Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere ja Eesti Rahvusraamatukogu arendusjuht Raivo Kruusa lepp. Tere. Räägime täna sellest, kuidas raamatuid kuulata, Ta ja milline üldse on raamatute ja raamatukogude roll üha muutuvas maailmas. Aga nagu ikka enne, kui me läheme põhiteema juurde ja vaatame, mida on kultuuriajakirjandusel pakkuda. Ja mina siis teen otsa lahti. Ma saan aru niimoodi ja hoian tänast sirpi käes, mis valdavalt keskendub erinevatele auhindadele. Muide, täna kuulutati välja ka aasta keeleteo auhind mille sai vist suur kohanimeraamat, kui ma õigesti mäletan, uudistest, nii palju õnne võitjatele. See kohanimeraamat on tõesti ka väga huvitav, aga 14. märtsil ehk siis emakeelepäeval jagati ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemiad ja sirp on siis teinud mitmete ega nende võitjatega ka siin intervjuusid kirjanduse vabaauhinna võitjaga, Tõnistotseniga jaga Gustav Suitsu preemia võitja, ka on tehtud intervjuu. Et siin ma pean kohe vahele enesereklaami tegema, nimelt Tõnis Tootsaniga, tegin minagi intervjuu ja järgmisel laupäeval on võimalik kuulata saadet loetud ja kirjutatud, kus ma intervjueerin Tõniste otsesemalt. Jah, aga auhindadest on veel, et näiteks Andrei Liimets kirjutab ka vähe küpsenud auhinnaskaala Pealkiri Oll nendest filmi ja teleseriaali auhindadest, mida jagati samuti eelmisel nädalal ja natukene kriitiline, ütleb, et temal tekkis vaatajana küsimus, et kellel oli ülekanne mõeldud, et tohutu potentsiaaliga promoüritusel ei vaevutud õigupoolest tuvastama tutvustama ühtegi filmi ega saadet. Nii et sellist pikemat käsitlust võib siis lugeda ja tahaks välja tuua ka selle, et sirbi vahel on täna ka keele infoleht, kus on päris palju huvitavaid huvitavaid artikleid muuhulgas ka eesti keele hääldusest, mis otsapidi ka meie tänase saate teemaga võib-olla natukene haakub. Ja siin Karl Pajusalu esitab, saab naguniisuguse küsimuse, et ehk on tõesti aeg teha eesti keele nii-öelda hea häälduse, praktiline kirjeldus, et mahukas eesti keele häälduse raamat annab selleks tugeva aluse. Ja sellest raamatust on siis ka pisut siin juttu. Aga ma annan nüüd vahepeal Peeter sulle sõna. Sirbi vahel on lisaks veel ka diplomaatia, kus on palju põnevat. Kohe selle kaane pealt vaatab vastu Iraagi lipuga tank, mis tähendab seda, et siin on palju juttu Lähis-Idast. Igasugused huvitavad asjad igaühele, keda huvitab see, mis tänapäeva maailmas toimub. Aga sirbis on igasuguseid, põnevaid asju ma veel ütlesin, soovitan ka teatrikülgedelt lugeda Eesti lavastajate liidu esimehe Jaanika Johansoniga tehtud intervjuud, mis räägib sellest kuidas peaks teater lastega suhestuma. Vahelduseks natuke minu meelest teistmoodi lähenemine, kui sirbis sageli on. Ja Õpetajate lehes on palju huvitavat. Lugesin selle tagakaanelt Karl Kello lugu templirüütlitest Saaremaal, aga huvitav ja selline lennukas lugemine. Nii et jah, lugemist on, aga ma näen, et maarjasul on ka õpetajate leht lahti. Jah, Õpetajate leht keskendub ka küllaltki palju keeleteemale ja esimene selline avalugu on siin Raivo juuraku poolt tehtud ja pealkirjal, kas inglise keel tõrjub eesti keele välja ja peab siiski tunnistama, et mõneti ühekülgselt on need arvamused siin küsitud? Kõlama jääb muidugi see mõte, et, et tasub kindlasti hakata erinevaid aineid ka inglise keeles eesti koolides õpetama. Aga kuidagiviisi jääb väga põgusaks see seisukoht, et eesti laste emakeeleoskus on niigi kehvapoolne, eesti keele tunde on niigi kitsamaks tõmmatud, et, et kuidas siis selle ikkagi kõige olulisemalt emakeelega? Kõigepealt jääb, et et enne kui suure hurraaga pooleldi sellise keelevahetuse peale välja minna, nii et niisugune intrigeeriv artikkel, igaüks võib seda sisse lugeda siit. Ja, ja Õpetajate lehes on tõesti üht koma teist veelgi huvitavat lugemist. Nii et head lugemist siis kõigile, aga meie jätkame hetke pärast põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning täna on meiega ka Raivo Ruusaleb eesti rahvus raamatukogust ja meie tänane teema ei tõukugi nii otseselt sirbi artiklist vaid võtsime hoopis ette veebruarikuise keele ja Kirjanduse, kus on ilmunud artikkel, raamat sünnib kuulata, millel on suisa kuus autorit. Meelis Mihkla, Indrek Hein, Andrus Hiiepuu, Indrek Kiis sel Raivo Ruusalepia, Urmas Sinisalu. Nii et selline tõsine reaalteaduste vaimus kirjutatud lugu ja tõesti üsna tehniline lugemine, kus on juttu igasugusest kõnesinkroniseerimisest ja väga palju sellistest ititeemadest ja nagu ei mõju üldse võiks öelda humanitaarteaduslikult. Kas siis nüüd tänapäeval tulebki keele ja üldse selliseid humanitaarteaduseid ka hakata nii tehniliselt käsitlema, nagu sellest artiklist mulje jääb, kas me oleme jõudnud nii kaugele, et ka need asjad, mida me oleme harjunud pehmeteks pidama, ei ole seda mitte? Keeletehnoloogia on Eestis täitsa hästi arenenud. Vähem kui kuu kuu pärast või kuu aja pärast on Tallinnas keeletehnoloogia konverents järjekordne palju põnevat seal see projekt siis, mida keele ja Kirjanduse artikkel kajastab, on ka üks projektidest, mida Pikema siis rahastusprogrammi raames haridusministeerium on toetanud ja keeleinstituudi initsiatiivil see teoks sai. Rahvusraamatukogu osales siis oma digitaalarhiivivarade ja, ja ressurssidega selleks et paremini teenindada vaegnägijaid ja, ja ütleme siis laiemalt Eesti Pimedate raamatukogu lugejaid Nende hulgas siis ka erineva erineva puudega ja düsleksia probleemidega inimesi, kellele tavaline tavaliselt paberil. Materjali lugemine, teksti lugemine on miskit moodi takistatud. Aga audioraamatut ei ole ju mõeldud ainult nendele inimestele, kellel mingisugune puue on, nad on mõeldud laiemale publikule. Kaugel kaugel sellest võikski öelda, et laias maailmas on, on audioraamatut praegu läbi tegemas sellist digitaalset renessansi. Nad on olemas olnud ju vähemasti 100 aastat isegi Eestis kõige vanem nii-öelda linti loetud, et lugu või plaadile loetud lugu pärineb 1920.-test aastatest. Mõnda aega audioraamatut. Kui nad siis levisid vinüülil või, või optilisel andmekandjal CD-plaadil, siis nad Ja kassettidel olid, olid vast natukene sellise piiratud kasutusega, nüüdsel ajal on põhiliseks kasutus meediaksis digitaalne fail MP3 ja seda saab kuulata autos telefonist, mis tahes olukorras, nii et audioraamatutest on on saamas selline noh, natukene mitte tingimata nohikute või selline laiskade lugejate meediumist uuesti selline elustiilivahend või komponent, et mida väga paljud inimesed praegusel ajal tarvitavad, kas siis trenni tehes või süüa tehes või koristades või, või autoga sõites näiteks. Aga selles keele kirjanduse artiklis on ju väga huvitav või üks niisugune intrigeeriv aspekt just see, et kui need varasemad audioraamatud valdavalt on sisse loetud näitlejate poolt siis nüüd ikkagi arendatakse või on arendatud tõenäoliselt arendamisel jätkuvalt. Programmid, mis siis võimaldavad sisestada tegelikult tekstifaili ja sünteeskõne on tegelikult see, mille naa või mille kaudu siis tuleb see audiofail välja, et seda ei loe tegelikult enam inimene sisse. Ja, ja seesama hääldusprobleem, millest siin ennemgi juttu oli, on katse pidi sellega seotud, et just nimetatud, et kuidas need rõhud oleks paigas, kuidas ilmekus oleks paigas, et kui kaugel või missugused need praktikad on praegu Eestis sellist sellise selle programmi kasutamisega? Oskan rääkida mitte nii palju keeletehnoloogia vaatepunktist, aga just raamatukogude ja vaegnägijate vaatepunktist, et tükk aega ei ole neil tegelikult olnud sellist võimalust, et seda eesti keele kõne kõnesünteesi vahendid ei ole. Nüüd ma ei oska öelda, kas nad ei ole piisavalt head olnud või nad ei ole nii kättesaadavad olnud, et on kasutatud ka soome keele siis kõne kõnesünteesi, mootorit selleks, et kuulata eestikeelset