Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, need, kes on tähelepanelikult eelreklaami kuulanud, ilmselt teavad, et hakkame täna rääkima 80.-test. Mina olen Peeter Helme ja täna on koos minuga stuudios ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi, tere. Tere. Tere. Priit on tegelikult ka minu vana peatoimetaja ajast, mil ma olen veel Eesti Ekspressis töötasin, nii et seda enam on mul hea meel sind täna stuudios tervitada. Ja ma loodan, et sa ei võta seda kutset nii nagu ma oleksin kutsunud sind kui sellist ajaloolist Rilikti siia, sest nii see mõeldud ei ole. No ma arvan, et mõlemad, nii sina kui mina tegelikult astusime selle koha peal, kus me Ekspressis töötasime väga suurtesse kingadesse, mida ma ei tea, mina tunnen, et ma ei suuda neid mitte kuidagi täita. Et see kirjandustoimetaja koht ekspressi kultuuri toimetama areeni nimelise skulptuuri toimetuses oli ju loodud kirjaniku, luuletaja ja, ja esse Eesti Kalev Kesküla poolt, et iseenda jaoks seda täitis selle oma erakordse oskuse ja kirjanduslikku ja ühiskondlikku aktiivsusega. Ja sina tulid siis pärast Kalevi lahkumist tulid, et sina seda tööd tegema ja pärast seda, kui sina lahkusid ekspressist, siis mina olin käinud ringiga vahepeal ära ja tulin Ekspressi tagasi selle koha peal, nii et me oleme, noh, mingis mõttes, ma arvan heas mõttes oleme Kalev Kesküla mantlipärijad olnud või oleme mingis mõttes ja, ja noh, ma pean ütlema, et see, see kohustab, see tõepoolest kohustab pingutama rohkemat, kui võib-olla mõnikord teeks muidu Ise on, mul on ka meeles aeg, kui raske, aga väga tore aeg. Aga täna on siis teemaks kaheksakümnendad, kuid nagu ka enne, kui peateema juurde asume, heidame väikese pilguga sellele, mida on pakkuda tänasel kultuuriajakirjandusel ja paari sõnaga tänasest sirbist sirpi iseloomustavat. Täna pikad lood ja võtsin endale hommikul tõesti aega, et neid ka lugeda. Kohe alguses on Margus Laidre artikkel per Erratsioones Ast rahvuste arutleb lähituleviku tehnoloogiliste muutuste töömuutuse ja ühiskonda ees ootavate murrangut üle. Väga põnev ja mingis mõttes üsna häirivate järeldusteni ilm jõudev lugu. Siis on kohe edasi. Cambridge'i ülikooli filosoof Hazogtsjongiga, kes räägib realismist realismist kõnelda on praegu olulisem kui eales varem, kuna inimesed ei austa enam fakte, võidab see, kelle hääl on valjem. Kõlab kuidagi väga tuttavad ja soovitan kindlasti lugeda ka arhitektuurikülgedelt arhitekt ja õppejõud Toivo Tammiku arvustust kahele Ameerikas ka arhitektuuriraamatule, mida seob Eesti üks neist on rännak läbi Ida-Euroopa ja Venemaa Euroopa osa. Selle raamatu nimi on kommunismimaastikud, kus vaadeldakse nõukogude aegset arhitektuurilugu ja teine raamat on Luikaani elulugu, kus samuti käib eesti teema läbi pikk huvitav lugu kahest raamatust, mille kohta autor ütleb ka täitsa ausalt, et nende läbi lugemine pärast töö, nii et võib-olla tulebki leppida tema arvustusega. Ja samamoodi ühest tekstist, mille läbilugemine oleks paras töö, kirjutab Kaarel Tarand nimelt Ta vaatleb ta uuringu. Eesti ühiskond kiirenevas ajas uuring, mina, maailm, meedia 2002 kuni 2014 sele tulemusi. Seal on üsna kriitiline lugu üle kahe küljesõbralik, aga kriitiline, ta juhib tähelepanu mõningatele nüanssidele, mis oleks võinud selles uuringus teistmoodi olla, mida võib-olla võinuks teistmoodi selgitada, aga igatahes hästi huvitav lugemine ja mõne sõnaga ka õpetajate lehest, kus muidugi torkas mulle silma minu lemmiku lumm. Selleks on Priit Põhjala sõnal sabast, sedapuhku ta soovitab ühte sõna, sellist sõna nagu kõlbe rüüste. Priit, kas sina tead, mida tähendab kõlbe rüüste? Üteldes sõna kõlab õudselt hästi, aga päris täpselt ma vist ei oskaks selgitada. Minule torkas see täpselt samal põhjusel silma. Nimelt on selle sõna välja pakkunud juba tegelikult ka Jaan Tõnisson aga seda on nüüd viimasel ajal ka propageerinud Hillar Palamets ja Helju Vals ja see on nimelt sünonüüm sõnale korruptsiooni. Ja Helju valts põhjendab selle sõna eeliseid järgnevalt. See sõna toobe armutult toob armutult päikesevalgusesse tõe, mis võõrsõnade ähmasuses jääb varjatuks. Kõnealusel juhtumil saab nähtavamaks koledus, milles me elame. Meid rüüstatakse, mina, sina, meie langeme, igatahes korruptsiooni, see tähendab rüüste ohvriks. Niiet kõlbergiste täitsa tore sõna. No eks Hillar Palamets teab seda