Vasar vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere. Ja meil on täna saatekülaline, kelleks on näitleja Maria Avdjuško. Tere. Enne kui me jõuame põhiteemani, milleks on juubelit tähistamine, selle mõttekus või mõttetus, vaatame, mida on kultuuriajakirjandusel muidu Kuda ja Maarja longisin juba sõrmed sirbi lehekülgede vahel, et soovitatavaid artikleid üles leida, nii et maarjamis sul seal on. Soovitatavat artiklit nimestikus ma kõiki ei maini, jätan osa sulle ka aga päris huvitav lugemine oli kohe siin avalugu arvamuslugu Merle Karro, Kalberg kavandatav Tallinna linnaruum vastab nõuetele, kuid on igav ja ühetaoline. Ja mulle läks korda see tema arvamused. Just nimelt see aspekt, mida ta rõhutab, et väga sageli kui midagi planeeritakse, siis esiteks on see äravahetamiseni ühesugune, nii et sul ei ole suured bürood pakuvad väga sarnaseid lahendusi igale poole, nii et pole mingit vahet, kas mingisugunegi projekt pannakse püsti Barcelonas või Tartus, et kõik on nii ühenäoline. Ja teiseks tihtipeale ei arvestata siis seda konkreetset keskkonda, kuhu seda asja ehitatakse. Et mind on ka vahel üllatunud näiteks ka ennekõike Tallinna linnaruumis ringi käies, kuidas on Ühe maja kõrval ehitatud teine maja, mis absoluutselt üheski aspektis ei vasta nagu sellele kontekstile, millest see on ehitatud, et see on niisugune huvitav linnaplaneerimise oskus, ma ütleksin nii, et see, see artikkel oli põnev. Väga huvitavad lood on kirjanduse lehekülgedel nagu tavaliselt ja nendest ma siis võib-olla lihtsalt eraldi esile tõstane Paul-Eerik Rummo artikli või õieti sellise kokkuvõtte tema sõnavõtust, mille ta sai siis Jaan Krossi kirjandusauhinda vastuvõttes. Ja juhin tähelepanuga lõpuloole, mis on Jüri Kolk monument tundmatule õpetajale, kus tegelikult tänase saate teemaga seonduvalt ma just tooksin esile ühe tema lause, mis mind ärritas. Ja see on nimelt ettepanek, et me ei pruugiks teha monumente konkreetsetele isikutele ega üldse millelegi tähenduslikule, vaid ta ütleb, et võiks teha võimalikult tähendus priisambad, paneme mõne 1000 eurost püsti ümmarguse posti, mille jalamil on kiri muutuva ja areneva Eesti nimel või õige asja eest. Lihtsalt minu isiklik arvamus on midagi nii rumalat tükk aega lugenud, nii, aga Peeter, mis sulle silma jäi? Õige asja õigele asjale võiks küll monumendi panna, iseasi, mis see õige asi on. Sirp on tõesti väga huvitav. Mulle hakkas silma Tõnu Õnnepalu pikk arvustus Henry Kissinger i raamatule maailmakord, see on tõesti Õnnepalu vääriline tekst ilusast, see huvitaval teemal sellega haakub, tegelikult on siin üldse rahvusvahelisest õigusest ju päris palju juttu. Sellega haakub Jürisaare arvustust Lauri Mälksoo raamatule Venemaa käsitlused rahvusvahelisest õigusest. Ja siin on ka Valle-Sten Maiste intervjuu Mälk sooga, mis on ka väga huvitav, mis räägib rahvusvahelisest õigusest ja sellest, mis meie ümber praegu toimub. Ja väga lõbus ja omapärane lugemine on ka Mart Niineste avalik kiri Eesti laulule, mille algust ma pean kohe tsiteerima. Kallis eesti laul, ma ei tunne sind enam ära, ei oska sinuga rääkida, ei mõista, kuhu ja miks sa pürgid. Selline tekst väga, väga lõbus lugemine. Aga ma näen, maarjasul on ka õpetajate lähtsal ees. Ja õpetajate lehe lõpulugu jäi mulle silma, et ta on selles mõttes täitsa nagu täpselt vastupidine selle sirbi, sirbi lõppu lool, et siin on pikk artikkel Eesti riigi vormijast Peter põllust esimesest Eesti vabariigi haridusministrist ja Peeter Põllu panusest, siis Eesti haridusse süsteemi ülesehitamisele. Et ta on siis täpselt see näide, vastupidiselt sellest, et kellele tegelikult võiks nagu ikkagi tähelepanu osutada, just nagu isiklikult, mitte kui mingile anonüümsele õigele asjale. Tegelikult haakub ka meie tänase teemaga, mille juurde me kohe jõuamegi. Vasar. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline Maria Avdjuško ja nagu enne juba tõotatud, räägime täna juubelit tähistamisest. Ja see on üks selline teema, mida Maria, sina mainisid Neljateistkümnenda veebruari b saates ja ütles juubelit tähistama, ei kipu kuidagi nagu kaduma või sellele ei pöörata vääriliselt tähelepanu, samal ajal ma olen kuulnud ka täpselt vastupidiseid seisukohti, kus öeldakse, et juubeli tähistamine on miski, millega tegelevad need, kellel muid saavutusi ette pole näidata. No ma ei tea, minu meelest on see minu minupoolne, see mõte on küll see, et juubeleid võiks tähistada, et noh, see juubelite tähistamine on muutunud mingis mõttes meie tänapäevaelus nagu reliktiks või sest seda seostatakse kuidagi nõukaajaga. Ja, ja