kõnet, aga nüüd juba päris mitu aastat on nad olemas, keele instituut on siin väga agaralt arendanud seda. Nende esimene toode oli siis ETV subtiitrite ettelugemise võimalus inimestele, kes kes ei saa ise ise subtiitreid lugeda alt ja siis sedasama kõnesüntesaatorid edasi arendades jõudsime mõtteni, et tekstid siis raamatut, mida pimedate raamatukogu oma oma tavalise näitlejate abil loodavate audioraamatutega ei jõua ära teha, sest Neid audioraamatuid ilmub Eestis vast kuskil neli, viis protsenti sellest mahust, mis, mis üldse välja antakse raamatuid Eestis ehk see on tegelikult väga väike hulk, nii et see kõnesüntees ja süntesaatori abi saaks tulla juurde just selleks, et seda valikut laiendada. Lisaks nendele võimalustele, mis on rahvusraamatukogus praegu loodud, siis ka Elisa raamatu äpis on seesama süntesaator praegu tööle pandud ja, ja sellel kasutajad on, on täitsa olemas. Neid andmeid ei ole teada, kas keegi, kui palju siis nende hulgas on nii-öelda vaegnägemise murega inimesi. Aga kuulatav on ta kõigile huvilistele praegu. Aga millised üldse on lugemise ja kuulamise seosed? Sageli me ju ikka räägime ühiskonnas sellest, et inimesed võiksid rohkem raamatuid lugeda ja kuidagi kirja kultuur kipub kõigi muude meelelahutus ja ajaveetmisviiside ees taganema. Kas nüüd selline audioraamat siis nagu toetab pigem seda kirjakultuuri levikut või äkki see hoopis nii-öelda tagaukse kaudu õõnestab seda? See on hästi põnev teema, mida nüüd väga värskelt on asutud alles uurima väga häid uuringuid audioraamatute kohta pikka aega ei olegi olnud. Et eelmisel aastal Taani orfisse raamatu vabandust ülikooli kaks teadlastes viisid läbi sellist põnevamast, et uuringut, et vaadata just kuidas kättesaadavate audioraamatute valik mõjutab ka seda kuidas, mis olukorras neid loetakse ja, ja kes üldse selle vastu huvi tunnevad, nii et pikki aastakümneid oli audioraamatutena kättesaadav, kas suur hulk klassikalisi teoseid, näiteks sõda ja rahu, 45-l kassetil võimalik soetada? Ja kaunis palju siis selliseid? Kergemat lugemist või selline lit to Go kategooria ehk et selliseid raamatuid, mida lennujaamast võib lennukisse kiirelt kaasa soetada, need olid kättesaadavat audioraamatutena. Pärast seda, kui on stream'i, mis või voogedastusteenused käima läinud ja, ja MP3 formaadis on neid lihtne oma telefoni laadida väga suurel hulgal, siis on ka see teemade valik žanrite valik, mida audioraamatuna pakutakse oluliselt laienenud ja see on siis omakorda kaasa toonud selle, et rohkem inimesi kuulab, loeb neid kõrvadega. Aga kas on võimalik öelda seda, kuidas mõjutab lugemisharjumust, kas äkki inimene, kes näiteks mõnda asja kuulab, kõigepealt audioraamatuna hiljem haarab raamatu järele või vastupidi, või ei ole nende vahel sellist selget seost? Ei ole küll sattunud lugema kuskilt, et oleks sellist seost, seda on, on uuritud ja tõdetud, et ikkagi, kui keegi on juba ära kuulanud raamatu, siis ta siis ta seda uuesti paberil kätte võtma väga ei kipu, ehk et see selline võrdlus filmidega või see parafraseerida öeldakse, et ära ära hinda raamatut tema filmi järele. Sama ei kehti selle järgi, et kui isegi kui audioraamatut kuulanud on, siis, siis ta pigem ei näe. Üks asi, mis mulle kohe küll ilma igasugustele uuringutele toetumat, aga tundub näiliselt, et võiks mõjutada, on kindlasti kirjaoskus, sellepärast et kirjaoskus lugedes reaalselt ikkagi on nendel inimestel parem, kes loevad palju, kes loevad keerulisi tekste, kui tõenäoliselt nendele, kes seda lihtsalt kuulavad. Teada on ju ka see silmamälu on tõenäoliselt tugevam kui, kui kuulmismälu, kuigi inimese mälutüübid tõenäoliselt on, on, on erinevad. Aga kui sa rääkisid, et ta neid raamatuid saab alla laadida MP3 formaadis, kas? No tõenäoliselt see osa Tehnoloogia muutumisest puudutab nüüd neid audiofaile tõesti vähem, aga raamatukogudes tervikuna toimuvad ju palju suuremad