Sekka raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal aga Isamaa, vaadata mulle kunagi eesti lugu. Tere metsaülikool ja ESTO kaks väliseestluse eesti hoidmise märki. Metsaülikooli ja Esto minevikust, olevikust ja tulevikust, räägib välismaal elavate eestlaste keskorganisatsiooni. Ülemaailmse Eesti kesknõukogu amet, kõik esindaja Eestis, Aho Rebas, saatejuht on Piret Kriivan. Esimene metsaülikool toimus 1967, esimene ESTO toimus 1972. Aho Rebas, missugused on teie mälestused? Nendest esimestest te enam päris poisike ei olnud, aga kas te neist osa võtsite? Ei võtnud. Ja aiamaa teeksin kohe väikse paranduse, tähendab 1972, siis oli Torontos ülemaailmsed eesti päevad, siis polnud veel nimi Esto leiutatud, vaid see tuli alles 76, kui oli poolte Morris nimetati Estoksia ja leiti muidugi, et seal on väga hea nimetus ja seda siis kasutatud. Peale seda. Aga no nendel aastatel siis ma ise olin Rootsi sõjaväes, tegin teenistust, õppisin ülikoolis, muretsesin endale perekonna lapsed ja nii edasi, nii et ma olin nagu angascheritud teiste asjadega. Et esimene istung, millest ma osa võtsin, see oli 1980 Stockholmis ja peale seda olen siis võtnud osa 84, Torontos 96 Stockholmis 2004 Riias, 2009 Münsterist 2003, täid San Franciscos, nii et pärast ei jätnud ühtegi vahele ja jätsin 2000 Torontos ja Austraalias ja, ja Melbourne'is 88 92 New Yorgis. Seal ma ei olnudki. Mida esto tähendab või on tähendanud väliseestlastele? See on olnud üks väliseestlasi ühendav suur üritus ja, ja alguses oli ka suur poliitiline tähendus tähendavat eestlased tulid kokku, räägiti, et vähemalt 10000 olija esimeste restodel ja olid poliitilised meeleavaldused, kutsuti kohale muidugi asukohamaade poliitikud ja tutvustati Eestit ja Eesti olukorda ja lisaks muidugi lihtsalt kontaktide loomine ja pidamine, inimesed, kes olid võib-olla põgenikelaagrites varem koos olnud, nüüd said kokku peale mitmekümne aasta aia ja olid suured peod ja kultuuriüritused, kontserdid, teatrid ja, ja nonii, seltskondlik tegevus. Lisaks sellele poliitilisele Kes selle mõtte peale tuli, kas on täpselt teada, kuidas esimest Estot või siis ülemaailmseid Eesti päevi esimesi korraldati ja kes korraldas? Ja see oli Robert Kreem, kes oli tuntud tegelane Torontos ja üldse mitmes organisatsioonis ja, ja seda räägitakse üldiselt nagu tema teene peamiselt, et neid, nendega alustati seal tohutu too organiseerimine tegelikult ja ja neid organiseeritakse ju või organiseeriti mitu aastat ette hilisemad Estoni väiksemateks jäänud ja nii, nüüd eriti kui Eesti jälle sai iseseisvuse. Et siis on huvi nii-öelda, et korraldada suuri üritusi väljaspool Eestit, vähenenud, et inimesed tulevad Eestisse, kus on laulupeod ja festivalid pidevalt. No ma tean täpsemalt selle esimese Stockholmi ESTO kohta, et jälle keskorganisatsioonid, neid oli sel ajal Stockholmis vähemalt neli kes omavahel olid kaua aega tülis olnud, kuna olid ka erinevad poliitilised tagapõhjad ja nii, aga see, mis oli huvitav selles Stockholmi Estoga oli, et need erinevate opeeringute inimesed tulid kokku ja leppisid omavahel ära, et nüüd teeme ühise peo ja, ja sellest algaski nii-öelda parem koostöö eestlaskonna juhtide vahel. Mis oli ka väga huvitav selles Stockholmi Estuga oli, et see toimus suvel 1980, kui oli, räägitakse, et see oli uudiste põud, Rootsis midagi eriti ei juhtunud, aga äkki oli Stockholmi linnas kesktänavatel ja, ja tähendab lossi ees eesti lipud