hästi, kuna kas ajaloo õppejõuna Tartu Ülikoolis andsin talle ise eksamid ja olin sunnitud seal jubedat punast sodi suust välja ajama, seepärast, et kui ma seda esimene kord suhteliselt noore noore äsja keskkoolist läinud poisina tegin, siis ta lihtsalt tuimalt kukutas mu läbi ja siis mul oli väga tõsine nagu kõlbeline moment, et ma mõtlesin, et mis ma nüüd edasi teen. Et kui ma tahan edasi õppida, et mis ma siis teen. Ja pidasin öö otsa aru ja siis läksin eksamile tagasi ja ajasin just nimelt seda Padamine. Mida seltsimees palamets, minul tootes, nii et ta teab küll, mis asi see kõlbergistel. No nii, aga meie läheme hetke pärast edasi põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios ajakirjanike ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi ja tänane teema on kaheksakümnendad ja selle teema ma leidsin ka ajalehest sirp. Enne ma ei maininud, aga sirbis on pikk üle külje arvustus Veiko märka raamat. Tule minu 1986 tiigriaasta hullumajas. Andrus Kasemaa vaatleb siis Veiko märka raamatut, mis on ilmunud Petrone prindi selles lapsepõlve või noorpõlvemälestuste sarjas. Need on need kõvade kaantega suurema formaadiga raamatut. Ja Veiko märka ka, olen ma tegelikult nendest asjadest juba rääkinud, kirjandussaates loetud ja kirjutatud ja ma ei taha üldse hakata kordama, ega isegi. Võib-olla see ei ole nii väga olulinegi. Aga lihtsalt selle Veiko märka. Arvustuse lugemine pani mind mõtlema, et kas või täna hommikul tööle jalutada, siis nägin jälle siinsamas politseipargis reklaami teletorni tunnelis. Äsja aprilli lõpus avatud näitusele banaane ei ole ajareis Nõukogude argipäeva, mis tõsi küll, käsitleb seitsmekümnendaid aastaid. Aga kui hästi palju on selliseid asju, mis kuidagi viitavad kaheksakümnendatel juba 2010.-st aastast jookseb ETV-s minu jaoks arusaamatu edu ja minuga telesari ENSV. Samuti on muusikas väga palju viiteid kaheksakümnendatel ja igasugused kaverit, mõjutused välismaalt meenub igasugune selline post pankri vaibal, mis on otsene viide 80.-te alguses muusikale. Eestist tuleb meelde näiteks ansambli HU koostöö maha vokiga ja selline 80.-te bändide tagasitulek. Samuti jooksevad teleekraanil kõikvõimalikud, et mitte kodumaised, aga välismaised telesarjad olgu see näiteks spioonisarja, ameeriklased, mille tegevus toimub 80.-te või siis möödunud sügisel hoidis vähemalt kõiki hipsterid, ärevuses Stranger Things või siis eesti keeles vis tõlgiti kummalisemad lood või kummalisemad asjad mis on ju mitte ainult 80.-te teemaline, vaid sari ise on ka oma pildikeeles ja helikeeles lahendatud 80.-te moodi, nii et mis värk siis on nende 80.-te, no kes seda täpselt. Tead, mis värk see on, aga eks siin on kindlasti mitmesuguseid erinevaid kihistused, võib-olla üks kõige olulisem asi on see, et panite ühte patta nii-öelda kronoloogiliselt teljel panid siis kaheksakümnendat kuskil Hollywoodis või seal Ameerika filmitööstuses või seriaalitööstuse siis selles, mis mis toimus siin Eestis, mis toimus Nõukogude liidus, et me peame ikka arvestama seda, et need kaks olite vähemasti mingi mingil ajal või suure osa sellest ajast olid täiesti erinevad nähtused, et neid teineteise peale päris hästi ei saa nii-öelda kalkadena panna, aga tuleb muidugi öelda seda, et sellisest nagu levi kultuurist või popkultuurist ju suur osa neid nähtusi liikusid üle piiride täiest just just nagu polekski seda raudset eesriiet olnud, et et kanti teksased jaa, jaa. Ja reklaamsärke, kulati plaate ja, ja mida iganes. Et kuidas need kõik siia imbusid, et kas nad imbusid soomlaste kaudu sealt kuskilt Viru hotellist või, või tõite meremehed, kes välislaevade peal töötasid, igal juhul mingis osas raudne eesriie lekkisid ka täitsa jubedalt ja võib-olla mitte isegi kaheksakümnendad selles mõttes ei ole. Ei ole ka ainus näide, et kui me vaatame kuuekümnendatel seitsmekümnendatel, siis vaatame rõivamood ja nüüd on nagu globaalsed või Euroopas ja Ameerikas, kas aga nõukogude liidus enam-vähem ühesugused ja muusikaga ka, et eks me siis peame vahet tegema, et mis need kaheksakümnendad meil siis parajasti on, et püüan ennast paika panna sellesse aega 80.-tesse sisenedes, mina olin 23 aastane, sealt väljudes ma olin 30 kolmeaastane, kui ma sinna sisenesin, siis maalin. Asusin tööle Tallinna linna Rahvasaadikute täitevkomitee nõukogu, mis oli, nüüd läks keel sõlme ajalehte õhtuleht tänases mõistes siis kujundajana ja kui ma 80.