Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere. Ja tänan meie külaliseks. Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo. Tere. Tere. Täna on meil kavas rääkida metsades toimuvast. Katsume keskenduda rohkem teaduslikule, aga ilmselt me ei pääse ka sellisest tunnetuslikust küljest, aga aga enne kui me läheme põhiteema juurde, vaatame, mida on kultuuriajakirjandusel meile muidu pakkuda. Maarja saki tõid otsa lahti. Sirbi ava intervjuu või selline pikem lugu ongi meie tänase saatekülalisega, et seda ma ei hakka siin ümber jutustama, aga võin ikkagi kõigile öelda, et tasub läbi lugeda, et see on tõesti väga, väga palju huvitavaid fakte, täid, tulvil see intervjuu, nii et siis sedasama intervjuud soovitan. Ja teiseks samamoodi metsa teemal kirjutab Mattias Turovski. Ja väga ilusti võtabki ka ise oma olulisemalt sõnumi kokku Eesti vanasõnaga metsa taga ei ole teist metsa, nii et sedagi soovitan lugeda. Aga lisaks sirbile ja, ja Õpetajate lehele, millest Peeter sa vist ise natukene võib-olla rohkem räägid. Ma mõtlesin, et ma laienda natuke meie kultuuriajakirjanduse areaali sellega, et toon esile ka horisondi, mis on nüüd ilmunud, märtsi-aprillinumber on ilmunud ja hoolimata sellest, et päris palju kirjutatakse siin ka nagu ikka kosmose temaatikal ja sellistel võib-olla spetsiifilisematel teemadel oli jällegi väga huvitav intervjuu arroga, psühholoogiast, linnaruumist, sellest, kuidas see meile mõjub. Otsapidi haakub ka meie tänase teemaga. Grete Arro ütleb, et looduslinnas ei ole pelk esteetika, vaid tervise heaolu ja mõnede uuringute näitel ka parema soorituse ja õppimise mõjutegur. Ja nii nagu eelmine kord rääkisime sellest, et kultuuriajakirjanduse hulka kuuluvad ja loomulikult ka keel, kirjandus, vikerkaarakadeemia looming, siis nüüd seekord ütlekski, et ilmunud on ka värske looming kust täiesti kallutatust ma ise tooksin esile selle. Siin on avaldatud Andrus Kivirähki näidend vaimude tund Koidula tänavas, mis kirjeldab siis Mati Undi ja Tammsaare kohtumist Tammsaare viimases kodus ja loomulikult tohutult nauditavad on Toomas Kalli. Kuidas öelda nende kohta paroodiat sellest, kuidas eesti kirjanikud Kevadet kirjutaksid, et neid, neid, ma arvan, on ka igalühel lõbus lugeda. Aga Peeter, annan sõnajärje sulle. Värske looming on vist just kirjandus inimestele kõige olulisem, et kui kellelgil pole kodus ka muid loomingu numbreid, siis märtsikuu oma on enam-vähem igal kirjandusega kokku puutunud inimestel, sellepärast et nagu ikka, ilmuvad märtsinumbris luule ja proosaülevaated. Tänavu on luuleaasta 2016 võtnud kokku Maarja Pärtna ja proosa aasta Kaupo Meijel kaupa. Meie oleme selle teinud omalaadse näidendi vormis, nii et väga ebatraditsiooniline huvitav lugemine. Aga ja Õpetajate lehes on palju huvitavat. Mulle jäi silma Kaarel Tarandi kolumne, mille pealkiri on viriseja pagulusse irooniliselt mõeldud Pealkiri. Ta räägib Eesti riigi sünnipäevast. Täpsemalt sellest suurest, mida hakatakse kohe kohe pidama ja juhib tähelepanu ohtudele, mida endas kätkeb nähtus nimega etatism. Ehk siis, et seda sünnipäeva tähistatakse väga riigi vaatenurgast riigi jaoks. Ja sellise küünilise irooniaga, mis talle omane toob ta näiteid riigi 20. sünnipäeva ajalehtedest nimelt 24. veebruarini. Päevaleht on siis toona kirjutanud selliseid artikleid, kingitusi riigihoidjale, Riiast, taldrik, riigihoidja kujutusega, kodutütarde vaip anti üle, tööline tõi laualipuvarda ja nii edasi ja ütleb seda, et kogu see riigile kingitused ja kõik, see on selline imelik värk. Ja kui me liiga riiklikuks läheme, siis juhtub sõitmine, mitte osalemiste, mitte panustamist, pannakse tähele. Ja kõigest sellest on kodanikel hästi vähe kasu, sest et tegelikult hakkab riik tungima nende privaatsfääri. Ja muidugi tasub alati lugeda õpetajate lehest Priit Põhjala keele kolumni. Seekord ta soovitab kasutada püüri aeg, selle