Vikerraadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit algav huvitaja saade. Me räägime täna nutikoolist, mismoodi hakkavad moodsad digivahendid mõjutama õppimiskeskkonda ja õppimisprotsesse. Sellest teeme juttu Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteaduri Mart Laan perega. Ja tunni teises pooles räägime ka laste ja noortekirjandusest, ootame stuudiosse Päikese kirjastuse peatoimetajat tõlkijat René Tendermanni ja räägime temaga just noorte tõlkeraamatutest nendele nendest, mis on siis seal põhikooli lõpuastme või keskkooliastmele lastele mõeldud ja, ja mismoodi ja mis valiku järgi neid siis eesti keelde mõtet tõlkida. Ja sellised teemad siis tänases saates mõelge kaasa, rääkige kaasa. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Tänase saate teema nutikool ja meil on külas Tallinna ülikoolist haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere. Tervist. Tere. Kas see on juba reaalsus, et paberit ja pliiatsit enam koolis vaja ei lähe? Vähemasti lähemas tulevikus? Vaevalt küll ikkagi see on nii pikaajaline kultuuriline fenomen, on fenomen, et ja nii mugav kasutada seda paberitega sisse lülitama pliiatsit. Et tihtilugu enne kui minna mingi digitaalse variandi juurde, on nii mõnegi töö puhul mõistlik ikkagi esimene sirgeldus paberile teha. Aga tõepoolest, see on selline liikumine õpikute ja siis ülesannete ja, ja koostöösuhtluse digitaliseerimise suunas. See on juba ammu alanud ja ja läheb pisitasa aina edasi. Ja kui mõelda veel aastaid tagasi, siis kui mõnda raamatut saada ei olnud, siis tehti hästi palju paljundusi ja ja siis oli, oli omajagu tegemist, et võib-olla sellest kirjastki aru saada, sest tegemist võis olla paljudesse paljundusega, aga tänapäeval, kui on vaja mingit materjali jagada, siis see on üsna lihtsaks tehtud õpetaja jaoks. Ja, ja muidugi. Need ei ole enam need digitaalsed variandid nüüd õpikutest ja ülesannete kogudes töövihikutest. Nad ei ole päris needsamad staatilised koopiad, et nad ikkagi pakuvad hoopis uutmoodi kvaliteeti, uutmoodi võimalusi interakteerumiseks. Ikka paberkujul õpik ei öelnud sulle ette, et kas sinu vastus oli nüüd õige või vale, et sinu, sinu lahendus sellele ülesandele. Aga digitaalne õpik ütleb seda. Ta muudab õpilase tööd lihtsamaks ja paindlikumaks ja samamoodi õpetaja oma. Kuidas tundub, et mismoodi õpetajad ise selle digitaliseerimise protsessiga kaasa lähevad ja kas või, eks teil on ju omal ülikoolis ka võimalik vaadata, et kui põhjalikult kõiksuguseid, Moodle'i kursusi tehakse või missuguseid võimalusi kasutatakse või kasutamata jäetakse et see õpetajate enda kaasaminek nende uute lahendustega, millises olukorras see see hetkel on? Neid arenguid toimub praegu mitmesuguseid, joostakse korraga mitmes eri suunas, tõepoolest üks selline suund on, on siis Moodle'i sarnased veebipõhise õppeplatvormid. Paraku peab ütlema, et need sobivad rohkem ülikoolide jaoks kus nad võimaldavad säästa siis auditoorse õppepeale kuluvat aega. Koolidega on siiski niimoodi, et ka õpilasi kahel päeval nädalas koju jätma, sellepärast et siis toimub õpetaja Moodle'is, kuigi osad koolid seda teevad aeg-ajalt nii-öelda e-õppepäevi. Aga nad teevad seda pigem suhteliselt harva, ütleme võib-olla korra kuus aga niimoodi regulaarselt vähendada auditoorse õpetaja koormust Moodle'i sarnase e-õppe platvormi kasutamisel seetõttu üldhariduskoolides ma arvan, et see ei ole realistlik, üldhariduskool otsib teistsuguseid lahendusi, praegu. Pigem selliseid selliseid interaktiivseid ja suhtlusele koostööle suunatud platvorme mida saab kasutada isikliku nutiseadme abil, selleks, et õppida, õppida teistmoodi, õppida loovamalt õppida koos töisemalt, et õppida just niimoodi, nagu minule sobib minu eelistustele, minu võimekusele vastavalt. Ja, ja need, need on need mida me need lahendused, mida me praegu üritame siis arendada nii ülikoolis kui ka ja kui ka koostöös siin haridusministeeriumi ja erinevate ettevõtetega. Et neid, neid lahendusi tuleb, aga aga jah, nende omaksvõtt ei, ütleme niimoodi ei ole veel päris massiline. Aga võib-olla ongi siin hea tuua, mõni näide, et missuguseid õppi vahendeid on, on loodud digitaalsele platvormile. No riik on praegu panustanud eelkõige siis digitaalsetes testidesse et esimesena siis hakati korraldama tasemetöid digikujul eksamite infosüsteemis EIS, mida haldab ja arendab siis sihtasutus Innove. Ja pikemas plaanis