Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ning meiega on 12. noorte laulu ja tantsupeo üks ideekavandi autorid, helilooja Rasmus puur. Tere. Tere. Ilmselt on kuulajale seega selge, et hakkame täna rääkima heliloomingust ning laulu ja tantsupeost, aga enne, kui nende teemadeni jõuame, nagu ikka viskame pilgu peale ka tänastele kultuuriväljaannetele. Maarja, mis sulle silma on jäänud? Mina mõtlesin, et seekord jätan sirbi sulle rohkem ja toon esile kaks väga põnevat artiklit Õpetajate lehest. Ja esimene nendest on Ene Pajula lugu seitse uut ülikoolilinna, kus ta räägib praegu tegelikult ju väga aktuaalsest teemast, kui arutatakse sisekaitseakadeemia kolimist Narva ja kirjeldabki seda, missugune on siis kolledžite mõju kohalikule ütleme haldusreformile tegelikult, et see artikkel räägib haldusreformist laiemalt ja hariduse olulisust selle juures. Ja teine lugu on samuti Õpetajate lehele omaselt haridusega seotud ja selle on kirjutanud majja punakas Põlva kooli draamaõpetaja ja kirjeldab siis draamaõpetuse rolli tegelikult kasvatuses, laste arengus, skulptuuris ja loomulikult seda, et nagu paljud muudki asjad on draamaõpetus koolides tegelikult nagu vaeslapse rollis ja sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Et niisugused teemad Õpetajate lehest jäid mulle silma. Mulle jäi tegelikult Õpetajate lehest veel midagi silma endale, nimelt Karl Kello kirjutab, nagu ikka ajaloost, sedapuhku vaatleb ta arenguid 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja räägib sellest, kuidas Eesti sai oma laias laastus tänased piirid, nimelt kuidas Põhja-Eesti ehk Eestimaa kubermang ning Lõuna-Eesti ehk Põhja-Liivimaa ühendati. Ja kuidas see kõik käis ja milliseid probleeme seal oli, näiteks osundab ta väga huvitavalt Peipsi venelaste vastuseisule eestlaste alade ühendamisele ning sellest, kuidas Peipsi venelased proovisid teha oma Tšutskaja Res Publicat. Millestki midagi välja ei tulnud. Igatahes väga põnev lugemine. Aga jah, sirbis on ka päris palju huvitavat. Vast mulle endale erialast sõltuvalt jäi kõige rohkem silma intervjuu Urmas Vadiga, nimelt Urmas Vadil valmis romaan nimega Nederland. Mis romaanis on, millest see räägib? Sellest kõigest tuleb seal juttu. Aga meie läheme hetke pärast edasi, saate põhiteemaga. Vasar, jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino ning helilooja Rasmus puur, kes on 12. noorte laulu ja tantsupeo ideekavandi üks autoreid. Rasmus, sinuga on ka pikk intervjuu tänases sirbis. Siin on juttu väga erinevatest tegemistest ja väga erinevatest teemadest. Vaata, see intervjuu algab kohe sinu esimese ooperiga, mis on päris huvitav ja intrigeeriv nimelt Kruusvallipilvede värvid on nüüd ooperiks saanud, see tundus mulle küll, kui ma seda lugesin, täiesti ootamatu kombinatsioonina. Kuidas sa üldse sellise asjani jõudsid? Ei no see tee tegelikult oli pikk, aga aga üsna sirgjooneline, et pilvede värvid originaalis siis mind kuidagi puudutas, mis on selles mõttes huvitav, teda puudutas just telelavastusena. Kuna mina tahes-tahtmata vanuse mõttes ei ole näinud seda originaali, mis omas ajas oli siis väga kultuslik. Et siis oli huvitav, et ka selles televariandis ta mind väga puudutas, sest tavaliselt kipub olema, niiet et teater läheb ekraani vahendusel nagu kaduma pluss siis ütleme, selline kaugema aja teatri esteetika on võib-olla tänapäeval juba võõras, aga seal ikkagi tuli välja see essents ja see ja see põhiidee. Ja lugenud hiljem ja, ja õppides siis Tartu Ülikoolis natukene ka kirjandus, siis puutusime kruusvalli ka veel rohkem kokku, et kruusal mulle õudselt meeldib. Aga sa ei karda, äkki neid inimesi, kes ka mäletavad seda tükki võib-olla isegi teatrilavalt või ka kes on harjunud selle telelavastusega, kas ei karda neid sellega, et kui selle sisu on toodud nüüd uuemast aega ja üsna vabalt, nagu ma aru saan, ümber käidud kruus oli tekstiga, kas sa ei karda, et sa inimesed kuidagi välja vihastad või solvudes? No nagu ei oska seda karta, pigem ma kardan seda, et nad üldse ooperimajja ei tule. Et ma seda ei pelga, sellepärast et ta on ikkagi niivõrd teises ajas ja teises vormis, et see kruusvall on pigem seal nii-öelda aineline lihtsalt alusmaterjal. Et nüüd lihtsalt Laur lomperigadiliberetistiga edasi töötades, siis on see nüüd kõik meil ka värsis ja tegelasi on oluliselt rohkem ja hoopis teised, kes olid Kruusvall, nii et ta on ikkagi tan, mõtteliselt seotud. Aga. Sisuliselt ikkagi natukene teine, kui mina vaatasin, mida sinu heliloomingu kohta on kriitikud või noh, üldiselt öeldud siis ja väga ei ole ja ka ühist on ja läbi sõna, mis sealt läbi jooksis, oli helgus ja ka teatud mingisugunegi romantiline alatoon. Et kui ma ka mõtlesin kruusvalli peale, siis tegelikult kruusvallonju noh, ma ei tahaks väga üldistatult, ta kipub olema sünge kirjanik, et et, et kuidas sa selle enda sisemise