asemel, et kirjutada näiteks kevad-sügismood või kevad-sügis mantel. Võiks öelda püüri, aja, mood või püüria ja mantel. Võimalik on öelda tema meelest ka näiteks üleminekuaja mantel, aga see on natuke igavam. Ma kujutan ette, et kui me ütleme üleminekuaja ütleme millegi muu peale. Tegelikult tuleks veel korra sirbi juurde sirbis on üldse hästi palju metsateemat ja ja mulle jäi silma Peeter lauritsa pikk lugu, metsakalmistu, mis räägib natukene metsakalmistust, aga tegelikult räägitud aga palju laiematest asjadest ja lõpetab tõdemusega ökotsiidi ohvritelt ideedega pangakaarti ei küsita, rääkides sellest, et mõned meie kaaskodanikud käituvad mitte ainult metsaga vastutustundetult, vaid selle kaudu ka meie kõigiga, aga ma usun, et see on teema, mida me jõuame veel arendada, aga hästi lühidalt ka laupäevase Postimehe arvamusest ja kultuurist. Siin on ka väga palju põnevat. Tegelikult on siin palju toredaid raamatuarvustusi ja kindlasti soovitan lugeda Jüri Pino arvustust Mihkel Muti raamatule, et jube lihtsalt sellepärast, et see Mihkel Muti enda raamat äsja Loomingu raamatukogus ilmunud teos on lihtsalt geniaalne. Aga arvamus ja kultuur vaatab veel paljusid muid asju, muuhulgas näiteks heidetakse pilk Indrek Hirve esivanematele, kes osalesid 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Petrogradis revolutsioonilises tegevuses, mis aitas kaasa Eesti iseseisvumisele. Sellest kirjutab Raimu Hanson. Ja nagu igas Postimehe arvamuskultuurinumbris ilmub ka seekord mõtisklus ühelt meie Akadeemikult. Seekord kirjutab keeleteadlane Karl Pajusalu ja tema jutt keerleb selle ümber, kuidas väikene keel nagu näiteks eesti keel suudab tänapäeva maailmas edukalt püsima jääda. Ja muide Postimehe arvamusele kultuuril on ju ka oma keelekooli veerg. Kui Õpetajate lehes rääkis Põhjala mõistest pööriaeg, siis Maire Raadik vaatleb siin väljendit kastist välja. Nii et lugemist leidub igalt poolt. Nädalavahetusel saab täitsa ära täita, tuleb ainult loota, et ilm läheb koledaks ja ei ole põhjust nina välja pista. Aga meie läheme nüüd hetke pärast edasi. Hidemaga vasar jätkub kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme koos minuga. Meil on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meiega on täna Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo kes tegeleb metsaküsimustega ja temaga oli sirbis enne tutvustatud ajakirja Horisont peatoimetaja tehtud intervjuu, hulbar käärt intervjueeris teid metsa elurikkusest. Ja kohe siin alguses esitab ta pika-pika küsimuse, mida ma kordama ei hakka. Aga sellele vastates te ütlete, et olete teadlane, maastikuökoloog, aga teile meeldib kõike seda, mida teaduslikus võtmes teete teha ka emotsionaalses võtmes, ehk siis vaadelda ja uurida metsaga emotsionaalses võtmes. Kuidas seda mõista, kas need on teie elu kaks täitsa erinevat tahku, mis omavahel kokku ei käi, või on nad ikkagi ühe ja sama nähtuse erinevad kirjeldamise viisid? Jah, ma ütleks, et mul on selline suur õnn töötada erialal, mis sisuliselt ongi mu kutsumuseks ehk ma lihtsalt armastan loodust ja metsa ja, ja saan ka sellel erialal töötada. No aga see kõige ideaalsem asi, kust mulle silma jäigi ahah, õige samas Postimehe arvamusest ja kultuurist, kus kirjanik Viivi Luik arutleb töö ja pühendumise üle ja ta ütleb, et kui inimene tahab tööd teha, siis töö vabastab teda, kui ta peab tööd tegema, siis ta on selle ori. Jah, ma arvan, ma olen sellega väga nõus, sest ei kujutaks ausalt öeldes ette, et ma teeksin tööd, mis mulle ei meeldi. Et ma võib-olla paljusid oma töid ei julge riskitööks nimetada, et, et ma teeks seda ikkagi ka siis, kui see ei oleks mu töö. No ma saan aru, et see metsateema on sirbis esile sellepärast, et seda on viimasel ajal väga politiseeritud ja juba siia saatesse tulles te ütlesite, et seda teha ei taha ja ega vist liiga tõesti poliitikasse ei hakka sukelduma, sest ma pean