Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa vaadata mulle Eesti ning eesti lugu. Tere Moskva, eestlaste kogukond on suhteliselt noor ja suhteliselt väike. Samas on Moskva eestlasi nimetatud kõige intellektuaalse maks kogukonnaks. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, aga tänane saade tuleb teisiti. Saates esineb Moskva Eesti Seltsi esimees Mihkel Maran ja teda küsitleb meie korrespondent Moskvas Anton Aleksejev. Head kuulamist. Mina olen Anton, Aleksejev Moskva korrespondent, töötan Aktuaalse kaamera jaoks ja Eesti raadio jaoks ja täna teemaintervjuu Mihkel Maraniga ja teises on Mihkel Maran ja millega ta tegeleb? Ta räägib sellest ise, aga mina võin vaid öelda. Mihkel Maran on mulle väga kallis ja tähtis minu elus inimene, sest ema oli minu esimene eesti keele õpetaja ja kui mitte Mihke, siis vaid ja kas ma üldse saaksin praegu siin mikri ees olla. Niisiis tere. Tere. Räägime aga Moskva Eesti seltsist, mille eesotsas te praegu olete. Mis puudutab eesti keele õpetamist Moskva Eesti Seltsi juures, sellest me räägime natukene hiljem. Aga alustame kõige algusest, nimelt meie seltsi üks aktiivne liige Heinrich talu uuris Moskva arhiivides välja, et Eesti selts on Moskvas asutatud 30. märtsil 1900. aastal. Sel päeval Moskva kindralkuberner Suurvürst Sergei Aleksandrovitš Romanoff. Viimase tsaari Nikolai teise onu kinnitas seltsi põhikirja. Sellele eelnes umbes kaks aastat ettevalmistus, tööd. Kahjuks aruandeid seltsi tegevusest 20 sajandi algul. Moskva arhiividest ei õnnestunud leida ju vist need dokumendid ei olnud nii tähtsad, et neid peaks nii pikka aega säilitama. Muuseas, põhikirjas oli üheks tähtsamaks ülesandeks loetud, et Moskva, Eesti selts peab abistama siia saabuvaid eestlasi ja vältima, et nad ei satuks suurlinnas kriminaalsete elementide mõju alla. Nimelt Moskva oli juba 20. sajandi alguses miljonilinn Eestiga võrreldes ikka juba siis ikka väga suur lipp. Meie seltsi liige, ajaloolane Vello niinoja uuris seda küsimust ja tema andmetel oli enne esimest maailmasõda Moskvas umbes 300 eestlast. See arv ei ole muidugi võrreldav Peterburi ja Riia diasporaa ka ikka väga väike arv, aga protsentides Moskva elanikust on ta kaduvväike. Ja tema andmetel need eestlased olid põhilised haritlased, väikeomanikud, töölised ja koduteenijad. Kahjuks ei ole meil andmeid selle kohta, kuidas tegutses idi Eesti mingid organisatsioonid revolutsiooni ja teise maailmasõja vahel. Selle kohta kahjuks midagi öelda ei saa. Siis tuleb pikk vaheaeg ja praegusel kujul. Moskva. Eesti selts asutati 16. septembril 1989. aastal, kui toimus asutamiskoosolek. Ametlikult registreeriti selts 19. märtsil 1990. Seltsi juhatuse esimeheks oli Valdur Saks. Bioloogiadoktor, kes siis töötas üleliidulises kardioloogiakeskuses labori juhatajana. Hiljem sai temast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Esimehe asetäitjaks ja nii-öelda kõik kogu selle organiseerimistöö tegijaks oli Katrin Koik kes oli ka pärast meie konsul ja peale Eesti iseseisvumist. Ta töötas Eesti konsulina Moskvas ja pärast seda välisministeeriumi aparaadis. Praegu on ta juba kahjuks üsna mitu aastat surnud. Ja aktiivselt lõid kaasa seltsi registreerimisel Liia Tatter, jurist Merike Porunoova ja Ellen Ahmedi Tšanova. Ja sellest kuupäevast, nagu mõttes 90.-st aastast tegutseb, siis eesti selts pidevalt? Ei no aga kui me räägime nõukogude perioodist kui seltsi nagu ametlikult polnud, aga eestlased Moskvas nõuka Moskvas ikka olid olemas, käisid, õppisid ja mis te saag nii-öelda nende kohta, kes tulid näiteks Moskvasse õppima, me teame ju, et kõige tuntum on, võib-olla on, eks Riigikogu spiiker Ene Ergma käis, õppis Moskvas, aga neid inimesi, osa neist oma tunnen isiklikult naad siiamaani õnneks elus ja kuuluvad meie seltsi või tegi koolis juba Eestisse tagasi. Ikka neist said teadurit ja rääkige, palun. Kõigepealt väike täpsustus. 