ma tahan tegelikult öelda, et ma kuidagi imetlen seda aega, mis on möödas ja ei taha seda tagasi. Aga ma tean, et juubilari-le endale ka pannakse väga suur koormus, et tegelikult tänapäeval ei ole sellist asja, et sinu juurde tullakse ja küsitakse, et, et äkki me teeme sulle juubel vaid sa oled alati see, kes peab ütlema, et jah, et ma nüüd seda juubelit tahan, mida paljud tagasihoidlikumad inimesed teha ei taha ja lisaks sellega veel sellele veel lisanduvad igasugused finantsilised, sellised väljaminekud, mis on suht suured, nii et juubelit ei ole kerge tähistada ja puudub ka selline mingisugune regulatsioon või süsteem, et kuidas seda teha. No vot, et, et see on imelik, et vähe sellest, et me ei tähista neid juubeleid, nende inimeste juubelit, kes on olulised ja on meie ümber, et ega me nende lahkunud juubeleid ka enam meeles ei pea, et siin on ju palju näiteid Tuglase juubelit, eelmine aasta ei, ei märganud, vast vast paljud on ju samas millegipärast mina tean, et see aastat tähistatakse USA-s üsna laialdaselt folkneri 100 kahekümnendat juubelit minuni, kui siiski väga kaugele inimesele, sellest on see jõudnud. Maarja, jah, sa mainisid ise ka, et meil on ju praegu tegelikult käimas Oskar Lutsu juubeliaasta ja tõsi on see, et ega ma seda muidu ei teakski, kui sa ei oleks seda öelnud. Jah, see juubelit tähistamine on tõesti kuidagi, võib-olla inimesed seostavad seda Nõukogude ajaga, aga teistpidi mulle tundub, et see traditsioon on meil ikkagi juba sõjaeelsest Eesti Vabariigist pärit, et see oli tol ajal ju väga tugev, väga tugev ja just Kaiaatri ringkond ja ka vägagi sageli just k elusate inimeste nagu selline tunnustamine, et mitte ainult lahkunute, aga sealjuures ka muidugi nende meie hulgast lahkunute mälestamine siis noh, meil on ju, eks ole olemas täitsa legendid Tammsaare juubelist, kus ta isa kohale ei ilmu ja just sellised märgid on ju olemas siiamaani, mis on, justkui elus on ju ja, ja noh, selline just nimelt näitlejate hulgas Peneffissi või see tuluõhtu selline nähtus oli ju Eesti vabariigi ajal väga levinud. Aga ma arvan, et asi ei olegi mitte niivõrd kui nõukogude ajaga seotud, vaid ka mõtlema hakata, et noh, nii-öelda õhtumaal on see juubeli tähistamine tulnud tegelikult ju kirikust, et keskajal algatas kirik sellise asja nagu juubeliaasta. Küüniliselt vaadates võib vaadata kui katset meelitada rohkem palverändureid Rooma, kes siis seal kõvasti raha kulutasid ja annetasid. Aga, aga see oli igatahes üks selline väga selgelt niimoodi aja kulgu märkiv aega nii-öelda korrastav nähtus ja äkki lihtsalt tänapäeva ühiskond, mis on niivõrd keskendunud elule ja noorusele, ei taha seda, kuna juubel on ju selline Memento mori tuletab meile meelde, et väga palju aega on läinud ja järjest vähem ootab meid ees. No minu meelest me nagu siin vaatame kuidagi tänases Eesti vabariigis vastu sellele sellisele laialdasemalt probleemile kas meil üldse on autoriteet, kas meil on neid autoriteet vaja, et me elame tõesti sellises väga demokraatlikus ühiskonnas, kus noh, kunagi nagu olen selle peale mõelnud, et noh isegi see presidendi institutsioon on meie jaoks siiski nagu kuskilt otsas võõras, et me oleme kõik omavahel nagu sugulased. Et noh, meil kõigil on tuttavaid, kes olid enne seda, kui need Riigikogusse valiti, täiesti normaalsed inimesed ja siis hakkasid korraga tähtsaks, et noh, et, et seesama asi, et president tuleb ruumi ja me kõik tõuseme püsti, see meie jaoks ikkagi nagu kuidagi imelik või, või see on niisugune mingisugune bütsanslik, niisugune teistsugune maailm, mis ei ole nagu vertikaalne nagu meil, vaid on just nimelt see horisontaalne võimukoridor. Ja, ja, ja sellepärast võib-olla ongi nagu kurb tunnistada, et ega, ega meil puuduvad ka enda kultuuriruumis nagu autoriteedid eriti elavate hulgas, et kedagi eriti imetleti hinnata, et noh, kuskil on alati paremad ja targemad kui siin meie Märjamarjamaal. Jaan Kross on kunagi ühes kõnes ja väga ilusti öelnud, et eestlased on valmis alati kahe käega tunnustama kõike, mis on justkui anonüümne ja massiline, näiteks laulupidu või näiteks vabadussõda või, või näiteks mingisugunegi kasvõi laulev revolutsioon. Aga niipea, kui see läheb isikute peale, on need isikud tambitakse tavaliselt maatasa või, või öeldakse, et noh, neil on ikkagi liiga palju vigu ja ega nad seda üksi ei teinud ja ühesõnaga tõesti taandub kohe sellele, et, et me kuidagi nagu ei ole nõus ütlema, et, et me võtamegi selle ühe inimese sümboliseerima kas kogu seda nähtust või siis, et me tunnistame, Ta võib-olla tegi natuke rohkem kui keegi