Vasar vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme. Minuga koos on stuudios minu kaassaatejuht Maarja Vaino Dremaaria. Ning meie tänane külaline on kunstiteadlane ja kumu direktor Kadi Polli. Nagu lubatud, on tänase saate teema pühendatud tõlkimisele. Kuidagi lõdvalt on see seotud teisipäeval meid ees ootava emakeelepäevaga, aga meie läheneme tõlkimisele hoopis teise nurga alt. Räägime kunsti tõlkimisest, vana kunsti tõlkimisest tänapäeva ja vaatame, kuhu me niimoodi välja jõuame. Aga nagu ikka, kõigepealt tutvustame kultuuriajakirjandust ja Maarja, sulle on Õpetajate Lehte ees. Ja mulle tundub, et ma täna piirdunudki peamiselt õpetajate lehega, kus oli väga palju huvitavat lugemist võib-olla osalt ka seetõttu, et tulemas on emakeelepäev ja siin oli ka rohkem lugemisest, kirjutan kirjandusest ja keelest. Ja esikaane lugu on ka kohe lastekirjandusest ja muuhulgas ka meie tänase vasarasaatega seonduvalt on Kristo Sumberg ka niisuguse väikese arvamuse avaldanud, siin tõlkekirjandusega seotud seonduvalt, et et ka lastekirjandusest tuleb tegelikult lastele väga palju sellist tõsist tõsist kirjandust just tõlkekirjanduse kaudu, mida, mida tegelikult lapsed tahavad lugeda, mis ei ole ainult selline kuidas öelda tilulilu. Aga silma jäi mulle ka pikem artikkel iseloomust, mille on kirjutanud Maie Tuulik ja mis lahkab siis ühte uuemat tõsisemat uurimust inimese iseloomu mõjutamisest ja ka sellest, et millised on need, mida peetakse heaks ise loomaks. Ja, ja ütleme siis inimestele raadiokuulajatele ka kohe, et mida võiks silmas pidada teadlaste selekteeritud seitse iseloomuomadust mida siis meie praegusel ajal peetakse, eriti väärtuslikuks on visadus, enesekontroll, entusiasm, sotsiaalne intelligentsus, tänulikkus, optimismi, uudishimu ja juurde on toodud ka selline näide, et kui soovitakse, et kuidas kasvatada lapses optimismi, et selleks on tal lapsepõlves vaja kogeda ebaõnnestumisi, millega ta ise hakkama saab, et see tekitab temas niisugust optimistlikumalt eluhoiakut, et niisugune väga põhjalik ja huvitav artikkel. Ja teine samasugune tõsisem artikkel on Tiiu Kuurme sulest kes kirjeldab siis tead teaduste funktsiooni ja eriti humanitaarteaduste olukorda ja, ja ikka seesama probleem, mis meil on, kuna humanitaarteadused ei ole nii selgelt mõõdetavad, siis peetakse nagu justkui vähem väärtuslikuks. Pidevalt toimuvad järjekordsed koondamised ülikoolides just ka selle põhjendusega, et neid humanitaarteadusi ei anna nagu toodet kohe rakendada, siis majanduses või kaubanduses. Aga, aga Tiiu Kuurme toob siis ka välja selle et just humanitaarteadused, mis loovad väärtusi, on see miski, mis pole küll mõõdetav. Jaa jaa, kvantifitseeritav, ent takistab maailma parima digiõpetuse saanud noorel kujuneda maailma parimaks keriks või surmaportaalide loojaks. Nii et selline mõtlemapanev artikkel, aga annan nüüd sõna sulle, Peeter. Sirbis on päris palju tõlkest sirp ongi pühendatud tõlkimisele sirbi kaas on väga tore. Nimelt on siin sirp tähistab nimelt oma esiküljega Eesti vabariigi 100 aasta juubelit koostöös Eesti kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna tudengitega ja seekord on kaane peal Vello luteri töö, Eesti vabariik, 103 49. Ma ei tea, mida see tähendab, aga siin on kujutatud sinimustvalges värvitoonis riikide ja igasugustega, mitte riikide. Ma tabasin siit näiteks Transnistria lipu ja, ja igasuguste riikide osade lippe ja see näeb väga atraktiivne ja ilus välja, sellised veidi paneks lausa koju seina peale. Aga ma ei hakka nendest tõlketeemalistest lugudest rääkimas, nendeni jõuame ott. Karulini lahutab oma juhtkirjas Siim Kallast, kelle kohta ta ütleb, et nagu kõiketeadev Mesimumm Heino Parsi filmis ilmus ka Siim Kallas avalikkuse ette tõde kuulutama, et selline hästi poliitiline juhtkiri. Väga huvitav on Anu Põldsam, pikk intervjuu Kalle Kasemaaga. Võib-olla hiljem tuleme selle loo juurde tagasi ja huvitav oli ka lugeda filmiarvustusi, neid on siin kaks, sedapuhku külascleiaks Juhan raud, kirjutab Jens mänguldi ulmefilmist. Lõugan, kus lõuganic ehk vulberwini kehastab siuu Chapman kes olevat öelnud, et ta enam ei taha, aga on seda rolli täitnud juba 17 aastat. Igatahes tundub olevat selline tore vanamehe film. Ja Vahur Laiapea on suhteliselt kriitiline. Dokumentaalfilmi lumi punasel lagedal aadressil ütleb tegelasteni ei jõuta lähedale, kuigi üht-teist huvitavat teada saab. Õige ja, ja siin on veel pikk-pikk, lugu sellest, kuidas Hiina turg sunnib Hollywoodi hittfilmides tegema järjest suuremaid kompromisse, aga ma pean ausalt tunnistama ignorantse nagu ma olen, mind kogu see hiina värk ei huvita. Ja ka veel on tegelikult siin lõpus, eks täitsa huvitav lugemine. Jürgen Rooste kirjutab artikli võim eesti kirjanduses, noh seda liiga palju nüüd kiitma hakata, seda mainib see mind ka, aga see on selline natukene manifestilaadne ülevaade sellest, mil määral eesti kirjanduses on võimu ja kuidas ja kuhu see jaguneb. Ma ei ole ka võib-olla kõigega nõus, mida ta seal kirjutab ja paljud asjata ise rõhutab ka hästi isiklikult mõeldudki. Aga tegelikult täitsa huvitava nurga alt vaadatakse midagi, millega vähemasti laiem avalikkus ilmselt võimu just võimusuhteid ei seosta. Aga meie läheme nüüd hetke pärast edasi, põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning meie tänane külaline, kunstiteadlane ja kumu direktor Kadi Polli ja nagu lubatud, räägime täna tõlkimisest just kunstinurga alt. Kunsti