Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ning meiega on vabariigi aastapäeva puhul Estonian Business School'i õppejõud Tiina Tšatšova, tere. Tere päevast ja ilusat pidupäeva. Meil on täna tõepoolest natukene teistmoodi saade, kuna ülejäänud kolleegid kultuuriajakirjanikud on ka laisad, siis täna ei ilmu sirpi, nii et ei olegi mingit kultuurilehti meil siin tutvustada ja asumegi kohe oma põhiteema juurde, mis ongi pühendatud tänasele päevale. Ja selleks on vabariigi aastapäev ja protokolli ja etiketi küsimused, nimelt kui tähtsad need üldse tänapäeval on. Ja kahtlemata on need tähtsad riigi pidupäeva puhul. Aga vaatame, äkki saame rääkida ka sellest, mida võiks silmas pidada ka kodusel pidulikul vastuvõtul või üleüldse, mida peaks igaüks meist silmas pidama ka muudel päevadel kui täna võib-olla alustamegi sellest, mida need sõnad, protokoll ja etikett tähendavad ja. Omavaheline vahekord, kui nüüd alustada sellest, mida tähendab protokolli hästi lihtsustatult öelda, see ole nüüd otsetõlkes, aga kui need sõnad lahkumata siis prootas ja kolla, esimene liim. Ja see on üks pikk ja huvitav ajalooline lugu ja on seotud väga palju tegelikult sellega, kuidas me midagi teeme, aga minule meeldib öelda, et sisuliselt on protokoll põhimõtted, milles me lepime kokku. Meie eesmärk saaks täidetud, et kui me tähistame oma riigi sünnipäeva, siis see on see, mis meil peab silme ees olema, kui me kõiki neid tegevusi mõtleme. Ja päev koosneb ju erinevatest tseremooniat, test, millel on oma kindel eesmärk, kuidas meil päeva algab ja kuidas ta siis kulgeb. Ja protokoll ongi see heas mõttes liin, mis hoiab need tegevused kõik kenasti koos. Peabki silme ees seda sündmust, mis on meile kõige olulisem seda eesmärki. Meil on sünnipäev. Ja küll on tore, et ka ajakirjanikud sellel päeval natuke puhata saavad, mitte küll kõik, aga jõudu neile, kes tööl on. Ja mis asi on etikett. Kui me vaatame ladina keeles, tähendab, siin on küsimus, järelikult, kui on küsimus, siis otsime vastust. Meie teame seda varianti juba, mis on prantsuse keelne etikett, suund, nool, viide, ehk et etikett on mudel, näidis, eeskuju, kuidas midagi teha. Kuidas öelda tere, kuidas riietuda ühel või teisel sündmusel, mida külalistele pakkuda, ja eriti oluline on see siis, kui kohtuvad erinevate kultuuride esindajad. Kui keegi on esimest korda seltskonnas, kõik ju tahavad ennast hästi tunda. Ja siis pererahval on õigus öelda, mida nemad oma külalistelt ootavat silmas pidades seda sündmust. Kindlasti seda, et kõik külalised tunneksid ennast loomulikult ja vabalt. Nii lihtne see ongi. Ma enne ka natukene uurisin nende sõnade vahekorda ja internetis leidsin ka selgitusi, mida ei tohi sassi ajada. Öeldi, et sageli neid sõnu samastatakse, aga lihtsustatult öeldes on protokoll laiem mõiste eetikatel lihtsalt käitumisreeglid. Me võime ka niimoodi seda öelda, no protokoll ongi selline tervik, mis hoiab kõiki asju koos. Et kui me paneme endale sündmuse paika, no võtame kõige kaunima traditsiooni minu pärast, kas veel laulatuse? Et mis ikka sellel päeval kõige tähtsam on, et meil kaks noort inimest saavad kokku seansile perekonnasünnipäev ja, ja siis lähtume sellest, millised on siis kahe suguvõsa kultuuritraditsioonid ja ehitame selle bioniimoodi üles, mis on etikett lähtuvalt sellest, milline see sündmus vastavalt siis abielud soovile kujuneb. Hakkame siis vaatama, mismoodi see tseremoonia välja näeb, kus, kus siis antakse lubadus vastastikku onu, millised sõnad öeldakse, see on kõige olulisem, mida lubatakse, mida jälgida, eks see on selles mõttes oluline asi, mida lubad, seda tuleb väga pikka elu ka täita koos ja, ja edasi sealt juba seto vastavalt siis sellele, kuidas me sündmus teeme, kuidas me kutsed kirjutame, mis me sinna kirja panema, sest see on ju juhis ka külalistele. Ja sealt edasi on juba siis ma mõtlen välja, kuidas me pidu peame ja millised pulmatraditsioonid ja janu kuni selleni välja, et kuidas pärast vanematele ja, ja nendele, keda külla kutsusime, aitäh, ütlesime, et nad meie perekonna loomist ootasid, nii et etikett on need väiksed osad seal alates sellest, milline toit ja mida selga panna ja kuidas tänada ja kuidas kutset kirjutada ja kõiki selliseid asju, aga protokoll on see, mis peab selle päeva tervikuks liitma ja ikka niimoodi, et see sündmus oleks kõige olulisem. Kas ei ole niimoodi? Et tänapäeval on nii protokoll kui etikett võib-olla natukene nagu taandunud või vähem oluliseks muutunud kui varasematel, ütleme siis aastasadadel sellepärast et 20. sajandil ikkagi päris palju norme lõhuti või isegi sooviti nagu sellist vabadust ja vabamat käitumist alates riietumisest ja lõpetades paljude muude asjadega. Et kuidas tundub, kas need protokoll nii protokoll kui etikett on jäänud rohkem sellisteks tõesti pidulikeks ja ametlikes üritusteks või, või on ta ka inimestel