teine, selle puhul, et et võib-olla see tuleb tõesti sellest, et meil ei ole ju kunagi olnudki sellist noh, ütleme sellesse Lääne-Euroopa vanas Euroopas just nimelt sihukest klassiühiskonda, kus sa, need vanad rikkad suguvõsad ja, ja kus on juba kuidagi ette kellelegi elud juba määratud, sest et on teada, et alati on nii elatud selles suguvõsas või midagi sellist Ja aga kuidas juubeli tähistamist häirib selles mõttes, et ka siis, kui autoriteeti pole, ikka on ju tore sugulaste koos viina visata ja ja sülti süüa näiteks. Ja selles mõttes peaks juubel olema just igati okei, et see ei ole ju mingi saavutus lihtsalt elada, sa ei pea mitte midagi tegema. Ega ei olegi, ei olegi, pole sellele, et natuke pärast raha olema, et seda teha, onju, aga selles mõttes mina mõtlen küll, et et Eesti riik või see meie nii-öelda ka see, need ajalehed, mida te täna siin sirvisite, nad võiksid nagu rohkem sellel teemal nagu mõelda ja inimestele seda meelde tuletada ka suured väljaanded, et vot see on selline aasta, et kui me ise seda ei väärtusta, noh, kes seda siis veel teeb, eks ole, mina oleks väga õnnelik, kui kõikide majade küljes ripuks mingisugused tahvlid inimestest, kes on seal kunagi elanud ja kes on olulised olnud. Ma käisin hiljuti Tartus oma vanas kodus, minu kasuisa on Evald Hermaküla. Ma iseenesest arvan, et selle maja küljes võiks olla väike tahvlikenel, ta on selles majas elanud Tartu annelinnas. Aga iseenesest, Tartus on veel asjad suhteliselt hästi, Tartus on neid silte ikka palju rohkem kui Tallinnas. Teiste Tallinna linnaruum on niivõrd anonüümne. Ma ei, ma ei saa aru, nagu oleks tegu mingisuguse teadliku ajaloo eitamisega. Jah jah, no see juubelit, muide üks asi, mis minu meelest on huvitav ja võib-olla natukene teistmoodi, Eesti ikkagi see juubelit traditsioon on see, et meie ju juubeli tähistamise all peame ikkagi silmas just nimelt sünnipäeva. Jah, aga näiteks möödunud aastal oli ju suur seitspiri juubeliaasta, aga selle lähtepunkt oli ju Seksperi surma-aasta ja üleüldse olen tähele pannud, et paljudes kohtades tegelikult tähistatakse juubeleid või tähistatakse neid surma aastaid palju nagu suurema joonega või palju rohkem kui sünnipäevi. Et see sünnipäeva oluliseks pidamine või sellest lähtumine tundub olevat pigem just meile omane. Aga kas sexpyriga lihtsalt ei ole see, et jätkuvalt vaieldakse selle üle, millal ta ikka sündisid? Loose kuupäevani oli saladuseks, kas neid oli korraga mitu seal tee Tolstoi puhul ja paljude teiste puhul ma olen tähele, et see ongi ikkagi noh, teistsugune traditsioon või teistsugune mõte, et et mõnes mõttes on ju tõsi, et ennem seda see noh enne seda kogu aeg noh, elu aga meie hiljem elamegi selles selle inimese järgses maailmas ja me saame võib-olla tähistada siis ainult seda, seda maailma. No see tähistab lõpetatud ja mulle tundub, et te ei hakkavast sel teemal pikemalt rääkima, aga mulle tundub, et üks osa sellest Pätsi monumendi ümber käivast diskussioonist keerleb ka selle ümber, mida siis märkida kas tema tegevuse kõige hiilgavamaid hetki või seda, kuidas see kõik lõppes ja noh, ilmselt ongi vaidluse koht ja rohkem midagi. Mingi suur lõhe, eks ole, et noh, minu ema põlvkond, kes on elanud pärast sõda sündinud ja sõjaaja lõikamine, on maailma sündinud. Et tema jaoks on olnud päts ikkagi väga oluline inimene, ta on kogu seda nõukogude aega, on, ta on ta kandnud endast pätsi legendi, et tema jaoks on see hoopis midagi muud. Pätsi juubelit tuleks tähistada kindlasti. Aga seal ongi just nende juubelite puhul, et üks mõte on, ongi ju ka see, et me lihtsalt tunnistame mingisugustki ajalist järjepidevust ja just nimelt tunnistamegi seda, et et selles ajas on mingisugusedki pidepunktid. Mõnes mõttes ju need inimesed ei kehastaja kunagi ainult neid konkreetseid inimesi, vaid nad kehastavad kingid pidepunkt, et et mulle pigem tundub, et miks ma nüüd oli nii julm Jüri Kolgi vastu ja ütlesin, et tema mõte teha nagu selline väga anonüümne sammas, et või midagi sellist. Et see on samamoodi, et Sa teed nagu selle mitte millelegi, et, et see ei ole tegelikult see pidepunkt, et, et täpselt samamoodi nagu võib-olla sünnipäeval aastasse mingi pidepunkt, mille järgi sa siis nagu ikkagi tähistad enda ilmumist siia maailma. Et see tähendab siiski midagi, et samamoodi Need inimesed või need ajahetked tähistavad mingit punktid, mida mööda me liigume ja, ja millele me nii või teisiti toetume selles mõttes, et me ei ole ju mitte millestki tekkinud omakorda. Ja, ja, ja seetõttu ma ei arva ka, et see oleks mingisugunegi minevikus elamine, vaid see on