tõlkimisest ka selles mõttes, et vanad kunsti tõlkimisest tänapäeva keelde ja sellest on tänases sirbis pikk artikkel, mille kirjutab Greta Koppel ühe juhtumianalüüsi ma võiks öelda. Nimelt oli eelmisel aastal võimalik maailmas näha kahh suurt erinevat näitust, mis olid pühendatud Hieronymus Boschi loomingule. Ja need näitused tekitasid kunsti teadlastesse. Nagu siit lugeda võib, sellepärast et näituste korraldamisega selgus, et mitte kõik tööd, mida on suurmeistrile omistatud, ei ole tema omad, aga, aga ka vastupidiseid näiteid tuli välja. Ja, ja siis nagu ma aru saan, muuseumid rääkisid omavahel selle pärast, kes tohib milliseid töid näidata. Aga ühtlasi on see artikkel ka väga huvitav ja pikk ülevaade sellest, kuidas siis ühte väga vanameistrit tänapäeval näidatakse ja artikkel algabki tõdemusega, et praeguse muuseumi mõjusamaid märksõnu ligipääsetavus. Ehk siis nõue, et see, mida muuseumil pakkuda on peaks kuidagi jõudma teoreetiliselt kõigi kodanikena, kuna muuseum kui avalik institutsioon või kuidas sellesse ligipääs sõltuvuse näitas väitesse suhtuda, et äkki olekski kõige õigem sellest alustada enne kui me jõuame sisu juurde, sest et mulle tundub see selline kahetine ühest küljest hästi õilis, aga teisest küljest, kas siin ei ole ohtu, et kõiki hakatakse taandama vähima ühise nimetaja ehk siis liiga primitiivseks tegema? Selle üle on palju niisugust arutelu olnud või ma arvan, et iseenesest see printsiip, et riiklikud kogud on kuuluvad justkui kõigile või et nad võiksid olla kättesaadavad, et see on väga hea, et selle üle nagu selline muuseumi või pärandi või mäluasutuste maailm üleliia ei vaidle, et selle lihtsalt, et kunstimuuseumide puhul, et või üldse muuseumide puhul, et sellele saab läheneda väga mitmete, et võib olla üks põhiline on, on selline suur tendents, mida kõik siis see tänane tehnoloogia võimaldab teha kogud digitaalselt kättesaadavaks, teha need visuaalid nii-öelda kättesaadavaks juurdepääsetavaks et sealt kohe see järgmine teema on loomulikult, et kas nad peaksid olema kõigile nii-öelda alla laaditavad või mitte, aga see, et sa visuaalselt pääseksid neile ligi, et sa saaksid nende üle mõelda, neid oma õppetöös kasutada neid ise oma, et see kindlasti, ma arvan, on väga hea printsiip. Teistpidi on see, et mida see ligipääsetavus kindlasti tähendab ja millest ka vist Kreeta seal artiklis kirjutab. Et muuseumid ise näevad suurt vaeva, et kuidas kõik inimesed ikkagi üldse pääseks muuseumisse, kuidas muuseum kui selline füüsiliselt oleks ligipääs. Ja see on see, et kuidas noh, tõesti, et ratastoolis inimene pääseks muuseumisse ja et kuidas pimedad saaksid suhestuda näiteks kunstiväärtustega, et ka see on tegelikult väga niisugune igati üllas põhimõte. Et selles osas, et see, ma arvan, et selle ligipääsetavuse all, et seda ei peaks nüüd sugugi mõtlema, et et nii-öelda kõik näitused oleks kuidagi nii primitiivselt või lihtsakoelisem tehtud, et nad oleks kõigile ligipääsetavad selles sisulises mõttes, aga näiteks ka mis kindlasti seostub selle ligi pääseda võsaga ja mis ma arvan, on näitusepoliitikas olnud äärmiselt hea viimastel ikkagi aastakümnetel, aga aastatel, et tegelikult muuseumi trükised näiteks arvestavad täiesti teadlikult sellega, et kui sa teed seoses näitusega korraliku kataloogi, et tegelikult kuidas aga kommunikeerida seda näitust mitte nüüd lihtsamale vaatajale, aga just, et kuidas see info jõuaks lihtsamalt kohal, et ongi tihtipeale just nagu erinevad trükised on profileeritud, et sa saad teha tõsist niisugust teaduskirjutist. Aga sa teed ka voldik, bukleti, mis oleks külastajal hea praktiline kasutada toda seal seda materjali vaadates, nii et selles mõttes ma seda nagu ligipääsetav ostad siin erinevate tõlgenduste juures aga põhimõtteliselt, et ma toetaksin seda mõtet küll. Aga ma olen kuulnud ka seda, võib-olla seda probleemi meil ei ole ja, ja kindlasti ei ole seda nüüd selle Hieronymus, Boschi näituse puhul, millest siin juttu tuleb, vähemalt mitte nii teravalt, aga ma olen kuulnud ka seda, et et kohati kritiseeritakse suuri muuseume, et nad keskenduvad brittidele just sellesama ligipääsetavuse pärast ja tahavad välja tuua just kõige rohkem neid töid, mida inimesed niikuinii teavad või mille peale nad kohale tulevad. Ja unarusse jäävad võib-olla sama head tööd, mis lihtsalt ei ole eri põhjustel nende kuulsad. Jah, ma jääks sinna, kus võib-olla see sõna ligipääsetavus, et, et see, et keskendutakse hittidele, tahetakse teha menunäitus ja siuksed blockwasterid ja see kõik on pigem ikkagi sellise turismitööstuse osa. Tseed muuseumite põhiliseks mõõdikuks või nende edu mõõdupuuks on see, et kui palju neil on külastajaid, et see on pigem selline külastajate haaramise teema, et see, et tegelikult noh, nii-öelda just veel sellist ligipääsetavus saab väga mitmel tasandil. Aga noh, ma usun, et selles Boschi toodud näitas, et seal on kindlasti kas niisugust poolt, et noh, see boss on hästi tänuväärne materjal, et ühtepidi ta on see väga tuntud kunstnik, aga teistpidi on ta siis või need konkreetsed näitas, et mõlemad olid ka väga-väga sellised noh, ikkagi väga suure sisu sisulise tähendusega. Et nendega tehti korraga teaduste, purustati kõikvõimalikke publikurekordeid, et see mittejuhtu nagu iga kunstniku nime ümber, et et selles osas kindlasti ei saaks siin ka nüüd minna, et, et minu meelest oleks väga kahju või mis kindlasti tuleks vältida ja mis ei ole väga hea tendents muuseumimaastikul, et