on siis ikkagi sihiks võetud ka riigieksamite viimine täielikult digikujule. Siis teine suund, millega tegeleb ka riigitasand, on digitaalsete interaktiivsete õppematerjalide arendus ja, ja siis sellise sellise platvormi pakkumine, kus oleks võimalik õpetajal kokku kombineerida hästi erinevate teenusepakkujate poolt loodud nii kommerts kui ka tasuta digiõppevara. Et selle lahenduse nimi on e-koolikott, seda arendab siis haridusministeeriumi hanke võitnud varafirma Net Group, selle e-koolikoti esimene etapp on juba valmis, aga, aga tõsiselt hakkab ta tööle ja saavutab uue hingamise peale kolmandat etappi b mis loodetavasti saab valmis järgmise aasta lõpuks. Ja siis tõesti on võimalik sinna kokku ühendada nii kirjastuste poolt pakutavad digiõpikud siis üksikute erafirmade poolt pakutavad mingit interaktiivset, töölehed või õpimängud ja õpetajate endi loodud materjalid, esitlused, testid, ülesanded ja näiteks ERR-i tohutu rikkalik digivaramu ja õpetaja saab sellest siis oma sellise kogumiku kokku panna. E-kooli kaudu suunata selle õpilastele ja siis jälgida analüütikat, et kuidas keegi seda on kasutanud ja kuidas see mõjutab siis õpitulemusi näiteks. Et see on see, millega riik tegeleb, erafirmad on ka siin hakanud initsiatiivi ilmutama, on, pakuvad välja just eelkõige selliseid õppematerjalide loomise platvorme, kas siis nutiseadmetel nagu näiteks? Firma nimega Fox cademy või, või siis teine firma õpiveeb. Ja, ja siis see mis teaduslaborites praegu toimub, siis seal, seal me tegeleme pigem nende asjadega, mis ilmselt jõuavad kasutusele nüüd mõne aasta pärast, et meie tegeleme eelkõige siis nüüd õppijanalüütikaga. Ehk siis see tähendabki seda, et selliste digitaalsete jälgede kokkukorjamine erinevatest keskkondadest nii Moodle'i sarnastest kui e-kooli sarnastest kui digiõpikut, sest kus iganes õpetaja või õpilane midagi õppimisega seonduvat toimetab või suhtleb kellegiga, sellest jääb ju jälg maha. Kui see jälg nüüd panunemiseerida, mitte kellegi privaatsust rikkuda siis siis saab hakata huvitavaid mustreid analüüsima saab näiteks analüüsida seda, et, et kas nüüd see huvitav uuendus, mis, mis ma eelmisel aastal tegin oma matemaatika õpetamisel, et hakkasime projektõppe vormis õpetama nüüd tavalise õpiku läbimise asemel. Et kas see nüüd muutis õpilaste suhtlemismustreid käitumisviise õppimise sügavust ja lõpuks ka siis tasemetöö või eksamihinnet et nende asjadega tegelema, jah, praegu pigem teaduslaboritasandil, aga, aga elu näitab seda, et, et need asjad, millega teadlased tegelevad täna, et need viie aasta pärast on muutunud juba siis kaks kommertsteenusteks või mingisugusteks tasuta platvormideks, mida pakub riik näiteks. Kas praegu jäädakse ka aeg-ajalt selliste riistvaraliste probleemide taha, et kõiki kõiki asju ei ole võimalik koolis tehasest ei ole seadmeid, kõikidel õpilastel ei ole ka piisavalt kiireid nutitelefone. Kas see on ka probleem, et ma mõtlen, et näiteks siin üheksakümnendatel oli suur suur Tiigrihüppe ja tegeleti sellega, et saaks üks arvutiklass komplekteeritud, et kas meil on praegu ka mingisugune vajadus nende seadmete osas? Põhimõtteliselt on Eesti riik oma elukestva õppe strateegias võtnud sihi Aastaks 2020 ikkagi kõikides õppeasutustes üle minna. Personaalselt nutiseadmete kasutamisel eelkõige ja personaalse all mõeldakse ikkagi eelkõige isikliku see, mida õpilane siis oma või vanemate raha eest on hankinud. Enamikul õpilastest on see seade juba praegu olemas ja siis riik peaks toetama, kellel, kellel selleks nagu võimalusi ei ole. Siis, kui see eesmärk sai välja käidud aastal 2014, siis ma tegin ka ühe uuringu, kus siis selgus, et 86-l protsendil õpilastest oli juba tol ajal 2014 olemas selline nutiseade, mis, mis sobis selleks õppetööks. Aga noh, eks siin arenguruumi jätkub ja keegi nagu ei, ei survestaja ei käi peale ja ei anna mingisuguseid ähvardavaid tähtaegu. Ja, ja iga kool põhimõtteliselt ikkagi täna võib veel ise otsustada, et kui kiiresti nad selles digiinnovatsioonis edasi liiguvad, on täiesti okei, kui mõned koolid ütlevad, et me oleme pigem konservatiivsema lähenemisega, et me ootame ja vaatame enne, las need innovaatorid tormavad ees minema, katsetavad ja õpime pigem siis nende vigadest. Aastast 2020 võiks, võiks proovida tõesti sinna ikkagi jõuda. Ja noh, põhimõtteliselt on tegemist umbes samasuguse revolutsiooniga nagu 1900 kaheksakümnendatel, kui tekkisid personaalarvutid, mis hakkasid laua nurga peale ära mahtuma, enne seda olid ju arvutid, selliseid mille ühe haru jaoks läks vaja siukest, keskmise spordisaali suurusega ruumi. Ja 20 aasta jooksul 60.