kui ükski muu sündmus ta elus. Nüüd oli ta pääsenud sellest painajalikust unenäost. Ema oli tulnud talle järele. Karjakoer Pauka toonud jäliti juure. Ema tuli, ema ei karda jant sugugi. Emaga läheb nüanss, hääl meelel tagasi, sest koledad on unenäod metsas. Kole on elada metsas, kole magada mättale pimedal ööl olla ema juures on kallim kui kõik muu maailmas. Ja võib siis kergesti kannatada suurigi raskusi, kui ema seda tahab. Kui hääl on minna ema seltsis läbi metsa läbitehnikute ja tunda, et ema hoolitsev silm valvab iga silma pilkijantsi kui et emal möödas suur mure poja pärast. Jantsil on veel aega teha kõik väeks. Kuis tahaks nüüd Jants olla emale 100 korda haa, et mitte näha neid ema kartlike murelikke silmi, neid sügavaid, liikuvaid kordse otsaesisel. Hääl on tunda ema silitavat kätt väikesel pääl. Seletamatu tundmus asus Jantsi südamesse, kui ema küsis. Ojakene, kas sa oled haige? Ei ole, emake, terve olen. Tee mulle siis seda haa meelt ja mine oma peremehe juurde tagasi ja ole ilusti. Tead sa küll, et vaesed oleme ja ei saa, muidu. Peremees on kuri ja lubab palgast ilma jätta, kui tagasi ei tule. Egas kaua enam olla ei ole, pea lõpeb karjaaega ära. Kas lähed tagasi või? Lähen küll, emake, olen, kuni karjaaeg lõpeb. Te kuulete keskööprogrammi, mis on pühendatud Johan jäigi 100 aasta juubelile. Ilo Jaik Rikberg, kes on oma isa pärandi hoolikalt läbi vaadanud, jätkab neid oma jutustust. Seal oli kiri, just siis ma leidsin kaks väga ilusat medalit, mis ta kindlasti sai vabadussõjas, kuna seal oli vastava kuu tähendab kuu ja aastapäev taga, aga ma ei tea, milliste teenete eest. Ja üks on kindlasti see, see on Eesti vabariik Eesti värvides ja. 18. veebruar 1919 või midagi niisugust taga on siis raamatuaasta medali niisugusesse Leis siis ma läksin tema õnge näiteks. Siis ma leidsin tema ajakirjaniku passi sipust Postimehe ja, ja siis kõik need põgenikupaati. Eri riikide paberid, mis meil siis tehti, kui me olime põgenikud seal ja paneezin isegi ema Liis Lauri passi. Ja see leidsin fotosid, näiteks üks nendest oli just, see pidi olema Malis, sest seal oli noh, Gerd ja surnud naine ja siis isakeel, nagu ma ära tunnen, siis neli, neli nooremat päästemedali ja kindlasti minu tädi. Ja siis ma leidsin isast pildi koolipoisina, ma ei tea, võibolla võibolla kümnene või siis ma leidsin ühe täitsa valmis, käisid seal ja siis ma leidsin ühe hooliku käsitöö, millest nii onu Loorits kui ka teised juttu teevad oma kirjatest. Et isal on käsil ajalooline romaan, kahjustada ei ole pannud numbreid igale leheküljele ja segamini läinud ja see, see on muidugi see ka meie, ma olen sedasorti erinevad käpuli, nii põrand täis, aga mul on niimoodi, et 10 lehte sobivad kokku ja siis kolm ja siis kuskil mujal võib-olla viiseni. Ja alguses, kuulge, aga lõppu ei ole leidnud ja ma kardan, et üks asi on võimalik, et see jäi pooleli laiuse pärast. Jah, sest ta töötas, kuni ta haiglasse läks. Või on siis kaduma läinud osa sellest, kui te olete võõral maal ja võõras imelik nimi ja te ütlete, et isand kirjanikunimega ning keegi ei ole temas kuulnud keegi mõned ei usugi, eks ole, ja mis me sellega siis, mis emal oli nii palju tegemist, et meid elatada? Ja katkestame nüüd veel kord Ilo jäigi mälestused, et kuulata Juhan jäigi luulet tema raamatust, Rõuge kiriku kell, see on noorpõlve luule. Autor oli raamatu ilmumise ajal 25 aastane. Need luuletused on meie raadio heliarhiivis Juhan Viidingu ettekandes, kes lõunaeesti keelt armastas ja pisut oskas. Kaks varju. Minevail naisil tuul liigutab räti, kaovad kaugel lagedal õhtuse taeva all kaks siluetti. Ühte kasvanud varjude paar kaob ju kallaku takka. Sammest jäädvaka, liiviku kaar, sinist hämarus, pudenenud õhku, näha veel vaid kaks päed, milleks veel, seal? Läksid nad lahku. Oma niisutanu mulda, pilvi, tõre ja Taivast löönud käskjat välku maha kui juba kääve rutustadel saha kui halja mõõga üle kesa kõrre. Hääl künda, kui on maamuld