Eesti maja ongi peamine, meie koondumised, koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saada. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa ja tutta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere. 500. Eesti lugu on ühest märgist sümbolist kujundist, mis on eestlasi aidanud läbi raskete aegade valgest laevast meie elus meie kultuuriloos, jutustab Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Mare Kõiva. Saate toimetaja Piret Kriivan. Mare Kõiva, kas kui me valgest laevast räägime ja sellest, mis on enne valge laeva sümbolit olnud, kas siis peab päris Noa laevast alustama? Tegelikult mõtet muidugi on jah, Noa laevast alustada ja võib-olla isegi veel varasemast ajast, et päris vanades mütoloogia ja usundi kihistustes on tõepoolest laeva kujund on väga oluline. Aga kahtlemata see on kirjutanud ennast tuliste tähtedega just Noa laeva legendiga väga intensiivselt ülemaailmsesse kultuuriruumi. Sest ikkagi laev, kuhu peale suure hukatuse eest kogunevad inimestest, aga igast loomaaialinnuliigist vähemalt paar, on ju midagi niisugust, millest ei saa üle ega ümber. Aga muidugi loeb on oluline kahtlemata veel selles kui nüüd võtta vanus endale jäidet. Kahtlemata ta on niisugune Sherry Ortneri defineerituna, universaal symbol midagi niisugust, mida tunnevad väga paljud kultuurid ja mille põhi olemas, nagu ei peagi seletama. Laeva ennast, on kujutatud kiriku sümbolina ja see on tähendanud sageli seda, et see on niisugune laev, mis viib inimesed ära kas mingile niisugusele paradiislikule saarele või kuskile, kus elu on märgatavalt parem kui tavalises keskkonnas, nii et seal on see selline suur sügav sümbol, mida meil Eestigi puhul on põhjust rääkida ja paljude teiste Euroopa rahvaste puhul see on täiesti olemas. Ikka laev on siis juba iidsetest aegadest pääsemise sümbol. Jah, tegelikult küll ta midagi niisugust, millega on võimalik minna katastroofi eest ära või jõuda väljavalitute saarele või siis pääseda näiteks nende keskelt, kes on sinust täiesti erinevad, kes mõtlevad ja käituvad teistmoodi kelle jumalad on teistsugused kui sinu omad. Päris mitu sellist hargnemis võimalust iseenesest. Aga kui nüüd edasi tulla, siis see ma arvan, laev kui kiriku sümbol, see on Põhja-Euroopas hästi olulisel kohal juba selle tõttu, et praegu Eestis ei ole lihtne seda, seda näha. See nagu jäänud varasemasse traditsiooni. Aga Rootsi vanemates kirikutes üsna tavaline juhet. Kiriku laes on laev mis on kettide otsas ja millel on võib-olla mõni selline salapärane punaselt kiv latern küljes või midagi muud niisugust, et see kiriku sümbol, mis on sellisena lausa materiaalsel kujul üles pandud, et see ka ei ole sugugi võõras ega ei kuulugi nii väga ammustesse aegadesse. Lae on siis kristlik sümbol antiikkultuuris kas siis ei olnud taeva kui sümbolit? Oli ikka mõtlengi, et ta on tegelikult paljude rahvaste sümbolina olemas ja tegelikult niisugused veeuputuse-aegsed müüdid ulatuvad ka isegi antiigi väga varastesse aegadesse ja, ja nii edasi, aga niisugust laeva pääsemise sümbolit leiab ka Aasiast ja nii et tõesti väga vana sümbol ja võib öelda, et läbi aastatuhandete hästi oluline. Ja peale selle tal on kindlasti hiljem tulnud, et ka uusi tähendusi juurde. Võib-olla üks liigutavamaid, veidi sümboolseid kirjeldusi on tsingi sait Maatovi kirjeldus valgest laevast, mida, mida oodatakse ja kujutage nüüd ette vaatav oli ju niisugune pigem sellise kõrb ja igal juhul mitte merekultuuri keskel. Et see oli niisugune võimu sümbol, raamat, mida tegelikult tõlgid tohutu palju ja, ja Maatovi ilukirjandusliku teose läbida sellise pääsemise unistuste sümbolina oli väga oluline 20. sajandil nõukogude aegadel, kui paljudel rahvastel paljudel uskudel paljudel inimestel ei olnud nagu noh, niisugust väärtust või vaimset kõrget väärtust üldse olemas. Aga sedasama valge laeva sümbolit on muudki kirjanikud väga haaravalt käsitlenud. Eks Christa Wolf, kes on kirjutanud tohutu suurest unistuste