Minul olid mõned ribi versilised laulukesed üles kirjutatud varimini. Kõige esimesed märkused tegin 1904. aastal, kui ma käisin veel endise orajõe valla kabli algkoolis. Sealne koolijuhataja Jaan Martinson rääkis meile kord klassis, et on olemas üks Jakob Hurt kes kogub vanu rahvalaule. Ja mina olin oma emal ja isapoolselt vanaemalt kuulnud mõned regi versilised laulul ja märkisin need siis üles, aga minul ei olnud aimu, kes see hurt on või kuskohalt on või kuhu neid saata ja nii need lehekesed jäid mul alles hiljem. 1909. aastal märkisin ma oma emalt veel üles paar pikemat laulu nimelt kari kadunud ja arg kosilane. Aga jälle ei teadnud kuhugi saata, siis ma juba teadsin, et Hurt enam ei ela. Eesti rahvaluule arhiivile praegusele kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnale hakkasin kirjalikke teateid saatma 1932. aastal. Kuidagi ajalehtede kaudu sain teada, et niisugune asutus on olemas. Ja siis ma sinna saatsin, teadsin ja kuulsin ja mida ma koguda suutsin? Teie kirjapanekud on murdeliselt väga täpsed. Kas te ei olnud juba varem murde kirjapanekuga tegelenud? Jah, murdilise kirjapanekuid hakkasin ma tegema emakeele seltsile 1921.-st aastast ja kuna rahvaluule osakonna juhistes ka oli öeldud, et soovitav on kirjapanekut teha murdeliselt, siis ma seda ka tegin. Emakeele seltsile sattusin nii kirjasaatjaks jälle ajalehe kaudu. Selleaegses ajalehes sotsiaaldemokraat ilmusid professor Andrus Saareste küsitluskavad murdesõnade kohta. Mina hakkasin neid vastama ja sellest tekkis side emakeele seltsiga. Ja see on püsinud, see on püsinud praeguseni. Te vist olete kogunud ka etnograafilist materjali? Jah, aga seda olen ma saanud vähemgi etnograafiline materjal, tema nõuab mõnes kohas ringi käimist ja kohapeal asjade ülevaatamist ja iga kord ei ole selleks parajat aega olnud. Te olite väga kaua seal õpetaja ja teie organiseerimisel on ka õpilased kogunud rahvaluulet. Minu juhendamisel kogusid õpilased mõni kava järgi näiteks kohamuistendite kogumise võistlus, kas see oli 1938. 39. aastal ja siis said mõned õpilased nõnda ütelda kohtadele üks leo, norra kallas oli seal minu kaugem sugulane siis mu enda tütar Aino mees alu ja mu õetütar Maimu kalmuk. Need said siis nagu tunnustusi, et nad olid hästi kogunud jem õpilaste kaudu olen kogunud küll ka etnograafilist materjali sel teel ette hektograafil Payundasin küsimus kavad, andsin õpilastele koju küsitlemiseks ja kus oli vajalik seal käisin siis ise üle vaatamas vinüüli küsimas. Teie peres on veel teisigi rahvaluulekogujaid ja kõik vist on teist inspiratsiooni saanud. Minule järgnev seitse aastat noorim õde Anastasija kalmu kolm küll minu juhendamisel hakanud aga kõige noorem õde endaga, temal on ise omal algatusel. Kõige rohkem mäletan kõige vanimate jutustajat Liisa rääk kes oli sündinud 1008. ja 56. ja surin 1940.. Temalt ei olnud küll rahvalaule palju, aga temal tuli häid mälestusi endisaegsest eluolust ja külaõiguskommetest. Oma isalt ja emalt muidugi küsisin kah, nii palju, kui sain ja hilisematest jutustajatest oli lehera tähendus. Sündinud oli ta 1873. ja suri nüüd 1970. tema oli surmani selge mõistusega, hea mälestusega ja jätab viimastel eluaastatel oli pime ja siis oli tal heaks meeleks, kui ma sagedasti käisin ja ta rääkis meelsasti, mida ta teadis. Praegu on vist kõige parem jutustaja laulja Liidia Stranson. Jah, jutustaja, laulja liidiostranson on mitu head pala andnud aga üldse niisugust teisi silmapaistvalt häid jutustajaid praegu oli. Surm hoolitseb selle eest, et maailmajõel. Aga teil on õnnestunud ka vanade suurte laulikute kohta veel häid andmeid saada. Kas te neid lugusid kepi kadrist veel mäletate? Kepikaadrist rääkisid vanemad inimesed kõik ja minu oma ema rääkis, ema oli just kepi kadriga ühes olles hakanud laule neid Vegiversilise laule kuulma ja meelde jätma. Emal oli väga hea lauluhääl. Ema tädi. Oli abiellunud kepiga triiv vennaga ja selles pulmas oli ema esimest korda kepi kadrilaulu kuulnud ja oli kaasa laulnud ja pärast perekonna pulmadesse ristiksetelt. Kadri oli ise teda võtnud endale paarimeheks laulma. Ema rääkis nii, mina ju neid sõnu ei teadnud. Kadri laulis ise Ühe rea üks kord üksinda ja pärast laulsime siis kahekesi koos. Kas ema neid laule veel viisiga mäletas ka ja aga äkki mäletate veel praegugi? Ikka mäletan kepi kadrilauludest üks laul on näiteks see kena siidisundi lindu. Kui Kadri laulis ära esimese osa keeennovski Disulgee