Vasar vasar alasile, löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere ja veegan täna filmitegija Piibe Kolka. Tere. Tervist. Seega nagu ilmselt kuulaja arvatagi võib, hakkame täna rääkima filmi juttu, nimelt et hakkame rääkima teadlaste ja teadlase kujutamisest filmikunstis, millest kirjutab tänases sirbis Lauri Laanisto, temalt on pikem lugu teadlane filmis film põhjas. Küsimärk ja arutleb selles loos selle üle, miks teadust kujutatakse ja teadlasi kujutatakse filmides just nii, nagu kujutatakse ja kui adekvaatne see pilt On. Aga enne kui me läheme selle teema juurde, heidame pilgu muudele kultuurilehtedele ja ja kui ma juba sirpi mainisin, siis mõne sõnaga soovitan siit ka üht-teist lugeda. Päris huvitav on Linnar Priimäe tõejärgse ajastu tõed üle kahe lehekülje selliseid kilde või laaste mille alapealkirjaks on kultuuripsühholoogi tähelepanekuid, kus ta arutleb selle üle kuidas võiks vist öelda juba iivelduse nii ära leierdatud mõiste ikkagi meieni jõudnud on, kuidas seda mõista tuleks, mida see tähendab ja mis järeldusi sellest teha saab. Ja ta teeb siin päris vaimukaid ja huvitavaid järeldusi ise, muuhulgas jõuab ta juba üsna ruttu arusaamale, tõejärgne ühiskond vahetab tuleviku oleviku vastu, sellepärast et inimene jätaks mõne asja tegemata hirmust häbi ees, kui ta kardab tulevikku, aga tulevikku ei ole, siis ei tule mitte miski välja ja sellega näiteks ongi seletatavad riigivargused ja korruptsioon. Aga ta räägib siin muudestki asjadest ja see on tõesti äärmiselt tore. Selliste miniatuurida kogumik. Aga sirbi tagakaanel on Artlite lugu soome-ugri mehed, kus Artlejate heidab väikese pilgu ajalukku ja nendib, et soome-ugri meeste muretusi aeglus on hämmastanud teadlasi juba alates 18.-st sajandist. Arutleb, miks see küll nii olla või võinud on või miks see nii olla võiks, kui palju selles on tõde ja jõuab lõpuks muidugi selleni, et see on natuke selline rela tiivne tõde, et kõik sõltub sellest, mis vaatenurgast vaadata. Aga Maarja, mis sinul seal? No minul on täna siin neli kultuuriajakirja laua peal ja mõtlesin, et ma lihtsalt toon esile selle, et nad on nüüd kõik ilmunud. Ja osa siin on topeltnumbrid näiteks Vikerkaar 405. teised on siis kõik. Akadeemia keel ja kirjandus on maikuu numbrid ja looming on aprillinumber, sest tavaliselt looming ilmubki kuu lõpu poole ja siitsamast loomingust. Ma tahaksingi tuua esile sellise lugemissoovituse nagu Toomas Liivi novell õmblusmasinad. Toomas Liiv on teada meil ennekõike luuletaja kirjandusteadlasena, aga nüüd on tema arhiivist välja tulnud üks niisugune seni ilmumata novell, mida ma soovitan tõesti väga lugeda, sest see on täitsa vaimukalt komponeeritud ja sellele on ka huvitav saatesõna kirjutatud. Elo Lindsalu poolt. Samuti on loomingus tohutult nauditavad Toomas Kalli sellise sari, mida ta, kus ta igas numbris siis pakub oma variandi sellest, kuidas eesti kirjanikud Kevadet kirjutaksid. Seekord on siis Arvo Walton sattunud löögi alla ja, ja võetakse vaatluse alla erinevate autorite poolt ka siis Korneliuse Asselblatti eesti kirjanduslugu. Et akadeemia, mis nüüd on maikuus ilmunud, on nii uhke sellepärast et ta on juubelinumber. Tal on eestiaegne selline eestiaegse akadeemia konse kaanepaber ja siit ma tooks esile väga hea Jaak Jõerüüdi. Noh, see oli ettekanne emakeelepäeval, mis nüüd siis on ära publitseeritud pealkirjaga Gustav suits, Ernst Hemingway ja meie, kus ta räägib siis eesti keelest ja sellega seonduvast, aga mõistagi on akadeemias tuumakat lugemist muudki. Ja olgu siis väga kiiresti üle kapatud ka vikerkaar ja keel ja kirjandus vikerkaarel nagu ikka, on erinumber ja seekord on erinumbri teemaks vastupanu. Ja Marek Tamm ongi pikalt võtnud uurida Boriss Vilde ja mõiste resistanz. Mulle endale meeldis ka väga Maarja Merivoo-Parro LUGU kiirkohtingud õõnestajatega, kus võetakse need meie arhe arhe vastupanuliikujad nagu vestlused nendega nendega kokku. Nii et vikerkaarest leidub huvitavat lugemist ja Keeles ja Kirjanduses mõistagi on natukene võib-olla spetsiifilisemad teemad. Aga jällegi publitseeritud on Hendrik Mall Jõgi poolt Henrik Visnapuukiri Berliinist, Mall Jõgi sellise väikese kommentaariga ja arvustamisel on näiteks Rein Veidemann Rein Veidemanni 100. 