kui sa lihtsalt kogud neid või paned üles suurte kunstniku nimede näitusi selleks, et tuua sinna publikut. Aga sa ei loo sellega nagu mingit uut väärtust ei tähendusvälja nende tööd ümber, et seda juhtub pidevalt ja kogu aeg. Aga see bossi projekti ikkagi on täielik vastupidine näide, et sa võtad, Ta küll väga tuntud ime, aga sul on väga selge agenda selle juures, et miks sa seda teed, miks sa teed seda just aastal 2016, millisted uurimisülesanded ja millised niisugused sõnumid sul selle näituse tegemise juures on, et see saab olla niisugune ainuke õigustus, et sa seda umbes 40 Tiit kunstiajaloo tõeliste sihukeste tuumteoste hulka kuuluvat teost üldse lennukitega ja muudega siin Euroopa ja Ameerika vahel liigutad, et et see on kindlasti väga oluline. Olnud Maarja, kuidas see on seesama teema lahendatud Kirjanike muuseumides? No kirjanike muuseumid on mõnes mõttes hoopis teises olukorras, me, me peame seda teemat vältima, sest muidu me lähme muuseumide peale ja, ja see, selles mõttes ma ei hakkakski tõesti siin pikemalt rääkima, selles mõttes, et tekst on teksti on ju mõnes mõttes hoopis teine teema näidata muuseumis seda kirjaniku loomingut kui näidata visuaalset kunsti. Aga samas, mis on ju ikkagi see, meie tänane teema on see, et mõlemad vajavad lahendamist ja tõlkimist ja ülerääkimist, et et mulle, muide siitsamast Õpetajate lehest jäi silma ka ühest intervjuust, sest mis on tehtud ühe emakeele õpetajaga. TEMA vastuseta küsimuse peale, et kas lapsed loevad ka Oskar Lutsu kevadet, ütleb ta, et tema kogemus näitab, et praeguse aja lapsed seda lugeda ei suuda, sest Luts kasutab selliseid sõnu ja mõisteid, mida enam olemas pole. Mis tähendab ka seda, et tegelikult Eesti kirjandusklassikat kui niisugust tuleb ilma mõnes mõttes lastele. Meie tänapäevasesse keelde. Nii et et selles mõttes, ma arvan, on kohese kokkupuutepunkt olemas, et nii vana kunsti kui ka vanemat kirjandust tuleb siis tõesti tänapäeva inimesele tegelikult selgitada ja esile tuua seda, et mida seal mõeldud on, et et võib-olla tõesti, kui me võtame selle mõne vanema aja maali, et inimestel on alati ettekujutus, et seal on nagu kõik on väga realistlikud kujutatud, et, et see sellest kunstist me saame aru, aga kaasaegne kunst, mis on kas kontseptuaalne või mingi perfomance, ütlesid ise ka selle sirbi esikaanepildi pealkirja kohta, et sa ei saa aru, mida see tähendab, et et me meile nagu tundub, et, et ka kaasaegsest kunstist me ei saa aru, et ta katsest vanemast kunstist, seal on kõik selge pilt, on selge, et et ega see vist ka päris nii lihtne ei ole või kuidas on kadi. See on hästi selline lihtsustatud sõda jumala tõesti väldiks mitte nüüd ainult tänases saates, aga üldiselt, et see sellise stereotüüpset, vat see vana kunstitud, see ikka meeldib rahvale ja see on selline, et kui muuseumid teevad vana kunsti näitusi, et selles on teatud selline kommertslik moment juures, jagavad kaasaegne kunst, et see on kuidagi sisulisem kontseptuaalse maga publikule, arusaamatu, et ma seda nagu teed siin üldse ei tahaks kõndida või tahaks seda kuidagi kuidagi sellele kaasa hüüda, et, et tõesti noh, vana kunsti puhul ikkagi, et tõesti ei ole olemas mingit nii nagu kogu ajalooliselt ei ole olemas neid, selliseid püsiväärtusi nagu kindlaid esteetilisi kategooriaid, millega see vana kunst meid nagunii-öelda ootab ees, et me kõik seda mõista mäe vaid et vanale kunstile seda enam absoluutselt tuleb anduse relevantsus konkreetses kaasajas. Et selles mõttes on see kõigi, nagu niisugust tõlkimine nii-öelda on, on aktuaalne mitte ainult sellise Hieronymus Boschi aja teostega või 16. seitsmeteistkümnenda bändiga, vaid see on ka baltisaksa 19. sajandi kunsti puhul on see loomulikult täpselt sama aktuaalne või kasvõi vabariigi 20 olete 30.-te aastakümnete kunsti osas, et, et tõesti, et iga nagu vana kunst tuleb panna sellesse tänasesse konteksti ja kaasaega. Aga noh, vana kunsti positsioon muidugi siiski on teistsuguse saate ettevalmistajad täna meil oli luksus lugeda Greta Koppeli artiklit ka musta andis, kus oli pikem teoreetiline osa ja seal ta alustas just tõdemusest, et vana kunst on väga vähe agentne selles mõttes, et ta on valdavalt muuseumi kunst. Teda ei liigu nii palju muus avalikus ruumis, ta ei ole valdavalt galerii kunst, ta ei vaheta nii sageli omanik. Jah, ta ei vaheta nii sageli omanik ja siin tundub, on muuseumide roll palju suuremaks. Muuseumide kohustus mingis mõttes on suurem, sest keegi teine ei tegeleb, kes siis veel, kui mitte muuseumid? Ja loomulikult, aga nagu see, et, et, et see, et siin seda üldistust on ikkagi raske teha, sellepärast et sama palju on, et loomulikult, et meil tõesti seda 16. sajandi kunst, et noh, sellel on täiesti, et rääkimata siin meie niisuguses ääremaa situatsioonis, kus pildipärandit on üldse kunstipärandit, on suhteliselt napilt aga, aga üldiselt võtta, et kas seda suure vaidluse küsimus, et kas rohkem niisugust tähendust ja tegevust ja kaalu on ja mitte ainult Mosioloogilist kaaluvaid, et kas sellist kunstipublikut on rohkem siis vanemal kunstil pean seda kaasaegsel kunstil, et mina arvan, et seal nagu nüüd vana kunst kuidagi, et oleks nagu palju raskemas situatsioonis, et ma või keerulisemas, et teda galerii tahaksid vähem või et vastupidi, et noh, me kõik teame, et milline on see periood, mis meil eesti napil kunstiturul kõige paremini, kui me üldse siin kunstiturust rääkida saame, mis sellel turul müüb, et ikkagi tahetakse