Kohtumistel džässiajaloo silmapaistvate instamentalistidega on järg jõudnud altsaksofonist-ide kätte soolopilli näoli altsaksofon kaua põlatu osas ja nii kerkisid esimesed tõepoolest märkimisväärselt selle pillimängijad esile alles kolmekümnendaiks aastaiks. Üldise tunnustuse ja au sisse tõstis altsaksofoni alles Charlie Parker, kelle mäng praegu kõlab. Esimesed tuntud altsaksofonist olid džässi mustalt pooluselt Don reetmann, kes elas aastail 1900 kuni 64 ja paistis rohkem silma heliloojana, arranžeerija ja orkestrijuhina kui instrumentalistina valgete muusikute hulgast aga eelmisest aasta noorem Franki trambover, kes mängis C häälestuses saksofoni ning Jimi toorsi, kes oli populaarne orkestri juht. Mõlemad surid 50.-te aastate teisel poolel. Kolmest mainitust näitas Chemi torsijanud altsaksofonist hinnavahest. Kõige rohkem ei avaldanud aga oma mänguga järeltulijaile erilist mõju. Rohkem siis juba Frank trambover, kelle soolokene mäe Q palas Singing pluus rohkesti jäljendamist leidis ja tramboverist kaheksa aastat noorem Lester Jang olevat kandnud õpilaspõlves seda soolot oma saksofonikastis. Kuuldud soolo oli mängitud 1927. aastal. Alles svingmuusika populaarsus perioodil avastati altsaksofoni kui soolopilli võimalused. Tollal valitses kolmest altsaksofonist koosnenud triumviraat Willis, mis veni kaarte ja Johni otšis kõik kolm mustad muusikud ja peaaegu ühevanused sündinud 1906. ja kaheksanda aasta vahel. Kuulsaimaks sai neist viimane Johni hootšis, kes mängisid Youcellingtoni orkestris aastal 1928 kuni 51 ja 1955 kuni 1970, millal vikati meeste järele tuli? Vahepealsed neli aastat juhatas Fotšis oma orkestrit. Tema ongi Charlie Parkeri kõrval jäänud kõige omanäolisemaks Alt saksofonistiga, kelle rohkete klissandodega ereda meloodia joonega soolosid juba paari takti järel tunda võib. Ühtlasi on ta üks neid džässmuusikuid, kes oskavad pinget hoida, seda alles kulminatsioonis vabastada. Nähes õige nurga alt pala tervikulist ülesehitust, kuulake Johni Hodgesilt, Ellingtoni pala prelüüd suudlusele mängitud Wellingtoni orkestris, kuuekümnendail aastail. Praegu juba 76 aastane penikaarte on suurema osa oma talendist pühendanud komponeerimisele ja Ranseerimisele, olles üks silmapaistvamaid arranžeerija džässmuusikas. Nagu ka varem mainitud don rööpmann. Siiski on kaarter püsinud pea kogu oma karjääri kestel hinnatud solistide hulgas märkigem peale muu, et kuigi altsaksofon on tema peamine instrument, puhub ta paljudel plaatidel meisterlikult ka tenorsaksofoni klarnetit trompetit, trombooni. Teda Hoyczessiga võrreldes võiks öelda, et nad on omamoodi vastandid. Hodges eelistab tumedaid mela hoolseid tundeid. Kaarteron rõõmus, helge natuur. Valisin temalt praegu näiteks sama pala, mida äsja mängis John nihotšis. Ütlen kohe pean esimest versiooni täiuslikumaks. Kuid huvitav on ka kaarteri tõlgitsus. Ta enese arranžeeringus. Kolmas mainitud triumviraat altsaksofonist vilis, mis elas aastail 1908 kuni 1967 ja sai tuntuks timmilanspordi orkestris, kus ta mängis 11 aastat kuni 1941. aastani. Hiljem oli ta Harrytzeemsi Chuck Wellingtoni ja pilli meie orkestrites juba need nimed näitavad, kui hinnatud muusikuga oli tegemist. Kuulake