Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme. Ja täna on minu stuudiokülaliseks tõlkija Mihkel mõisnik, tere. Tere. Kutsusin sind siia erinevatel põhjustel, aga võib-olla kõige käegakatsutavam põhjus on minu ees laual, selleks on raamat, mida ei ole mitte sina tõlkinud. Selleks on Charles Bukowski romaanis sink leiva vahel. Seal on eestindanud Peeter Sauter, kes ütles mulle otse ära, et teda on Bokovskiga nii palju võrreldud, et ta ei taha ise selles võrdluses järjekordselt osaline olla. Ja kuna sina ja Sauter olete tõlkinud bokovskit eesti keelde ühepalju ja ka sinu tõlkes ilmus 2016. aastal üks Bukowski raamat nimetama faktootum siis mulle tundus, et olete täpselt sama hästi ära teeninud selle kutse kui Peeter ja sugugi mitte nii nagu sina oleksid plaan B või vaid mulle tundub, et mõlemad olete ilmselt inimesed, kes olete Bokovskiga palju kokku puutunud ja oskate tema loomingu kohta kõige paremini Eestis rääkida. Aga just enne saate algust tõdesime, et Bukowski kõik romaanid, neid ei olegi nii palju, neid on kõigest kuus, on nüüd eesti keeles olemas ja mitte ainult temal, vaid ka ühel teisel Ameerika kirjanikul oli mingis mõttes eelmine aasta oluline aasta, kui seda vaadata eesti lugeja perspektiivist. Jah, eelmise aastaga olnud siis kahel suurel ameerika kirjanikul kõik tema romaanid eesti keeles ilma, teiseks on keegi mul kurt vanemad, kellel on küll romaane märksa rohkem kui kovskil. Aga jah, eelmise aastaga said mõlemad eesti keeles avaldatud lõpuni siis romaanil? Jah, Bukowski on teatavasti igasugu lühilugusid ja luulet veel märkimisväärne hulk ja vanne kotil on veel igasugu publitsistikat ja ega ilmselt ka lühijutte mida ei ole eesti keeles ilmunud, aga päris täispikad, romaanid on eesti lugejani kõik emakeeles kättesaadavad. Aga oskad öelda, miks sa, Bukowski tõlkimine just niipidi käis selles mõttes, et 2001. aastal ilmus kaks tema romaani nimelt naised ja postkontor, naised, tõlkis Peeter Sauter postkontori Kaur Kender. Siis ilmus samuti jutukogu põhjatuse piiril ka 2001. aastal Joonas kiige tõlkes. Siis 2003. aastal tõlkisid sina tema Armani Balb. Ja, ja nii ta vaikselt edasi läks. Aga miks just selline järjekord, sellepärast et faktootumi sink leiva vahel on ju mingis mõttes esimesed, kui võtta nagu Bukowski seda, tema alter ego Hembridžinaski narr Taavi Sink leiva vahel algab kõige kõige algusest. Ta kirjeldab oma kõige esimesi mälestusi 20.-te algusest. Faktootum räägib ju ka noorepõlvest ja tegelikult postkontori naised kirjeldavad palju hilisemaid eluperioode. Jah, need faktootame, sink, leiva vahel moodustatakse selles mõttes sellise hea terviku, minu meelest oli väga toredad niimoodi lähestikku ilmusid. Sest et noh, siin on näiteks nendes mõlemas raamatust jookseb läbi selle tema isa teema ja üldse tema suhe vanematega, nendest, kellest saab teistes raamatutes peaaegu vist ei räägigi või väga vähe. Aga kes on jätnud erakordselt sellise tugeva ja isa puhul ka väga jõhkra jälje tema elusse. Ja just ongi sellest sink leiva vahel, sest ka alustab selle teemaga faktootamis, jõuab see sellise lõuahaagiga lõpuni, aga miks nad selles järjekorras ilmusid, ma arvan, et põhjus on lihtsalt lihtne, et kirjastaja loogika ütleb, et tuleb alustada kõige tuntumast teosest. Midagi naised kahtlemata on. Ja ka postkontori jälle on teos, mis on kriitikutele väga hästi meeldinud, peetakse üsna üsna selliseks küpseks ja, ja selliseks teoseks ja et ka naised ja postkontorisse ilmusid tookord hästi lähestikku. Ja siis need vahepealsed palk, et mis on tema viimane raamat ja mida ta ise hindab enda kõige paremaks avatuks, mis astub täiesti tsinaski sellisest narratiivist, nagu sa ütlesid. Ja chinovski esineb seal ainult kõrvaltegelasena teda korra mainitakse ta toona ühes raamatupoes just käinud ja läks just ära see tõbras Tsinovski või kuidagi niimoodi seal väljendatakse tema viimane teos, mis ei sisalda nagu otseseid seiku tema eluloost, see ongi nagu pealkiri ütleb, palun romaan, et ta ongi selline lihtne madalavõitu kriminaalromaan žanri poolest. Aga seda ta on tegelikult ainult pinnapealselt, sest kui seda Bokovski sellist elu ja, või tema teisi romaane või mis kõnelevadki jutt ometi tema elust paremini tunda, siis seal neid vihjeid sellele on, on tegelikult üsna palju. Ja Hollywood, noh tema jääb justkui sellest tema pikast eluloost justkui välja. Sest ta kirjeldab ainult selle ühe filmi paashlai. Ma ei tea, kuidas eestikeelne pealkiri on, teda on elulooraamatus, nimetati teda, paarib armuks seda filmi, aga ma ei ole kindel, kas teda Eestis kunagi näidatud on. Nii et ma ei oska õiget eestikeelsetel pealegi praegu