pilti. Et perfomance raske müüa videokunstile, et ikkagi ma ütleks, et selles mõttes Eha Komissarov just kirjutas niisuguse toreda loo kultuurkapitali puhul kvaliku seoses sellega, et Kultuurkapital ühel hetkel otsustas, et jagu rahasid muuseumide või nii-öelda riiklikeks kunstiostudeks. Et ta kirjutas sellest kaasaegsest kunstist, mida mingis mõttes kusse, museaal roll või muuseumide roll on tegelikult võib-olla veelgi olulisem just selle tõttu, et tihtipeale, et kui kunstiteost ei osta muuseum, seda teost ei tekigi või teda jäägi alles et asjad sünnivad ühe projekti ühe näituse raames ja kui temast arhiiv ei moodustada, siis seda kunsti nii-öelda viis aastat hiljem teda ei ole. Nojaa, aga kas peab olema selles mõttes, et kui vaadata lihtsalt nagu kogu inimtegevus, siis suur osa sellest on niikuinii ainult ajalise väärtusega või noh, veelgi veelgi rängemalt öeldes suure osa kunstist on niikuinii rämps see, mis peab sajandite proovile vastu. Noh, siin võib juhus oma rolli mängida, aga tõenäoliselt on see ka päris hea. Nii et kas mõtet valimatult. Valimatult loomulikult mitte, aga praegu nagu, et justkui, et sa ainus ostja või see ainus, kes tekitab selle, mis meile üldse praegusest ajast nii-öelda seda, et, et mida me, et, et et mitte alati jääb pinnale see, mis on hea, kes määratleb seda, mis on hea ja kui praegu nagu meile ajale on iseloomulik, et kunstiteosed, et nad ei moodustage sageli sellist käegakatsutavat teost või sa ei, ei ole niisama lihtsalt nagu teosena defineeritav, et selles mõttes see, et need otsused, et mis siis säilitatakse, mis selle tulevase arhiivi moodustab, mille põhjal me saame öelda, et oh, see on kehvem töös, on huvitav töö, see on pidanud ajale hästi vastu. Et selles osas on see roll nagu nii-öelda muutunud võib-olla isegi suuremaks, et kui me kunagi ikkagi Needsamad 16. seitsmeteistkümnenda no räägime seitsmeteistkümnenda sajandi Holland näiteks, kus see rippus tõesti inimeste kõigi kodudes, kus oli elu nagu niisugune loomulik osa, mitte ainult siis kirik ei olnud selleks kunsti tellijaks. Et siis kunsti kandepind oli nii palju suurem, et praegu me võime siin ise mõelda, et kellel on kodus kaasaegset kunsti ja mis tal sellisel juhul sellest kaasajast on. Nojah, seda küll, aga äkki jõuame siis kuidagi selle tõlkimise nii ka, et kui Maarja enne ütles, et ka kirjandusteoseid ka justkui omakeelseid kuigi võibki küsida, kui palju see on meil enam meie oma keel siis kui sellest aru ei saa. Aga et kui justkui omakeelseks kirjandusteoseid tuleb tõlkida, siis see protsess on siiski kõik keele keskel toimuv tegevus ja noh, me ei välju nii-öelda ühe eriala raamest. Aga kunstiteose tõlkimine on selles mõttes palju keerulisem, et siin tuleb sõna otseses mõttes teinekord hakata seletama ehk siis kasutada ühe teise väljendusviisi võimalusi. Jah, et see on loomulikult tõsi, et ma isegi võib-olla selle, ütleme vanema kunsti ja Madalmaade kunsti puhul, et tõesti on täiesti oma selliseid ikonograafilisi sõnaraamatuid välja antud, kus siis, et mis ikkagi see see tütarlaps, kes hoiab linnupuuride ajas ja see puuri uks on lahti läinud, et mis seal siis kõik täpselt võis selles ajas tähendada, et kelle süütus seal parasjagu võis olla kaduma läinud ja kuhu need vihjed kõik siis viivad? Et selle puhul, et seal saab ka minna, täitsa äärmusesse, sest ega me tänaseks enam päris täpselt, et kas tõesti iga nagu selle ajavaataja kohe seda sümbolite keelt ikonograafia nii selgelt tajus, aga näiteks ma ise kureerisin umbes aasta aega tagasi näitust baltisaksa kunstnikelt või siis saksa kunstnikest, kes siin alal tegutsesid fon küügelgenidest ja need olid sellised, üks nendest vendadest küügelgenidest maalis ajaloomaal ja see oli hästi tore vaadata, et sealsamas 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses, et sul oli kunstnik, kes oli erakordselt moodne ja see oli oma aja niisugune salongide lemmik, sellepärast et ta tegi ajaloomaale. Seal oli oma niisugune stiil, et ta tegi selliseid ühe figuurilisi pilt ja need läksid täpselt kokku selle aja, niisuguste teatritükkidega ja niisuguste lavastatud piltidega või sellise mood, kus oli tädituudid, olid moes, et daamid salongides võtsid siis erinevaid poose ja kogu see intelligentne Publicas, Dresdenis või Roomast ta tundis kohe ära uus on orjaadna siin ta on see teine antiikkangelane või kangelanna ja samamoodi siis tema nii-öelda selle Gerhard von küügelgeni kunst oli selline, et sa said seal piltides mõnuleda oma intelligentsi proovile panna, et oi sa, et sinna ei olnud vaja nii-öelda teha tegevusi või sümboleid ühest testist või niisugusest näoilmest said kohe aru, keda on kujutatud ja umbes paarkümmend aastat hiljem need pildid praktiliselt ei rääkinud enam kellegagi. Et, et see on ühtepidi see, et olles omas ajas väga moodne, sa ei pruugi panna vastu sellisele ajaliikumisele, aga et nende puhul on tõesti, et see, et kui väga need tööd vajavad tõlkimist, et see, et see vana kunst, et sa lihtsalt vaatate toomiline, kena paljas naine siin. Aga et saada aru, mida see tähendas, et see selles mõttes loomulikult, et see on väga aktuaalne nagu kõikvõimalike erinevate perioodide ja noh, tänaseks see tõlkimine käi ka nii üks-ühele, et sinna tuleb anda just nimelt mingi uus uus tähenduselt, mida see ajaloomaalist tähendas ja miks see oluline oli? Oht on muidugi ka selles, et me ei pruugi enam omas ajas aru saada, milliseid mänge tolle aja meistrid ise võisid mängida