väljas ja inimesed hakkasid tähele panema, et siin juhtub midagi. Ja, ja selle tõttu siis hakati kirjutama Rootsi ajalehtedes palju Eesti kohta ja muidugi selle esto kohta ja nii ja, ja minusugusele, kes on siis Rootsis üles kasvanud, see oli täielik sensatsioon, sest enne seda oli absoluutne haruldus, kui üldse nägi midagi Eesti kohta, Eestit polnud olemas, tähendab rootsi meie teates või nii. Aga siis tuli nagu huvi ja kaheksakümnendatel aastatel, kui siis Gorbatšov sai võimule ja veel tuli Tšernobõl ja glasnost ja perestroika ja kõik need asjad siis ärkas rootslaste huvi Eesti vastu. Ja muidugi, kui tuli, siis laulev revolutsioon ja kõik need sündmused siis kirjutati väga palju. Aga esto oli nagu avapauk rootslastele ja, ja üks suursündmus Rootsi eestlastele. Kui ESTO toimusid erinevates linnades erinevates maades, kas siis tulid ka teistest maadest ikkagi eestlased kohale massiliselt? Ja võiks ütelda küll, tähendab kui olid need esimesed Estod või ülemall seal eesti päevad Torontos, pooltimoliseni korraldati ühisreis Stockholmist, mitu lennukitäit tähendab eestlasi, kes tellisid varakult reisid ja, ja korraldati siis ringreisid ka Ameerikas ja nii ja samuti kui oli Austraalias ja nii siis olid ühisreisid ja lennukeid täis eestlasi, kes läksid. Kes need olid ühed lõbusad päevad tavaliselt ma arvan küll. Nii palju, kui mina olen neid näinud, siis oli jah, üldiselt nii-öelda väga positiivne meeleolu ja paljud inimesed, kes kohtasid vanu sõpru, keda nad polnud võib-olla aastakümneid näinud ja, ja üldse ülev meeleolu sealpool. Oli palju erinevaid üritusi igasuguseid, aga kas oli niisugune kulminatsioonihetk ka, ütleme, et kui siin meil Eestis kodu Eestis oli laulupidude lõpp, alati oli teada, mis seal tuleb, missugused, missugust laulu lauldakse, et kuidas ESTO päevadele. No need on natuke erinevad olnud, aga üks laulupidukooride kontsert on alati kuulunud nii-öelda estokavasse ja, ja siis on tavaliselt ikka palju rahvast, palju lauljaid juba ja nende tuttavad ja sugulased tulevad kohale ja lisaks inimesed muidugi tahavad kuulata neid vanu, tuntud rahvuslikke laule. Tihti on ka korraldatud suured peod, nõndanimetatud galaõhtud või kus on siis korralik eeskava, hea toit ja inimesed uhkelt riides ja, ja on midagi lastelastele rääkida pärast, et et oli ikka väga uhke pidu. Ja ma leian, et teil on päris suur pere, neli last on teil, kas te käisite lastega koos ESTO päevadel? Ei ole käinud nüüd tuleval aastal, siis korraldame ju midagi sarnast, tähendab festivali Stockholmis ja siis mul on kindel plaan kutsuda kõik oma lapsed ja ka nende abikaasad kohale, et nad saaksid ka tunda seda. Aga millegipärast pole sobinud lastele ajaliselt ja siiani. Kui me selle eestivali juurde juba tulime, mis Eestimaal on, mida te korraldada? See on üritus, mis tuli algust tuli pealehe Stockholmi, ESTO tähendab need, kes olid restod korraldanud ja olid sellega väga rahul, Stockholmis leidsid, et Estode vahel peaks olema ka midagi sarnast Rootsis. Mis võiks siis ütleme, rootsieestlaste kultuuripäevad. Just kolm peategelast tulid joteborgi ja tutvustasid seda ideed ja Jöteboris, kõik, kes siis olime nii-öelda aktiivselt leidsime, et see on väga hea idee ja hakkasime organiseerima. Ja sellest tuli eriti sellest esimesest festivalist 1000 eks ole, 83 tuli väga suur üritus, mis oli nii-öelda suurem oma formaadis kui mitmed hilisemad restod tähendab ka suur sümfooniakontsert, mida