Oli imekaunis suveõhtu seitsmeteistkümne aastane Robert Suumann tuli jalutuskäigult ning istus klaveri taha, et värskeid muljeid helidesse valada. Jälle see teise oktaavi laabemmoll valetab ikka veel pole klaverihäälestajat kutsutud. Ta läks oma murega ematu. Vastu ootusi polnud ema üksi. Tema juures istusid Roberti vanemad vennad ja härrarruuder, kellest raamatukaupmehe ja kirjastaja Friedrich Schumanni surma järel oli saanud tema perekonna hooldaja. Jutt käis rahaasjadest ja hooldaja pöördus noormehe poole. Ma tahtsin ammu teiega tõsiselt kõnelda. Pärandus, mille isa jättis, ei ole suur. Sellest jätkub vaevalt teile hariduse andmiseks. Edaspidi peate ise elatist teenima. Pingutage ended, gümnaasium kiitusega lõpetada ja järgmisel kevadel minge laipzigisse õigusteadust õppima. Aga ema, aga härra Huuder? Isa soovis ju, et ma tegeleksin kirjanduse ja muusikaga. Teie isa oli Fanta, söör, lõikas hooldaja vahele. Kui palju tal endal õnnestus kirjandusega teenida? Ega ta oma romaanidega seltskondliku positsiooni ei saavutanud. Ja teie tahate kõik jälle tuulde lasta? Ei, kuni mina elan ja teie hooldaja olen, seda ei juhtu. Robert suomen oli juba lapsena kodulinnas Chicagos tuntud kui hea pianist ja impraviseerija. Samuti tunti teda deklamaatorina, kes esitas suure eduga lemmikpoeetide Heine ja Bayroni luuletusi ning oma romantilisi värsse. Just enne otsustavat jutuajamist hooldajaga oli ta usaldanud oma päevikule, et ei tea, kumba valida poeesiat või muusikat. Nüüd oli otsust tehtud. 1828. aastal sai Robert Schumanni Leipzigi Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Kuid lätsik kandis sel ajal õigusega muusika, linna nime. Kuuluski vanud House orkester, rohked külaliskontserdid, alaliselt tegutsevad muusikasalongid. Loomulikult sukeldus Suumann muusikaellu, pealegi oli õpetus ülikoolis üpris kesisel tasemel. Järgmisel aastal läks Schumanni üle Heidelbergi ülikooli, mis oli kuulus heade õppejõudude poolest. Tal oli kindel kavatsus juristi diplom kätte saada. Amet leiba ei küsi. Pealegi oleks see tema ema nii väga rõõmustanud. Klaver. Sellest ei kavatsenud ta muidugi loobuda aegapidi jätkuma kõigeks. Kõik läks aga sootuks teisiti. Silmapaistev juuraprofessor Tibo osutus suureks muusika sõbraks ja kutsus ka uue üliõpilase oma kodustele muusikaõhtutele, kus aukohal oli endeli looming. Kuulnud Suumannimängu. Mu noor sõber sind ei ole loodud juristiks. Oleks minul niisugune anne, pühenduksid ma kõhklemata muusikale. Lätsigis oli Radelt suumen õppinud väljapaistva pedagoogi Friedrich vigi juures. Heegelbergis tal niisugust õpetajat ei olnud, siin oli tema ise autoriteet, kelle poole kohalikud muusikud nõuannete saamiseks pöördusid. Mida teha? Järjest vähem suutis Soome nende ette kujutada prokuröri, advokaadi või notari rollis. Ning leidis sealtpoolt abi. Mik kirjutas noormehe emale. Ma võtan endale ülesandeks teha teie pojast rabertist, arvestades tema fantaasiat ja talenti. Ühe suurimaist pianistidest kelle mängus on veel enam hingestatust kui mosselleesel rohkem suursugusust kui Hummelil. See kiri otsustas Robert Schumanni saatuse. Ema andis nõusoleku. 