100 hetke eesti luules, mida arvustab Sis Tiit Hennoste. Ja minu meelest oli väga huvitav lugemine ka vestluskavatsused hingamismustrist, mis on kirjutatud Kätlin Aare poolt. Tõenäoliselt meie enda saateski võib tajuda seda, et kui keegi tahab sõna võtta, siis tekib selline hingamishääl võib-olla et väga terased kuulajad märkavad seda, et analüüsitaksegi seda, et mismoodi siis võiks nagu neid inimese vestluskavatsusi tema hingamismustrist ära tajuda. Sellega ma siis nüüd praegu lõpetan ja soovitan kõigil põhjalikumalt siis neid kõiki asju ise lugeda. Kui sa juba Berliini mainisid, siis soovitan lugeda ka kolmapäevast Eesti Ekspressi nimelt Areenis ilmus Kadri Karro intervjuu Vladimir Sarookiniga mida Kadri Karro kais Berliinis tegemas, kus Sorokin poole ajast elab ja nimelt Vladimir Sorokin, kes on eelkõige tuntud distroopilise Vene kirjanikuna on ühtlasi ka maalikunstnik ja täna avatakse Tallinnas portreegaleriis tema maali ja graafikanäitus kolm trahv, mis jääb avatuks kuni 18. juunini. Nii et Sorokiniku kirjaniku ilmselt kõik teavad, aga nüüd on võimalik tutvuda tema kui maalikunstniku ja graafikuga. Ja huvitavat lugemist leiab kindlasti ka homsest Postimehe arvamus eesti kultuurist nimelt nagu kuulsin, on välja tulnud Eero Epner on jalkafänn ja ta käis Inglismaal vaatamas Premier liigi mängu, kus tema lemmikvõistkond FC Liverpool pull oli armutult tappa saanud ja ta kirjeldab essistlikus vormis oma jalkaelamusi ja nagu mulle postimehest toimetaja juba rääkis, pidi see olema üks väga kihvt ja ilukirjanduslik tekst. Postimehe arvamuskultuuris on ka kaks kirjandus külge, kust leiab päris palju põnevat lugemist ja, ja võib-olla mõne sõnaga veel Õpetajate lehest ka. Õpetajate lehes on Kaarel Tarandi kolumn lugu, kus ta räägib teemal raamatud lahkuvad maalt ja arutleb selle üle, et kuivõrd raamatul lembene siis ikkagi eestlane on ja toob välja siin arve. Nimelt ütleb ta, et statistikaamet on avaldanud ülevaate koduste raamatukogude kohta. Ja enam kui 100 raamatut pidi leiduma 51. protsendis Eesti kodudest 500 kuni 1000 12-st protsendist erakond, kui enam kui 1000 raamatuga kodusid on, mis te arvate, kui palju? Vaikus on stuudiokülaliste hulgas kolm protsenti, nii et seega tarand arvutab, et selliseid kodusid, kus on raamatuid tõesti palju, on kõigest 18000. Nii et tõesti tegu on sellise marginaalse hobiga. Aga Meie läheme nüüd hetke pärast edasi põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar ja nagu lubatud, räägime täna filmist. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline on filmitegija. Piibe Kolka. Ja saade tõukub tänases sirbis olnud loost, kus Lauri Laanisto kirjutab sellest, kuidas teadlasi kujutatakse filmides ja ta on üldiselt üsna kriitiline. Piibe juba noogutab. Kas sellest tuleb niimoodi aru saada, et midagi olulist jääb tegemata, et kui teadlasi kujutatakse filmis, siis seda võiks teha ka kuidagi teistmoodi, aga langetada, mingisugustest tampida või klišeede küüsi. No minu meelest Lauri ja paneb siin sõrme peale sellele, mis, mis ei ole ainult isegi teadlaste ja teaduse kujutamise problemaatika vaid selline laiem küsimus filmi karakterit, loomisest ja nendele mingi sügavuse andmisest, et kui me räägime mängufilmidest, millel on välja kujunenud enam-vähem pikkused, eks ole, poolteist tundi, kaks tundi, täispikad, mängufilmid, ja, ja need peavad vaatajat köitma nagu kalauri mainitatud emotsioon emotsionaalsusega ja viima vaataja looga kaasa. Et siis on küsimus, kuivõrd palju õnnestub edasi anda sügavust või, või teatud protsesside pikkust või võiga karaktereid, et et Lauri toob välja teatud sorti karikatuurse kujutamise teadlaste kohta, aga see võib sama hästi. Ma võin öelda, et kui on, kui on meespeategelasega mängufilm, siis ma tunnen, et mitmed naiseta ümber on ka karikatuurid ja see ei ole kurja pärast alati, vaid see on, see on lihtsalt see, et kui palju õnnestub igale karakterile tõelist usutavat tausta luua ja, ja et see muutub problemaatiliseks ja need näited, mitmed, mida, mida Lauri mainib, need on siis tõesti mängufilmidest, kus kus teadlane on, on, tal on kiiresti see nii-öelda teadlasi, identity need ära, siin pole parata, et kui see ühe-kahe lausega või, või mingi sellise väikse visiooniga tahetakse ruttu edasi anda et siis see on, siis see on pealiskaudne ja võib-olla ei taba päris täpselt seda, kuidas üks teadlane tegelikult võiks toimetada. Tundub tõesti, et Hollywoodi, sellise teadlase võib-olla koondkuju on ju doktor Emmett Braun filmitriloogiast tagasi tulevikku, kes on selline karikatuurne ekstsentriline kuju? Ta tegutseb mingisuguste elektriliste aparaatidega ja kuskil podisevad ka mingisugused keemia nõud. Ja tõesti, seda, millest sa tema teadus või teaduslikus väljendub, me ju tegelikult teada ei saa ja seal on tulemusi, ainest, kuidas nendeni jõutakse. See jääb üsna arusaamatuks. Just et see protsessi kujutamine, seda ju tegelikult sellises kuidagi realistlikkus ajalises võtmes on, on väga, väga keeruline teha ja siis on küsimus sellest, et, et kas on võimalik kuidagi kujutada visuaalsemalt. Et kas selles teaduse tegemise protsessis on midagi visuaalsemalt, et üks film, millele ma täna julgen niimoodi üsna palju viidata, on eksperimenteerida Maicel Reida filmile juures, mul