lihtsalt noh, see ongi vahelduseks ka kellegi teise peale mõtlemine, kui mõtlemine ainult iseenda peale praeguses hetkes, et see niisugune kaasaegne maailm ka tõesti ju soosib pigem sellist nagu egotsentrilised mõtlemist, et aga minu meelest juubel on just midagi, mis natukeseks koondab tähelepanu või kellelegi teisele. Ja, ja ma ei tea, kas Olav Osolini või kellel oli see suhteliselt vaimukas idee, vaata nagu sa tõid välja, siin oli teistsugune idee, aga aga et teha siis siis ausammas leivapätsile, mis oleks ühtlasi, eks ole, nagu ka siis Konstantin Pätsi ja Savisaare Ahus hambad veel kellelegi sihukesi nalju või noh, eestlased on selles mõttes vaimukas rahvas, et leiavad alati selle Nalja kohe ülesse. Aga, aga ma olen suga absoluutselt nõus selles mõttes, et see ongi täpselt seesama see väärtustamise küsimus või et kui me, kui me ise seda ei väärtusta, ei tee seda mitte keegi peale meie, et, et see on oluline, ma arvan, kaasa meie mälu, meie kultuuriruum, meie ajalugu on oluline. Et see võiks olla natukene kuidagi rikkamalt nagu meeles peetud. Mulle väga meeldis üks mõte, mille sa selles samas tsiteeritud Neljateistkümnenda veebruari kopis ütlesid, see oli küll hoopis teises kontekstis, sa rääkisid Draamateatris seal sa ütlesid, et igasugused moed võivad tulla ja minna ja kui tänapäeval on avangard tõesti muutunud peavooluks, siis on oluline hoida kinni traditsioonidest ja seda võib-olla ka nii-öelda moest minemise hinnaga. Minu meelest haakub see ka sellesama juubelijutuga, et võib-olla mingeid asju tulebki ka nendel aegadel, kui need moes ei ole nii-öelda hambaid kiristades teha, sest et nagu sa ütlesid, kui ise ei tee, siis kes veel teeb? Võib-olla ma olen ka selles eas, et mingisugune teatud konservatiivsus on minu jaoks tänasel päeval aktuaalne, aga aga ma, ma leian küll, et kuidagi see maailmapilt on muutunud, et et ühel hetkel oli kõik, mis oli avangartne ja no ja ja see oli kõik nagunii uus ja huvitav ja Draamateater oli sihuke tolmunud punases ametis, et noh see on tore, et on jäänud selliseks, nagu ta oli ja noh, ta ei püüagi saada millekski muuks, et las ta olla, las needsamad inimesed seal olla, kes teevad seda tööd tõesti, nagu see ongi nagu selline teatrile elatud elu või kui ma sellest juubelist rääkisin, siis need on, need on tegelikult inimesed, kes on kogu oma elu nagu sellele pühendanud ja see väärib tegelikult tõesti tähistamist ja väga liigutav olla nendega koos eriti noh, tegelikult selline juubeli tähistamine on alati olnud väga südantsoojendav üritus. Et tõesti, nagu sa ka ütlesid, et me mõtleme teiste peale ja me mõtleme ka enda peale, sest täpselt samamoodi mööduvad meie aastad, eks ole, koos nende inimestega Aga miks siis ikkagi on nii, et seesama võib vist öelda õnnetu Oskar Lutsu juubeliaastani märkamatult möödub ja, ja möödunud aastal Gailiti ja Tuglase juubeliaastad möödusid ka suhtelise vaikuse tähe all. Miks on siis nii? No mulle tundub, et seal on nagu hästi palju erinevaid komponente muidugi, aga et kui võtta kõige sellisem noh, lihtsam, et tegelikult suur probleem on selles, et et puudubki nagu mingisugunegi ettekujutus, et mida siis peaks tegema tõenäoliselt kuskil vähemalt väiksemas seltskonnas seda kuidagi tähistatakse, et kas toimub mingi kõneõhtu või. Aga et kuidas seda muuta, siis selliseks üleriigiliseks kuidagi kõigilisega kohale jõuaks. Et siin on nagu suur mõtlemise koht, sellepärast et konkureerivaid üritusi on justkui ka nii palju ja see tähendab, et sinna taha peaks tulema ju üsna palju inimesi, kes jaksavad sellele oma energiat pühendada ja sinna peab tulema ka raha mingisugunegi taga taha. Ja, ja loomulikult peab ütleme siis selline avalik meelestatus olema vastuvõtlik, et just nimelt suured lehed ütlevad, et loomulikult me teeme juubelilood lehtedesse ja need kajastame neid sündmusi ja me et see on nagu mingisugunegi missiooni tundelisus on seal taga. Ja muidugi, eks see formaat on ka selline, et alati kujutatakse ka, et ühe klassiku juubeli tähistamine on midagi surmigavat, eks ole, et, et noh et seal on ka nagu juba sellised tohutud eelarvamused, käivad sellega koos. Kuigi Oskar Lutsu puhul kujutaks küll ette, et seal ikka võiks nalja saada No absoluutselt ja, ja noh, mina ei tea, vaata ega seda kultuuriministeeriumit väga paljudeks asjadeks vaja ei ole, kultuur tegelik tegelikult reguleerib ennast väga ise. Et noh, võib-olla see juubelit tähistamine võiks olla näiteks üks asi, millega kultuuriministeerium võiks ka tegeleda, et miks mitte jah, ei, see on tõsi, sest et vanasti oli ju tõesti niimoodi, et