1830. aasta oktoobris oli Suumann jälle läits higis ning algasid igapäevased tunnid viigi juures. Noormehele tundus, et edasiliikumine on liiga aeglane. Ta oleks tahtnud haarata juba tõeliste Virtooside palu. Õpetaja pööras aga tüütult palju tähelepanu tehnilistele üksikasjadele, rangelt süstemaatilise-le edasiliikumisele. Et sellega võib palju saavutada. Selle näiteks oli tema 11 aastane tütar Clara, kes olid tohutu menuga esinenud paljudes linnades. Järgmisel suvel läkski Viik tütrega järjekordsele kontserdireisile Prantsusmaale. Jäänud üksi jätkas Suuman harjutamist topeltenergiaga. Ta oli enda jaoks ise välja töötanud süsteemi, millega lootis kiiremini eesmärgile jõuda. Virtuoosi. Karjäär meelitas liigsest pingutusest, kaotas parem käsi peaaegu täielikult. Liikuvuse. Nooruk ei võtnud seda hoiatavat signaali tõsiselt. Samal ajal kui arst paremat kätt ravis, jätkas ta treeninguid vasaku käega ja tulemus oli sama. Enam ei aidanud vannid, massaaž ega õiged endist jõudu ja painduvust käid ei saavutanud ning unistusele virtuoosi karjäärist tuli öelda hüvasti. Noor muusik ei andunud kauaks meeleheitele. Ta meenutas Beethovenit, kes lõi kurdina kauneid meloodiaid. Temaga on kaotanud ainult võime ise oma teoseid esitada. Seda võivad teha teised. Just helilooja on ju uute teede rajaja kunstis. Virtuoos peab olema vaid tema loomingulise tahte Ustart tõlgitseja. Kohvipuu restoranis käisid koos Leipzigi noored edumeelsed muusikud, kellega sageli liitus ka Friedrich Viik. Arutati kaasaegse saksa muusikaelu küsimusi. Teatrites valitses jagamatult itaalia ooper. Klaverimuusikas pöörati peatähelepanu virtuooslik ele trikkidele, kusjuures välised efektid pidid varjutama sisulist kergekaalulisust. Muusikakriitika oli dogmaatiline, ei osanud näha noori, tõeliselt omanäolisi andeid. Robert suunan esitas muusika kriitikale niisugused nõudmised. Ta on vähe kui kriitikon haritud ning eesrindlike vaadetega muusik. Ta peab olema ka poeet, et mis võiks olla halvem neist ilmetuist fraasidest, millega kirjutatakse kaasajal retsensiooni. On siis võimalik kirjeldada Beethoveni üheksandat sümfooniat. Kantselei aruannete keeles. Kriitik peab lugejale avama teose poeetilise mõtte. Ta peab leidma oma artiklitele meisterliku kunstilise vormi. Sõbrad tuletasid meelde Schumanni artiklit šopääni variatsioonide kohta mis olid kujunenud naudinguga loetavaks jutustuseks ning avanud lugejaile seni veel peaaegu tundmatu noore helilooja loomingu. Siinsamas kohvipuu restoranis sündis uue muusikalehe idee, mida kohe asuti agaralt ellu viima. Raskusi oli palju, kuid noortel jätkus energiat nendest ülesaamiseks. Ning 1834. aasta aprillis nägi esimene number trükivalgust. Nädalaleht, mille väljaandmise peamine raskus lasus üle 10 aasta Schumanni õlul sai juhtivaks saksa muusikaelus. Uus muusikaleht tegi palju ära kuulajate lugejate muusikalise maitse kasvatamisel klassikute loomingu propageerimisel ning kaasaegsete heliloojate tutvustamisel. Ajalehestiil oli värvikas ja elav, tihti ilmusid poleemilised artiklid üht ja sedasama nähtust valgustati erinevatest vaate vinklitest. Eriti huvitavad olid sellest seisukohast artiklid, mis kandsid allkirja. Aabits, Pündler, Tavidi vennaskonna liikmed. Terav ja järsk Florestan, kes armutult Rooskas kõike odavat ja andetud leebe euzeebius, kes otsis ka kehvavõitu teostest üles selle, mis neis head leidus. Nad läksid omavahel sageli vaidlema ning seisastus vahele. Autoriteetne maestro Raro, kelle läbimõeldud ning lakoonilised otsused lõpetasid vaidluse küsimustele David spindlerite kohta, vastasid toimetuse liikmed et nad ei tea neist härradest ise ka midagi. Artiklit saabuvat erinevatest kohtadest. Ja autorid on palunud igasugused pärimised nende isikute kohta ära jätta, ähvardades vastasel korral