valgest laevast, mida ehitatakse ja mis siis sõja käigus tegelikult hävib. Ja see on kirjutatud sel kombel, et me saame aru. Tegelikult on mõeldud saksa riiki, mida ootas ees õitseng, sellele pandi väga palju lootusi ja äkitselt on see purunenud, on põhjas ja sa võid öelda, et ka see unistus niisugusest helgest inimeste riigist on kahtlemata hävinud. Või eestlaste jaoks sellisest teise maailmasõjaaegsetest sümbolit, sest on, mis rahva hulgas sai väga suure ja sügava tähenduse. Oli üks laevadest, mis viis eestlasi, sealhulgas haavatuid, eestlasi viis sõja lõpul Eestist ära mille nimi oli moero. Ta oli üks üks kolmest suurest laevast, millega eestlased lahkusid. Ja just moero pommitati põhja. Et selle pardal hukkusid tuhanded inimesed. Aga seal juhtus ka täiesti uskumatuid pääsemislugusid, kuna paadid ja teised laevad tulid appi siis sageli perekonnad, et kõik, kes, kes selles sellises pommitatud vajuvast laevast merre pudenesid. Sageli juhtus nii, et et lapsed pääsesid ära, vanemad jäid kaotusega, juhtus ka imetabase neid lugusid, kui ema sattus ühte paati, lapsatus hoopis mujale. Ja nad said kokku alles mitmeid aastaid hiljem ja see oli niisugune tõeline tõeline õnn ja leid, kui oli võimalik võimalik 11 üles leida ka see moerose niisugune valge pääsemise laev millega loodeti, et pääseda ära sellest nii sõja jalust kui sellest tulevikust, mida kardeti. See on selline, millest väga pikalt peaaegu siiani on räägitud just perekonnapärimuses. Teda on kirjutatud veidiga läbi, aga ma arvan, et mitte niisuguse südant kratsiva südant kratsivaks raamatuks Mis siis tegelikult mõjutas või tekitas nõukogude okupatsiooni ajal selle legendi, et oodati taas valget laeva, kas oli see teadmine sellest moira laevast, mis viis ära inimesed läände, või siis 19. sajandi prohvet Maldsveti ja väljarändajate lugu? Ma arvan siiski, et see prohvet Moldsveti loole oli kindlasti tagasi ka veel tähendus juba selles mõttes, et, et see nõukogude aegne valge laeva ootamine oodati ju reaalseid laevu, aga tegelikult oli seal mängus ka midagi märgatavalt sümboolsemalt ja sügavamat. Nii et selles suhtes kahtlemata malts tee malts räti, valge laeva ootamine oli see, mis jättis väga sügava jälje rahva kohapealse rahva mälusse. Millest tegelikult need Molcetlased, kes välja rändasid, kirjutasid oma ootamise ajast, kirjutasid oma rännakust tõotatud maale taga, millest ju ka eesti kirjanikud kirjutasid päris mitmel korral. Ja nende kirjutiste päevikute mälestuste kõigepealt kokku on sündinud midagi erakordset, midagi, mille kohta Maasing ütles minu meelest väga tabavalt, et eestlaste vaimuelu ja rahvausund on midagi niisugust peaaegu nähtamatu tutt ja vahedat. Et see nagu kuukiir, mis lõikab läbi pimeduse seal väga ilus võrdlus, ma arvan, et mitte keegi ei olegi suutnud sellist eestlase hingeteenust ja samas traagilisust ja ja, ja kõike, mis sinna juurde kuulub, nii nii elegantselt ja nii kaunilt kokku võtta. Kas 19. sajandil, siis kui eestlased seal Lasnamäe panga peal istusid ja või seisid, ma ei teagi, kuidas see, kuidas see toimus, valget laeva ootasid siis mille peale nad sinna ikka läksid ja kes selle valge laeva välja kuulutas, kas eesti rahvajuttudes oli ka enne valgest laevast juttu või millestki sarnasest, kas see Miina renning valdsvate jünger nägi seda siis tõesti unes või? Ema kuulutas selle välja? No kuulutas ja ei kuulutanud, tegelikult prohvetite kuulutustel on kõige suurem võim on ikkagi prohveti enda sõnadel ja kui tulla Molcerti juurde, siis see on võib-olla üks kõige huvi odavamaid eestlastele on olnud väga palju prohveteid ja 19. sajand mitmel põhjusel oli rahvaprohvetite eest väga rikas. Ja võib-olla olidki sobivad ajad prohvetiseerimiseks, kuna ühtepidi tabas eestlasi üksteise järel mitu päris päris vastikut katastroofi olid suured looma haigused ja pandeemiat, võib lausa öelda. Vili sai hukka mitmel aastal ja tegelikult, et oli suuri lõhesid ka selle vahel, et oli teada, et