Elus kasvõi märkamatult ka praegu olemas, nad tegelikkuses on ta muidugi märkamatult olemas, aga mis on muutunud, on see, et kui enne teist maailmasõda olid paljud asjad niimoodi kas suusõnaliselt kokku lepitud ja jälgiti neid traditsioone siis tegelikkuses olid välja kujunenud nii kindlad traditsioonid ka meil siin Eestis, et keegi ei pidanud nii väga vajalikuks neid asju üks-ühele kirja panna, et selles mõttes ongi huvitav, et et pärast Eesti vabariigi sündi oli täpselt ilmselt see tunne, et no ei taha neid reegleid nii palju ja, ja, ja siit tuleneski see et alguses oligi kõik niimoodi, et no teeme nii, kuidas meil parajasti meeldib, aga siis mida rohkem tuli seda rahvusvahelist suhtlust, siis ilmselt oli päris keerukas see, et sa pead iga kord, et kokku saama ja leppima kokku, et nüüd meil riiki tuleb ühe või teise riigi esindaja saadik tuleb volikirju üle andma, hakkame nüüd siis jälle mõtlema, et kuidas me neid vastu võtame ja kuidas see aueskort on ratsahobustega ja ja mis hakkab toimuma siis ja, ja siis lõpuks oligi riigivanemadjutant, Augustus sönberg, see, kes pöördus meie välisesindajate poole üle maailma, siis aga kuidas teil kombeks on? Euroopas oli kombeks klassikaline prantsuse protokoll ja, ja sealt siis võeti ka meile neid jooniseid. Aga ikkagi nii väga rangeks ei mindud. Oldi heas mõttes paindlikud. Mina armastan öelda, andke mulle andeks, kui kohatuna mõjub, et protokoll ei ole koll ja etiketti ei olegi, et need on tegelikult põhimõtted või nõuanded, mis antakse inimestele selleks, et nad nende jaoks uudsetes olukordadest ennast koduselt ja hästi tunneksid, et kui me võtame kas või Eesti vabariigi aastapäeva, siis ega iga inimene ei mõtle ju sellele, kui ta kutse saab, et oi, ma olen ju seda televiisorist näinud ja kui ma nüüd esimest korda sinna tunnen, et, et kuidas see kõik on. Aga kui sa loed kutse läbi, küsid natukene, võib-olla presidendi kantseleist soovitusi, siis ka see külaline, kes üks korda sinna tuleb, isegi võib-olla ei ole televisioonist ülekannet näinud peabki tundma ennast, tähtis on sünnipäev ja ta on kutsutud nende teenete eest, mis ta meie kodumaa ees on saanud, teinud. Aga mul on siin ees üks väga tore ja põnev raamat, mis on antud välja eesti keeles tal 1938. aastal ja siin on küll terve see paks mitmesajalehekülje paksune raamat. Ikkagi annab päris selliseid selgeid ja konkreetseid soovitusi inimestele ka igapäevaelus või seltskondlikust läbikäimisest, kuidas käituda ja näiteks tooksin siin ühe näite esitlemisest seltskonnas, mida ma tõenäoliselt arvan, et tänapäeval keegi ei, ei ei ole kursis sellega, et nii tuleks teha, võib-olla vanade traditsioonide põhjal veel kuidagi alateadlikult kasutatakse seda, aga ma usun, et suurem osa inimesi ei ole teadlikud. Näiteks sellest, et loen siit ühe väikese tsitaadi ette. Esitlemis reeglitest peab igaüks kõigepealt teadma, et Rauka ei tutvustata noormehele daami härrale kõrgemal seltskondlikult tasemel seisjat alamal olijale vaid vastupidi, ka tutvustatakse kõrgemale vaimulikule teisi koosviibijaid. Et nii palju on see ühiskond tõenäoliselt ikkagi muutunud, et sellised kombed on vist kadunud või kuidas? Nõmmel tuli hoopis uus mõiste kombed, et kui etikett, mudel, näidis, eeskuju, kuidas midagi teha, et kui mina tean, et on selline sündmus, siis minu vastutus on anda oma külalistele teada, mis neid ees ootab. Ja kui me vaatame neid toredaid, et minu pärast kas või hotelle, mis meil siin on, siis ühel samal kellaajal, ühel samal päeval kahes erinevas saalis võib-olla käitumisetikett riietuse etikett kardinaalselt erinev. Aga nimel tuli üks väga ilus sõna, kombed. Kombed on kindlad sotsiaalse käitumise normatiivid, vot see on see meie rahvuslik identiteet, mina mulle meeldib kangesti seda rõhutada ja häid kombeid ei ole mitte kunagi ja mitte keegi ära muutnud. Kui me meenutame meie vabariigi kommete esitahame, on see proua, Maaja Kallast või kõik need kenad prouad, kes seda on teinud järjekindlalt ka kogu Nõukogude perioodi. Siis kui ma nüüd sellesama toreda tsitaadi võtan arutleda, siis ka tänasel päeval on niimoodi me jagame oma tegevused ametialaseks ja ametiväliseks. Ametialaselt tutvustamine esitlemine ongi see, et me ei rõhuta ei sugu ega vanust. Ja me tutvustame alati madalama positsiooniga ametiisikud kõrgema positsiooniga ametiisikule. Nüüd meile, me ei rõhuta ka seal neid seda tutvustamist a la kirikutegelaste puhul ja nii edasi vaid öeldakse, et et kirikul on oma kombed ja tavad, tseremooniad ja nemad väga kenasti selgitavad ju näiteks kui olla leeris või laulatus, kuidas need tavad käivad. Aga kui me nüüd räägime eraelust, siis õnneks meie rahvuslik identiteet minu isikliku arvamuse kohaselt on see, et meil ei ole ära muudetud seda tausta, vanemat inimest ja ja meil on härrad ja prouad või preilid, kuidas keegi soovib. Ja, ja minule see lihtsalt isiklikult meeldib, sest see minu arvates läheb Eesti rahva ajaloo traditsioonide ja kommetega. Ja, ja ei rõhutata muidugi neid selle inimeste puhul, kes ei soovi seda, aga üldiselt ikkagi seda tausta vanemate inimest on ja jääb. Ja mulle tundub, et see Euroopa kultuuriruumis on täpselt samamoodi. See raamat Maarja, kus selle koha ette lugu kannab pealkirja käitumine tänapäeval ja ma olen seda ka vaadanud ja mul on jäänud mulje, et ka 30.