juhatas Neeme Järvi Jötebori sümfoonia jutt oli ju siis nende peadirigent. Meil oli suur rahvatantsupidu ja, ja rahvapeod ja, ja üldse tähendab see arvasime, et seal oli umbes 3000 inimest koos. Rootsi vaatevinklist on päris palju, aga muidu kui palju on eestlastel, on nad tavaliselt koos rahvas, noor? Need numbrid on ju väga ümmargused, aga räägitakse, et 10000 ringis, alguses, aga nüüd viimased Estud näiteks. Ma olin minust oli siis 2009 ja see oli ju kohe kui finantskriis oli alganud ja, ja seal vaatasime, et võib-olla 1000 inimest kõik kokku. ESTO-dega on ju pärast Eesti taasiseseisvumist ikka räägitud ja arutletud selle üle, et kas Estot sellisel kujul on vaja, räägiti, kui oli San Francisco s 2013, siis oli viimane. Aga tegelikult. Ühest küljest kannab see Rootsi eestlaste Eestimaal ilmselt seda esto vaimu edasi ja ma kujutan ette, et tulevad ka üle ilma eestlased kokku ja teisest küljest korraldatakse ikkagi veel üks ESTO. Jah, et nüüd on kavas 2019 teha ESTO Helsingis ja siis viia Tallinna ja midagi sarnast tehti ju juba 1996, kui oli kõigepealt Stockholmis ja siis veidi Tallinna ja lõpetati Estod ära väga pidulikult ja ametlikult, aga nagu siis hiljem on arutatud, et keegi ei saa keelata kellelegi restod korraldada, et see nimi pole kaitstud. Ja üleüldse on, tähendab ülemaailmne Eesti kesknõukogu, mis on siis kõikide keskorganisatsioonide väliseesti keskorganisatsioonide katusorganisatsioon? EKN on ju otsustanud iga kord, et kus ja kes teeb pestot nii-öelda ja, ja nüüd on ühegaaenn lõplikult ütlenud üha enam ei vastuta millegi eest, jah, ja et see olgu viimane tehke mis tahate, aga, aga on alati olemas need organisatsioonid ja inimesi, kes leiavad, et ikka tuleb pestot teha ja, ja see on meie peamiselt väliseestlaste üritus ja meil on vaja kokku saada ja nii edasi. Aga keegi ei tea, mis selle, mis edasi tuleb. Ja selle Helsingis ja Tallinnas toimuva ESTO kava ilmselt ei ole veel teada. Teie teie eestivali oma küll. Suurtes joontes ja meil on ju veel aasta aega, enne kui festival toimub, aga me töötame selle kava kallal ja palju on juba selgunud. Nii olgu siis Stockholmi või Tallinna või Helsingisse, tuleb palju eestlasi kokku üle ilma kas nad ka ühise keele leiavad. Räägitakse, et teie oskate rääkida nii, nagu räägivad rootsieestlased, nagu räägivad Austraalia eestlased ja teisedki veel. No üksvahe on puhtideoloogiline, võiks ütelda, et ma mäletan, kui ma kunagi 60.-te aastate lõpus olin esimest korda Saksamaal jotokory eesti meeskooriga oli suur mingi Euroopa eestlaste laulupäev ja seal peeti kõnesid, mis olid nii marurahvuslikud ja vihased, et ma pidin tooli pealt maha kukkuma, tähendab, niisugust kõnet ma polnud Rootsis kuulnud, kuigi me kõik pidasime ennast kuidagi vabadusvõitlejate, eks ja, ja kõik olime nii-öelda väljas Eesti vabaduse eest, aga seal oli kohe nagu mõõgaga verivaenlase vastu ja, ja ja nii need ja ka kui kohtab Ameerika eestlasi, siis see kohalik nii-öelda keskkond ja poliitika ja kõik see mõjutab Kaislaskonda, nii et Rootsis. Me oleme elanud sotsiaaldemokraatliku valitsuse all väga kaua ja seal peab kõik olema nii väga paras ja mõõdukas ja nii ja naa. Ja, ja, ja loomulikult ka paljud eestlased hakkavad mõtlema nii ja on harjunud selle nii-öelda maailmavaatega. Nii et seal on teatud erinevused, oleneb, kellega rääkida üldse nii, aga siis muidugi keeleliselt ja kindlasti panite tähele, et minu keel on õpitud, Rootsis ei