-test väljusin, siis ma olin juba saamas Eesti Ekspressi peatoimetajaks, nii et see näitab juba, milline see, nagu see üks kümnend on olnud ja võib-olla see üks kümnendan selles mõttes väga huvitavat. Ta algas täiesti sellise, kõige jubedam astagnatsiooniga, mis üldse toona oli Brežnevi valitsemisaega kruvid olid kinni keeratud, et ja siis me nägime vahepeal nende kõbid ärasuremist seal, keda vahetati ükshaaval. Kuni siis tuli Gorbatšov ja selle lõpuks siis kümnendi lõpuks me nägime, kuidas Seco loss, mis oli nii kaua püsinud, kuidas see hakkas varisema, kuidas tükid kukkusid ja ja inimesed vaatasid, et nad ei jääks nende tükkide alla. Kui niimoodi tagasi vaadata, et mis asjad need ja küsida, mis need 80.-te olid. Seal võib olla Eesti elu üks erakordselt kontrastiderohke ja värvikas aeg sinna sisenedes sinna võis täielikust tagnandina siseneda ja väljuda moodsa suurärimehena ja ettevõtteid erastava tegelasena. Mis tähendab siis seda, et tegelikult ühte kümnendit vist niimoodi kokku võtta ongi üsna kunstlik tegu. No see on kindlasti jah, keeruline, et et kui sa mainisid siin ja, ja ma arvan, et seda tulebki nii-öelda osadega kui vaadata ja siis seda nagunii-öelda protsessis, et kuidas see siis kuidas see muutus ja, ja arenes, et olin kui sa märkisite, Veiko märka raamatut, mis räägib siis sellest, kuidas märka ennast armeest, varjas sisse psühhoneuroloogia haiglas Sist samas sarjas, mida Petrone print välja annab, on nüüd ilmunud ka teine raamat, mis huvitaval kombel räägib ka vägapalju sammas teemasse, on siis džässpianisti Sven Kullerkupu, Raamat Piano pianissima, kus ta siis räägib oma lapsepõlvest Viljandis ja räägib õpingutest Tallinna kontsert riiklikus konservatooriumis ja siis ka sellest, kuidas ta afganistani saatmise eest ennast varjas, siis seal psühhoneuroloogia haiglas ka soovitan ka, et väga huvitav raamat ja ja igal juhul annab sellest ajajärgust kultuurihuvilisele ja muusikahuvilise inimesele väga-väga hea pildi. Sa mainisid veel seda seriaali ENSV, mis kui seda stsenaariumi ei kirjutaks. Väga hea kolleeg ja laulusõnade autor Villu Kangur, keda ma austan kogu südamest ja tervitan, kui vähegi võimalik eetri siis kui tema seda ei teeks, siis ma tõenäoliselt oleksin selle asja vastu tunduvalt karmim, sellepärast et noh, mulle lihtsalt tundub, et hea küll, et me jätame oma minevikuga naerdes hüvasti. Aga mõnikord kui see naer, kui see naer muutub selliseks patsutamiseks õlgade ümbert, kinnihoidmiseks, embamiseks, vennastumiseks, siis mulle tundub, et ise kipub juba sellise minevikku kloorifitseerimise poole, et vaat kui tore meil oli, tegelikult ei olnud ju midagi tore, kuskile välja ei saanud, ühesõnaga hakkasid liiga palju seletama, siis võis sind tabada mingisugune ahistamine, kas KGB poolt või võidi sind töölt lahti lasta, igal juhul. Hirm oli kogu aeg mingisugusel kombel, inimesel nahas ka sellel, kes elas hästi, oli ta siis taksojuht või see tolleaegne eliit, taksojuhid, müüjad, baarmeni kelnerid, et ka neil oli kogu aeg see häda, et kui liiga hästi hakkasid elama, siis võidi kinni panna, kõiki võidi kinni panna. Jaak, see oli mingisugune variante selles süsteemis olemas, et et jah, et ma olen nagu väga seda ENSV ei, ei armasta, et kindlasti need ajad on toredad, kus meil on, me oleme olnud noortena. On võimalik elada ka nii, et sa ei, ei võta nagu sügavalt sisse endale neid koledaid asju ja elad sellist nagu mingisuguses mullikeses, aga kui vähegi juba kael kannab, siis inimesel on minu meelest kohustus hakata tundma sellist nagu huvi selle vastu, kus ta elab, mida ta teeb ja millised tagajärjed on tema tegudel. Sinu kaheksakümnendad möödusid ajakirjanduses. See on huvitav aeg. Sellepärast, et ma olen lugenud üks üks parimaid briti ajakirjanduse, Briti ajakirjandus käsitlevaid teoseid, et mis iganes selle autori nimi on üsna tuntud ajaloolane praegu ja saatejuht alustab oma ajakirjanikutee kirjeldamist sellest, kuidas ta 60. Nendel aastatel töötas briti ajakirjanduses ja ta kirjutab siis see oli vist isegi mingisuguses väikses shoti ajalisi, ta kirjeldab seda toimetuse kultuuri kus istusid, et siis vähese või poolikuks jäänud haridusega rämedalt mehed, kes jõid, suitsetasid, haarasid telefonitoru, karjusid sinna midagi ja pärast siis lehe kokkupanekut läksid üheskoos pubisse. Järgmine hommik hõõrusid siis rähmaseid silmi. See oli selline nagu Briti ajakirjandusskulptuur, see, et kui me tänapäeval vaatame et ajakirjanduses töötab suurem suurem osa ajakirjandustöötajad, on juba tõenäolised naisterahvad. Et see ei ole kogu aeg nii olnud, et ajakirjandus on olnud väga meestekeskne töö ja mitte üleliia nutikate meistritöö. Nende nende töö oli kuskil jõuga uudised välja taguda ja siis need tassid hammaste vahel toimetusse siis kui mina hakkasin ajakirjandusega ajakirjanduse läksin, ma olin käinud sõjaväes ja tulin tagasi sellise juhus läbi, sattusin siis toona aegsesse tollases õhtuleht. 