-te keskpaigast kuni 80.-te keskpaigani oligi Eestis ainult üks kooli arvuti, see oli no keskkoolis matemaatika-füüsika kallakuga kool ja rohkem ei olnudki vaja üks kooli arvuti ning kõigi Eesti koolide peale. Ja tõepoolest Tiigrihüppeaastatel sai siis järgmine standard nagu aluse, et siis siis peeti nagu normiks, et igal koolil on üks arvutiklass, kus on vähemalt seal 15 20 arvutit ja, ja see on nüüd kestnud ka omakorda üle 20 aasta ja nüüd on aeg siis tehase järgmine hüpe selle selles suunas, et, et ikkagi digisaadi peab olema igal õpilasel igal õpetajal. Ja see, et me oleme nii vaesed, et ei jaksa osta riigilt riigi rahadega riigieelarvest iga kolme aasta järel kõigile õpilastele uusi tahvelarvuteid. Paraku on fakt, et see toobki kaasa selle, et otsuse, et me me kasutame seda, mis on olemas ehk õpilaste enda nutiseadmed. Ja lähtume sellest siis ka meie digiõpikute tegemisel, see tähendab digiõpik ei saa olla enam mingi mobiilirakendus. Ta on selline veebiveebis teostatud interaktiivne veebilehtede kogum, mida saab kasutada iga nutiseadme peal pisikese ekraaniga mobiiltelefoni peal tahvelarvuti peal sülearvuti peal. Ja kui kõik sellega arvestavad, siis siis tõepoolest päris vana seitsme kaheksa aastase nutitelefoniga saada, kasutada neid neid vahendeid. Aga kui kaugele tegelikult me oleme sellisest nutikoolist, sest et ega need asjad juurduvad üsna aeglaselt, et kui palju näiteks praegu üldse kasutatakse neid neid võimalusi või lihtsalt katsetatakse siin-seal aeg-ajalt mõnes koolis. Innovatsiooniga on asjad niimoodi, et paraku suurem osa inimestest on igasuguste muutuste vastu mitte mitte eraldi nüüd digimuutuste vastu, vaid absoluutselt igasuguste ja, ja nüüd siis muidugi sellest, et kuidas koolitasandil otsustatakse, et, et kas, kas see kool tervikuna nüüd on valmis üle minema. See sõltub selle kooli juhtkonnast, sellest, kui palju on seal innovaatilisi õpetajaid, kes on juba midagi katsetanud ja suudavad oma skeptilisemates kolleegidele näidata puust ette ja punaseks, näed, tegin, toimis, tule vaata minu tundi tee järele. Et, et see, need võtmed meie uuringute kohaselt on ikkagi kooli tasandil kooli juhtkonna tasandil. Ja sellepärast me innustamegi praegu selliseid koole, kellel see selline võimekus ja stardiplatvorm on parem. Minna minna ees ja, ja muutuda ja teistele näidisõppevahendiks teha katsetusi, aga hästi oluline on see, et need katsetused peavad saama dokumenteeritud. Teised õpetajad peavad nägema seda just need skeptilised õpetajad, et nad, see, see toimis seal minu enda kolleegi tunnis toimis, järelikult see võib ka minu tunnis toimida. Sest praegu on käimas siukene hästi, massiline, üldsegi mitte ülikoolide poolt koordineeritud selline alt üles koolide omaalgatuslik kampaania Facebookis kus siis Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäev lisaks tahetakse kinkida. Alguses nad mõtlesid, et 1000 nutitundi siis varsti nad nägid, et ei, et 2000 tuleb juba kohe ruttu täis ja nüüd nad juba sihivad kolme või nelja tuhandet. Ja iga iga kuu tuleb seal mitusada tundi juurde, aprillis vist üle 300 juba, kus siis õpetajad? Kellele meeldib see selline nutitunni ülesehitus, kus õpilased kasutavad omaenda nutiseadmeid. Nad alguses lihtsalt registreerivad sinna Facebooki gruppi ennast jälgijaks ja vaatavad, mida teised õpetajad on teinud, nad teevad tavaliselt fotosina, kirjeldavad, milliseid rakendusi nad kasutasid, kuidas didaktiliselt tund oli üles ehitatud, mis olid tulemused. Alguses nad vaatlevad, vaatavad siis mingi aja pärast nad katsetavad ise järgi ja raporteerivad tagasi sinna Facebooki gruppi. Mõneski koolis on, on see hakanud niimoodi levima, et mitte ainult nüüd see väike grupp innovaatilisemaid õpetajaid ei tegele sellega, vaid vaid juba suurem osa koolist. Aga kahtlemata see ei kehti kõikide koolide kohta. Et hästi oluline on, on katsetada, katsetada niimoodi, et kooli juhtkond toetab seda ja dokumenteerida, koguda andmeid, koguda tõendusmaterjali selle kohta, et jah, see toimis, töötas. Me teeme väikese pausi. Meil on külas Tallinna ülikoolist haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere ja räägime täna nutikoolist ja pärast muusikapala avame ka