ole nagu tavaline eesti eesti keel. Kuigi ma pole nagu Eesti koolis käinud, aga ma olin ise Jötebori eesti kooli direktor mitu aastat, nii et pidin õpetama seda oma eesti keelt teistele. Loovad ja, ja see on ju loomulik mõju keelele, kui oled kaua teises riigis keskkonnas. Tore, et see Eestis kõik kokku saab. Nii, aga nüüd lähme nüüd täitsa ülikooli juurde, kui palju metsaülikoolis nalja sai? Seal tehti muidugi pidusid, kaelsus, see metsaõlide kohta ülikoolide kohta on kirjutatud päris mitu raamatut. Üks anti välja Kanadas paar aastat tagasi ja, ja mis väga mahukas, mis annab ülevaate ka metsaülikoolides. Soomes on tehtud mõned ja nii. Päeval on päris tõsised loengud, seal tihti tehakse ka lihtsalt niisugune hobitegevust, huviringid, tehakse käsitööd Eesti pärast ja nii, aga õhtul muidugi pidutsetakse öösiti ja, ja tarvitatakse päris palju alkoholi. Aga mitte nii, et keegi läheb ebameeldivaks, seda ma pole kunagi näinud, aga et andekad inimesed istuvad koos õhtuti ja, ja, ja muidugi, et visatakse nalja ja pidutsetakse, täitsa ülikool on siis olnud täiskasvanutele või noortele. See on mõeldud üldiselt täiskasvanutele, aga kuna seal on ka siis keskeas täiskasvanud, siis nad võtavad oma lapsed kaasa. Ja vähemalt Rootsi metroodel, nagu neid kutsuti metsaülikool Rootsis kokku liidetud, sest metrood seal oli ka minitroo, et oli nagu lasteaed, et vahest oli seal kümme-viisteist väikest last ja, ja nendega tegeleti ja, ja ka siis. Et metsaülikool on siis üks koht keset metsa, olgu siis Kanadas, Rootsis või ka Eestis, praegu nüüd kus inimesed tulevad kokku ja saavad targemaks, see nagu õuesõppe tänapäeval. Ja seda on nimetatud, et need metsa oli, olid, on, ütleme, haritlaste, teadlaste, kultuuritegelaste vaidlusklubid mõni ja, ja vähemalt Rootsis. Ja minu teada ka Kanadast tuli algus sellest, et oli ütleme, erinevused maailma erinevate põlvkondade vahel. Kui vaadata nii-öelda minu vanemate põlvkonda, nii et esimesed pagulased, kes tulid ja nii nad olid enamasti väga konservatiivsed ja, ja meiesugused, kes oleme siis üles kasvanud välismaal meie silmaring leiame ise, muidugi oli vahe laiem aga, aga maailmavaade tihti natuke liberaalsem ja, ja Eesti nii-öelda vanade organisatsioonide kokkutulekutel ja niisiis oli kindlad ained, millest võis rääkida ja millest mitte ja, ja mõnda asja peeti väga halvaks ja nii edasi, aga metsaülikoolides oli see nii-öelda palju rohkem lubatud, kõiksugu erinevad vaated ja, ja kaaslased, liberaalsemad ja, ja isegi vasakpoolsed vaated ja nii arutati avameelselt poolt ja vastu ja, ja tõesti ei olnud neid tabusid, et millest ei tohi rääkida, kes need õpetasid, rääkisid? Oi, nende kohta on mul isegi pikk nimekiri kusagil. Aga üldiselt see jäi koju. No seal Kanadas, seal on olev trass. Vello Soots, Toomas Merilo. Praegu on seal Maimu Mölder, kes asja Rootsis, Jaak Maandi, Enno Klaar, Jüri-Karl, Seim üldse, vennad, Seimid, Jaan Seim ja no ja, ja minu vend Hain, aktiivne olnud. Seal seal olnud tohutult palju tähendab haritlasi. Niikaua kui Eesti oli okupeeritud, no siis oli lääneriikides. Nii-öelda heaga. Ja tõesti, see oli väga huvitav kuulata nende loengud nendega arutada ja, ja said hästi, vähe targemaks. Te olete ise nii õppinud metsaülikoolis kui ka õpetajana metsaülikoolis ja ma, ma olen pidanud ettekandeid Rootsis arvan kahes metsaülikoolis ja ka ju, kui oli 1989 siin Käärikul, siis ma rääkisin eesti tudengielust Rootsis mida mind