Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, mina olen Peeter Helme ja hakkame tänases vasaras rääkima sellest, kellele ja milleks on tarvis õudusfilme ja mida nad meiega teevad. Minuga koos on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere. Ja meie tänane külaline on psühhoterapeut Hannes Kulbach. Tere. Tere päevast. Aga nagu ikka enne, kui me jõuame põhiteemani, heidame väikese pilguga selle nädalavahetuse nädalalõpukultuuri ajakirjandusele ja Maarja, ma näen, et sinul on juba sirp lahti. Ja sirp on tegelikult sel nädalal küllaltki poliitiliste teemadega tegeleb, et küsimuse all on näiteks kodanikupalk, tähendab mitte küsimuse all, vaid vaatluse all. Samuti Janar Mihkelsaar kirjutab poliitikutest, kes ja mis on tema meelest poliitik. Aga puhtamalt kultuuri teemal on näiteks juttu eesti nüüdismuusika. Päevadest ja mulle väga meeldis, mida kirjutas siia juurde sellise repliigina Erkki-Sven Tüür kes jagab siis oma muljeid sellest, kuidas ta Eesti muusika päevade kontserdil hämarad alleed käis ja kus tuligi silmad seoti kinni ja tuli keskenduda ainult kuulamisele. Kuidas muutis tegelikult seda kuulamise kvaliteet? Ja kirjutab siis muuhulgas ka sellest, kuidas teda juba pikemat aega on häirinud järjest süvenev tendents hüperentusiastlikult kõike kõlavat visualiseerida, nagu ta selle sõnastab. Nii et, et seda soovitan kindlasti lugeda. Samuti meeldis mulle väga Mari Niitra arvustus Urmas Vadi norma romaanist never land. Ja, ja sisukas on ka Pille-Riin Larmi intervjuu Viivi Luigega, et ma isegi ei hakkaks otseselt seda tsiteerima, sest siis ma loeksin selle intervjuu ette. Nii et lugemist jätkub. Kindlasti hankige endale täna Zirk, kellel pole tellitud ja Peeter, sina soovitad siis täna rohkem õpetajatele? Enne kuidagi Õpetajate lehte lugema ja siin on jätkuvalt minu meelt rõõmustanud ikka need nende püsirubriigid millest üks on Kaarel Tarandi kolumn, kus ta räägib söömisest loo pealkiri on, tahaks segamatult süüa ja ta arutleb selle üle, miks söömine on tänapäeval nõnda politiseeritud või isegi religioossed. Ja see on täitsa, kas lugu, mille lõpp mulle väga meeldib, aga ma ei anna alla kiusatusele seal õppisin praegu ette lugeda, las igaüks loeb ise. Ja muidugi on väga sümpaatne ka Priit Põhjala rubriik keelekaste, kus ta seekord räägib teietamisest. Muuhulgas juhib tähelepanu sellele, et võib-olla tõesti kogu aeg ei olegi vaja sinatada ja ei pea kõike näiteks soomlastelt või rootslastelt, et üle võtma, kelle keeles on ka olemas võimalik. On olemas võimalus nii sinatada kui teieta, aga et võib-olla ei olegi tingimata hea, sest nagu ta ütleb, sari sinataja lööks nagu iga ukse jalaga lahti, olgu selle taga nokastanud, semusid täis kodukõrts või Inglismaa kuninganna magamistuba. Nii et hästi sümpaatne lugu, mille moraaliks on see, et võib-olla ei maksa teietamist ja sinatamist võtta kui mingisugust koormat, vaid pigem ühte huvitavat võimalust, mida meie keel meile pakub. Ja tegelikult on siin Õpetajate lehes veel palju põnevat lugemist. Tagakaanel on Mait Taltsi lugu 20. sajand pähklikoores ja ühiskonnaõpetus kuuendas klassis. Mis on päris põnev lugu sellest, kuidas ühiskonnaõpetusega on tegeletud ja millised Nende probleemid selles iseenesest suhteliselt poliitilises valdkonnas varitsevad. Aga meie läheme nüüd kohe edasi hoopis õudusfilmidega. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning psühhoterapeut Hannes kuul Pahkele kutsusime siia selleks, et arutleda selle üle, milleks on vaja õudusfilme, mida nad meiega teevad. Põhjuseks on järgmisel nädalavahetusel, 28.-st 30. aprillini toimub Haapsalu õudus- ja kontaasia filmide festival mis tänavu tekitasid teatud poleemikat. Nimelt kuu aja eest esines viis haapsalu pastorite avaldusega, kus nad leidsid, et võib-olla see ei ole kõige mõistlikum linna rahakasutus ja ei too Haapsalule head kuvandit. Sellel teemal algas ka internetis sotsiaalvõrgustikes väga suur melu ja arutatud miks küll nii arvata ja kas õudusfilmid on siis head või halvad ja mulle jäi väga hästi meelde ulmekirjaniku metsavana hüüatus, kus ta juhtis tähelepanu sellele, et õudusfilm kui žanr on viimane publikumenu nautiv kristlik filmi žanr, mis lääne ühiskonnas üldse olemas on, sest kui tõesti mõtleme paljude õudusfilmide peale, siis väga sageli on ja seal tegelaseks mõni kirikuõpetaja, kes peab püha vee ja krutsifiksi iga võitlema saatana sigitis vastu. Ja niimoodi vaadates ju tõesti, et kuidas seda jumala sõna ikka inimesteni muidu tuua, kui mitte mingite selliste vahendite kaudu, mille inimesed suudavad ka omaks võtta. Aga jah, et mida siis teevad õudusfilmid meiega ja miks