õnnestus ka endal põhiliselt montaazi assistendina natukene tööd teha. Ja, ja selles filmis. Ma arvan, et üks nendest võtmetest, et kui nüüd rääkida, et kuidas veel võiks, et kui Minnasid Lauri kriitikast edasi, et siis siis seal. Filmi peategelane On teadlane sotsiaalpsühholoog Stanley Milgram, Eesti inimesele võib-olla ütleme, kes on psühholoogiat natuke õppinud, nemad teavad, aga et tema on tema lugu on see, et tema tegi neid eksperimente, kus õpetaja ja õpilane kutsuti, kutsuti ruumi ja kui õpilane vastas nii-öelda siis eksperimendis osalejad, kes mängisid õpetajat ja õpilast. Ja kui õpilane vastas valesti küsimustele, siis oli õpetajal võimalik anda talle elektrišoki. Nüüd tegelikult see, see õpilane oli näitleja ja eksperimendis osalejad olid inimesed, kes siis tulid ruumi ja Stanley Milgram tegelikult jälgis kui palju inimesed alluvad autoriteedile ja et kui neile ütleb labori härra, et et palun tehke seda jätkakama eksperimendiga, jätkake šokkidega. Et siis siis nad seda tõesti teevad, aga nüüd selle filmikese oli tõepoolest selle teadlase isik ja ma arvan, et see on nagu üks võti, et kui ta ei ole nii-öelda kõrvaltegelane, kes peab mingit actionit juhtima vaid tõepoolest võetakse aeg keskenduda sellele, mida, mida sa teadlane ise teeb, kuidas ta uurib ja loomulikult antud loo puhul oli asi ka siis sellises visuaalses köitvuses. Ta ise juba oli peegelklaasi taga, vaatles tegelikult kaome eksperimentide ajal seda, mis toimus. Noh, see on juba väga kinematograafiline. No nüüd 2000 seitsmeteistkümnendal aastal on ilmunud või välja tulnud ka film Raival ehk saabumine, mida on võimalik siis olnud ka Eesti kinodes vaadata ja seal on samamoodi toodud esile, et üks peategelasi, doktor Louis Banks on üsna mitte stereo tüüpne Hollywoodi teadlane, kui nad noh, üldiselt ikkagi kipuvad olema, eks ole, mehed ja, ja lõpuks ikkagi midagi plahvatab hästi võimsalt, et et see on see teaduse niisugune suurim saavutus. Et siis naisteadlane ei ole ka mitte reaalteadlase, vaid sotsiaalteadlane ja, ja tema puhul on ka keskendutud Sist pigem sellele kuidas ta kõhkleb, milline on see protsess, et, et see ei ole niimoodi, et teadlane juba ette teab täpselt, milline on tulemus, kuidas selleni jõuda, et, et kõik on nii lihtne. Üks asi veel, et millele Lauri tähelepanu juhib, artiklis on see, et, et noh, et see on ju selline ratsionaalne protsess, et mis siin siis nii köitvad või sellist dramaatilist on, on filmides, aga tegelikult see pani mind mõtlema selle peale, et mõnes mõttes eriti kui tegeleda rakendusliku teadusega tänapäeval siis teadlane olemine on päris romantiline asi selles mõttes, et kui, kui sellel ei ole sellist kasutusväärtust või et kõik ei ole tõesti millelegi kohe-kohe kasutatavale orienteeritud Vaidet, pigem käib selline pimeduses kobamine, et võib-olla ma siin midagi avastan. Et siis see tegelikult on, on, on selline üsna palju usku oma erialasse nõudev ja ka sellist natuke võib-olla vastu panulikust. Et olengi hoolingi asjadest, mille, mis, mis ei ole kohe kellelegi kasulikud, et iseasi on, kuidas see romantika siis kinolinal välja mängida. Milles see probleem siis õigupoolest selgub, et näidatakse ässi ühekülgselt või selles, et inimestele jääb teadvusest vale mulje, või tekivad siis äkki valed ootused reaalse elu suhtes? Ma arvan, et üks asi, selline kiire, kiirete lahenduste ja, ja seesama, et filmis on vaja näidata kuidagi, et asjad lihtsalt niimoodi ruttu juhtuvad, et see on, see on üks neid problemaatikaid, et, et kui küsida seda, et kas teadusfilmis võiks tegelikult inimesi kuidagi teadusele lähemale tuua või, või seda tutvustada. Et. Ma julgen väita, et, et seda on rohkem teinud dokument, Taal filmid ja et isegi kui nad ei ole lihtsalt infot edastavad dokumentaalfilmid mingist kindlast fenomenist, vaid ka, et ütleme, teadlaste kujud, et noh, näiteks pani kohe mõtlema Werner Hertzogi filmide peale, kus näiteks Antarktikast ja seal töötavatest teadlastest et jällegi on, on teema loomulikult ja on valitud ruum, mis on kinos väga oluline, et loomulikult Antarktika juba ise on visuaalselt nii köik. Aga et sealsamas ka Werner Hertzogi ise oma oma siis peale loetud jutustaja häälega ja omaaegne tsentrilisusega mängib nüüd välja selle, et need teadlased tingimata ei pea olema nii erilised või ekstsentrilised ja et kui miski on naljakas, siis on pigem tema ja meil vaatajan õnnestub tegelikult temaga samastuda ja võtta päris tõsiselt seda uudishimu, millega ta läheneb nendele nendele teadusetegijatele ja nende avastustele. Et jah, ma ei tea, kui teil tuleb pähe mõni mõni mõni väga usutav teada, et võib-olla selles Raivalis või ka, et, aga et, et mul on tunne, et dokfilmile on seda natukene tugevamalt suutnud. No üks põhiline probleem