helguse ja, ja kruusvalli sünguse seal pilvede värvides kokku miksisid, siis nüüd Kruus oli ikkagi minu meelest, alati on väikene selline lootuskiir ka seal sees ja noh, ega see helgus on, ütleme mina ei ole seda külge kleepinud, et ja ma ei defineeri või ma ei mõtle selle peale või ürita sõnastada, et vot tänava kirjutan sellist muusikat ja täna sellist, et eks see ikkagi väga tõukub sellest ideest ja kontseptsioonist, et antud hetkel lihtsalt, et oli see kruusvall ja ega seal me ei lasku nagu sügavale depressiooni, et seal ikkagi on, ma arvan, saab nalja ka. Toomas Haug on näiteks kirjutanud, et, et tema meelest Kruusvallist sai ühel hetkel rahvusliku tõerääkija niisugune kandja, et kuidas, nagu sina selle teemaga suhestuda, et ma saan aru, et te üritate selles ooperis võtta võtta selle tolleaegse noh 44. aasta põgenemise tänapäeva konteksti, et ka või noh, ütleme siis las see 90.-te alguse konteksti, kus ka paljud ära läksid, nii-öelda paremat elu otsima, et et kas te tahate ka olla, kas te tahate endale tõerääkija rolli võtta või pigem tahate mingit protsessi kirjeldada? Kindlasti tahaks protsessi kirjeldada ja kindlasti tahaks küsida küsimusi, mida peab küsima järjepidevalt, et ega neid vastuseid sellele samale mineku probleemile üheseid ju ei ole ja aga see ei tähenda, et neid ei peaks küsima ja vägagi peab ja samamoodi tegeleda selle rahvuse küsimusega, mis praegu on väga ambivalentne siin, meie ühiskonnas, nüüd. Samal ajal tundub, et mingid küsimused nagu tulevad kuidagi üles just seoses sedasama rahvusküsimusega, mida sa mainisid intervjuus sa ütled, et kruus valiga seoses kerkivad sellised küsimused, kas me üldse oskame olla vabad ja iseseisvad, kui oleme ju suurema osa oma ajaloost olnud kellelegi võimu all tuli siin kohe paralleel Mihkel Muti, Eesti ümberlõikaja, aga kus ju tegelikult on ka seesama küsimus, et kas sulle tundub, et see küsimus on ühiskonnas aktuaalsemaks muutumas? Ma ei tea, kas ta on aktuaalsemaks muutumas, aga võib-olla seda lihtsalt ei ole varem küsitud, kuna seal vabadusele nii värske ja, ja siis oldi veel selles õhinas. Aga praegu mul on see küsimus jätkuvalt, jah, ja nüüd tagasiulatuvalt tagasi vaadates, et et ma ei tea seda, kas see on nii sellepärast, et ütleme. Me elame ikkagi üsna heal ajal üsna heas ühiskonnas üsna suures heaolus, mis teeb meid tahes-tahtmata lodevaks ja tahes-tahtmata väga mugavaks ja mõnes mõttes ka üleolevaks. Ja, ja sealt tekib tõukubki minu see küsimus, et et kas nii on ju väga lihtne kaotada inimlikkus mingis mõttes. Kas sa arvad, et kunst suudab raputada inimesi letargia lahti? Mind isiklikult suudab rääkida, aga see vist ongi see vastas, et võib-olla mõnda indiviidi suudavad. Suuri hulki no peab suutma kasvõi ütleme, seesama laulupidu, mis tuleb, et see on üks võimalus sellega kõigega tegeleda selle rahvusküsimusega ja, ja, ja nende oluliste asjadega. Kindlasti. Ja ei, ma tahtsingi lihtsalt kommentaariks öelda, et esimene, esimene laulupidu ju oligi mõeldud Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistamiseks, et see vabaduse küsimus on meil ikkagi väga pikk kuigi sellest kindlasti erinevatel aegadel räägitud noh, erinevas mõttes või erinevas võtmes, et üks asi on noh, mingisugusedki taagast, sisemisest kompleksist vabanemine, teine asi on füüsiline pärisorjusest vabanemine, eks ole, aga mingi vabaduse küsimus on õhus olnud ikka juba varsti aastasadu. Aga laulupidude kriitiliselt võib jällegi öelda, et seda on alati varjutanud teate selline etatistlik vaiba et esimesel laulupeol tähistati ju vabanemist pärisorjusest ja kiideti keisrihärrat, hiljem on näiteks isakest Stalinit kiidetud ja noh, ikka on nagu mingisugune taot kuskilgi selle kõige kohal hõljunud, et tõesti see nagu oskamatus või soovimatus ise olla tegime kuskil taustal ikka nagu meil vibreerib, mulle tundub Ja kui ma nagu see selles küsimuses, ma arvan, et ma arvan, et see oota Stalinile tuli ära teha, et saaks tegelikult just nimelt seda ise asja ajada, aga teisest küljest jah, ma arvan, et sisemised probleemid on olemas, et tooksin siin muti kõrvale ja loomulikult Tammsaare Ma armastasin sakslast romaani. Et kus ka selle teemaga teemaga tegeletakse. Aga ütleme intrigeerivalt küsin, et kas, kui see nii-öelda üks, keda kummardada, on nüüd vabas Eestis sisuliselt ära kadunud, et kas see laulupidu on siis kaotanud mingit oma väärtust või on ta liikunud kuskile teise suunda? Minu meelest on see küsimus, mis iga kord, kui jälle laulupidu, olgu see siis nii-öelda suur või noorte oma tulemas on, siis jälle esitatakse neid küsimusi. Et issand nüüd laulupeo mõtte ja on iga kord tuleb jälle üles. Nagu millestki muust, jälle rääkides hakatakse jahuma sel teemal. No on jah, aga, aga tegelikult jällegi kuna tegemist on siis järelikult nii olulise asjaga, et, et see inimesi puudutab ja nad tahavad sellest