telefoniliini. Meil on number kuus üks üks 40 46, üks üks 40 40. Tahaks teada, mismoodi need nutikad vahendid ja lahendused on, on teie lasteaia lasteaialaste puhul toiminud, kas te, kas te näete, et nutiseadmeid kasutada, mine kasvõi kodus olete ehk avastanud mõne kas mängu või mõne rakenduse, mis aitab areneda oma lapsel? Või teisipidi, kui on noori inimesi, kes meid kuulavad, siis võiks rääkida, kui palju on huvi pakkunud kõiksugused. Need nutilahendused, mida koolis kasutatakse, kas selle võrra õppimine olnud lihtsam või keerulisem ja kui palju õpetajad üldse neid tegelikult kasutavad. Veidi muusikat ja siis number kuus, üks, 40 40 on avatud ja, ja ühtlasi muidugi on meil kodulehekülg huvitaja punkt vikerraadio e, kuhu saatekirja panna, mis te mõtlete? Nicole. Nutikoolist räägime ja külas on meil Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere, avatud on ka telefonil kuus üks üks 40 40. Tahame teada, missuguseid nutilahendusi olete ise kas lapsevanemana või vanavanemana kasutanud ja, ja kui, kui palju need aitavad lapse arengule kaasa teie enda hinnangul või siis, kui on nooremaid kuule, et siis mismoodi need nutilahen ootused on teile endale olnud abiks ja, ja kas on teinud õppetööd kergemaks keerulisemaks kuus üks üks 40 40 on telefon ja samuti siis ka võimalik kommenteerida. Võib-olla kui me nutiteemadest räägime, siis ongi neid kommenteerijaid rohkem. Ja huvitaja punkti, vikerraadio poee on kodulehekülg. Siin on juba kirjutanud Anneli Veskimäe ja tasuks vaadata, mida teinud start-Claude arendajad. Et õpetajat ja õpilaste hulgas on juba kasutusel veebipõhine õppekeskkond. WWW Opykjee ja hiljuti lisandus ka erakasutajaliides ja Anneli ütleb, et see olevat väga vinge lahendus. Ma ei tea, kas te oskate kommenteerida seda lahendust? Ja neid lahendusi tuleb aina, aina rohkem juurde, väga tore on see, et õpikukirjastused ka, nagu sellele innovatsioonile omalt poolt kaasa aitavad. Selle konkreetses Targo laul lahenduse taga on, on Avita kirjastusest Sis pungunud selline arendusseltskond. Ja, ja igal kuna riik ei ole ette andnud, et kuhu suunas nüüd täpselt peaks minema ja millised on need formaadid ja et on ette antud ainult sellised kitsendused ja piirangud, et see peaks sobima iga õpilase isiklikule nutiseadmele, mis iganes see on, kas on nutitelefon või tahvelarvuti kas android või Apple'i operatsioonisüsteemiga, siis siis praegu ongi firmadel hästi sihukene Loov aeg ja võimalused otsida täiesti omanäolist lahendust ja Star Cloud kahtlemata on üks üks sellistest, jah. Aga kui rääkida sellest, mida te praegu veel seal just ülikoolis teete ja arendate, siis siis meil oli juttu sellest, et Teie tegelete selle andmepoolega ka või kõikide asjade siis nii-öelda analüüsimisega, et näha, mismoodi mingid asjad toimivad monitoorida ja, ja sellest siis tulenevalt teha järeldusi ja arendada koolikeskkond, õpikeskkond edasi. Üks põnev projekt on teil digipeegel, et mis asi see näiteks. Nagu ma siin enne rääkisin oma kogemuse uuringute põhjal oleme sügavalt veendunud, et tegelikult see digiinnovatsiooni võtmed või selliseid edutegurid koolis on ikkagi kooli juhtkonna tasandil. Ja ja selleks, et kooli juhtkond saaks teha nutikaid otsuseid digi-innovatsioonikoha pealt kuidagi hinnata seda, et kuidas minu, eelmisel või üle-eelmisel aastal tehtud otsused näiteks mingi digiõpikuplatvormi või, või metoodika valiku koha pealt on, on väljendunud nüüd õpitulemustes või õpilaste käitumises või koos teise suhtluses selle jaoks oleks mõistlik koguda andmeid ja neid analüüsida, et koolid ei ole harjunud seda seni tegema, et seni andmete kogumine ja analüüsimine on olnud teadlaste asi. Aga nüüd me siis üritame hakata aina rohkem looma selliseid mugavaid käepäraseid, vahendeid, mida saavad kasutada ka mitte andmeanalüüsi eksperdid, vaid vaid tavalised koolijuhid ja õpetajad mille abil nad saavad siis paremini hinnata seda, et, et mis koolis toimub, kus on kitsaskohad, kuidas saaks arendada kuidas meie arendusotsused on, on mõjunud siis igapäevastele protsessidele siis jah, me arendasime siis sellise veebikeskkonna nimega digipeegel, mis on siis nagu digitaalne peeglike peeglike seina peal, kuhu kool saab siis korra või kaks aastas sisse vaadata ja küsida. Et et milline on siis meie kooli digivõimekus, mida see digivõimekus on kaasa toonud õppimise ja õpetamise uuendamisel ja koolijuhtimise uuendamisel ja