on võimalik välja rännata ja samas ei olnud võimalik välja rännata. Sest ikkagi eestlane sõltus väga sellest, millise kiriku liige ta oli või või kes oli noh, nii-öelda tema maa ja, ja mingis suhtes ka kõige muu omanik, mille juurde ta kuulus. Nii et mõisnikud ja pastorid olid üsna väljarändamise vastu, aga samas juba tükk aega liikusid piki Eestit ringi erinevad sellised prohvetiseerijat, nii et ajad olid nii palju vabamad, et selliseid taludes ööbivaid ringi rändavaid, laps, prohveteid, naisprohveteid, mees, prohveteid oli, oli päris arvukalt ja muidugi ka vennastekogudus, mis võib-olla et häiris sellist kirikurahvast ja ja kahtlemata ka mõisnike hirmsasti, mille eesmärk oli, et õppige lugema ja kirjutama riietuge, lihtsalt tehke tööd. Ja õppige kirjutama, mida te usus tunnete või mida te üldse teate või mida te arvate. Et need niisugused liikumised kõik toimusid paralleelselt, aga kahtlemata hästi huvitav on prohvet Maldseti isik. Et kui me nüüd mõtleme, et ta sündis 1812 ja tuli umbes neljakümneaastane vist 39, kui ta ühe sellise haiguse järel ta oli väga edukas eestlane kogu aeg olnud ta oli tänult kõrtsmiku Laja Möldrina ja, ja vastu kõiki seadusi ja reegleid, oli tal õnnestunud endale Tallinnasse osta kaks maja ja ja ta oli vahepeal olnud kõrtsiomanikena, kõike niisugust väga edukalt ja kitsalt ühe haiguse järel ja haiguse ajal nähtud nägemuse tõttu leidis ta et ta annab lubaduse, et ta kuulutab jumala sõna, aga see on selline tõeline jumala sõna, mitte niisugune, mida kirikutes räägitakse, vaid läbitunnetatud tõelise usu sõna. Ja ta hakkaski ringi ringi rändama. Peredes võeti teda väga hästi vastu, teda on kirjeldatud kui hea kehaehitusega jässakat meest, kes oli äärmiselt sõnaosav. Ja nii ta siis käis ringi ja väga kiiresti. See oli umbes Harjumaa endine Harjumaa, Järvamaa ja mitmed kihelkonnad, kus ta rändas perest peresse. Nende sai tohutu kuulsaks. Aga võib-olla selle valge laeva loo juures. Ja võib-olla kogu malts veti sellise liikumise juures on hästi märkimisväärne see, et temaga ühinesid nii need, kellel ei olnud haridust ja kes uskusid tema sõna, kui need, kes olid haritud, lähevad, analüüsivad ja võib-olla ka oma õiguste eest seista oskavad eestlased niiet väga erinevad inimesed. Ja kui ta kohtus kahe sellise rändava nais prohveti ka siis nagu Uku Masing on näidanud ja natukene ka Rudolf Põldmäe tegelikult hästi suur osa tema nägemustes ja prohvetiseeringutes oligi nii-öelda ümberjutustused ja lood, mida ta, mida ta esitas, kui oma nägemusi. Nii et ka see kuulsaks saanud valge laeva nägemus tegelikult ei olnud tema isiklik, aga ta väga veenvalt rääkis seda, kuidas maailmalõpp on tulemas ja mis kõik juhtub. Võib-olla Molceti juures on märkimisväärne neil see, mida me oleme näinud hilisemate prohvetite juures, ükskõik kas need olid sõjaaegsed või nõukogude aegsed või päris hilja, hiisaegsed prohvetid, rahvaprohvetid, et niipea kui võim sekkub ja võim kindlasti sekkub, sest sul ei ole võimalik välja kannatada, et keegi liigub ringi ja kutsub rahvast üles. Ma ei tea, millal kirikust lahkuma toimuvad mingisugused kodused palveteenistused, kuhu osa peresid jookseb, kui hakkab, päris kirikusse ei tahetagi enam minna ja töö jääb soiku. Tegelikult töö tegemiseks jääb kindlasti sellise üliintensiivse elu juures aega väheseks. Niisiis ka Maldset. Ta nabiti 50.-te aastate lõpus kinni ja otsustati teha talle ekspertiis. Nüüd moodsal sõnatu. Otsustati kontrollida, et mis mees ta on, et kas ta on ikka terve rääkida kui taimi vaimselt terved, äkki tal on midagi viga, äkki ta on selline mees, kes peaks kuuluma riskihaiglasse või ei oleks seda mõtet hoida vanglas kinni? Maldset jällegi oli nii palju piiblit tundev ja, ja sõnaosav mees, et ta oli kahe nädalaga vaba kui täiesti keeruline mees. Nii et teda ei tunnistatud haigeks ja ka väga küll, aga see kaks nädalat, mis ta oli vanglas ekspertiiside all selle aja jooksul levis kulutulena suust suhu sõna, et prohvet on kinni võetud ja prohveti tahetakse karistada selle tõttu, et ta räägib tõtt. Tema populaarsus kasvas selle tõttu täiesti ennekuulmatu üldma, arvan, et see oli parim teene, mida mida talle teha sai ja õieti kinni nabimise põhjuseks oli ka see, Ta 50.