ausalt ütlema, et minu jaoks on see teema kohati ka liigad keeruline, nii et võib-olla siis hoidume sellest ja räägime äkki hoopis sellest, et kuidas siin intervjuus te ütlete ka mõningaid selliseid lauseid, et noh, mis annavad väga palju tõlgendamisruumi, te ütlete, et tänapäeva keskkonnas on avarust liiga palju, kuigi statistiliselt meil metsa justkui jätkub. Et kuidas need asjad on siis viimase 100 aasta jooksul niimoodi arenenud ja peale selle, kui sõita näiteks ma ei tea Tallinnast Tartusse või, või Tartust Pärnusse, siis on kogu aeg kahel pool teed mets. Jah, siin tuleb kindlasti praegu mängu see erinevus, et kuidas näeb metsaökoloog metsa, mida ta metsakas üldse nimetab mida nimetab metsa kas metsamajandaja ja mida siis nagu tavainimene? Ausalt öeldes seal on suhteliselt erinevad mõisted ka taga. Et metsamajandusele piisab puudest, olgu need puud siis noored, keskealised, vanad, no ühesõnaga nende põhiline eesmärk on üks kord saada puiduks. Tavaline inimene sooviks käia metsas, kuulda linnulaulu, korjata seeni, marju, ühesõnaga niisugune võib olla traditsiooniline lähenemine sellele, kuidas metsa on nagu vastandatud oma õuele või põllumajandusmaastikule. Ja, ja kuidas näeb need metsaökoloog. See on midagi niisugust, et me vaatame seal erinevaid organisme, kus nad elavad, mis võimaldab neil seal üldse elada. Ja, ja see ei ole kindlasti ainult seotud puuga, mis seal kasvab, vaid väga palju keerulisemate nähtustega, kaasa arvatud näiteks sellega, kui suur on üks metsaala. Või kui lähedal talle on teised metsad. Ja, ja missugused liigid, missugused puuliigid üldse metsas. Aga kui nii rumalalt küsida saab, siis kui kui suure osa metsast moodustavad puud, kui tähtsad on metsa olemasolu, jääks puud mitte selles mõttes, et jah, muidugi on, aga aga nii-öelda olemasoleva metsa toimimisest, kui suure osa moodustavad kogu sellest keskkonnast. Ütleme nii, et puud on ühtlasi metsaelanikud taimed ja samal ajal moodustavad nad selle ülesehitus ehk struktuuri kõikidele teistele olestele, kes seal metsas elavad. Et selles mõttes on see selline hästi huvitav kooslus, et puu on ühtlasi nagu koosluse osa ja teiselt poolt struktuuri osa. Ja, ja seda tulebki siis ka metsa kui ökosüsteemi uurimisel silmas pidada. Siis nad on umbes nagu Vana-Kreeka jumalad, kes olid küll maailma loojad, aga samal ajal ka paraku selle osad ka selle hädade mõttes. Ei oska seda niimoodi kommenteerida, sest see ei ole teaduslik ja ja asi polegi isegi teaduses, aga võib-olla selles, et et missugust pildikeelt ma ise ei ole selles osas nii tugev. No Fred Jüssi on hiljuti ühes kanalis öelnud, et meie metsadest on kadunud elurikkus, mis neist kunagi oli ja toob näiteks siin ühe oma kogemused, kui ta käis 70.-te aastate lõpus välitöödel mikrofoni ja makiga väljas lindistamas ja võrdleb seda praeguste häältega kas või nende häältega, mida ta on lindistanud, siis see annab kohe kõrvalegi tunda, et see elurikkus on vähenenud, et kuidas nüüd on, et nagu Peeter ütles, et vahepeal meile tundub, et see on nii keeruline, et, et just see nähtamatu tasand seal metsas, et meie jaoks on see mets, on puud, eks ole, aga tegelikult on oluline see ökoloogiline tasakaal ja struktuur, mis, millele mets peab andma siis selle kodu, et kas meil on põhjust muretseda liigirikkuse pärast. No põhimõtteliselt ükski liik tegelikult keda Fred Jüssi kunagi kuulamas käis, ilmselt meie loodusest kadunud ei ole, aga mis ongi looduses muutunud? Üsna palju on see, et missugune on see maastikustruktuur, et maastikke rohkem polariseerunud, et on kas lage maa ja üsna intensiivselt kasutuses või on siis noh, päris selline metsamassiiv ja võib-olla ka üsna ühtlase struktuuriga, et et need aastad neid iseloomustas, võib-olla see, see oli eriti rohkelt, et mahajäetud metsatalusid ja endisi puisniit, et ja niisugust hästi mitmekesist maastikku ta ei olnud veel kõik metsa