ja ma tsiteerin siin korra intervjuud Kalle Kasemaaga, kus ta räägib jälle, toob ühe näitekirjandusest, aga ma arvan, sama hästi võiks kõnetada ka mõnda olukorda kujutavas kunstis. Nimetamata küsitakse, kuidas on ühe teksti vanuse edasiandmisega tõlkis tõlkes ta selgitab. Vana keelt on vist võimatu üks-ühele edasi anda. Juudi müstika põhiteos Sohhaar on koostatud sellises aramea keeles, mida olemas ei olegi. Kirjutaja arvas, et sellist keelt võidi Palestiinast teisaldada. On teil tarvitada, aga teos ise on koostatud vist 13. sajandi 13. sajandil ja Hispaanias. Ühesõnaga, see oli nagu nii mitmekülgne topeltmäng. Ja sellist asja võib ju tõesti ka kujutavas kunstis näha, kus kunstnikud on ise teinud vihjeid mingisugustele nähtustele või mõelnud välja mingisuguseid ise ainult iseendale aru saab. Arusaadavaid märgisüsteeme näiteks seesama seesama Hieronymus bossane, selline autor, kelle märgisüsteemid valmistavad siiamaani peavalu ja ja ilmselt sellepärast on nii põnev. Ja, ja loomulikult ka, mis tuleb sellest Greta Koppeli artiklist hästi esile, on ka selline teatud nagu niisugune kunstiajal üldse meie tänast tänaseni kestev abitus või abitus, mis tabab siis, kui, et ühtepidi on kõik need märgisüsteemid ja see kunstniku enda niisugune isik ja kõik see mütoloogia, mis tema ümber on loodud. Et kui raske on sellel toime tulla niisuguste uute teadmistega või sellega kui sulle, et mis oli võib-olla selle boschi näituse, mis tõesti sealt artiklist hästi välja tuli. Et ta mingis mõttes vägade konstrueeris lahti selle, et milline on üldse, mis tööd on boschi Hieronymus, Boschi töötajad, mida selleks nendeks võib pidada, aga ka, kes see kunstnik oli ja kuidas ta töötas, et kui on pikalt olnud selline 19.-st sajandist gene tekitatud usk, et oli geniaalne erandlik looja ja siis korraga selgub, et ei kade ema töötas ikkagi koos abilistega oma perekonnaga. Ta ei ole nii, et algusest lõpuni oleks ainult tema geniaalne käsi ühe või teise pildi maalinud ja siis selgub, et mitmed seni bossina kummardatud tööd ei ole üldse Hieronymus Boschi maalitud. Et et see kõik, et niisugune, et seda on kunstialast tõesti hästi palju olnud, et see segadus, mis juhtub ühe selle pildiga, millele, et pilt ise jääb samaks, aga me oleme talle omistanud sellise kultusväärtuse, kui korraga see selgub, et tegemist siiski ei ole ühe või teise tööga, milleks teda on peetud, et kuidas siis mis, kuidas selle tööga edasi toimetada, et tema tase ei lange tema tähendust, samas muutub, et tõesti väga huvitavad niisugused näited, mis seal välja toodud on. Ja see on huvitav tõesti, kus räägitakse, et mida kõike on võimalik tänapäeva meetoditega saavutada, et ei ei teata nimeliselt ega, ega kuidagi täpsemalt keset tema abilised olid, aga nende käekirja tuntakse, neid suudetakse eristada ei suudeta eristada, et üks neist oli vasakukäeline näiteks, sest et ta on teistmoodi. Jah, või keegi, kes, et oh, et see kõige hoogsama niisuguse kõige liikuvama käekirjaga, et küllap see on siis see, et ajaloos on säilinud nii-öelda nimed, et meil on arhiiviallikates nimed, Hieronymus, Boschi, aga millist käekirja siduda nüüd täpselt selle bossi nimega, et selles on suur nagu küsimuse saladus, nii et, et see jah ja üldse kõik need tehnilised meetodid, need on tõesti erakordselt huvitavad. Et ja nende puhul võib pigem, et kui meil enne oli see, et kuidagi sellise ligipääsetavuse, et siis võib-olla see küsimus, et kas kõik peab olema ligipääsetav, et küll ma usun, et nii-öelda need visuaalid peaksid olema ligipääsetavad, aga, aga see asi on läinud palju kaugemale situatsioonis, kus kunst on võimalik vaadata ka näiteks infrapunakaameraga ja kus me ei näe mitte ainult seda pealmist kihti, mida siis kunstnik hoole, armastusega viimistlus ja mis ta ise teadis, et vaat see on see, mis jääb siis sajanditeks tema tööst näha. Aga me näeme ka selle alla, et me näeme, et see täpselt on seesama küsimus, et kuidas on need lennuki turvaväravates, et kuhu ikkagi me tahaksime, et neid turvakaalutlustel läbi vaadata. Et siis tegelikult see, et me näeme tänaseks kunstnike alusjoonistust, et me näeme kõiki neid tehtud parandusi, mida kunstnik iial ei mõelnud, et keegi hakkab kunagi vaatama, et kuidas aga liikus, et tal oli, et alguses tahtis teha ühte kätt nii, aga tegelikult ta mõtles ümber, tegi selle teisiti ja tal ei ole vähimatki tõenäoliselt soovi, et keegi tema mõtteprotsessi ja tema vigu näeks. Aga tänaseks kõik on nähtud ja see on näha ja see on pandud väga paljus ka internetti, et see kõik on ka teistele digitaalselt või ligipääs. Sirbis on üks näide toodud ka ristija Johannes erakluses, milline see pilt välja näeb ja mida on võimalik selle all näha, nimelt sealt joonistub välja veel üks inimese kuju, kelle ta on hiljem üheks selliseks taimedest moodustatud kompositsiooniga ümber teinud võib-olla mitte tavaid maad. Jah, ja näeb nahk tihtipeale, et kasvõi mõelda sellise religioosse kunsti puhul, kus kus vaadates, et millised pühakud seal kujutatud on ja, ja tavaliselt pühakut vastasid, et siis kes alter tellis või kes pildi tellis, et millised olid need nimi, pühakud või kaitsepühakud, et kelle jaoks siis altar valmis. Aga seal all näeb tihtipeale väga sageli niisugust praktilist kommertsmõtlemist, et näiteks esmalt tellitud töö tagant on kas telje ära kadunud, et mingi klooster või kirik on loobunud tellimusest, kunstnik on need pühakud paari pintsliliigutusega need atribuudid seal vahetunud, et