tänaseks on nüüd suurem osa Eesti koolides ligi 80 protsenti eriti selle digipeegli abil end enesehindamise raporti ära täitnud ja selle raporti alusel koostanud ka oma digi digiarenguplaani või digistrateegia järgmiseks kaheks aastaks. Selle strateegia olemasolu nimelt oli eelduseks, et koolid saaksid riigilt rahastuse õpetajatele nutiseadmete ostmiseks. Et riik ei ei pane koole pingeridadesse, ei võrdle neid omavahel, aga riigi jaoks on oluline, et kool kogub mingisuguseid tõendusmaterjale, analüüsib enda nagu digiküpsuse hetkeseisu ja selle põhjal teeb mingisuguseid arendusotsused. Nii et sealt tuleb päris palju huvitavaid andmeid ka meile teadlastena, aga kõige suurem väärtus on siiski see, et nende andmete põhjal on näha juba, kuidas koolid hakkavad ise rohkem arutama, et et mis meil toimub, mis on meil kitsaskohad, kuhu võiks edasi liikuda. Ja selle jaoks annab siis see digipeegli raamistik jah, mingisuguse treppi, et ta ütleb, et ütelda kolmandal tasemel, vot see näiteks õpetaja rolli muutuse osas tänu digivahendite saabumisel klassiruumi. Aga selleks, et saada neljandale võte teksti, tegema seda, seda, seda, Huvitaja punkt, vikerraadio idee on meie kodulehekülg. Kui on kommenteerimise vajadust ja küsimuse esitamise põhjust, siis kasutage seda võimalust. Samuti on meie telefon kuus, üks üks 40 40, räägime siis tänases saates nutikoolist. Ja veel üks üks teema, millest võiksime rääkida, on siis see, mida on võimalik klassiruumis jälgida, mõõta, missuguseid järeldusi selle pinnalt teha ja see on jällegi Millega, millega te tegelete? Kui esimest korda hakati rääkima nutiklassiruumidest, nutiseadmetes, klassiruumis, siis see oli seal hästi palju sellist õhinapõhisust, sest noh, me teame innovatsiooni teooriates. Et kuskil 10 kuni 15 protsenti inimestest, sealhulgas 10 kuni 15 protsenti õpetajatest peaaegu igas koolis on hästi innovatsioonilembesed, et nendele anna ette ükstapuha milline uuendus siis neile alati uuem asi meeldib rohkem kui vana ja, ja selliseid katsetajaid oli, oli palju, aga üldjuhul katsetajad tormasid ühest uuendusest teise ja neil ei olnud aega, et istuda maha ja koguda andmeid ja mõõta, et, et noh, mis nüüd sellest nagu paremaks läks. Et nüüd, kui see innovatsioon, digiinnovatsioon koolis muutub natuke laiapõhjalisemaks ja sellega hakkab tegelema juba üle poole õpetajatest või kolmveerand siis hakkab see mõjutama juba kooli põhiprotsess, see nõuab mingit teatud ressursside eraldamist ja haldust ja mingeid valusaid otsuseid, et kui ma tahan teha näiteks seda asja tahan osta sele Stark laudi õpiku, siis ma enam ei saa osta Foxcademy äppe, et ja ma pean katsetama neid, ma pean uurima, koguma andmeid. Ja, ja meie üritame nüüd jah, õpetada peale ja koolile pakkuda välja siis sellist arsenali selliseid vahendeid, mille abil on hästi mitmekülgselt võimalik erinevatest allikatest koguda andmeid Moodle'i sarnastest veebipõhistest, õpikeskkondadest, e-koolist, siis digiõppematerjalide eest, mida, mida õpetajad ja õpilased kasutavad. Ja kas siis selliste administratiivsete süsteemidest nagu, nagu EHIS või says. Aga lisaks sellele me pakume pelgalt On selliseid andmeid, mis, mis tulevad, olen täiesti koolis, enda füüsilisest õpikeskkonnast, et me, meil on praegu loomisel selline nutiklassi katselabor Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuses mille me topime täis igasuguseid sensoreid ja digitaalseid selliseid andureid, mis, mis mõõdavad nii seda füüsilisi parameetreid õpikeskkonnal nagu valgus, õhk, müra kui ka siis mingite objektide omavahelist paiknemist ja liikumist näiteks igal igale toolile ja lauale mingi väike digimajakas külge. Ja iga iga liikumise puhul jääb kuskile keskkonda jälg maha ja ma saan seda kombineerida nüüd müra ja ja valguse andmetega ja siis nende nende digitaalsete jalajälgedega, mille õpetajad ja õpilased jätavad maha mingisse veebipõhisesse, õpikeskkonda või äppi. Ja mul tekib hoopis teistsugune vaade sellele, mis toimub klassiruumis ja ma saan hakata otsima mingisuguseid mustreid andmekaeve meetoditega. Ja, ja see on loomulikult suhteliselt keeruline, nüüd niimoodi selle selle poole pealt, kes selle süsteemi üles ehitab, aga, aga mis on huvitav, et tänapäeval suudetakse tehase lõppkasutaja jaoks hästi lihtsaks. Et lõppkasutaja ehk õpetaja õpilane, tema näeb seda asja mingisuguse diagrammina, ta saab hakata seal ka mingisuguseid hüpoteese