-te aastate lõpus teatas, et maailma lõpp tuleb. Ja õnnekombel ta oli selle maailma lõppu väljakuulutamise ajal tegelikult vangis. Maailma lõpp jäi muidugi ära ja on isegi teade, et see vangis istumine, ekspertiis mõjustele siiski nii palju, et ta olevat elanud natuke vaiksemalt ja tagasitõmbunud elu üks, paar kuud. Aga kuna kuulsus oli kasvanud täiesti pööraseks, siis ta hakkas uuesti jutlustama ja, ja see olin nagu noh, niisugune paratamatu paratamatuse edasine areng. No vot ja kahtlemata sellise terava ja, ja, ja väga mõtlemapaneva järje leidiski Malcerti järgmine maailmalõpukuulutus, kui ta teatas, et 60.-te aastate alguses saabub maailmalõpp. Ja ära pääseda on võimalik ainult neil, kes on õige kiriku liikmed. Nii siis ta kutsus oma jüngreid üles, et need võiksid oma eestimaisest varast loobuda ja oleks õige aeg minna ära tuleva saabuva valge laevaga. Kogudus koos minna tõotatud maale. See, kuidas te tõotatud maad, ettekujutus oli tegelikult ka päris põnev, tema tema haridus oli auklik ka tegelikult ta oli natukene käinud külakoolis üldiselt, et tal ei olnud erilist haridust ja see oli ka üks põhjus, miks ta jutlustas, et tõotatud maa, Kaananimaa, kus jõed voolavad piima ja kus on võimalik selget metmägedel leida ja kõik muu et selle kohta ta rääkis seal kaason, see on Venemaal, sinna tuleb välja rännata, nii et tema peas vaheldumisi selliste üldiste suurte pakutud visioonide ja nägemustega paralleelselt oli vajaduse kuhugi paigutada kuhugi kindlasse kindlasse territooriumi, kuhugi, mis on kaugel, mida ei teata täpsetega, mis alas on mingis mõttes ka käegakatsutav. Uku Masing on arvanud, et ta lihtsalt ajas kogemata kaaneni ja kaasa nii segamini. Et no raske öelda igal juhul, et ta siis 59. aastal kuulutab üsna selgelt välja, et maailma lõpp saabub 61. aastal, aga võimalusel valge laevaga ära minna. Ja ta läheb tõotatud maad koos paarimehega ette vaatama. Ja miks ta seda ette vaatama läheb, selle põhjus on ka väga selge. Molcetlased olid osa neist, nagu ma ütlesin, hästi haritud ja ja need hakkasid vastama sõjas ja ja seal oli mitmeid mehi, kes küsis, et mis see pilvelaev ikka tähendamise valge laev on. Ja lõpuks ta oli sunnitud välja pakkuma ka päris konkreetse, see oli siis valge aurulaev vene valge aurulaev, nii et täiesti täiesti see omandas väga konkreetse ilm oli Vene Venemaa poolt tulema pidi Venemaalt tulema, võtma loevad, eks ole, pardale ja viima viimase sära selleks ajaks, kui tema oleks seda tõotatud maad viima, siis oli tegelikult Tatarlastest puhastatud Krimmis suur alfa ja tegelikult tema ise läks Krimmi, nii et sugugi mitte Kaasanis. Ja võta nüüd kinni, kas ta teadis või vähemalt teadsid need, kellega koos ta läks, nii et nemad reisisid mugavalt ära. Ja ta saatis sõna, et maikuus maailma lõpp saabub. Ja see on siis kõige traagilisem hetk, kui paljud perekonnad müüsid ära kõik, mis neil hinge taga oli oma niisuguse maise vara ja läksid Lasnamäele seda unistuste laeva ootama. No on ka teada, et selles leeris oli palju vaidlusi, selle kohta on meil arhiivis toredaid lugusid, kuidas üks osa leerist vaidleb teise osa kaude kätest rääkides, üks osa räägib, et see on hiigelsuur valge pilv, mis maandub mäe peale, me saame sinna peale minna. Ja teine osa, kes ütleb, et ei, pilv ei tule, et see peab ikka laev olemas ja nii nad seal siis valvasid. Kui mais laeva ei tulnud, siis selleks ajaks olid tegelikult Eesti toonased võimud juba ja sellest suurest rahvahulgast, kes seal ootas üsna närvilised, tõenäoliselt kardeti kõige rohkem seda, et Molcetlased et nad räägivad ka teistele ja see niisugune väljarännu ja, ja valge laeva ootus, et, et see tabab palju laiemalt. Nii et malts ütlesi saadet