Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja täna minu külaliseks Veiko märka. Tere, Veiko. Tere. Peeter. Põhjus, miks me sind siia kutsusin, seisneb selles, et oled välja andnud mälestusteraamatu. Mälestusteraamatu nimi on minu 1986 alapealkirjaga tiigriaasta hullumajas. Välja on selle andnud Petrone print oma mälestuste sarjas. Kas mälestuste kirjutamine ei ole kuidagi õudne ja hirmutav, kas ei tähenda automaatselt? Et nüüd oled sa vana inimene, ma põhimõtteliselt tean väga hästi, kui vana ma olen, nii et see hirmutab mind, hirmutab võib-olla seal vanemaks saamine iga aastaga. Noh, see on selline loomulik komponent, sest mind läks lapsena kasvatasite pigem vanaema ja vanaisa kui ema ja isa, kes käisid tööl ja vanu inimesi ma nägin, lapsel on väga palju ja üldiselt ma nägin ka, kuidas nad ära surid. Nii et see elu kadumine või hääbumine ei olnud minu jaoks juba lapsena mingisugune eri teema. Midagi õõvastavat selles ei olnud. Aga mälestuste kohta ma pean, ütleme niimoodi, et see raamat on kuidagi väga orgaaniliselt välja kujunenud. Mul olid need mälestused olemas peas ja kolmel erineval korral kolmes erinevas seltskonnas, ma hakkasin neid rääkima inimestele ja kolm inimest täiesti sõltumatult, need olid. Jaak Urmet, Vahur Afanasjev ja Aare pilv. Kõik erinevates seltskondades, aga siiski suhteliselt ajas lähestikku. Kes ütlesid, jaga kirjuta sellest ja kõik kolm muidugi see tütar mul sõltumatult, siis ma mõtlesin, et kindlasti kirjutan. Aga sinnapaika see jäigi. Niikaua, kuni ma sain 50 aastaseks, siis kirjutati minust Ekspressis artikkel. Ja sellele kuidagi niimoodi, et Epp Petrone luges sealt välja, et ma kavatsen kirjutada mälestusteraamatu aastast 986. Tegelikult ma kavatsesin kirjutada mingi novellilaadse või novellimõõdus asja loomingule või vikerkaarele. Et need mõtted olid mul olemas küll ja aga kuna mul kõik asjad lähevad pikemaks, kui alguses planeerin siis ettepanek raamat kirjutada tundus mulle täiesti vastuvõetav, kuigi ma sinnamaani olin kirjutanud ainult luuletusi ja lühijutte. See raamat on 210000 tähemärki koos tühikut, aga see oli minu jaoks suur ja esmakordne. Mina. See oligi kõige raskem, see tähemärkide arv. Mälestused ise piinasid mind palju vähem. Kas sa tahad siis öelda, et sul oli ühest küljest juba mingi lugu, mingisugune iseenda peas valminud variant sellest, kuidas mäletada, mis järjekorras mäletada ja mis seal tähtis olemas, aga raske kirjutada. Teen nii suurel hulgal tähemärkidel nagu kirjastustelt ootust. Jah, ma sain kohe aru, et paljalt nende hullumaja mälestustega seda raamatut valmis ei kirjuta. Ja siis ma hakkasingi mõtlema peakski keskenduma sellel aastal, sest minu jaoks tegelikult 1986 oli niisiis kui tundub ka tagantjärgi väga kummaline aasta, kus pealtnäha midagi juhtunud, kõik protsessid kuidagi maa all toimusid või kuidagi niimoodi organismide välisest küljest nähtamatult, aga nende sees arenes kogu aeg midagi ja mind veeta siis selline asi, et kus väljastpoolt kõik tundub, et on vaikne ja seisad, on igasugune stagnatsioon veel mille ainsaks ümber lükkaks selle Gorbatšovi alkoholipoliitika. Ja samas tegelikult seisime, kõik käärib. Ja hullumajas nägi neid asju ka ikkagi küllaltki palju. Mitte ei näinud, vaid kuulsin. Võib-olla enne kui rääkida nii sellest aastast kui psühhoneuroloogiahaiglast ja sealsest elust äkki veel kord sellest, kuidas siis ikkagi on see mäletamine ja meenutamine, kas sul seda hirmu ei olnud, et sinu aju konstrueerib ühe sellise suhteliselt voolava loogilise narratiivi asjadest, mis tegelikult sellisel kujul võib-olla üldse niimoodi ei toimunud või mis nii loogilises seoses ei ole ja niimoodi? Lugu ei moodusta, ma arvan, raamatus ei olegi loogilises seoses. Siin on ikkagi minu mälestused ja siis on siia, ma olen vahele põiminud, mingeid ajas tagasi ja edasikäike siis igasuguseid väljavõtteid meediast muid mälestusi. Tegelikult ja kõik oligi mingi narratiive. Et mul ei olnud vaja midagi välja mõtelda, midagi seal hakata konstrueerima. Et nii palju, kui ma mäletan seda aastat on väga lihtne mäletada, juunist kuni augustini olin hullumajas, siis oli vahepeal jälle väljas, siis olin jälle hullumajas. Et kõik need kuud lähevad väga hästi sellest aastast paika. Ja mida ma igal kuul mõtlesin, mida ma ennem hullumajja minekut mõtlesin? Erakordselt hästi mul meeles mingist 85.