-te mõttes lõise sellise kõrgeima standardi. Mulle tundub, et selle raamatu autorid pidasid silmusest kõrgemat standardit. Seal on ikkagi räägitud noh, kohati väga nüanssidest sellistest asjadest, millega normanni No kui me meenutame legendaarset Rovoina aasamad sisse tema käitumise raamatud on väga täpsed ja detailsed, kui me hiljem vaatame proua Maaja Kallast raamatuid, siis nagu natukene annab laiema pildi ja, ja, ja see võibki olla niit. Selline moment, mille kohta mina ütlen, et kui te loete selle läbi ja mõtlete, siis te teate, kuidas võib igas ajas on need kombed ja tavad ikkagi natukene muutunud, sest maailm ju tiirutab meie ümber nii kiiresti ja kui me jääksime nüüd seal nendesse asjadesse kinni, mis olid enne teist maailmasõda, siis Me saadaksime tänasel päeval ka käskjala. Kui me tahame teatada kellelegi midagi, lepime kokku, et me teeme täna toredat saadet, siis kõigepealt mitte käskjala saadeti mulle kirja, mina vastan, siin olid ju oma koodide süsteemid, kuidas visiitkaardiga vastate, mis nurk ära murderi oleksime natukene kummaline ja, ja siit tuli ka see asi, et omas ajas võib olla väga põhjalikult, just enne teist maailmasõda selgitati neid asju ka selleks, et et tekiksid sellised oma perekondlikud traditsioonid ja tekiksid sellised. Meie oma tavad ja kombed, sellepärast et enne teist maailmasõda ju. Meie eelnevatel perioodidel võeti väga palju üle enne vabariigi sündi sellest, mida oli nähtud ja kuuldud. Ja vot siit oligi see tema oma asja, et meil on oma traditsioonid, kuidas me oma lipuga toimetame, meil on omad traditsioonid, kuidas oma perekonnapidusid peame ja nii edasi ja nii edasi, nüüd selleks inimesed vajasid kõiki neid nõuandeid. Kui vaadata sellist toredat ajakirja nagu Maret, siis seal tõesti näidatakse ette, kuidas lauda katta ja mil viisil käituda ja ja minu arvates need on väga-väga-väga toredad, toredad asjad, et niimoodi tehti. Kohati ma võin öelda, et kaasajal tunnevad väga noored inimesed taas huvi selle vastu, aga kui ma lähen restorani, kuidas see tegelikkuses peaks olema ja kuhu ma selle salvrätiku panen, sest kui natukene aega hiljem mööda maailma ringi sõita, siis selgub, et kõik jälgivad teatud tavasid. Ja enamalt jaolt etiketi puhul ei ole ühtegi asja kirja pandud selleks, et inimesi niimoodi pingesse panna, vaid salvrätiku mõte on see, et sa saad oma garderoobi kenasti kaitsta ja ja kuidas need trepist, ülesminekut ja kõik sellised asjad on. Need siin on alati olnud oma mõtte, et Ma ei tea, kas teie teate, et kustkohast pärineb see meie poistelegi hästi omane, esines klassist krapsu tegemise komme. Et kuidas kalantselt härrased Husaarid, lõik kandu kokku daamide ees ja sellest oli selline vahva krapsu tegemise komme aeg-ajalt esimese klassi poiste puhul vaatad, kui elegantselt see asi veel tänase päevani käib sõltuvalt sellest siis, mida kodus on õpetatud. Ja, ja meie väikesed preilid teevad kenasti kniksu suuremat preilid võiksid selle noh, ütleme vanemat sorti tütarlapsed võiksid selle juba ära unustada, piisab kergest pianohtusest. See oli väike Nimke soovitus. Aga nüüd oli just jutt Tuga lauakommetest ja võib-olla tänased saate kuulajad oleks väga tänulikud mõne vihje eest, et kui nad nüüd õhtul ootavad endale külalisi ja tahaksid tõesti vabariigi aastapäeva vääriliselt oma lauda katted, mida nad peaksid siis silmas pidama, et mis on nagu need kõige elementaarsemat õed, mille vastu ei tohiks. Mina pean küll selle koha men sügava kummarduse tegema meie perekondadele, minu arvates selline lauakatmise kultuur on meil väga kenasti kõigil olemas ja ma arvan, et kui päris kodus ei ole seda jõudu võib-olla sellepärast õpetada, et osad vanemad on tõesti väga pikalt tööl ja meil on neid ju vanavanemad ka noored siis kõik lapsed, kes on lasteaias käinud, on saanud selle kütuse ja, ja koolis ju tundides samamoodi räägitakse, sellest hakkame ikkagi sellest peale, et see on meie pidupäev ja, ja olgu siis sellel päeval laua peal see, kes tahab, kaunis lina, mis on hästi triigitud ja, ja, ja parimad nõud minu arvates ka tänasel päeval on niimoodi, et osadel peredel on endiselt need pidupäevane õudsel kapis ja mõelge, kui sealt on erinevatelt aegadelt võtta kas või üks klaasikene ja ja peame sellel päeval ikkagi väga silmas ka seda, et austame meie perevanemaid liikmeid ja las need traditsioonid olla, igal perel erinevad aga see, et meil on laud kenasti