neid üldse tehakse, see on väga vana filmi žanr. Just enne lugesin, et esimesed filmid, mida võib õudusfilmideks lugeda, valmistati juba 19. sajandi viimastel aastatel. Hannes Kulbach, kuidas teie psühhoterapeudina seda asja üldse vaata et kui palju te olete mõelnud selle peale? Ega see ei ole igapäevane mõtlemisaines, aga kui minna tagasi sinna filminduse algusesse ajalukku, kus siis noh, miks peaks olema filmikunst kui selline jätma mingisuguse, väga inimliku ja hea ja sellise noh igaühele lähedase omase žanri käsitlemata, see oleks kummaline, kui, kui tahaks filme kõigest muust välja arvatud sellisest õudses jubedast. Ehk et, et ma, ma arvan, et et, et see, see, see, see vajadus on iga inimese sees mingis mõttes kuidagi käsitleda või, või, või mingit moodi endast noh, nii-öelda läbi lasta erinevaid emotsioone. Ja, ja noh, õudusfilmid võivad olla ju õudsalt mõnusad judinaid tekitavad ja kaasakiskuvad ja nii edasi. Ja, ja noh, eks me võime siis mõelda ja nagu arutleda pikemalt, et miks ka selliseid emotsioone, mida õudusfilmid tekitavad, tahetakse kuidagi teravalt võimendatult, aga samas väga turvast kinotoolis oma kodus diivanil ja nii edasi neid üldse kogeda. Need on üks osa emotsioonidest Ma lugesin ühest uurimusest just, et tähendab on mitmeid erinevaid uurimusi, mis on isegi toonud esile kõik need positiivsed aspektid, et miks nagu õudusfilmid isenesest isegi nagu inimeste psüühikale hästi mõjuvad. Aga et üks uurimus tõi välja selle, et hoolimata sellest, et see adrenaliin, mis vallandub võib-olla õudusfilmi vaadates või, või mingisugusedki muud põnevuse elemendid, mis inimeses nagu tekkinud, tekivad ja miks ta tahab vaadata neid õudusfilm uuesti et kuskil süvatasandil tegelikult ei saa puudutatud see inimese tõeline hirmu mingi faktor, sest et ta suudab eristada seda filmi tegelikult reaalsusest. Et isegi mingisugunegi katse, mis tehti, kus üliõpilasi sunniti vaatama nagu nagu dokumentaalset jubedust, et seda nad ei suutnud lõpuni vaadata, aga õudusfilmi nad vaatasid meelsasti ja polnud mingit probleemi, et kuidas, kuidas see nagu inimese psüühika ikkagi toimib, et, et väga paljud õudusfilmid on ju tegelikult nagu tehtud ikkagi saag ja muud jubedus, aga siiski päris eemaletõukavad. Just seal seal filmis ongi, ongi ju koos see üsna selline verd tarretav ja õudne ja väga sellistele noh, ütleme, primaarset uutele tasanditele ligi ligi jõudev emotsionaalsus. Ja teisest küljest seda filmi vaadates võiks ka öelda, et mida täiskasvanu ja küpsem on inimene, seda selgemalt on seal kõrval arusaamine, et see on, see on film ei ole tegelikkus, kui me vaatame kas või sõjakoleduste kaadreid, midagi tõeliselt õudsat ja ehedat, mida me teame, et on juhtunud tegelikult siis paljud inimesed ei suuda seda vaadata. Aga kui see on otsekui filmilikus lavastuses ja me teame, et noh, see, see ongi selline ja tegelikult see, see näitleja näitleb ja see, see veri ei ole, nagu seal on, on, on mingisugune mingisugune eristus. Ehk et. Õudne. Sügavalt puudutav, aga samas siiski arusaamine, et see päriselt nii ei ole, et ma arvan, et seal on selline noh, naljakal kombel küll selline turvalise kogemise fenomen juures Et me tahame siis turvaliselt kogeda midagi hirmsat, jah, võiks nii öelda. Aga miks te siis ikkagi nii on, kas, kas asi on kuidagi sellest nagu elu oleks liiga hea, et me, meil on mingisugust päris emotsiooni vaja, samal ajal sa vist ju nii ei ole, kui mõelda näiteks selle peale, et kus on toodetud väga palju või väga kõnekaid mõjusaid õudusfilme, 20.-te Saksamaa, kus selgelt räägib kaasa esimese maailmasõjatrauma ja näiteks üks võikamaid filme, mida ma kunagi elus näinud olen, on üks. Eks see filmi nimi ongi Serbia film, mis väga selgelt kajastab ka nende traumasid, nende sõjatraumasid. Filmid üldse peegeldavad seda, mis on noh, ütleme Jungle sõnadega kollektiivses alateadvuses ehke, et see, mis on ühiskonnas ja, ja reaalsuses toimuv parasjagu, olgu see siis siis siis sõda ja noh, me võime mõelda, et kusagil maailmas on ju kogu aeg seda. Ehk et mis on parasjagu teoksil, millised mängud on võimukoridorides, poliitikas, mis üldse toimub, see jõuab filmikunsti sisse superkangelastena ja nii edasi, mis on õudusfilmides muidugi noh, selline hea lahutamine, mis toimub, heade halvad, must ja valge maailm meil on üsna selgelt nagu teada, kes on paha kangelane, kes on hea kangelane ja, ja seal on, on võimalik ka päris hästi samastuda. Nüüd, mida meeter puudutas, kui lähedale või film jõuda tegelikkusele, eks ole, et kus me täna dokumentaalfilmi ja mängufilmi piirid on ka ju hägustuma ja nii edasi, et kust see tundub, et on, on tõesti