pehme sorr ja silmapilguga päiv kütsialikes naha. Seni kui kaos päiv ja mõtsa taha. Kui pikal päeval Valot higiverre siis tule tuuluvaga lõhnai. Et laul on kuulda mitmi Mõtsu Takast ja tutvalt Ege kaugele ehme müü. Ja siis jääsvagas ainult laulvast Sisas ja kongi vars mustanud kuuseum kisas. Kui poisi Lätva noori otsima lakast. Tuua on hääl kui talv mööda hall ja jõe Märdevee Nõgeve ja CW täiust sirgu pesa, mun kuhjani ja tutvid kurgi oma taeva all näed uvust siis värv mõtsavall ja pilv disk lilli, huulde helklemmii, saamegi laadil sinna tutvasti ja kaalustas ripun, gene kukerpall, päiv herr kutsun kõiki kirele omeratanu unast sireli, näe lännu värskin häiks min kirevas. Siis tule tüdruk silmini iha janu murdossa Ligistas noid huuli manu ost tund, et käekene värises. Tihe lumest koormat kaet Kun, hanged, oksteni, et läbipääs on imekun aastakümneid pole helisenud saed ja hiigla oksist. Tüvistik on pime, on inimesest vähe radu, aed, tee viib säält läbi, kuuldub sõitjat, till, hunt astub teele, et hambad irevil. Hunt astub teele, hambad irevil. Nälg ajab murdma. Hundi kõht on tühimets, tühi, saaki pole kusagil ning pakane on vali pärast jõulupühi. Ent hundil näljast hõrenenud ju vill. Mäts piirati inimesest, sulut, aed, hunt kõigist põlat kõigist taga, Aet hunt kõigist põlat kõigist taga, et kõik vihkavad metsa vaba hulgust, on tapetud linnud-loomad ära praet. Et suure nälga vaja, võta julgust ning murda hobumees, kes kasukas moet. Kui pole armuheitu kusagil, siis murra söö. Ehk lange võitlusel. Kodumets. TEAN metsi sügavaid TEAN suuri laani, kun, kuusesambad, pilvi toetavad, kuldkäbi vihma alla poetavad ja oksad kõrgelt ulatavad maani kuna õitsvad sõnajalad ööl vaid jaani. Kui haavalehed müha koetavad ja mändi ladvul tuuled soetavad. Kui salakutsuva vile jumal paani. Ja seal on metsavaimu koduase. Seal jaaniussidest hiilgab rohel sammal. Kuid tõrvik miljonitest surnuhambal. Ei muid masin, navi ei võõraid ligi, lase seal vestlen mina, vaid meie sõbrad. Kõrvun veel nüüdki, Too mändide heli. Silmin Punavat tüved olid kenad, need ammu läinud suved. Mäletad, Veli? Mäletad Veli kõveraid, kaski mändi täis tõrvunud haavu? Mäletad mülkaid, noid kraave, peet, kun sai jahti. Haavapuud rähnidest auklikeks, puret, kuused ladvuni, alasti, paigal, seal soo kohal lendasid alati rongad ja kured. Rähnid kirevad kured ja rongad täidavad metsi, naid hõiskega, üleni. Hääl laskub alla pedaja tüveni. Põõsad, Kun mustavad tombud. Põõsaste mustavad tombud vaikselt kuulavad, seal neelavad kõrkjate hulgad väheimat häält. Kostub ehk nüüdki veel sool seal, kui vanasti kurgede ronkade heli. Selle sinna veel kunagi, Veli, oota mind tagasi. Oota, mindi jäädavaks tagasi. Kui loodus tungisid minu arvates Joel oli isale isa jaoks loodusesse, mitte tingimata kirikus. Aga. Ta ei eitanud jumaldad ka kirikus. Aga loodus? No võib-olla on mees kõigis veel see eesti valada Äravus kuskil sügaval sees, see loodusearmastus on, on mul ka olemas ja Elle vennalda. Aga ükskord olevat isa kellelegi öelnud, et mul on nii hea meel, et mu lapsed on rõuged ja mitte harjuk. Me oleme siin Tallinnas sündinud, aga ema oli ju taastus. Nii et Lõuna-Eesti ikka, jah, te ju nagu teada, käisite ikka sugulaste juures Võrumaal oleks ka mis mullaga ise täitsa meeles on, see, see on iga Haanja ja Munamägi, ma mäletan, kuidas munamäe otsa ronisime ja ja mu vend mõtlesin munamägi. Ja küsis, küsis luba, et kas sa õiglase muna alla veeretada. Tohtiski väikse poisina. Kõik kõik need tondid ei hierarhia ja nägid ja ja kõik kelledest isa jutustas, muidugi ta isa tondid ei, oli korjad. Kõik ju väga kenad. Johan jäigi loomingul on tänapäevaleht küllalt palju öelda. Ma mõtlen niimoodi, ükskõik kas inimene sõidab hobusega või rongiga või lennukiga. Aga inimese iseloom, inimese tunded on ikkagi need needsamad ju. Ja sellepärast ma arvan, et et mina ei sa looming ei tohiks vana mood olla kõlada minu kehtib alati see, mis ta Ja