vilismissi mängimas koostrumbonistwick, Dickensoniga aastaarv on arvatavasti 1946. Alguses kuulete omamoodi trombooni saksofoni, kahekõnet, seejärel soleerivad mõlemad muusikud üksteise järel. Enne tromboon siis villis, mis altsaksofon-il. Kolme äsja kuuldud muusikut, Johni, Hodžespennegaarteria villis, mis olid siis need, kes andsid tooni enne seda, kui Charlie Parker esile plahvatas, muutes kiiresti kogu kohtumise mitte ainult altsaksofoni vaid üldse saksofonimängu ja mitte ainult saksofoni, vaid ka kõigi teiste pillide mängu džässis. Sündinud ja kasvanud Kansas Citys perekonnas, millest isa oli lahkunud, jättes ema üksinda poega kasvatama pole Charlie paaker oma eeskujudena nimetanud äsja mainitud kolme saksofonist sti, kes tegutsesid peamiselt New Yorgis. Ema hellitas oma ainukest poega piiritult ja rikkus lõpuks ta iseloomu niivõrd, et kõik, kes tundsid Charlie Parkerit, ütlesid, et see oli inimene, kes oli harjunud ainult võtma, mitte kunagi andma Bristoli Parkeri ema üks väheseid õigeid tegusid, see, et ta vaevaga kokku kraabitud 45 dollari eest ostis pojale vana logiseva saksofoni mis sattus geeniuse kätte ja võimaldas sellel oma geniaalsust tõestada. Kuigi Charlie Parker on oma õpetajana maininud kohaliku saksofonisti vastajaks missi, läks see õpetus vaevalt kaugemale sõrmestuse kätte näitamisest. Kõike, mida Charlie Parker oskas, õppis ta ise. Silma torkas juba seegi, kuidas ta huulikut suus hoidis etet poole toru Salumise huulega mitte, tahab poole alumistele hammastele tõmmatult nagu sajandeid varem oli kõigi klarnetiste tatud. Charlie Parker sai teada, et olemas on 12 helistikuma sooris ja sama palju Minooris kuid ta ei teadnud, et džässis kasutatakse neist ainult nelja-viit. Kõige vähema arbumärkidega kõige lihtsama Ablikatuuriga. Ta harjutas kõigis helistikes ühesuguse hasardiga ja vist oli see üks põhjus, miks ta hiljem mingeid tehnilisi raskusi ei tundnud. Seetõttu oli ta edasijõudmine kaunis aeglane. Üks biograaf on kirjutanud, et ta oli nagu pime, kes püüdis kokku panna tükkideks saetud pilt. Kõigile on teada tema probleemid uimastitega, mistõttu tema ansamblipartnerid tihti vahetusid. Temale ei võinud kunagi kindel olla, kas ta ilmub välja või jätab tulemata. Ja ometi kõigi selle kiuste, mis oleks pidanud tegema ta üheks vihad tuimaks muusikuks võitis ta tohutu autoriteedi. Oma erakordsete muusiku võimed ega tema pärandist võib võtta peaaegu mis tahes pala kui see pole just mängitud mõnel haigusperioodil, millal ta oli ilmses alavormis. Stuudios kontserdilaval restoranis, ükskõik mis tingimustes mängitud heliülesvõtted on kõik tehniliselt säravad ükskõik kui kaela murdvalt rasketesse, käikudesse, kaisukelduta. Parkeri vastuolulise isiksuse võtab kokku James Lincoln Collier järgmiste lausetega. Mida võime me öelda inimese kohta, kes näis olevat täiesti võimetu arvestama kellegi tundeid peale iseenese ja kes ometi võis teha muusikat, mis tõmbas kuulajaid nagu magnet? Kuidas võib kunst olla nii kaunis ja kunstnik, nii ebameeldiv? Siin ongi üks tõde kunsti kohta. See kasvab sageli välja kunstniku püüdest öelda seda, mida ta tegelikult ei taha välja öelda tundes vajadust rääkida, kuid kartes sõnu, leiab