kontrollima, et aga kui ma teeksin niisiis, mis, mis võiks selle tulemusena midagi muutuda minu klassiruumis? Nii et sellega on nii nagu nagu arvutitega, et kunagi algusaastatel said ju arvuti kasutamisega hakkama ainult kõrgharidusega rakendus, matemaatikud või elektriinsenerid ja pärast said sellega hakkama koduperenaised, eks. Et sama on nende selle andmeteadusega ja, ja andmeanalüütika ka, et tulemus on selline ajastu, kus inimesed hakkavad ise kasutama neid andmeid kõrvuti muidugi igasuguste automaatautomaatikasüsteemidega robotitega. Aga meie arvates oleks ülim ja kahju, kui, kui me neid andmeid koguksime ainult selleks, et neid anda tagasimasinatele nagu näiteks praegu üks nendest pilootkoolides, kellega me tahame siis seda nutiklassi lahendust katsetada nüüd igapäevase koolielutingimustes on siis Väätsa Põhikool Järvamaal nendel on väga kaval siis selline kaasaegne maja on täisautomaatikalahendus, mis kontrollib täielikult nagu iga klassiruumikliimat eraldi. Kui näiteks leiab, seitsmendas klassis on jäänud hapniku tase liiga väikeseks, siis saab sellest kliimasüsteem kohe teada ja suunab just nimelt sellesse klassi nüüd natukene hapnikurikkamat õhku ja, ja täpselt sama soojusega ja valgusega kõigi selliste asjadega. Ja miks peaks neid andmeid saama kasutanud ainult masinad, et tegelikult oleks ju vahva, kui füüsikatunnis õpilased saaksid kõikidele nendele samadele andmetele ligipääsu ja hakkaksid neid võrdlema näiteks müraga klassis, et, et kas siis, kui hapnikku on väheks jäänud, kas siis ka müratase langedes, et nad saavad hüpoteese püstitada, ise katsetada ja selle läbi saavad õppida füüsikat andmete töötlemist kui, kui ka digitehnoloogia kasutamist? Väga põnev oleks võrrelda ka seda, mismoodi on ilm seotud õppetegevusega. Näiteks just ilm ja siis näiteks see, et, et mis eelmisel õhtul telekas oli, et see oli ikkagi Eesti laul või mingisugune põnev film, mis kestis hästi kaua, eks ole, et kuidas see mõjutas nüüd mürataset klassis õpitulemusi, suhtlust valede vastuste osakaalu ja nii edasi. Ja veel korraks, tulles tagasi meie kuulajate tagasiside juurde meie kodulehel huvitaja punkt vikerraadio mari on kirjutanud, et talle meeldivad lahendused, mis aitavad õppida või siis kinnistada oskusi. Ja, ja need lahendused, millega peab lihtsalt nagu harjutama korrutustabel liitmine, lahutamine, võõrkeeles, võõrkeelsete sõnade õppimine ja on olemas ka toredaid mänge. Ma täpselt ei tea, kas see mari on lapsevanem või, või siis ise kasutaja. Aga ühesõnaga, selline kinnistamine, kordamine, sellised lahendused. Ja noh, need, ma nimetaksin neid nende esimese põlvkonna lahendusteks, et sellised lahendused olid olemas juba kuuekümnendatel aastatel nende arvutite peal, mis ei tahtnud hästi tuppa ära mahtuda, et neid kahtlemata läheb, aga kus, sest noh, ikka on vaja mõnel õpilasel mingit asja nüüd näiteks enne kontrolltööd meelde tuletada, kinnistada korraga. Aga kahtlemata need ei ole need kõige olulisemad lahendused tänapäeval enam, sest see ütleme niimoodi teadlase vaatevinklist, need on suhteliselt nagu igavad asjad, et need on, need on juba olemas. Praegu me ikkagi vaatame edasi sinna, et kus tehnoloogia saab mingi uue täiendava lisaväärtuse anda ja täiendava lisaväärtuse annab ta selle koha peal, et kus me hakkame õppijale tagasi andma õppijale õpetajale hästi rikkalikke andmeid selle kohta, et kuidas õppimine läheb õpetaja ja õpilane saaksid mõelda mitte ainult selle oma selle aine peale matemaatika korrutustabeli peale vaid arendaksid enda õppimisoskusi nagu üldisemal tasandil ta õppijad, õpilane ja õpetaja rajal saavad mõlemad vaadata nagu kõrvalt seda õppeprotsessi. Tänu nendele hästi rikkalikele andmetele, mida me oleme kogunud õpikeskkonna kohta, õpitegevuste suhtluse ja tulemuste kohta ja, ja korrigeerida oma käitumist. See on, ma võrdleksin seda võib-olla sellega, et et minusugused inimesed, kes ei ole sportlased, mina kunagi ei mõtle enda hingamise peale või, või mingisuguse soojenduse peale, enne mingit tegevust või, või aga kujutage ette, et tipptasemel sportlased nad nad ilmselt et kontrollivad ja jälgivad kõrvalt väga paljusid enda selliseid protsesse, mis meie jaoks on lihtsalt sellised rutiinsed, me ei mõtle nende peale, et nende, sellel uuel on andmeajastu revolutsiooni tulemusena me tahame saavutada seda, et pead muutuksid meister õppijateks tänu sellele, et nad hakkavad nii nagu