öelda. Ja see Hollywood ongi selle filmi tegemisest jällegi ta ümber nimetanud tegelased. Ja leidnud endale sellised sobivad natukene kiiksuga nihestatud vastet seal raamatus. Ja see kirjeldabki filmi tegemisest. Kui seda filmi vaadata, siis ta kirjeldab väga üksikasjalikult seda, mismoodi see film sündis. Need stseenid, mida ta kirjeldab seal raamatus, on üks-ühele täpselt filmist ja koos filmiga moodustab jälle seiramat. Sellise huvitava terviku. Aga kas võib öelda selle Balbi kohta? Et elu lõpul üritas Bukowski kirjanikuks saada selles mõttes, et ta tundis, et oma eluloo ära kirjutanud katsuks nüüd hakata formuleerima Jah, nagu romaanidest rääkida, siis küll leiutades ta ei kirjuta, endast lühijuttudes on tal igasuguseid teemasid luules küll, jah, tõsi, on jällegi tal selline enda teemad on selles mõttes nagu tohutu enesekeskne, aga jah, selle Palpiga oli niisugune lugu, et tema kirjutas selle ühe korra valmis ja siis on nagu enam-vähem hävitas ära või kirjutas selle täielikult ümber ta viimistlus seda hästi-hästi põhjalikult. Ja viimaseks jäigi ta seda kirjutades juba teadis, et on väga haige ja et küllap seda viimaseks romaaniks jääbki. Ja see on ilmselgelt selle sellise teadmisega kirjutatud ja, ja nagu ta ise ütleb palju hoolikamalt viimistletud kui, kui tema teised raamatud, mis ta olevat lihtsalt kirja pannud. See muidugi viibki kohe tõlkimiseni, kuidas sina üldse jõudsid, Bukowski tõlkimise juurde? Pakuti nagu ikka. Nagu see tihtipeale on, jah, midagi keerulisemat ei olegi, kas ta oli varem tuttavalt hoiavad, lugenud, oli, oli ikka, ma ei olnud kõike lugenud, varem aga panin lugenud ikkagi jah, mitut romaani ja ja muidugi ta oli mulle tuttav enne ka, aga see ei ole selline lugu, et me oleksime kindlasti juurde, et vaat, ma tahan seda tõlkida, mida mõnikord juhtub. Aga kuidas need on siis tõlkida, kes teda on kerge või, või raske tõlkida, sest et teda inglise keeles lugedes tundub see keel kõik väga otsekohene. Vaata juhuslik. Isegi jah, ta tundubki juhuslik, ehkki, kui lähedalt vaadata seda tekst teisteni hirmus juhuslik ikkagi ei ole. Ma arvan, tema tõlkimisega on umbes nii nagu enamiku autorite tõlkimisega. Et alguses läheb natukene aega, kuni sa selle rütmi ja selle loogika nagu kätte saad ja sealt edasi läheb lihtsamini, tähendab ütleme, kolmanda raamatu tõlkimine oli, oli juba lihtsam kui, kui esimese oma ehkis esimene palk, jällegi ta astub sellest välja, et võtavad Hollywoodi faktootamann on nagu selle kirjutamise mõttes sarnased palk on nagu täiesti teisest ooperist. Et seal tulijale kasuks sellist kriminaalromaanide lugemus. Aga tõlkimise mõttes jah. Ta väljendub üsna otsekoheselt ja, ja enamasti ka väga napilt. Et siin aga sunnib siukse teatud rütmi sellele tekstile peale ja, ja kui sa sellest ühest sabast kinni saad, siis, siis ta läheb edasi suhteliselt loomulikult. Sest et ta õnneks ta ei armasta, väga vigurda või, või selliseid kuidas öelda, väga kaunilt komponeeritud kirjanduslikke võtteid, tarvitada teatega otsekohene, ilmselt õige sõna tema kohta ilmselt täpsega tõlkes kajastuma siis. Nende kasutab üsna palju tänavakeelt ja kui ma nüüd just lõpetasin singi leiva vahel lugemise, siis ma olen täiesti nõus sellega, et Peeter Sauter on hästi tabanud selle, et tänavakeelt tuleb edasi anda lihtsalt eesti tänavakeeles. Jahvate tänavakeelega on üks hirmus häda kõikides teatavasti alati, sest eesti keel kipub minema selliseks maakeeleks niipea kui sa natukene madalamat registrit hakkad pruukima arusaadavatel ajaloolistel põhjustel muidugi, aga ma olen sellega varem kokku puutunud soome keele puhul, kus on väga rikkalik Helsingi linna släng, mida räägiti juba üle 100 aasta tagasi. Eesti keele seda kihti nagu väga säilinud ei ole ja seal on kohutav mööda noatera käimine, et millal sa nüüd lähed nende natukene vanemaks sõnadega vanaksid väljendite, vanaaegsete konstruktsioonidega üle selle piiri, et muutub nagu maakaks kõneleja keele kowske natukene sama lugu, aga aga mitte nii hirmsasti, sest et ta tegelikult ei tarvita sellist slängi väga palju, ta tarvitab selliseid üsna selliseid otsekoheseid väljendeid ja asi, mida teda tõlkides ei tohi kindlasti karta, on ropendamine. Ja tegelikult sellega saabki sellest sellest tänavakeelest enam-vähem üle, et seal saab, et noh, natukene ilmselt peab silmas pidama seda, et millal need tema, need raamatu tegevust toimub. Et, et selle peaks täpselt selliseid tänapäevaseid tänavakeele väljendeid kasutama või noh, ma ütleks, et näiteks mingit sellist hipopi keelt sinna sisse panna oleks ilmne liialdus. Mis meil praegu sihukese tänavakeelega riski nagu seostab ju aga lõpuni seda ikkagi silmas pidada ei saa, sest et tõesti raamatust ei saa kirjutada ju sellist noh, ütleme näiteks faktootne pool 40.