valvama. Sõjavägi. Ja muidugi jällegi see, et sõjaga äkki läks sinna, see on rahvasuus vähemalt põhjustanud üsna vastakaid arvamusi, ollakse kindlad, et see on tõeline ülekohus ja kuna sõjavägi läks, siis see tähendas, et Maldset lastel oli väga raske toitu saada Lasnamäel. Ja paljud lood räägivad, kuidas inimesed kaastundest rändasid sinna ja viisid neile ootajatele leib ja, ja üht-teist süüa ja kuidas sõdurid ei tahtnud toitu lasta ootajate juurde ja tuli ennast sealt kuidagi läbi murda või pilduda leiba. Kui me nüüd mõtleme niisugustele, teise maailmasõja või vangilaagrite kirjeldustele väljasaatmise kirjeldustele, siis see, mis toimub 100 aastat hiljem, on ju pööraselt sarnane. Need ärasaatmisrongid või, või laagrid, kuhu siis inimesed katsuvad viia toitu või, või midagigi üle anda. Aga nii või teisiti juunikuus siis on selge, et laeva ikka ei tule ja need ootajad hakkavad tagasi küladesse minema. Taas on üsna vastandlik, kui nüüd vaadata seda, mida rahvas arvab siis mõndagi täpselt nagu Maldseti kogunemiste kohta. Need pered külas, kes Maldsveti kogudusega ei ühinenud, need olid üsna irooniliselt ja skeptilised ja peamiselt käiski pila selle ümber, et kuidas üks täitsa normaalne eestlane jätab oma loomad sööstma. Losteleid toit käib mingil koosolekul. Ja muidugi, kui sealt tagasi tuldi, siis paljudel oli mitte ainult et nad olid jõudnud ära müüa, vaid kodudest oli kraami ära viidud ja ja loomad olid ju ära müüdud ja kõike oli juhtunud. Osa fanaatilisi peresid võeti külades vastu suure pilkamisega, üldse ei olnud lihtne sinna tagasi minna ja leida eest seda niisugust kunagist päriskodu, kus seal enam midagi väga teha ei olegi. Aga tuleb öelda jällegi raske, raske öelda, kui paljud, sest selleks ajaks olid ka esimesed saadikud tagasi, kes ütlesid, et ei, et selles uues kohas ei ole midagi viga. Ja seejärel algab jälle niisugune pikk ja, ja fantastiline väljarännutee. Osad lähevad jala ja oma oma loomadega, vankrite ja väikeste laste ja kõigega, mis nad kaasa saavad võtta sellele pikale väljarändamisteele. Ja teine osa katsub kasutada nii palju kui võimalik transporti ja jõuaksin palju kergemini. Aga nii või teisiti sai sellest alguse selline edukas, edumeelne ja haritud Krimmi eestlaste kogukonda. Ikkagi, miks valge laev, kas see ongi seotud sellega, et, et täpselt ei teatud, et mis see laev siis on, et võib-olla noppis pilvelaev? Lohviseeringulisi tõesti, et valge laev ja esimene sõnum, mida Maldset hakkas levitama, oli, et seal valgel aeglasem pilv pilvelaev, mis tule. Ja alles hiljem ta oli sunnitud oma seda visiooni nägemust hakkama parandama selle tõttu, et skeptikud hakkasid ka usujagajate hulgas, hakkasid skeptikud küsima, et kuule, mis moodikas pilvel. John täpsustage, palun? Palun täpselt. Seal on isegi niisuguseid rumalaid küsimusi, et kas seal ikka magada kaasa ikka kõva või on ta pehme. Nii et et ega seda sümbolit või kujundit üks osaoskusi ja võttis täiesti pimesi ja teisel osal tekkis ikka palju küsimusi. See valge laevamotiiv on pärast Eduard Vildet huvitanud teisigi eesti kirjanikke Aino Kallast ja Friedebert Tuglased ja siis Uku Masingut muidugi. Jah, jah, ma arvan, et, et kõikidest, kes seda läbi on kirjutanud ja lisaks uurijatest ma ikkagi tõstaksin esile veel ka just nimelt Uku Masingut, kes on mitte ainult kirjutanud, vaid vaid kes on ka püüdnud uurida kõiki neid tagamaid ja leida üles nii palju dokumente kui vähegi võimalik. No Vildet ei saa üldse alahinnata, kuigi ma arvan, et kui me tänapäeval katsume lugeda Vilde, Mahtra sõda, see oli omal ajal kooliprogrammis, ma tean, et kui ma ükskord pärast kooli lõpetamist võtsin selle raamatu kätte, siis ma sain aru, et ma ei suuda seda lugeda, et on noh seal on nagu liiga palju selliseid detaile, mis kõnetavad meid võib-olla vähem Masingu kaunis luule ja selline paatosega, aga Vilde kiituseks tuleb öelda, et ta käis kohapeal, ta sai väga paljude välja rännanud eestlaste päevikuid ja kõike muud. Nii et