paluti siis teha, kuna ma olen ka tegelenud siis nii-öelda peamiselt Eesti üliõpilaste seltsi raamides ja, ja üliõpilaskonnas, Jöteboris ja minu noorusajal korraldasime seal uhkeid üritusi pidevalt. Nii, aga palun, rääkige nüüd vikerraadiokuulajale ka Eesti tudengielust Rootsis. Ei no kõik need akadeemilised korporatsioonid ja seltsid, mis olid Eestis olemas, nüüd keelati ära nõukogude ajal, aga need ärkasid jälle ellu väljaspool Eestit. Ja, ja endised siis või noh, vilistlased, kõiksugu orientsatsioonides, nad lõid oma koondused ja, ja, ja varsti oli kontaktvõrk üle terve terve maailma, kus need oli olemas. Nagu öeldud, et mina tunnen paremini Eesti üliõpilaste seltsi ja, ja meil on ju olnud pidev kontakt globaalselt ja kui Eesti jälle saavutas iseseisvuse, siis välismaalt aidati kaasa, et uuesti nii-öelda alustada nende seltsidega siin Eestis. Ja, ja need on olnud ka niisugused tähtsamad kohtumispaigad, kus inimesed saavad kokku ja, ja, ja no jälle arutame Eesti olukorda, omaenda muresid ja korraldame suuri pidusid kokkutulekuid ja nii et on jälle üks võimalus kokku saada ja hoida eesti keelt ja kultuuri. Siis Rootsis elavad tudengid, kes õppisid eestlased, kes õppisid Rootsis kõrgkoolides kogunesid niimoodi ka omasoodu veel lisaks seltsidele ja muudele üritustele. Ja väga mitmed näeme kindlasti eestlaste hulgas, nagu igalt poolt. Selle poolest, et nad püüdsid väga hariduse poole ja, ja pagulased välismaal ka said aru, et kuist tahab kuidagi nii-öelda jalad alla saada ja nii siis on haridus väga tähtis ja, ja lapsed saadeti koolidesse ja toonitati. Et haridus on tähtis. Siis muidugi oli neid nii-öelda haritud noori kaunis palju ja, ja, ja ka tegime oma organisatsioonid. Ja nii ta käis. Nii ta käis kui ESTO puhul on arutatud selle üle, et kas peaks olema või mitte. Nüüd me teame, et ilmselt ikka tuleb, estosid veel. Aga kas metsaülikool tegutseb ju edasi, tegutseb nii Kanadas kui ka Eestis ja missugune metsaülikooli tulek? Tagasi ja, ja seal oli ikka, ma ei tea, 70 80 inimest mitte noored kõik, vaid seal on need paljud, kes on käinud algusest peale ja leiavad, et see on väga huvitav nädal nii-öelda suvel veeta metsaülikoolis. Nii et seal on nagu igas vanuses noori ja vanu Rootsis siis oli see metsaülikool või metroo oli aktiivne 76 kuni 81 ja, ja siis korraldajad natuke väsisid ära ja siis on sporaadiliselt mõned proovinud teha Soomes ja Eestis ja ja siis on muidugi. Vahepeal on tehtud ka Ameerika Ühendriikide läänerannikul Los Angelesis Taagepera anud Mare ja Rein Taagepera korraldasid seal kohaliku metsaülikooli ja nemad on ju ka olnud väga aktiivsed siin Eestis, tähendab seda Eesti metsaülikooli läbiviimisel. Tulevad kokku inimesed nädal aega ja tihti tipp-poliitikud, haritlased ja arutavad vabameelselt kõiksugu probleeme, nii-öelda ma ise olin ju Eestis 89, kolis esimene meest, nagu seda kutsuti metsaülikool Eestis. Ja seal oli ju suur osa tulevasest juhtkonnast, oli kohal, tähendab kõik mar Laar ja Marju Lauristin ja, ja üldse Jüri Luik, Indrek Tarand, selle seal oli terve hulk ja aktiivsemad tegelased Rootsist ja mujalt maailmast. Nii et seal oli üks väga huvitav seltskond, kes oli seal koos ja kõik said targemaks. Kui Kanadas on metsaülikooli jaoks konkreetne koht, kus käiakse igal aastal kotkajärve siis Rootsis, kus metsaülikoolid toimusid Need toimusid natuke erinevates kohtades, üks oli lihtsalt üks pensionad trolle puus Lõuna-Rootsis