korraga nendest saanud teised pühakud. Need on saadetud siis uuele tellijale. Aga tänaseks on need kõik niisugused, et selles mõttes jah, on sellist võib-olla, et mida see niisugune uus tehniline kunsti teadvuseta väga palju, 100 19. sajandi niisugust müütilist Geeniuse vaibad, sellega on kõvasti kannatada saanud ja noh, boss on kindlasti üks neid valusaid kunstnikke, keda, kellest sa tõesti on veel see usk säilinud, et et tema ikka, et tema kuidagi, et tema on, et nii vähesed tööd ja, ja nii erilised ja nii teistega, selline oma kaasajaga haakuma Tartu looming. Et selles osas on see kindlasti olnud väga huvitav näituseprojekt. Aga kuulame vahepeal muusikat ja kuna meil on täna siin nii palju juttu olnud ühest Madalmaade kunstnikust, siis sai valitud ka muusikat, mis on selles keeles tegelikult meile hakkab laulma kinni b kes on pärit surinamist, kus teadupärast räägitakse ka päris palju hollandi keelt, ta laulab ilusa kevadise loo Pareis ehk siis Pariigis. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning kunstiteadlane ja kumu direktor Kadi Polli rääkinud vanast kunstist ja selle toomisest tänapäeva. Päris palju oleme peatunud Hieronymus Boschi kahel suurel näitusel, millest üks leidis aset Hispaanias ja teine tema kodumaal ja kodulinnas Madalmaades. Ja need mõlemad näitused tõid endaga esile päris palju küsimusi sellest, et mis siis üldse on ühe kunstniku töö. Nimelt väga palju sai kannatada bossiga ikkagi visalt kaasas käinud sellise üksildase suure geeniuse kuju. Praeguseks on selgunud, et tal oli abilisi, kes väga aktiivselt aitasid kaasa tema tööde tema tööde valmimisele ja tema töid on nüüd ka ikkagi päris palju restaureeritud ja, ja on mõned, et kunstiteadlased, kes on ka seda meelt, et tuleks nagu jõuda mingisuguse tõelise algse tööni ja konkreetselt kirjutab Greta Koppel tänases sirbis pikemalt nendest näitustest ja ja ühest Töörestaureerimise loost, kus tekibki üles küsimus, et kui tänapäeva kunstnikud ja kunstiteadlased on ühte tööd, mida on siis ilmselt muudetud aja jooksul katsunud viia tagasi seal algseni, siis kas algne ikka tegelikult on algne või kelle tööd, mis siis lõpuks vaatame sellepärast et ega ükski maalia ei valmi ju päris niimoodi kohe hoobilt ja see, kui me saame ka niimoodi vaadata tänapäeval maalide taha vaadata ultraviolettvalguse või muude vahenditega neid vanu kihistusi, mis seal hiljem üle maalitud siis tegelikult me ju noh, vaatame vaatame seda osa kunstniku tööst, mida ta ei oleks tegelikult kunagi tahtnud näidata, see on mingisugune poolik asi. Kas meilt avaneb seal üldse mingi uus, kas meiena avaneb mingi uus tõde või me lihtsalt nokitsema asjade kallal, mis ei ole meile määratud. Ja tõesti, veel kord see, et kelle tööd me siis vaatame, kui ühte tööd justkui selle kõige algsema kihini restaureerida, kas see on ikka siis selle algse meistritöö? Tahtsin on justkui, et sellist kaks küsimust, et üks on tõesti need tehnilised uuringud, mille puhul, et küsimus, et, et kui kaugele võiks sellega minna ja kui et praegu tõesti, et nende nii-öelda visuaalide, mis meil siis fotode kogu sellise fotomaterjali, mis vanade kunstitööde kohta on et nende kõrvale tekivad siis ka kõikvõimalikud sellised erinevate erinevate kaameratega tehtud piltidelt, mille tõttu meil ühest maalist ei ole siis enam mitte ainult foto sellest, et milline ta meie silmale paistab vaid meil on ka pilt, näiteks mis näeb maalikihi alla, mis vaatabki ainult alusjoonistust. Et me näeme nii-öelda teda täiesti siis aluspesus seda maali kui niimoodi kujundlikult, et see on ühtepidi selline omaette omaette probleem, aga ja samas jällegi teadlastele selline suur väljakutse ja võimalus ja, ja aga teine teema on tõesti, et kui tööd on väga tugevalt restaureeritud, et kui seal ei olegi võib-olla enam seda kunstnikku või et me näeme, et, et erinevatel aegadel on sinna restauraatorid nii palju juurde lisanud või andnud, et sellisest originaalsust osast ei ole kuigi palju. Et selle puhul on muidugi küsimus, et nii on ka tehtud, see boschi projekt on toonud välja siis töid, mille puhul selgus, et, et enamjaolt on restoraatorite töö. Et see on, noh, see on niisugune noh, ma usun, et seal tuleks lihtsalt väga palju, et hea on teada, et see on respiraatorite töö. Aga seal jälle, et nüüd kas siis restoraatorite lisatud ülemaalingud nagu maha võtta Ta ja näidata seda poolikuna poolikus seisus, kus siis on ainult originaalne osa. Et sellele on ka, et, et Itaalias ja on sellega palju tegelenud just niisuguste fresko maalide puhul, et kas tõesti nii suur osa maalingust on hävinud, kus sa näed ainult seda hävinud krohvi siukseid nimetatakse laguunide, eks näis siis erinevaid neid kadunud osi või kadunud laike seal töö peal ja siis on ka leitud, et, et erinevate tehnikatega, et kui sa lihtsalt jätad need laigud niisugused suured, siis kaugelt vaadates, et see töö, see häirib nii väga, et sa ei suuda tegelikult vaadata ka seda säilinud originaali või neid osi, et seal on erinevad optilised võtted, siis ka restaureerimisel, et kuidas sa ei maali asemel. Ma ei ole neid kohti, mis siis on hävinud aga sa täidad selle selliste erinevate eri värvi, mis sul nagu kaugelt vaadates mõjuvad niisuguse akrobaatilisi halli või et ta kuidagi aitab sul seda originaali siiski näha. Ja need niisugused hävinud osad ei, ei torka nii palju silma või ei häiri nii palju, nii et, et seal on erinevaid tehnilisi nippe, aga jah, loomulikult originaali küsimus on