kasvanud. Et kindlasti on praegu ka kohti, kus sellist helipilti võib kuulda, et samal ajal on nii v kogu avamaastiku kui metsa ja metsaservaliigid seal pildis. Aga see võib olla tõesti, neid alasid on vähemaks jäänud. Aga, aga otseselt liike nii palju küll kaduma läinud ei ole. Või te ütlete siin intervjuus ise ka, et kas see nii-öelda mure metsa pärast on üks keeruline mure selles mõttes et kui me hakkame rääkima millegi säilitamisest või kaitsmisest, siis on ilmselt erinevatel inimestel väga erinev arusaam sellest tõenäoliselt keegi ei tahaks naasta 13. sajandi algusesse, kui eesti territooriumist moodustasid metsa umbes 90 protsenti ja ilmselt olid need ka väga teistsugused metsad. Aga mis seisu me siis tahaksime, või peaksime säilitama, mis oleks meie tänapäeva elu intensiivsuse koha pealt justkui optimaalne? Ma arvan, et seda ei suuda tegelikult öelda mitte keegi, ei ükski teadlane ega ega ka ükski inimene niimoodi. Et meie elu on suhteliselt palju muutunud, et ta ei ole ju kunagi ajaloos selline olnud, nagu ta praegu on. Ja see tähendab, et, et võib-olla see selline rahva arvamus kujundatki mingil määral lihtsalt meie suhtumist, et kui, kui meile ei meeldi näiteks see, et nii palju on raiutud, siis järelikult see ongi õige. Et me kaotame oma sellise elukeskkonna, mis meile meeldib, me tõstame nagu häält selle vastu. Ja järelikult see see tegelikult ongi tõde. Arvamusel Püre, jah, et kui ikkagi juba inimesed, kes ei ole üldse eriala inimesed, leiavad, et midagi on nende elukeskkonnaga niisugust juhtunud, et nad ei soovi sellist elukeskkonda siis seda tuleks ikka väga tõsiselt arvesse võtta, et et see tähendab, et me juba kõik tunneme kuidagi meie identiteet ja meie elupaiku, kui juba ka muutub. Et teadlased on alati nagu sammukese ees ja vaatavad mingisuguseid niisuguseid põhimõttelisi väärtusi või, või uurivad ressursside ammendumist või mingisuguseid niisuguseid tulevikusihte. Aga mõeldes nüüd, et meie oleme need, kes ka peavad siin keskkonnas elama, et siis ilmselt meil meil kõigil niimoodi kokkuvõttes on ka õigus nagu öelda, millises keskkonnas me elada tahame. Aga siit kerkib ikkagi see noh, nii-öelda igavene küsimus, mille üle ju kaika jälle vaieldakse, et kas eestlased on metsarahvas, et ühest küljest meil on see tohutu identiteet metsaga seoses, et meil on hiied ja ja põlismetsad, aga teistpidi, onju. Neid samu hiisi ja põlismetsasid juga kardetud omamoodi ja päris palju on eestlased olnud piss põllutöörahvas. Ja ma arvan, et me olemegi pigem põllurahas aga kui nüüd mõelda, kus me elasime, millest tegime oma tööriistad, siis me ei saanud ilma metsata läbi, et põhimõtteliselt mets oli kogu aeg meie kõrval ja, ja mis ongi ajaloos oli kindlasti teistmoodi, et. Maastik külast põllust sügavaks Laaneks läks üle sujuvalt. Ei olnud niisuguseid niisugust polariseeritust nagu meil tänapäeva maastikus on. Et ürgmets, nii-ütelda või põlismets võibki asuda kiirtee kõrval. Ja, ja noh, tol ajal ikkagi küla ümbritses alati just selline karjatada mets ja rohkem kasutada metsi, mida kaugemale sa läksid siis seda nii-öelda sügavamasse laande sa sattusid? Aga kas me praeguse aja käsitlused metsas siiski ei ole sellised väga romantilised selles mõttes, et kas seesama, mis te rääkisite enne rahva arvamusest, no millal see arvamus siis nüüd põhineb, et keegi käib korra soomaal ära, on tohutus vaimustuses ja siis ülejäänud aasta elab ikka Tallinna kesklinnas? Filosoofiliselt võttes on see, et me hakkame midagi väärtustama, võib-olla siis, kui me märkame, et see kipub kaotsi minema see on kipuka looduskaitses ja nii olema, et noh, milleks midagi kaitsta, mida on igal pool, ei märkagi. Ja alles siis, kui sa, see vähenemine on juba nii suur, et seal mingi kriitiline piir mingi taluvuspiir tuleb kätte, siis hakkavad inimesed seda märkama. Aga te ütlete ise ka siin intervjuus, et tegelikult on keeruline