-st või 87.-st ma ei saaks kirjutada raamatut. Aga kui palju sa pidid eeltööd tegema, sest tõesti see raamat sisaldab väga vahvaid väljavõtteid tolleaegsest ajakirjandusest, noh tänapäeval on neid tänu internetile muidugi kerge üles leida, aga ikkagi kui palju sa pidid eeltööd tegema ja ja tõesti intensiivselt meenutama, et meelde tuleks ja et see kõik ka Kuidagi jutustatav oleks, kõige raskem oli panna neid väljavõtteid õigesse kohta raamatusse või vähemalt minu jaoks sobivasse kohta ja ma arvan, et väga palju huvitavaid, neid väljavõtteid jäi ka välja selle tõttu, et nad ei sobinud mu raamatusse kulgenud omaette oleksid suured pärlid. No 86. aastal on ikkagi nii suur inimene, et ma lugesin ise ajakirjandust ja tegin isegi kaastajad. Kui ma võtsin kätte näiteks ma võtnud midagi peagu internetist, võtsin ikka need aastakäigud, mis mul kodus olid, piker, sirp ja vasar, Aja pulss. Veel mõned spordileht, ma ikkagi niipalju mäletan seda aega, et kui ma leidsin, et oh see artikkel oli huvitav et siit otsime midagi välja, see on jama siis autori üldse jama, seda ei hakka nagunii vaatama. Ma ütleksin, soligeeriti. Need asjad loksusid ikkagi üsna hästi oma kohta. Selles raamatus pigem oli raske oli ikkagi see, et fookust kontsentreerida, et ma kirjutaksin ikkagi endast aastast 1996 mõlemast, mitte ainult endast või mitte ainult aastast 86. Aga kas mälestuste kirjutamine on raske asi, kas mäletamine on raske, kas on meeldiv või ebameeldiv? No näiteks mõne aasta mäletamine minu jaoks on väga ebameeldiv, mõtlen näiteks aastal 1977 oli minu jaoks väga ebameeldiv. Nagu üks mu sõber alati ütleb. Mälu on selektiivne ja mäletada ei ole raske. Mäletamine õpetab meid, mäletamine, kogemusi. Ega. Ma ei pea ju tegema neidsamu vigu, mida oleme ise teinud või keegi teine on teinud, mida me pealt oleme näinud. Ja minu jaoks on meenutamine on tore asi, sest tõesti. Ma mäletan lapsena ikkagi sedasama. Jumal jälle vanaema vanaisa juurde tagasi. Kes koju meenutasid oma noorpõlve oleks tahtnud palju rohkem kuulda, nad surid kuidagi liiga ruttu ära, minu jaoks mitte nad oleksid noorelt surnud, aga nad olid lihtsalt nii vanad, kui ma sündisin. Mäletamine, meenutamine, mingite vanade asjade vaatamine kodus, vanade raamatute vaatamine, vanade rahade mingite mälestusesemete vaatamine ja see oli minu jaoks oli väga tähtis asi, lapsena. Siis sellest 1986.-st aastast, millisena sa sul meeles on? Siit raamatust jääb tõesti mulje, et see oli ühest küljest üks hästi vaikne aasta, nagu sa ütlesid, aga tegelikult kui lähemalt uurida, siis selgub, et hiljem oluliseks saanud protsessi Pulbitsasid kuskil vaikselt. Vot selle kohta ma nii nii üksikasjalikult ei oskagi öelda, et aga selle saab kõik teada, kui vaadata tolleaegseid allikaid. Nii et minu jaoks 1986 meenub ikkagi selle tõttu, et oli väga soe suvi ja väga külm talv. Huvitav, et seal ilm meeles on, minul ei ole isegi meeles, kuidas eelmisel aastal ilmunud. Ega mul ka vist eelmine aasta ei ole nii hästi meeles, aga mõned aastad on siis, kui on meeles, see pole ainuke erand. Aga oligi niimoodi, et just kui ma suvel hullumajas, siis oli meeletu palavus, oleks tahtnud väljas olla sealt. Ja siis november detsember oli hästi külm ja siis oleks tahtnud kusagil mujal olla. Mis seal hullumajas nagu oligi kõige ärritavam või angistavam, oli see, et et sa ei saanud nii palju õues olla, kui tahtsid või siis vastupidi veel soojemas kohas olla, kui sa pidid olema seal külmas palatis. Või tead, enne äkki, kui me edasi räägime, oleks nüüd küll vaja, et sa natukene kuulajatele selgitaksid. Räägid siin täie iseenesestmõistetavusega sellest, kuidas see hullumajas olid ja ma praegu hakkan mõtlema, et võib-olla mõni raadiokuulaja, kes raamatut lugenud ka ei ole. Ära ehmunud, mis jutt meil siin praegu käib? Hullumajja ma sattusin pikaajalise, ütleme, kolmeaastase