jahuda. No Rein Veidemann laulupidusid nimetanud ikkagi eesti üheks tüvitekstiks tegelikult ja ma olen sellega üsnagi nõus, et et see on üks ikkagi väga huvitav fenomen. Jaa, muidugi seda on seostatud ja Rein Veidemann on seostanud seda just mingi sakraalse alusega või ka sellest, et tegelikult samamoodi see esimene laulupidu oli ju esimene suur vabaõhujumalateenistus, et sellel ongi mingisugunegi religioosne taust, eks ole. Ja ta nagu praegu on ta tõenäoliselt meie jaoks nagu midagi ilmaliku jumalateenistuse sarnast, eks ole, et me tuleme samamoodi kokku mingi endast suurema idee nimel sinna laulukaare alla või kuidas? Jah, mul on, olen sama meelt, et mulle tundub lihtsalt, et see laulupidu on kõige käegakatsutavam, kõige konkreetsem asi, mis meid meie rahvust nagu seob või mis on väga pikalt püsinud ühesugusena ja mis on praegu väga elus, et see on lihtsalt kõige käegakatsutavam asi minu meelest ja, ja seetõttu ta ongi nagunii kuidagi võimaseni püha ja samas ma saan aru nendest inimestest, kes laulupeol ei käi, et tahes-tahtmata on oma mastaapsuse ja masside tõttu lihtsalt varjund, kus ei ei ole nagu teisitimõtlemist või et seal ei seata seda rahvust nagu küsimuse alla ja seal kõik nagu noogutavad ja, ja mis mõttes, et kui me teeme laineid, siis teevad kõik lainet, eks ole. Et see ei ole ju nii, et üks mees ei tee, et ma saan väga aru, et kui kellelegi ei sobi olla seal üks paljude hulgast ja see on. Mul ei ole sellega vastuollu. Üks asi, mida ma just mõtlesin ka ikkagi küsida nüüd nende laulupeo ettevalmistustega seoses, et noh, meile tundub, et, et see on iseenesest mõistetav ja et tung nendele laulupidudele ja tantsupidudel on alati väga suur, et pigem on see, et, et kes ei pääse, see on õnnetu, eks ole. Aga kuidas see pealispinna all paistab, et kuidas on tegelikult olukord nii koorijuhtidega, nii laulukooridega, et kas neid noori no see on ju väga paljuski püsib entusiasmil, et kas seda entusiasmi on praegu veel ikka jätkuvalt. Selles mõttes hea küsimus, et tõepoolest, kui nüüd on esimene eelproovide ring üle Eesti lõppemas, siis noori koorijuhte võiks olla väga palju rohkem ja nende ettevalmistus võiks olla väga palju parem. Ta mulle tundub, on seal Muusikaakadeemia seinte vahel pisut liiga teoreetiline ja seetõttu ütleme maastikul tegutsedes, kui sa noore üliõpilasena kujutad ette, et sa lähed kunagi juhatama filharmoonia kammerkoor ja saad ei tea kelleks lõpuks maandute mõnes väikses kohas lastekoori ees, et see on ikkagi hoopis teine reaalsus ja seal toime tulla, on vaja hoopis teisi käsitööoskusi, mida sageli ei pruugi olla. Aga samas on jällegi hea meel, et neid noori on täitsa mitmel pool ja ja järeid ehk tuleb veel juurde. Aga see koorijuhtide nii-öelda põud või, või siis tase on ikkagi probleeme. Ta oli praegu ju päris karme sõnu eesti muusikahariduse kohta ka, kui ma nüüd aru sain Ütleme vahe, aga ise oled sa ju põhimõtteliselt autsaider. No aga ma olen ka seal muusikaakadeemias käinud, et, et seetõttu ma võin ka seda öelda, et minu meelest võiks olla palju paremal tasemel ja seal võiks nõuda rohkem üliõpilastelt. No mulle on ka jäänud ikkagi siit sealt kõrva, et väga palju kritiseeritakse, just nagu ütleme noh, mitte kõrghariduse, üks on see, eksju muusikaakadeemiaga, teine on just see, et ka lauluõpetajate töö on nagu tegelikult väärtustama Ta või et ka see nõuab ju või noh, et see on ka siukse kuidagi huvialaringi tasemele viidud ega huvialaringi tasemel on ta nagu kuidagi väärtustamatult, see on nagu rohkem selle tegija enda mure. Kuidas ta need lapsed saab, kuidas ta neid motiveerib, kuidas ta ise ennast motiveerib, et et oskad sa näiteks oleks sinu teha, kuidas sa selle olukorra lahendaksid? See on selles mõttes alati hästi individuaalne, et see sõltub väga sellest lauluõpetaja tööandjast, et tõesti on üks koht Eestis, kus on tehakse väga head tööd, aga kus näiteks koolidirektor seda ei soosi või ta ei anna sellele õpetajale neid tunde. Aga samas koor läheb väga hästi ja kui on aktus sisse, direktor ikkagi eeldab, et see koor seal laulab, et seal on see vastuollu. Aga, aga loomulikult on ka see nii-öelda muusikaõpetaja küsimus alati ka seotud tema palgaga, et kas ta peab rabelema mitme töökoha peal ja, ja kuidas ta üldse ellu jääb. Aga, aga õnneks see entusiasm meil ei ole nagu vaibunud, et see vee liikumine püsib ja ma arvan, et laulupeole Oma osa muidugi nüüd me jõudsime jälle välja selleni, et see õnnetu kool peaks justkui hakkama lahendama üht järjekordset probleemi, et väga sageli on nii, et kui ühiskonnas on midagi häda, siis oodatakse, et kool on seega. Aga see ei ole ju? Ei ole ju probleem selles mõttes, et meil on olemas õpetaja, kes tahab teha tööd, andke talle see aeg ja see võimalus, inimene tahab, andke talle see kirves, et ta saaks hakata tööle. Noh, selles mõttes siis ilmselt ei olegi kõik