kindlasti tema romaanis on see prohvet äkki kuju ja kõike muud on kirjutatud läbi kõige realistlikumalt. Aino Kallasel ja Friedebert Tuglas, seal on seal juba noh, niisugust kunstilist taset või kunstilist ajaga lisandunud ilu on kindlasti palju rohkem juures. Ja kui nüüd veel mõelda seda kirjandust pidi siis kindlasti niisuguseks omalaadseks südantlõhestav aks järelehüüdeks haigi Uku Masingu luuletus. Ja me ei saa tegelikult unustada ka muid külgi, kindlasti ka Eduard Wiiralti suurepärane graafiline leht, prohvet kus on valges hõlstis ja väga karismaatiline mees ühtegi kahtlust, Lähed kindlasti, talle minnakse järgi. Ja võib-olla isegi veel üks niisugune väike väike Tassaaž sellesse, kui tähtsakse see valge laeva müüt ka kunsti ja kirjanduse kaudu sai, on kahtlemata ta see 70.-te aastate, ma usun, et ma ei eksi sellega väga. Film valgest laevast. Koharvisiik tegi Uku Masingu kaunist värsist natukene mugandatud versiooni ja see kujutas siis noorte seltskonda, kes tahtis Nõukogude liidust ja sellest aheldatud kuldsest õhkkonnast välja rännata. See oli niisugune vastuoluline film, ma mäletan, ma olin ise tookord keskkoolis. Kas oleme tegelikult KGB tellimus, väidetavasti? No aga, aga meie läksime pahaaimamatult kinno ja ma pean ütlema, et panin jumala vaimustuses minu jaoks see oli tegelikult nagu sõnum, et sellest politseiriigist on võimalik ära minna. Nii et kuidagi terves moodsamalt riides, niisugune noortega ja, ja see selline luuletus me isegi olime tookord õppinud ja lugenud palju Uku Masingut ja ja selge, et siia värsid ei olnud päris need, aga, aga ta andis päris hästi edasi. Nii et kuigi ametlik kriitika selle filmi vastu oli pööraselt kibe ja, ja terav kindlasti ka just selle tellimus loodud. Aga jällegi puhtsüdamlik võib-olla, et me siis olime ma ise kaasa arvatud, olime just selle prohvet malts lihtsameelsete järgijate ridadesse, et et me vaatasime seda filmi ja ma mäletan, et me olime väga rahul olevat, me arutasime seda omavahel ja leidsime, et et näed, kuidas need julges niisuguse filmi teha ikkagi siit on võimalik ära minna ja ikkagi on võimalik mingeid üllaid põhimõtteid järgida. Kahtlemata me jätsime järelikult kõik filmi ebameeldivad süžeeliinid kõrvale. Selleks pidi olema tol ajal ka tarkust, natuke isegi päris palju. Nojaa, aga, aga jah, nii et võib-olla selle juures, kui need tagasi taas tulla sellesama rahvapärimuse juurde ja siis mingil kombel ju see ajalukku 100 aastat hiljem korduseestlased on tegelikult ennegi oodanud mingi prohveti jutu peale valget laeva. Tegelikult enne teist maailmasõda oli Narva kandis üks selline vähemtuntud prohveti pere, kes rääkis, et et sõda on tulemas, aga tuleb laev, millega saab ära minna. Nii et noh, niisugune väike lootus oli. Aga ta võib-olla eriti traagiline on need paar paar niisugust rahvapärimuse kaudu ja elulugude kaudu jõudnud juhtumid, kui inimesed pärast teist maailmasõda ootasid, et tegelikult valget laeva, mis pidi tulema Ameerika valget laeva, mõned ootasid inglise suurt valget laeva, mis tuleb ja viib nad Eestist punaste valitsus eest ära. Kui tuleks valge laev, siis kaoks kõik piin ja vaev. Justkui rahva rahvalaulgi ütleb ja, ja jällegi see liikus suust suhu, leidus neid, kes ütlesid, et oi, ma kuulsin raadiost seda või mulle tuli teade, mulle tuli kiri, nii et need inimesed, kes ootasid mere kaldal ja, ja, ja saarte rannas ja tegelikult magasid maha palju paremad võimalused Eestist ära minna. Kahtlemata see on üks niisugune, võib olla 100 aastat hiljem kordunud kordunud lukku, aga kui ma nüüd mõtlen oma lapsepõlve peale ja me just eile rääkisin Valgevene kolleegiga, kes on praegu siin ja ta ütles, et oi, et, aga mina tegin sedasama meelt, mäletan oma lapsepõlvest, tema vanaisa väga järjekindlalt istumas raadio ees ja kuulamas fanaatilise järjekindlusega Ameerika häält ja tema põhieesmärk oli see, et nad annavad seal kindlasti teada, millal ameerika laevad tulevad meile meile, Eestile, Nad