planeeritud ettevõtmiste jada tagajärjel, sest ma üritasin pääseda, kui ta armeest ja minu ajal oli, see läks kuidagi eriti keeruliseks, sellepärast et aasta enne kui mina keskkooli lõpetasin või pigem siis sel aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, hakati võtma sõjaväkke ka ülikooli esimese kursuse lõpetanuid. Enne seda oli särane kord, et kõik, kes ülikooli läksid, õppisid seal viis aastat. Selle aja sisse kuulus ka sõjaline väljaõpe. Selleks olid pühendatud esmaspäevad, nii et esmastavat olid, poisid olid kõik kusagil õppustel. Ülejäänud päevad olid siis koolis. Aga eelmisel aastal, ennem kui mina ülikooli läksin, siis lõhuti ära ja hakati võtma peale esimest kursust sõjaväkke. Mis seal kõige hirmsam oli, mis pärast selgus, alles siis me ei teadnud seda veel. Et need siiski pärast esimese kursuse lõpetamist võetud sõjaväkke kaks kuud sõjaväes olnud, tulid tagasi ülikooli ja siis hakati uuesti õpetama veel sõjalist õpetust. Nemad oleksid pidanud ikkagi veel minema peale ülikooli lõpetamist sõjaväkke. Peale ülikooli lõpetamist oli sõjaväkke minek hoopis teistmoodi, sest et sõjalise kateedri väljaõpet tagas lõpetajale ohvitseri paberid, nii et nad läksid sõjaväkke ohvitseri tänama, mitte sõduritena. Aga siis hakati aastast 82 tuli sisse uus kord, et käisid kõigepealt kaks aastat, et peale esimest kursust ja siis peale lõpetamist ohvitserina kaks aastat oleks pidanud käima, aga õnneks Nõukogude Liit hakkas kokku varisema ja ma ei tea, kas ilusti selliseid inimesi päriselt koolides niimoodi neli aastat said seal käia. Nii et hõlma sattusid tõesti praktilistel põhjustel ja täiesti konkreetsel. Kui te mulle peab tunnistama, et mingisugune külgetõmme mul nagu hulluse poole või üldse ebatavaliste inimeste puhul ikka pidi olemas olema päris laastma seda kaevata. Samal ajal sa enda raamatus räägid võiks isegi öelda teatava naiivse siirusega sellest, et ega seal sõjaväe vastu suurt muud ei olnudki kui esteetilised põhjused. Mundrid olid koledad, soengud olid koledad. Kogu see asi oli selline ligadi-logadi ja ebahästi. Selline seal ikkagi on, raamatus on ka neid kohti, kus on juttu noorsõdurite piinamisest ja isegi tapmisest. Siin on juttu ühest noormehest, kes minuga koos oli koolinute huumorivõistlusel ja läks sõjaväkke ja peksti seal surnuks. Nii et ikkagi esimene peaaegu, et ainuke põhjus oli ikkagi see vägivald noorsõdurite suhtes. Sinu minu 1986-st tuleb välja, et et kogu see aasta oli tegelikult selline üsna lohutuse küll katsuvad hoida sellist kerget tooniaga kõik sordiini all ja kuidagi nagu hästi suletud ja. Selline ängistav ma üritasingi kirjutada raamatut, mis ei oleks eriti humoristid või mis oleks vähemalt läbivalt humoristliku ET 30 aastat on ikkagi pikk aeg. Selle aja jooksul suudad hakata mõtlema ikkagi asjadele diferentseeritult. Ja mis tundus tol ajal võib-olla naljakas, tundub nüüd kurb ja mis tundus tollal kurb, on nüüd väga naljakas. Et sellise tagasivaade kahtlemata paneb natukene, tasakaalustab sind. Et sa ei ürita nagu mingitest oma stiili või oma võttestiku läbi ajama, vaid tahaksid olla võimalikult neutraalne. Ja ju ta siis oligi see 86, selline noh, ma ütleks, et oli nii ängistav aasta ta oli, millega võrrelda, võrrelda 88. kalid, andistav võrrelda 84-ga, oli ta päris tore. Jah, ma tegelikult mõtlesingi sinult järgmiseks küsida, et kõik sõltub ju kontekstist, et kas üldse saab nii küsida, et 1986. aasta oli nüüd hea või halb aasta, kas kas niimoodi üldse saab? Mõne aasta kohta küsida, ma usun, et iga inimese isiklikus elus ja see raamat räägib ikkagi minu isiklikust elust, saab ikka küsida. Aga ühiskonna kohta muidugi või no ma ei tea, 1041. aasta kohta võib vist küll väita, et see oli kõigile halba aastat. Nii et, aga 80 kuula kohta ma ei oska, ma pigem küll ütlen, et oli mingi lootuste tärkamise aasta välja arvatud kõik see, mis poodides oli. Aga äkki oleks praegu õige hetk, et sa loed etega ühe katkendi raamatust? Ja küll ma loen ette ühe katkendi ja ma valisin katkendi sellest kus ma räägin siis, kui meil on esimest korda oli sel aastal kaks korda hullumajas