1989. aastal toimus üleliiduline rahvaloendus ja selle rahvaloenduse andmetel Moskvas 1776 inimest märkisid oma rahvuseks eestlane ja kui palju teil nendest on eesti keel ka emakeeleks, selle kohta kahjuks andmeid ei ole. Mis nüüd puutub eestlastesse Moskvas, siis peale sõjajärgsetel aastatel põhiline eesti diasporaa allikas olid just nimelt nagu te õieti ütlesite. Need, kes tulid Moskvasse õppima kas kõrgkooli või aspirantuuri võime siin tuua mõned näited. Näiteks 54. aastal astusid Moskva Ülikooli füüsikateaduskonda Riho Nõmmik ja Enno ruuge Neist, mõlemast said tuntud teadlased füüsika-matemaatikadoktorit. Enno ruuge töötab praegugi Moskva Ülikooli füüsikaprofessorina don biofüüsik erialad ja üleliidulises kardioloogiakeskuses labori juhataja Riho Nõmmikust sai kosmosefüüsik ja tema töötab ka kuni praeguseni Moskva ülikooli juures asuvas kosmosefüüsika uurimisinstituudis. Siis võiks veel nimetada arvatavasti Eestiski päris hästi tuntud geoloogia mineroloogia doktorid professor Ivar Murdmaa, kelle mõnedki raamatud ja artiklid on ka eesti keeles ilmunud. Mina mäletan veel koolipoisina lugesin tema raamatut sea pol kaljukitse pöörijoon tema esimesest ekspeditsioonist, siis ei kujutanud ette, et ma kunagi tema autorigaga isiklikult tuttavaks saada. Tema on erialad meregeoloog ja tänu sellele on ta läbi sõitnud maailma kõik ookeanid ja enamiku meredest. Praegu on ta juba väga soliidses eas vanahärra tema enam ekspeditsioonidel ei käi, aga nii-öelda laboris töötata tänapäevani. Siis võiks nimetada ka tehnikadoktorit Kustas jõudu, kes oli kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel üks juhtuvaid tehnilise diagnostika spetsialiste. Peale selle tuleb veel meelde arvutusmatemaatik Aarne Pärnpuu. Ta on praeguseks ajaks juba küll surnud, tema töötas Moskva lennundusinstituudis professorina ja ühtlasega Teaduste Akadeemia arvutuskeskuses. Labori juhendajana oli ka lühemat aega Eesti seltsi esimees kuni oma ootamatu surmani 2000. aastal. Temaga seoses räägime edaspidi Eesti teadlaste konverentsist, mis toimus Moskvas 2000. aastal. Ma nimetasin siin ainult neid inimesi, kes mulle meelde tulid, kes on jõudnud kõrgeimate teaduslike tiitliteni aga neid, kellel need tiitlid on vähem ja kes on Moskvas ka töötanud teaduslike töötajate ja kõrgkooli õppejõududel, on neid on ikka ega väga-väga palju. Ja isegi on niisugune ütlus, mis ilmselt oli 90.-te aastate lõpuni ka õige. Et Moskva on maailmas kolmandal kohal teaduskraadiga eestlaste arvu poolest Tallinna ja Tartu järel. See oli ilmselt omal ajal ka õige. Aga te ise olete õppejõud ja teadur ja rääkige palun omaenda lugu, et kuidas tee Moskvasse sattusite ja kuidas te siin elate? Mina lõpetasin 71. aastal Tallinna Polütehnilise instituudis, nagu siis nimetati praegust Tallinna tehnikaülikooli ja suunati mind aspirantuuri Moskva energeetikainstituuti. Peale aspirantuuri lõpetamist ma kaks aastat töötasin õppejõuna tippis. Ja alates 77.-st aastast ma töötan õppejõuna Moskva energeetika Instituudi rakendusmatemaatikakateedris, kus ma praegusel ajal olen kateedri juhataja asetäitja. Nii et selliseid, nagu mina võiksime lugeda ikka päris palju sees. Kui nii-öelda elukutsete lõikes vaadata Moskva Eesti Seltsi liikmeid siis ebaproportsionaalselt jutumärkides suur osa on kõrgkoolide õppejõud ja teaduslikud töötajad. Aga kuidas teie liitusite Moskva, Eesti Seltsi ja kas te olete üks neist kaasHaadutajat? Testmaa ennast kaasasutajaks siiski lugeda ei saa, mina olin tõesti üks neist, kes võttis osa asutamiskoosolekust, mis nagu juba juttu oli, toimus 89. aasta septembris. Aga sellest ajast ma siiski seltsi tööst võtan, päris aktiivselt osa ja nüüd edasi veidi võib-olla räägime kahest seltsi poolt käima pandud üritusi on lastering ja eesti keele kursused, mis töötasid pikka aega ja mille tööst ninaga osa võtsin. Ja sellest me vist alustasime juttu, et teie oletegi minu eesti keele esimene õpetaja ja suur aitäh talvel. Nii räägime võib-olla kõigepealt siis töös lastega. Nimelt kui selts