kaetud ja ja see, mis on meie pere lemmiktoit, on laual. Ma võin siitsamast raamatust veel anda mõned nii-öelda vanaaegsed soovitused veel. Valge lina all asetatakse viltsööginõudeid liriseks vastu lauda ja laude, kaunistatakse rohelisega või lilledega, kusjuures viimased asetatakse madalates baasidesse, et nad ei takistaks üldvaade. Ma olen sellega 100 protsenti nõus, tegelikult kaetigi laudu niimoodi jäävad siis tol ajal oli ju söögitoamööbel väga tihti selline mine kohtadelt väärispuidust ja see sõna mahagon mulgi mullegi lapsest saadik tuttav ja, ja see oli väga libe ja selle täiesti poleeriti ja sellel pildil oli ka see mõte, et kui laualina sinna peale pandi, siis ei hakanud see lina liikuma. Nii et näete, see kena komme ja tava, see väike kavalus on see, mida ka tänasel päeval kasutatakse. Et kui me läheme päris restorani, siis me tavaliselt näeme kaetud lauda ja me ei teagi, mis seal laualina all tegelikult on. Aga mina mäletan ka seda mind näiteks lapsepõlves õpetati, kuidas laualina õigesti triikida ja laualina peab ju alati kaunis püsima, et ei juhtu selliseid asju, et oskamatu väike perenaine sikutab ühe otsa pikemaks kui teie teise ja siis katsu seda pärast õigeks panna. Ja, ja et et siis erinevatel aegadel oli erinev stiil, kuidas Salfrete kokku pandi, siis olid väga uhked tornid ja ja siis leiti, et vot see salvrätt on ikka ennekõike selline inimese kasutuses ja mõnikord pühib sellega huuli ja et ei ole hea, kui teise inimese käed niimoodi suure hooga seda mitu korda puudutavad ja seegi oli täiesti õpetused, enne pesed käed puhtaks, kui laudakat katma. Aga ma seda rõhutaksin küll ja paneksin südamele, et et mitte ainult pidupäeval ikka meie kiiretel päevadel, kui vähegi jõuab, siis laust peab olema kenasti kaetud ja lastele lauakommete meeldetuletamine on väga-väga-väga oluline, sest lapsed õpivad väga kiiresti. Aga muidu on kõik väga lihtne, ikka väljapoolt sissepoole, võetakse need kahvlid ja noad kasutusele ja ja kõik need vanad head kombed on üle maailma. Äkki on see nüüd õige koht, kus kuulate muusikat. Valisime meie saatekülalise Tiina Tšatšova palvel täna Raimond Valgre lugusid ja leidsin, et Modern Fox on neid eriti vahvalt esitanud ja esimeseks kõlabki Modern Foxi esituses Raimond Valgre silmi. Nii mulle hõbeda, kuidas saaks kord minust tantsija, sellest? Ja see võlumuusika, aga mul ei näita, vaid mõni muu etapp, kus poksis käib paaris saabus, peaks ju aitama. Et ma võiksin tantsida. Ja kui kõla meile mingi tantsima sinu sees veel maaelu, siis ta ja paradiis haavatud meile. Veel mulle õpeta, kuidas saaks sport miinust tantsija, sestap laato, vihjasin rütmi ja mind, palun. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios Peeter Helme, Maarja Vaino hing, meie tänane külaline, Estonian Business School'i õppejõud Tiina Tšatšova ja vabariigi aastapäeva puhul räägimegi vabariigi aastapäeva tähistamisest ning üldisemalt tokollisteetiketist ja kuulasime vahele Raimond Valgre lugu Helmi ja sa ise tegelikult valitud sellepärast et see räägib ju peotantsuoskuse tähtsusest, mis on ka üks oluline seltskondlik oskus, mida mina väga hästi näiteks ei valda. Aga mida üldiselt on ikka oluliseks peetud. Me rääkisime enne ka sellest, kuidas lauda katta ja veel muudest sellistest pidupäeva juurde kuuluvatest oskustest, aga kui meil nüüd vabariigi aastapäev, kui pidupäev on, siis mida teie käest Tiina kõige rohkem teada tahetakse seoses vabariigi aastapäeva, kes teilt küsitakse pidevalt nõu selle kohta, kuidas on õige ja mida teha? Härra Peeter tantsuoskus on väga oluline. Ja meil on tõesti tegemist eesti nii vabariigi 99. aastapäeva piduliku kontserdi ja selle järgneva vastuvõtu käia ei ole tegemist presidendi palliga nägu aeg-ajalt armastatakse öelda, aga tantsuoskus on ikkagi tähtis. Aga mida kõige rohkem küsitakse? Kõige rohkem küsitakse tavaliselt seda, et aga mida ma võin presidendile öelda siis hästi lühidalt sõltuid, soovid alati ilusat pidupäeva ja et siis ma olen alati öelnud, et vestlust pikemat alustab ikkagi vabariigi president, et et muidugi tahaks vabariigi presidendile palju öelda, aga aga tal on palju külalisi ja et anname siis pererahval, õigus, see on nagu isiklikus elus täpselt samamoodi. Ja siis küsitakse, et kas on väga oluline, kes on millisel käel tõesti, aukoht on alati daami jaoks olla härra paremal käel, siin on ka oma pikad traditsioonid ja kõik. Aga kaasajal me oleme öelnud, et etikett on loomulik käitumisviis. Palun, minge niimoodi, nagu teil mugav on, siis kui paar on harjunud ühel või teisel viisil, siis ainuüksi see, et kui nüüd peab ümber harjuma, siis juba see paneb inimese pingesse, aga selles jälle üritusel ei tohi olla pingest, seal tuleb nautida seda, et te olete selle au ära teeninud. No siis küll see on tähtis, et esimesena läheb see, kes on siis kutse saaja kaaslane läheb