kaks korda kaks kuud ja siis see suvine periood, kus ma olin esimest korda ja kõik oli uus ja huvitav. Ja hulluma kõige tähtsam. Meie palati osa oli uks. Ukse kaudu mindi välja, ukse kaudu toodi inimesi sisse. Aga need minekud ja tulekud olid nii erinevad omavahel ja mõnikord nii kummalised. Et nad jäid mulle meelde, eriti need mitte tavapärased lahkumised. Üks kord igapäevasel õues viibimisel palus Pääskülamees, et ma sanitarid ja tähelepanu natukeseks enda peale tõmbaksin. Seda kasutades ronist osavalt üle plangu. Ja oligi läinud tagasi pääskülla, nagu hiljem selgus. Sest juba paari päeva pärast toodi ära karanud taas meie palatisse. Naabrid kutsusid kiirabi, sest ta mängis nende lastega. Fakt, et lastega mängimise eest hullumajja pannakse, hämmastas mind ääretult. Oleksid olnud veel mingi kommionu või pedofiil. Aga otse vastupidi, oma jutu järgi ajas ta neid kirvega taga lihtsalt nalja pärast, et mängule seiklusrikkust lisada. Tegu oli tõesti haruldaselt huumorilembesed ja leidliku indiviidiga. Camustas vennad tegelesid haigla territooriumilt lahkumise ettevalmistusega nagu öeldud, lusika varrega trelle läbi saagides. Täpsemalt oli vaja eemaldada üksainus drill, sest neid oli nii hõredalt, et ühe läbi saagimisest piisas põgenemiseks täiesti. Kuna aken oli just minu voodi kõrval, oli nende tööga hästi kursis. Mehed tahtsid kangesti jaaniõhtuks Läänemaale oma kodukohta peole minna jäädavalt hullumajast põgeneda nelga Vaspolnud sihikindlust ja rasket tööd kroonis keelu täpselt õigeks päevaks Saina trelli katki saetud ja lasid õhtupimeduses jalga. Nemadki toodi õige pea tagasi või tulid ise pärast jaaniõhtu pühitsemist. Sest kahtlemata oli veel mõnusam viibida meeldivas sõbralikus hullumaja kollektiivis kui sünges ja koledad eeluurimiskongis. Nagu selgus, oli veel vahepeal kõvasti seiklusi. Muuhulgas jõudsid vennad kolhoosist ühe hobuse varastada mitte müümiseks või üldse materiaalse kasu saamiseks, vaid ratsutamiseks. Veel üks meeldejääv põgenemine oli seotud munapeaga. Tegu oli noormehega, kellel tõesti oli haruldaselt eriskummaline pea kuju. Temagi kuulus nende kilda, kes suurt midagi ei rääkinud, küll aga kukutas aeg-ajalt imepeenikese häälega naerda. Temal õnnestus välja hingede järk-järgult ühe ukse kaupa, kui need parajasti lahti olid. Sõelamist oli majas ju alatasavisiidid, uued patsiendid, õues käimised, külaliste vastuvõtt. Kui pea välja arvata, oli munapea üsna pisike ja varju jääv kuju. Munapead avati Balti jaamast, kus ta oli leidnud koristaja kitlit, selle selga tõmmanud ning tegi jaama ootesaalis harja ja lapiga hoolsalt tööd. Hoolimata vastuväidetest toodi noormees tagasi Seewaldi. Olin nõukogude ühiskonnas palju jaburdus, ei näinud, veel rohkem nendest kuulnud. Aga, et inimene selle eest hullumajja viiakse, ta tööd teha tahab, tundus juba liig mis liig. No selle katkendi põhjal ei saa kindlasti väita, et siin raamatus nalja ei saaks. No eks ma püüdsin kõike sisse panna, ikkagi eesmärk oli, et lugejal oleks huvitav lugeda ja ega ma seda endale kirjutanud, ma kirjutasin ühiskonnale. Ma olen tähele pannud, et sellised raamatud on huvitavad lugeda, kus on nii nalja kui pisaraid. Aga huvitav, mis sa arvad kuidas seda raamatut loeksid, inimesed, kes kirjeldatud perioodil Tallinna psühhoneuroloogia haiglas töötasid? Vot seda peab küll nende endi käest küsima, sellepärast et mu suhtlesin 10.-ga ja üsna palju, aga eks inimesed ole erinevad, ma arvan, et võib-olla mõni kiidab heaks, aga mõni avaldab vastuväiteid või protesti, kuigi siin ei ole ju mingisuguseid skandaalseid paljastusi personali kohta või sest ma lihtsalt ei olnud neid võimalik teha? Ei, seda küll ei ole, minu meelest saaksid päris hea pildi sellest, kuidas tol perioodil just see hullumaja rutiin välja näeb. No rutiin oli hullumajas ka muidugi, aga väljas pole hullumaja, oli seda rutiin ikkagi palju rohkem iva, kui tolleaegset telekavasid sirvida, kus kõik asjad olid kindlalt ühel ajal ja ühesugused. Et hullumajas, siis tuli ootamatusi rohkem Norritiini vähem. Aga samas sa ütled enda raamatu lõpus ja see on tagakaanel ka kirjas, et