nagu peaaegu nagu päris, eks ole. Ja, ja me ei tea ju, võib-olla mõnda filmi hakata poole pealt vaatama, et kas on nagu päriselt juhtunud on see tegelikult üles filmitud, on seal avastatud ja see ebamäärasus võib-olla mõnele inimesele talumatu. Mõnele teisele inimesele võib see olla just see, mis meelitab filmi vaatama. Mida, mida õudsam, mida päristavam seda kuidagi nagu nagu põnev inimesed on erinevad oma sellise ütleme elamustejanu ja ja, ja teravate elamuste või väristavate elamuste otsingule, vajadustele. Aga miks meil neid elamusi ikkagi vaja? Arenedes inimestena lähme lähme sellesse aega tagasi, kui me oleme. Me oleme kõik olnud olnud lapsed ja kogenud erinevaid emotsioone, mõned võivad need päris päris õudsad olla. Siis väga suur osa meie meie arenguloos on, on fantaasia kui selline ette kujutuslik, mõttemängude ja nii edasi need fantaasiad, mis võivad näiteks väiksel lapsel tekkida, kui ma tea, puuoks kuuvalguses liigub, joonistab seinale mingeid varje võivad ja ongi noh, väga ehedad väga sügavalt nagu puudutavad. Ja mingisuguses mõttes me neid selliseid noh, väga primaarsed või algelisi, selliseid emotsioone tunneme elus ikka ja jälle. Et see, see, see korduse soov ja vajadus on, on ka meie sees. Ja õudusfilmid on ühed sellised uuesti kogemise teed minugi poolest. Aga me oleme selle juures ikkagist juba küpsed täiskasvanud ja oskame nagu kuidagi mõelda, et see, see ei ole enam nii, et ma arvan, et selle algse mõtte juurde tagasi, et see on turvaline taaskogemise viis. Aga kui juba fantaasiast rääkida, siis alguses Peter ka noh, ongi see õudus ja fantaasiafilmide festival, et tegelikult nad ei samast otseselt, et õudus nagu peeteid just viitas, et tegelikult olla seotud väga selgelt nagu traumadega, et ta võib olla seotud nagu väga realistliku lähenemisega, samal ajal kui ka esimesed õudusfilmid on olnud sellised Frankensteini või siis on meil mingisugusedki välja, et see on tegelikult see sõnastamata jubedus, mis, mida võib-olla võib siis ka mingisuguseid kollektiivsest alateadvusest tuleva mingisugusegi jah, just nimelt saatana kujuga, et ta on võtnud selle vormi, eks ole. Et see on nagu see üks aspekt, aga mind on nagu huvitanud ka see, et et, et kas ei ole seal õudus- ja fantaasiafilmil või, või üldse nagu sõnastusega seda erinevust, et kui inimene fantaseerime seda tõenäoliselt ei kujuta endale ette midagi, mida tema psüühika taluda ei suuda, aga õudusfilm tegelikult võib seda talle näidata ja, ja see võib olla midagi, mis seda inimest tegelikult seda vaadates traumeeriv. Ma olen, olen nõus, et see piir, mis meie sees kuidagi kuidagi on, eks ole, mida me suudame taluda ei ja, ja millele noh, nii-öelda terve mõistusega vastu panna on olemas, need piirid on erinevate inimeste sees ja, ja õudusfilm neid vihje alati kompab. Seal on, on mõned teemad, mille peale ma mõtlesin, mis on üsnagi universaalsed ja mis on ka see, ütleme iga ühene ja psüühika sees surma ja, ja, ja eluteema elavad surnud ja nii edasi. Sellise söömise hammustamise avamise teemad, igasugused inimsööja ja muud sellised tegelased, seal on igasugused maod, lohed, eks ole, mis meil on evolutsioonis siis antud sellised olendid, keda peab kartma, eks ole, mõõdukaid mürgine olla ja nii edasi. Et, et kõik, kõik need on, on mingisugusel kujul nendes õudusfilmides kuidagi nagu, nagu mängitud välja ja proovitud ja loomulikult noh, neid filme jõuga liigitatakse selle liigituse nüanssidega ei ole kursis, aga, aga seal on noh, nii-öelda mitme tärni õudus siis on, eks ole. Ja, ja ma arvan, et seal proovitakse päris palju vaadata, kus on see piir või kuhu saab, saab minna, eks ole, mõelda siin, mida, mida filmikunst tänapäeval võimaldab, eks ole, siis noh, päris päris kõvasti saab võimetada. Päris selleni ei läinud, aga samal ajal on ju võimalik tõlgendada ja seda on ka tehtud. Õudusfilme ka mingisuguses, kuidas öelda sotsiaalses või poliitilises mõttes, et kui vaadata kas või tänast sirpi, kus on Joonas Kiige intervjuu laose filmi, režissööri Mäti tooga, kes on teinud, nagu ma aru saan, kummitus, filmi kallis õeke, kus meespeaosa mängib muide Tambet Tuisk, nii et see on koostööfilm Eestiga, siis tema ütleb, et tema ei pea ennast poliitiliseks filmi loojaks, aga, aga ma leian, tsiteerin, aga ma leian, et žanrifilm on ühiskonna probleemidest rääkimiseks parim võimalik vorm mis lubab ka sellist tõlgendust. Õudusfilmid võivad tõesti olla ju viis rääkida millestki, millest muidu oleks erinevatel põhjustel keeruline rääkida või mida võib-olla ei saaks niimoodi sõnastada või niimoodi huvitavaks teha. Täiesti nõus, nii nagu kunst ka laiemalt, eks ole, et