digiteerimisprotsessid mille üks suur probleem ongi selles, et digiteeritakse hetkel moodsa mingisugusegi vahendiga see ära moodsasse formaati, aga juba viie aasta pärast on see formaat aegunud. Et kuidas sulle tundub, et nende audioraamatute või nende helifailidega asi. No nii hull päris ei ole, et viie aastaga need ära kaoksid. Digiteerimisel ja üldse digitaalse ainese säilitamisel raamatupood ikkagi valivad päris hoolikalt neid failivorminguid, milles säilitada, aga tõenäoline on küll jah, et niimoodi 10 kümme-viisteist 20 aastat, siis muutub probleemseks ka selle trükitud teksti jaoks valitud vorming ja just välja antud ja väga hästi kujundatud raamat auto puhul võib, võib probleeme tekkida ka nende kirjashiftidega ja kujundus aspektidega, mis seal, mis seal sees on lihtsalt uuemat kuvamise vahendeid brauserit või, või muud tarkvaratükid, millega me neid vaatama ei näita, neid enam täpselt selliselt, nagu nad kunagi tegelikult siis ka paberile jõudsin, nii et helifailide osas ei ole nii suurt hirmu, pigem võiksin mõelda, et kas need e-raamatut ehk siis e-buum, vorming, mida praegu väga laialt kasutatakse, et, et kui, kui pikk selle tulevik saab olema, et helifailide osas noh, selge on see, et raamatukogud ei ole siin see selline kasutusrühm kasutajate rühma sihtrühm, kes väga suunaks seda, et kuhu poole trendid lähevad, et seda määrab ikkagi massturg see, millel millistes vormingutes, millistel kandjatel õnnestub inimestele maha müüa neid tooteid kõige lihtsamini. Aga milline on siis raamatukogu positsioon sellises olukorras, kus raamatust saab lihtsalt üks olgu selleks siis teksti või helifail? Raamatukogu säilitab kõike, mida, mida välja antakse ja kogub ka, et me Eestis oleme nüüd tõenäoliselt esimene või esimesi riike maailmas kus meil võime öelda, et alates selle aasta jaanuarist alates, et mida me hoiame ja säilitame, on, on olemas ka digitaalselt. Ehk et tegelikult selline vana materjali digiteerimise vajadus peaks meil ühel hetkel tulevikus ära lõppema, sest ta jaanuarist 2017 kõike, mida me hoiame, on juba digitaalselt olemas. Tänu siis säilituseksemplari seaduse jõustamisele seal sisaldunud punktidele. See toob kaasa selle, et raamatukogus on siis korraga olemas väljaande paberversioon. PDF versioon võib olla ka mingisugune veebiversioon. Mõnede ajalehtede puhul on olemas samal ajal ka mikrofilmil ta veel mõnest vanemast ajast, nii et see ei ole väga uus olukord, et meil on ühte väljaannet mitmes erinevas versioonis ja pakume neid lugejatele siis sellisel kujul, nagu neile kõige paremini sobib. Nojah, sest et selle digiteerimise varjukülg, kuigi ma ise kasutan päris palju Tigariti, olen tohutult rõõmus, kõik need digiteerimisega on toimunud siis ikkagi kuskil kuklas on ka see mõte, et mis siis ikkagi ühel päeval saab, kui elekter ära kaob ja, ja siis kõik need andmebaasid jäävadki kuhugi kosmosesse hõljuma. Aga raamatukogude puhul ma vaatasin, on niisugune tore paber olemas, märtsis 2016 valmis saanud nagu 21. sajandi raamatukogu ja seal on toodud ka esile tegelikult just väga palju just tehnoloogiatega seotud kohustusi, mis või, või noh, selliseid ülesandeid, mis raamatukogudel on ja nimetatakse siis digitaalse kirjaoskuse olulisust ja ka seda, et raamatukogude roll on aidata siis inimesi, kes ei suuda selles digitaalses inforuumis orienteeruda, et mõnes mõttes võib see ju raamatukogu sellise ainevaldkonna märksa laiemale pinnale kui lihtsalt see, et, et on inimene, kes soovitab, laenutab reaalset raamatut välja, mida tavaliselt ette kujutatakse. Aga kui palju see on hästi levinud suundumas mitte ainult Eestis, aga aga meil ka ikkagi väga olulisel koha peal kohal on, on raamatukogu. Külades ja, ja koha peal, kus siis kunagi aegade alguses Tiigrihüppe programmi raames varustati raamatukogude internetiühenduse arvutitega, sealtsaadik on inimestele sisse harjunud see