üldse üks väga-väga vana kunsti puhul niisugune noh, väga keeruline küsimus ja kui veel eriti, et tulla selle juurde, et kes siis looja ikkagi oli, kui tegelikult on tegemist ateljees niisuguse ühistööna valminud, et kelle originaalist me siis räägime? Aga kui veel rohkem tagasi minna, siis on ju neid katseid ka 19. sajandi Euroopas tehtud, aga nad üldiselt on põrganud publiku vastuseisu vastu, et miks mitte antiikskulptuurid niimoodi üle võõbata, nagu nad algselt olid? See oleks ju paljudel juhtudel tehtav, sest et sealt on võimalik värviosakesi leida. Ja muidugi, ja seda on tehtud ka erinevaid näitusi, sellest, kus siis on, et seda päriselt nüüd originaalkujusid nagu üle värvida, seda on ikkagi just tehtud neid värvitud koopiatest näitus ja siis kuidas publikut see mõjutab ja kui tore noh, nii-öelda veel grotesk sinna tundub kogu see klassitsism siis seal 18. sajandi lõpul 19 Kümnenda sajandi alguses, kes siiski uskus, et see antiik oli kõik maitsekalt valge, kes omakorda lõi neid maitsekalt maitseks valgeid antiigist inspireerunud kujusid, et siis muudab selliseks Tõi naeruväärseks ka tegelikult nende sellise ideaalse püüda sinna sinna antiigi poole, nii et jah, selliseid näitas, et see on kõik, et need on väga huvitavad ja noh, kasvõi kui meie siin sellises lähemas kultuuriruumis vaadata, et mis pakub selliseid väga problemaatilise erinevaid võimalusi, kuidas näidata seda, mis on ülemaalitud, on ikoonimaal kindlasti. Et mille puhul, et see intervall, mille tagant ikoone üle maaliti seoses kõige viiruki ja muuga, mis siis, et kirikutes nad lihtsalt läksid tumedaks ja see, et see oli nagu ette nähtud, täiesti täiesti tavapärane ikoone maaliti tänaseks, kus meil kunstiturg ja selline museaalne maailm hindab ikkagi ennekõike neid varasemaid ikoonimaale, et see kõik tõukab selleks, et neid hilisemaid tüsistusi tahaks, sealt pealt tahaks sealt pealt ta ära võtta, siis nüüd erinevad just nimelt sellised fototehnilised vahendid, millega sa tegelikult saad korraga näidata, eksponeerida neid erinevaid kihte üheaegselt, ilmad, neist midagi peaksid hävima. Aga kui tulla natuke tagasi ka veel selle tõlkimise teemale, mis meil siin kuidagi kipub kogu aeg ära ära hajuma siis sa räägid tegelikult nii kooni, maali kui ka paljude muude maalivaatamise viiside puhul ju ka lugemisoskusest. Et ma olen uurinud või mitte uurinud, vaid vaadanud, lugenud erinevaid artikleid ja ise ka testinud oma oskust eristada inimese ja arvuti poolt loodud nii-öelda kunstiteoseid ja noh, õnneks mul ikka tuli üle 50 see protsent, aga ma olin väga pettunud endas, et ma ei, ikkagi ei taibanud kõikide nende mulle esitatud piltide puhul, et mis on tõesti tehtud noh, päris kunstniku poolt ja mis on ikkagi nii-öelda tehisintellekti poolt genereeritud lohutanud. Sellega, et see ei ole siiski päris tehisintellekt, sa hindad tegelikult selle taga olevate meistrite loomingut. Võrdle seda keskaegse kunstiga, sa lihtsalt ei tea. Ja ma tegelikult tahan jõuda, on see, et et ütleme, tavavaataja pilk ei oskagi mingeid asju näha, ta ei oska ju eristada väga sageli originaali koopiast, ta ei oska eristada. Ta ei oskagi sõna otseses mõttes vaadata väga paljusid nendest maalidest ja see võib olla mis, mis tekitati nagu seda isegi lisakirge, et sa saad veel vaadata selle pildi taha. Aga, aga võib-olla võib-olla see isegi selle esmase kihi lugemine on, on mulle tundub, et muutunud ikkagi aina haruldasemaks, et seesama, et kui te otsustate, millise tööde võtate kogusse vastu või mille te hangite oma kogusse eeldab ju ka seda lugemis oskust, et kuidas sulle tundub, et kas praegu Eestiski näiteks on piisavalt palju neid inimesi, kes oskavad nii vanemat kui uuemat kunstile. Lugeda loomulikult ei ole selle küsimuse juures, et siin, et seda üldse osataks, pilti vaadata ja sellega, eks seda on seda nii-öelda, et et muuseumi ikkagi näiteks teadlikult ja võtaks selle vastutuse, et kas sa näitad originaali või sa näitad koopiat, et see on alati selline professionaalsuse küsimus, et sa ikkagi noh, ei taha eputada suurte nimedega, vaid pead ikkagi ausalt panema sinna küsimärgi ateljee, kui, et selles osas peaks nii-öelda loomulikult, et muuseumidel on suur roll, sest publik usaldab neid niisuguste spetsiaalselt otsuste juures. Aga see tervikuna ma annan ka niisugust või olen õpetanud need kolm aastat Tartu Ülikoolis ja osaliselt kunstiakadeemias, et siis mul on eraldi aine, mis on kunstiteose analüüs ja on ka lausa tehniline kunstiajalugu, et seal mul on eraldi ülesanne üliõpilastele, et nad kirjeldaksid pilt, et kui vanasti nii-öelda õppides või et kui vaadata, kuidas vanal ajal vanemal ajal, 19. sajandil näiteks kunstiteadlaste hariduse osa, et kus fotograafia, kõikvõimalikud reprodutseeri, mis meetodid ei olnud kaugeltki nii hästi arenenud, et siis see, et sa suudad kirjeldada sõnadega kirjeldada pilt, et sa vaatad nii-öelda pilti rahadega. Et meil on tänaseni kõikidel on säilinud erinevates mäluasutustes sellised kaardid, kuhu siis veel nõukogude ajal kõik koguhoidjad kirjutasid, kirjeldasid pilti. Ja sellel ei olnud nii väga sellist nagu tõlgendus, analüütilist sõnumit, täitsa tõesti teda kirjeldasid, et vaat, kui see töö läheb kaduma kuidagi selle kirjelduse järgi pärast, tunned seal tollis või kuskil ära, et kas tegemist on sama tööga, fotot ei ole. Et seda niisugust oskust, et tudengid on just hästi palju öelnud selle juures, et sa tõesti, et et esiteks on muidugi alati öeldud, et