see, kuidas kuidas oma noh, ütleme siis tunge, kasutades selleks psühhoanalüütilist sõna, eks ole, ja, ja kõike sellega seonduvat noh, nii-öelda nagu lahendada Sublimeerida, eks ole. Kuidas nendega toime saada, et kunst oma kõikides vormides on, on üks väga universaalne viis selleks et see, millest võib-olla ei ei saagi rääkida avalikult, selgelt ja nii edasi, sest sa siis minetab oma siukse noh ütleme, salapära ja, ja, ja minugi poolest võlujõu, eks ole. Seda esitatakse kunsti kaudu, eks ole, võtame kas või kas või maalikunstist ja muusikast ja nii edasi, siis seal kõigis on piisavalt palju ka õudsat verd tarretama panevat ja edasi. Vabade assotsiatsioonide surmatants tuleb meelde. No kui mõelda muinasjuttude peale, siis vanasti olid ju loomamuinasjutud üks viis, kuidas kass parodeerida poliitilist mingisugustki või ühiskondlikku, mingit naeruväärsust või üldiselt siuksed õpetusse. Õpetus, muinasjutud olid olemas ja osa originaalmuinasjutte tegelikult ongi õudusjutud tegelikult tänapäeval nad on muudetud selliseks söödavamaks ja positiivsemaks. Eks võib-olla need, ma ei tea, võib-olla need õudusfilmid on mõnes mõttes tänapäevased muinasjutud. Kindlasti lugude jutustamine on, on viis mäletada, edasi anda, rekonstrueerida igas igas mõttes, et mäluuurijad arvavad, et meie, meie mäluorganisatsioon on ka selles mõttes narratiiv, näete, et seal seal on lood, mis on omavahel kuidagi seotud. Ja, ja tõesti need need lood, mida on jutustatud erinevates pärimustes saagades, lugudes ja nii edasi. Need on küllalt õudsed, ilmselt peegeldavad seda, seda aega, milles need sündisid ja nii edasi, kus kus surma ja elu hind, eks ole, ei olnud võib-olla see, mis ta täna oli ja ja sugugi kõikidel nendel lugudel ei olnud see, see lõpp. Oma lapsepõlvest teame, siis nad abiellusid, elasid õnnelikult elu lõpuni, et tihtipeale juhtunud nii hästi, aga noh, eks neid lugusid olla ümber jutustatud, natukene õnnelikumaks, jutustatud. No aga kui me tõesti peaksime tegema mingisuguseid lindistusi tänapäeva ühiskonna kohta, vaadata õudusfilme, siis tunduks, et praegune aeg on vaata veel jubedam, kui see selline müütide aeg. Raske on, on, on võrrelda, eks ole, seda kui jube või, või mis sa jubedas mõõdupuu on, eks ole, et kui kui jube võis olla sajand tagasi või 50 aastat tagasi, ma arvan, et igal ajastul on omad omad hirmude omalaadsed. Sellised üsna sügaval asetsevad sellised hellad kohad, eks ole, et me täna ilmselt ei, ei karda enam keegi näljasurma saab küll, aga meil on, on selline sõja häbi kütuse ja, ja absoluutselt tõhusa hävituse, sellised hirmud on jälle üleval, eks ole, ka need filmid, kus noh, ma ei tea, tuleb Silmet zombide armee, kes kõik tuleb ja sööb ära valimatult seal on selline ära seotud, Saasin korporatsiooni oht on veel ja nii edasi, et need, nad nii-öelda miksivad need filmid päris hästi nendel nii-öelda ühiskonnas üleval olevatel teemadel. Mul on meeles, kui tuli kinodes tõeliseks rahvusvaheliseks megahitiks saanud Francis Ford Coppola Dracula film, siis ühes intervjuus ütles režissöör ka seda, et see film räägib seksist ja HIV-st, mis tol hetkel oli kogu maailmas selline suur teema või jõudis tol hetkel maailma avalikku teadvusesse. Nii et noh, siin on hästi selgelt kohe näha, kuidas peegeldus mingisugune muu ühiskondlik probleem ühes filmis. Kahtlemata veri ja veretähenduse üleüldse, eks ole, eluandja elukandja ja samas ka selle surmava viirusekandja üleüldse igasuguste haiguste kandja ka, et seal on alates kaksipidise suduaalsus, eks ole, kes kellelt verd anna per võtab ja kuidas sellega edasi minnakse ja noh, me võime seal, kui au endale ette kujutada vanema mehe nooremat, seal on lapse midagi keelatud ühendust ja ajama ja mida seal siis mida seal siis tehakse, nende teravate hammastega neelasid fantaasiaid, lähevad siit kahtlemata liikvele. Et õudusfilm, sest mitte ainult ei tee meie fantaasiaid nähtavaks, vaid ergutab meid edasi fantaseerima. Päris kindlasti nendest filmidest räägitakse-kirjutatakse esseesid, tehakse kursusetöid ja nii edasi, et see on aines, mis kogu aeg on käsil. Aga kas võib siiski rääkida sellest, mis ma julgen väita, on ka sellesama haapsalu kirikuõpetajate pöördumise taga et õudusfilmis on ka midagi sellist, mis, mis võib-olla ei ole hea meile mida, mida äkki jalakas sellisel kujul vaja või või mida vähemalt tuleb endale teadvustada, enne kui hakata ühte õudusfilmi. Jah võib-olla vastan mõne mõnevõrra natukene irooniliselt, aga küsimus on selles, et kuidas kuidas tuua ühte ühte last nii-öelda maailma ühiskonda kultuuri. Ja me ei saa seda mingis mõttes nagu valida, mis on hea, mis on halb, eks ole, see, see