on lubanud ja no kindlasti tulevad. Ja see tähendas seda, et majas pidi olema hiirvaikus, sest Ameerika häält segati ja, ja temal oli see, et kuulda äraks juures. Ma arvan, et ta ei oleks kuhugi läinud, kas see oli nagu niisugune põhimõtteline sümboolne ootamine? Kunagi peab tulema, see ei saa nii jääda. Lubati ometigi. Ja ma arvan, et niisuguseid raadiote eesistujaid oli tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes, kes ootasid seda lubatud sõnumit. Kui nõukogude ajal eestlased ootasid valget laeva ükskõik kui tõsimeelselt ja kui lootusrikkalt, kas on sellest ka jutte ja lugusid, kuidas venelased, kes siin elasid, seda legendi võtsid. Osa, kes teadis, nagu ma selle valgevenelasega kki eile rääkisin, ta ütles, et jah, et ta ka, et sina räägid vanaisast, aga mina istusin ka kukkumast raadioid kuulasin Ameerika häält ja, ja ootasin, et kas sealt tuleb mingi sõnum, et noh, kas keegi tuleb appi või kas midagi maailmas muutub. Nii et meil ei ole paraku just seda motiivi ei ole, uuri, et kuidas kohalikus vene kogukonnas oli seda võib-olla oleks tulnud ka palju varem uurida, sest sõja eel oli vähe venelasi. Nende saatus võis, oi, see oli paraku umbes samasugune nagu eestlastel. Et nad sattusid ju nii küüditamislaagritesse, paljud püüdsid tagasi tulla ja nii edasi, et kahjuks vähe uuritud. Kas valge laev on siis eesti loos ideoloogiline või romantiline kuju? Ma arvan, et ta võiks olla selline tõsine rahvuslik sümbol just nimelt selline mitmekülgne sümbol, mis praegu hakkab unustusse, isegi vajuma. Meil ei ole hetkel niisugust ohtu või midagi niisugust, mis mis sunniks sel kombel ihalema mingisuguse teise parema paiga järele vaid pigem me võime öelda, et kes siin on need olema Eesti külge väga klammerdunud ja võtavad seda väga tõsiselt väga südamesse ja ja need muretsemise väljundid on väga erinevad nii stiilidelt kui välja ütlemistelt kui kõigelt muult. Aga sellist valge laeva ootust jah, ei kahjuks hakkab vajuma praegu sellisesse unustusse või õnneks. Et ei ole olukorda, kus me peame ootama Jah, kindlasti tegelikult läks muidugi see on õige. Tegelikult ja ei ole järelikult ka hirmu, sest kindlasti see niisugune symbol või prohvetiseeringud otsekohe tekiksid, kui meil oleks päris tegelik majanduskatastroof käes või kui meid, kui meid ähvardaks, ikkagi oleks veendunud, et lugu on päris halb. Et tuleb midagi teha, tuleb, tuleb oodata mingit väljastpoolt tulevat sümbolit või pääsemisteed. Tegelikult see lood valgest laevast ei olegi ju ei sellest auricust, mis Venemaalt tuleb, või purjelaevast mõnel juhul või Georg Otsast, mis tõesti hakkas Helsingi ja Tallinna vahet sõitma, vaid tegelikult on, see on see lugu ootustest. Jah, ta on ikkagi ootused ja ja, ja ta on, ta on ühtaegu ootus parema elu järgi ja ta on ühtaegu ootus pääsemise järgi. Jaa, jaa, ja ikkagi ka lootus, tõesti puhas lootus millelegi paremale. Kui nüüd veel tagasi tulla, sellesama niisuguse ütleme siis 20. sajandi valge laeva sümboli levimise hulka, et et just sellesama nõukogude nii Nõukogude lastega päris kirjanduse kohta on öeldud, et et seal oli valge laev oli tegelikult vabaduse ja teistpidi au ja rikkuse sümbol. Kindlasti nüüd raadiokuulajate hulgas hästi palju neid, kes pole kuulnud ega näinud selliseid kirjanikke, aga aga paljud vene 20. sajandi suured klassikud kirjutasid unistusest ja võimalusest minna valge laevaga puhkama, sõita valge laevaga kuskile kaugele ära pääseda, näiteks põhjast mustale merele kuskil, kus on tavatult kaunis arhitektuur, kus kõik on hoopis teistsugune või siis ka need Arkadi Kaidaari lasteraamatuid jällegi kirjanduskriitikut ja täiskasvanute poolt väga kritiseeritud. Aga ometigi kirjutavad nad lapse silmade ja suu läbi. Kuidas need kodusõjast ja erinevate sõjavägede vahel rähklevast Rahtlevas õhkkonnas, kuidas vanemad Nad sõidavad või laps ise teda tabab, tõeline õnn. Ta saab valge laevaga valge Aurikaga sõita kuskile puhkama mingisse täiesti helgesse. No see