nii halvasti, aga mulle jäi veel silma siin intervjuus, te ütlete seda, et sa hindad seda, kui inimene on lugenud peale muusikale teostega muid raamatuid ja käinud sõnateatris. Et siit intervjuust tuleb üldse välja, et sa ei pea ennast ainult või isegi mitte vist eelkõige muusika inimeseks. No jällegi eelkõige minu tausta tõttu, et ma olen sinna sattunud üsna juhuslikult, et minu elu ei ole, alates seitsmendast eluaastast on muusika seal lihtsalt olnud nii ja see, et ma sinna sattusin, oli väga, täiesti selliste juhuste tee. Ja seetõttu on minu taust ka pisut mujal olnud pisut võib-olla laiem ja ütleme ka praegu, kui ma tegelen muusikaga, et siis ma ei tegele muusikaga iseeneses, vaid ta on ikkagi alati seotud või need lähtepunktid on mujal, need on valdavalt olnud elust pärit ja ja see, mida ma muusikasse panen, on ikkagi minu elu, mitte see, et ma hakkan lihtsalt muusikat tegema või et ma lähen nagu elust muusikasse ja siis need noodid on seal iseseisvalt, et ta on ikkagi väga seotud mingite muude protsessidega, mida ma näen või mis mind puudutavad. Kas sellest tuleb niimoodi aru saada, et muusika peaks olema meid ümbritseva eluga tihedalt seotud? Minu jaoks see nii on jah, et paratamatult peab minu jaoks nii olema, sellepärast et mis on siis alusmaterjal või see iva või mida ma siis tahan publikule öelda, sellest muusika on ju lihtsalt keel, mida ma räägin ja mida ma siis selles keeles ütlen, ei saa olla ju tühjus, et ta ikkagi peab tõukuma millestki, mis on mulle praegu oluline. Sirbile ütlesid sa veel, et tänavune noorte laulu- ja tantsupidu peaks olema noorte nägu ja mul tekkis kohe küsimus, et kust me teame või kes teavad, mis nägu need noored on ja kuidas mingi ühisnimetajal võtta. No see noorte nägu tähendab eelkõige seda jah, et seal on hästi palju noort põlvkonda kaasatud ja just, et näidata ka kaare all olevatele lauljatele, et vaadake, et see ei ole selline asi, mida teevad ainult üle viiekümneaastased inimesed, vaid, et seal on kõik on meie kätes, praegu võtke praegu üheskoos meiega seda kultuuri ehitama, et meid on lihtsalt nii vähe, et iga inimene on väga oluline ja et, et see kontakt ka selle noore koorijuhiga või heliloojaga on kindlasti vahetum ja kuidagi lihtsam tekkima, nagu ma praegu olen eelproovides näinud, et see õhkkond on olnud teistsugune varasematel pidudel kui ta nüüd kui on väga palju noori Noortest rääkides, siis sa oled kuskil öelnud ka sellist asja, et ilma laulu naudinguta ei ole mõtet laulda. Kas sulle tundub, et see laulunauding on praegu nendes noortes selles mõttes ka olemas, ütleme, kirjanduse puhul ju nähakse praegu päris palju vaeva selleks, et, et leitaks üles lugemisnauding, eks ole, et me ikkagi peame kuidagi leidma mingisuguseidki nutikaid viise, kuidas lapsed kõigepealt lugema saada, et nad saaksid aru, mis on see lugemismõnu. Et kuidas sulle tundub, kas muusikaga on lihtsam noorteni jõuda, et kas laulunauding on kergem tulema? Vaat see probleem on tegelikult täpselt sama, et noored ei ole harjunud pingutama või nad on harjunud seda naudingut saama palju kiiremini kätte ja midagi, mis eeldab pikemat vaeva, siis nad pigem rehmavad käega. Nii et see on mõlemal poolel täpselt samasugune, aga nad ei adu seda, et mida suurem on, pinguta, seda suurem on nauding ja seda tuleb neile lihtsalt selgitada. Ja mis on lihtsalt vahe kirjanduse ja muusikaga on see muusika, toimub nii-öelda vahetus kontaktis kellegagi, kes seda eest veab kirjanduses sa oled nii-öelda üksi ja mõnele sobibki rohkem ja nemad siis ilmselt ka loevad rohkem. Ja ja muusikas on lihtsalt, et see võimalus sellel inimesel seal koori ees või kollektiivi ees siis nii-öelda nakatada või kuidagi suunata või aidata või kogu aeg olla selle protsessi juures ja mulle tundub, et see hõlbustab oluliselt, et selle tuuma kättesaamist nendel noortel, et aga see eeldab väga suurt vastutust, muidugi jällegi sellel, kes seal ees on, et seda me adume praegu vägagi, et ega see laulupidu ei ole ju iseenesest nii oluline, vaid ta on tänu sellele, et need inimesed, kes seda peavad, oskavad seda siis nii-öelda põhjendada või viia teiste inimesteni selle olulisust, et muidu ta ilmselt võiks ka vabalt hääbuda nagu 90, tal ju oli ka mitmeid kordi õhus. Jah, et see üks küsimusi on, et meile tundub, et laulupidu on mingi väga kindel asi, muutumatu asi. Ajas tundub jah, et noh, samas on ju tore, et see meile nii tundub, et samal ajal on nagu tohutu hulk selline sipelgapesa, mis, mis teeb tööd selle nimel, et see meile nii tunduks. Täpselt samas võin küll nii-öelda tavatarbijana öelda, et ega ta ei ole muutumatu selle sõna kõige paremas mõttes, mõtlen erinevate laulupidude peale, nad on väga erinevad olnud. Aga ta on väga erinev olnud ju ainult viimased kümmekond aastat, kui on tekkinud nii-öelda pealkirjad või teevad laulupidudele enne nad olid üsna pigem