vist ju rääkida arvude keeles, sest et noh, erinevaid erinevaid arve on võimalik pakkuda selle kohta, kus see kriitiline piir näiteks on. Ja, ja see, selles mõttes on see üks hästi suur manipulatsioon, kui räägitakse, et oi, meil oli 20. sajandi alguses nii vähe metsa ja nüüd on teda nii palju, et tegelikult, et see mets, mida tollal arvele võeti metsana, oli täiesti teistsugune kui see, mida me praegu arvele või nagu majandusmetsana ja näeme. Ja teiseks, maastikus oli ikkagi väga palju puid ja väga palju loodusmaastikku, et kui me mõtleme, kui suure osa mema soodest oleme ära kuivendatud seal mõnekümne aastaga. Et, et juba see andis nagu loodusele tol ajal palju suurema osakaalu, kui see tänapäeval on. Ma lehitsen siin vahepeal Viivi Luige ilmunud raamatut, pildi ilu rikkumise paratamatus ja Viivi Luik tegelikult kirjutab siin hästi, palju sellest ka, kuidas tahetakse raiuda maha põlispuid, kuidas võõrandatakse loodusest ja ühes kohas kirjeldab ta väga ilusti, ma ei leia seda kohta küll praegu ettelugemiseks üles aga ta kirjeldab väga ilusti seda, kuidas seltskonda siis pannakse bussi peale, sõidutatakse loodusesse just sellesse romantilisse loodusesse meie ettekujutuses ja kui kohale jõutakse, siis lapsed kardavad ja keelduvad bussist välja tulemast. Kuidas tundub, kas seesama, mida Peeter, kes küsis, et see meie romantiseeritud ettekujutus metsast, kus alati paistab päike ja, ja kus ei ole putukaid ja ja kus on kõik niisugune kaunis ja sa käid seal nagu pildi sees ära ja siis tuledki tagasi koju ja elad oma normaalset, keskküttega korteri elu edasi. Et kui suur probleem teile tundub näiteks, et on just nagu noorte linnas kasvavate võõrandumine metsast ja loodusest? Mets tundubki pigem hirmutava kohana? Jah, ma arvan, et see võib olla probleem, et oma kaasõppejõududelt ma olen kuulnud, et et tänapäeva tudengitega ka loodusalade tudengitega praktikume teha on hoopis midagi muud kui näiteks Meiega omal ajal. Et ei oleks keegi enam nõus kolm nädalat elama telgis ja seal herbaariumeid kuivatama. Et ei ole tussi ega, ega midagi lähedal. Ja teiselt poolt tõepoolest ilmselt jah, on põhikooli lapsi, kelle jaoks on üsna ükskõik, kas selle puu nimi on kuusk või kask ja ja ei tunta enam ei varblast metsvinti ega ega midagi. Samal ajal kaitsmiseks kas kaitsmiseks on alati just vaja teaduslikku põhjendust, et mina näiteks kui kultuuri ja kunstikauge inimene võiks siis öelda, et milleks näiteks vanu maale? Kaitseväe on ju? Et, et mõnikord võib-olla piisab ka sellisest Essteedikast ja, ja mingisugusest teiste inimeste poolt ette pakutud printsiibist, et jah, see on kaitset väärt, et võib-olla sa ei peagi seda lõpuni ise teadma, me ju me ju keegi ei ole, kirurgid näiteks ikkagi usume arsti. Aga seda muret ei ole, nagu paljudel aladel on, et pealekasvavaid teadlasi metsanduse alal ikka tuleb juurde. Ja ei, ma arvan küll jah, et ikka tuleb, et oleks oleks nagu teaduse rahastamine vähekene, lihtsam ja rohkem siis küll neid ikka tuleks, et pigem on ikkagi probleem selles niisuguses väga projektipõhises rahastamises, mitte selles, et inimesed ei huvituks loodusest. No kuule, äkki vahepeal muusikat? Meie saatekülaline Annely Palo valis ühe loosi ja ka see on lugu puutüvi niis selliselt ansamblit nagu hilised ärkajad. Lugu pärineb 2016.-st aastast. Selle loo sõnad on kirjutanud aastatuhande vahetusel väga aktiivselt meie metsade hea käekäigu eest seisnud Rainer Kuuba, kes hetkel seisab ja võru keele ja kultuuri säilimise eest. Et selles mõttes on see, ma arvan, väga teemakohane laule Kui voodis? Kui ma nüüd ei armasta Mole ja onu elas. Koiva Timi toolegi. Kui võimalik? Taastanud. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino ning Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo kes tegeleb metsade uurimisega ja rääkisime saate esimeses pooles palju metsade kaitsmisest aga tegelikult me ei rääkinud selle nähtuse sisust. Minu meelest jäi kuidagi ja ma arvan, sellises avalikus arutelus, mis meil ka Eestis toimub, jääb sageli väga emotsionaalseks. Räägitakse, et metsa tuleb kaitsta küll, aga kui siis hakata rääkima sellest, mis need konkreetsed tegevused on, kuidas see kõik välja peab nägema, siis noh, mina küll ei oska midagi. Jah, ega kõikidel pooltel on tegelikult oma kohalt ka õigus, on õigus metsameel, kes ütleb, et puu ju ükskord sureb ja, ja kui sinna siis uus puu istutatakse või külvatakse sisse kasaka kord suureks. Et loomulikult see on elu seadus. Aga küsimus ongi, millise aja jooksul see puu kasvab ja kas puistu on ikka seesama, mis mets. Ja tegelikult see ongi juba nagu praegune ühiskondlik probleeme, et et on kolm osapoolt on need inimesed, kes, kes tahavad metsa kasutada Rekratiivsetel eesmärkidel või milleks iganes kõrvalsaaduste varumiseks. Siis need, kes tahavad ainult puitu ja need, kes tahavad kaitsta. Et kui meil oleks väga väikene metsa nagu puidulise osa majandamine siis need kaks ülejäänud valdkonda, see kitsas looduse kaitse ja metsast millegi leidmine, naudingu või, või marjade, need ei läheks omavahel vastuollu. Probleem on nüüd selles, et see puiduline osa on läinud väga valdavaks ja, ja see võtab nüüd teistelt huvigruppidel nii-ütelda juba teatud osa ära. Mitte et need kõigi võiks omavahel koos eksisteerida. Aga Mattias Turovski toob oma artiklis välja sellise mõtte, et õigemini kirjutab selle pikemalt lahti. Et kas ei ole niimoodi, et kui me räägime metsade kaitsmisest või nendest metsadest põlismetsadest, et siis me tegelikult räägime palju suurematest väärtustest, et nad kehastavad tegelikult mingit suuremat väärtuste süsteem, et me ei räägi ju konkreetsest puust või konkreetsest tõesti tihumeetri hulgast, vaid vaid me räägime mingist laiemast väärtussüsteemist. Seoses jah, seda kindlasti, eriti kui me räägime nagu põlismetsast sest nüüd mõeldes, millisele maastikule siin inimene elama asus siis tegelikult ta asuski raadama endale elupaika põlismetsadesse enne enne seda, kui siin korraks olid Eestis kasvanud tõelised põlised lehtmetsad, ei oleks inimene saanudki siia üldse põldusid rajada. Ei olnud sellist mulda. Et sel ajal, kui meil siin tundra oli ja ja siis olid küll kütid, korilased, püüdsid kala ja rändasid jälle kuhugi mujale või olid kogu aeg liikvel, oli väga vähe inimesi. Aga selleks, et oleks tekkinud viljakandev muld selle selleks oli vaja seda sooja kliimat ja neid lehtmetsi, mis siin siis aastat paar aastatuhandet, seda, seda nagu tootsid. Selle muti litaarse loogika ja kultuurilise filosoofilise vastandamisega läheb Peeter Laurits enda artiklis väga toredasse absurdi. Ütleme, et kõigepealt Exceli inimesele on keeruline keerulisi asju selgeks teha, sest ta tahab kõike taandada. Tsiteerinud üks võlu, metafoor siiski on. Metsakalmistust rääkimine muudab mõtlikuks ka kõige pragmaatilisemad Parisniku tõepoolest, miks me metsakalmistut siledaks ei saa, puud ammu raieküpsed ja sadam sealsamas langetus traktorile on sillutatud, rajad olemas ja väljaveo annaks korraldada aasta ringi. Ja muide siiani kohal kommentaariks, et mõned aastad tagasi ma käisin ühtede luksemburgi kolleegidega metsakalmistul jalutamas, nad olid ka kirjandusasutuse inimesed ja nad olid vapustatud sellest, et meil on nii palju ruumi surnu jaoks ja et seal kasvavad suured puud. Et Luksemburgis niisugust luksust ei ole, seal on hoopis teistsugused luksused. Aga see on tegelikult ka ju üks huvitav teema, kuidas väga sageli seostub meile ju ka see suurte puude all olemine nagu mingi igavikuliste rahukat, sest et tõesti meie paljud surnuaiad ongi ka ju väga selgelt metsadega seotud. Jah, ja üldse need hiiekohad ja kõik, et aga siin võib-olla, et leida sellele võtit, tuleks ka minna tagasi sellise põlise põllumehe eluviisi juurde, et et mis on need rahupaigad või või et, et kui