kui võrrelda seda aega ja elu Eesti NSVs üldiselt ja hullumajas konkreetselt, siis hullumajas. Oli normaalsust palju rohkem kui väljaspool seda minu jaoks küll ja ega ma ei saa kõikide eest rääkida, kes sel aastal elasid ja mõtlesid. Aga siin peab meil, kui arvestada seda minu eelmist tausta, kus ma olin eelmise aja tausta, kus ma olin kaks aastat ikkagi praktiliselt ühiskonnast eemal, vanaema juures maal varjasin ennast sõjaväest, kus nagunii mitte midagi ei juhtunud. Midagi huvitavat seal ei olnud või noh, oli küll huvitavat, aga vähe. Nii et minu jaoks oli hullumaja, oli meeldiv ja suur elamus. Aga tegelikult ei sisalda sinu raamatu mitte ainult hullumaja mälestusi, vaid siin on ka mälestused Tartu ülikoolist mis on vähemalt sama põnev osa sellest raamatust kui hullumaja elu kirjeldused. Sa kirjeldad ju, et ülikooli elu ka just sellel vahetult laulvana revolutsioonile eelnenud perioodil. Nendest kirjeldustest käivad läbi mõned ka tänapäeval tuntud inimesed ja nende tegemised ja ja kirjeldad seda, kuidas. Siis haakisid või ei haakinud akadeemiliste ringkondadega tulla? Ülikooli etapp sobib siia raamatusse küll selles mõttes hästi, et see õhkkond oli elavam sadanemist hullumajas. Muidugi oli seal enamus inimesi, vähemalt meie keemia kursuselt oli ikkagi need, kes tulid sinna õppima, aga mina ei tulnud. Nii et mina tulin sinna ainult nalja tegema või aega viitma, seda ühte aastat mõtelda välja, kuidas ikkagi paremini hullu mängida. Ja minu jaoks oligi ülikooli kõige tähtsam eesmärk oligi see, et välja uurida, mis võimalused eksisteerivat sõjaväest kõrvalehoidmiseks. Ja see oli hirmus elu oli jah, väga raske, andistav ja keeruline, aga krdi lõbus ta oli muidugi selles mõttes lõbusam kui hullumajas, et sind tara taga kinni, sa võisid alati välja minna poodi ja loengusse ja peole ja kuhu tahtsid. Aga ta oli selles mõttes närvilisem kui hullumajas, sest seal ei olnud selliseid arste, noh, arstid, meiegi tegelikult vähem õdesid ja sanitare ei olnud ülikoolis, kes oleksid silma peal hoidnud ja vaadanud, et asi üle käte ei läheks. Ta natuke anarhiline oli. Aga põhimõtteliselt võib, ollakse Tartu Ülikooli ja Tallinna hullumaja võib ühte patta panna küll. Kolmas miljöö, millesse ka veidikene siin kirjutad või võib-olla olekski vale öelda miljöö, sa kirjutad sellest, kuidas sa hakkasid Eesti ajakirjandusele kaastööd tegema, räägid oma esimestest sammudest autorina ja kirjeldad natukene ka seda, millised suhted sul olid toimetustega ja kas siis sinu asju avaldati või ei avaldata. Ja milline oli vastukaja, see on minu meelest ka väga tänuväärne materjal. Jah, sellest oleks isegi natuke rohkem kirjutada, aga see oleks sellise 86.-sse see eriti ei mahtunud, sest siis ma olin hullumajas. Ja kui ma ei olnud hullumajas, siis ma lihtsalt kirjutasin küll hästi palju, aga mul ennast kinni kirjutanud selle kahe aastaga. 83 ma sain pikali huumori, kolinorte huumorivõistlusel sain äramärkimise, mis tähendab praktilist neljandat kuni üheksandat kohta. Ja see tegi meele rõõmsaks ja ma hakkasin piklile kaastööd kirjutama ja isegi midagi ilmus. Ja siis ma hakkasin ka noorusele kaastööd tegema, Ruda Frimmelile. Sealt ei selgu midagi ilmunud. Aga kõik julgustasid mind kõikide ajakirjade toimetustes, kuhu ma pöördusin. Pikem kirjavahetus oli mul tikri noorusega, kuigi mul ilmus sellel kandiks Edasis ja koguni millegipärast sellises ajalehes nagu Eesti põllumajanduse akadeemia ilmus päris suur valik luuletusi. Aga kõik suhtusid minusse hästi, seda peab ütlema, et leiti, et, et kirjuta, kirjuta, aga vot näed, see on valesti, see on valesti ja see on pahasti. Selle tõttu me seda asja ei avalda. Aga pikali suhtes siiski mitu korda sellelt avaldati. Nii et pikali, karjum, kaasta siiski sisukam. Noorusesse mõtlesin esimese trükiproovi alles vist 88 aga seal oli ka suur asi. Ja oleksite ajakirjandust ringkondadega ikkagi suhtlesin ma ka siinkohal siis nad tasusid ka ajakirjandusmajas Tallinnas, Pärnu maanteel kuskil seal. Ja seal oli selline suurkombinaadi tunne oli, aga noh, ma mäletan, et ma tundsin ennast seal suhteliselt koduselt ja ja seal olid toredad inimesed nagu hullumajas. Sa valisid tänasesse saatesse ka muusikat ja loomulikult pärineb see muusika 1986.