sportlane jälgima kõrvalt enda õppimistegevusi, analüüsima nende õppimist ja parandama seda. See on palju olulisem, kui, kui see lihtsalt drillida mingisuguseid mehaanilisi kognitiivseid oskusi mingisuguse lihtsa äpi abil, kuigi noh, nagu ma ütlesin, et ka seda on vaja, et kui, kui, kui sa oled analüüsinud nende õppimist ja leidnud, et minule vot selline trillimine sobib teatud juhtuda siis sa teedki seda, aga sa tead, et see ei ole, et, et see sobib võtta ainult seda tüüpi ülesannete jaoks. Et seda me tahaksime saavutada nende andmeanalüüsiga ja tagasisidestamise. Aitäh tulemast saatesse. Mart Laanpere, Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur ja loodetavasti nutikool areneb siis jõudsalt ja, ja mitmed koolid lähevad nende initsiatiivi temaga kaasa ja on valmis katsetama ja proovima. Ja küllap need asjad ka siis katsetuste faasist jõuavad tavapraktikasse ühel hetkel aitäh veel kord ja ja meie läheme edasi õige pea juba noortekirjanduse teemaga, aitäh. Mina ka. Mina ka mina ka Pinerat. Ja ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaata mina KE. Meil on stuudios nüüd päikesekirjastuse peatoimetaja ja tõlkija René Tendermann, tervist. Tere. Me oleme mitmel korral rääkinud neljapäeval lastekirjandusest ja ülistanud seda, kui heal järjel on tegelikult eesti lastekirjandus. Mismoodi meie eesti lasteraamatuid tõlgitakse teistesse keeltesse, aga tulles nüüd natukene lähemale sellisele täiskasvanud eale noortekirjandus? Kuidas sellega lood on Eestis? Ma saan aru, et, et see on nüüd selline arenemisvaldkond. Eestis väga palju noortekirjandust eesti autorid ei kirjuta veel. Aga tänapäeval on noortekirjanduse ja romaanivõistluse, sealt on nüüd tulemas iga aasta kolm-neli raamatut, et, et see tühimik hakkab täis saama. Aga teie tegelete siis just nende noorteraamatute tõlkimisega eesti keelde ja üritada siis kokku kukkuda maailmast kõike paremat? Ja kõike paremat, mis saada on, ja võimalikult kiiresti, sest nad üles leida. Sest konkurents on ikkagi väga kõva ja juba enne raamatu ilmumist. Tegelikult on teada, et sellest tuleb väga suur asi. Et siis kõik üritavad seda suurt asja üles leida. Kui me püüame siin natukene vanuseliselt ka vaadata, et missugune see noortekirjanduse vanus siis on, et, et mis on see iga, kellele, kellel on tarvis just just Eestis võib-olla rohkem tähelepanu praegu pöörata? Noorte raamatuid lugevate inimeste vanus läheb kogu aeg allapoole. Et varsti on 10. eluaasta juures, kui nad loevad 16 aastaste inimeste elust pajatavaid romaane. Aga mina arvan, et noorteraamat on kuskil 14.-st eluaastast kuni, siis 99. eluaastani, et see, sa võib lugeda ka täiskasvanutele. Kui ajatundlik on üldse noortekirjandus selles mõttes, et see, mis maailmas toimub see, mis uudised jõuavad meediasse, kuivõrd see peaks kajastuma ka juba selles noorteraamatus ja, ja selles mõttes, kui oluline on ka võimalikult kiiresti tõlkida eesti keelde kui kusagil mujal maailmas midagi. Huvitavad välja tuleb, see kiirus nüüd ajakohaste teemade puhul ei loe ja peamiselt noorteraamatud käsitlevad suhteid. Et see on noorte jaoks kõige olulisem ajatundlik selles mõttes, et nad tahavad ikkagi tänast elu, seda, mis nendel on, et ajalukku nad eriti minna ei taha. Noored siis. Nii et suhteteemad on olulised ja, ja mingi mingi draama sellega seoses peab igal juhul selles. Kusjuures oleva suhe on see, mis noori huvitab ja sinna juurde nüüd erinevates raamatutes on siis erinevad teemad, mis draamat on inimese kõige parem sõber sõprade kõrval ja et noored leiaksid sealt enda jaoks olulistele teemadele vastuseid ja neid vastuseid nüüd on vastuste romaan on hästi palju hakanud ilmuma kõikvõimalikest probleemsetest olukordadest. Et lapsed või noored siis ilma, et nad peaksid vanemate õpetajate poole pöörduma, saaksid mingit vastust või siis mõtelda asjade üle mingi teise inimese pilgu läbi. Võiksime tuua mõned näited, missuguseid häid noorteraamatuid oled, olete ise avastanud ja, ja mis võib-olla on ka siin tõlkija? Sest siis hetkel minu kõige esimene raamat oli videvik Stefani Mayeri maailmakuulus romaan, kus kui suhe kahe noore suhe oli kõige olulisem seal oli lihtsalt väikene komponent, oli juures vampiirid, et see oli, mis tegi selle suhte romaani nad mõnele vastuvõetamatuks. Aga viimase aja raamatutest ma tooksin esile näiteks Christian saderlandi, Meie keemilised südamed mis räägib ka kaheinimesearmastusest