loodi juubeliaasta komisjonid ja see ongi õige. Ja seal olid ju sageli sellised hästi väärikad ühiskonna esindajad. Komisjonide esimeheks määrati ju kas mingisugused suurtöösturid või või kab mingit kultuuriala tähtsat esindajat. Miks mitte valida ka näiteks meie tänapäeva ärimeeste hulgast on ju kes kindlasti kindlasti ja väga suure naudinguga võtaksid endale selle missiooni, ma arvan, et see olegi niuke, noh see on kurb sellisel juhul, kui see jääbki nihukese ühe ühe inimeseni selliseks nagu missiooniks ta üksi seda veab ja teeb ja tõestab, et see võiks olla ja jookseb peaga vastu seina, et sisse on kurb ja traagiline ja siis tõesti tundub, et seda ei ole kellelegi vaja, onju noh. Ja minu meelest võiks seda tegelikult tehagi vastukaaluks sellele, mida räägivad tegelikult kõik kirjandusõpetajad, et noh, lapsed ei loe ja lapsed ei tea, on ju, et noh, mul endal on olnud näide, et ma olin Tartus ühe kooli kooli vilistlaste ka kohtumas ja küsisin ka nende käest, et kas te teate, kes on Mati Unt ja ja väga paljud käed tõusid laste hulgas, kes ei olnud Mati Undi nime mitte kunagi kuulnud, et noh, et neid samu fakte ju on absoluutselt igal sammul on kuulda, et just vastukaaluks selleni võiks, võiks nagu seda teha. Aga tegelikult see siis seega ongi mingi üldisem selline kultuuripoliitika küsimus, et kui me ei tea Oskar Lutsu juubeliaastast suurt midagi, osaliselt tuleb see kindlasti ka sellest. Oskar Lutsu ei käsitleta tänapäeva koolihariduses nii palju, kui võib-olla peaks, aga samal ajal ma arvan, et kindlasti ei peaks nagu ootamatult kool kõik probleemid lahendab. Seda, ma ei arva, jah, nojah, ega see probleem tegelikult ei olegi ainult kirjanikega vat ongi laiem, et see ongi see just nimelt see laiem kultuurimälu teadvustamine ja ja mõneti ka teadvustamine see missioonitunne, et et just nende juba meie hulgast lahkunud kõikvõimalike siis klassikute, iga ala, mitte siis ainult kirjanduse, vaid ka kõik teater, film, kunst sinna juurde, et et et me tuletamegi, meil ongi põhjus võtta kätte ja neid meelde tuletada ja rääkida siis üle, mis on, sest et väga paljuski ju mälu ja mäletamine tähendab kordamist lihtsalt, et kui pidevalt ei korda, siis lähebki meelest ära, et kordamine on tarkuse ema, nagu nagu me teame, vaata, kui sa kasvõi liigud seal Estonia teatri ümbruses, et nemad on teinud endale selliste jalajälgede, selle noh, väikesed, sellised mälestusmärgid, natuke selle ameerika jälgede sarnane, onju, aga, aga tegelikult sa vaatad neid nimesid, sa näed neid. Sa küsid endalt, kes on rahel Olbri. Võib-olla keegi teeb Vikipeedia lahti ja saab teada. Ka siin on võib-olla küsimus sellises kultuuris, just mind on alati Saksamaal hämmastanud see, kuidas ka kolkakülades on pandud tänavatele mingisuguste sealt võrsunud rohkem või sagedamini vähem tuntud jutumärkides suurkujude nimed. Ma olen vahel ka kuskil käies mingeid kummalisi inimesi nimega tänavat nähes googeldan saanud teada, et tegu oligi mingisuguse 22. järgu luuletaja, aga kes on sealt külast pärit Eestis, meil ei ole ju kombeks, meie kohanimeseadus ju ka sätestab väga täpselt, millal tohib isiku nime järgi tänava nime panna ja neid juhte on hästi vähe. Et meil näiteks ei ole sellist massilist isikunimeliste tänavate moodi, nagu, nagu näiteks sakslastel on, aga, aga see on ka selline mäletamis kultuuri küsimus. Mulle tundubki, et tegelikult kogu see juubelite ja monumentide teema tihtipeale kujutab seda kujutatakse ette hästi, noh kuidas öelda siis kivistunud moel, et monument on alati selline hästi kandiline, selline sünge näoga vanamees ja juubel tähendabki siis ka midagi sellist, et et see on inimestele midagi piinarikaste tolmune ruum, aktus igavad küll, jah, jah. Et võib-olla see niisugune kompleks tuleb siis sellest, et, et kuidagi peaks aru saama, et, et see juubeli tähistamine ei ole tegelikult selline kurb tagasivaade päeviku, vaid vastupidi, ta on nagu selline rõõmus oma kultuuri üle nagu uhke olemine või selle nagu noh, tänapäeva kaasavõtmine või vaata, et miks need inimesed siis on jäänud meile oluliseks, nad on ju midagi väga erilist teinud, nad on toonud meie maailma midagi, mida seal varem ei ole olnud. Jällegi mõeldes juubeliaastate ajaloo peale, siis kui oli mis aasta see oligi, igatahes üks juubeliaasta roomas, kui Porciate olid Roomas võimul, siis paavst Aleksandri poeg vist ise osales härjavõitlusel, mis peeti Peetri väljakul. Ja noh, et ikka juubel oli ikka võimas üritus, seda ei kujuta nagu eriti üldse tänapäeval sellises kiriku kontekstis ette, et seal ikka toimus päevi kestev orgia, kus