temale järgnevalt ja ja siis on küsitud näiteks hästi levinud küsimus on see, vabandage palun, et ma sain sellise sellise autasu, et, aga kuidas ma nüüd selle fraki hõlma külge kinnitan. Et see tagumine osase vars on niisugused kinnitusklamber. Et kas see läheb läbi riide, see teeb abikaasadele Teil prouadele palju muret, et kuidas siis härra hea välja näeb ja kõik, kas selle peab kinni õmblema, no ma võin ühe väikese kavaluse öelda, et tegelikult ei pea, kõige kindlamini püsib see siis, kui te võtate kaks suurt haaknõela panete siis voodri seestpoolt hõlma küljest läbi, nii et esiküljele tekivad sellised kaks aas, siis panete selle metallist varrest läbi. Aga vot see on nüüd üks väike soovitused, et võiks päeval proovima hakata või veel parem eelmisel päeval, et siis et kõik peab ikka püsima ja hea hea tundma. Siis ma loen ikka vahetevahel niukse õpetaja tooliga sõnad peale, et härrased, kui te kannate frakis, palun otsige ülesse kindlasti traksid, et ja vaadake seda ette, vest katab ära teie särgi särki, passi sealt niimoodi püksirevääri ja vesti äärepealt läbi ja ja vaadake, need mansetid õigesti välja paistavad ja kui te ei ole nii kindlad endas, siis pange parem tume ülikond, et sellega tunnete ennast hästi, sest kui fraki kandevrakki ajalugu mäletada, siis teada, et seal ohvitseride riietesse nõuab head rühti ja olekut ja et tõeliselt pannakse härrad raskesse seisu, kui sulle pannakse frakk küll ilusti selga ja siis korraga saad aru, et kuskil on need sabad, ma pean kuidagi istuma ja nii edasi, muidu daamide riietusest räägitakse meil palju. Vot tavaliselt sellised küsimused on ja siis siis ikka see paljastatud õlgade küsimus, et kas see võib-olla ma pean kohe ütlema, et terves maailmas sellistel suur suurejoonelisel vastuvõttudel on ka paljastatud õlgadega kleidid, aga nüüd tuleb jälle see, et meie kultuuritraditsioonides on välja kujunenud niimoodi, et pigem selles ametlikus osas ollakse natuke tagasihoidlikumalt pärast tantsuosa siis jah, aga aga kedagi selle eest mitte mingil juhul kritiseerida ei tohi. Aga muidugi peab olema piisavalt enesekriitiline, sest nii nagu fragi kandmise oskus paneb härrasmehe oskused proovile, siis paljastatud õlg paneb daami oskused proovile selles suhtes, et see peab olema ka esteetiliselt väga kaunis. Aga siis tundub, et palju lihtsam on ju rahvariietes minna, mis on ka alati lubatud. See on minu isikliku arvamuse kohaselt ülimalt soovitatud, olenemata sellest, et meil on väga toredad disainerid, ütlevad, et, aga meil on ju selleks tore laulupidu, aga me ei saa ära unustada, et kui me räägime oma rahvuslikust identiteedist siis rahvariie on meie kõigi jaoks midagi nii olulist ja nii püha ja väike. Võib-olla tore infokild on see, et kui daam ja härra on rahvariides siis kõik need spetsialistid, kes tahavad sõna võtta, saavad ainult naeratada ja öelda, see on imeline. Ja siis on väärikas. Nii et kommentaatoritel selle koha pealt sõnaõigust ei ole. Kui inimene on rahvariietes, siis ta teeb alati kõik õigesti. Mina küll näeksin suurima heameelega, et me oleksime nii uhked oma kaunite riietele ja mõelge, kui tore, kuidas välja tulevad siis meie erinevad erinevate kohtade, maakondade traditsioonid ja, ja, ja võib muidugi olla ka kaasajal see, et näiteks härra on tumedas ülikonnas ja proua on rahvariietes ja muidugi siin peab natukene vaatamas, kui me paarina koos olema, siis me peame ka väga head välja nägema. Ja kindlasti OLEN MINA sepp pedant, kes ütleb, et väga tore on, kui ta ikka rahvariideraamatust või muuseumist küsite üle, kuidas neid kanda. See kõik peab olema triigitud, tärgestatud imehea välja nägema. Aga kandke rahvariideid. Mida rohkem, seda parem. No siin oli juttu sellest, et kes tohib esimesena vestlust alustada ja millest vestelda, et jällegi sellestsamast käitumisõpetuse raamatust vaadates on juhitud tähelepanu sellele, et loomulikult on oluline nii toon kui ka see, et kasutatakse asjatult võõrkeelseid väljendusi ega kritiseeritakse kellelegi keelekasutust. Aga siis loen siit lihtsalt ette ühe väga meeleolu ka väljendi selle kohta, milliseid sõnu ei tasuks kasutada. Et hästi kasvatatud inimese kõne on loomulik ja lihtne, ta ei tarvita asjadest ega olevustest rääkides välja mõtelnud nimetusi, nagu seal sageli moest noormeeste seas, kes näiteks pianiino asemel ütlevad mängu kummut, õlle asemel humalavesi kohvi asemel sigurileem ja nii edasi. Kuidas tänapäeval on kas sellist probleemi esinenud? Ka ausalt öeldes ei ole sattunud küll kuulma muidugi siin, kui kes nüüd siin vestlust alustab ja, ja kõige siin on ka muidugi erandid, kui külaline on väga väärika positsiooniga või teine asi eakamatele inimestele antakse alati õigus ja muidugi me peame alati arvestama sellega, et keegi tahab võib-olla natuke nalja teha. Ma ise olen eksinud ka selle vastu, et ebasobival hetkel nalja