Kodumaal ilmunud ajalehest leidsime läinud nädalal juubeliartikli, mis algab järgmise mälestuskilluga vanast Tartust. Tookordki liikus tänava mõlemapoolsel trotuaaril tudengite vool, keset hobuseteed aga üksi, vana õppejõud. Ühest käest luges ta raamatut, millesse oli silmini sisse vajunud. Teisest käest sõi pirukat. Äkki seisatas, vaatas, uuri ja läks endise eesmärgikindlusega tuldud teed tagasi. Mõistagi oli see mees Villem Ernits legendaarne kuju, mitmete tudengi põlvede mälestustes tuntud nimi kõigile, kes kunagi vähegi huvi tundnud vaimuelu vastu Eestis. 16. juulil sai Villem Ernits 80 aastaseks. Sel puhul peeti ülikooli aulas ajaloo-keeleteaduskonna ja emakeele seltsi eestvõtmisel juubilari austamisaktus. Avaldan juubilari lib tänu pikaajalise pedagoogilise töö eest ülikoolis ning soovin tervist edaspidiseks. Juubilari õnnitles akadeemilise emakeele seltsi esimees professor Arnold Kask. Mina kirjutaksin alla siis eelkõige teie suust püsivat alati värskelt huvi keelte ja mitte ühe keele vaid kõikide keelte vastu eriti ala kahe keelkonna nimelt soome-ugri keelte ja slaavi keelte vastu. Tervitussõnu ütleb helilooja ja koorijuht Richard Ritsing. Roomates ringi maailmas kooridega. Ma räägin ülikoolikoolidest siis need Aalto umbes nii 20. keeles ja me ei leidnud ühtegi sellist keelt, mida ei oleks osanud selle Mernics. Ta tõlkis, mine laulud ümber, jahmatas kätega hääldamise. Nii et lubases kallesse pinnedernid sind tänada tehtud töö eest. Arvukad saabunud õnnitlustelegrammid luges ette akadeemik Paul Ariste. Tervitame sind kui sõpra ja aatekaaslaste soovime 100 aastani jõudmiseks tervist ning jõudu endiselt karskusliidu kaastöötajad Rootsis. Endiste õpilaste nimel tervitan lugupidamist Soomet, jõudu edaspidiseks. Essilist Mäele Niinva. Kõnesoove oli mitmelt poolt Marist komist Karjalast ja Setumaalt. Ülikooli aulas ulatatud lilled on järgmiseks hommikuks jõudnud juubilari koju. Tartu Tähtvere linnaosas. Oleme varased külalised päevakavas on veel ju külaskäik Ernitsa kodukohta Kodaveremaile ja nii siis palumegi teda meenutada oma esimesi koole. Esimene kool oli nõua külakool. Ja seal ma olin kaks aastat õpetaja Saar pani mind esimesest klassist kolmandasse, küsimata, kas ma oleks tahtnud teises klassis olla või jäi. Edasi oli Kodavere kihelkonnakool. Seal olin koolijuhatajat, kogu aja Saamuel, käär, endise Valga seminariõpilane. Eesti mees. Tema juures oli huvitav. Esimesel päeval oli kõik alamas klassis, esimese päeva õhtuks pani teise klassi ja esimese nädala lõpuks pani kolmandasse klassi kõige hullemasse. Ja siis jäin sinna kolmeks aastaks, kuna ei olnud otse võimalust tartu saada. Temaga ise pakkus mulle, et õppida tema juures saksa, prantsuse ja ladina keelt, et gümnaasiumi saada ja võttis iga keele pealt aastas ühe rubla tasu. Minu elu lõpuni talle tänulik, et ta neid asju tegi, käisin iga õhtu, pole tema juures ja tegeleksin kolme keelega mõtleksin esialguarstiks saada. Pärast tuli välja, et satuksin filoloogid. Kuigi tõtt-öelda nii südame armastus oleks olnud filosoofia. Filosoofiaprofessor Roose loengud olid selle võrra huvitavad, et tundus, et see olekski päris eriala, vaid sügavaim eriala noaga praktilistel põhjustel oli filoloogia, pakkus ka küllalt huvi, läksin filoloogia peale. Mitme keelega olete teie tõsisemalt tegemist teinud, teie keeleoskusest räägitakse Tartus ja üldse Eestis legendaarseid lugusid. Keelteoskus on suhteline asi ja ühtegi keelt päris absoluutselt ei oska, ükski inimene isegi oma emakeelt mitte, ikka on, tuleb uusi sõnu ja on vanu sõnu ja murdesõnu ja kõike ei tea. Aga nii suhteliselt muidugi keeltega, millega ma nii-öelda tegelikult ilma igasuguse ettevõtjate mingilgi määral hakkama saan noh, 10 ümber kümne-kaheteistkümne ümber kui mingi juhus, et sul vaja esineda, noh, ütleme tervituste ja selliste asjadega ja on aega ette valmistama, et siis võib see keelte arv ulatuda üle 20 vahest ehk millega ma üldse tegelenud olen mõningal määral ja mida ma vähe tunnen ja millest nii-öelda mingi Haylukeni nina son. No nende keelte arv on. Ja nüüd omakorda teie õpilaste hulgas on nende hulgas tuntud teadusemehi, avaliku elu tegelasi, kas meil Eestis või? Välismaal minu õpilaste hulgas olid praegune pedagoogika õppejõud Aleksander Elango endine, nüüd juba surnud rektor Alfred Koort. Siis Ameerikasse läinud, väga andekas filoloog, mis tast tulevikus saab, eks näe. Viktor teras siis Lundi professor Julius Mägiste. Ja mõningad teised ka ei tule järsku kõike ilusat meelde. Ja millega on täidetud nüüd kaheksakümneaastase Villem Ernitsa? Päevad siin ülikoolilinnas Tartus. Lühikeseks ajaks maale heina tegema olevat tervisele on tervisele väga kasulik. Ja siis on kokku lepitud, et tuleb mälestusi kirjutada magnetofonilindile tiin vastava kava. Teil on kindlasti olnud palju ja huvitavaid kohtumisi Eesti suurte kirjameestega nagu Gustav suitsuga ja. Ja on olnud ja mõnikord isegi väga naljakaid suits valiti Uppsala ülikooli audoktoriks, mina olin Poolas, mina seda ei teadnud. Ja siis tulid Eestisse Läti president Ulmanise ja valiti autuletõrjujaks. Sain suitsuga kokku seal Emajõeäärses pargis ja tuli juttu sellest ja suitsu, ütles, et, et no mis sealt tuletõrje, aga tema kvality Audule kõrgeks. Mina ütlen, et see on niisama nagu audoktorid, päris doktor peab asja teadma. Audoktor ei tarvitse iga kord.