on selles, et teadvus kipub aega võtma ja Lauri Laanisto juhib ka tähelepanu sellisele sarja nagu CSI kriminalistid, mis on just karuteene teinud sellele, et ka kriminalistika teadus nõuab aega tähelepanelikkust ja kui nüüd hakata näiteks võrdlema seda ühe teise sellise menusarjaga vaier kus on ju näiteks aeg võetud, seal ei tegele tüübid sellise väljamõeldud kõrgtehnoloogiaga, vaid nad aeglaselt ja rahulikult ja mõttetöö ja Tiit uurimistööga panevad sellise suure pusle kokku kuhu ma tahan selle jutuga välja jõuda, on see, et tegelikult, et võib-olla sarjadel on just võimalus näidata seda, et asi võtab aega või tuua hoopis teine näide. Üks minu enda suur lemmik, komöödiasari suure paugu teooria, kus peategelased tegelevad ka teadusega ja näiteks seal ju tervet hooaega läbi üks tegevusliin, kus nad kirjutavad teadusartiklite, kuidas see kuskile jõuab või siis ei jõua ja ja mis, mis sellest saab ja siis on tõesti näha, et see asi võtab aega. Siin on väga mitu-mitu head momenti, et üks asi tõesti mina usun loo jutustamise ja karakterite sügavuse edasiandmise poolest seda on palju räägitud ka, et tänane eriti just selline laiatarbekino, et selle hea loo jutustamine, heas stsenaristika on tegelikult liikunud sarjades, sest et on võimalik võtta aega, et fenomene no näiteks Eestis ka näidati vast vahepeal mäed männi, seda reklaamitegijatest, harjajat, kuidas seal ajalooliselt spetsiifiliselt kujunevad läbi isegi kuni terve dekaadi näidata sellist väga spetsiifilist valdkonda ja et selleks on ruumi aeg sarjades olemas, täpselt samamoodi nagu selle suure paugu teooria puhul. Ja siis avaldamise koha pealt ja et, et jällegi, et sarjas on võimalik sellistes näidata jälle üks üks näide sellest eksperimenteerida eest. Oli selline, et olin ka natukene selle stsenaariumi kirjutamise protsessi juures, nägin seda kõrvalt ja, ja seal tuli väga selgelt esile tegelikult suurim draama selle Stanley Milgram elus mõnes mõttes peale selle. Ta tegi selliseid natukene kaheldava eetilise väärtusega eksperimente inimeste peal. Aga oli tegelikult see, et pärast seda, et ta Saksamaateadust jätkata, oli küsimus, et kas ta avaldab piisavalt inglise keeles väljendit papp Pablishotheris ja ta ütleb seda seal filmis ka, sest stsenaariumile päris teadlased tagasisidet andes ütlesid, vot see moment tema elust, mis oli tegelikult võtmetähtsusega, et kas ta saab edasi töötada või mitte, et see on välja jäänud, see sai sisse kirjutatud, aga nüüd tavavaatajale see dramaatika, see trahendikaid, kui palju tuleb avaldada ja kas seal on ka päris sisu, see jällegi ei mängi nii kergesti, eks, et selleks on vaja jällegi palju ruumi ja aega, et see kuidagi visualiseerida põnevaks mängida. Aga ta ongi selles mõttes ju ilmne, et ega selline nähtamatu tegevus tõesti nagu aja artikli kirjutamine või millegi nagu niisugune tohutult aeglane uurimine, mis on pigem teadlaste igapäevatööd, seda ongi väga raske visualiseerida väga põnevaks teha, aga teine asi loomulikult nendest teadlastest tehtud mängufilmid, et siin on tehtud, eks ju, ainstayniste teistest igasugustest ja ennem rääkisime, et, et näiteks ka Jungist on tehtud väga kena film, mida võiks nagu absoluutselt mitte teaduslikuks nimetada, aga lõppude lõpuks oli ka Jung teadlane, eks ole. Aga nii või teisiti, mis nagu silma jääb ja mida loomulikult selles artiklis ka märgitakse on see, et, et see stereotüüp, mis teadlasest kujuneb, eks ole, on ju ikkagi ennekõike just nimelt selline reaalteadlane, ta on meesterahvas ja ta loomulikult kuidagi seotud tingimata just laborant tooriumi ka, et sealjuures nagu teadus on ikkagi väga palju erinevaid teada seal, mida ei tehta laboratooriumis, et et kas sa arvad, et see valik on tulnud just sellepärast, et seda on kõige nagu lihtsam näidata visuaalselt midagi aurab kuskil katseklaaside ja, ja ongi signaal antud, et käitusine teaduste. Jaa, olen küll nõus ja see, et, et, et teatud klišeede ka mängida on ikkagi maru lihtne, eriti mängufilmis. Et see, see annab sellised kiired kiired nii-öelda märksõnad või prillidega mees ja, või noh, et mingi nohik olemus ja me kohe me kohe saame kätte. Et kes on ka jällegi, et kui mõelda, et kuidas siis seda klišeed murda või mis sellega nagu teha või mis alternatiive on, et et mul on ka tunne, et see selline noh, et üks asi tõesti keskendumine nendele teadlaste jõele kuidagi detailsemalt, aga teine asi ka, et, et võib-olla mängimine Mingisuguse emotsionaalsus ega hästi lihtne asi, mida teadlastest tehtud filmidest tehakse, on, eks ole, et personaalne elulugu tuuakse sisse ja seda mitte ainult jällegi teadlaste puhul, vaid ka kunstnik, et noh, millest me teeme, kui me teeme kunstnikust filmi, no et mis seal ikkagi perekonnas oli ja mis tal veel, et mida