-te aastate keeles raamatut olekkajale kohatu. Seda ilmselt ei mõelnud ju Bukowski ise ka või loomulikult mitte. Kuigi tema tegevus toimub fraktootamis teise maailmasõja ajal, eks jah. Mingis mõttes on sink leiva vahel veel keerulisem, siin toimub tegevus 20.-te 30.-te Ameerikas, aga seda lugedes tekkis mul küsimus, et kas Bukowski mäletab seda nii, kas ta tahaks seda nii mäletada või kas ta tahab meelega raamatu tegelikkus kirjeldades tõmmata paralleele enda tänapäevaga? Kindlasti ta mäletab, aga nagu kirjanikud ikka, ega ta ei kirjuta seda üks ühele ju, et see kõneleb küll üsna üks-ühele tema elust. Need seigad seal on väga täpselt pärinevate vaenust. Kui vaadata tema elulooraamatuid, kus tema tolleaegsed sõbrad ja tuttavad nagu räägivad, mis, mis seal tegelikult oli siis täpselt nii nagu jahe sellega selle Hollywoodiga sai, saab seda filmilt otsekohe kõrvale vaadata, kui täpselt ta seda kõike kirjeldab, siis on tegelikult põhjust arvata, et ka selle sink lea vahel raamatus. Ta mäletab ikkagi üsna hästi seda aega ja arusaadavatel põhjustel ka, sest tema elu ei ole mitte kerge, tema elu oli üsna selline paksude värvidega maalitud tol ajal. Et see, see kooliaeg ja, ja selline selline äng ja, ja noh, ja siis millega ta sellesse raamatusse hulga tähelepanuga pöörasid huvi ikkagi tütarlaste vastu juba noorel mehel ja ja nii, et, et see on selles mõttes, ma arvan, et see on üsna ehedalt üles kirjutatud elulugu tegelikult. Muidugi mitte lõpuni kindlasti ta on ju selle sidunud ikkagi selliseks ühtseks tervikuks või romaani tekstiks. Mida siis, kui inimese elu lihtsalt hakkad otsast kirjutama, kunagi välja ei anna. Et mälu tundub tal külje olevat hoolimata kõigest eks see, mille kohta setud hoolimata kõigest on ka natukene selline enese stiliseerimine, sest ma olen lugenud sisimas oli ta palju korralikum inimene, kui talle meeldis endast muljet jätta ja seda küll, aga ainult kaine peaga. Tema kaasaegsed meenutavad seda, et, et kaine peaga oli ta selline vagur ja, ja tagasihoidlik ja äärmiselt meeldiv inimene. Ja meeldiv oli ta juua täis peaga, aga, aga siis ta kippus kaklema kangesti ja muutus selliseks tülikaks külaliseks, kui ta kusagil külas olid neid, neid juhtumeid kirjeldab tema elulooraamat, mis eesti keeles ka ilmunud on üsna üksikasjalikult mõnda neist olengutest pärast mingisuguseid üritusi või, või mõnest tema kuulsast avalikust esinemisest meile jooksvalt ennast halastamatult täis lakub ja, ja asub sõnasõtta publikuga ja publik ei löö risti ette ja lobiseda pudelitega vastu. Selliseid lõbusaid seiku tema elus on, on palju ja kortereid, mis hommikuks seal põhjalikult ära lagastatud, nii tema kui ka loomulikult tema sõprade, teiste kunstiinimeste poolt. Neid jäi maha kõvasti. Et see tema tagasihoidlikkus, jah, see tema paistis olevat niisugune mees, kellel alkoholi tagasihoidlikkuse nagu piirid või riivi maha tõmbutelt. No kui selle niimoodi väga otsekoheseid selliseid avameelseid seiku tema elust räägib siis ma kujutan ette, et ma olengi raadiokuulajal, tekib küsimus, et miks me peaksime üldse selliseid asju lugema, mida annab autor, kes avameelselt enda elu selliseid külgi ja vaated ainult selliseid külgi kirjeldada? Oida kirjelda ainult selliseid külgi, võime võtta seda kui hoiatusromaane, aga mitte lõpuni, jällegi teades tema elulugu, kuna ta hoolimata kõigest siiski lõpuks väga hästi läbi lõi ja jõukaks sai. Selles mõttes nagu hoiatusromaanis ka väga kõlblik, et ju ikkagi terve elu ja, ja lõpuks läks tal hästi elas kauem, kui oleks selle võinud arvata tema eluviiside juures ja, ja leidis enda ümber inimesi, kes teda armastasid ja nii edasi. Aga lugema peaks teda kasvõi sellepärast, et Neid ei ole kuigi palju, kes on võtnud kirjutada sellisest natukene madalama klassi inimeste elust esimeses isikus. Kriitikud on kõvasti paralleeli tõmmanud, et tema ja Orwelli vahel Pariisi Londoni liigutav vahel nimelt, kus Ovel kirjeldab, kuidas ta ise sellise hulkuri nagu Heilikuna liigub nendes madalamates klassides ja, ja see on mõnevõrra süngem raamat kui Bokovski raamat raamatuid üldse või, ja noh, kes seda nüüd täpselt teab, võib-olla tal oligi raskem kui Bukowskil keele siiski mingisuguse nipiga alati leidis selle natukese raha, et kuskil kõrtsus juuga orel nii hästi läinud, ikka nälgis ja, ja oli väga ilmasse Lugusel. Ja kas või kas või sellepärast tasub seda lugeda, et teadjad sellist vaatenurka ei ole väga palju võtta. Eriti sellist üsna ilustamata vaatenurka. Ja lõppude lõpuks on ju ikka kirjandus ka ja