79. aastal sattusin kujundajaks, mis, mida ma tingimata märgin ära sellest, et ma ei ole nagu seotud tollase ajakirjanduse ideoloogilise poolega, et ma töötasin toimetuses küll, aga ma, aga ma ei kirjutanud artikleid, kirjutasin, kui siis ainult midagi apoliitilise, skulptuuri või arhitektuuri või taoliste asjade kohta. Ja kujundasin seda lehte, aga nägin, kuidas see süsteem töötas, et see oli väga selgelt nii-öelda parteiliselt tüüritud süsteem, mis tähendas üks jaburamaid juhtumeid, mida võib, et võiks välja tuua nii et õhtulehes toona oli üks selline rubriik fotovõistlus Tallinn täna, kuhu siis fotograafid tõid oma suuri pilte, mida avaldati kolme veeruliselt suurelt ja, või nelja veeru peal ja siis selleks, et sealt honorari saada, eks ole, auhind ei olnud tähtis, kuigi see oli formaalselt võistlus ja üks tollane siis Tallinna EKP Tallinna linnakomitee sekretäri, kelle nimi minu meelest oli Johanson. Ta miskipärast vihkas vuntsidega mehi. Ta vihkas vuntsidega mehi ja sellepärast oli meil mitte kirjutatud reegel, vaid kirjutamata reegel toimetuses. Sellesse rubriik ei tohi panna ühtegi inimest, kellel on vuntsid nina all, eks ole, et kui siis kogemata keegi pistis sinna mingisuguse treiali või keevitaja või, või kutsekooli õpetaja, kellel olid vuntsid, nina siis oli järgmine päev, peatoimetaja oli hirmus mossisse pärast, seesama tüüp oli talle helistanud ja tema kallal noogutanud, et miks nad selliseid pilte lehte paned, panete, mis ei kõlba üldse vaadata. No see on selline noh, klassikaline, eks ole telefoniõigus ja suures osas nagu see ajalehe juhtimine käski selgelt parteiliselt printsiibil, et kui keegi mõni tore inimene tõi siin mingisuguse artikli, mis paistis täitsa mõistlik olevat, tõi lehte siis peatoimetaja asetäitja kes seda oma pliiatsiga toimetas, siis kirjutas sinna peale nii-öelda rubriigina, ehk siis sellise nagu osa nime, et NLKP 25. kongressi otsuste valguses ja siis õnnetu inimene, kes võis olla täitsa täitsa partei väljaspool igasuguseid parteilise liikumisi, siis korraga teeb lehe lahti ja näeb, et tema kirjatükk kannab pealkirja partei 25. kongressi otsuste valguses ja mine sisevabanda kõikide oma tuttavate Eesti nägu, häbi täis. Et see niisugune nagu ühelt poolt selline kommunistliku partei käskude järgi käimini, teisest küljest selline ohjeldamatu nihilism selles mõttes künismi nihilism ehk et kõik said aru, et see on üks täielik jama, keegi ei lootnud, et see ühel päeval otsa saab ja lihtsalt elasid selles süsteemis ära, mis tähendas noh, ütleme niimoodi suhteliselt ohjeldamatut pidutsemist ja ja kas see pidu katku ajal oli katk, oli katk inimesi maha päris niimoodi loo kui võtnud. Aga natuke meeleolu oli selline, nii et noh, alkoholism, ajakirjanike hulgas joomine on niisugune täiesti mõttetu enesepõletamine. Ideede leidmise raskus ja need kuulusid kõik toonase selle ajakirjanduse juurde. See ajakirjandus oli selles mõttes oli ideoloogiline. Kui me rääkisime ajalehtedest Nii et seda ei saa nüüd öelda, et olles ise kaheksakümnendatel Eesti ajakirjanduses, oleks kuidagi avanenud sealt mingisugune täpsem või parem või läbinägelikum pilt ühiskonnale. Vastupidi, see, see toonane ideoloogiline ajakirjandus tegeles põhimõtteliselt sellega, et konstrueeris ühiskonnast mingisugust teatud sorti pilti. No ütleme nii, et tänase eks seda tegelikult veeritakse eriti armastavad seda rõhutada meile Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud, aga me ei püüa nagu tänapäeval konstrueerida mingisugust teatud sort oleviku mudelit, nii nagu toona üritati seda teha, et kui kuskil oli mingisugune suur ehitus, siis selleks, et jätta muljet, et kõik on kontrolli all, loodi jälle mingi spetsiaalne rubriik, mis kõlas umbes