asutati, siis oli rahvas oli noorem ja laps oli ikka päris palju. Jaa, Helvi Laane võttis enda peale suure töö ja organiseeris lastele nii-öelda laulu ja mängu ja tantsuringi, mis käis koos mütsime omavahel ka pühapäevakooliks, mis käis siis sügisest kevadeni koos igal pühapäeval, kus siis Helvi Laane juhatusel. Lapsed õppisid eesti laule ja tantse ja nii-öelda kaks suuremat üritust oli siis laste jõulupidu ja maikuus emadepäev. Muidugi oleme väga tänulikud Moskva Eesti saatkonnale, kes võimaldas selleks tööks kasutada ruume ja klaverit. Klaverisaatjana töötas pikka aega ka meie seltsi liige Siiri Niilender ja selle järel Olga kants. See ring töötas üle 20 aasta. Praegu ta kahjuks ei tööta kahel põhjusel, mis vastastikku teineteist täiendavad. Esiteks on lapsed suureks kasvanud, aga järgmine põlvkond enam nii suurt huvi Eesti vastu üles ei ärata. Ja teiseks on ka meie juhendaja juba jõudnud väga auväärsesse, ikka nii, et tal on juba raske seda tööd teha. Tähendab eesti keele kursusi alustasime eesti keele õppimisega lastele nimelt vot ning juba nimetatud pühapäevakool esimene tund olid siis laulud ja tantsud? Ei, vastupidi, kesimeni tund oli keel, teine tund ööd, laulud ja tantsud. Ja alguses ei õpetanud keelt, mina aga siis juhtus nii, et ei olnud kedagi, kes seda keelt lastele õpetaks. Aga kuigi minu pedagoogiline staaž on ikka väga, küllaltki suur, aga kogu elu ma olen töötanud ikkagi täiskasvanute üliõpilast, mina kartsin, et ma ei saa ehk lasteaiaga hakkama. Aga kuna oli lihtsalt valik, et kas, et jääb see keeleõpetus lastele seisma või pean mina seda tegema, siis ma valisin viimase ja töötasin mõne aasta siis ka lasteaiaga, kuni leidus keegi, kes seda tööd jätkas. Ja siis tekkis ka mõte, et kui me lastega keele tundi teeme et siis võiks seda keeletundi teha ka täiskasvanutel. Ja kui mu mälu ei peta, siis 90. aasta sügisest panime keele tunnid käima. Ja poliselliseid aastaid, kus oli isegi kolm õpperühma. Ja nagu Anton siin õigesti märkis, et sel ajal oli meie keelering nume kursusteks on juba palju nimetada keelering ikkagi vist Moskvas ainukene koht, kus sai eesti keelt õppida, praegu see nii ei ole? Jaa, alustasimegi tööd, aga võtsin mina selle keelekursuste juhendamise enda peale. Aga nagu ma juba ütlesin, et mina olen infotehnoloogia õppejõud ja keeleõpetust ei olnud ma kunagi teinud siis esimene asi oli või kuidas õpetada. Aga siis oli suurepärane õpik Helmi leebe reht, räägime eesti keelt ja esimestel aastatel, mina siis õpetasin täpselt selle õpiku järele ja peab tagantjärele Helmi leeberehtile ütlema, suure tänu, et õpikud minu kui pedagoogi seisukohalt väga hästi koosta. Nimelt just kõnekeele harjutamiseks ja kõgu grammatikat tehakse näidete vaara, muidugi filoloogid võib-olla minuga ei nõustu, grammatikat peab ka õpetama, neile on arvatavasti õigus, aga see on juba spetsiifilisem töö. No ja nii see asi läks käima ja pärast tulid juba uuemad õpikut, tere ja tere jälle, mille järel me siis ka viimasel aastal õppisime. Kahjuks on muidugi see, et mul oleks väga tahtnud, et oleks keegi koostaks õpiku, kus oleks Helmi leeberehti metoodika. Aga temaatika ja sõnavara oleks modifitseeritud, aga nuh kahjuks ei ole see kedagi, kes seda tööd teeks, ilmselt keelekursused, kuigi Ring töötas vahetpidamata kusagil kui 1000 umbes 2005. aastani. Ja siis kahjuks jäi asi seisma. Esiteks on Moskvas nüüd ka teisi kohti, kus saab õppida eesti keelt. Ja noh, siin õlgemaid organisatsioonilised küsimused, kahju küll, aga praeguse ajal meil saatkonna juures võimsaatkoni vabandust eesti seltsi juures keelekursusi ei ole? Raske on ikka ma mäletan, et kui mina hakkasin eesti keelt õppima, siis mina tol ajal töötasin ise kaasvõi konsulaarosakonna korrapidajana. Asi oli selles, et mul oli igapäevane keelepraktika, ma olin keelekeskkonnas siis ma olen see praktika ja kaks korda nädalas Moloyd teiega keele tunnid ja siis ühe aastaga või ma ei tea, kas üheksa kuud võttis tegelikult see