nii-öelda inimesed ei tea. Ja minu jaoks on see mõnikord tundunud nagu kuidagi kohatu ja tegelikult meenub üks vestlus Marek Tammega. Me rääkisime mitte väga kaua aega tagasi, kui kirjanikest tehakse filme, et siis justkui see tihe paralleel, et, et need, et see kirjutatu ja siis elulugusid toimitakse läbi ja nagu öeldakse, siuksed põhjus, puisuslikud suhted nende kahe vahel. Et see ei pruugi ju alati üldse nii olla. Et Marek just rõhutas seda, et noh, et, et kas, kas see teos ei võiks justkui veel targem olla kui kirjanik ise. Ja mul on tunne, et nii teadlaste või ükskõik teiste selliste ütleme loovate või, või selliseid nähtamatuid protsesse läbi tegevate tegelaste puhul et võib-olla seda emotsiooni annab otsida kuskilt mujalt ja mängida sellele, et tegelikult millist emotsiooni kannab see see uudishimu või see, see, millega nad tõeliselt tegelevad. Aga tundub, et tulebki nentida, et loo moraal ongi see, et mingisuguseid asju ongi raskem pildina näidata. Öeldakse küll, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna, aga joonista see lause, mis ma praegu ütlesin. Just nõnda, et, et ega see selline ülilihtne ei ole, jälle, mis mul meelde tuleb, on see, et saab ju ka lahendada, kui tahta rääkida teadusest ja teadust teaduslikest mõtetest ja, ja, ja kuidas see suhestub meie igapäevaste eludega või maailma nägemusega, et jällegi taaskord dokumentaalfilm, aga üsna selline kunstiline režissöör patriiso, kus maal, kes on teinud filmi võiks öelda nostalgiavalgusele või valguse nostalgia, nostalgia, Foderlait ja et tema seob seal filmitud on see Atacama, Tšiili Atacama kõrbes, kus on maailma suurimad teleskoobid. Tõepoolest räägib astronoomide ka nende tööst ja, ja, ja väga teadusliku informatsiooni saab sealt palju, kuidas nad oma tööd teevad. Ja teisalt seotud sellesama looga kõrbest oma lähedaste säilmeid otsivate naiste lood, kelle Pinose rezhiimi tõttu olid, olid siis nende lähedased mõrvata põhimõtteliselt ja ja nende säilmed on kadunud ja selline poeetiline ühendus ka teatud määral emotsionaalne ühendus on loodud kahe tegelikult väga erineva teema vahele ja, ja me mingisugusel emotsionaalsel tasandil saame kaasa minna nii nende astronoomide püüetega, siis meie siin planeedil olemisest mõelda, kui ka siis nende naiste, sellise otsinguga, kes siis ka siis seal ühel hetkel ütlevad, et et, et oleks tore, kui need teleskoobid suudaksid ka ka siia sisse vaadata. Üks omapärane selline žanr või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Selline sari, mis vist praegugi jookseb, jooksis alles hiljuti nagu Marss, kus on poolsarjast mängufilm, mille tegevus toimub paarikümne aasta pärast tulevikus, kas inimeste ekspeditsioon läheb Marsile? Pool saarest on intervjuud tänapäeva teadlaste ja igasuguste kosmoseentusiastide ja sellistega see on siis tõsiteaduslik. See see kõlab jällegi ühe väga huvitava katsetusena, sellised vormilised ja võib-olla ka, et arusaam dokumentalistika ja mängufilmi, sellist Jahku kokkupanemisvõimalustest või, või, või žanrilistest ühtesulatamist, sest et see, ma arvan, et sellised variandid on kõik väga-väga teretulnud ja pluss see, et kui me juba rääkisime, sarjad annavad teatud teistsugust ruumi ja võimalust võib-olla kujutada pikemaid protsesse siis siis ka tegelikult vormid, ütleme mingisugustes, et kui asju levitatakse internetis hoopis audiovisuaalseid teoseid, et kuidagi sellised mahupiirangud, mis ütleme, võib-olla klassikalisel kino mängufilmil on need tegelikult kaovad selles mõttes ära ja teevad seda info infovormiga nagu vabamaks, et võivad olla ju ka tekstilise telemingid seotud, kui sul veebikeskkond ja nii edasi, et see on niisugune veel eraldi suur suur temaatika, kindlasti. Aga kuulame vahepeal muusikat. Nimelt valisid sa piibe tänasesse saatesse ka muusika ja esimeseks looks valisid tiin Martinist Sammintsioonite tiim ning mis on pärit 1949. aastal Rodgers ja hämaristeni muusikalist soust tassific. Miks just see lugu? Ja jällegi see viitab siis tage tagasi sellele eksperiment seeria filmile ja ka ja ka väikesele detailile seal filmis, et see on laul, mida Stanley Milgram mõnel hetkel Filvis hakkab ümisema ja siis teisel hetkel ka laulma. Ja kuidas seda laulab, kõnnib mööda koridori, liigub otse kaamerasse, vaatab otse kaamerasse, mis on üks, üks selline vormiline võte, mis on võetud ka just nimelt, et teadlane saaks oma mõtteid väljendada vaatajale, siis see film kasutab seda võtet, et ta tõepoolest adresseerib vaatajat. Ja ühel hetkel kõnnib siis ka tema selja taga hiigelsuur elevant, kes siis inglise keeles on see väljend helistanud kindel ruum või et see, see elevant, see vältima too asi toanurgas, mida me just justkui kõik väldime, aga tegelikult kõik teame, et on seal millele siis täpselt viitab, pole selge, aga, aga laul ise nihestab neid momente. Ja annab, annab taaskord võib olla sellise kunstilise emotsionaalsema momendi. Me saaksime kuidagi näha Stanley Milgram ikka kui mitte ainult sellise oma oma intellektiga tööd tegevat, vaid, vaid ka romantilise muusika sees viibivat vahel. Onju? Aga? Jaa. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning täna on meiega stuudios ka filmitegija Piibe Kolka. Ja räägime teadlaste ja teaduse kujutamisest filmikunstis, millest tänases sirbis kirjutab Lauri Laanisto üle mitme külje olevas loos teadlane filmis film põhjas. Oleme nüüd juba erinevatest aspektidest rääkinud, rääkinud sellisest lihtsustamisest, mis kaasneb osaliselt ka mängufilmi formaadiga ja arutanud ka teiste võimaluste üle nagu sarjad või dokfilmid. Aga kui kuulasime vahepeal tiin Martinit laulmas, siis arutasime ka sellele, et meil üks selline tuntud teadlase tüüp filmidest, mis on ilmselt üks karikatuuri alaliik, on ju kuri geenius ja et miks selline kurja geeniuse kuju, et kas see tuleb sellest, et teadvus jääb inimestele nii kaugeks ja võõraks ja see, mis on kauge ja võõras, on kohe automaatselt ohtlik. Või on see ikka rohkem selline naljategemine, kui mõelda näiteks kõikvõimalike nende James Bondi filmide kurjade tegelaste peale? Kohe-kohe meenuvad igasugused kassi silitavat hallide sprintides tegelased või või siis mingisugused maailmavallutusplaanidega tüübid, kellest tegelikult esimesed ilmusid juba ju maailmas üldse. Kirjandusse tuleb kohe meelde insener Kaarini hüpperpoloid mis on ka filmiks tehtud. Nii et milles see kurja geeniuse kuju või millest, millest populaarsus seisnes? No mind paneb natukene mõtlema, et kui kujutletakse nad lihtne lihtne vastus on muidugi jälle see, no selles on dramaatikat ja siis saab, et kurjus on ju seda võrra võib olla raske, on kuidagi talle vastu astuda, mida nutikam ja mida, mida targem ta on ja, ja siis see ikkagi see juba loob sellise pingestas et siis on võimalik narratiiv luua, et nüüd me võidame ja nüüd me astume talle vastu, hoolimata sellest, et milline geenius selle kurja taga on, eks. Aga et mida võimsam vastane, seda suurem on ka triumf, kui ta lõpuks võidetakse. Näed, see natuke nii võib, nii võib ka töötada, et mida, mida kuidagi suuremaks ja ähvardava omaks ja tõepoolest geniaalsemaks kurjus nagu mängida, et ei tule lihtsalt kuskilt. Nad on loomulikult ju ka lihtsalt siukseid tagaajamise pahalasi, kellel ei mängita sellele geniaalsusele, aga aga et kui, kui see selline liiga liiga nutikas, et siis siis see on ka suurem trump. Aga teise külje pealt ma jäin mõtlema, et see, et võib-olla millise sellise päriselu klišee, kas see võib olla kokku käib või et et ikkagi teadlasi ju kuidagi nähakse tihtipeale väga üldistatult, aga selliste võib-olla mõnikord pisut eraklik Ena või väga oma asjale keskendunud selle tõttu võib-olla pigem natukene kas egoistlik või empaatiavõimetute või, või selliste selliste inimestena, mis loomulikult ei pruugi olla tõsi. Aga et, et see, see võib-olla mängib kaasa siis sellise arusaamaga, et ollakse kuidagi ka ka pisut muust elust võõrandunud, teistest inimestest võõrandunud ja ja, ja et siis sealt võivad tekkida mingid sellised kurjemad muu ühiskonna suhtes kurjemad, et lihtsalt selline mõttemäng. Aga üks teema on ju veel need teadlased filmides, kes otseselt võib-olla ei taotle kurja, aga kes kuidagi nagu põhjustavad seda natukene nagu kogemata, et mul tuleb meelde selline film nagu kärbes kus ju ei ole ju peategelane, ta ei soovi ju iseenesest halba või soovi nagu kurja teha maailmas, aga see kõik lõppeb väga õnnetult. Kui palju mängufilmides on mängitud läbi nagu selliseid noh, teaduseksperimente, mis, mis mõnes mõttes kärbseteemani siiski meile esialgu kättesaamatuks, et seda päriselus noh, meie vähemalt ei tea, et oleks kellelgi õnnestunud nagu kärbse ja inimese pea ära vahetada või teha. Et, et kuidas sulle tundub, et kas mängufilmid on ka mingisugunegi platvorm selliste teaduseksperimentide läbimängimiseks? See on hullult huvitav teema, sest ma ei ole väga suur sellise no Science, Fitzeni või selline asjatundja konjuga räägitud sellest, et et noh, et kas hakatakse disainima midagi selle järgi, kuidas mõnes filmis olnud või mingisugused tulevikku ettekujutused. Et noh, kunagi oli väga popp kuidagi küsida, et kas mingid asjad on ennustuslikud või lähevad täide ja ja noh, mingitel hetkedel loomulikult ei tundu enam nii oluline, sest filmi väärtus on võib-olla hoopis milleski muus. Tahan jälle näidet tuua Eesti kinno eksperimenteerinud näidati tegelikult PÖFFil, millele me viidanud olema ka teine filmid, mis küll eestisse jälle kinno jõudnud, aga võib-olla kunagi jälle meil, mille juures natukene tööd sai tehtud