rahvale jagati veini, leiba. Kas meil saab olla midagi selle vastu? Jäävist juubeli üks tähendusi on ka ju festival või, või mingi selline üleüldisem pidust hea ja et selles mõttes mulle ka tundub, et et selle võiks sellel lihtsalt lähenedagi niimoodi, et ka monument, ta võib olla väga linnaruumi midagi väga palju juurde lisab, et ta ei ole mitte ainult see mälestuse mälu hoidmise koht, vaid ta ongi linnaruumi rõõmsamaks tegemise. Absoluutselt, ja kui palju head meelt oleks veel skulptorite kest, saaks rakendada oma andeid, eks ole ka oma nime jäädvustada täpselt. Nüüd aga kuulame vahepeal muusikat. Valisin tänasesse saatesse Leonard Goenilt ühe loo, mille nimi on siis ehk siis leping tema viimaseks jäänud albumilt Kivoondituaarker ja ma valisin selle loo sellepärast et siin on ka juttu juubelist, aga kui ma selle laulu sõnuga internetist lugesin, leidsin isegi ühe ameerika muusika, kriitiku, essee, mis oli inspireeritud sellest loost, siis ma sain aru, et see räägib väga paljudest asjadest ja noh, nii-öelda juubel võib mingi tähistamine on üks neist ainult. Aga eks siis igaüks saab ise kuulata ja mõelda, mida see selline natuke harras lugu talle tähendab. Sealsel näoga tuli randossa oli äärt koos Ableidžibi onu vannovas sulija. SRS keelustada Sännas nikkuja teel. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline Maria Avdjuško. Räägime juubelit tähistamisest ja kuulasime vahepeale Leonard Goeni lugu tema viimaseks jäänud albumilt jubootite orker, mis ilmus möödunud aasta lõpul. Oleme nüüd rääkinud juubelitest kui igasugustest muudest sellistest aiastruktureerimise võimalustest, ehk siis ka auhinnad käivad siia alla. Ja tänases Sirbiski on üles loetletud Kultuurkapitali teatriauhindade nominendid. 12. märtsil tuleb suur üritus, kui antakse nordea kontserdimajas välja teleauhinnad. Kas need asjad siis nagu tänapäeva maailmas? Noh, nad saavad ju rohkem tähelepanu, kui juubelid. Mulle tundub, kas need siis nagu asendavad sellist juubelit tähistamist, mis kipub kuidagi unarusse jääma. Mis teie arvate? Noh, neid teatriauhindu tuleb iga aasta ja päris paljud saavad neid ja, ja see on väga tore, et, et on komisjonid, kes valivad välja nii parimad näitlejannad kui, kui parimat valgusrežiid. Et võib-olla on jälle küsimus kuidagi üks samm edasi, et kui palju see jõuab mingisuguse, tavalise teatrivaataja niisugusesse maailmapilti, et see on nüüd just see, mida ma nüüd täna vaatan, et et seda nagu. Ma olen märganud, et välismaal tehakse hästi edukalt, et pannakse plakatitel alati nagu, kes on vähemalt midagi võitnud, et siis seda alati toonitame ja kasutame seda nagu oma etenduse nagu reklaamimiseks positiivselt ära. Et noh, mis puutub sellesse telepreemiatesse noh, siin siin minu jaoks on nagu siuksed tohutud käärid millegipärast sees. Et noh, ma olen ise mänginud päris paljudes teleseriaalides ja ma tean, kuidas neid tehakse, neid tehakse väga väikese eelarvega, neid tehakse väga kiirustades. Hea küll, kui mõni näitleja tõesti suudab selles selles virvarris nagu teha, nagu hea rollisoorituse on, on see nagu okei, mul ei ole mitte midagi selle vastu, aga põhimõtteliselt oleks esimese asjana nagu oleks aja nagu tõsta võib-olla kogu selle asja kvaliteeti pisut on ju. Võib-olla viib üks asi teiseni, võib-olla ma eksin, võib-olla me anname välja preemiaid ja järgmine aasta juba kõik pingutavad selle nimel rohkem, et saada seda preemiat ja teevad tunduvalt paremaid produktsioon, aga noh, paraku on nagu, noh, kui sa keerad selle ETV või ükskõik, ma ei nimeta ETV nimed on ükskõik missuguse kanali peale lähed eestikeelset sarja, siis noh, ta on ikka palju halvem kui mingi inglise sari või mis iganes, välismaa sari selle pildi ja nii-öelda selle produktsioonikvaliteedi pärast. Et noh, midagi pole teha. Hoopis teine teema on jälle, eks ole, saatejuhid ja ja need inimesed, kes kannavad ühte sõnumit, eks ole, ja viivad seda rahvani, et, et see on väga-väga positiivne nähtus iseeneses. Nii et selles mõttes juubeli tähistamine ikka ausam värk, sest nagu enne öeldud, selleks ei pea mitte midagi tegema peale peale elamise. Ütleme nii, et need juubelid, mis on olulised võib-olla natukene kui lihtsalt nagu sugulased kogunevad laua ümber, et et seal ikkagi vist on taga see, see inimene on oma elu elanud mingisuguse asja nimel, kas siis selle teaduse kunsti teatri nimel, et see on just nimelt selline pühendumus. Et see on see, mida nagu oluliseks võiks pidada. Jah, siin selles Peeter Põllu artiklis on ka ilusti öeldud, et Ta põld armastas oma kirjades rõhutada, et ta elab