nii, et meie kontrollpostsillasamba ehitusel ja niikaua kuni sedasamast ehitati, siis aeg-ajalt saadeti majandustoimetusest mõni tegelane sinna, kes pidi kontrollima, et kas posti ehitatakse hästi, aga see on ikka piisavalt kõrgeks ehitatud. Kui juhtus nii, et mõni ajakirjanik oli, oli ebanormaalselt normaalne selles mõttes, et ta üritas käituda nii nagu tänapäeval siis käitutakse siis üks ma mäletan õhtulehest, üks selline tegelane oli Kalle Mälberg, kes nüüd viska, Literaadina tegutseb ja Kalle Mälberg täiesti, kes kandis tolle aja kohta väga silmapaistvat valge-sinisetriibulist ülikonda, täiesti arusaamatul kombel üritas kirjutatud lugusid selliseid artikleid, mida me võiksime tänasel päeval lugeda Päevalehes, Postimehes, tehte võttis ette mingisuguse ühiskondliku probleemi, oli seal mingi majandus või ta töötas vist majandustoimetuses. Ja lahkas seda nii, nagu täiesti valges maailmas tehti. No need reeglina need lood, et kuhugi ei jõudnud, nendest tõusis mingisugune kohutav suur jama. Tõenäoliselt ta sai mingisuguste linna kommit, partei linnakomitee Satraapide käest sai sõimata. Peatoimetaja oli väga mossis, sellepärast et enne kui sellist kriitilist materjali avaldama hakata tuli seda tuli seda kõigepealt näidata mingisugustele partei mingisugustele, jupijumalatele, kes muidugi solvusid, et hakatakse asjadest rääkima nii nagu on. Ja lõppkokkuvõttes oli nii, et tollasele peatoimetajale Heino Tenkol oli üks, üks sahtel, kuhu ta toppis kõik selle õnnetu kallemmelbergi käsikirjad, mida, mida praktiliselt ei, praktiliselt kunagi ei avaldatud või kui avaldati siis pärast seda, kui, kui kommunistlik partei oli sinna selles sealt välja kärpinud, kõik need asjad mingisuguses mingisuguses hulgas kriitika oli nii-öelda süsteemile vajalik. Aga et selline põhjani tungiv kriitika, et kogu see retoorika pidi olema selline jah, esineb ka üksikuid vigu, kuid aga kui nüüd tuli keegi ütles, et see asi on täitsa mäda algusest lõpuni, siis sellisele asjale pandi kindlasti käsi ette, nii et see jah, seda võib muidugi seda toonast ajalehe tegemist võib muidugi ajakirjanduseks nimetada Agas väga suurt, et selliste noh, ütleme väga suure venitamise, aga ta oli ikka selgelt tuli ideoloogia tööriist, kui noh, tänapäeval näiteks ma olin ju ka ajakirjandusõppejõud Tallinna Ülikoolis, et kui me tänapäeval räägime Eesti ajakirjanduse ajaloost siis no ma julgen küll ja öelda, et seda ajalugu alates 45.-st aastast kuni siis 85. aastani. Et seda ei saa nimetada ajakirjanduse ajalooks selle sõna otseses mõttes, et see ei olnud ajakirjandus, see oli ideoloogia ja ma saan aru, et kuigi Tartus õpetati siis Juhan Peegli käe all välja ajakirjanik ehk siis nemad tulid rõõmsalt sellesse niinimetatud ajakirjandusse ja natukese aja pärast nad hakkasid sellesamasuguseid roosasid mullikesi suust välja ajama, tegid meeletuid kompromisse selleks, et üritada midagi öelda ja suur osa neist sai üsna kiiresti aru, et ei ole vaja lihtsalt peaga vastu seina joosta, et see ei vii mitte kuskile, ainult pea läheb katki ja rahunesid ja hakkasite samasugust roosat udu kirjutama nagu teised. No see kõlab hästi, lohutu pildina, 80.-test, aga kuulame vahelduseks optimistlikumalt muusikat. Palusin Priit Hõbemäel tänasesse saatesse muusikat valida ja kuulama, esiteks Jerol Timmeli lugu, mis on ilmselt kõigile Ta nimelt telesarja Dallas tunnusmeloodia sari jooksis aastatel 1978 kuni 1991, nii et võib tõesti öelda, et see on kaheksakümnendaid defineeriv sari. Ja uuesti jooksis sari 2012 kuni 2014. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi ning meie jututeemaks on kaheksakümnendad. Rääkisime saate alguses üsna lohutav, ainult sellest, mis toimus Eesti NSV ajakirjanduses, täpsemalt ajalehtedes, kaheksakümnendatel ja see oli küll üks kole pilt. Mul tuli Priit sind kuulates enne veel meelde Teet Kallase romaan Ta öisele rongile, mis ma arvan päris ilusti võtab kokku selle absurdi, mis toimus ajakirjandusmajas neil aastatel. Aga selleks, et tuju natukene tõsta, kuulasime vahele Dallase tunnusmeloodiat ja tõime sellist 80.-te lääne ühiskonna glamuuri natukene siia. Ja, ja siit. Mul ongi järgmine küsimus, et kui, kui me räägime 80.