ühte nägu või ei oska ju eristada, et mis oli 99. ja 2004. aasta selline suur vahe, et, et see ongi Tullutanud endale fookustele. Jah, vist küll, mina küll, jällegi tavatarbijana kiidan heaks. Aga kuulame vahepeal muusikat. Rasmus, sa valisid muusikat ja esimeseks looks valisid sa ju vana laulupeohitti Ta lendab mesipuu poole, aga äkki sa räägid ka selle kohta, mis variandiga on tegu ja miks see lugudest? Ja ma valisin Andre maakleri plaadi pealt minu laulu pidu, selle seade ja seda just sellesama põhjusel, et et seal laulupeo laul või laulupidu ei ole nii muutumatu. Aga see, et sa ütlesid, et seal nii-öelda vana hitt see tegelikult minu meelest ei ole. Ta on ikkagi viimase ka ütleme, kümne-viieteist aasta jooksul selleks kujunenud, et ega selle loo autor Peep Sarapik, kes lahkus väga noorelt, üheksakümnendatel ega tema seda hitiks saamist ei näinudki. Ja sellel lool on tegelikult ikkagi väga põnev kuidagi taustalugu. Et algselt see lugu oli kirjutatud ühele teisele Liivi tekstile, see oli kirjutatud. Ma lillesideme võtaks ja on siis nii-öelda käies kompositsiooni tunnis. See kompositsiooniõpetaja soovitas tal teksti vahetada ja see lugu arenes sealt edasi. Ja lõpuks selle teada-tuntud kooriseade tegi hoopis Urmas Sisaski ja orkestriseade Tõnis Kõrvits, et seal sa pead nii-öelda väga paljude peade sümbioos, tänu millele on ta siis tegelikult tõusnud nii võimsaks, aga ütleme, esimesed sammud on tehtud väga õiges suunas. Peep Sarapik poolt jääb, ta tabab ikkagi midagi väga, väga olulist. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie saate külaline. Täna on 12. noorte laulu ja tantsupeo üks ideekavandi autorid, helilooja Rasmus puur rääkis Mägi päris palju. Laulu ja tantsupeost, kuulasime äsjaga ühte varianti, loosta lendab mesipuu poole. Ja vahepeal tekkis meil ka mõttevahetused ja küll meil on tänavu noorteaasta ja noorte laulu- ja tantsupidu. Aga Rasmus, sa oled ka ju täitsa lastega tegelenud. No niivõrd-kuivõrd kirjutades tõesti eelmisel aastal muusikalise jutustuse sipsik, et siis see tõesti on selline esimene võib olla ettevaatlik, kokkupuude sellega ja nüüd olles teinud täitsa palju kontserte sellega, siis tundub, et ei olnudki nii ebaõnnestunud see esimene lammukene, et see kuidagi enda lapsepõlve tagasiminek seal Eno Raua sipsiku kaudu oli väga lihtne, väga valutu ja väga palju rõõmutoov, eriti koos Anu Lambi ja Tallinna kammerorkestriga seda kõike tehes, et see oli kuidagi hästi rõõmu pakkuv töö. Aga sellist tunnet ei olnud, et kui sa midagi lastele pead kirjutama, siis tuleb kuidagi teistmoodi mõelda või ennast teistmoodi häälestada. Mul ei olnud seda küsimust jah, et see läks kuidagi orgaaniliselt sellepärast et see tekst on niivõrd tugev lihtsalt, ja ta omab minu enda üdis väga olulist kohta ja, ja sinna tagasiminek oli pigem selline nostalgiline lõbureis, et, et tõesti, et oli see, see oli küll, et ei olnud seda mingisugust ainet, et ma pean nüüd tohutuid kompositsioonilist imesin looma, et pigem lihtsalt luua neid muusikalisi pilte mis oli tõesti kuidagi vahelduseks hästi lihtne ja hästi kuidagi vaba iga igasugustest pingest. Aga teil on seal nii-öelda tinglik vanusepiirang, et ootaksite sinna vist natuke vanemaid lapsi kui mitte päris imikutele, see ei ole ju mõeldud, et kuidas sulle tundub just lastepoolne vastuvõtt olnud, et ma saan aru, et niisuguste asjade puhul sa ütlesid ise, sipsik, istub sul kuskil luuüdi sees vaimses luu müdiseb, et äkki tulevad hoopis vanemad seda kuulama nostalgiast ja võtavadki kaasa sellised lapsed, kelle jaoks sipsik. Kas ei tähenda midagi või nad on näiteks sülelapsed alles imikud, nad ei teagi sellest midagi, et tundub sulle, et sa oled oma õige publikuni jõudnud, selle sellega. Ja seal on huvitav tõesti, et see täiskasvanud publik tegelikult neil kontserditel oli samamoodi kuidagi väga heldinud ja, ja, ja tuli ka nagu pisarad silma, et seda ma tõesti ei oodanud, et minu sihtgrupp oli ikka need lapsed ja need noored. Aga mis sa siis ikka teed, kui ta on laiemapõhjalisem. Et ju nad ikkagi vanemad tõesti oma lastega seal sipsiku on koos avastanud ja, ja õnneks siis käies ka koolides on see sipsik ikkagi jätkuvalt neile väga tuttav tegelane ja see on väga suur väärtus, sellepärast et Sipsikus on väga mitmed sellised olulised väärtused, mida me võiksime ise kanda edasi, nagu ise kätega mingi asja tegemine, nii televiisor kui kui linnumaja ja käiagi seenelkäik ja sellised asjad, mis võib-olla linna elus kipuvad ununema või marjuma kuskile. Kas sa tegid selle sipsiku lihtsalt isiklikust valikust ka teatud nostalgiast või on sul ka kuidagi mingi selline väike alateadlik või ka teadlik programmiline soov kirjutadagi just konkreetselt ka lasteni, et juba see muusikatunnetus hakkaks võimalikult varasest vanusest peale? See missioon ilmselt oli rohkem tellijal seda nii-öelda ideed