kus oli paar korda, siis on olnud paar korda metsa kodus, mis on skautide ala, umbes nagu kotkajärve seal muskokka metsas Kanadas ja siis on Rootsis olnud aastakümneid niisugune laste suvekodud ja üks on siis Ojamaal, Gotlandil, kus oli ka mitu Aga need just need laste suvekodu nendega ja ma olen olnud vaid tegelenud palju ja neid ma tahaks nagu vähe esile tõsta, et need on niisugused kinnisvarad, mis on Rootsis olemas või on olnud väga palju, praegu on neid ütleme kaks ja pool alles, aga mis võiksid huvi pakkuda Eestile ja, ja üldse nii-öelda laiemalt eestlaskonnale, nii Eestis kui mujal, et lihtsalt suvitada, kokku tulla või kursusi teha ja nii aga, aga kasutatakse liiga vähe, tühjalt seisavad tühjalt või rootslased kasutavad nii jah, aga eestlaste omad ja. Siis tuleb midagi ette võtta, just tuleb reklaami teha ja pakkuda välja see võimalus. Et võiksid käia ka eesti lapsed, näiteks koos Rootsi Eesti lastega ja korraldada oma väikese metsaülikooli Ja aga on vaja tegijaid jälle tehakse suvekodu, tähendab seal metsakodus on augusti algusel ja väga populaarne, kus on 50 60 last ja sinna tuuakse ka siis lapsi Eestist, et ta võiks neid, kes oskavad korralikult eesti keelt rääkida ja mõjutavad teisijani. Aga võimalusi on õieti rohkem ja, ja mitmed kohad seisavad pooltühjana ja inimest, kes on neid hooldanud ideeliselt aastakümneid vananevad, need on ikka vähem ja vähem ja, ja küsimus on, et mida nendega peale hakata. Eriti ma olen ju tegelenud üheneski Eesti laste suvekoduga, kus ma olin lapsena viie aastasena, kõigepealt hiljem olin seal praktikandid, kasvatajana juhatajana, lennusele korraldava organisatsiooni esimees, ma ei tea. Suvel oleme seal paar nädalat ja, ja, ja seal on niisugused peod vahetevahel ja nii, aga saaks palju rohkem kasvatada. Peab hoiatuseks ütlema, et see tase on kaunis primitiivne son nagu viiekümnendatel aastatel oli. Et seal seal. Meil on nüüd alles viimased paar aastat on kraanist sooja vett mudeli nagu külma veega ja väliskäimlad ja nii, aga suvel meie, kes oleme seal lapse ajast olnud nii-öelda, me leiame, et see on mõnus ja niisugune nostalgiline, et ja üks sarnane, et on siis see siin on jotabori Oslo vahel, tähendab, seal vuhises lehmi ja kaunis mere ligidal. Ja üks teine sarnane koht on lõuna poolijate polgi tähendab valgerannanimeline kallaste suvekodu ja, ja siis on vabapiirkonna koitjärve, mis on jutte Boriss 40 kilomeetrit lõuna pool, ka suured majad ja värgid, spordiplatsid ja nii seisab tühjana suur osa ja siis on seal metsakodu, mis on rohkem juttu, oli Stockholmi vahel ja varem oli neid suvekodusid kaua aega ka üks Stockholmist põhjapool Kungla nimeline, mis müüdi ära ja teine oyama seal Gotlandil mis nüüd on tagasi ostetud ja seltskonna poolt ja tahetakse teha nagu mingi moodsaks osaühinguks ja pensionaadikse, nii, aga, aga seal on mitusada noort oma suved veetnud ja ma olen seal olnud siis kasvatajaga kaks suve. Ikka need kohad ja ei, muidugi noortel palju mälestusi sealt ja nii aga neid saaks palju efektiivsemalt ära kasutada. Aga tulles tagasi selle eestivali juurde, mida te korraldate 2018. aastal see on siis Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks. Just, mis on see põhiüritus? Kas see on üks päev, mitu päeva? Seal nädal aega aimab nädal aega ja, ja esimene üritus on siis 10. veebruaril 2018, kui on suur avakontsert, mis paistab ka, et tuleb väga huvitav, tähendab, seal on koorid, laulavad seal