vastutusrikkal ajal mis sunnib Eestit teenima põledes kahest otsast ja et see tuuakse kohe näide, kuidas ta valmistus sõitma Tartust Tallinna ja palus endale rongis panna valmis tema tavalise harjumuspärase kupee ja teekannu, et ta kavatseb öö läbi dokumente läbi vaadata, et tõepoolest on niisugune tohutult pühendunud millegi ülesehitamine ja, ja ma usun, et, et need inimesed on ära väärintisele selle tunnustamise. Ja muidugi tõesti mitte. Et tunnustame neid, kes on juba lahkunud, et see on ka, et, et kui inimene on surnud, siis hakkame temast kõike head rääkima, kuni ta elab jumala eest, ära ütle talle midagi hästi jah, et et selles mõttes on ju ikkagi ütleme, traditsiooni mõttes oleks ka tõesti väga tore neid elavate inimeste mingisuguseidki tähtpäevi ju silmas pidada. Kuid jah, loomulikult nii nagu me siin luuajal arutasime, kuskil tuleb ka piiri pidada, eks ole, et ega me ju hommikust õhtuni ei saa kogu aeg juubeleid tähistada, et loomulikult tõenäoliselt nii nagu tuleb aega struktureerida, tuleb ka seda tähistamist kuidagi struktureerida. Võib-olla see olekski see Eesti Nokia, mida me oleme ammu otsinud, et, et see on niisugust juubeleid tähistada kohas, kus on nagu iga päev, on mingisugune suur pralle tekivad inimesed, kes on professionaalsed juubelitel käijad. Ja nad on alati omal kohal ja, ja nad on kohal, nad söövad ja joovad tunnus tahad. No võib-olla see asi on seotud tõesti ka tänapäeva info leviku kiirusega ja nende vahenditega, ehk siis et meid tabab iga päev selline tohutu uudistevoog. Kui seal sees on ka kolmeli juubelit, siis me lihtsalt ei pane seda kõike tähele. Ja, ja eks me elame sellel klikipõhisel ajastul, et, et noh, siis niisugune peavoolu meedia on ju ainult selle sellega nagu ametis, et kustkohast need klikke rohkem saada ja ega ma usun, et tõesti, et võib-olla Tuglase juubel ei oleks väga palju klikke, eks ole, saanud peavoolumeedias kahju jah, no siis jõuame ikkagi jälle selle, sellise nagu missiooni väärtustus väärtustamis põhise tegevuse juurde, et kui keskenduda ainult sellele, mis on hetkel tundub väga põletava uudisena, mille me tegelikult juba järgmiseks päevaks oleme unustanud, et siis me olemegi ju mõnes mõttes muutuma ilma mäluta inimesteks, kes juba kaks kuud vana uudist absoluutselt enam ei mäleta, et et võib-olla just mingisugusedki keelatud ju ei mäletagi ja, ja see, see inimesed muutuvad lollimaks on ju ka seda ju räägivad kõik see ei ole mingisugune uudis, on ju see, et puudub igasugune nagu süvenemis oskus. Et see, see on ju tuntudteatud tõde, sõja räägivad ükskõik mis kooliõpetajad, et lapsed ei ole võimelised pikka teksti lugema. Et kõike tahetakse nagu võimalikult nagu katkendlikult. Jah, ja siis muidugi jõuamegi jälle selle kooli juurde ikkagi tagasi, et mitte, et tahaks tõesti panna tohutut vastutust ainult õpetajate õlgadele, aga aga fakt on ju ka selles, et eesti kirjanduse näitel, mida ma lihtsalt tean paremini on ju olukord selline, et kuna tunde, mil saab ka neid kirjalikke samu kirjanikke õpetada, on niivõrd kokku tõmmatud, et siis nad teevadki valiku, nad ei jõuagi väga paljudele keskenduda ja, ja sealt jääbki sõelale ütleme, kirjandusklassikutest mingi hulk ja, ja midagi jõutakse ehk võtta ka kaasaegsest kirjandusest, aga kokkuvõttes kui ka see kirjandus nagu kaanoni valik on selline, et üks õpetaja valib ühe autori teineteise, siis kokkuvõttes tulevad koolist lapsed, kes võib-olla ei olegi samu autoreid lugenud ja ja see juba, see nii-öelda kultuurikatkestuse oht tekib juba sealt pinnalt. Nojah, ja lõpuks on, jõuame selle kõige tõsisema probleemi juurde, et see õpetajaamet ei ole kuidagi popp, et et ma arvan, et Peeter, Põlluaegne õpetaja oli tunduvalt rohkem ühiskonnas au sees. Et noh, midagi pole teha, et kõik noored inimesed, kes ülikooli lõpetavad, nende jaoks on kõige suurem katastroof olnud kooli tööle, saadetakse seal. Nojah selles mõttes on tõesti võib öelda see juubelit ja tähistamise küsimus, võib-olla kõige viimane probleemidega. Pead valutada. Nad on lihtsalt nagu mingisugunegi sümptom tegelikult mingitest laiematest hoiakutest, et ta just nimelt nagu ongi siin käinud läbi see mõte, et ta mõjub vana moodsana ja ta ei mõju. Tundub, et see on jällegi midagi, mis on pärit kuskilt vanast ajast ja et kas me peame seda sisse nagu et aeg muutub ja kas me peame siis kõiki tegema samamoodi nagu alati. Aga mulle nagu tundubki, et käesoleval aastal muide on ka Siuru 100 et sedasi uru sadat mõeldakse nii, ja teistpidi on, mulle tundub küll, et seal tullakse välja selliste väga vägagi avalikkusele, ka huvi