majori Prime siis nimi ühest küljest Prime Sis tähistab selliste hologramm tegelast on justkui kujutatud mingisugusesse lähitulevikku, kus maailm ei olegi võib-olla nii erinev. Tänasest päevast aga on on ilmunud selline arvutite abil võimalus et inimesed saavad pärast oma lähedaste surma nad oma niimoodi elutuppa või kuhu iganes tagasi kutsuda hologrammide näol ja need hologrammil on meeletult siis nutikalt programmeeritud. Nad räägivad kümneid ja kümneid keeli ja mida rohkem nendega vestelda, seda rohkem ja neid meenutada nii-öelda nende enda ajalugu seda rohkem nad õpivad kiiresti ja muutuvad järjest tõetruud omaks. Ja see on siis mõeldud nagu selle selles loos selles filmis. Kaaslaseks või lohutav tuseks või selliseks, et kui ikka tõesti lein on liiga suur ja pluss saad veel valida selle oma lähedase vanuse, nii et seal filmis siis pean 70 daam siis otsustab, et see võiks olla tema mees neljakümnendatel ja ma siis sellises täies värskuses ja elujõus seal seal tema vastas, keda siis muuseas mängibkatsiooni, kes väga kuidagi veidralt ja samas väga täpselt mängib siis sellist inimese ja mitte inimese vahepealset tegelased. Aga et miks see on, miks on, hobitan nüüd vastasena, päriselt? Su küsimusele? Tundub mulle, et see ei ole, see ei ole nii väga kaugel sellest, kuidas me tänasel päeval mingitel momentidel oma lähedasi või ka kaugemaid sõpru tegelikult kogem, selliste kuvandit kujunditega, mis sisaldavad ainult teatud piiritletud informatsiooni, mida siis edastab meile sotsiaalmeedia või ja et, et see on. No et kui teile praegu pakutaks selline variant, et kas te film küsib selle järgi ka ja mängib selle mõttega, et kas, kas te tahaksite, et teil oleks mõni kadunud lähedane sellisel moel elutoas või mitte. Ja et, et kui see peaks võimalikuks osutuma, et mitte nüüd päris teaduseksperiment oleks, mis oleks läbi mängitud hakata, viitab millelegi, mida me tegelikult juba juba oma praeguses elus ära tunneme. Romaan ja selle põhjal tehtud filme marslane on ju selles mõttes tähelepanuväärne, et see autor, kes on kuidas öelda täiskohaga nohik ikkagi nägid kurja vaeva, et kõik, mida seal kujutatakse ja kirjeldatakse, vastaks tänapäeva teaduse põimuses olevale. Eks mõned detailid seal, mida ta kirjeldab, mingeid selliseid asju ei ole päriselt sellisel kujul tehtud, aga kõik see oleks olemasoleva tark ja riistvara abil tehtav. Et see on üks, üks moment, mida selle filmiloo puhul hästi esile tõsteti, et seal on. Seda raamatut oli ikka kohati ka piinarikas lugeda, sellepärast et ta seletab kõik asjad teaduslikult lahti, et ei jääks ühtegi lahtist otsa ega midagi segaseks. Aga üks huvitav teema tegelikult meil sellega kohe haakub, ongi see, et teadlased kui nii-öelda subkultuur, et kas huvitav inimesed, kes need ennast võib-olla samastaks tõesti selles valges kitlis laboratooriumis töötava mehega, et kas me võime ju eeldada, et teatud ringkondades erialastes on omad niisugused käitumismaneerid, mingisugusedki aga nagu subkultuurile omane omad reeglid, omad mingid kombed, et kas nad tunnevad ennast ära tegelikult kas huvitav, sellega on vaeva nähtud, et kuidagiviisi natuke nägi seda päris usutavust anda nendele teadlaste tüüpidele võetud või on seal päriselu ikkagi nagu tegelikult täitsa mööda sellest kuvandist, mis filmides on. Ja sellest on ju sarju, mille puhul on just seda esile toodud, et need, keda kirjeldatakse, on ennast seal ära tundnud näiteks sedasama mäed, men, mida me mainisime, kui see välja tuli, siis Ameerika reklaamifirmade töötajad ütlesid, et väga äge. Me kuigi minevikku provotseeritud, aga nad tundsid ennast seal ära või, või seesama Sariidi vaier, see tekitas paksu pahandust, sellepärast et see tehti koostöös mõningate endiste politseinikega ja nemad ütlesid kõik, et jah, nii on, aga muidugi Baltimore'i linna juhtkond ütles, et ei, ei, me ei ole nii korrumpeerunud. Ja, ja siin tuleb vist võti, et jällegi, kui selleks võttagi tähelepanu ja aega ja ruumi, et filmide kohati tekib see tunne, et no aga miks mitte, et et selle asemel, et eri efektidele keskenduda ja miks mitte süüvida tõesti sellesse spetsiifikasse ja detailidesse, mis selle siis ja teadlase töö juurde näiteks käivad või et jääd sari taaskord annab selleks ruumi ja võimalusi on, muidugi selleks peab tahet olema. Et see nüüd läheb teaduse teemast kaugele, aga ta tuletas mulle meelde, et needsamad loojad, stsenaristid kirjutasid ka Sheme nimelise sarja, mis oli siis Katrina orkaanijärgse New Orleansi ka seda, seda kajastav. Ja jälle oli lähenemine tegelikult hästi sarnane, et nad mitte ainult et nad ei kajastanud seda selle linna elu väga mitmekülgselt ja tõetruult ja niimoodi, et kohalikud ütlesid, et see kajas vastu vaid ka see, et sinna lõpuks, kuna see on ka