ikkagi see põllumaa on ju see, kus sa majandad kus sa tegutsed, kui sa oled teistega koos ja siis, kui sa tahad teistest eralduda, sul on vaja omaette mõtelda, kuhu sa siis läksid mere ääres võib olla mindi ka mere äärde ja aga kuna enamus eestist, et õli ju küla lähedal alati Kasemets olemas, et siis ilmselt istutigi vaikselt metsa veerel ja, ja mõtis kehti natuke. Et eks see on meile kuhugi väga selliste sajandite sajandite kaupa kestnud talupojakultuurist on mingisugused niisugused traditsioonide Taad sisse jäänud ja võib-olla üldse mitte sellepärast et see oleks kuidagi ju teadlik olnud, aga, aga see tulenes meie eluviisist. Tulen veel korraks siiski tagasi selle nii-öelda metsa kaitsmise ja sellest arusaamise juurde. Räägite intervjuus sirbile sellest ka, kui erinevad ja khati praegusest perspektiivist. Kummalised olid 70.-te arusaamad metsa kaitsmisest, kus räägiti sellest, et metsi tuleks lausa väetada ja kuivenduskraavid sisse ajada, selleks, et metsal endal jutumärkides parem oleks. Mis te ise ütlete ka, viibki selleni, et ega me ei oska ette näha, millised on tulevikuarusaamad metsa kaitsmisest ehk siis siin on ka seda lõplikku tõde vist raske välja tuua. Jah, eks see nõukogude perioodi loomulikult iseloomustas selline suhtumine, et me oleme looduse peremehed ja ja kogu loodus ongi ressurss. Ja ütleme ka nii, et ökoloogia on ju väga-väga noor teadus ja alustas oma uurimusi hoopiski ookeanist ja kuni ta siis lõpuks metsadeni jõudis et ega meie teadmised sellest metsaelustikust kogu sellest tohutust võrgustikust, mis tegelikult metsakoosluses toimib, need on niivõrd noored, neid ei olnud seitsmekümnendatel olemas veel üheski riigis. Ja te ütlete, et 20. sajandi alguses, kui juba hakati arutlema mingisuguste koosluste kaitsmisele, siis lähtuti esteetilistest. Jah, ja, ja ütleme nii, et esimesed katsed suuri metsaalasid kaitse alla võtta olid juba esimese Eesti vabariigis aga et lihtsalt ütlemegi, nii, et pragmaatiliselt asemel samamoodi valitsuses ja ei olnud, et keegi selleks nii küpset aru saada, miks peaks siis nii suuri alasid nagu kaitsma? Et Järvselja võeti kaitse alla, see on üsnagi väikene tükk, aga tänu sellele, et ta võeti väga ammu kaitse alla, on, on meil ikkagi niisugune noh, nagu pidevalt jälgitav tud või, või selline päike etalon olemas. Ja sel ajal loomulikult hakati märkama, et inimese poolt kasutatud metsad näevad mingil määral teistmoodi välja kui päris päris põlised, et siis seal oli ka neid suuri ja päris põliseid. Ja, ja kindlasti see pakkusse teadlastele sel hetkel nagu just huvi, et hoiaksin alles midagi, et me saaksime võrrelda, uurida ja nii edasi, aga, aga c sisu kui sinna, et mida me seal tegelikult uurime ja milles kogu see metsakooslus koosneb. Et see, see ongi alles viimase mõnekümne aasta teadus. Üks aspekt, millega Mattias Turovski välja toob, veel on see, et, et mets on midagi, millega enamus eestlasi samastab loodust tervikuna, et kuidas te selle väitega nõus olete? Jah, ma pean sellega mingil määral nõustuma küll, noh, ütleme, sood võib-olla ka kuuluvad sinna sisse. Sest kui ma olen lugenud väliskirjandust ja näiteks prantslanna kirjutab, et millised päevalilleväljad, milline loodus, et noh, siis ma mõtlen, et kas tõlkija on teinud vea või, aga noh, tegelikult ma tean küll, et seal ongi see, et loodus on see, mis on väljaspool linna. Meie jaoks on loodus ikkagi see, mis on nagu väljaspool kultuur maitstud. Nii et sellised kultuurpargid ja kas või Kadrioru park oma oma põlispuudega ei ole loodus. Vaat pargid on väga keeruline teema. Veel on selliseid parke, mis on algselt istutatud põllumaale. Loomulikult kui me nüüd väga kaua ootame, siis rändavad sinna väga mitmesugused metsaliigid tasapisi siis eriti kui me seda kogu aeg nagu väga hõredaks ei ei majanda ja seal kogu aeg muru ei niida 10 korda suve jooksul siis ta lõpuks hakkab järjest enam metsale