-st aastast. Mis lugu me järgmiseks kuulume? Kuulame siis kõigepealt panime Uševid seal natuke triviaalselt, Anioossen oli popp. Või siis ütleme, sündipopp tuua, kes kuulsaks aastal 85 lauluga, mille pealkirja ma ei mäleta, kas võis olla apsation. Ja 86 tegid nad veel ühe hiti, aga millegipärast tegid nad just sellel ajal, kui mina ei kuulnud seda. Nii et mina vastasin selle Aiensionäär alles kaks aastat tagasi viskama juba seda raamatut kirjutasin ja hakkasin 86. aasta kohta materjali otsima. Ja see laul meeldib mulle oma positiivsuse ja reipuse poolest. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minu saate külaline. Täna on kirjanik Veiko märka, kelle sulest ilmus äsja mälestusteraamat minu 1986 tiigriaasta hullumajas. Kuulasime vahepeal ka muusikat, aastast 1986 kõlas animationi ai infiniir. Ja läheme oma jutuga edasi. Juba enne muusika kuulamist. Rääkisime sellest, et 86. aastal hakkasid sa rohkem ka ennast ajakirjanduses avaldama ja ka siinsamas 86. aastaraamatus on pilt idena tolleaegsete väljaannete külgi ära toodud, kus võib näha sinu enda loomingut Pikrist näiteks. Kuidas üldse sul kirjutamisega on, sa saate alguses ütlesid ka, et minu 1986 on kõige pikem proosatekst, mis sa oled kunagi kirjutanud. Kas sa siis muidu pead ennast pigem luuletajaks? Ma ei pea ennast ei luuletaksega protestiks, aga kindlasti meeldivad mulle lühivormid rohkem kui pikad. Ja mida aeg edasi, seda, seda rohkem sellepärast et meid ümbritsev maailm on kuidagi läinud selliseks väga kiireks ja pealiskaudseks ja ma tean, et kolmekümnendatel olid moes mingid 400 leheküljelised romaanid. Ja mul ei tule kuidagi pähe selliseid asju kirjutama hakata. Et ma arvan, et tänapäeva inimene tahab saada kõike ruttu ja kiiresti aga samas ka põhjalikult. Nii et mu järgmine raamat tulebki väga lühikeste lugude raamat. Möödunud aastal ilmus kirjastuses hea lugu sinu sulest. Barutiino, kas võib öelda, et see on lasteraamat? See on kindlasti lasteraamat, aga mitte päris väikeste lasteraamat. Nojah, sest mina lugesin seda ja ma ei pea ennast päris väikeseks lapseks. Jah, Barutiino on väljamõeldud tegelane, ta on eesti soost sumomaadleja pika hästi pika ninaga puust ja ta tuleb Jaapanist tagasi Eestisse ja hakkab siin oma elu elama, aga saab tuttavaks igasuguste huvitavate inimestega. Ja mis seal varutiinosse puutub, siis üks mu järgmiselt eesmärke on see kuju ka teatrilavale viia. Aga selliste lasteraamatute puhul siis pikema proosa kirjutamise perspektiive hirmutasinud. Ega Barutiina ei ole ka ju, need lood on tegelikult kirjutatud eraldi. Ja lihtsalt ma leidsin, et on, mõistlik on välja anda, kui lasteraamat välja anda, et ta võiks olla läbivat, midagi läbivat peaks ikkagi olema, et ei oleks täitsa üks jutt on täiesti erinev teisest ja siis nii-öelda läbimise traagelniite puukirjutatud, et seal on mitmeid tegelasi, näiteks kiivitaja, koovitaja, keevitaja, kelle loos alguses ei olnud Barutiinuga mingit seost, alles raamatused hakkavad tema aias elama puu otsas. Linnud Annana. Aga kuidas sul endal tunne on, kas luule, lastekirjandus, mälestusteraamat või ajakirjandustekstide, näiteks kriitika kirjutamine on nagu üks ja see sama asi või pead sa ennast kuidagi erinevalt häälestama? Ma hakkan vist kolm asja, mis sa nimetasid, on üks asi lasteraamatut, proosa ja luule ja arvustused on hoopis teine asi. Eriti et ma kirjutan viimasel ajal palju rohkem teatriarvustusi. Kirjandusarvustuste kirjutamine veel lihtne, seal saab põhimõtteliselt vaidled ainult ühe inimesega ehk autoriga. Aga teater on kohutavalt kollektiivne ja samas selline kokkuhoidev organism. Ja seal peab olema ikka väga palju julgust, et midagi maha tegema hakata. Sest et. Ma ei tea, kuidas neil on selline kirjanikel ei ole sellist mentaliteet, et kui sa mind maha teed, et siis sa oled värdjas või aga teatel ta tunneb ennast sellise julge korporatiivse organismina. Ja üldiselt arvustuses ma pean ikkagi iga sõna peale mõtlema, mis ma kirjutan