muusika muusikalinn, et siis nad hakkasid seal. Palkasid tegelikult muusikuid, kes, kes ise on sealt linnast pärit, kes seal mängisid, need, kes mängisid filmid kaasa et, et miks mitte ei võiks võtta, see oli muusika subkultuur, aga miks mitte ei võiks võtta ka teadlaste nii-öelda subkultuuri palju tugevama luubi alla vaadelda ja et, et tõesti, kuidas kajastada seda nii, teadlased vaatavad muhenevaid, ütlevad, et noh, nagu meie igareedene No sellessamas suure paugu teooria see on ju üks läbi võtta see, et pisikesi rolle teevad seal tänapäeva igasugused staar, astronoomide staar füüsikat. Suurepärane häält, et see on, see on, see on väga hea idee ja siis ka nende selline panus, võib-olla et ideed teeme natuke nii või naapidi või kuidas me seda kõike täpselt kujutama? Tri loomise juures? Jälle Stanley Milgram näide tuleb, aga see on üks huvitav moment, et et ikkagi, kui hästi luuakse karaktereid, siis uurib, eks see väga nende tausta ja, ja seda tööd mitte ainult ei teinud selle Stanley Milgram juures õnneks, tal oli väga palju arhiive ja ta oli ka ise filmist huvitatud, nii ta tegi selliseid hariduslikke dokumentaalfilme, kus ta ise rääkis ja kus sai tema oma neere ja tema mõtteviisi nagu natuke kopeerida. Aga et see sai oluliseks nii režissöörile kui ka kui ka sellel peaosatäitjale biitril sars kaardile kesis tema ka mitte ainult siis kirjalike või filmimaterjalide järgi, vaid vaid vaadeldes tema märkmiku, kritsendusi ja kuidas ta näiteks iseendast autoportree oli teinud, nii et tal olid päikseprillid ees ja siis see, kuidas see päikseprillidega kujutis andis teatud võtme selleks, et ta, et ta on, et on ühelt poolt väga empaatiline huvitatud sotsiaalsetest protsessidest ja teisalt pisut elust siiski eemaletõmbunud või, või, või, või kõikidest protsessidest justkui jälgi või justkui vaatleja. Et niimoodi süveneda, püüda ja tõeliselt aru saada, et ma arvan, et seal on kindlasti tõetruu maid, ettekujutusi. No üks teema, mida me tõenäoliselt siin enam ei jõua eriti puudutada, on see, et teaduse puhul räägitakse ju kogu aeg igal pool, nii teadlastele kui ka kõigile teistele, et tuleb seda populariseerida, et teadus on keeruline ja teadus ongi liiga omaette ja elevandiluutornis ja ja enesekeskne, et kuidas tundub, kas need need mängufilmid dokfilmi kindlasti, aga, aga justkui need mängufilmid täidavad ka kuidagiviisi seda rolli. Ma mõtlen, et tänasel päeval on on see, et kui mängufilm suudab kasvõi küsimuse püstitada või huvi või uudishimu püstitada, et kui tal ei ole aega, teooriat loosis ära põimida või, või mingit avastust ja selle protsessi loosisse ära põimida. Aga see võimalus millelegi viidata suunata vaataja kas või järgmisele internetiotsingule, sest et tekib huvi teatud fenomeni kohta. Et see on selline luksus või noh, selle, et meil on tõesti kõigele kõigele ligipääs olemas. Ja teiselt poolt mul on tõesti tunne, et kui, kui kasutada selliseid kunstilisi võtteid või, või et kuidas hoida mingi keeruka keerukate mõttekäikude juures vaataja ikkagi kuidagi hästi kaasatuna meenus nüüd jälle küll sarja näide, aga et kuidas doktor Haus, kes siis nende loomulikult seal olid ka lihtsustatud või alati dramatiseeritud need sellised avastused selle kohta, mis haigus kellelgi oli, aga kunagi rääkisime ka sõpradega, et see, kuidas nad olid pannud keeruliste dialoogide juurest tegelased alati koridorides kiiresti-kiiresti liikuma. See, see on lihtne võta ees on väga filmilik võtta, see kasutab liikumist tegelaste sellist tegutsemist sel ajal, kui tegelikult on suhteliselt nii-öelda igava dialoogiga tegemist. Aga see tekitab emotsionaalsel tasandil pisut sellise ärevuse. Ja me püsime selle põnevusega siiski kaasas, et teatud selliste mänguliste elementide sisse toomine on mul on tunne, et võib, võib aidata ja siis kuidagi ja edasist huvi tekitada võib-olla selle populariseerimise jaoks. Nii et kõik need, kes arvavad, et ajalooteadus või arheoloogia on igavad, siis võin ma ise ka ajaloolase haridusega inimesena öelda, et vaadake Indiana Jonesi. Aga ma tänan Piibe Kolka ja Maarja Vaino tänase vestluse eest. Meie saateaeg on läbi saamas, mina olen Peeter Helme ja oleme taas eetris nädala pärast, aga enne kuulame veel ühte Piibe valitud muusika varasel tikin hiks votkud possibly, rong, mis võiks küll valesti minna? Kas piibesoovid selle kohta midagi öelda, kaevad? Lühidalt, et tegemist on sõprade tuua ka Ameerika Ühendriikide, siis läänerannikult Washingtoni osariigist. Ja mulle lihtsalt meeldis selle, see pealkiri viidati siis eksperimenti tegevale, teadlasele või üldse teadlasele, kes ei tea, mis ta tööst veel võib-olla võiks välja tulla ja et mis, mis miski võiks valesti minna. Öelge kuulge. Kuulutab vikerraadio kodulehel võib mobiiliäpi kaudu.