meelelahutus, kui see selline enesehävitamine sul on justkui vastumeelne ei ole, siis leiab sealt raamatutest ka üsna palju sellist, noh, kuidas ma ütlen, et kirjanduse kohta meie arvates, aga tegelikult ta ju on, et sellist ilusat teksti ja tarka tarku mõtteid leiab sealt ju ikkagi palju. Tegelikult. Ta oskab väga hästi selliseid lühikesi, üsna kauneid episoode kokku kirjutada või luua ja neid üksteisele järjest panna. Ja selles mõttes miks üldse ilukirjandus loetakse, et eks ikka sellepärast, et mingit elamust saada elamust pakub ta kõvasti. Mõned kriitikud on katsunud bokovskile külge pookida ka sotsiaalkriitiku epiteeti. Kuidas sina sellesse suhtud? Kindlasti oli ka seda, ehkki see ei olnud tema eesmärk. Mina arvan, et tal, see kukkus lihtsalt niimoodi välja, sellepärast et kui on maailmas üks ohus kirjanik, siis see on tema, et ta ei ole nagu ei ole ka ennast. Säästud nendes raamatutes ei ole ka säästnud seda ühiskonda, mis ümberringi oli, et see sellised grotesksed olukorrad, mida ta näiteks faktootamis loob hästi palju igasuguste seoses töö otsimisega. Sellest, kuidas tolleaegne tööbüroo, eks ole, mis oli ühest küljest töötu sõber, aga teisest küljest ka vaenlane, sellepärast et inimesed, kes seal töötasid, olid erakordsed, jubedad seal on nagu ilusti kirjas ja teatav selline viskamine kriitilisust kindlasti on seal sees. Aga, aga ma arvan, et see on autori eesmärk sugugi mitte. Kusjuures Helsingis leiva vahel torkas mulle silma üks koht, mis mind tõeliselt hämmastas. Minu meelest ei ole Bukowski kuskil varem midagi sellist teinud. Nimelt siin raamatus annab Bukowski sõna inglise keele õpetaja preili kredisele, kelle veatud jalgu kõik vahivad. Aga mida see preili kredis räägib, kui seda tähelepanelikult lugeda, siis kõlab tema jutust läbi suuresti Bukowski enda ilukirjanduslik kreedo, ta räägib, sellest tuleb hinnata Ameerika ka keeletraditsiooni vabaneda briti kultuuri impe realistlikest mõjudest ja kui seda kõike teha, siis võib ka ameerika keel suureks saada. Ja mul hakkas tõesti tunduma, et on pannud ju selle preili oma erootiliste ihade objekti suhu tegelikult sõnad, mida ta katsub ise tegelikkuseks viia, seda raamatut kirjutades. Ja mis on meil jälle suureks tehtud, eks ole, tänapäeval jah, ta on aeg-ajalt põdenud oma Euroopa päritolu, tõsi küll, mida briti vaid saksa tema teatavasti oli sakslane. Ta on ka Saksamaal sündinud ja seda ta natukene põdenud ja sellepärast on teda ka kõvasti narritud. Ka selles raamatus on sellest juttu, kui teda saksa eks narritaks, eriti sõja ajal, eks ole. Kui see teema muutusid kuidagi teravaks ja sellist Ameerika suureks tegemise kihk on temasse küll. Ehkki ta ei ole seda teinud otsesõnu või noh, ütleme, et selliseid Ameerikat, Ameerika elulaadi, ülistavaid, passaaži temalt ei või ei leia, et pigem ta kirjeldab seda sellist väikese ameeriklasi, igapäevast elu. Aga teatav selline ameerika ihalus on temast siiski sees, ehkki mitte terve Ameerika, ta on ikkagi Los Angelese inimene, see on niisugune koht, kuhu ta alati kuidagi tagasi jõuab, jälle. Igasugused eksirännakuid on tal palju, ta käib läbi ju tegelikult nii elus kui ka raamatutest enam-vähem terve Ameerika ühendriigid. Ja ka jõuab ikkagi sinna lõpuks tagasi, hoolimata sellest, et seal on tema, need, need vastikud vanemad on seal faktoote alguses ta lähebki sinna koju tagasi ja siiski, olles tagant, läheb järjekordselt tuurilt kusagile teistesse linnadesse, mis ei ole väga edukad olnud. Huvitav, kuidas teda Los Angeleses vaadeldakse, teda võiks ju nimetada Los Angelese poeediks, aga see tema Los Angeles on kõike muud kui selline Hollywoodi glamuur. Nendesse Angelesse on selline vaeste geto tegelikult ja näiteks ka see, kui ta kirjeldab sellist natukenegi säravamat elu, siis on see alati väljastvaataja pilguga. Ja välja arvatud Hollywoodis, kus ta pääseb sinna sisse ja tunneb ennast võõrkehana. Hästi tunneb, et see ei ole ju tema elu, et see ei ole igaveseks ja see on üks pisikene Eesti selleks ajaks peaaegu et juba oli, sest ta oli ikkagi kuulus ja ütles, enne ütlesin seda, et on sisimas selline tavaline inimene. Jah, ma olen sellega täiesti nõus, ma olen kunagi sellist väikest teooriat ajanud. Oma tegudega ta kinnitas, et, et ta on siiski tegelikult tavaline inimene, et see, tema vaesus ja kogu see töökohtade mitte pidamine ja selline hulkur loss või nagu tema elulooraamatus on peadlik, parmuaastad elub armuna ei ole mitte poos. Sest et jällegi seik tema eluloost, kui ta oli saanud suured honorari kätte esimest korda oli ostnud maja välja ilma laenuta ja, ja läks autopoodi. Läks ostsin lauta ja millises autode ostist ostsin