mõte, et võib minna raamatukogu töötaja juurde. Kes siis aitab, aitab mingisugused toimingud ära teha, kas e-riigis, kuni siin kui tuli valida endale kõige sobivam elektripakett, et siis raamatukogutöötaja oli see, kellelt küsiti nõu või kui siis on vaja neid maksusid, deklareerida maksuametile ja nii edasi hakkama saada ID-kaardiga. Selliseid asju, et selline raamatukogutöötaja roll on, on hästi-hästi oluline. Noh, mõistagi on teisi teisi kohti ka koht koha peal koolid ja ja muuseumit, kus samasugust nõu võib saada, aga tõesti hästi palju on harjutud käima raamatukogus selle jaoks See tähendab seda, et raamatukogudel on selline märkamatu, aga tohutu suur võim ju inimeste üle sellele, kuidas maailma näevad, tajuvad, mis teenuseid nad saavad. Mis elektripaketti soovitatakse. No see juhtumeid on siin varnast võtta, kuidas inimesed on siis soetanud endale väikse tahvli tahvelarvuti ja võtavad tulevad selle karbiga siis raamatukokku ja paluvad raamatukogu töötajal aidata see nüüd kuidagi käima panna ja õpetada, mis seal sees teha ja siis ongi selline tehnoloogiaalane nõustamine käib täitsa sinna juurde, ei saaks öelda, et meil on palju sellist vajalikku õpet raamatukoguhoidjatele, et nad ise oleksid viimase tehnoloogiaga kursis, aga aga elu sunnib ja saavad hakkama küll. Aga kas see nüüd on just heaolukord või mitte? Oluline on see, et oleks olemas selline koht heas mõttes külas. Ütlen, et on kindlasti meil paikkondlikus, raamatukogu, kultuurikeskus, keskus, muuseum, kool natukene konkureerivad omavahel selles osas, kus oleks kõige mõnusam vaba aega veeta või seda peale lõunat veeta, aga kindlasti on väga tähtis, et seal kohapeal oleks üks koht olemas, kus, kuhu inimene saab minna. Ja sedasorti abi, et, et kas see koht on raamatukogu või või mõne muu sildiga seal ukse peal ei olegi, ei olegi nii tähtis, aga Põhjamaade näitest siis raamatukogud on just eelkõige asutused, mis võtavad üle postkontori igasuguste vahendite ja asjade laenutamise kuni õmblusmasinate ja telefonide. Teame isegi seda, et raamatukogu võib välja laenutada wifi seadmeid, mis on nii-öelda kinni makstud kuuks ajaks, näiteks saad endale koju wifi laenutada. Kas vahepeal ei olnud keskraamatu puhul ka see kampaania, kus siis sporditarbeid raamatukogust? See on väga hästi Põhjamaade eeskujul ja, ja toimib üsnagi. Raamatukogutöötajatel ei ole midagi selle vastu. Ei, vastupidi, eks nende enda initsiatiiv ju ju ongi järjest rohkem on ju raamatukogudes. Just sellise tehnoloogiaalase õppe- või raamatukogudest on saanud need kohad, kus saab tulla ja neid uuemaid tehnoloogiaid käia proovimas, et näiteks kolm teie printerid on selline hea näide, kooliklassid noh, Tallinnas on võimalik minna kas Mektorysse või mõnda muusse vahvasse kohta paljusid erinevaid tehnoloogiaid proovida, aga aga Narvas või Võrus või Häädemeestes ei ole ja siis on väga hea, kui seal on üks raamatukogu, mis pakub sellist. Meikari läheb tüüpi kohta, kus, kus saab teie käest tehnilisi asju katsumas. Raamatute võim on suur, aga kuulame vahepeal muusikat ja kuulame esimeseks ühtelugu mis peaks rääkima vist raamatukogudest, ma lugesin selle laulusõnadki läbi ja mina ei saanud aru, seal korra mainiti ainult raamatukogu kaarti, Jon meieri lugu kreisis sammarointest Chaniorinantintsementissiks, ehk siis wordpressi allveelaeva katse jaanuar 1967 väga kummalise pealkirjaga lugu, aga väga ilus lugu. Kultuurisaade vasar mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning Eesti Rahvusraamatukogu arendusjuht Raivo kruusalepp. Oleme rääkinud raamatutest ja raamatute kuulamisest ja jõudsime enne John Mayeri kuulamist välja selleni, et raamat, tuur kogu juhtidel või raamatukogutöötajatel on päris suur voli tegelikult määrata seda, mida üldse üks eesti inimene mõtleb ja kuidas ta maailma näeb. Ja vahepeal muusikat kuulates meenutasime seda ka, et tegelikult ju mingil määral