iga argumendi peale madal mõtlevandaja seda kontrollima. Luuletuses ei pea. Lastekirjanduses ei pea, ütleme sellist minu 1986 on küll selliseid asju, et ma olen fakte kontrollinud, tõesti, mis mingi asi oli, aga need on siiski vähe, neid ei sega, ei häiri. Aga teisest küljest jällegi selle arvustamise positiivne positiivne tulemus on see, et esiteks muidugi see, et saab suhteliselt lühikese aja kestel suhteliselt palju raha, mis mulle ka vabakutselisena on väga oluline. Ja teine asi on see, et neid on hiljem huvitav lugeda, et issand, ma olen käinud siukest asja vaatamas. Aga kuidas su suhted siis teatriringkondadega on, kas sa oled mõne inimesega oma suhted ära rikkunud? Teatriringkonnad on mulle suhteliselt tuttav ja ega siin päris väga harva juhtub, et keegi kellegagi tõsiselt, isegi kriitikutega rikub suhted ära. On juhtunud küll, et ma tean, et on juhtunud, et lavastaja on purjuspäi telefoni teel kriitiku läbi sõimanud siukesed Gordioni ilmselt rohkemgi olnud. Aga ma ei usu, et nüüd ja edaspidi teineteisele tere ei ütle või midagi säärast? Noh, põhimõtteliselt on ikkagi säärane, ma ütlen, kõige rohkem on süüdistatud selles, ma olen subjektiivne. Ja selle kohta, mis te siin vastulause, et tegelikult on iga kriitika subjektiivne, aga lihtsalt mõni tunnistab seda, mina ei taha tunnistada ja peidab ennast mingite häguste fraaside taga. Ja siis inimene ütles mulle keha, et see minu variant on parem. Äkki räägime mõne sõnaga Tartu nokist ka. Kui oluline on Tartu NAK olnud sulle sinu? Kirjaniku teel, kui, kui sellest sõna võib kasutada, ta mulle kindlasti väga oluline olnud nii suhete loomise tasandil kui ka lihtsalt sellele tasandile, et mida ma olen kuulnud teisi inimesi esitamas kirjutamas. Mõtlemas makiori surnud 22, märts peaks tulema päris esinduslik ühisesinemine Contra sünnipäeva puhul Urvastest. Ja viimasel ajal peab küll tunnistama, et see tegevus on puutunud natukene pinnapealsemaks aga inimesed tavaliselt suhtedel siiski jäänud. Aga lakk oli mulle kindlasti väga tähtis sel ajal, kui ma ülikoolis ajakirjandust õppisin. Ehk siis 97 kuni 2001. Ja muidugi on galak selles suurel määral süüdi, et ma ei lõpetanud ajakirjandust sest muu seltsielu oli nii huvitav ja peale selle oli ta ka majanduslikult kasulikum, sest et esinemiste eest sai raha ja kultuurkapitalilt säravana need muud asjad ka veel sinna otsa. Võib-olla ikkagi kõige rohkem lakka nagu tekitanud sellise müüritunde, mille te kindlustunde, et on palju inimesi, mitte palju, aga siiski piisavalt inimesi, kes kes mõttekaaslased, kes on kolleegid ja kuigi nad võivad omavahel tülis olla. Sageli ongi kõige mõtterdamate asjade pärast. Aga mina olen, ilmselt oli selline inimene, kes kasutab seda positiivset ära, positiivse energia ära ja negatiivses ei, ei sekku. Aga muidugi, mis sellesse raamatusse minu 1986 puutub, siis selle oleksin kirjutanud igal juhul seal ei ole nokiga ei ole suurt seost. Aga võib-olla ei oleks ka. Võib-olla oleks minust saanud mingisugune uuriv ajakirjanik hoopis? Sa ütled seda peaaegu kahetsewaldoonil. No ma arvan, et vabakutselise elu on nagunii närviline ja kui sa oled veel uuriv ajakirjanik, siis nendega eriti närviline. Ma olen ikka Ekspressis näinud, neid uurivad ajakirjanike ja ega nad ei ole nagu inimesed. Nad on ikka kuidagi nagu teisel lainel hoopis, et umbes nagu ebastabiilsemad või siis pigem oma mõtetes kinni ja ja neil on selline selline leegitsev pilk. Nii et ma arvan, et ajakirjanik on võimelised hea olla ja ega ma ei elataks sellest mingil juhul ära, kui ma oleksin vabakutseline kirjanik, mitte sinnapoolegi, eks mul ikka üle kolmveerandi sissetulekust tuleb ajakirjandusest. No mul on meeles, et kui ka mina Eesti Ekspressis kirjandustoimetajana töötasin, siis tegid meile ka usinasti kaastööd ja üks asi, mida sinult ikka aeg-ajalt. Ma ei mäletagi, kes said tellitud või pakkusid, said ise, aga need olid sageli väga lõbusad asjad lugeda ja avaldada nimelt erinevaid nimekirjad. Sulle meeldib koostada nimekirju ja siia minu 1980 kuute on sisse pääsenud nimekirju, mis asi sul nende nimekirjadega on? Kooli ajal