siis minusse süstis ja kellel siis Tallinna filharmoonia on avatud, see noorte filharmoonia kontserdisari ja see sipsik oli tegelikult algmaterjal siis mehe Anu Lambiga otsisime muuta teksti, et kas on äkki midagi, mis vääriks kuskilt unustuste hõlmast välja toomist või midagi tänapäevast. Aga siis ikkagi lõpuks jõudsime sinna Sipsikuni tagasi, kuna ta lihtsalt oli meile armsam ja ta on niivõrd hästi kirjutatud. Aga midagi muud praegu plaanis ei ole, järgmist lasteaia suunatud teost veel hetkel ei ole, aga äkki veel tekib mõni mõte? Sind kuulates jääb mulle korduvalt kõrva, et seal on selline suur missioonitunne või isegi teatud pedagoogiline kihk võiks öelda. Kas ma saan valesti aru või oled sa seda meelt, et muusika peaks inimesi kasvatama? Ma loodan, et see nii on, aga võib-olla sa pedagoogiline vaist tuleb ka sellest, et ma olen nüüd ka õpetaja vanalinna hariduskolleegiumi ees orkestrit läikima juba muutun selleks õpetajaks, stereotüüp seksõpetajaks, et aga, aga see missioon tahes-tahtmata tõesti tekib, töötades noortega me just väga palju jälle praegu Nendes laulupeo eelproovides, puutudes nende noortega kokku, et see ongi meie ülesanne neid kasvatada ja neile kuidagi neid olulisi väärtusi siis esitleda või, või neid suunata kuskil suunda. Et kes seda muud ikka teeb, kui me ise ei tee. Ja, ja mulle tundub ka praegu, et olles pigem siis nende jaoks noor, et mul on lihtsam nendeni jõuda või nende positsioon minu suhtes on teistsugune, kui ta on võib-olla vanema põlvkonna jaoks selline nagu suure venna efekt võib olla vä. Ainult et sina, siis oled selline väiksem suur vendi. Sa oled, ma vaatasin 2015. aastal osalenud ka alkoholivastases kampaanias. Lugesin siit toredasti, et sinule esitati küsimus, et kuidas olla kuul, kui sai, joon seal on praegu väga aktuaalne teema, eks ole, ühiskonnas alkoholipoliitika ja võtteski nüüd aluseks ka sinu juttu, et sa ühesõnaga sina nagu pigem asendaksid, eks ole, selle alkoholisõltuvuse inimestes muusikasõltuvuseks sõltuvusega ütleb et sealhulgas ja, aga et kuidas sulle tundub, et kui realistlik see tegelikult on, et kas sellised kampaaniad on, et kuidas su enda kogemust nagu noortega on, et noh, rääkida võib igasuguseid asju, aga, aga kui see vastuvõtupinda ei ole või et tundub sulle, et, et sa jõuad oma missiooniga nende noorteni. No vot see nii-öelda alkoholiprogramm ei ole üldse minu missioon Ei, ma mõtlen, pigem see, jajah, ma mõtlen rohkem, et see muusikasõltuvuse missioon, kuidas sulle sellega tundub, et kas sa sellega jõuad. Ega see käib ikka ilmselt läbi nii-öelda isikliku eeskuju olemise või, või mingisuguse käivitamise või nakatamisena, et et ega see nii-öelda propaganda, ma ei tea, kas, kui palju sellel on nagu efekti küll, aga ma arvan, et on mingisugune ühiskondlik mentaliteet, mida kõik tajuvad ja, ja mis on oluline või millegi peale tegelema. Aga no ütleme tõesti sedasama kampaaniat, et ma olen muutunud väga nagu ettevaatlik, sellepärast et kui inimene tänavalt, eks ole, loeb, et Rasmus puur, vot selline selline selline siis ta tema jaoks ka selline on, eks ole. Ja praegu me räägime siin ühti, et homme ma võib-olla mõtlen juba hoopis midagi muud, et see on nii suur vastutus, tegelikult nüüd tagantjärele aru saades, aga mis ei tähenda, et ma oleksin kuidagi pudelisse kukkuda, sai midagi, et jätkuvalt ma tõesti eelistan alkoholi tarbimisel kõiki muid tegevusi, et et see ikkagi nagu jätkub ja, aga kuidagi jah, see silt saab kohe nii-öelda külge väga lihtne, see oli üks esimesi asju, mis sind guugeldades välja tulla. Pead, pead sellega arvestama ja hea, et see ei olnud vastupidine seltsis. Aga kui rääkida muusika propageerimisest või muusika sisse süstimisest noortesse inimestesse, siis kuidas sulle tundub, et kas meie ajastu soosib seda või mitte ja mida ma selle küsimuse all silmas pean, on see, et mitte kunagi varem inimkonna ajaloos ei ole muusika meid nii totaalselt ümbritsenud kui tänapäeval. Nii lihtne on seda kätte saada, aga selle tõttu ilmselt on ka ühel heliloojal raske oma heliloomingut konkreetse kuulajani viia, kuna valikuvõimalus on sõna otseses mõttes lõpmatu. Jah, nii see on, aga ma kuidagi ise personaalselt küll ei mõtle enda nagu turundamise peale või et kuidas ma paistaksid välja, et pigem minu meelest on see juba see klassikaline tarbimisühiskonna ülekülluse probleem, et me üritame juba seda vältida, et, et väga hoolikalt valida, mis muusikat sa kuulad ja kes sulle meeldivad. Samas nüüd rääkides sellest muusikakasvatusest, siis on ikkagi väga oluline, et kõik need, kes seda muusikat siis teevad, tajuksid seda vastutust jällegi, et nad mingis mõttes ju ka loovad seda muusikakultuuri, mis meie ümber on. Ja see on ju meie enda teha, et kui kõrge või madalal on see latt, et kus meie muusikakultuur praegu asub, et ütleme, seal, ma arvan, esineb samamoodi seda toredat