teinud, mul oli üks väga sümpaatne peigmees, ma olen alati oma tudengitele öelnud, et kui midagi on, et helistage alati selleks õpetaja ongi. Ja noorhärra helistas ja ütles, et teate, et nad on peaaegu et öö otsa harjutanud smoking särgile, lipsusõlm nimist ja see ei tule kuidagi välja, et pruut on juba väga mures ja Manimati laupäeva hommikut sinuga, ärge muretsege küll, kus te olete. Ma tulen, teen selle ära, et ma ei telefoni teel ei suuda seda seletada. Siis ta veel mitu korda vabandas, et et poeski kõik näidati ette, aga vot kui sa ei ole enne teinud, aga mina hindasin seda, et noormees ei võtnud seda lihtsamat varianti klambriga lipsu veidike päris. Ise veel mõtlesin, et oleksin vähemasti see krae numbri järgi ostetud, et noh, muidu ei pane mina seda ka Muuemmuulum moel, kui naljaga pooleks liimipüstoliteeta jõuan mina siis kohale, noormees oli kenasti smokingis, loomulikult mesis sikutasime natuke seda särki ja välja näeks ja ja peiupoiss läks trakse ostma ja, ja lõpuks meil oli juba väga kena noor paka mina lipsu panema, lips on kõik ees. Ja nüüd palun, elukogemust peaks olema ja ja peaks juba nagu aru saama, mida öelda. Ma ikka ütlen, et see on minu temperament, mis aeg-ajalt vabandan, kui selliseid tempega teistega teinud. Ja kuna nad nägid kahekesti nii head välja, siis vaatan üle, kõik on kena küsimehel pruudikest, kas kõik on hästi ja kõik on hästi ja, ja täiesti niimoodi oma arvates nalja tehes vaatan otseselt. Ja mis kell ma võin siis tulla selle lipsu lahti sõlmida? Tekkis selline piinlik vaikus, et ma mäletan seda siiamaani eluks ajaks, mul on ju meeles ja ma ise õpetan, et kui me oleme teiste kultuuriruumide esindajatega, siis naljategemisega tuleb olla ettevaatlik, sest võib-olla ei mõisteta. Ja teine lugu on see, et no kui on selline pingeline moment, siis palun ära tee nalja, noortel inimestel on sellel hetkel vaja millegi muu peale mõelda. Aga ühe asja ma ütlen küll ära, et kallid peigmehed, ärge pange seda lillekimpu, mitte kunagi rinnataskusse sealgi taskurätid, sekretäri, vääril, vanadel ülikondades, vaadake Buarrow filmist on selline tikand, nööpaugutikand, kunagise ülikond käis hoopis teistmoodi. Eest kinni hakkasin EPaud, kui tikand on headel ülikondadel endiselt jäänud, vot see on see koht, kuhu panna. Aga tulek veel riikliku tähtpäeva tähistamise juurde ja mul on meeles kunagi aastate eest mis teha, ajakirjaniku suust kõlanud kriitik ka, et miks Eestis tähistatakse vabariigi aastapäeva niimoodi paraadi ja presidendi vastuvõtuga, siis osutati soome peale, öeldi, et see on selline koopia Soomest, soomlased omakorda ahvivad järele Peterburi õukonda. Tegelikult ahvime järele, et tsaaririigi maneere ja isegi veel mitte otse, vaid soomlaste kaudu. Kui palju selles kriitikas tõttan? Ausalt öeldes ei oska öelda ühtegi sõna selle autori kohta, aga kui nüüd vaadata neid traditsioone, mis on meil siin välja kujunenud, siis kes natukene ajalooga tutvunud on, siis võiks vaadata, lugeda, mis on toimunud enne teist maailmasõda. Kui Eesti sai iseseisvaks, siis meil oli ju tegelikult esimestel aastatel isegi keeruline saada lipukangast. Nüüd, kui vaadata, kuidas ajalooliselt, millal tekkis sõjaväe paraad, kuidas tekkis näiteks traditsioone kirikutornides, mängiti muusikat, kuidas tekkis traditsioon, et käidi kirikus, mälestati? Neid, keda sellel päeval on kõige olulisem meeles pidada. Ja sealt edasi tulid juba kõik need traditsioonid, kontsert aktuste näol ja siis nende raund, Tiid ehk tükke, kokkusaamine, mis 30.-te teisel poolel läksid juba näiteks õhtusöökidega, need ei olnud küll nii suursugused. Nii et tegelikult, kui vaadata erinevat perioodi enne teise maailmasõjaeelsest ajast, siis need nüansid on kõik olnud ja see on killukesed meie ajaloost. Nüüd kas või selline tore moment, et kui Eesti vabariigi 70 viiendad, et aastapäeva tähistati, siis oli ka üks selline moment, kus Estonia kontserdisaalis oli üks väike paus ja üle Eesti maa helisesid kirikute kellad ja Eesti rahvusringhäälingut siis ei olnud, oli Eesti raadiosse kantiga raadios üle. Nii et selle praeguse traditsiooni, mis on muidugi ka aastatega muutunud esimesed sellised joonised, poni paika tegelikult Eesti vabariigi president Lennart Meri ja väga palju aitas proua Helle Meri ja tegelikkuses kogu selle päeva kujundas siis selline komisjon, mille eesotsas oli härra Toomas palu ja siis otsiti just neid ajaloolisi erinevaid momente. Nüüd ajas on need asjad kogu aeg natukene ka muutunud ja, ja ma tõesti ei arva, et see oleks nüüd päris ühest või teisest kultuuriruumist üheselt üle võetud. Kui sümpaatne on see, et ka vabariigi president sel aastal lisas selliseid uusi tseremooniaid, samad mõõga üleandmine ja kõik, nii et iga meie presidendipaar on toonud midagi sellist juurde, mis sobib sellesse aega ja mis läheb selle eluga kaaslasele muutuva maailmaga. Nii