meie see esimene oktoobrist aprillini umbes mai ja siis mina saingi selle baasi, mida ma pärast juba arendasin nagu ise kuidas on teistega, kas on teil teada, et mis on teiste teie õpilaste keeletase, kas te näete vahepeal kohtute nendega ja kuidas nad saavad näiteks eestlastega hakkama eesti keeles? Siin võiks öelda niiviisi et keele õppimine ikka suur töö. Ja tavaliselt umbes üks kolmandik neist, kes seal septembris-oktoobris alustasid, siiski mõne aja pärast lõpetasid ilmselt tegemist oli inimestega, kellel ei olnud lihtsalt aega veel kodus tööd teha, sest ainult kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei saa. Aga Need, kes tõesti kogu kursuse läbi tegid ja oli palju neid, kes suvel olid Eestis neetikaga, rääkisid juba täitsa viisakalt, ma mäletan, oli üks noor daam ta nime olen kahjuks ära unustanud. Siis ta võis umbes 30. 30 ümber olla, kui ta minu juures õppis ja tema veetis oma puhkused Pärnus koos oma tütrega maavanaema juures. Ja kui mina teda kohtasin Pärnus, see võis olla kusagil 90.-te aastate lõpul, siis mina ei suutnud isegi mitte mingit aktsenti tema kõne juures märgata. Aga mis puudutab nüüd teisi, siis on ka neid, kes on Eestisse elama näiteks möödunud suvel, kui ma olin Tartus juurde tuli üks noor naisterahvas, ma tundsin ta siis muidugi ära, kui ta meie juurde tuli. Tuli minu õpilane, kes õppis eesti keelt, kuna ta kavatses Eestisse abielluda. Neid praegu ta on abielus, kahe lapse ema, elab Tartus. Tervitasid talle, kui ta juhtub meie saadet kuulama ja rääkisime temaga Tartus eesti keelt, mida ta valdab täiesti vabalt. Nii et ikka nagu õigete, ütlesite, et kaks tingimust, esiteks on vaja tahtmist ja püsivust. Ja teiseks on muidugi vaja keelepraktikat, sest siin on ikkagi ainult raamatu, ka keelt selgeks ei õpi, et selleks on vaja, ega keelekeskkonnas ka mõnda aega olla. Maga keeleringiga, see meie Eesti seltsielu üheksakümnendatel aastatel muidugi ei piirdunud. Ja rääkige palun sellest, mis oli tegelikult eesti seltsitegevus, et millega inimesed tegelesid teid, mis koosolekut, mis üritused veel olid ja kamee sõbrades näiteks leedukad, lätlased, kellega me pidasime, ma mäletan sõprussuhteid ja siis mis oli see Moskva Eesti selts? Räägime nüüd jah, tõesti seltsi nii-öelda igapäevastest tegemistest traditsioon, mis tekkis juba 90.-te aastate algul ja kestab tänaseni on meie igakuised koosolekud iga kuu kolmandal kolmapäeval. Ja kui seltsi liikmeid oli rohkem, siis tavaliselt oli iga koosolek pühendatud mingisugusele konkreetsele teemale näiteks olulisematest teemadest siis rääkida sellisest, kuna me oleme ikkagi Eesti kultuuriselts siis me püüdsime pikka aega meeles pidada Eesti väljapaistvate kultuuritegelaste juubeleid. No võib siin näiteks ära nimetada koosolek, mis oli pühendatud Tiit Kuusiku 80.-le sünniaastapäevale. See üritus on nii-öelda eriline selles mõttes, et küsitlusest võttis osa. Venemaa kuulus ooperisolisti Riina Arhipova, kes rääkis oma kohtumistest tiit kuusikuga ja laulis isegi paar laulu, meie seltsi liikmetel, mille eest ja muidugi olemata ütleme, alla väga tänulikud, et temagi oma vabast ajast seda tegi. Ta nõustus, Tiit Kuusik, autoriteet oli ikkagi nii suurelt. Ta võttis selle kutse vastu. No olid meil koosolekud pühendatud Gustav Ernesaksale, Paul keresele, Oskar Lutsu-le, Veljo tormisele oli väga huvitav ettekanne Moskva konservatooriumi muusikaajaloo õppejõud kahjuks nime ära manustanud. Arvo Pärdi uurija esines meile ettekandega Arvo Pärdist ja illustreeris oma ettekannet väga paljude katkenditega tema helitöödest. Ja tavaliselt siis keegi seltsi liikmetest tegi siis ettekande selles Eesti suurmehest, kellele see koosolek oli pühendatud. Kilbis veel puutub niisuke suurematest üritustest siis juba pikka aega on traditsiooniks olnud jõulujumalateenistus, kus siis Eestist sõidab siia kirikuõpetaja. Kõige pikemat aega on seda tööd teinud Peeter kaldur jõhvist. Viimane selline jumalateenistus oli möödunud