ta oma kunsti sümbolites vahendi rääkida, nii et ta isegi ei tea, et ta on kõik oma südamelt öelnud. Ta petab ennast, sest kui ta on suur kunstnik, mõistab kuulaja teda ta enese kiuste. Kõik see armastus, sõprus ja heldus, mida Charlie Parker keeldus eneses möönma, voolas välja tema sõrmedest. Võimetus leida sidet teiste inimestega on harilikult saatuslik ja nii oli see gabarkeri puhul. Kuid kes võib öelda, et see oli raisatud elu. Charlie Parkeri kohta on öeldud, et ta leidis endale nii palju jäljendajaid, et ta oleks võinud pea kõik nooremat saksofon eestit plageerimise pärast kohtu alla anda. Vahest kõige lähemal originaalile oli paakerist neli aastat noorem sonistit, kellega isegi lesbi hiljem koostöös asus, kui paar keriga liiga raskeks läks. Hiljem mängis Stit peamiselt tenorsaksofoni. Järgnev soolo on aga mängitud koost isegi lesbiga 50.-te aastate lõpul. Sonistit suri 1982. aasta suvel. Üks neid, kes arenes oma rada mööda, oli Charlie Parkerist seitse aastat vanem postik nüüd ka juba ligi kaks aastakümmet manalameeste hulgas. Tema siirdus pärast 1940 viiendat aastat oma bändiga rütmibluusi valdkonda ja paistis silma omapärase tooniga. 1944. aastal Charlie Parkeri esiletuleku ajal kõlas tema mäng Lionel Hamptoni orkestris. Nõnda. 40.-te aastate lõpul kerkis niinimetatud jaheda džässistiili viljelejatel hulgas esile uus täht halt saksofonist liikonits. Küllap oli temagi põhjalikult Parkerit uurinud, kuid tal jätkus lennidristano andeka õpilasena iseseisvust oma stiili väljakujundamiseks. Küll on mõned kriitikud arutanud, et konitsei mäng kõlab rohkem nagu uurimus sellest, kuidas tuleks mängida mitte tegelik mängimine ise. Kuid politsei peaaegu ilma vibratot, ta kuiv ja säratodoon, tema omapärased pausidega, fraasid ja hoidumine üle arusest lüürikast on leidnud ka palju tunnustust. Kuulake liigonitsi mängu 1961.-st aastast, millal ta plaadistas kontrabassi ja trummide saanud. Charlie Parkeri konitsi vaheliseks nähtuseks peeti art Peplerit suurepärase tehnikaga altsaksofonist kes paistis alguses silma Sten Kentoni orkestris, plaadistas, aga ka paljudes teistes koosseisudes, oli vahepeal aastaid muusikast eemal ja tegi möödunud aastakümne lõpul hiilgava Kambeki. Suri aga 1982. aasta suvel. Siinkohal üks tema soolo shelli männiansamblist 1951. aastal. Art Pepper kuulus muusikute grupp, keda seoti niinimetatud vest koostiitšassiga. Sinna kuulusid veel Alt saksofonistiga vaat Schenk Lenini Hous, hõlb Keller ja poolhoon. Viimane esines möödunud suvel oma kvartetiga NSV liidus. Nende saksofoniinstituudi juures oli liig konitsi mõju suurem Parkeri omast kõige otsesemas koonitsei järglaseks sealjuures aga ka oma individuaalsete joontega, peeti 1977. aastal surnud pool teesmondit keda kõige rohkem tunti tee pruubeki kuulsa kvarteti liikmena. Kunagi ütles pool Desmond, et ta tunneb end äärmise konservatiivina ajal, millal džässis on läinud moodi võimalikult inetult mängida. Tema lipukirjaks oli iluhingerahu ja õrnus ning seda väljendas alati ka tema muusika. 