et mina, ausalt öeldes usun küll, et see, mis meil praegu on, on killuke sellest, mis oli enne teist maailmasõda. Ja muidugi lähinaabrid mõjutavad meid alati ja Euroopa kultuuriruum mõjutab ka. Ja, ja seda meelt olen ma ka, et kui naabrid midagi väga hästi teevad, siis aga miks mitte? Miks mitte üle võtta ja miks mitte teha selliseid toredaid nüansse, mis rohkem inimesi rõõmustavad ja mis meid rohkem liidavad. Sest kui vaadata enne teist maailmasõda, kuidas see meie sünnipäeval oma kodupaiga ehtimine ja linna ehtimine isegi ilutulestik ja kuidas öeldi, et valgustatud olid hooned ja ja, ja et seda on hästi huvitav lugeda ja siis vaatad neid mosaiigi tükke, siis saad aru, et vot ongi tulnud kokku üks ilus selline sündmuste rida. Aegadel. Ikka leidub ka neid, kes kritiseerivad presidendi vastu võtta, ütlevad, et see tuleks kõik ära jätta ja see on üks riigi raha raiskamine ja et kuidas, kuidas vastata? Nendele kriitikutele mul on olnud väga tore õpetaja proua Mai väljas emakeeleõpetaja, mina olen talle väga tänulik, ta kunagi ütles mulle, kui mina noore inimesena küsisin, aga milliseid etiketireeglid peaksid kindlasti teadma, et ma ei eksiks. Ta öelnud mulle seda, et Tiina Tiina kõige alus on kombed ja kasvatus, kui külla lähed, siis küsi inimeste käest või vaata, mida nad teevad. Ja püüa teha kõike nii nagu pererahval kombeks. Kui ise külalisi kutsud, siis vastutad nende külaliste eest ja et nendel kõigil peab hea olema sinule. Seda õpetati mulle kodus, aga proua Mai väljas ütles omal heal humoorikalt toonil seda eesti rahva kett on aastasadadega meie vanasõnadesse kirja pandud. Lisame sinna juurde, et õigel ajal tuleb õige vanasõna üles leida. Ja minule meeldib nüüd hoopis hilisem ütlus. Minu hea õpetaja. Tallinna reaalkoolis proga Niina Alumäel ütles alati, et kas tegu näed laita, seal tule ja aita. Mulle meeldivad absoluutselt kõik need inimesed, kes viisakal moel avaldavad oma arvamust ühe või teise asja kohta, kasutades heatahtlikku sõnastust ja põhjendusi. Ja teevad oma ettepanekud, kuidas, võib-olla test? Mina ütlen ausalt, et mulle need meie traditsioonid väga meeldivad ja mulle väga meeldib see, sellel aastal lisati siia juurde veel selliseid kauneid nüansse. Kui rääkida proua Piret Saluri ka, kes oli pikki aastaid Eesti vabariigi presidendi kantselei protokolliülem siis selles päevas ei olnudki mitte midagi juhuslikku. Delikaatselt ja targalt koos välisministeeriumi protokolliosakonnaga said need asjad läbi mõeldud ja, ja kui me räägime nendest traditsioonide taastamisest, siis Toomas palu nimest me rääkisime, aga tolleaegne välisministeeriumi protokolliosakond eesotsas Andres ungaga ja Tiinanergiga ja need olid väga väikesed meeskonnad. Aga mitte miski ei tulnud juhuslik, et ikkagi väga suure lugupidamisega suhtuti meie ajalukku ja meie traditsioonidesse komme. Kas see, et me tihtipeale räägime sellest rahvuslikust identiteeti teedist ja vahepeal oli üks periood, kus öeldi, et aga vot seal välismaal tehakse nii ja naa meil on oma riik, oma traditsioonid, oma kombed, oma kultuuriruum ja nagu ma enne ütlesin, kõik, mis on hea, tuleb mõelda ja kohandada meiega. Aga lihtsalt niisama üks-ühele midagi üle võtta. Teate, ma arvan, et maailmas oleks väga palju rahvuseid ja suurriike, kes tahaksid üle võtta meie laulupeo? No ei tule välja. No see seda, mis toimub meil laulupeol, mis toimub sellel suvel, koolinoorte tantsu-laulupeol, see kultuur, mis meisse tulnud, nälby nende pidude seda nimetanud ju rahvusvaheliste suurte rokk-kontserdite mänedžer momendid, kuidas tõepoolest see rahvas tuleb kohale ja lahkub sealt ilma igasuguste ektsesside, et niimoodi rahulikult ja kenasti ja, ja probleemivabalt. Ja, ja et, et ma arvan küll, et mina ei muudaks midagi, aga eks ma olen ka juba ikka eakamat sorti naisterahvas. Ehk siis meil on põhjust tunda rõõmu ja uhkust selle üle, mis meil on ja mitte nii palju nuriseda. Mina isiklikult olen küll väga uhke selle kõige üle, mis meil siin on ja, ja ma veel kord ütlen, et ega sisseprotokolli ole koljat etiketti ei olegi, et maailm muutub meie koos sellega, kui miski enam ei ole kaasaegne, heas mõttes ja vajab muutmist, muudame ära. Aga mulle tundub, et selle protokolli ja etiketimaailmaga kindlasti kohe etiketimaailmaga on niimoodi, et kuidas see oli, et ajalugu kordub spiraali mööda ja ja nii edasi, et mõned asjad, mida me kõrvale jätame, siis mingi aja pärast tuleb see tagasi, aga päris kindlasti koha. Tahaksin, et selle päeva juurde jääks kindlasti see, et me kuulame suurima tähelepanuga presidendi kõnet sest ajalooliselt on olnud erinev sugugi mitte alati, riigivanem ei pidanud seda kõnet ja kõike seda ja ja, ja see seevastuvõtu kontserdijärgne osa ei ole ju kõige tähtsam, et see presidendi kõne ja see kultuuriline sõnum, mis sealt tuleb, on selline. Kuidas nüüd siis öeldakse, et helisema