aasta jõulu teha ajal. Ja suur üritus on ka see, et oleme tähistanud Eesti vabariigi aastapäeva. See traditsioon sai alguse ka juba koos eesti seltsi tekkimisega. Isegi esimene selline pidu peeti ära, kui Eesti ei olnud veel iseseisev. Aga peale iseseisvust on ta toimunud igal aastal varem me nimetasime seda vabariigi aastapäeva palliks. Võtsid osa ikka üle 100 inimese üle 200, ma mäletan, piletid olid otsas, Nad olid otsas, tahtsid viimastel aastatel seoses seltsi liikmete arvu vähenemisega on ka see üritus muutunud tagasihoidlikumaks, nüüd nimetame ta lihtsalt mitte enam palliks lihtsalt pidulikuks õhtusöögiks. Ja loodame, et seda ei saa traditsioone, meil õnnestub veel mõnda aega elus hoida. Mis puutub seltsi liikmete arvusse siis 2000. aastal oli seltsis 368 liiget. Aktiivsed liikmed on alati vähem, aga kui me 368 pooleks jagame, siis saab ikka päris suur arv ja liiatage niisugustel üritustel nagu jõulujumalateenistus vabariigi aastapäeva ball. Tavaliselt kutsuti kaasa ka oma sugulasi, eeskätt abikaaslaseid, täiskasvanud lapsi, kes tavalised seltsi tööst osa ei võta. Aga sellistest hüvitusosa võtsid? No aga mis puutub seltsi liikmetel, nagu me juba siin rääkisime, oli seltsi liikmete põhiline täiendusallikas need, kes saabusid Moskvasse õppima ja nii või teistsugusel põhjusel jäid siia elama. Aga seoses NSV Liidu lagunemisega on siia õppima saabumine praktiliselt lõppenud ja sellega seoses on lõppenud ka meie nii-öelda on sulgenud kase meie seltsi põhiline täiendusallikas ja seltsi liikmete arv on sellega seoses hakanud tunduvalt vähenema. Praegusel ajal on seltsi ametlikus nimekirjas umbes 60 inimest. Nagu ikka, aktiivsed liikmed on muidugi märgatavalt. Aga mis puudutab jaanipäevad, et no on ikka tähtis päev eestlaste elus ja kuidas seda tähistati Moskvas? Jah, seda tõesti tähistati üheksakümnendatel aastatel, kui meie rahvas oli noorem. Ja siis oli selline traditsioon, et me tähistasime seda koos Läti ja Leedu moskvaseltsidega. Muuseas, Läti ja Leedu seltsidega on meie suhted väga tihedad. Kuni tänaseni. Ja siis tavaliselt tehti see kusagil Moskva lähedal metsas ikka täieliku jaani tule ja sinna juurde kuuluvate rahvakommetega ja tavaliselt siis tehti nii, et algus oli kõik kolmekesi koos aga siis jagunesime, kui koos Läti ja Leedu seltsiga kolme gruppi lihtsalt sel põhjusel, et siis saab igaüks oma emakeeles jaanipäeval suhelda. Ja eriti tihedad suhted kuni tänaseni on meil just nimelt Läti seltsi ja tema esimene Jaanistambitisega kellega me pidevalt käime, siis üksteise üritustel külas. No mina mäletan, et kui mina olin noor ja üheksakümnendatel aastatel hooli üks sanatooriumi direktor lätlane ja sanatoorium, alguste mooninoseid ka umbes 30 40 kilomeetri Moskvast kaugel ja seal sanatooriumis mehi platsil või just nagu pargis, see kõik toimuski kuskil jõe ääres, täpsetnike. Mäletan, et lätlased ütlesid, no täpselt nagu meil ja mina võin kinnitada, et ja see oli täpselt, et kogu see atmosfäär, õhkkond oli teeselge jaaniõhtu. Kahjuks, et nüüd ma ei tea, kas lätlased-leedukad seda pidavad, aga meel ja kahjuks läks kaduma. Traditsioon, sest selleks on. On vaja noor olla noorem kui, kui meie. Ja teine asi, et et nüüd ka inimesed ju käivad ja eelista täis jaanipäeva ikka Eestis ikka kodumaale, et inimesed lähevad juba maikuus. Noh, Eestisse pigem jah, nii see on, küll me selts tavaliselt ei tööta maist kuni septembrini lihtsalt sel põhjusel, et rahvas on kas Eestis või Moskva lähedastest suvilatest ja jääb see asi suveks soiku. Septembris on nii ühe sõna esimene kohtumine, kus rahvast on tavaliselt vähe, räägime puhkuse mullida kallades oktoobrikuu, siis alustame jälle täiemõõdulist tegevust, nii on see olnud juba pikemat aega ja loodame, et iga jätkub. Aga tahtsin ka küsida, et inimesed vananevad ja need, kes töötasid näiteks Moskvas äkin neele, tuleb vähese mõte äkki nüüd juba, kui nad saavad pensioni äkki koolivad tagasi Eestisse kunagi nad tulid Moskvas nüüd