pindu, siis nad hakkasid üheskoos vaat loovalt luuli kena siidisulge lindu, lendas meeniegoppelisse vahast luu valt luuni, len ras meie Koppelisse säält tema lendas õunaaeda, vaat luupart luuli sealt. Nõnda see õunaaeda lendas hõbepõõsa peale, vaat luu varsruuli lendas hõbepõõsa peale. Hõbe ei võtnud armastada, vaat luu vat luuli hõbe ei võtnud, armasta tahab, lendas kulda kaasa. Vaat Luubart luuli lendas, kuul tabab õõnsa peale. Kuld ei võtnud armastada, vaat luuvart luuli. Kuld ei võtnud. Aasta ta lendas sinitiiba peale. Nõnda siidipõõsa peale siis see võeti konstada vaat luuvart luuni. Seitse võttis armee aasta, ta hakkas pessa keeta oma vaat luu vat luuli hakkas pesa ehitama. Me moorusmerd saaburust, vaat luuvart luuli. Roost metsapurust hakas moone Eeemmuuneemaide, vaat luu, vat luuli hakkas, on ema ema. Haudus välja kolm poega, vaat luuvart luuli haudus välja kommipoega. Eks oli kena käia, sa lindu, vaat luuvart luuli üksolidena kesalindu, teine lahkelaneelindu, vaat luuvart luuli, teine lahkela lindu, kolmašeedi sulgee lindu, vaat luu vat luuli kolmas siidisund, hell hindu. Sellel laulul oli nagu oma Etti viigis. Teisi laule ema sellel viisil enam ei laulnud. Aga teine piison midagi epi Kadri oli laulnud kõikidel lauludel, millele oma Etti viis puudus. See viis kõlaks nõnda. Läksin mina metsakõndi Emaie ja siis kahekesi laulsid koos teist korda läksin mina metsakõndi, Maigi läksin mina. Maie, mis mina metsas tee, seda leidsin, mis mina metsas tee, seda leidsin. Leidsin salga saare poida, leidsin salga saareboida teise sal kaasa raha, kui ta teise songaa Saarapoida. Kolmanda maago Laapoida, kolmanda oma kook, Laboida, neli anda oma neidu syyda. Neljanda oman Ehidusida. Mina tahtsin vahtra. Just mina aga vahtisin vahtravarjust. Ka varjust ei olnudki uuringust juurde minna, ei olnud julgust juurde minna, südant sülle haarata, seda arteis enne. Kurba meelile Ena keeli kurba meeli leinakeeli isa küsis emakeel siis isa küüsis, ema küüsis, mis saab nutta poega, noreemissa nutab poega Noori missal Einud lapsee noori missa, leilinud lapsi ja noori. Ning mõistsin, kostsin vastu. Mõistsin, koostsin vastu. Nismina. Nurtaani saab teene, mis mina nutan, saake Jane, mis mina, leinan pakenemismina Leima ema geene läksin mina metsakõndi, Emai läksin mina metsakõndi mai hommikul lagul kuumai Ehommi kulla kuuma. Ei mis mina metsas tee, seda leidsin, mis mina metsas tee, seda leidsin. Leidsin salga saare puhida, leidsin songa soo reboida. Ei see saun ka, Saara, kui tahate salga Saarapoida, kolmanda Mago Lapuy, ta kolmanda mako Laboida nelja vähendama, neidusid on EL-i anda oma neidusid, ta vahtisin, mina vaatasin vahtrajuust, vahetasin Minawa siin Vatraavari juust. Pelgu teen pihlaka varjust, pelgutin Pilhla kava varjust. Ei olnud julgust juurde minna, ei olnud julgust juurde. No seda ma teen, selle haaravad taas sööda. Ei, sellega haarata. Ei saa, mõistis kohe uuesti ja siis mõistis kohe egoestjas, ära nuta poega, noori ära nutta. Poega noori, ära leinalapsi, noori ära Leima lapsi, ori, võtame head, hoiame juut võtta meie oma Heathy, Eneyniud Tammeka, köidame neiu, et võtame köied, köidame neiut, võtame kössi, püüame Enn juut, võtame püssi, leiame neiud, mina aga mõistsin, ostsin vastu. Oh jal hoida okei, al-Quaeda, Jelbrita ohi alfa hoida, yell köita, Eegaakivissil küüetava, ega Pyriscild õietava. Hoiad hoidkuugova puust kinni, Ohiothoit kõhuga hobust kinni, köied, kirikukoor, praod kinni, köied köikum koormat kinni. Ta ebaslai, allun ta kinni, taevas lai, allun ta kinni. Pilve Pikaadich kinni, pill veel pikk maa kinni, see laul arg kosilane on emal ütlemise järgi ka kepi kadrilauludest. Kas ema seda sageli kodus laulis, kuidas see teile nii hästi meelde jäi? Mulle jäävad laulud, sõnad ja viisid kaunis kergesti meelde, kuni ma veel koolis ei käinud, laulis ema kodus alati neid regi, versilisi Lauli ja teisi endisaegseid külalaule ka. Aga kui mina ja varsti ka minule järgnenud vend hakkasime koolis käima ja kui meie tõime siis koju koolis õpitud lauli, siis hakkas emaga sagedamini neid laule. Mida te ja vanaema lauludest mäletate? Vanaemalt mobiilse ei mäleta, aga temalt mäletan paar väikest lastesalmi, viisid on aga minu emalt. Üks on nõndaviisi sõit sõitseezzee le Üleoja onu lehe läbi laanelangu le tüki maad tädile viis versta vennale. Ja teine on, sõida reega, taasta Nonii linna. Too lapsel sai ja toas hai aatsarvilised koogid.