50. aastal kerkis esile hulk andekaid altsaksofonist, keda me siinkohal Younan vaid nimetada Charlie Mariano luu, Donaldson, Leoraid, Jacky McQueen, kiigi Crais, soni kris ja teised. Neist sai tuntuimaks Julian ärelei hüüdnimega känonbool kahurikuul. Temast tuli Charlie Parkeri koolkonna tähtsaim jätkaja, kelle mängu iseloomustas tugev rõhutatud biit, ladus tehnika ja väga loomulikult köitvalt mõjuv improvisatsioon. Ühtlasi oli Aderleiga see, kes haar popile liitis, souli ja funki element. Kenal pool äreli suri 1975. aasta augustis, olles tollal üks autoriteetsemaid Altsaksofonist džässmuusikas. Tema mängu kergusest ja vabadusest annab põgusa mulje katkenud Preieme palast, laim, Hous pluus. Mängitud 1961. aastal koos John koltzureiniga. Omast kohast on üllatav, et Charlie Parkeri pärandi kõige püsivamaks järjekindlamaks jätkajaks on osutunud valge muusik, 1931. aastal sündinud fil uuds. Sealjuures õppis ta nagu koonitski leni Drysdano juures ja oleks loogiliselt pidanud kalduma õieti suunda, mille valis liigonits. Film on olnud aastaid tegev Euroopas 1962. aastal mängistabennikud meni orkestri koosseisus ka NSV liidus. Kuulake, temalt on reetmani ballaadi, olen sulle hea, mida ta tõlgitseb mõõduka tundelisusega liiga pakse värve kasutama. Üleminekufiguuriks saali paakeri stiililt vabale Tšassile sai aastail 1928 kuni 64 elanud Erik dolfi kes oli 60.-te aastate silmapaistvamaid moderniste. Märkimisväärne on tema koostööd šarzmingusega, mis tähistas pidevalt uue otsinguid. Éric dolfi mäng võib mõnelegi tunduda metsikuna. Oma nootide küllusega on see vahel kui maruhoog sealjuures aga ei kaotada, kontrolli oma kavatsuste üle. Ei puhu tühja, nagu pillimehed ütlevad. Nõnda mängis Erik dolfi teisel juunil 1964. aastal Hollandis antud kontserdil. 27 päeva hiljem viis liiga hilja avastatud diabeet ta hauda. Dolfist mitu sammu kaugemale astus altsaksofonist Pruulmann sündinud 1930. aastal mänginud mõne aasta rütmibluusibändides, asutanud 1957. aastal kvarteti koos trompetis Don Cherry ka ja saanud sellega tunnustatud vaba džässi algatajaks. Muusikas on Anett Kuulmann läbinisti autodid akt peale alt ja tenorsaksofoni õppis ta mängima viiulit ja trompetit. Oma improvisatsioonidel ehitab ta igasugust harmoonia alust, samuti läbivat džässi pulssi ning konventsionaalset meloodia joont. Nõnda algab Kornet kuulmani kaht LP-plaadi poolt hõlmav teos. Chapaka süüt. On need kuulmanil on nooremate muusikute hulgas pikk rida altsaksofonist testi järglasi piirduge nende nimetamisega viron Allen, Marshal, Allen, Giuseppe Logan, soni, Simmons, Marian Braun, John Chicai, Roscoe Mitchell, Anthony prakton, Joseph Charman ja teised. Niisiis on altsaksofonist saanud üks džässimodernistid lemmik Pille. Teisest küljest on aga viimastel aastatel süvenenud tendents kasutada seda instrumenti ka džässrockis ja Tšassilikumas popmuusikas peamiselt soolo pillina. Kui 50.-te aastate rock n rollis oli tenorsaksofon pillidest aukohal, siis tänapäevases diskomuusikas pürib sellele kohale altsaksofon. Hea näitena võib siinkohal tuua tõusujoones mineva altsaksofonist-i 30 viieaastase Rich kooli kelle soolopartii Manhattan Transfer palas konformatsioon on tõeline pärl. Lisage sedagi, et selle pala teema on pärichali paakerilt ja see kõlas käesoleva saate alguses. Järgmisena kohtume tenorsaksofoni istidega, seda kahe nädala pärast.