tagasi kodumaale, kas on palju neid, kes näiteks asusid Eestisse tagasi? No ma võin siin konkreetselt nimetada kahte inimest, nimelt kaua aega oli seltsi juhatuse aseesimees Ellen Ahmed jonova väga aktiivne daam, kelle õlul oli kogu see organiseerimistöö. Tema elab praegu Eestis ja kui ta meid kuuleb, siis parimad tervitused Moskva Eesti Seltsi poolt. Ellenile ja proua, proua Ellen, ma teavitan teid ka ja aitäh teile kõige eest, Šojev armsaks passiva. Ma tean, et te oleks hea meel seda kuulda. Ja oli meil ka seltsi juhatuse liige Hille Susi. Tema kolis ka Eestisse, minu teada elab ka Eestis need Hille teile ka parimad soovid, kui te meid kuulete. Nüüd aga räägime niukestest unikaalsest üritusest, mis oli toimunud aasta, kui ma õigesti mäletan, 2000 ja siis tegemist on Moskva eesti teadlaste konverentsist. Ja kuna mina ise ei ole teadlane, ei ole sellel eluvaldkonnaga üldse seotud, siis Mihkel teele annan sõna ja rääkige, mis üritus see oli ja kuidas see idee üldse tekkis. Nii üritus toimus tõesti 2000. aastal, täpsemalt seitsmendal oktoobril 2000. aastal saatkonna suures saalis ja Konverentsi aitasid korraldada Moskva suursaatkond ja Eesti Teaduste Akadeemia. Nagu juba juttu oli siin korduvalt, et seltsi liikmete seas on ebaproportsionaalselt suur osa kõrgkooli õppejõude ja teaduslikke töötajaid. Siis tekkiski mõte, et võib-olla võiksime kord kokku saada ja rääkida pisut teadusest. Selle ürituse nii-öelda hingeks olid seltsi kauaaegne juhatuse esimees Riho Nõmmik, kellest me eelnevalt juba rääkisime ja Aarne Pärnpuu, kellest oli ka mõni aeg tagasi meil juttu, mõlemad füüsika-matemaatikadoktoreid hakati koostama esinejate nimekirja. Siis selgus, et esinejaid oleks liiga palju. Konverentsi sa muidugi kesta lõpmatuseni, oli see otsus tõundetmise konverentsil saavad sõna ainult teaduste doktoreid ja professoreid ja räägivad siis oma tegemistest nii-öelda populaar. Teaduslikul konverentsil esinesid füüsika-matemaatikadoktorid Aarne Pärn, Buenno ruuge, Riho Nõmmik ja Tiina Karu professor Taissija Torophyymova meditsiinidoktor alla Tihase tehnikadoktor, Kustnas jõudu. Kõik ettekanded ja neile järgnev arutelu olid eesti keeles kahjuks siin juba nimetatud geoloogimineol. Uroloogia doktor professor Ivar Murdmaa oli järjekordsel ookeani ekspeditsioonil ja ei saanud üritusest osavõtt, aga siin tuleb ära märkida ühte väga olulist momenti. Nimelt konverentsi eesistujaks oli selleaegne Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Ene Ergma, kelle edasine saatus on kõigil hästi teada ja seetõttu ma sellest ei räägi. Aga Ene Ergma on teatavasti ka Moskva Ülikooli füüsikateaduskonna lõpetanu, töötas pikka aega teadurina Moskvas, siis ta elas juba töötas Eestis, aga tuli ta siis Moskvasse, juhatas meie konverentsi ja konverentsile järgnenud ümarlauda juhatas Marju Lauristin, kus me arutasime võimalusi Eestis ja Moskvas elavate eesti teadlaste kontaktideks. Kahjuks üritus jäi unikaalseks, oli esimene ja viimane, aga see üritus on siiski vägagi oluliseks tähiseks Moskva Eesti Seltsi tegevuses. No kui rääkida näiteks neist üritustest, mis on olnud meeldejäävamad, siis peale see sele teadlaste konverentsi olid vist ka muud üritused, rääkige ka neist, palun. Üheks keskseks ürituseks seltsi tegevuses oli seltsi taasasutamise 10. aastapäeva tähistamine seitsmeteistkümnendal novembril 1999. aastal. Ja peale Moskva Eesti Seltsi liikmete oli seal väga palju külalisi, nii et tänu Riho Nõmmikul ja Ellen Ahmed jonovale, kes tegid ära tohutu töö selle ürituse korraldamiseks. Külalisi oli palju, alates Ülemaailmse Eesti kesknõukogu selleaegses esimehest ja lõpetades Venemaal tegutsevate eesti seltside esindajatega. Rääkimata muidugi me juba nimetatud Moskvas tegutsevate Läti ja Leedu seltsidest, kelle esindajad loomulikult kohal olid, nii-öelda õhtu naelaks oli Eestist pärit ansambel suveniir kes andis kontserdi ja pärast mängis tantsuks. Muuseas need Eesti aastapäeva tähistamise, millest