inimene, kes siia maailma sünnib ja siin areneb, on, on, on, on kõiges ja see, et ta saabki kogeda kõike oma oma perekonna lähedaste edasi läbi, nii neid muinaslugusid, kus on õnnelik lõpp või kui ka neikussa Ancecrete tahetakse ahju ajada, eks ole, siis selleks ajaks, kui see inimene läheb õudusfilmide festivalile, on ta juba kõike seda kogenud ja minu meelest oleks siis natukene hilja öelda, et noh, et need sellised filmid ei tee võib-olla noorsoole heada midagi taolist. See, see fantasy baas ja maailm hea ja halb, selle võitluse, need hirmud on inimese sees nii või teisiti juba olemas. Ja, ja on ju meil olnud erinevaid riigikordi ja otsustajaid valitsejaid, kes on väga hästi teadnud, mis on hea, mis on halb ja me teame, et sellest ei ole ka väga midagi välja tulnud. Religioon kui selline põhineb jõuduaalsuselt valge ja must põrgu ja taevas ja nii edasi, kui ei oleks põrgut, ei oleks. Minu meelest on kummaline üks neist kuidagi nagu ära keelata või öelda, et see nüüd liiga jube. Aga kas seal taga ei ole võib-olla lihtsalt see mure, ma kujutan ette, et paljud õudusfilmid on ju ikkagi kuidagiviisi noh, ütleme perverssed, eks ole, või kuidagiviisi mõjuvad haigena, et, et kuidagi nende filmide kaudu justkui normaliseeritakse seda, et lapsed vaatavad neid juba nii palju, et see ühel hetkel ei tundu neile tegelikult enam mingi kõrvalekalde millegi nii-öelda väärastununa, vaid et see ongi normaalsus või et nad ei ole küll õudusfilm, aga hallide varjundite puhul on, eks ole seda räägitud, et et mingid asjad, mida muidu on peetud ikkagi kõrvale kaldakse, justkui muutuvad tavaliseks üldlevinud praktikaks. Ilmselt meil džinni pudelisse tagasi ei aja. Et see, see, mis on tänapäeva maailmas, on tänapäeva maailmas, kui, kui vara oleks nagu, nagu mõistlik hakata vaatama ja nii edasi, noh ilmselt kõik nutivahendid ja see, mis meil on võimalik kätte saada pilvest internäiteks ja nii edasi, et seda siin, nii ma pidasin silmas, seda me, seda me tagasi ei aja. Küll olen ma tähele pannud, et lapsed väga just ei naudi nii-öelda selliseid päris õudseid, et ja jubeda asja nad loomupärasel pööraselt kõrvale. Ja võib-olla see õpetus on, on sedasi, et et kui mingi ehmatava või, või siukse õõvastava sisuga ükskõik mis teost nagu vaadata, võib-olla oleks, oleks mõte selles, et seal oleksid vanemad juures ja mingisuguseid asju saaks kogeda koos nendega, mis tähendab jälle tegelikult turvalisust. Nii või teisiti tekib sellise ütleme ka siis kui, kui, kui nimetasite perverssusi ja, ja sellise seksuaalse sisu ja selle vastu huvi igalühel teatud vanusest, et me ka ka seda ei saa kuidagi öelda, et anname sellele filmile alla 14 sildi, eks ole, seda enam huvitab see 12 ja kolmeteistaastased. Ja, ja see on mõnes mõttes nagu loomulik psüühika areng, et, et seal seal seal seal tekivad teemad ja miski, mis, Kuna mõnevõrra meelevaldselt lambaksime nagu joont, et, et mis on siis perversne, mis nagu ei sobi ma võtan sellest sõnast natukene nüüd kinni, sest kõik, mis, mis tavaarusaam versus, seondub kohe seksuaalsusega seal midagi sellist täiesti Pübiitsade nahksed, saapad ja vägivald. Aga see, see tulenevalt tegelikult meie kõigi soovist väga lihtsalt öeldes siis nii näidata kui vaadata. Ja selles on oma osa kõigil meile meelde seda võib-olla väga-väga tunnistada. Aga see, see perversne pool, mis filmides on, ongi võib-olla väga lühidalt kokku võtta, on see, et kui, kui keegi neid filme vaataks, siis ei oleks ka neid huvitav teha. Peab saama vaadata. Eks see on igasuguse sellise igasuguse kunstiga tegelikult seotud, see omandab ju mõte alles siis, kui on olemas publik. Aga tänasesse saatesse sai valitud natukene ka temaatilist muusikat ja kuulame esimeseks ühte lühikest muusikapala, mis ma arvan, on kõigile tuttav, nii et ma hetkel ei ütlegi, mis on alles pärast ütlemisse. Saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on psühhoterapeut Hannes Kulbach. Räägime õudusfilmidest ja kuulasime just ühte lugu, mida ma enne ei tutvustanud, ütlesin, et kõik vast teavad ja kes ei tea. Tegu oli loomulikult Kuulsa dushistseeni muusikaga Alfred Hitchcocki 1960. aasta filmist Psühho, selle on kirjutanud helilooja Bernard Hermann. Ja tegelikult on selle filmimuusika saamislugu päris huvitav Hitchcock ise hiljem öelnud, et vähemalt kolmandik filmi mõjust põhineb muusikal, aga tegelikult ei olnud selle muusika ka saamiseks üldse piisavalt raha. Ja Herman oli ka endast niivõrd kõrgel arvamusel olev mees, tema keeldus väiksemast honorari staga, ta pakkus ise välja lahenduse, mis ilmselt tagantjärele ongi sellele muusikale oma sisendusjõu andnud. Et mitte