kirjutab Eesti riik ette seda, mida raamatukogud endale ostavad ja kuidas nad oma kogusid täiendavad. Ja see kahtlemata määrib Kaavel seda, mida siis meie inimesed loevad ja mõtlevad, kuidas maailma näevad. Jah, meil tuli meelde Rein Langi ettekirjutused, tuleb rohkem tellida eesti kirjandust, tuleb tellida kultuuriajakirjandust ja sellega seoses meenus ka, et sirbi ja õpetajate lehe kõrval võiks öelda inimestele, keda võiks huvitada spetsiifilisemalt keele kirjandus. Et tegelikult meie räägime siin veebruarikuu numbri artikli põhjal, aga ilmunud on ka märtsikuu keel ja kirjandus, kus on ka päris palju huvitavat lugemist. Näiteks Joosep Susi ja Pilleril larm kirjutavad üsnagi intrigeerivalt kirjanduskriitikast ja, ja päris mitu huvitavat arvustust on selles ajakirjas ja ka Joel Sanga niisugune samuti palju erinevaid arvamusi, ei ole mina kuulnud erinevaid emotsioone tekitanud arvamuslugu, usalduse küsimus. Nii et, et kes raamatukokku läheb või poodi läheb, võib ka keele kirjanduse endale vahelduseks koju laenutada. Raamatukogud ongi ju ka mõnes mõttes selline usalduse küsimus ehk et raamatukogu töötajat usaldatakse päris palju valikul mida, mida siis nüüd laenutada, et ilmub väga palju korraga. Inimene tavaliselt ise ei suuda kõiges selles hästi orienteeruda, nii et raamatukogutöötaja roll on kindlasti soovitada ka või vähemalt siis rääkida sellest, mida mida kõige rohkem laenutatakse. Sellepärast üks koht, kus meie Eesti raamatukogude sellised e-teenused või veebipõhised teenused ei ole veel meil nii head nagu näiteks Amazon, kes soovitab teile midagi lugeda isegi siis, kui te, kui te veel ei ole midagi ostnud või, või ei veel ei teagi isegi, mida te, mida te sealt otsite, midagi soovitamas on nii, et selleks, et saada soovitusi raamatukogu käest tuleb praegu ikka minna veel raamatukokku ja teenustesse, need omadused või võimalused alles tekivad loodetavasti. Aga kuidas on lood digiteerimisega selles mõttes, et kas Eestis raamatuid, noh, kuidas öelda, dikteeritakse valimatult või, või kes määrab seda mida ja mis järjekorras ja mis on prioriteetne? Vanem eesti kirjandus ja see on siis nüüd läheb tagasi sinna 19.-sse sajandisse on praktiliselt kõik ära digiteerida. Seda suhteliselt vähe ka seda suhteliselt. Pähe ja sellele on suhteliselt vähe lugejaid, sest eks ta nii keeleliselt kui kui ka kirjapildiliselt on kaunis kaunis raske niimoodi. Ta endale tahvlis õhtul voodisse. Aga uuemal ajal, eks ta ikkagi raamatukogude määrata on need nimekirjad ja otseselt siin õnneks raamatukogud teevad omavahel head koostööd. Kultuuriministeerium on kokku pannud ka sellise kultuuripärandi digiteerimise teekaardi või, või raamkava järgmiseks viieks aastaks siis jaotatud sellistesse pärandiliikides nagu filmipärandi, fotopärand ja üks nendest on trükipärand, seal on meil siis kavas tsirka kolm miljonit, et lehekülg ja üritada selle viie aasta jooksul ära digiteerida. Eelkõige keskendub see küll teaduskirjandusele ja sellised sedasorti trükistele, mille ütleme siis kasutusotstarbe või kus, mis võiks peamiselt kasutamist leida hariduses. Nii koolis kui kui ülikoolis, kui, kui teaduse tegemisel, nii et perspektiiv on, on suhteliselt helge kuigi laiemalt siin piirkonnas ringi vaadata, siis peaks ütlema, et me oleme mõnevõrra maha jäänud oma oma naaberriikidest selles osas, et kui palju meil kirjandust ära digiteeritud Aga see gooti kirjas mingisugusedki tekstid, mida sa arvad või ütled kogemuse põhjal, et tõenäoliselt kasutatakse vähem, loetakse vähem puhtalt sellepärast et seda ei osata enam nii hästi lugeda, et siin tegelikult on ju see sünteeskõnes heliraamatut lahendus väga hea, et inimesed, kes tõesti reaalselt ei oskanud, seda gooti kirja lugeda saavad, siis selle vana raamatu tingimusel siiski huvitab sisestada ja kuulata siis seda heliliselt. Põhimõtteliselt on see õige, tegelikult käib seal taga