osalt laulupidu, aga seal tulevad kärge, testžanrite esindajad, nii et seal tuleb nagu folkmuusika ja džässi ja, ja solistid. Ja, ja ma arvan, et sellest tuleb väga huvitav üritus. Jänni mustvalge hobune, sinimustvalge hobune on meie sümboliks või logoks võiks ütelda. Ja see loodi viis aastat tagasi, kui oli eelmine Eesti vahel Stockholmis, mis oli väga õnnestunud kohta oleme ainult saanud. No väga positiivset kriitikat ja üks asi, mis äratas tähelepanu, oli siis hobune, tähendab, Rootsi sümboliks on tihti olnud üks nõndanimetatud taala, hobunentaallana on maakond keset Rootsist, kus toodetakse neid hobuseid ja need on olnud seal nii-öelda. Ma ei tea aastasadu, võib-olla. Ja siis meie disainer Maimi läks, võttis selle hobuse ja värvis sele sinimustvalgeks ja veel mõned kuldkollased triibud sinna, et oleks nagu vähe rootsi värviga. Ja see äratas ka nii palju antensiasmi, et nüüd tegime sellegi siis meie sümboliks ja loodetavasti saame veel mõned nii öelda reaalsed hobused, see selleks ajaks valmis, et võib-olla kinkida tähtsatele inimestele. Puust hobused on puust ja kui suured Need on sealt Stockholmist Eestisse tagasi tulla, need need on olemas igas suuruses 10 sentimeetrit kuni kaks meetrit. Mul endal on kodus üks, mis on umbes nii 40 sentimeetrit. Rääkis Ülemaailmse Eesti kesknõukogu esindaja Eestis, Aho Rebas. Niisiis metsaülikool ja esto. Miks just Metsaülikool? Humorist ja skaudijuht Heino Jõe on meenutanud metsaülikooli mälestuskogumikus kauaaegse metsaülikooli juhataja olev trassi esimese esinemise kaudu. Eestlasi tuleb pidada metsarahvaks, seda kinnitab meie taluehituste traditsioon. Põhjapiiril seisis, pere pool oli metsa peidus, teine pool lausa lagedal. Eestlasi tuntakse tublide metsasõduritena. Kui lagendikude sõdalased vältisid isegi metsatukkasid, siis meie mehed tundsid endid kindlamalt just metsades liikudes. Suhtumine metsa tarbepuud jahiloomad, kalaveed kui rahva omandisse on eestlaste teadvuses sügavalt juurdunud hoolimata feodaalisandate ja kroonu metsavalvurite sajanditepikkusest tegevusest. Taolisi näiteid võib tuua palju. Kas või kuni antropoloogiline Te mõõtmisteni kõrge sillaga labajalg kuulub metsarahvastele. Seda oleme praktiliselt kogenud läänemaailmas elades ja püüdes korralikult kinni nöörida lame algsetele indoeurooplastele toodetud jalatseid. Kui eestlast lausa lagedalt ähvardas ülemvõim, siis lipsas ta oma talu metsapoolsest otsast taldrikusse otsima kaitset ja ootama paremaid aegu. Sisside ja metsavendade olemasolu on Eesti raskete aegade igipõline kaasnähe veelkordselt kinnitasid seda viimase suure heitluse aastad. Mets on meile vabaduse, enesekaitse ja ka enesemääramise sümboliks. Nii ei ole see sugugi juhuslik, et eesti kultuurivabaduse ja tõeotsingute üritus praegustel taas keerulistel aegadel sai omale nimeks just metsa Ülikool. Nende mõtetega avas kotkajärve metsaülikooli juhataja doktor olev trass 19. augustil 1967. aastal. Õhtuvidevikus möödunud aastat kinnitavad, et need sõnad. Ta ei olnud retooriline dekoratsioon imeliku nimevalik vabandamiseks. Metsaülikool on kujunenud vaimseks partisaniliikumiseks, demokraatlikuks ja kultuuriliseks metsavendlus. Eks see ei ole sihitud kellegi ega millegi vastu, vaid ideoloogilise liikumisena tegutsevat kellegi ja millegi eest. Need keegi ja miski oleme meie ise, meie rahvas ja meie maa, meenutas Heino Jõe. 1993. aasta metsaülikoolis ütles aga toonane Eesti suursaadik