panev Küsiks võib-olla lõpetuseks veel seda, et kui inimesed nüüd tahaksid ennast veelgi sügavamalt kurssi viia selle nii etiketi protokolli kui ka võib-olla selliste väga heade kommetega, kas on kuskil mingeid materjale, kus nad saavad ennast harida või tuleb ikkagi helistada teile? Minule võib alati helistada, ma olen seda alati öelnud, et vähemasti üks koht on, kus saab selleteemalist tasuta konsultatsiooni. Aga mida ma tahaksin öelda, et meil, nagu ma juba enne vihjamisi ütlesin, et meil on erinevad üritused, erinev pererahvas ja meil ei ole ühte etiketti. Ja mis kehtib kõikidel üritustel ja sellepärast tasub alati helistada selle ürituse korraldajale. Ja praegu on aeg, kui me räägime Eesti vabariigi aastapäevast, siis kõige õigem koht on saada informatsiooni Eesti vabariigi presidendi kantselei, istud sellepärast seal kutse peal on kõik need telefoninumbrid ja nii edasi. Ülimalt head professionaalid töötavad Eesti vabariigi välisminister teeriumis. Protokolliosakond on väga-väga asjatundlik, nii et alati helistage sellele, kes teid peole kutsub, tema teab kõiki neid nüansse internetis. Surfamine annab kindlasti kõikvõimalikku informatsiooni, aga see ei puuduta võib-olla alati seda üritustest. Igal pererahval lähtuvalt oma sündmusest on õigusisese kõik kujundada ja tema oskab vastata nendele küsimustele või tema abilised. Ja kui keegi helistab mulle, siis mina alati ka viisakalt palun kutse ette lugeda. Ja vahest öeldakse, et kas see on oluline, et ette kell seitse õhtul võib olla väga erinev see, mida te kannate märkial pidulik ja, ja, ja kas üritusena ametlik või mitteametlik, siis on konservatiivsem puu. Ühesõnaga lähtuvalt sellest, et see asi tahab seletamist saada, kahe minutiga ma vastata ei saa, telefonis aga peaaegu et loengu pean hea meelega ära. Aga kirjandust on samamoodi olemas. Ma ei ole küll enam poelettidel näinud selliseid, et raamatuid, aga raamatukogus on täiesti olemas ja ma langetan pilgu. Viimane raamat ilmus 10 aastat tagasi, ma arvasin, et kuna tiraaž on piisav, siis annab seda pikalt müüa, aga tegelik põhjus on see, miks oma hea kolleegi Mati Lukas. Ega me ei ole seda asja rohkem ette võtnud, sest asi muutub nii kiiresti, et et tõesti parim soovitus on see, et helistage alati pererahvale ja kui neil on tegemist selliste suurte üritustega, siis presidendi kantseleil on väga tugev protokolliosakond. Välisministeeriumis saab abi, riigikogus saab abi peaministri juurest ka. Väga head soovitused, aga mulle tundus selle jutu peale, et üldiselt aitab ka elementaarne viisakus ja terve mõistus. Vaat, see on nüüd väga hea kokkuvõte, et härra Peeter, suur tänu selle eest, muidu ma oleksin tahtnudki nii-öelda, et head kombed ja kasvatus on kõige alus, ehk et kui ma lähen külla, siis kõik, mida pererahvas palub, see ongi see, mida külaline peaks täitma. Kui mul on midagi arusaamatu, siis küsija suu pihta ei lööda. Ma ütlen alati, et kui te olete esimest korda seltskonnas, siis võib vaikselt vaadata, mida peremees ja perenaine teevad või vanemad külalised ja tegelikult on see nii üle kogu maailma. Sellega te näitajate austust ja lugupidamist üles. Tavaliselt on niimoodi, et hästi kasvatatud inimesed ongi väga vaiksed, märkamatud ja vahetevahel selline ütleme, kohmetus, oskamatus väljendubki natukene valjuhäälsemalt käit. Ma ikka ütlen, et kui restorani tulevad noored inimesed ja siis esimene lause on see, et kas siin täna mõni teenindaja ka on siis ärge olge nende peale kurjad, võib-olla see nende esimene restoraniskäik ja et te näete, et need on väga toredad inimesed, aga nad oma kohmetust varjavad selle taha. Aga ehk kui me nüüd ise midagi korraldame, siis me ei tohi kunagi ära unustada, et me vastutame kõikide oma külaliste ees. Ja, ja need soovid, mis meil on, need on kindlasti õigustada mõttetud soovid, aga netis tuleb kas kutsele, kutsega kaasnevale kaardile kirja panna. Ja külalistel on viisakas seda kõike jälgida. Aga kui me ei ole osavad kirjutajad, ka mõni küsimus õhus olla, sellepärast ongi see hea. Hea väike soovitus, et, et see telefoninumber meiliaadress, kus saab küsida ja muuseas Oskar Lutsu surema atest teostes on, mäletate Tootsi pulma puhul ka, kui mu mälu mind ei peta, punases kleidis linna tädi, kes kõike korraldas ja kõike istuma pani ja loodetavasti aitas biolaitmatule kulgemisele kaasa. Selge suur tänu, suur tänu selle jutu ja nende soovituste ja nõuannete eest. Estonian Business School'i õppejõud Tiina Tšatšova. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Elga Maarja Vaino ja sellega meie vabariigi aastapäeva saade lõpeb. Soovime kõigile head vabariigi aastapäeva. Aga pärast vabariigi aastapäev algab peagi ka kevad ja sellepärast sai tänase saate lõpulooks valitud Raimond Valgre on kevad tulnud taas Modern Foxi esituses kuulmiseni. Ei, no on kevad tulnud nii rõõmsa näo nüüd saada.