endale BMW 320, mida me praegu tunneme, siis, eks ole, igasuguste kurjamite autona, läks, läks poodi ja ostis selle, maksis otsekohe välja, ta ilmus sinna oma tavalises välimuses kulunud ja määrdunud riietes liiga esinduslik, ei näinud aga välja näo ja keha poolest astus autopoodi ja käitus, noh, ma ei tea, umbes nagu ostab Bender pakkige sisse ja vaata ostiski bemmi sõitiski sellega. Ja see oli nagu jälle, kui nüüd selliste autode järgi inimese hindajate mõõdupuu järgi võtta. Eriti suga sihuke dissonants nihe, et, et inimene, kes, kes sinna üldse välja nagu bemmiomanikud võiks tulla selle peale, et endale bemmasta. Aga tema oli selline inimene, et, et ma arvan, et sisimas kogu see aeg, kui ta selliselt suurejooneliselt kannatas olude sunnil, tema kihk oli ikkagi saada selliseks toredaks väike kodanlaseks. Et temast sellist, kuidas öelda sellist tohutut mässumeelt. Ma arvan, et väga ei olnud, ta elu lihtsalt läks niimoodi sealt võib jälle nüüd jälle kaeda sinna lapsepõlve juurde tagasi selles tema vanemate juurde kes püüdsid iga ennast olla sellised korralik keskklass, aga kellel majanduskriisi ajal läks pahasti ja siis nagu seal pikalt kirjeldasidki, teisel töö tegemist ja, ja kõike muud sarnast. Ja samas kui söödi konserve ja noh, sellise ja kõik kõike seda, mida võib-olla peaks sööma ja tema, tema isa hõrutamine pidevalt, et sinust ei saa kunagi mitte kunagi mitte midagi temast sai ja siis, kui ta siis kuidas sai, siis ta realiseeris selle ka igasuguseid ega, ja just just nii nagu selline keskklassi inimene realiseerib igasuguse maja, mida ta kirjeldab seal Hollywoodis pikalt ilusa koha peal ja ja auto ja kõik oli tal olemas, et täiesti tavainimene lõpuks ikkagi mitte mingi mässaja või või selline noh, poosika, vaene. Ja vot see ongi huvitav ju, nii singis leiva vahel Guyfactootumis esineb ju pikki vestlusi ja mõtisklusi kogu sellest elu ebaõiglusest närususest aga justkui seda viimast sammu, mis võib-olla oleks noh, kuidas öelda euroopalik, äkki seda viimast sammu, et hakata siis revolutsionääri, kes seda ei tehta. Ei tehta, ei tehta ja teisest küljest on sellega tundeinimene, sest et alati, kui tal, kui tal nagu hakkabki kuskil mõnel töökohal nagu enam-vähem hästi minema selles faktootamis kas või kusjuures töötamised, nagu rohkem oli juttu siis alati lõpeb see tal mingisugused kentsakatel asjadel mitte sellepärast, et tihtipeale, et ta nagu tööd ei viitsiks teha, vaid vaid ikka leidub seal keegi inimene, kes selle kõik tuksi keerab või või näiteks faktootamis on selline episood, kus ta ühes kohas koos töökaaslasega hakkavad hobustele kihla vedama ja selline tohutu sport tekib endal pärast tööpäeva on veel väga väike selline ajavahemik, millega nad peavad jõudma hipodroomile, et teha panus esitada kuutalt pikalt ja põhjalikult, kirjeldaks seda jooksu sealt töö juurest, et kusjuures kõik ta teised töökaaslased hakkavad ka nendele kaasannab vanuses läheb tal kirjeldamise kohutavalt hästi, nad suudavad väga häid panuseid teha, teenida sellega märkimisväärselt palju raha. Ja, ja noh, näiteks sellised asjad nagu rikuvad tal selle töö tegemise alati ära, et võisid, tuleb mingi naine ja siis läheb jälle seal joomiseks või, või siis või siis noh, selline kvalifitseerimata tööjõudu, faktootum, nagu ta seal on. Siis satub ta loomulikult mitte just kõige paremad töökohtadesse, kus kus tööl on mingisuguseid tõpraid või noh, ühel ühel puhulda seal lihtsalt kõik on aga väga tore, aga ta lihtsalt joob ennast sel päeval täis ja ja keerab kõik tuksi. Lõid juhtub selline asi, et see jah jällegi selline au sees või otsekohesus kumab läbi nii tema elus kui tema selle alter ego elus. Kuulame vahepeal muusikat. Ma palusin, Mihkel, sul valida saatesse muusikat ja kuulame äkki esimeseks Bing Crosby. Jah, see lugu, mida mainitakse faktootumist nimelt nii etet faktootamis, chinovski laulab oma töökaaslastele, kes teevad eriti nüri tööd, laulab seda lugu, keegi nagu väga ei tõsta toru. Ja pealkiri ka Mahaadisachowa, et mu süda on hulkur, klikib väga hästi minu meelest sellega ta on selline vana ka tema muusikamaitse kajastab siin, sest et alati, kui ta kirjeldab, mida ta kuulab raadiost, siis ta kuulab, et väga meelsasti klassikalist muusikat või sellist singi, mida, mida näiteks laul esindab, aga selle laulab con konkreetselt raamatusse Oktootum sees. Ta laulab seda oma töökaaslastele. Mitte küll nii hästi, Bing Crosby, ilmselt, aga töökaaslased. Hindan väga kõrgelt tema laulu. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, mille nimi on Peeter Helme ning vestlen koos tõlkija Mihkel mõisnikuga. Saate esimeses pooles rääkisime Chansbokovskist, kelle kõik kuus romaani on 2016. aasta lõpu seisuga nüüd eesti keeles olemas. Möödunud aastal ilmus Mihkli tõlkes faktootum ning Peters autori tõlkes sink leiva vahel. Ja kuulasime äsjaga Bing Crosby lugu Mihhaartise hauba mis esineb ka Bukowski raamatus faktootum, kus tema alter egost peategelane Henritšinaski seda laulab. Aga Mihkel, sa oled tegelikult tõlkinud päris palju muid asju ka. Lisaks inglise keelele oled tõlkinud ka soome keelest. Nimelt usun, et paljud raadiokuulajad on kursis ehkisega, lugenud joomahullu päevaraamatut ja selle järgesid juhavoorinini raamatud on sinu eestindatud. Mulle saadet ette valmistades hakkas tunduma, et nagunii erinevaid asju oled tõlkinud, aga praegu ma taipan kogusele Bukowski jutu peale, et võib-olla see voori enim haakub. Päris hästi jah, et ma pigem nagu kardan seda, et need võidakse mind lahterdada ainult joodik kirjanike jumal lugude tõlkijaks, mis ei ole ometi eesmärk, aga aga seos on olemas, sellepärast et jõuaborien nimetab üsna meelsasti Bukowskitenda suureks eeskujuks palju lugenud ja, ja ta kindlasti on temast ka eeskuju võtnud. Tema elu jah, ei ole küll, et jälle olnud nii seikluslik, kas võib-olla kui, kui bokovskima vähemalt nii pikalt seiklusrikas, et Juha, sellised metsikud joomingu aastad said ühel hetkel otsa ja Ta on nüüdseks väga kuidas öelda edukas kirjanik ja näiteks erinevalt kovskist, kes elu lõpuni ohtralt igasugu mõnuaineid tarvitas, siis Jovorien ei jõua enam piiskagi. Erinevalt tegelasest seal raamatus. Nii et selles mõttes väga juhuslik nagu ei olegi, et üks jah, need lõppenud võtta veel sinna ette selle John fante, keda Bukowski enda suurimaks eeskujuks peab ja keda nimetab Gaborine tihti. Et selline, aga selline jah, juba juba pealkirjaga oma hullu päevaraamat oleks võinud olla ka vabalt Bukowski raamatu pealkiri, ehkki ehkki Bokovski pool ei räägi Ta just kuigi palju sellest alkoholismist, sest Bukowski lihtsalt joob, ta justkui justkui ei ei kvalifitseeruks alkohoolikuks kogu aeg, nagu tundub, et ta võiks päevapealt seal joomise maha jätta Natwoorise puhul niimoodi tunda tema tegelase, kes on ka ilmselgelt tema alter ego juba nimegi poolest Juha Berg või päri, on isegi nime poolest sama nagu kaprovski Henry, eks ole, mis oli tema esimene eesnimi teatavasti ta kirjanikuna kasvatasime teiste eesnime, ta tegelik nimi oli Henry Charles Bukowski, Juha tarvitab ka enda eesnimed, et seal on sellised ütleme, eeskuju on ilmselge, kui ta sealt tantsida, Nad aga aga joomahullu päevaraamatusari on, on selles mõttes naljakas, et jumala päevaraamat on tegelikult ainult see esimene ja seal noh, üks järgmine siiski on ka, aga seal nagu nagu eluski, jätab see peategelane joomise maha hakkab korralikuks pereinimeseks ja ja hilisemate raamatute pealkirjad on juba rasedusarmid ja mähkmelööve aru saada, mis seal siis sees on. Tõsi küll, need selles viimases raamatus, mis ilmus, kui ma ei eksi, siis üle-eelmisel aastal dokumentaal sellest ta muidugi jälle libastub nad aeg-ajalt selle libastun aines raamatutes, aga, aga üldiselt on tegemist sellise korraliku pereinimesega tagumistes osades. Aga räägime tõlkimisest, sa saate alguses juba mainis, et keet näiteks soome keele puhul on olemas ikkagi see vana Helsingis släng, mida räägiti juba 19. sajandi lõpul ja mina sattusin joomahullu päevaraamatut esimest korda lugema originaalis, mille kohta võiks ju öelda, et see on soomekeelne, aga ma mäletan seda kohutavat vaeva, kuidas me eriti dialoogi osadest ennast läbi närisin, sellepärast et need on kirjutatud kõige karmimas Helsingis slängis. Tänapäeval toimuvad osad, need ei olegi väga erinev slängis kirjutatud, et seal on lihtsalt kohutavalt palju igasuguseid selliseid sõnu, mida me ütleme Soome televisioonist ei kuule. Selleks tuleb minna kuskile Gallia linnas Helsingis, et, et seal neid kuulda isegi mitte seal, vaid mingit teatud sellistesse väikestesse kõrtsidesse, mida ka Juha kirjeldada armastab. Peamiselt on tegemist siis ebatsensuursete väljenditega kõiksuguste asjade kohtumist, mis jätab sellise mulje, see raske koht selles jumala päevaraamatus oli hoopis teine, kus seal on üks juuksur üle 60 aastane proua juuksur, kelle juurde see juha läheb ja juuksur räägib selles Hesa slängis. Vot vot see on keeruline. Mis kõlab nagu selline, noh, slängi pane pane see 60 aastasel juuksurile, et sellist slängi Su eesti keeles, nii et see kõlaks loomulikult. Seal tuli nagu kõvasti kombineerida, et see ei kõlaks nii, nagu ta oleks kusagilt maali, eks ole, kusagilt tare tagant vaid ollaksegi selgelt linnainimene räägiks mingist eristuva slängis, kui ma nüüd õigesti mäletan, sellest on