oli mul juba kalduvust kirjutada üle spordivõistluste tulemusi kaustikusse. Hiljem laienes statistika harrastus igasuguste muude asjade peale, mille kohta oli võimalik andmeid leida. Mäletan seesama aeg, kui ma ülikoolis õppisin keemiat, ehk siis 83 80 helistasin ma suurest igavusest tihti Tartu Ülikooli raamatukogus ja lugesin eesti entsüklopeediaid kolmekümnendatel välja antud. Kirjutasin sealt üles igasuguseid huvitavaid andmeid ja nimekirju. Muusikaedetabel on mul siin sees on minu isiklik relv, ma tegin tõesti aastasel ajal. Aga asjade järjestamine on minu jaoks ka praegu väga tähtis. Ma teen hea meelega igasuguseid edetabeleid mul ongi, olemas on, praegu on mul tehtud, aga seal kusagil ilmunud on eesti värvilaulude top 10 Eesti 10 parimat laulu, kus räägitakse värvidest. Ja siis järgmisena on kavas Eesti filmiajakirjanike TOP 10 mis on selles mõttes eriline, et seal ei ole mitte need ajakirjanikud, kes filmist kirjutavad, vaid need ajakirjanikud, need näitlejad, kes filmides mängivad ajakirjanikke nagu näiteks Marko Mägi filmis Jan Uuspõld läheb Tartusse. Siis on seenelkäigus, on üks pukspuu väga karm tüüp, kes üritab kogu aeg seda, Raivo, heidame vahele. Ja need film on tegelikult veel, kus on kus on ajakirjaniku roll, on sisse kirjutatud Heino Baskinil mänginud filmis Teisikud väga head peatoimetajate. Et sellised mõtted mul tuleb, aga praegu on jah vahe tekkinud, sest et ei ole aegunud. Aga kust need mõtted tulevad, sest kasvõi seesama ajakirjanikke mängivate näitlejate nimekiri, no selle peale ikka annab tulla, et selline. Ootamatu vaatenurk leida, hakkas see pihta kõigepealt, mis sellest, et mul oli, on siiamaani teostamata plaan kirjutada rongikultuurist eesti kultuuris. Üks esimesi edetabeleid olidki rongis stseenide top 10 Eesti filmides. Ja siis tuli siis ma vaatasin, et film ja siis ma leidsin enamasti olidki filmiteemalised, mul alguses tuli ka mootorratast tseeride TOP10 siis tuli rahvaste TOP10. Ja kui sa juba oled hakanud ühel lainel mõtlema, siis sa mõtled seal edasi ja kui sa näedki mingit filmi, siis saavad hakkama jah, aga siin näiteks tantsustseen see tantsotseni top 10 läks mul küll üle jõu käis, sest neid oli nii palju, et siin siiamaani tegemata, aga aga ega filmi teha on jõuliste. Ma mõtlen siis, kui on stsenaarium olemas juba. No eks ma ootan põnevusega uusi edetabeleid sinu sulest. Veiko märka, ma tänan sind selle jutuajamise eest ja tänan sind ka minu 1986 eest, mis on tõesti üks väga tore lugemine. Aga mulle lõpetuseks olla siiski veel üks küsimus. Nimelt raadiokuulajad küll ei näe, aga sa oled ka siin stuudios täna punaste pükstega ja punased püksid vaatavad vastu ka minu 1986 kaane pealt alt vasakult nurgast. Miks sa käid kogu aeg punaste pükstega? Punane värv meeldib mulle, see on, see on just see, et miks pole nõukogude sõjavägi ei meeldinud. Oleks punane under olnud, võib-olla oleksin parema meelega tahtnud minna. Ja ma olen kusagilt lugenud, et inimeste, inimkonna värvimeel üks areneski selles et kõikides keeltes on kõige vanemad värvide nimetasin must ja valge ja siis järgmine punane. Et no ma ei tea, kas ma tean, et mu oma laps, kes seal natuke üle aasta vana, võtab pildikate karbist eksimatult esimesena punase välja. Esteetiliselt ilus värv? Jah, kuigi ma kannaksin ka teisi, olen kandnud ka teistel pükse, aga lihtsalt praegu hetkel ei ole. Praegu mul on kolm paari punaseid ja teisi kokku on ka kolm paarini. Aitäh selle ammendava vastuse eest ja saadet jääb lõpetama teine sinu valitud lugu aastast 1986 sõnaysical Works, Andres, Tallinki ein. Soovid sa selle kohta ka veel midagi öelda? See on samuti nagu eelminegi laul leitud alles mõni aasta tagasi ja ma ei teadnud aastal 86 midagi sellisest popmuusikažanrist nagu Klan punk. Ja see andestanud Šein on minu arust selle klemm punkt, kiiks enam-vähem ainus esindaja, kes on Youtube'i jõudnud, nii et juba selle stiili pärast maksab seda kuulata ja muidugi, kellel on võimalik ka vaadata, sest et klemm tähendab ikkagi, et seal on midagi nägema ka seal. Veel kord aitäh, Veiko märka. Mina olen Peeter Helme. Kuulmiseni.