siis veel raamatukogus võiks selline tegevus, mida nimetatakse teksti tuvastuseks või tärgi tuvastuseks ja selle kvaliteet varieerub üsnagi tehnoloogiline lahendus. Nende, kas kas saab hästi aru sellest tähemärgist, mis sealt skännerid välja tulnud on või ei saa, see omakorda sõltub hästi palju ja paberi kvaliteedist, mis seal all on olnud, nii et meil on päris häid näiteid Eesti rahvusraamatukogus, aga aga on ka päris viletsaid näiteid, nii et ma julgeks lubada, et see kõnesüntesaatori kaudu seal 1850 midagi välja antud raamatu kuulamine ainult selline lust saab olema, et seal on kindlasti palju kirjavigu ka sees. See tähendab siis seda, et see teekond tekstist kõnesüntesaatori moodustatud audiofaili, nii on ikkagi üsna Käsitööndusliku ei ole käsitööndusliku päris hästi ära automatiseeritud, aga, aga seevastu just ongi see, kus need vead sisse lipsavad, ehk et noh, ütleme ausalt seda, seda kõike on ikka niipalju, et ega, ega inimene niimoodi käsitsi ei jõua üle toimetada, seda automaatselt tuvastatud teksti. See ongi ehk see, miks need siis praegu ilmuvat raamatut, mis jõuavad selliseid trügi failina, trükieelse failina raamatukokku, otse kirjastusest, nende kuulamine on kindlasti suuremat mõnu pakkuv kui, kui raamatukogu poolt digiteeritud päris vanade tekstide lugemine kuulamine. Aga ilmselt niipea veel tavainimene niikuinii sellist tarkvara enda käsutusse ei saa ka, et see esialgu on veel spetsiifiliselt raamatukogude valduses. Tarkvara on olemas, aga Rahvusraamatukogu on nüüd varsti 15 aastat tegelenud selle tarkvara õpetamisega ja paremaks ja targemaks muutmisega, nii et võin täitsa julgelt öelda, oleme teinud katsetusi, et meie juurest hetkel kvaliteet on, on kõige parem selle asja jaoks. Aga ilmselt igal keelel on oma spetsiifika, kui palju on üldse selle tarkvara arendamisel võimalik teistelt teistelt keeltelt? Mitte väga palju tõesti, seal on oma oma keelepaketid loodud ja nende nende piires tulebki tulebki tegutseda, nii et eksperimenteerimine vaikselt edasi ka selliste põnevamad lahendustega nagu näiteks käsikirja või käekirja automaatne tuvastamine, jaga vanade nootide automaatne tuvastamine, aga siin peab ütlema küll, et ei ole veel väga häid kogemusi, et palju vigu lipsab sissemasinal. Kas võib siis öelda, et osaliselt on see ka selline intellektuaalne mäng, millel võib olla? Noh, ma tean, see kõlab tobedalt, eks, mis üldse on praktiline väärtus, aga, aga et, et kohe kas võib olla, et see on osaliselt pigem selline mäng, ilma et see tingimata peaks nüüd kuidagi laiale publikule huvi pakkuma? See võib olla liigituks paremini sinna kategooriasse mida muuseumid tunnevad kureerimise või kuraatoritööna, et teatud mõttes raamatukogu kogu või kollektsiooni hoidmine ja ja nii-öelda otsuste tegemine, mida digiteerida, mida rohkem nähtavaks teha kaasaja lugejatele, see on ka nagu selline kollektsiooni kuraatori ülesanne, nii et kui tehnoloogia võimaldab midagi, siis me kindlasti tahame seda teha ja proovida, aga nii väikse riigina nagu me oleme päris ise selliseid tehnoloogiaid välja töötamas praegu küll ei ole. Aga mis on see vahekord reaalsete trükitud raamatute laenutamisel ja, ja siis raamatukogu tee keskkonna kasutamisel. Rahvusraamatukogu näitel on see vahekord umbes üks neljale, ehk et neli korda rohkem inimesi kasutab meie digitaalseid kollektsioone. Need ei ole ainult raamatut siin nurgas, siis ka ajalehed, ajakirjad, veebisaidid, erinevad kataloogides, teadusajakirjad, mida me lugejatele pakume. Rahva raamatukogud üle Eesti laiali, seal kipub see natukene teistpidi olema, ehk et, et eelmisel aastal just vaatasin siis järele, külastas Eesti rahvaraamatukogusid kokku tsirka viis ja pool miljonit. Korda külastasid inimesed viis ja pool miljonit korda, aga virtuaalseid külastusi oli siis kuskil kaks ja pool miljonit, et korda, nii et mõnevõrra vähem. Nojah, aga eks