on reaalne maailm, millest eksisteerib mingi selline paradiis, lik, teine variant, mida sina oma kodus oma kodukandis ühelgi tingimusel ei näe. Ja samas ei ole nüüd ainult niisugune Nõukogude Vene, vaid täpselt samasugust, ET puh oma või, või vähemalt ajutiselt ära kuskile paremasse paika. Seda leiab tõesti jällegi Saksa ja. Aga eks Saksamaa oli ka ju tegelikult kahe maailmasõja vahel. See ei olnud sugugi niisugune Paikus tingimata tahad elada, et ka sealse valge laev kindlasti oli, oli niisugune unistus. Ameerikas istud valgele laevale ja sõidad puhkama hoopis ilusasse linna. Ja valge laev pidi olema ju tingimata valge. Ei saanud olla ei punane ega must. Ja ei, kindlasti valge, see on nagu ihuga suured vene luuletajad on kirjutanud valgetest purjedest, millega on võimalik kuhugi sõita, või puunini imekaunid. Kirjanduspalad, kus ta kirjeldab ka sellist unistuste küll purjekat, siis unistuste purjekat, millega on võimalik jällegi sõita merele ja tõesti kohtuda, kohtuda millegi kõrgema ülemaga. Ta, võib-olla see on mind ennast, et alati hämmelduma pannud, et see reaalne külg sellel vabadusel sisamad tõesti Georg Otsa sõitmine kahe riigi vahel mis avas terve maailm lisaks muule ja kujutas endast jällegi niisugust sõnulseletamatut, teistsugust kultuurielamust, päris tõeliselt siis võib-olla nende sümbolite juures tulitseb Georg Ots. Ta niisuguse ühendava kahte maad kahte kultuurivõimalusi ühendava laevale jätta kõrvale, siis üsna imetlusväärne on see, et Need, valged laevad, mis kuhugi viivad, need unistuste laevad. Nad ei tule kunagi tagasi tagasi, tullakse hoopis teistviisi, see on teine lugu. See ei ole enam sümbol. See on midagi rasket ja keerukat, niisugune keeruline teekond. Nii et jah, võib-olla see tagab sellele valgele laevale, mille me kiriku sümbolina ja väga paljude sümbolite oleme kõrvale jätnud. Et see jätab just ikkagi selle nii-öelda Eesti Eesti traagilise ajaloo eesti sümbolite juures jätab niisuguse tõelise väärtuse. On olemas mingi unistus, mis on reaalne ja käega katsutav, aga sa võid teele asuda. Kas sa kunagi jõuad oma unistuste sihtpaika? See ei ole nagu üldse üldse kindel. Valgest laevast lootuste ja unistuste sümbolist Eesti aja- ja kultuuriloos, rääkis viiesajandas eesti loos Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Mare Kõiva. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Tutvuge palun ka, mis on eesti lool pakkuda kodulehel ja Facebookis? 1970. aasta filmis valge laev kõlanud luuletuse trubaduuriks ja sõdurid oleme algne variant on Uku Masingu kirjutatud ja kannab pealkirja tontide eest taganejate sõdurite laul. 1935. aastal ilmunud luuletuses on ka read. Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu, ei last. Ainult sinetav laotuse veer, selg valgele laevale mast. Vabasse maailma põgenenud noore sugu, kirjutas Arvi siig järgmise sõnumi. Ega ometi teie seal Eestimaal pole sellised nagu need siin rõbeduurid ja sõdurina lääne. Mis trubatuurid ja sõdurid oleme. Näljase külmetamisel. Meil tagasiteed ei ole. Ja tõest meil saamata palk. Meie ingliks ei saa, kuri saatus meid kihutab, tee pole enne meil seista, kord jumala palge ees. Nüriks raiume, mõõgad, Falfaaridel mõlkis me käes, kuid Me kasu neis kuulutab end suur viimane kohtupäev. Pigem põlegu tuhaks kõik põllud ja tukkideks küla elas köied sammugi pinnast, uskmatus aatommetsaks trubaduuriks. Sõdurid, olemegi oma läinud armees vabaks saamise nimel, me jätsime kodumise. Leia. Meie all on väsinud, ratsud ja põldude põleng, pine tulemöll Me taga tuha vihjedukileving. Kõik talla lõhume, raiume puruks nagu verine tuisk. Läbi läheme kuivast veest kannul süüdatud sildade suits. Aga tükikest jumala taevast, evelini pimedas pill, valget laeva, kui vabastust seletab, imetlesime siin trubaduuriks ja sõdurid oleme, oleme jumala käeks meie kätega teoks saab suur viimane kohtupäev peaaegu maastas või kõrb ja kuiva kui viimne kui kaev läbi tule ja suitsu me silmis on valge lae.