Tervist head kuulajad, tänane huvitaja uurib, kuidas juurutada mängupõhist õpet ja mis on mängustatud haridus. Kas kõike saab ikka läbi mängu õpetada ja kuivõrd aitavad õppimisele läbi mängu kaasa tänapäevased digilahendused. Ja tunni teises pooles ootame külla lastekirjanik Ilmar Tomuski. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Tatart tunnegi loojaid. Sinna peale minna. Sa ei tohi, kui tunned, kuidas kaotada. Et sinna peale minna. Kaspar puupinna Otaaroolideta võid murda. Kaabli abil. Ta on meil stoori siin meil aega viita. Tänases huvitaja saates räägime mängustatud haridusest ja mängupõhisest õppest ja meil on külas Tallinna ülikoolist tõsimängude lektor Martin Sillaots. Tervist. Tervist. Kes on tõsimängude elekter üldse? Jah, see tõsimängu mõiste on üpris uus asi ja erinevad inimesed mõistavad tõsimängu erinevalt, mõne arvates on online-kasiino tõsi mängijat tõsine asi, võetakse raha taskust ära. Aga minu nägemuses ja koolide nägemuses on tõsine mäng siis selline mäng, mis on loodud mingisugusel tõsisel eesmärgil. Et kui enamasti mängimise eesmärk on meelt lahutada, siis tõsises mängus. Lisaks sellele meelelahutusele on sees ka mingisugune oluline asi. Näiteks klassikaline näide tõsistest mängudest on õppeotstarbelised mängud, ehk siis mängud, mis peaksid midagi õpetama. Aga kõige esimesed tõsimängud on üldsegi riigikaitsest päritud kuidas inimesi efektiivsemalt hoopiski hävitada. Ja väga paljud on tõsiseid mänge ka tervishoius ja meditsiinis, näiteks igasugused virtuaalsed kirurgid. Enne kui arsti päris inimese juurde lastakse, peab ta siis mingisuguse arvutipõhise simulaatori peal kõik selle teooria tehnika selgeks. Nagu ma ütlesin, siis täna räägime mängustatud haridusest ja mängupõhisest õppest. See mängustatud haridus kõlab üsna kelmikalt, isegi lõbusalt võiks öelda. Jah, sest läbi aegade on teada ikkagi vastuolu. Üks ütleb, et puhata ja mängida ja teine ütleb, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama, ehk siis õpetajad ideaalis võib-olla näeksid, et lapsed ikkagi teeksid asjalikke asju ja teised asja, et võimalikult vähe mängiksid. Ja on ka väike vastuolu, et need niikuinii mängivad kodus, et miks seal koolis peaks mängima. Aga tegelikult tänapäeva multimeediarohke ja interaktiivne maailma viinud selleni, et üha keerulisem on, on laste ja ka täiskasvanud õpilaste tähelepanu köita traditsiooniliste meetoditega. Nii et paratamatult ka õppimine peab muutuma kaasahaaravaks ja mängude kaasamine õppetegevusse on vaid üks meetod, kuidas aktiivsust suurendada selle kõrval, et siis rakendada probleemipõhist õpet või projektipõhist õpet või disainipõhist õpet. Siis mängustamine on üks võimalus, võib-olla üks, isegi lihtsamaid atraktiivsemad variante, kuidas siis õpilaste õpimotivatsiooni suurendada? No eks seda on tegelikult ju tehtud ka läbi aegade kõiksuguseid arutelusid klassiruumis tekitatud mõeldud välja, mingisuguseid olukordi, tekitatud diskussioone, mängitud olukordi läbi, nii et tegelikult, ega see päris uus asi ka nüüd nii väga ei ole. Tõsi, lihtsalt sellele on tänapäeval juurdunud digitaalne dimensioon, et kui varem olid asjad rollimängu tasemel või kaardi või lauamängu tasemel, näiteks keeleõppes on väga levinud meetod dialoog rollimänguvormis siis ikkagi on, on tänapäeval palju selliseid inimesi, kes ei julge