nüüd oleme jälle eilses päevas pidulikul sündmusel akadeemilises raamatukogus, kus ila jäik kriit Bergil oli meile veel üks üllatus. Härrad kuulajad. Lubage mul teile jutustada muinasjutt suliku loo nimi on vaibasaaga. Elasid kaarde eesti mees ja naine Tallinna ja nende esimene laps, pisikene poeg, suri varases lapselapse eas ainult kolme aastasena. Et leevendada oma leina, õppis ema Selgeks, Pärsia vaibad tegemise tehnika ja kirjanikust isa inspireeris teda Vaiga, siis põimima juste oma lugudest ja nii valmiski, imeline muinasjutulik vait. Hiljem sendise ja väike tütar ja see suur vaip, mis mõõdab 2,1 meetrit kõrge ja 3,1 meetrit lai. See väike ripoderi siis tema toa seinale vaipa äärestab kant kus on ühel küljel doominokivid numbritega ühest kuni 10-ni ja tähestikuga, kus iga tähe juures on üks inimene enne või loom või lind või ese, mille nimi algab just selle tähega. Keset vaipa särab suur päike ja ümber päikese on siis kirjanikust isa jutu tegelased. Sisse on kootud just kaks kirjasõna. Kaiutud. Rõõm sellest vaibast oli üürike, võib öelda. Varsti puhkes suur sõda ja vaenulik naabermaa vallutas Kagu-Eesti. Perekond pidi põgenema ja maha jätma oma kodu ja vara ja muidugi ka selle suurema, ega sest et lavale tõtates ei saanud, viga on remote või seda, mida kätega kanda jaksas. Niimoodi jäi see vaid Tallinna siis, kui perekond oli rahval tallile. Juhtus asi, millest see pisikene tüdruk, kel kelle sa praegu räägin ja kelle väe kasvab, praegu räägin, mida tema ei teadnud, oli see, et korterivõtmed olid jäänud ühe tuttava proua kätte. Ja pärast põgenemist läks see proua nagu hea haldjas käruga läbi Tallinna. Täpsuda, kajasta midagi perekonna varajast ja tal õnnestus atlase vaip seinalt ja kaka rullida ja kärutada sallina oma oma oma korterisse. Ja seda aga perekond ei teadnud. Perekond elas maapaos mitmel maal ja ei teadnud laiba saatusest aitamine. Aastal 1991 hakkas see niinimetatud väike tüdruk, kes vahepeal oli juba vanaemaks saanud ja Eesti oli taasiseseisev hakata oma vaipa otsima. Algul olid teated visad tulema võis ju karta, et vaip oli hävinenud või siis jälle Venemaale või mujale viidud. Aga pärast nelja-aastast ootamist ja otsimist sai ta teada, et see vaip on selle hea haldja järeltulijate kodus Tallinnas. Siis ta ruttas kohe sinna ja kui ta seda vaipa nägi, siis oli rõõm ja liigutus tõesti väga suur, kohe pisarateni. See ei tee mitte midagi, et et ajahammas oli oma tööd teinud selle vaiba kallal. Sõidutas siig reiside boss Baiba Pariisis, kus senini väike tüdruk elab praegu teie ees, siin seisab. Ja siis tema viis vaiba kõige parimate kobe läänide ateljee meistrite juurde ja lasi seda restaureerida. See seeme siis vähemalt pool aastat. Aga pärast seda oli vaid peaaegu nagu alguses ja, ja see väike tüdruk oli vanaema, saab nüüd iga päev oma töötoas imetleda oma vaipa ja tunda rõõmu, sellele tuli veel üks küsimus. Mis tähendab jutud neid jutte, see tüdruk e-tuntud ata suusaksime, aga see ei ole mitte nelja aastane, vaid üsna varsti üks tema sõbrannadest leidis jutu Kaie ajaviide. Raamatust hädas poiste ninamees ja nii siis sai ka see mõistatus, oma lahenduse oligi see lugu ja seal olid ka kõik need tegelased, see, mis, mis seal vaiba peal. Nii et võib öelda, et ring on täis saanud ja on muinasjutte ja lugusid maailmas, mis hästi läheb. Ja küll on hea Edal häid haldjaid ja showroom siin maailmas ka. Isa teksti ja fotodes ema kootud vaibast. Valmistasin ma koos oma mehe Klausiga selle väikese raamatu, kus on siis näha täpselt juhtub ja deta detaili illustratsioonid vaibast. Ja seda me tegime suurima heameelega ja me oleme ka kinkinud kõikidele eesti ja eesti-vene koolidele ühe eksemplari. Selle saate pühendasime, Juhan jäigi 100.-le. Sünniaastapäevale. Rääkis kirjaniku tütar Ilo Jaik Rikberg. Luulet kuulasime Juhan Viidingu esituses, jutu katkendi luges Rein Oja. Saate helioperaator on vilja kalme. Toimetaja Mari Tarand. Aitäh, et kuulasid.