sarnanema. Aga meil on ka päris palju, eriti maal nagu suuri, selliseid looduslikke parke, mis osaliselt on olnud mõisa karjamaad ja niisugused ratsutamisalad või, ja, ja seal on ilmselt olnudki ju kogu aeg selline looduslähedane metsakooslus. Ka jõuate enda intervjuus väljaga ühe seisukohani, et vaadates metsaelustiku seisukohalt on inimene hoopis kahjur, millega mul tuli muidugi kohe meelde kultusfilm maatriks, kus Agent Smith ütleb, et inimene on viirus ja katk sellele planeedile. Jah, see on, see pole kindlasti väga-väga uus seisukoht, seda on väga paljud võrrelnud, et inimene käitub kohati nagu bakter, Petri tassis, et sööb ära kõik, mis vähegi on ja siis sinna sureb ise solgisurma. Aga teiselt poolt ennustati juba väga ammu, et inimkonna laienemise piirid on käes, et maakera meid nagu enam ressurssidega varustada ei jõua ja tegelikult on see piir ammu-ammu ületatud ja me elame ikkagi veel suhteliselt hästi. Tegelikult ma mõtlesin ise, siinjuures on seda, et kui me vaatame seda Eesti looduskeskkonda, siis seda põlispõlist, seda, mida inimene kunagi puutunud ei ole. Vist, kui me läheme ajas tagasi, nagu tegelikult ei leiagi. Jah, ja, ja tegelikult vastus, kui ma nagu lähen tagasi veel oma eelmise Ausi juurde, peitubki selles, et ka inin ühiskond tegelikult pidevalt keerustub nagu, nagu igasugune looduslik kooslus, milles näiteks seisneb vahe niisuguse majandatava metsa vahel ja põlismetsa vahel. Et majandatavas metsas tuleb näiteks ürask õigu paha, võtame kohe need puud maha, ime ära, justkui oleks probleem lahendatud. Miks siis põlismetsas ürask probleemiale? Üks puu sureb, ära, kukub maha, siis ürask läheb võib-olla kuhugi mujale sinna tema asemele tuleb mingi järgmine putukas, järgmine seen siis tuleb, puit on juba natukene rohkem kõdunenud, siis tuleb see seen, kes saab elada ainult Eelmises eine poolt lagundatud puidus või see putukas, kes kasutab mingi eelmise putukakäike oma eluks ja niimoodi see asi järjest keerustub, tegelikult toimib ju samasugune protsess stabiilses inimühiskonnas, et kõik järjest kiirustage, justkui samale pindalaühikule mahub järjest rohkem inimesi, nii on see ka looduses. Aga kui. Nüüd seda protsessi ette kujutada, et ega metsa ei võta ju maha ainult mingisugusedki suurkorporatsioonid, vaid päris paljud, ka inimesed, kelle lihtsalt on oma metsajaga, siis mingil põhjusel otsustavad mingi osa sellest maha võtta. Et kui nad nüüd tahaksid, et see protsess, kus üks seen saab teisele ikkagi hakata otsa kasvama, jõudumööda seal uuesti toimima hakkaks, kas tuleb midagi teha selle metsaga, seda kuidagiviisi midagi silmas pidada või lihtsalt? Lasta tal vaikselt tagasi kasvada. Ja ei loodus saab enda parandamisega tegelikult suurepäraselt hakkama. Metsade taastamist tehakse nagu seal, kus ta on väga-väga suurtel pindaladel muudetud monokultuuriks. Et seal, kus ta juba on piisavalt, et mitmekesine ei olegi midagi muud vaja teha, kui lasta tal olla lihtsalt nii, nagu ta on. Et siis ta ongi kõige kõige tervem. Iseasi on see, kuidas inimene seda tõlgendab, et väga paljudele ei meeldi surev või surnud puu. Aga kui mõelda, et seda ju nii-öelda söövad ja selle peal elavad mingid tuhanded väikesed elusolendid, kes ilma selleta sureksid välja. Et siis võib-olla seda suhtumist on nagu võimalik muuta. Aga meie saateaeg hakkab otsa saama ja minu meelest oli see selline nukras mõttes ilus tõdemus. Ja tegelikult nii palju, kui ma ise olen ka käinud sedavõrd põlises metsas, nagu meil Eestis pakkuda on, siis minu meelest on see just tore, kui asjad oma loomulikku kulgu lähevad. Seda on alati ilus vaadata. Ma tänan meie saatesse tulemast. Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja siia lõppu paneme veel ühe metsalaulu mängima. Selleks on metsa, telli metsaviha üks ansambli debüütalbumilt aastast 1999, nii et eelmisest sajandist terastmis hangunud mehinge kuulmiseni.