väga sarnane John kriinile, kes on minu lemmik. Noorteraamatute autor, et mõlemad käsitlevad käsitlevad noorte teemasid noorte keeles. John Green on, on üks kõige keelatumaid noorte autoreid maailmas. Kuna ta kasutab väljendeid, mida kasutavad noored aga mis ei sobi siis mingisugustele ringkondadele, kes arvavad, et selliseid raamatuid noored lugema ei peaks. Aga väga hea raamat ilmus varrakul eelmise aasta lõpus. Luisouniili sai, mis tahtis, mis väikese fantastika momendiga, aga siiski käsitleb koolikius koolikiusamise teemat natuke teises võtmes. Et, et alati on see mingisugune nõuandev roll ka raamatutel olemas kus noored leiavad enda jaoks midagi olulist, mis nendega räägib. Kas noort raamatut kirjutatakse ka poistele ja tüdrukutele või on ka selliseid väga häid näiteid nii-öelda universaalsetest, mis sõltumata soost sobivad lugemiseks ja köidavad mõlemaid. Väga palju noorteraamatuid on mõeldud tüdrukutele. Hajutlustasin ja suhteraamatut poiste poiss eriti ei huvita, aga näiteks näljamängud. Labürindijooksja sellised raamatud on need, mida poistele meeldib lugeda, aga kuna poisid ei ole väga aktiivsed lugejad, siis tüdrukud on ikkagi selle turu kõige tähtsam sihtgrupp. Aga need kõiksuguseid ulmeteemad tegelikult mõnes mõttes võiksid ju köita siis noormehi ka. Ja, ja ulme on noortekirjanduses ka väga oluline. Fantastika, teised maailmad, konfliktid, mida võib-olla päriselus ei toimu. Et need pakuvad väga suurt huvi. Kui keeruline on ühte noort raamatut üldse tõlkida, sellepärast et eks riigiti on ju ka noortekombed traditsioonid mõnevõrra erinevat, noh kuigi me elame tänapäeval sellises suures globaalses külas ja võtame asju üle, aga siiski, et see olustik, kuidas see tõsta just meie Eesti Eesti konteksti ja eesti keelde, panna? Hästi levinud on arvamus, et noorteraamatuid on hästi lihtne tõlkida, et kõik noored tõlkijad, alustage sellest, aga tegelikult on noorteraamatutes hästi palju karisid, mille otsa kukkuda. Number üks on släng, släng just et seda on väga raske eesti keelde ümber panna. Nii et see oleks usutav. Et seda, see ei ole kergem. Ma arvan, et see on kõige-kõige keerulisem. Kuna see maailm on niivõrd väikseks muutunud ja me teame kõik, mis toimub Ameerikas, siis see, kus nüüd parajasti tegevus toimub, ei omagi nii suurt tähtsust. Mismoodi selle slaidi tõlkimisega siis on mõni asi võib-olla lihtsamate tõlkimata, inglise keelest. Nii päris ei saa, et eestikeelne raamat võiks ikka eesti keeles olla, tuleb lihtsalt leida lihtsalt selliseid väljendeid, mida noored tuttaval ja siin on. Nüüd see tuleb, tuleb mänguse tõlkija vanused, kui kui õppimisvõimeline on. Kui palju noorteslängi ta kuuleb, et see ongi hästi oluline, et on sellist. Mina olen minu noorusaeg, jääb 80.-tesse, slängi ei kõlba enam kuhugi tõlkimisel. See on juba ammu ajast ja arust. Mida te siis teete, käite noortega kokku saamas? Pidudel? Seal seal kindlasti kuuleks slängi, aga valjusti ettelugemine ja siis nõu küsimine häbenemata nõu küsimine. Mida sina ütleksid selle koha peale? Jah, noored, ilmselt on kõige paremad tõlkijad Nende slängi slängi lauset kindlasti asjade puhul kindlasti jah. Mis raamatut, tööd praegu on? Hetkel ei ole mul äsja ilmus tõlge Saara Tsarry ühe tüdruku lugu, mis on, käsitleb just suhet ühelt poolt taga, siis siis ka koolikiusamise teemat väga huvitav lugu andestamisest. Aga järgmist tõlget suveks hakkan valima. Aga seda mõtet ei ole, et hakkaks ise kirjutama, on tõlgitud küll juba, miks mitte ise midagi kirja panna, enesekriitika on ka päris hea asi. Et neid kirjutajaid õnneks Eestis on ja häid raamatuid, mida eesti keeles välja anda, on ka päris palju, et ma jään siia oma liistude juurde. Inglise keelest põhiliselt tõlgitud. Aga kas olekski midagi tõlkida näiteks Hispaania kultuuriruumist prantsuse keelest? Kindlasti on, aga ka seal valitsevad ikkagi peamiselt inglisekeelsed autorid. Et kindlasti leiab, pegasus andis välja kaks aastat tagasi Soome autori Simuka kolm raamatut. Mis on väga hea kaasaegne soome noortekirjandus et teistest keeltest ilmuv, aga vähem kindlasti vähem? Aga aitäh tulemast saatesse. Väikese kirjastuse peatoimetaja René Tendermann, tõlkija ja tänaseks ka huvitav saade lõpetab mina, Meelis Süld. Tänan kõiki kuulamast kaasa mõtlemast. Ja soovin teile kaunist tav jätku. Et. Mina ka. Mina ka mina minema. Mina ka noorte ja noorte kultuuriaasta 2017 vaata mina KE.