salvestada täissümfooniaorkestriga, nagu Hitchcock tahtis ja mitte teha ka Tšassiliku lahendustega Hitchcock tahtis vaid kirjutab seda muusika keelpillikollektiivile ja, ja just need keelpillid sellel Edušissenile, seda oma mõju see annavadki. Ja kui me saate esimeses pooles rääkisime just sellest, mida siis ikkagi need filmid meiega teevad ja kuidas see toimib, siis nüüd ma ise tahtmatult jõudsingi selleni, et tegu on sellise kollektiivse kunstiliigiga, kus erinevad asjad tulevad kokku. Ühest küljest me näeme midagi, meie fantaasiad tehakse nähtavaks, samal ajal me hakkame ise edasi fantaseerima, aga kindlasti on ju jah, oluline ka see muusikalise kogu see atmosfäär, mis, mis moodustab. Nii et tõesti võib öelda, et õudusfilmid näevad Meie hirmude elavdamise ka ikka väga erinevate meelte kaudu vaeva. Ma nende hirmude kohta tahtsin tegelikult küsida seda, et üks järjekordne uurimus, mida ma saadet ette valmistades lugesin, väidab muu hulgas seda, et inimesed tahavad õudusfilme vaadata, sellepärast et inimeste DNA-s on kodeeritud vajadus võidelda. Aga et kuna tänapäeva moodne maailm ei paku seda võitlemis situatsiooni nii hästi, Meil on pigem vähemalt siin Euroopa kandis elame ju pigem turvalist elu, et siis õudusfilmid pakuvad inimestele selle vaatamise käigus võima võimaluse siis samastada selle võitleva kangelasega ja nende hirmudega, mida ta tõenäoliselt elus iial ei kohtad kohtumist nendega, et kuidas tundub, et kas see, et õudusfilmid ikkagi me jõudsime enne enne muusikapala ka selleni, et nendel on palju vaatajaid, et neid tehakse koogi juurde, et kas see vajadus õudusfilme vaadata tuleneb ka sellest, et meie üldine elu on pigem turvaline, aga meie mingisugunegi bioloogiliselt või ajalooliselt sisse kodeeritud DNA vajab tegelikult ka sellist hirmutavat ja jubedat, millega kohtuda. Ma usun küll, et siin on oma oma iva, et noh, vaevalt me leiame mingisugust õudusfilmi vaatamist, võimendamate tasandavad geenikombinatsioone kunagi, aga eks inimese kui liigi elulugu ole olnud piisavalt õudust täis, et selle selle ellujäämisega oli ikka igav päevaselt tegu, eks ole, ja ei olnud kindel jahile minnes vibreerima minnes sealt üldse õhtuks tagasi tulid need noh, ma võiks öelda, et siin sünd ja surm käisid käsi käes ja ja, ja selline hukkasaamine ja hirmu tundmine oli ilmselt üks osa sellest, mis mis meid liigina viis nii kaugele, kus, kus me täna oleme ja me oleme väga edukalt minu meelest loonud endale nagu igapäevaelu ja keskkonna sellise, sellise turvalised, et me ei pea enam tänavale astudes maja ja nii edasi. Nii et, et siin võib-olla see iva, et tõesti, et see, see vajadus ikkagist aeg-ajalt tunda siukseid, hirmujudinaid ja nii edasi on kuhugi nagu, nagu sisse kodeeritud ja siis tuleb sellele pisut toitu kanda. Ja tõepoolest, inimesed selles mõttes erinevad, et need uuringud siin vist tuleb mul meelde Zuckermanni mõned teised uurijad kuuekümnendatel, kes mõõtsid eraldi sellist nii-öelda elamustejanu sensionsyycling, nagu nad seda kutsusid. Ja see on inimesed erinev ja, ja usun küll, et sinna sinna võib-olla mingisuguseid geenikombinatsioonid Öeldakse. Et ma jõuan siin jälle otsapidi selleni, et ilmselt osadele inimestele on see vajadus suurem ja, ja tõesti ka oma tuttavaid lastes silme eest läbi, siis mõni inimene on paadunud õudukafänn ja teine ütleb, et ei, ei, see mulle ei paku see midagi, läheb nagu liiga õudseks. Ma vaatan, pole mingit korralikku seiklust või või, või mingit muud filminud. Kohe ma lõpetan oma uuringute tsiteerimise, aga lihtsalt kommentaariks siia juurde veel seda, et, et päris lõbus ja tõenäoliselt ettearvatav oli mul lugeda aga sellise uuringu kohta, kus oli siis küsitletud mehi ja naisi erinevalt ja loomulikult tuli välja, et mehed eelistavad õudusfilmi vaadata ta naisterahvaga, kes kardab rohkem kui tema ja naised eelistavad siis vaadata õudusfilmimehega, kes nagu üldse ei karda, seda vaadates jääb väga mehiseks. Et see on ka ilmselt üks viis, kuidas saab oma neid, selliseid bioloogilisi algma, ei oskagi öelda, mis asju arhetüüpne siis välja elada. Aga siis hakkab mulle hoopis tunduma, et see, et me elame tänapäeval turvalises ühiskonnas, peame oma sellist hirmu laksu kuidagi kompenseerima. Kunstlike abivahendite ehk kunstiga ju ainult räägib sellest, et me oleme praegu inimühiskonna arengu seisukohalt ebanormaalses situatsioonis. Normaalsuse ebanormaalsuse alatine defineeritav tõenäoliselt mingisuguses taustsüsteemis ja nii edasi, et kui, kui, kui võtta inimkonna 100000 aasta pikkune ajalugu, siis võib-olla viimased 50 aastat võib-olla ei ole olnud seda surmasaamise ohtu, et kadu kaduvväike, ajaühik