natuke aega möödas, minu meelest seal on isegi see, et nagu natuke räägitakse mööda juhaga, hämmastab, kuuleb selja tagant juuksuris sellist teksti, mida ta nagu joota selliselt tädilt. Ja seal on üks teine proua veel, kes kes on maganud terve Ameerika korvpallikoondisega Helsingi olümpiamängude ajal, kes on veel vanem ja kes räägib ka sellist üsna lahtist teksti ja kellelegi lipsab nagu sisse selliseid slängiväljendeid, vot nendega on keeruline, et, et see, kui need peategelased seal need Juha ja Kristjani miga ajalisel räägivad isegi ei, ei valmistanud väga suurt peavalu, seal tuli lihtsalt nagu sellesse mõtlemisse sisse minna, et mis, mis seal kõik on ja pigem nagu püüda aru saada, et kuidas nad, kuidas nad ikkagi niimoodi Aga millel nende raamatute fenomen ikkagi põhineb selles mõttes, et noh, ka soome kultuuris ei kirjeldanud midagi enneolematut ja veelgi vähem teevad nad seda Eesti kultuuri ja Jah, eks me tublid, et viinainimesed oleme mõlemal pool lahte, eks ole, aga see esimene raamat ikkagi lõi nagu ukse lahti kõikidele järgnevatele. Nüüdseks ei ole seal midagi ebatavalist, nagu see tookord sündistusindis blogist või talgusest, ta kirjutas neid nagu sihukeste juppidena, lõpuks pani sellest kokku raamatu. Aga seal, noh, ta ikkagi läheb selle selliste ütlema alkohooliku argipäeva kirjeldamis nii kaugele, et see, see muutub painavaks, pidev samas on ta kogu aeg naljakas ja kogu see ülejäänud saga seal on. Teatavasti on joon päevaraamatusari peal ja sellest nagu välja kasvanud veel selle teised tegelase, Kristjani sari, sellest on ka mitu raamatut mis ka kirjeldavate ja kui ma praegu mõtlema hakkan, siis selliseid sarnaseid elamusi, kuidas nad oma nendele mõnevõrra keerulistest suhetest oma vanematega jumala päevaramate juhal küll lisad võetakse, oleks kunagi päris hiljem üles, aga, aga selle eest jälle selle Kristjani isa, keda seal üksikasjaliselt kirjeldatakse. Noh, on ikka selline tegelane, et ikka sellist annab välja mõelda, et sellist jõmmi ikka nagu on raske ettekujutada. Et kas võib öelda, et nende raamatute fenomen siis põhineb isenesest klassikalisel retseptil hea fantaasia pluss miski, kus lugeja saab ennast ära tunda? Seda ka ja pigem lugeja tunneb rõõmu, et minul ei ole nii läinud, et ja lugejat alati võluka, mis seal salata, kui ikka raamatus ropendatakse väga palju, siis need raamatud on tihtipeale edukad, et ka see raamat ei ole kirjutatud sellepärast, et saaks raamatu lehekülgedel ropendada. Aga ometi on seda ikka massiivselt tehtud seal. Et selles mõttes on, sellel on kindlasti üks, üks suur roll selles, et ta läbi lõi. Aga muidugi ta on ka siis üha voorina, on ka väga-väga osav tegelaskujud ja selliste täiesti jaburate absoluutselt uskumatu situatsioonide looja. Teda küll, noh, kuidas öelda, peetakse ikkagi lihtrahvakirjanikuks, ma tea, kas Soome Kirjanike liit on oma arvamus tema kohta muuta, tänaseks ei ole aga igal juhul mitu korda, kuid seal selle püüdnud teda pole vastu võetud. Ehkki ta on kas tema või Sofi Oksaneni jagavad seda kõigi müüdava kirjaniku tiitlit. Pidevalt kordan üks teinekord teine, eks. Aga seda nagu osa osa sellisest Soome sellest ametlikust kirjanduse kuri kulumist ei pea üldse kirjanikuks, et seal on mingisugused, et need ei ole mingisugused tekstid, ma vaidleks sellele vastu, et et on ikka küll. Aga tema ja tema eesmärk ei ole ka nagu sellist kõrget kunsti luua, et tema lihtsalt on ka kirja pannud seal, ehkki tema, temal külon, sellist, kuidas öelda inimsuhete skaala isegi on tõenäoliselt natuke laiem kapukovskile. Et tal kasvõi seal kogu see laste jutt tuleb sinna sisse niisugune perekonnaelu, millest Bukowski kirjuta põhimõtteliselt sõnagi peale arvukate kooselude arvukate naistega millest kirjutab ka Vorinaga, temal see kooselu ei ole sellised tõsiseltvõetavad enne seda, kui ta üks tõsine päris tõsiseltvõetav koos tekib, seal. Aga äkki nüüd peaks saate lõpuks kuulajatele silmast päris vale mulje. Rääkige natukene tõsisest kirjandusest, läheme võib-olla tagasi siis inglisekeelse kirjanduse juurde, nimelt tänavust aastat. Võib siis öelda nii, alustasid sellega, et ilmus sinu tõlgitud sonett Winters Ani sel pikal ajal, mis on. Mis on ju küll üks igati huvitav ja väärikas raamat. Ja see on üks huvitav, väärikas raamat tõesti, sest et see on nii-öelda romaan eta teemal. Selle sarja raamatuid ilmub, sinna hakkab ilmuma veelgi. Aga mõte oli selles, et üks briti kirjastus võttis ette ja tegi kuulsatele kirjanikele ettepaneku kirjutada seitsme aasta puhul, mis teatavasti eelmise aasta oli või tegelikult kestab praegu, et ei olnud päris aasta lõpus aasta alguseni algusest lõpuni see