-test Eestis ka, kui, kui seda kümnendit meenutatakse, siis mulle tundubki, et sageli tuuakse need kaheksakümnendatel Lääne reaaliad sisse, sa ise saate alguses ütlesid ka, et kindlasti ei tohi neid asju sassi ajada ja ma enne saadet sisse juhatades viskasin kõik need asjad ühte patta, kuigi ma ise ka väga hästi teame, et need ei kuulu ühte patta. Aga miks me siis ikkagi meenutame seda aega, miks me meenutame ka seda läbi sellise kõverpeegli, mis võib-olla polegi enam mittemelu? Ta meenutamine, vaid konstrueerimine. Kas asi ongi puhtalt sellises inimese füüsilises elu eas, et kui miski on juba 30 aastat ajas tagasi, siis muutub ta kohe kuidagi nunnumaks. 30 on kindlasti hea number, mitte parem ega halvem kui mingi teine, aga, aga sellega seoses mul tuleb meelde, et noh et kas või moes, et trendid ja tendentsid, et selleks, et midagi tuleks tagasi moodi ja noh, me võime öelda seda, et ega nüüd midagi väga uut siin maailmas lõpuks ei ole, et enam-vähem kui me räägime kultuurist Loomingulisusest, et väga raske on välja mõelda täiesti uut uut romaani või täiesti uut heliteost, eks mingil moel olen need kõik asjad juba kunagi olnud. Aga kui me räägime lainetest või trendidest, siis ju tavaliselt on nii, et kui toimub mingisuguse trendi murdumine asendab asendub millegi millegi muu asjaga, noh näiteks ütleme seal kaheksakümnendatel aastatel, kui, kui tuli siis uusromantikud muusika, mis kardinaalselt erines sellest nii-öelda Hewist ja haal rokist, mis enne seda oli. Et see oli väga erinev muudatusi ja siis platvormkingad asendusid, noh, selliste nagu Tšiilis ussidega naistel, kus kontse üldse ei olnud, olid siukese ilma ilma tallata. Et need olid asjad, mis olid nagu silmale veidralt vaadata ja kõrvale veidrad kuulata. Ja kui sellisest asjast nagu, kui kui ükskord platvormkingadest ära tüdineb ühiskond, siis see võtab vähemasti 30 aastat aega, enne kui see tagasi tuleb ja palun, Peeter, mine vaata, naised kannavad platvormkingi, naised kannavad jälle platvormkingi, et see trendimuutus on senini, ta tuleb seal vahepeal peab olema üks selline periood, mis on midagi muud ja alles siis sa saad uuesti hakata vaatama seda, seda aega, et ta hakkab vaikselt tagasi tulema, et kui me vaatame ka näiteks ütleme moodi üldiselt võib-olla naiste moodi, et siis jälle on tagasi tulnud nüüd batšokid, minu meelest see 80.-te aastate mood oli täiesti õudne tõesti jube perestroika moodul, eks ta oli igal pool maailmas ühesugune, et oli seal Dallases kanti samasuguseid üles puhvitut kaasriidest, pluuse, millele batšokid seal õlgadel ja kanti seda ka Tallinna tänavatel. Et 30 aastat on jõuski selline paras aeg, et see muutub nagu nostalgiliseks noorematele, see on midagi sellist, mida nad ei ole enne näinud, see on uut hoo, see on päris põnev ja vanematele inimestele, see on kuidagi nende sellise armsa noorus ja tagasitulek mingisugusel teisel moel, nii et see 30 aastat tegelikult perioodil on täiesti täiesti nagu mõistetav, aga selle Dallase kohta ma tahtsin veel öelda, et need, kes seda näinud on ja küllap neid on. Vaadake, kui sarnane on selle seriaali põhi tegelemine Chiaar, praeguse Ühendriikide presidendi Donald Trumpiga. No täpselt võta või jäta samasugune diilmeike, kes näeb, kes kõigiga tahab mingisugust tehingut teha, kes on valmis hommikul rääkima üht juttu, kes räägib õhtul teist juttu, kes on kogu aeg väga pragmaatiline ja samas suudab olla südamlik öelda, et oi kui tore, et milline tore, tore koerake on, nii et võib-olla selline ka see, see Chiaar ongi nagu selline kolmekümneaastane 30 aastat tagasi taas trump on taaskehastunud see ja paar-kolmkümmend aastat. Hiljem nii et poliitikast tulevad kaheksakümnendad Tagasi nojah, eks me ju näeme seda igasuguseid asju, aga poliitika kohta on keerulisem öelda, aga ütleme, kultuuris on see ju muusikas moes mitmesugustes asjades. Sa mainisid siin teed kallast, seda tõttab öisele rongile, mina soovitaksin nendele, kes toonase ajakirjanduse vastu huvi tunnevad, kuidas seda Eestis tehti. Lugege Toblaatorit, need Dovlatov jutud, mis ta kirjutab reaalsest elust Tallinna ajakirjandusmajas ja mitte ainult mitte ajakirjandusmajas tegelikult siis oli pikal tänaval, olid, kõik need toimetused on, kuna mul on väga kahju, et mina jõudsin sellesse ajakirjandusmajja, jõudsin nagu natukene paar aastat hiljem, kui Dovlatov Dovlatov minu meelest lahkus 76 siit Eestist ja mina jõudsin sinna 79, aga aga paljud need inimesed, kes olid dublaatoriga koos töötanud, töötasid toonasel ajakirjandusmajas nagu