terminit nagu turu solkimine, et, et peaks kuidagi rohkem võib-olla peeglisse vaatama ja igat nooti, siis, mis sa kirja paned siis ka kaalumanni samamoodi ka siis kerge või levimuusikas. Et ütleme, mõtestamist võiks olla ikka rohkem. Sellega seoses tuleb kohe meelde ka Eesti laul, mille poolfinaalid on praegu aktuaalsed ja kus vaatamata sellele sildile Eesti laul on ju valdav osa lugusid inglisekeelsed ja suhteliselt eristamatud üleüldisest popmuusikast, et mingit erilist nagu ikkagi kriitiliselt öelda, siis väga tore, et kõik need noored inimesed on saanud realiseerida oma iha sarnaneda läänelikele popid olitele, aga aga midagi nagu väga isikupäraselt ju tegelikult noh, minu isiklikul hinnangul välja ei ole nagu tulnud. Ivo Linna on tore. Jah, Ivo Linna on väga tore. Kuigi kuigi ma seda ei vaadanud, siis tegelikult see mõte on minu meelest ikkagi ka see, et et kui väikseks on taandunud teksti olulisus laulus, et, et see on minu jaoks, kui ma kirjutan lugu, et see on ju nagu vundament, et muidu ma võiksin kirjutada instrumentaalmuusikat. Aga kui sa valid teksti, kus on umbes kolm sõna et mida sa siis tahad kuulajale öelda või et kas see on siis sinu sisemaailma peegeldus, mis seal laos on? Nojah, muidugi selle vastu või kohe öelda, et, et see on eurovisioon ja sinna tuleb saata lugu, mis võidaks ja noh. Aga seal Eesti laul, vaat selles on suur vahe tehtud selle turundamiseks. Ei ole jah, et, et see on jah, minu meelest ka praeguse muusikamaastiku üks täitsa teema, mida, mida võiks natuke tõsisemalt arutada või tõsisemalt mõelda. Jätame meelde, et seda korraldab teie tööandja. Ja siin sirbi intervjuus on seal ka meie tööandja kohta veel halbu sõnu öelda, sa kirud seda, et ka Eesti rahvusring ma juhin tähelepanu, juhib tähelepanu sellele, et ka Eesti rahvusringhäälingu teletöös arvestatakse liiga palju vaatajanumbritega ja üleüldse sellised näitajad, arvud domineerivad inimlikkusele, ütled sa. Mulle nagu tundub, et kõikjal vaja kogu aeg mõõta ja see on jube oluline, et kõik nagu kasvaks ja oleks nagu välispidiselt hästi selgelt arusaadav, kus poole me liigume ja mis on siis need numbrid. Aga ma arvan, et rahvusringhäälingu või avalik-õigusliku televisiooni ülesanne peaks olema midagi muud, et ikkagi midagi, mis meil praegu toimub, säilitada ja mitte muretseda selle pärast, et kui palju vaatab meie saateid pigem tegeleda sisuga, et las jätta siis nii-öelda kommertskanalitele ka midagi, et ei pea tõesti minu meelest personaalse tootma sellist formaati näiteks nagu ongi Eesti laul, et miks seda ei võiks teha keegi teine, et ja, ja ütleme, kui kasvõi ERSO kontsertide ülekandeid on aastas, võib olla üks või kaks, et minu meelest see on ka näitaja, kui varasemalt on seda palju rohkem olnud. Ja mis portrateeriks võib-olla meie kaasaegseid inimesi pärast tähelaeva väga ei ole, selliseid saatis, et õnneks on meil plekktrumm ja opi amiin aga võiks olla palju rohkem. Aga kas sul ei ole vahel sellist tunnet, et me oma sellistes harjunud standardites, kui kui me räägime eesti kultuurist, siis me oleme väga selliseid kipp kultuuri poole kaldu ja kipume sellist popkultuur ja meelelahutusliku aspekti seal äkki alusetult põlgama. Ma ei tea, mul ei ole seda tunnet või, või, või sadakond sellist mentaliteeti. Tere Mulle vahel tundub, näiteks kirjanduses küll kipub sageli nii olema, et kui kirjandusteoseid hinnatakse, siis minu meelest meil väga sageli hinnatakse sellist kirjandust, mis, mis on endiselt selline kirjandus, mille kohta kuskil välismaal öeldakse, et seal kriitikute ja auhindade kirjandusse ei olegi lugejale laiale lugejaskonnale mõeldudki kirjandus kirjanduse pärast. No mitte päris nii halvasti, aga head teosed aga kirjutatud vahel väga ambitsioonikat ja kuidagi nagu natuke põlatakse näiteks lihtsalt sellist head jutustamisoskust, sellise hea jutuka kirjutamist. Ega ma arvan, et see on, ütleme siis tõsises muusikas praegu täpselt samamoodi mingis mõttes, et kontakt kuulajatega ei ole teab mis tihe või et kui palju käib siis nii-öelda Eesti muusika päevadel või nendel kontsertidel, et see on üsna väike kuulajaskond. Ja ma arvan, et see on väga suur probleem. Aga kuidas seda parandada, noh, see on jällegi tegijate enda teha või et kas nad tajuvad, et see on probleem või ei ole. Võib-olla sa lihtsalt rääkisid kriitiku positsioonilt, Peeter, et sa ei puutu kokku tavaliste lugejatega, kes ju vastupidi hindavad vägagi neid jutukaid. Jah, võib-olla seal on õigused jutukas, mida mina hindan, ei ole tingimata see jutukas, mis jõuab raamatulaenutuste edetabeli tippu. Ja see on jällegi nii-öelda meie ise, kasvatame oma publikut ja nii see on, aga noh, ilmselt võiks ju ka teistmoodi küsida näiteks muusikaürituste puhul, et äkki ei peagi neid kuulajaid palju olema, aga need peavad olema head haritud, teadlikud suudavad hinnata seda, mida neile