Washingtonis Toomas Hendrik Ilves järgmist. Mul on kodus ikka alles üks nime, ketas aastast 1971, mil ma olin seitsmeteistkümne aastaselt esimest korda kotkajärve metsaülikoolis. See oli aasta, mil Rein Taagepera esitas oma 30 aasta programmi ehk Eesti tulevikuprognoosi. Mulle oli see väga oluline aasta, sest kui ma siia tulin, siis mu suhtumine eestusesse oli kodust pärit pisut pateetiline ja isa maali. Sel ajal oli mu elus olulisem hoopis teine, avaram intellektuaalne maailm. Metsaülikoolis sain ma esimest korda aru, et on võimalik neid kahte kokku viia. Sain aru, et võiks ka Eestile loovalt ja loominguliselt mõelda, et Eesti asi on midagi enamat kui rahvatants ja õllejoomine. ESTO-de algataja ja eestvedaja Robert Kreem sattus 1991. aastal eestlaste keskele Kaukaasiasse kuhu ülemaailmsetel eesti noortepäevadele tulid kui kolme kodueestlased. Saatejuhi Elme Väljaste abiga saame teada, mille vastu Robert Kreeniga kohtunud eestlased kõige rohkem huvi tundsid. Anname siis daamidele, mina lihtsalt tahtsin kuulda käest, Kanadas ka niimoodi räägitakse Eesti nagu meie siin Salme külas me võib-olla ei räägi nii, kuidas Eestis räägitud, see on puhtalt. Aga ikkagi me loeme, et me oleme eestlased ja me peame rääkima eesti keelt, et teie nimi on minu nimi, on lilli ja perekonnanimi, on Ivan šviili, mees on brasiillane, Sonny eestlane ja lapsed on mul. Kes need on? Ma ütlesin, et kui nad ükskord sündivad Visladega töödilised olemas, mina olen valge mees, must. Aga lapsed on päris päris päris lapsed. Kanadas räägitakse ka mitmesuguseid murdeid, oleneb, mis perioodil sinna on siis elama asutud. Näiteks ma uurisin neid vanu eestlasi ja elasin isegi Nende keskel ja nad kuulusid meie organisatsioonide juhtkonda ja nii edasi. Seal räägitakse võru murrakut või nagu te olete avastanud, et on päris uus rabason oma keelega räägib natuke teistmoodi kirjakeel ikka teie unustasite ennast tutvustada. Unustasin, nimi on Robert Kreem. Teie teate, et tema on tegelikult ESTO päevade idee autor ja ja me ei tea, lihtsalt tahtsin näha ja kuulda, kuidas Kanada inimesed räägivad eesti keelt. Huvitav. Noored muidugi räägivad eesti keelt inglise või Kanada aktsendiga. Jah, aga kuidas teile tundub praegu, kuidas siis räägivad, nemad jäeti, me ikka saame, meiegi olime me, kuidas elasin, külas on vääga, palju rahvast, igasugust on soomlased, on armeenlased, grusiinlased suvanid ja seal öeldakse, et see on ühks rasvaselt need soomlased grusiinlased, ühe mängureeglid ja Svanid ja siis kui seal aga endale ükskõik ei ole niisugune Kiielinan äranel Kjell, neid ei saa aru, armeenlasi on palju. Ma kasvasin lapsepõlves nendega siin kõik oli nii kõik, no kuidas kasvasime, lapsed olime tihti lugenud, et sa oled see või sa oled see, neil oli kõik niisugune ei olnud niisugust keeled nagu praegu. On, see on kole, mis praegu on minu arust väga tänulik olnud, oleme me siin, et lihtsalt saime kokku niimoodi, et meil meil põld millalgi nisukest püha olnud, et oleks vot niimoodi. Teie maa on siin võrratult ilus ja mina olen siin esimest korda, nii et ma ei arva, et teisi viimast korda nii-öelda väljaspool Eestit lääne pool eestlast, kes on, kes siin olekski üldse kunagi käinud. Öelge, kui teil need ESTO päevade ideed peast läbi käisid, kas võisite kuidagigi ette kujutada, et ükskord siiamaile juhtut ei kunagi ei oskanud üldsegi unistada sellest. Kuule aga ei valda jää häda. Pillimata Veroosaga. Taga viidi.