võib-olla suud lahti teha, sest nad häbenevad oma puuduliku keeleoskust või lihtsalt on kriitilised. Ja selliste inimeste jaoks ongi võib-olla esimene samm see, et nad selle dialoogi viivad läbi arvutiga. Arvutis on mingi masina poolt juhitav tegelane, kes esitab talle küsimusi. Ta peab vastama ükskõik teksti kujul või lausa kõnetuvastuse kujul. Ja, ja niimoodi saab oma esimese sellise õppetunni ja sealt võib-olla ka julguse siis proovida päriselus sedasama asja. Kas on olemas ka nii-öelda valdkonnad, kus on võimalik seda, sellist mängustatud haridust või mängupõhist õpet nagu rohkem rakendada mingeid erialad, kus tulebki kuidagi loomulikumalt. Jah, kõik sõltub sellest, mis on, on eesmärk, kui eesmärk on ainult õpimotivatsiooni ja huvi suurendada, siis tegelikult sobib võrdselt iga aine ja iga valdkond. Aga on ka selliseid valdkondi, kus siis selle mängimise eesmärk on mingisugune asi selgeks saada või mingi reegel või protseduur sellest aru saada. Ehk siis kus päriselus näiteks oleks väga kallis või isegi ohtlik õppima hakata. Ja noh, näiteks Sõjavägi ja kaitsetööstus või igasuguste sõidukite simulaatorid on, on sellised asjad sellised mängud ja simulatsioonid on muidugi väga kallid, aga võrreldes siis põllu peal õppimisega on nad vähemalt 10 korda odavamad. Ja need, kes näiteks piloodiks õpivad või kes tahavad teha kasvõi väikelaevajuhi pabereid, et ka nemad tegelikult ju väga, väga paljud õpivad stimulaatorite peale. Jah, näiteks siin mereakadeemias on olemas laeva juhtimissimulaatorit näiteks sisekaitseakadeemias on olemas elektroonilised kriisireguleerimissimulaatorid, kus siis juhid kogevad virtuaalses keskkonnas neid samu olukordi, mida päriselus oleks päris keeruline tekitada mingisugust katastroofi või ohtlikku möödumist teisest laevast. Aga virtuaalselt nad saavad siis õppida, et mis võib juhtuda ja, ja kuidas siis reageerida. Aga millisele valdkonnale te ise võib-olla nii rohkem tähelepanu pöörata Tallinna Ülikoolis missuguste, kas ainetega või valdkondadega tegelete, et arendada siis neid mängupõhiseid, õppevahendeid? Minu isiklik huvi on hoopiski selline asi, mida nimetatakse mängustamiseks keemisication mis ei eelda seda, et tehakse valmis lõplik mäng vaid rakendatakse üksikuid mänguelemente, et just siis suurendage osalejate aktiivsust, motivatsiooni ja huvi selle teema vastu. Ehk siis kursus või tund või mingi tegevust disainitakse nagu mäng. Aga see ei eelda, et see on mingisugune digitaalne keskkond, see võib olla ka tavaline klassiruumi. Selline füüsiline tegevus ja nende mänguelementide mõte on ühelt poolt siis pakkuda kas kiiret tagasisidet või tekitada selliseid väljakutsuvaid situatsioone või lihtsalt pakkuda ka meelelahutust ja huvi. Suurenda huvi siis läbi näiteks kolmdee, graafika. Kui palju õpetajad omalt poolt kaasa lähevad sellega, et seda mängustatud haridust aidata, omalt poolt pakkuda? Mulle tundub, et hetkel on huvi üha suureneva tõuseb pärast, et üha keerulisem on, on õpilaste tähelepanu võita ja, ja klassiruumis korda hoida. Kõik tahavad, et ükskõik, mis nad teevad, oleks siis kaasahaarav ja ja mänguline. Mõned aastad tagasi õpetajad väga ei tahtnud mängida just sellepärast, et lapsed niikuinii mängivad, et miks siis veel koolis seda võimaldada. Ja, ja nüüd tundub, et üha rohkem rakendatakse õppeotstarbelisi mänge üha