selle. Ja, ja loomulikult ei, ei muutu inimene niivõrd kiiresti, eks ole, et selles suhtes ma usun küll, et see keskkond hakkab meid ka muutma ka mitmete inimpõlvkondade pärast see muutus on kusagil kusagil täheldatav. Eks me seda tulevikus näeme. Et võib veel kord tõdeda, mida me tegelikult juba teinud olema, et eks need õudusfilmid toovad esile mingisuguseid tõesti meile liigina väga olulisi arhetüüpne küsitlusena. Kindlasti ja, ja veel eelöeldule nagu lisaks mu mõte liikus sinna, et nendes filmides onju tegelased välja arvatud need, kes 10 kaupa surma saavad, need on üsna anonüümsed, aga, aga, aga need tegelased on väga nagu, nagu värvikad ja, ja väga sedasi karakter nüüd täna nagu välja joonistatud peategelane, tema antipood ja nii edasi ja seal on hästi palju samastumist, mitte võib-olla siukest üks ühest samastumist, eks ole, mis meile lapsepõlves on, et ma tahangi olla oma kangelase moodi ja siis ostan tema moodi keebi mõõga, aga ka täiskasvanutena mingisugused jooned, mingid osad ja me saame sinna noh, mõnes mõttes nagu laadidega siis oma agressiivseid tunge või, või oma mingisugust soovi kellegagi mingis osas nagu, nagu sarnaneda Te maksta paha, saab lõpus väga verise värvika surma ja kukub oma seatud lõksu ja nii edasi jälle nende muinasjuttude juurde. Tegelikult ongi ju huvitav ka vaadata, kui hakata nüüd õudusfilme ka niimoodi maade kaupa võrdlema, kuidas tõesti eri rahvaste kultuuripärand esile tuleb, et noh, me kõik teame, mis asi on Jaapani õudusfilm, seal on mingi vaim, kes tahab kätte maksta tuleb jaapani mütoloogiast, mis on tegelikult meile üsna võõras käsitlus. Aga, aga noh, kuna ta ongi võõras, siis on ta jälle selle tõttu kuidagi eriti ligitõmbavaks hirmutav. Minu mõte läheb rehepapi peale, eks ole, mis ütleb, ütleb meile nii mõndagi, tõenäoliselt suuremale osale maailmast väga palju just mitte kuigi noh, sellised nii-öelda rikkaks saamise lood, andes sõrme kuradile, on ju tegelikult üsnagi levinud, et mõnes mõttes, kas on inimeste kultuuris üsna ühised arhita hüppe ja siis lähevad nad küllaltki detailseks, mis puudutab juba kohalikku keskkonda, kohaliku kultuuri, seal kas või erinevaid hõimusid ja rahvakildusid ja nii edasi. Aga siia tekib ikkagi ka see küsimus, et kas õudusega võib ära harjuda, et selles mõttes, et tõenäoliselt või noh, seda on ka ju välja toodud, et et õudusfilm peab iseennast uuesti leiutama, et kui me vaatame sama õudusfilmi või liiga sarnaste õudusfilmi, siis see ei tundu ju meile enam õudne. Jah, seal on, on see taaskogemise fenomen, eks ole, et, et kui, kui, kui, kui need võtted viisid või need süžeed hakkavad nagu liiga palju korduma, siis seal puudub uudsuse moment. Õuduse ehmatuse, sellise nii-öelda erutuse üks fenomen on ju või üks tema koostisosa on see, et on ootamatu. Kui me kõnnime õhtul pimedal tänaval, eks ole, siis, siis me ei oota, et meid, seal keegi rabaks või tuleks ja nii edasi, aga kui selle õudusfilmiga nagu 10 korda erinevates nendes järgedes ja nii edasi sedasama juba nähtud, siis ühe ühel hetkel on, on aeg sellest teha selline koomiline paroodia, mida, mida tehakse Jugavagad ja seal on jälle see see pool, et et asi, mille üle me saame naerda, ei ole väga õudne. Ja me vist kõik vaatasime enne seda saadet Mart Sanderi ühe minuti loengut, kus ta arutles selle üle, miks õudusfilm õudne ja ta ütleski, et kui isegi komöödia ei vanane nii kiiresti õudusfilm, sest et enamasti toimibki ainult ühe korra ja siis, kui ma seda vaatasin, siis ma mõtlesin just sellesama peagi toimuva Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali peale, kus näidatakse ju alati ka õudusfilmide klassikat ja ka seda lähevad fännid mõnuga vaatama. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav kyll, et kuidas inimesed viitsivad, et siis nad peavad juba jälgima või midagi muud. Ja nad siit tuleb jällegi siis välja ju see, et ka õudusfilm võib olla suur kunst, võib olla väga kihvtilt tehtud noh, kasvõi voonakeste vaikimist olema isegi korduvalt vaadanud ja ma enam ei vaata mitte õudust, vaid hoopis seda psühholoogilist mängusel. Täpselt nii, ma arvan küll, et Need, need kihid, mida saad ühes filmis nii-öelda nagu hakata pealt koorima ja neid vaatame, kuhu sisse minna ja mõelda nendele all tekstidele, mida võiks midagi tähendada, seda võib vaadata igasuguses ütleme paradigmale selles kontekstis ainult üks nendest on selline psühholoogiline vaatlus, et seal, seal seal seal hakkab ilmselt avanema heas heas filmis on ilmselt neid kihte päris palju ja mida kõike võib-olla ei osatagi nagu teadlikult sinna filmi sisse panna, aga miks nad ometi seal sees on. Ja see, ma