võib olla pakkuvate sündmustega tullakse ja ja vaata, selles mõttes võib-olla Me peakski leidma mingisuguseid kirjandusteadlasi ja kas õpetajate hulgast inimesi, kes oleksid võimeline rääkima nagu ja otsust, kui, kui Seurust või nagu huvitavalt, nii et nad tooksid välja mingisugused sellised punktid, mis oleks ka sellele noorele inimesele kuidagi ligitõmbavad või kas armastuslood või, või, või mingisuguseid, ma ei tea. Hiljuti Me arutasime VAT teatri seltskonnaga, et, et mis on see teemal, mis noori inimesi huvitab just nimelt see, et kuidas saab mingisugused raskused, eks ole, ja siis jõuad mingi asjani ja et noh, võib-olla on mingisuguseid teisi teid läbi mille nagu sellest rääkida ja, ja, ja tehase taaskord huvitavaks Aa, et siis võib öelda, et näiteks ka igasuguste suurkujude tähtpäevade juubelit nende tähistamine, et see on kuidas võiks öelda kommunikatsiooniülesanne ja kindlasti on tegelikult see on ju näha ka Eesti vabariik 100-ga, mis tohutu kiirusega läheneb ja mulle tundub, et kõik asjasse kuidagi seotud on ka natukene selles hädas, et kas need ideed, mis välja pakutud ka on piisavalt selle suure asja väärilised. Sest mulle tundub küll ausalt, et Eesti vabariik 100 noh nagu mis sellega siis seostub, et mis seal toimuma peaks, mida, mida me ootame, eks. No ma kardan, et ma kardan, et sellega ongi seesama asi, mis me rääkisime kiitusest. Et ükskõik, mis tehakse, siis lõpuks ikka leidub. No tegelikult, eks ole, ütleme selline sündmus nagu Eesti vabariik 100 kui ma mõtlen selle peale, siis sellel on üks ülesanne, et, et see võiks tekitada minus tunde, et ma olen osa sellest rahvast, mitte et ma olen lihtsalt selle maa elanik, kond, et, et see võiks tekitada mingisuguse, sellise suurema üldise emotsiooni, et ma mul on hea meel, et ma olen siia sündinud ja, ja ma olen osa sellest. Nojah, ja ikkagi hea hea meel, et on Eesti vabariik 100 ja täpselt ENSV ja mis muidu oli, viskan maarjamaa mingisugunegi juubeliaasta oli siin ka ju hiljuti ühte maarjamaa nimetuse kasutuselevõtt. 800 vist jah, aga see oli palju uhkem selles mõttes, et vabariigid tulevad ja lähevad, aga rahvas võiks ju jääda. Waba riik võiks ka ikka jääda. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et et meie rahvas on vanem kui vabariik ja seda ta on loomulikult, aga, aga just nimelt noh vot seesama tunne, mida võib-olla me kõik oleme tundnud laulupeol või Balti ketis seistes, et me oleme nagu osa sellest riigist oleme osa, et mitte, me ei ole mingisuguse sellise madala massi tasemele viidud, et vaat see on, mida tahaks tunda. No tegelikult see on ju sama asi, mis puudutab ka sedasama juubelijuttu, millest me alustasime, et ka mõned täitsa elus inimese, näiteks 50. sünnipäeva tähistamine peaks andma jõuga kõigile kokkutulnutele selle tunde, et me oleme mingis sellises ajalises ketis osa millestki suuremast. Täpselt nii jah, ja tegelikult nende juubelite üks aspekt on ju ka see, et inimesed reaalselt tulevad kokku ja suhtlevad omavahel sellepärast et ka sellist omavahelist suhtlemist jääb aina vähemaks, et aina enam kuuleb inimestelt, et oi, mul pole olnud nii ammu kuskil aega käia. Ma ei jõua kuhugi maid midagi, jääb mulje, et inimesed istuvadki selliste täiesti ahastunud nägudega kogu aeg arvutiekraani taga ja üritavad oma meilidele ära vastata ja kellelegagi aega suhelda. Enam ei jää siis nende elusate inimeste juubelit vähemalt annaksid võimaluse tulla kokku ja vaadata üksteisele silma ja nagu päriselt tunda, et ollaksegi koos üks selline ühtne kooslus ja minu ema ütleb ikka, et juubelile ja matusele peab ikka minema, et mina olen püüdnud seda täita. Aga mulle tundub see täitsa sellise ilusa helge noodina, millega võikski otsad kokku tõmmata, sest meie saateaeg hakkab läbi saama. Ja siia saate lõppu sai valitud veel üks ilus muusikapala, kosmikute lugu, sünnipäev, mis on võib-olla natuke selline depressiivne isegi ka, aga, aga ma arvan, see sobibki sellise eestlase arusaamaga tähistamisest. Suur tänu, Maria Avdjuško ja Maarja Vaino selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme ning vasar on taas eetris nädala pärast. Tuli Gazaige teisest toast käe Tahtakeses ees. Kevadlilli kevadlilli valgeid kevadlilli, ta. Ütles saabunud tähtis kae on. Palju toodud lilli. Muistametav nüüd mul häda. Jah, ütlejad saabunud tähtis päev on tal täna on Joosse päev. Ning palju toodud lilli. Palju toodud lilli. Mõistame, et mulle ta. Maja usu siin paar tänusõna. Ja tummalt õnnitles ka. Sest selleks puudusid mul sõnad. Liigutatud kolin maa. Sünnipäev ja ila tuppa tuli sünnipäev, sünnipäev.