me siin mõni aeg tagasi rääkisime. Kaua aeg oli traditsiooniks, et kutsusime ansambli Eestist, kes mängis siis tantsuks ja nii see püsis kaua aega, viimati kahjuks küll siis ka me tähistasime Eesti vabariigi üheksakümnendat aastapäeva. Kuna liikmete arv on vähenenud, siis seoses sellega on vähenenud ka meie rahalised võimalused. Ja viimastel aastatel meil sellist võimalust enam ei ole. Kas see tunne, mis mul tekkisid, seltsi liikmete arv väheneb, et inimesed lähevad vanaks ja vanaks ja et nagu Eesti elu Moskvas nagu surebki ära kustub, et kaasjäävad mingid kontaktid Eestiga, näiteks või väliseestlastega teistes riikides või me oleme siin või teie olete siin nagu niisugune üks väikesaar, mis nagu varsti upub lihtsalt selle vene merre? Noh, ei tahaks muidugi lõpetada nüüd pessimistliku noodiga. Aga kahjuks nii-öelda, nagu öeldakse tõele, tuleb näkku vaadata. Ja tõepoolest seltsi liikmete arv väheneb pidevalt, nagu ma ütlesin, oli tule omal ajal üle 300 praeguseks on järelejäänud 60 ümber. Ja nagu ei ole näha, et see arv võiks lähematel aastatel kasvama hakata ja aga noh, ma loodan, et nii kaua kui see tuumik, kes iga kuu kolmandal kolmapäeval koos käib ja seal suhtleb et nyyd tuumik veel mõndagi aega püsib ja praegusel ajal on, oleme seadnud oma eesmärgiks eelkätt juba nii-öelda suhtluskeskkonna loomise üks kord kuus, rahvas tuleb kokku, räägib omavahel eesti keeles, vahetab mõtteid ühe teise üle. Siis oli meil veel vanasti 90. aastal niisugune tähtis koosolekute päevakorrapunkt, uudised Eestist, kuna siis internetti veel ei olnud ja vastavalt ei olnud ka erilisi infoallikaid. Aga saatkonnas olid ajalehed, Eesti ajalehed, siis koosolekutel loeti siis eesti ajalehti ja kes oli Eestis käinud, see siis rääkis ka, millised on sealsed uudised. Praegu üks on olukord selles mõttes muutunud, et Interneti kaudu võib kas või Eesti televisiooni vaadata või raadiot kuulata, kellel see soov on või vähemasti vaadata Eesti uudiseid või Eesti seisukohti selle kohta, mis maailmas on toimunud. Aga siiski lühiülevaate nimelt üht Eesti uudistest on säilitanud oma koha meie iga 16 kokkusaamistest lihtsalt sel põhjusel, et jällegi meie rahva seas on küllaltki palju vanemaid inimesi, kelle jaoks internet on siiski eksootika kes teda igapäevaselt ei kasuta. Ja kellele on siis päris huvitav, kui keegi teeb Eesti uudistest lühikokkuvõte ja kaua aega on seda ülesannet täitnud. Seltsi aseesimees Enno rooge. Aga kas näiteks mina küsin juba, see on minu isiklik küsimus, kuna ma ise siin Moskvas istudes kajastan peaaegu Vene poliitikat ja majandust, siis mul tekib küsimus, kas moskva eestlased tunnevad huvi Eesti poliitika vastavaid näiteks presidendivalimised või praegu valitsuse moodustamisest valitsuse tegevusest, ehk kas see pakub neile huvi või pigem see kultuurid ja nende ühiskonnaelu? Ma ütleksin niiviisi, et suuremad sündmused nagu näiteks presidendivalimised, valitsuse vahetus, see muidugi huvi pakuvad. Aga mis puudutab nüüd konkreetseid sündmusi, siis vist ikka esikohal on rohkem kultuurisündmused ja rahva elu kui see nii-öelda suur poliitika. Mis teised arvavad sellest, mis Eestis toimub, et mäletame, et need, eks nõuka ajal väliseestlased olid üsna kriitilised Eesti ENSV suhtes, et nüüd inimesed, kes siin elavad keesoo on ka vene kodanikud näiteks. Ja kuidas nemad suhtuvad sellesse, mis, mis Eestis toimub, mis on Eesti seisukoht? Seda, mis me oleme oma seltsi koosolekutel püüdnud nii-öelda poliitiliste hinnangute andmist vältida. Kuna Me oleme siiski eeskätt kultuuriselts ja Ma saan aru, et meie seltsi liikmetel võivad olla erinevad poliitilised veendumused nii sündmuste kohta, mis toimuvad Venemaal kui ka sündmuste kohta, mis toimuvad Eestis või kolmandates riikides siis ma ei mäleta, et, et oleks tekkinud seltsi koosolekutel teravaid vaidlusi poliitika päevaprobleemide üle. Me siiski austame oma seltsi liikmete õigust omada isiklikke seisukohti ja ega me ei ole ju poliitiline