seal laagranovskaja Jelena Skulskaja, siis kõik need poristuhhid, helkond, liigmandi diaVladimir siiani, et see oli tohutu hulk selliste juudi-vene-juudi rahvast venekeelsetes lehtedes selliste intellektuaalsete ambitsioonidega, kes käitusidki täpselt nii nagu sellest tablaatovi raamatus. Et päeval nad ägasid selle ideoloogilise koormal saadeti mingisugust jama kokku kirjutama ja siis nad tulid. Ja nagu kättemaksuks, siis sättisid püsti mingisuguse vahva peo, et kuidagi ennast puhtaks pesta kas või ma ei tea seedetrakti ajusid nagunii puhtaks pesta. No kui sa nüüd mitmendat korda juba rääkisid sellest, et see lõhe, need käärid reaalsuse ja soovide vahel olid väga suured, siis kui suur on see lõhe selle vahel, kuidas me praegu 80.-test aastatest mõtleme ja räägime minule tundub, et eriti jällegi Eestis. Me segame, Me tõesti enda kaheksakümnendail nii palju sellega, mis hoopis oli lääne kultuur. Et me konstrueerime endale mingisugused uued kaheksakümnendad mingil moel, nagu neid tegelikkuses kunagi ei olnud. See on jah, see on täitsa võimalik, et see nii on, et noh, kui see võib tunduda nagu liiga pessimistlik, kuna mis, mis ma räägin, siis mul on tegelikult sellega täitsa maja nagu mingisugust asja, et ma olen kategooriliselt selle vastu, et 80.-te see õudne stagnatsioon, et see muutuks mingisuguseks, lahedaks toredaks ajaks, et see, mis on tehtud inimestele ja nii-öelda täpsemalt ka Eesti inimestele tol ajal selle ideoloogilise surve ja selle ahistamise ja sellesisulise nagu vaimse terroriga, mis see ei tohi ununeda, et seda ei tohi nagu andeks anda, sellest ei tohi mööda vaadata ja öelda, et jah, et muidugi noored inimesed olid noored ja elasid oma elu ja pidutsesid ja võib-olla ei mõelnud nii, aga samas kõrval olid noh, 80.-tesse kuulub, kuulub ju ka, eks ole, 40 kiri ja mis oli väga tõsine asi, et ma olin. Kuigi mina ei olnud nende kirjakirjutajatega nende inimeste hulgas, kellelt seda allkirja paluti, aga ma tundsin lähedalt, käisin läbi inimestega, keda see asi puudutas ja ma mäletan seda hirmu mis sellega kaasnes, kuidas minu jaoks ääretult sümpaatsed ja väga tohutult autoriteetsed inimesed arutasid, et et kui see, kui see kiri sellele inimesele viiakse, et ei tea, kas siis midagi juhtub, et kas asi jõuab KGB-s, et aga mine tema juurde teadete ära koju mine, aga ma lähen, helistan talle enne saatebussipeatuses kokku, et see on ikka nagu täielik selline noh, nagu staaži, hullem veel, see on niisugune KGB terror, seda ei tohi meelest ära lasta ja, ja sellepärast ma seda nagu korrutan sinna tegelikult igapäevane elu oli ju nii, et noh, et kui ühte sorti vorstike ühte sorti leiba ikka oli ja võib-olla vahepeal polnud võid, aga siis siis jälle oli. Et aga noh, see välismaa tundus küll olevat niimoodi lootusetult nii kaugele, et noh, et kui keegi sõitis mingisuguse noortest inimestest kuskile Bulgaariasse või kuskile mujale, noh, siis oli see ei saanud sinna muidugi mingisuguse komsomolikomitee tuusikuga. Kui keegi teab, siis tuusik üldse. Aga poliitika juurde jäädakse positiivsema poole pealt võib jällegi öelda, et uus Eesti, see, kus me praegu elame, on juba 80.-test pärit. No just nimelt, et see, just nad, kui ma vaatan seda oma ajakirjaniku teedki, et ma alustasin nagu täiesti umbses nii-öelda umbkotist sellest nõukaaegsest ajakirjandusest, aga, ja siis ma jäin sinna õhtulehte liiga kauaks pidama, ma ei leidnud nagu õieti kohta, kuhu kuhu minna või, aga siis ma mind kutsus. Veiko Paal, ma kutsus ajakirja noorus. Ei, 85. aastal, kui ma sinna 85. aastal läksin sisse noorus oli seal täiesti selline ikka täielikult sihukese stagnaaegne ajakiri, mis rääkiski noortest inimestest Niels komsomoli optimistlikus komsomoli võtmes, noh, sinna juurde käis ka mingisugune poksija, popmuusika, mis ei olnud ideoloogiline, aga aga põhirõhk oli siiski nagu ideoloogiline ja selle ideoloogia põhirõhku kandis siis toonane peatoimetaja Linda Järve, tema siis käis seal kuskil ma tea mingites komsomolikomiteedes ja kus iganes mingisuguseid korraldusi saamas. Aga kui nüüd tuli algas siis perestroika, siis hakkas asi nii-öelda murenema ja, ja selle nii-öelda Te mainstream või mitte peavoolu ajakirjanduse, nagu ka siis ajakiri noorus oli selle pluss oli see, et sellel ei hoitud silma peal, et vahitikanid, Rahva hääl ja suuri nagu lehtedelt, kuidas sealnegi