usun, kinoklassikas on, on kõigis neis seda No mis tegelikult tähendabki, et kui me räägime õudus- või fantaasiafilmidest, siis võib-olla mõne inimese jaoks võib see olla selline isegi solvav kategooriat nagu polegi, päris film on, on ainult õudusfilm aga tegelikult ju kvaliteedi järgi ei saa mingit žanri määratleda, sest et noh valdav enamus igasugusest kunstist on ju halb. Mis tähendab seda, et et küsimus ei ole mitte žanris, vaid teksti konkreetses teoses. Nõus stereotüüpiseerimine ja lahterdamine on üks selline mugav viis asja kuhugi paiku ta, aga, aga noh, see Me võime mõelda kas või selliste seksuaalse sisuga erootiliste filmide arengut, eks ole, et, et see, mis, mis kuuekümnendatel tundus vägagi selline provotseeriv ja julge, on tänapäeval mainstream ja, ja noh, nii need voolud muutvad, kultuur muutub ja see, mis seal sees ka Aga kas me võime teoreetiliselt kogeda ka mingit nagu vastupidist arengut millalgi et kui praegu tundub, et filmikunsti arengus on just mindud seda teed, kui järjest enam on lubatud, kas siis ühel hetkel äkki muutub Est atraktiivseks see, et hakatakse iseendale ilma mingi välise sundisite keelama mingeid asju? Raske mõelda, ma, ma kipun küll arvama, et inimene ei taha endale väga midagi keelata, et inimese sügavamas olemuses on, on põhimõtteliselt ikkagi see mõnuprintsiip niivõrd tugev, et veel rohkem ja veel ja nii edasi, et, et kui mõte läheb sealt erinevate mõnuainete tarvitamisega ja noh, mis see, mis filmi vaataminegi muudkui selline lubatud tsiviliseeritud mõnu on, aga siis seal ühel hetkel ei tulegi nagu, nagu piiri vastu küsimus on, on meie füüsilises kestas ajas ja nii edasi, et me noh, lõppkokkuvõttes ei saa vaadata 24, seitse film, et lihtsalt silmad hakkavad valutama, uni tuleb peale. Aga jah, paljud inimesed ja tänapäeva striimimise võimalust, need asjad võivad läbi teha siukseid, pin otsinguid ja, ja nii edasi. Mul on raske mõelda, et keegi ennast ise vabatahtlikult tahaks piirata mõnu saamisel, mis iganes see mõnu tema jaoks on. Aga äkki see ongi mõlu. Jahk edasi lükatud mõnu on vahel kõige suurem mõnuga ma juba mõtlen, kuidas ma õhtul mingit mõnusat filmi hakkaks vaatama, kui töönädal on läbi. Kui juttu oli sellest, et see on see mõnuprintsiip, mis inimest nagu käivitab, et kas kas selliste nagu tõsisemate teemadega seoses õudusfilmide üks funktsioon ei ole ka see Freudi sõnastatud surmatung, et inimene tahab kuidagi kohtuda ikkagi oma selle suurima hirmuga, et ega meil nagu vist peale valu suuremat hirmu, kui kui suremine ei ole. Täiesti õige, et see on, on seesamasugune duaalsus, mida mööda flot müüdis sisse tuua, eks ole, ja ja paljud tema kaasaegsed kritiseerisid seda surmatungi, et kui kuidas või siis nüüd nii olla, et, et tahaks ja sealt jõuame agressiooni kui selliseni ja kõige purustavani purustava mille, mis igaühe meie sees on. Et kindlasti on, on selles oma oma iva sees, et, et me tahame kogeda seda oma sihukest jõulist, agressiivsete purustavat poolt. See on inimtsivilisatsioonis ja, ja, ja seal seal, kus ühiskond toimib, on nagu üsna üsna sügavale enda alla maetud. Ja, ja, ja inimese selline enesekontroll ei luba sellel noh, tihti mingisugusel siuksel metsikul viisil üleüldse välja tulla, eks ole, siis me soovitame talle minna spordiklubisse ja tõsta seal kangiga tähendab ta ratast, aga aga ma arvan, et, et see, see, see kontakti saamine oma sees olevat pimeda poolega nimetaks siis edasi on, on õudusfilmide fenomenist kindlasti, et kui me ennem rääkisime samastumisest, siis kõike samastu, hea kangelasena Meie saateaeg hakkab otsa saama ja jõudsime siis välja selleni, et võib-olla ei peagi kartma ka oma pimeda poolega samastada. Aga ma näen, et Marial on sõrm püsti. Tahtsin lõpetuseks öelda lihtsalt ühe väga kindlasti motiveeriva fakti naisterahvastele mille ma leidsin, et õudusfilmide vaatamine võib aidata põletada kuni 200 kilokalorit. Selle tahtsin. Ja siis veel maha hõigata, miks sa saad ainult naistele, soovitan. Ma tänan saatesse tulemise eest, psühhoterapeut Hannes Kulbach oli väga põnev vestlus. Stuudios Peeter Helme, Maarja Vaino ja meie saadet jääb lõpetama veel üks muusikapala õudusfilmist. Seekord mõtlen ka, millega on tegu. Tegu on Brist toff kommeeda kirjutatud muusikapalaga filmist rosmeeri lapson Roman Polanski 1968. aasta filme. Selle loo nimi ongi rosmiorigi unelaul Frosmeerimis Lallabay laulab filmi peaosatäitja. Jah, Mia Farrow ja minu meelest on see film üks ilge maid ja muusikapala eks ilgemaid. Mida õudusfilmide kategooriatest tean. Järgmine nädal lõbustab kuulajaid peaminister, meie oleme vasaraga taas eetris järgmisel kuul kuulmiseni.