kaastööst ajalehele loobuda. See oleks suur kaotus, kust leida veel inimesi, kes kirjutavad sisukaid artikleid ega nõua mingit honorari. Need Robert Schumanni mõttekujud käisid temaga kaasas palju aastaid ja muutusid talle nii omasteks, et ajuti ta peaaegu uskus nende olemasolusse. Need kujud leidsid ka muusikalise kehastuse David Pündlerite tantsudes ning süüdis. Karneval. Oma õpetaja Friedrich Weeki tütart tundis Suumann juba sellest saadik, kui tüdrukuke oli alles üheksaaastane. Nad olid head sõbrad, neid sidus suur armastus muusika vastu. Suumann oli liikide majas igapäevane külaline. Olid nad ju õpetajaga mõttekaaslased ja ühise ajakirja väljaandmisega seotud. Kõik oli kena seni, kui ühel päeval avastas isa, et tema neiuks sirgunud tütre ja Robert Schumanni sõprusest on saanud armastus. Noore muusikuga katkestati järsult igasugused sidemed. Isa viis Klara lätsigist ära. Kirja vahetustki ei lubanud ta enam isa armastuse asendus egoismi ja auahnusega. Tema oli tütrest teinud ühe oma aja silmapaistvama pianisti ja nüüd tahtis ta kiivalt hoida teda enda juures. Noorte meelekindlus oli kõigist tõketest siiski tugevam. Läksid aastad. Klara sai täisealiseks, kuid kehtivate seaduste järgi oli abiellumiseks ikkagi vaja isa nõusolekut. Asi oli korduvalt kohtus haru tusel ja kõigist vana viiki püstitatud tõketest ning lendu lastud laimujuttudest hoolimata andis kohus lõpuks loa abielluda. Laulatuse ja esmakordse kosimise vahel oli viis aastat. Need aastad ei olnud Suumannile kerged. Ta töötas palju, kirjutas artikleid ja muusikat. Siiski oli sageli kitsas käes. Tervis halvenes, pidev lahusolu, armastatust ja mure tundmatu tuleviku ees mõjusid tundelisele ja romantilise hingelaadiga, heliloojale samuti raskelt. Suumanni varasemate aastate looming on kõik kirjutatud klaverile, ehkki tema poeesia armastuse juures oleks võinud oodata rohket laululoomingut. Ent mis varem puudu jäi, selle kõik tegid tasa 1840. aasta siis kirjutas Suumann 138 laulu. Siia kuuluvad muu hulgas tsüklid, Mirdid, poeedi armastus, naise elu ja armastus kaks laulude ringi. Need on lihtsad laulud. Muusika on tekstiga väga tihedas seoses, välised efektid puuduvad. Sisu sügavuselt on nad lähedased rahvalauludele nagu Schumanni poolt kõrgelt hinnatud Schuberti lauludki. Merede ääres. Ado. Olen elanud. Naine. Haa, toomas. Schumanni loomingu vald järjest avardus üksteise järel valmisid neli sümfooniat, avamängud, kontserdid, sündisid uued klaveripalad, perekond kassas ja selle tõttu ei saanud Klara suumen kuigi palju kontserte anda. Sissetulekud kuivasid kokku. Robert Schumanni asus innukalt pedagoogi ametisse vastavatud lätsigi konservatooriumis kuid see nõudis liiga palju aega, mida tal oli vaja loominguks. Suomen oli kaua unistanud kapellmeistrikohast hea orkestri juures, mis annaks kindla sissetuleku ja oleks ühtlasi loominguliseks laboratooriumiks. Niisugune pakkumine tuli Düsseldorfis, kuid kahjuks liiga hilja. Tema tervis oli selleks ajaks juba nii otsas, et varsti oli kõigile selge. Schuman niisuguse tööga enam toime ei tule. Robert Schumanni loomingutee katkes siis, kui helilooja oli 44 aastane. Just sel ajal hakkasid tema teosed võitma järjest suuremat tunnustust. Need kõlasid üha sagedamini kontserdisaalides. Schumanni loomingu kõige suuremaks propageerijaks jäi aastakümneteks tema abikaasa Clara Schumanni. Nagu paljud asjad Robert Schumanni elus. Nii tulid kuulsuski hilinemisega, kuid seda püsivamalt, see jäi.