ideoloogiliselt käitutakse. Kui sa olid sellest peajoonest nagu kõrval kuskil mingisuguses nišis, siis võisid juba hakata mingisuguseid asju tegema, et et proovisid kirjutada nii, nagu kirjutati Soomes või katsetasid, et piltide või juttude või lähenemiste kõikide nende asjadega. See oligi selles mõttes väga hea. Väga hea laboratoorium, et selleks ajaks, kui see kaheksakümnendat läbi said ja minu jaoks algas Eesti Ekspressiperiood, et siis oli siis ma olin täielikult ette valmistunud, et ma teadsin, kuidas tuleb teha korraliku ajakirjandust mitte Eesti mõistes, vaid Lääne mõistes ja see oli toona see murrang, mis Eesti ajakirjanduses toimus, oligi see, tekkis täiesti uus ajakirjandus, kuhu kuulus siis Ekspress ja Äripäev, mis olid uued ja kiired ja dünaamilised ja siis olid kõik need vanad Rahva hääl, Noorte hääled ja mingi aeg Päevaleht, mis jäid siis täiesti vanasse aega kinni, kus käidi, töötasid ikka needsamad pruunides Baltika ülikondades lillade lipsudega Onklit, kes istusid oma kabinettides, mille uksed käisid kinni, kelle laual oli massiivne siis klaasist roheline tuhatoos, mis oli siis ekstra võitjubeki konisid täis ja kellel oli ka tihtipeale mingisugune peediveinipudeli oli kuskil seal kapis. See süsteem ei suutnud absoluutselt sammu pidada enam sellega, mida noored inimesed suutsid teha ja nad suritki välja. Midagi ei olnud parata ja nad ongi. Ja, ja sellesse uude ajakirjanduse tuli üle ikka minimaalselt minimaalselt inimesi. Kõik need toonased ajakirjanikud kadusid kuskile ära. Aga nende riietus, pruunid ülikonnad, lillad lipsud, need on tagasi. Ja kollane särk, lilla lips, pruun ülikond ja õudne. 80. Vaiko Eplik juba laulised heitis gaming päkk. Ja sina näed selles hoiatust, ma näen. Sest aga meie saateaeg hakkab tasapisi tema veel mõni minut veel on, et kuidas siis üldse on sellise ühe kümnendi meenutamisega, kas selline teemapüstitus on õigustatud, sest kümnendeni ega igatahes üks konstruks ja kui me võtame Eesti sellise suure või nii-öelda poliitilise ajaloo, siis võiks hoopis öelda, et kaheksakümnendad lõppesid sõltuvalt vaatenurgast, kas aastal 88 öölaulupidudega või siis hoopis 91 Eesti taasiseseisvumisega. Kahtlemata. Ta on see selline lihtsalt nagu meil juhus, juhtumisi on meil siin kümnendsüsteem, et me oleks meil mingisugune teistsugune süsteem, siis me räägiksime mingisugustest kah 12.-st 24. 20 neljandikest või no ütleme või kui suur prantsuse revolutsioon tegi ju põhjalikult ümber, kujutas detsimaal süsteemi, kella kellas kasutusele ja asendas ka kuude süsteemi oma pro määrida ja muude asjadega, eks ole, võib kõik segamini lüüa, selles mõttes mulle tundub, et see, mis. Meil on räägitud, et sul on õigus, et see, mis nüüd paari nädala eest nagu kuulsime, et meenutati kümnet kümmet aastat pronksiööst. Selles mõttes ajakirjandusele meeldib midagi meenutada seepärast, et kõik vanad pildid on olemas, saab vanad lehed läbi lapata küsida samade inimeste käest, aga mida te nüüd tagasi vaadates tunnete ja siis kogu selle asja uuesti üles kloppida, mille minu meelest ei ole nagu väga sügavat mõtet. Aga ma arvan, et selliseid perioodi valgustamine on kõige mõttekam kunstilises võtmes üldse, mis see on, nagu areng ikka minu jaoks on see, see on nagu arenguteed, kui võtta sellise teekonna keskele mingi noor inimene ja näidata, kuidas ta elab läbineid, et muudatusi, seda ühiskondlikku muutumist, mis oli sellist tohutu suur, sa kujutad ise ette, siseneme sinna täielikus totaalses stagna ajas lootusetu stagnaajast väljume sealt vabariigile, et täiesti uskumatu, et selles mõttes ma, ma ütleks ka, et see on erakordne, et emotsionaalsete üleelamiste aeg, tohutute muudatuste aeg ja need inimesed, kes nagu selle kümnendi sisenesid sinna mõtlevate olendite naised ka välja tulid, et nad on saanud mingi taolise kingituse, mida ei ole. Suuremal osal inimkonnast ei ole, nad on näinud selliseid muudatusi, see on tohutu suur asi, suur asi. No selle noodiga lõpetamegi, mina olen Peeter Helme, minuga koos on stuudios ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi, kes valis ka teise loo siia saatesse ja kuna saade hakkab läbi saama, siis lõpulooks on valitud teistmoodi lõpulugu. Nimelt ansambli ABBA viimaseks jäänud albumilt pisike 1981.-st aastast LUGU Vanna basse kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel võib mobiiliäpi kaudu.