Mis looga me siis alustame, eks me ikka häälejaniga, see on hästi leiaia eestiks sisse mängida. Meil oli siis, kui ma väike olin, talus linaharjad. Ja seal oli siis üks poiss tuli sinna meile linu harima ja tema mängis ja mängis väga osavasti. Ja kus minul läks siin nii väga hinge pillimul põlenud. Aga vaata, tahtsin, meie elasime kaks perekonda ühes ja, ja teistel oli kannel, teistel lastel, kolm last oli seal ja, aga mul ei olnud. Ja mina hakkasin nende kannelt katsuma, aga mulle hakkas ta köige rohkem külgi rohkem kui neil kolmel. Vat nemad mulle kannelt ei anud, kui nad aru said, et mul paremini läks, vat ei andnud enam rannalt siis jäi vahe vahele, siis nende kandlepealike vahel jälle natukene sain harjutada just neid samu lugusid, juust, neid samasid, aga siis vend tuli Bakrono pealt kodu ja tegi mulle väikseid kandle. Kudamina siis teda õppisin nüüd Juhani lugusid, siis Johannesel meheni, karjapõlves oli kammelga ühes luga metsas lõokest võidu tõmbasime, nii et ja siis oli veel ka veel üks juhtumine Jõgeval ja selle vahepeal ei olnud ju mingisugust liiklemist siin Põltsamaal. Ainult postipoiss oli, kes posti vedas isal vigase jalgadega hobune, meil oli ja oli meil tarvis Tartu minna, aga nüüd Jõgevale tuli minna ikke hobusega. Ja siis panime hobuse sinna, aga nüüd tagasi, mina käisin isad viimas ja tema oleks data ja mina tõin hobuse tagasi, siis oli pull kannelfees. Hobust, mina ei saanud sundida. Vaata, kas need jalad olid tal. Jah, ja siis oli mul aega, siis mina jälle mängisin, oleks seda keegi läinud, tüdruk läheb ja. Kõiksugused teod said ära tehtud, siis peale selle tegu jäi teoks, õpitud sai küla kiigedelikke, käisin jah, kas distantsid? Iiki, see kiige oli, valiti sihuke ilus muruline, hästi kõrge koht oli ja keegi oli seal ja seal nad siis teesed tantsisid, kui mina mängisin? Jah küll Jahaku küliaali, kaerajaaniraku jaagu asja, kõiki neid teisi nad veel. Selge, seekord oli õppeti poolkad nüüd kas pilved laiali? Mõju kannel on nihukese nõrga kõlaga, hooli keelelisest ei küsitud, kui paremat põld? Muidugi metsa asja, siis seal ta ei ole, kuigi ta ei pääse mõjule. Jah, aga ei, seal ei olnud kedagi, ma elasin metsa sees, pulmapidusid ei olnud ja sõda tuli peale ja siis niukseid asju mul pahe paar pulma siis nüüd ta ikke sellel ajal osati tantsida neid Nade Nunnesid ja kõiki kus kohalde kodukoht oli. Kodukoht oli Põltsamaalt neli kilomeetrit, kas metsa sees väike majapidamine, Vene mängis kitarre, et vaat siis tuli ilus koor välja, külmeist kitarri mängis tema ja mina siis ei olnud petrooli esimese, kõige esimese maailmasõjaegi olnud petrooli siis kuuvalgel Ta aegadel siis me mängisime nii, et kolme käisime, elasime ema ja mina ja. Sega igavesti ilusat lusti. Üks 35 aastat tagasi, aga ma õppisin siis ma olin. Kümneaastane laps on 70 aastat tagasi. Praegu olete 80 80 ja kõige kurvema aegadel, mis minu elus on olnud, neid on jäämust palju ja, ja, ja väga-väga algasid olnud. Siis oli tema ainus minu lohutaja. Siis inimesed ei saa ju kahte mõtet olla siis mina töötasin selleks minutite tõlkski, kui ma seda pilli katsusin, siis oli see mõte ära, muidu ma oleks inimestele jalgu jäänud. Seda kartsin sedaviisi on ta mul jään seltsiks ja seltsiks ja siiamaale tänaseni täna õhtuni. Mitu kannelt teil on olnud vist kolm, siis oli mul vahepeal üks topeltkeeltega Smuuli Ilus kannel. No küll see andis ilusat taevaliku ajal, et küll see oli hilja pill. Aga lend viis selle omale ja kui kaua see kannel on käinud? Ei tea seda? 15 aastat küll ole. Ja kelle tehtud on? Vist küll üks Põldsama diisli har Tammegi päis külakannel, nii lihtne, kui ta on ühes minuga, see on mulle ajaviiteks onud ja massi ei ole seal. Passidega ma ei mängi, mängin ainult esimest häält, see on niisugune vanem mängimistehnika, vaid hoopis hoopis kõige vanem siis kui ma õige noor veel oli aasta viiene või seitsmenda kuulsingu külapoisid küla vahel mängistega eetilise ametnikuga kraapisid, niiet teemanditega nütikuga tikuga jah, kaste sageli mängite? Ei anna, on läinud isegi viise kuusi ja kümnegi aastat, kus ma ei ole mängida aega saanud. Alati on üks igavene kibekiire, talutööga oli siis kiire ja, ja, ja mitu kohta on läbi käidud elus niiviisi kohta vahetatud. Mitugi ja mitu, aga seal on kõik omad olukord niiviisi, et ei ole aega pilli mängida, vahel vahel võtakski, aega ei ole, läheb jälle mööda. No nüüd teil on aega, nüüd. Nüüd olen vahel mõni mõni päike mänginud mõnikord, kui tuleb meelde ja tuju on. Lapsed ei mängi mitte olla, kyll ärgu mingu üksi tüdrukis, muusikaalne on, ärgu mingu sellele mehele, kes muusikat ei osta. Lastest ei saa mitte midagi, ma mõtlesin. Ei lähegi sihukese mehele, mis, mis, mis pillimängija ei tantsi ja ja ei laula, sai issake, mitte ühte neist omadustest tal ei olnud. Mudeli mees, missugune? Mehine mees, vaatame nüüd edasi, mis lugusid te võiksite mängida, mis te olete siin kirja pannud, Karla külapoiste palka ei taha, nad tegid seal Karla külas ühel laulutüdrukul, leia ise laulisivad, mängis siis teda ja siis mina ei oskanud teda muuks kellelegi iks panna. Kui Maike 100 aastani oleks, mängiks sinna on tükk maad, mine nüüd, ole, mängi kannelt. Seda, seda siis on läinud see minu elu ja olemine seltsiks. On olnud mure ja rõõmude täidis kõigis.