parteis olemiselt. No ma arvan, et nüüd meie intervjuu saab olla juba lõpetatud, tehtud ja mis on teie prognoos? Kas näiteks 10 aasta pärast, võib-olla järgmise Eesti presidendiga saaks sama intervjuu teha? Mis te arvate, aitäh? Ma väga seda soovinud ja ma ei varja seda, et kui tekib võimalus anda seltsi juhtimine üle mõnele nooremale inimesele ma seda hea meelega teeksin. Ja kui sellised inimesed meie seltsi tekivad, siis ma ütleksin neile kohe tere tulemast. Aga nuh, mis tuleb, eks me elame, eks me näeme. Mis puudutab, kui natuke seltsi tegevusest kõrvale pöörduda, siis ma hiljuti lugesin, et on Venemaa eraldanud 70 kohta Eesti noortele, kes sooviksid õppida Venemaa kõrgkoolides ja 70 kohale oli vist ligi 180 soovija. See fakt pind, ausalt öeldes väga rõõmustab Est ma julgen väita kogu suure Venemaa kohta, ma muidugi ei tohi midagi öelda, aga vähemalt Moskva kohta. Ta ei julgenud ma küll öelda, et siin on kõrgkoole, mis annavad väga heal tasemel hariduse. Ja kui keegi soovib ennast proovile panna siis oleks küll seal väga tore, kui keegi seda teeks, asuks õppima Moskva juhtivates kõrgkoolides, eriti muidugi täppis-loodus- ja tehnika alal. Mõtet teistesse erialadest halvasti suhtuksid, aga lihtsalt selles, et täppisteadus on täppisteadus nii Moskvas, Pariisist, New Yorgis kui kuu peal. Ja siin ei teki üles seda küsimust, et seisukohad võivad erinevad olla või hinnangud võivad erinevad olla. Täppisteadusnõuks täpne aas. Humanitaarteadustel võivad tekkida probleemid seoses hinnangute erinevustega, mina ei ole humanitaar ja mina ei taha enda peale võtta, seal ei ole otsustada, kellel on õigus ja kellel ei ole, see ei ole minu kompetents. Aga niisugune fakt on olemas. Nii et Eesti noored, kes te tahate tulla Venemaa eeskätt Moskvasse õppima, siis siin on, kus õppida ja mida õppida. Ja siin on Moskva Eesti selts ja siin on Moskva Eesti selts, kes on lahkesti nõus teid oma ridadesse võtma. See olin Mihkel Maran, Moskva Eesti Seltsi president, rääkis Anton Aleksejev. Aitäh Moskvasse Eesti seltsi esimehele Mihkel Maranile ja korrespondendil Anton Aleksejevile. Põnevaid koosviibimisi seltsile Moskva saatkonna ruumides. Moskva Ülikooli vilistlane ja professor, eesti arstiteadlane, biokeemik ja südame bioenergeetik. Eesti Teaduste Akadeemia liige Valdur töötas 1993. aastal, kui Hubert Velderman teda küsitles juba ka prantsuse ülikoolis. Saates tutvustas ta oma uurimistööd ja seletas muuhulgas ka, millest rakk koosneb. Kui palju neid Rakoosiliselt, kuidas, kuidas rakkuvad me võime öelda laku osakesi võib olla mitut koondrid, ütleme lihasrakkudes, prillid, rediiklum, me võime vaata siis tuumake, ma arvan, et need võib-olla kuskil niimoodi 10 15 sellist makroorganellid on, eks ole, see aga peale selle igas organeli, seal on olemas fermendid ja kõik ensüümid, mis võtavad osa ainevahetusprotsesside läbiviimisest ja Eva fermendid moodustavad omavahel samuti komplekse nimetatud multika, Sventsid komplekse, mis moodustavad samuti oma ruumiosakesed, niimoodi kompardmendid ja neid on juba tuhandeid tegelikult sest iga grimentakud Plycorojektilisesisteni fermendid või siis mitte kond reaalsete protsesside, nii-öelda fermendid, neid on ikka, neid on see siin juba arv läheb tuhandetesse ja nad moodustavad omavahel dünaamilisi nii-öelda tasakaalustatud kompleks, see asi tekivad igas ruumi rakuru mühakas, omad kompartmendid, kusjuures nad võivad seostuda vigadeta membraaniga dünamiidiprotsess. Nii et üldiselt see on väga selline keeruline süsteem ja siin ütleme, kui juba arvestame ka neid valgu, kompleksse või grimentide kompleksse, siis siin käib jutt tuhandetest ja samuti sõltub rakust lihas, nagu seal on omad süsteemi. Siis näiteks ajurakus on hoopis teistsugused süsteemid, maksarakud on omad omad süsteemid olemas ja kõike arvestada. Igal sakud on oma eripära selles mõttes. Rääkis akadeemik Valdur Saks saates Moskva eestlastest 502. Eesti lugu on lõppenud Kuulmiseni nädala pärast.