pakkuda. Mina aga ma arvan, et iga kunstnik soovib, et tema looming jõuaks võimalikult paljude kuulajat või vaatajat või lugejat. Nii, aga seal on selline tunne, et näiteks sinu enda looming ei jõua. Kui sa oled nüüd ikkagi ju väga noore inimesena jõudnud laulu ja tantsupeo põhimõtteliselt tegijate hulka, siis ei tohiks nuriseda. Aga paraku see kunstnik ikka alati nuriseb ja on alati hädas ja keegi ei mõista teda ette tahes-tahtmata sellega kaasas. Et ma ikkagi nagu arvan, et et, et minu looming kuidagi on leidnud need inimesed hetkel vähemalt üles ja, ja see tegelikult tekib, et ma enda puhul vähemalt tajun ikkagi sellest, et et ma tegelen teatud küsimustega, mis on mulle olulised ja see kuulaja mõtleb tegelikult samadele asjadele või et ta tuleb siis neid samu asju siis analüüsima või samu küsimusi küsima koos minuga, et, et seal peab olema mingisugune vundament, mis jõuab publikuni ja see on see nii-öelda lähtealus. Sest kui ma juba ütleme seal stardijoonel oksendas niimoodi eest ära, et mu eesmärk ei olegi temaga koos joosta, et siis siis paratamatult ta tõesti ei püüagi seda kinni ja, ja minul on täpselt samamoodi mingite muusikateostega niiviisi, et ma ei saa sellega kontakti, kuna see helilooja siis kogu aeg üritab mind nagu maha raputada, et või et ma ei saakski nagu selle ree peale. Et minu jaoks on ikkagi oluline, et me käiksime kuulajaga kuidagi koos. Seda teekonda sina oled öelnud, et sinu, sa ise tunned tihedat sidet. Eesti muusikaklassikute nagu kreek Mart Saar ja Heino Eller on siin intervjuus ära nimetatud ja ütled, et samuti vene klassikutega. Et see on tegelikult üldiselt vist selline pagas, mis nagu igaühel, kes vähegi midagi muusikast adub, endal kaasas oled, sa seega ei tee muusikat, mis mõjuks väga võõralt ja mis eeldaks kuulajalt väga suurt eriharidust. No seal lihtsalt selles intervjuus ma toon välja, et seoses lihtsalt selle venega on see, et me oleme ühest kultuuriruumist nagu pärit, et meie seal nii-öelda esimesed heliloojad õppisid ja Peterburis ja kõik seal kuidagi orgaaniliselt seotud. Et, et see mõte oli lihtsalt see, et ma tahes-tahtmata olen pärit sellestsamast kultuuriruumist, kus on juba mingid teosed loodud ja mul on sellega lihtsam leida kontakti. Et need eelnevad heliloojad siis on osa ja mina nüüd samamoodi ühes teatud järjepidevus, sest et ega ei ole nii, et üks on ühes nurgas teineteisest, vaid et see kõik on kuidagi orgaaniliselt välja kasvanud ja see ongi ju see meie kultuur, kus on alguses üks hälja, kus siis nii-öelda lähevad harud edasi. Et lihtsalt kuidagi on, ma ei tea, kas see on minule isiklikult nii või, või on mõnel teisel veel, et lihtsalt. Ma saan sellest muusikast paremini aru, et see ei ole mingisugune poos või, või et ma kuidagi tunnen missiooniga, et vot Eesti muusika, ma pean seda hindama vaid lihtsalt inimlikult, ma saan sellega palju kiiremini kontakti. Jah, selle kohta ei oskagi rohkem midagi öelda, meie saateaeg hakkab otsa saama ja ma soovin jõudu laulu ja tantsupeo ettevalmistamisel ja kõigis muudes asjades, mis seal pooleli on, nagu täiesti aru sain, on neid palju, kaasa arvatud pedagoogitöö. Ja, ja noh, praegu paralleelselt siis toome Priit Võigemastiga Kultuurikatlas ühte lavastust välja, mis esimesel märtsil seal esietendub ja mis tegelikult on sellest alast laulupeost nagu välja kasvanud, mis räägibki noorte meeste noorte naiste mõtetest, sellepärast et ma kuidagi tunnen, et praegu olles noor, ma saan veel viimaseid hetki sellega tegeleda või ja kuna seda muusikat noorte kollektiividel ei ole eriti kirjutatud spetsiifilised või nagu noorusega tegeletud, et siis ma pean seda praegu tegema, et ma saan kõige muuga tegeleda ka hiljem, aga vot selle nooruse teemaga ma pean tegelema praegu, sest 26 on vist see viimane palus, mis on ametlikult noor inimene, eks ole, tõesti praegu noorte kultuuriaasta ka veel, et kõik just õige aeg ja, ja see ikkagi kasvõi sellest ja laulupeo nii-öelda liigi laulude konkursist kõik välja, et see kõik on omavahel sead või loomulikus arengus. Kõik on kõigega seotud. Ma tänan selle vestluse eest, helilooja Rasmus, puur siia saate lõppu. Sa valisid veel ühe loo, mis on sedapuhku sinu enda. Just, ja see ongi sellest esietenduvas lavastusest ja Veiko Tubina sõbra tekstile kirjutatud oma koore all oleme haprad, et kuidas meil on, ütleme, üks stereotüüpne kujund, milline peab mees olema, aga vot see laul räägib sellest, et seal all on võib-olla veel midagi muud. Selge suur tänu veelkord, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning tänane jututeema keerles heliloomingu ning noorte laulu- ja tantsupeo ümber. Stuudios on meiega veel Rasmus puur, kelle muusikapala oma koore all oleme. Pratt jääb saadet lõpetama, aga meie, Maarjaga oleme eetris ka nädala pärast, millel on vabariigi aastapäev ja siis on meil hoopis teised jutud kuulmiseni.