seitsme aasta surma-aasta teatavasti oli eelmine aasta. Ja tegi ettepaneku kirjutada ümber Shakespeare'i näidendeid omal valikul võta üks näidend ja kirjutada see moodses võtmes ümber, nii nagu tema seda kirjutaks, seda lugu. Ja Sekspediatavastilise äärmiselt tugeva lugude loojana pakkus suurepärast materjali ja, ja vintersoni valik oli talle muinasjutt mis on ka üsna loogiline, sellepärast et selline arvestades jällegi me ei saa Windows on elust enda elust kuidagimoodi mööda minna. Et selline leidlapse teema, mis selle eest talle muinasjutus väga-väga tugevasti sees on on ka algava intersoni enda elust sees, kes teatavasti oli orb, kasvas üles kasuperes äärmuslikult uslikus, kasuperes põgenes sealt, millest te ise on kirjutanud, eks ole, oma raamatus apelsinid, pole ainus vili või need pealkirjaga eksida, aga, ja tema elukäik on olnud ka selline suhtest seikluslik. Enne kui ta kirjanikuna läbi lõi ja selles Shakespeare'i talvemuinasjutus kaaseni leidlapsel hüljatud tüdruk, kes aastaid hiljem üles leitakse ja, ja lõpuks nagu kõik ikkagi nagu hästi läheb. Enam-vähem raamatusele natukene paremini kui, kui Smithers raamatut natukene paremini, kes eksperdil. Aga selline projekt ja paljud kirjanikud võtsid üles ja ma ootan huviga nüüd järgmisena sealt täna veel Margaret Atwood on kirjutanud sinna sarja ja ja kes kõik veel ilmuvad ka eesti keeles. Aga see vinterson, raamat langes jah, minu laua peale. Siin vahepeal lõid natukene laineid ka sellised muinasjuttude moodsas keskkonnas ümberjutustused. Kas võib öelda, et selline ümberjutustamine, olgu siis muinasjutud või klassikute tekstid on mingisugune mood, praegu? Nojah, mõtleme sinihabemeloo peale, siis seda on kirjutatud ikka kohe väga palju erinevates keeltes jah, klassika seitse sees, et, et mis seal väga-väga keerulist ongi. Neid kirjutatakse ikkagi, on kogu aeg uuesti kirjutatud ja kirjutatakse ka, ma arvan edaspidi. Või noh, isegi võib-olla mitte süžeed vaid nende ümber, need, need, need selle roboti, Shakespeari sarja raamatuid on täpselt võetud täpselt selle raamatu järgi või näidendi järgides. Klassikalisi sünteesi tarvitatakse ju kogu aeg. See ongi nagu nende selline kvaliteedimärk või, või need klassikalised süžeed, mida ikka jälle uuesti kirjutada, kui minu poolest kas või Oidipuse lugu, eks ole, mida kirjandused täis kuivalt igast otsast, neid tuleb Uivad järjest pinnale, seekord oli tegemist sellise provotseeritud pinnale tulemisega. Aga, aga kas või samale samal möödunud aasta ilmus ka provotseerimata selline parafraasi lõdvemalt seotud Hamletiga kui Gioonilt teatavasti et need tulevad, tulevad ikka aeg-ajalt jälle üles ja et ma ei usu, et sa nüüd praeguse aja mood on, seda ju on tehtud kogu aeg. Aga see pakub sellisele ju ometigi kirjutajale, ma usun, sellise hea raamistiku, eriti kui see lugu on, mis nagu kõnetab nagu intersinisele talvemuinasjutu kohta näiteks ütleb, et, et see, nagu see see lugu või see näidend on ta ka juba tükk aega on tegelikult tahtnud ise seda teha, teda uuesti kirjutada. Kuidagi, et, et ja, ja vot nüüd ta sai seda teha. Väga hea ja nüüd saavad ka meie kuulajad seda lugeda ja saavad emakeeles. Kas seal on praegu ka midagi pooleli? Kindlasti, allapoole ei olegi hetkel mitte midagi, aga üks, üks, üks Soome raamat on, on väriseva käega juba toimetaja kätte antud, et et, et see peaks veel sel aastal ilmuma Loomingu raamatukogus. Kuulajad jälgivad ka Loomingu raamatukogus ilmuvaid teoseid ja hoiavad silma peal. Aga ma tänan selle vestluse eest mihkel mõisnik ja siia saate lõppu kuuluma, veel muusikat pidama, kuulama. Me kuulame Tom hoidsi, see on need seotud jälle mõlemaga seotud sel kaugel ajal raamatuga, kus seda laule esitatakse, kus on ühe peategelase, mainitakse teda kui lemmiklaulu, see jah, nagu see eelmine laul hobu oli, oli seal, eksponeeriti seda kui selle sinovski lemmiklaulu. See on ühe selle, sel pikal ajal tegelase lemmiklaul. Aga Tom, vaid see on jällegi selline tegelane, kes Bokovskiga kõvasti seotadest TEMA salvestused Bukowski luuletustes, mida ta on lugenud, on, on kuulsad. Ja juttu oli ka sellest Hollywoodi filmist Barchelist. Muuhulgas ka Tombaids käis nii-öelda noh, kandideerimast selle peategelase kohale rollile. Lõpuks mängismikraak ja maitse ja, ja Japkowski tundsid teineteist ja veits on tihtilugu öelnud, et, et kowskendada väga palju mõjutanud. Nii et see laul, mida lauldakse Müllersoni raamatus tuleb mehelt, kes kes oli surkovskison, kõlab. Tomoidsi Šiver mitt Himbers, mis pärineb tema teiselt albumilt The haartov sättuldinait aastast 1974. Mina olen Peeter Helme, loetud ja kirjutatud on taas eetris märtsis kuulmiseni.