Rahvusraamatukogu roll on ka väga teistsugune, kui võrrelda seda mõne mõne rahvaraamatu. Rahvusraamatukogu üks roll on olla selline raamatukogu teenuste arenduskeskus, nii et järgmisena ongi meil sihikul e-raamatute laenutamise keskkond, mille analüüs peaks peatselt käivituma ja praegu siis ainult Tallinna keskraamatukogus elluna kättesaadav teenus võiks noh, mitte just kõige lähemal ajal, aga, aga varsti saada saada teenuseks, mida kõik Eesti raamatukogud saavad pakkuda. Rahvusvaheliselt, kui me vaatame, siis siin oleme riigina küll täiesti punase laterna olukorrast peaaegu et naaberriigid väga avaralt juba raamatukogud pakuvad e-raamatute laenutamise. Meil tuleb neid minna poest osta. Mis me valesti teeme? Ka vist väga midagi ei teegi, tuleb öelda, et meie raamatukogude Ei teegi midagi, suutlikkus kaunis. Pisike. Nappe enamasti. Selliseid tehnoloogilisi hüppeid ettevõttel, ent ka nii eelarveliselt kui kui sellise arendussuutlikkus üksikute raamatukogude kaupa on, on kaunis pisike, Eestis kokku on üle 500 rahvaraamatukogu peaaegu sama palju kooliraamatukogusid veel juurde ja siis veel natukene erialaraamatukogusid ja saamegi 1000 tükki kätte. Tegelikult on nad kõik kaunis pisikesed. Ma kujutan ka ette, et see eriti väiksemates kohtades on raamatukogudes vähe töötajaid, jääd nende koormus, arvestades kõiki neid eeldusi, mida raamatukogu, töötajalt või raamatukogud siis oodatakse, on tohutu suur ja, ja ikkagi tundub, et arvestades palku ja kõike muud see taandud tohutult ka sellise nagu missioonitundeliseks tegevuseks, et sa lihtsalt tunned, et sa pead seda kohaliku elu kultuurieluga ka niimoodi üleval hoida. Noh see ongi selline, et raamatukogutöötaja saab alati öelda, et aga keegi ei käigi neid meie käest küsimas teisest küljest keegi küsimus sellepärast, et me neid ei paku. Raske on öelda, kust see peaks peale hakkama ka plaan on olemas, kuidas see teenus välja arendada. Ja teha seda siis selliselt, et raamatukogudele endile võimalikult väike koormus langeks, et tunduks sellise väga suure riigipoolse kohustusena, mida veel kord peale pannakse koos? Mingit sorti raamatute ostmisega näiteks. Nii et ma arvan, et paari aasta pärast vaatame neid numbreid uuesti ja siis näeme, et sellised virtuaalkülastused ja teenuste kasutamise number on oluliselt paranenud. Aga ma loen siit sellest 21. sajandi raamatukogu dokumendist ka missiooni Alt. Esimene missioon, mis on raamatukogude puhul välja toodud, on ikkagi kujundada inimeste lugemisharjumusi, et kuhu seerida asetub selle kõige muu jutu taustal. Sellest üks osa tõenäoliselt, et läheb kohe sinna laste ja noortevaldkonda ehk et see on see, kus peame seda lugemisharjumust kõigepealt õpetama ja harjutama. Ja seda Eestis tehakse praegu väga hästi. Lastekirjanduse keskus jagab ohtralt soovitusi raamatukogudele ja lapsevanematele, millist uut kirjandust? On vahva lugeda ja tegelikult ka võib-olla sellist e-raamatute valik ei ole lasteraamatute osas veel nii lai. Ehk et praegu küll tundub selliselt, et me ikkagi praegu veel koolis käivat põlvkonda õpetame lugema paberraamatute põhisena, see lugemisharjumus, ma arvan, meil tekib päris päris hästi. Noorte hulgas. Aga minu meelest on küll täitsa ilus tõdemus, millega võiksimegi saate lõpetada, sest meie aeg hakkab otsa saama ja kui me siin sageli, eks ma olen selles ise süüdi. Selliseid maailmalõpuennustusi teeme siis vahelduseks midagi optimistlikku ja saate lõppu jääb veel kõlama. Üks muusikapala, mis kannab imeluuletus raamat Dust. Sel Jaan Pehki tekst esitab Kadri Voorand ja see pärineb Jüri Üdi klubist on salvestatud 2011. aasta detsembris, nii et sellepärast võib-olla ei ole ta nii veatu kvaliteediga Metzen telesaatest pärit lugu. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning Eesti Rahvusraamatukogu arendusjuht Raivo roosaleb kuulmiseni. Raamatuid saab panna. Ridade. Raavad. Kui irooniaks?