oh, ma teen pildi sellest, et panen sinna juurde, aga saada aru seda sõnaga kirjeldamisel, see on olnud, et et seda võib täitsa proovida ka ise, et see on midagi, mis õudsalt või väga aitab seda pilti vaadata. Aga kuidas on siis kogu selle internetis näitamisega, näiteks ma sain aru, et selle suure suure Madalmaade näituse juurde seal selles Hertoffenbossis käis ka meeletu selline Teie show, kus saab enam-vähem kõike Hieronymus Boschi töödega teha, mida vähegi on võimalik neid detailidest lahti võtta, nende detailidega mängida nii. Kas siin ei teki jälle hoopis seda ohtu, et noh, et see teos lähebki tõlkes kaduma, lõpuks jääbki ainult see mängi mingite nüanssidega ja ja keegi ei vaatagi seda pilti või unustatakse see pilt ise ära või see pilt muutub parimal juhul toormaterjaliks. See on olnud selline põhihirm, mis on üldse kunst teoste internetti panekut saatnud noh, viimased aastakümned või nii kaua, kui see on olnud võimalik ja ausalt öelda, ma ei tea ühtegi niisugust päris sellist uuringut või mingit kogemuslikku praktikat, mis seda hirmu toetaks. Et kas või kui vaadata seda, seda boschi juhust, et et see, kuidas tõesti, et enam enam-vähem paremat sellist elektroonilist andmebaasi vanema kunsti osas ei olegi võib-olla kogu maailmas praktiliselt välja tuua, kui, siis selle nimi oli eraldi bossi uurimise ja konserveerimise projekt mille eelarveks oli umbes 30 miljonit ja mis selle 30 miljoni eest võttis ette need 45 boschi tööd, nad küll kõigi lõpliku fotografeerimise erinevate kiirte ja kaameratega ülesvõtmiseni ei jõudnud, aga, aga enam-vähem nad kaardistasid. Need olulisemad töödes on tänaseks ka internetist leitav kogu see uurimisprojekt ja see on tõesti noh, enam kui tõesti niisugused paremad resolutsioonis huvitavamalt suuremaid mängulisi võimalusi pakkuvaid või lehte on raske välja mõelda. Aga aga see, et kuidas ikkagi see näitus ise, et millised järjekorrad seal ukse taga lokkasid, milliseid külastajanumbreid, et toogem post, mis on tõesti väike koht Hollandis, et et mille umbes, mis ületas umbes kolmekordselt selle näituse oma tavalise aastase külastatavus ajaga umbes vist 600000 oli Madridis seda külastaskonda, et see kõik ikkagi, et sa tahad tegelikult näha seda originaali, et hakkame seda kuidagi sulle tutvustatud tuspildiks muudetud, seda enam siis seda, seda, seda originaali näha tahab, et selles osas ma usun, et, et teine küsimus on see, et kas ta läheb nii-öelda tõlkes kaduma, et kas ta, et, et tihtipeale või ma usun, et võib-olla kõigil on see kogemus olnud, et mõni töö, mis on väga hästi enne teada, kas repro või veel parem sellise hea kodulehe kaudu, et osutub koha peal, et et sa ei saagi talle kuigi lähedale, tahvel sellise muuseumiklaasi all, see peegeldab, on palju väiksem, kui sa iial uskusid need pildid, mis on tõesti lõputus suurenduses, mis lubavad näha neid detaile, mida sa mitte kuidagi ei näe seal kohapeal seda originaali vaadates. Et see muidugi on, on tõsi, aga jällegi samased. Et sellise vana kunsti puhul, et mida tõesti kõik inimesed, et sa ei saa lubada seda, et nad kõik tulevad seda hästi lähedale vaatama ja vaatavad veel suurendusklaasiga nagu see võib olla omas ajas võimalik oli. Et sellel loopse jälle sellist suurt võimalust, aga jah, see pettumuse moment nii-öelda originaali endaga kohtudes, et see loomulikult on siin sisse programmeeritud käegu sellega tuleb lihtsalt leppida, tuleb leppida, et ma siit kohe ütleks, et meil endal tegelikult Eestis on ju kohe plaanis. No tõesti, et see, et kas ta on sarnane projekt ostes seda sarnasust, et sellel boschi projekti taga on olnud 30 miljonitel korrates ütles, Eestil on noh, ka see on ikkagi Eesti suurim vana kunstiprojekt, mida kunagi on ette võetud, et tahaks siia tuua kokku siis väga olulise Tallinnast pärit kunstniku Michel Sittowi tööd ja sitama täiesti kaasaegne, neil on umbes alla 20 aasta nende sünnivahe. Et tuua kokku siis umbes 25 tööda, mida sitta vile omistatakse, et aga tõesti see eelarve ei ole kahjuks sugugi võrreldav siis boschi projekti omaga. Aga et, et ka, et just need tööd, mis siis kindlasti vajavad sellist sellist fotokeelde ja fotokeeles tutvustamist eelnevalt, mis ongi hästi pisikesed. Aga mis on sellised niisugune peenmaal, mida samas et peab saama selle tööga nagu lähedalt kokku ja teda vaadata, aga, aga tõenäoliselt jah, et kõik need erinevad meetodid, et kuidas sa seda, kuidas sa seda pilti tõlgid ja tutvustad, et see kõik on on-site või puhul puhul täpselt sama oluline võib olla veelgi olulisem, kui siis boschi puhul. No jääme siis ootama, sest et tegu on ikkagi tõesti, oli omas ajas ikkagi üle Euroopa kuulus kunstnik ja tänapäeval on ta ikka üle maailma tuntud suurim meister, kes siit siit ma siinmail tegutsenud on, aga meie saateaeg on otsas. Ja sai mainitud ka, et teine bossi näitus oli Hispaanias ja Hispaaniaga oli tal tõesti tihe side. Ta küll kunagi seal vist ise ei käinud, aga paljud tema tööd sattusid ideid pidi Hispaaniasse, siis saate lõpu sai valitud, eks hispaaniakeelne lugu, mis ei tule küll Hispaaniast, vaid tuleb Mehhikost tegu nähe Mehhiko kaveri bändiga, mille nimi on, miks Ryssey, mis viitab sellele, et nad teevad Morris Smitzi lugusid hispaania keeles. See lugu kannab nime Haadada kaada Tiia Est Domingo, ma usun, kõik saavad aru, mis lugu see on. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline, kunstiteadlane ja kumu direktor Kadi Polli. Vasar on taas eetris nädala pärast.