rohkem mängustatakse. Ja sellest annab tunnistust ka see, et nüüd Tallinna Ülikoolis me korraldame sellist demopäeva mängustatud õppest ja huvi selle vastu on väga suur, et registreerinud on väga palju. Aga samas riiklik õppekava ju seab ka omad piirangud, et need nõudmised, mis on antud ette, missugused teadmised peab üks õpilane omandama, see tähendab ju seda, et, et kõike ei saa ka päris mänguga läbi viia. Sellega ma olen nõus ja ma arvan, et ei peagi. Ma arvan, et vaheldusrikkus on see võtmesõna, mõnes aines võib mängida mõnes aines, vaadata õppe videosid, mõnes teha projektipõhist õpet, mõnes käsitlusliku õpet kõik variandid sobivad. Kuna mängulist lõpetan hetkel veel väga vähe, siis seetõttu me seda Stropageenegi. Ja tegelikult riiklik õppekava on siin hoopiski sellise mängupõhise lähenemise poolt teatud mõttes. Nimelt on praegu kehtivas õppekavas sisse kirjutatud, et teatud osa õppetööst peab olema projektipõhine või aktiivõppepõhine. Ühelt poolt see võimaldabki just mängulaadset õpet ja teiselt poolt, mis on väga hea lähenemisviis, on see, et õpilastel endil paluda õppeotstarbelisi mänge disainida, ehk siis see ei ole otseselt enam mängupõhine õpe, vaid projektipõhine. Aga enne kui hakata uut mängu tegema, peab ennast kursima, milliseid on selle valdkonna mängud nii et see sisaldab ka mängimist. Teiselt poolt sunnib see õpilasi seda ainet palju põhjalikumalt õppima, sellepärast et seda mängu valmis teha, ei piisa sellest, mis oli õppekavas kirjas vaid et see mäng oleks kaasahaarav ja mitmekesine, tuleb õppida palju rohkem ja see disainipõhine lähenemine justkui motiveerib ise õppima. Mitte keegi ei sunni mind, vaid ma ise tahan teada. Samas, mis on selle mängimise eelised, et kas kas mängimine kuidagimoodi aitab siis seda materjali kergemini omandada või võetakse isegi seda lihtsalt ühemänguna läheb ühest kõrvast sisse, teisest väljamäng on läbi ja, ja kõik on ka meelest läinud, et mis, mis on see teaduslik taust sellel, et neid mängustatud hariduse võimalusi siis rohkem rakendada? Jah, siin kusjuures erinevad uurijad on, on erineval seisukohal. Mõni leiab mängupõhisest, õppest on abiõppe-eesmärkide saavutamiseks mõni leiab, et vastupidi, see on hoopis kahjulik, sellepärast mängimise peale kulub palju rohkem aega ja võib-olla see tõde või iva läheb seal mängus üldse kaduma. Ja keskmiselt võib öelda, et tegelikult väga suurt vahet ei ole, et kas ma õpetan mingisuguse PowerPointi esitluse kaudu või ma mängin sellepärast et kui ma näitan esitlust, siis ma jõuan paisata kuulajateni tohutul hulgal fakte ja reegleid ja, ja protseduuri juhiseid. Aga meelde jääb sellest ainult viis protsenti. Ja teistpidi, kui ma midagi mängima hakkan, siis ma saan, kata väiksema hulga nendest teemadest, aga see, ma olen seda praktikas rakendanud, see jätab teile mulle pikemaks ajaks meelde. Nii et selles mõttes võib öelda, et teadmiste või õpitulemuste seisukohast vahet ei ole. Aga oluline erinevus on vist õpimotivatsiooni osas, ehk siis läbi mängu tekitatakse selline kaasahaaramise efekt ja tunni lõpuks õpilased ei saa arugi, et tund juba läbi on, oli, oli nii põnev ja kaasahaarav ja õpetlik samaaegselt. Samas ka inimesed on ju erinevad, õpilased on erinevad, kõigile, võib-olla ei, ei sobi selline seltskondlik tegevus ei tahaks just omaette kusagil nurgas natukene nokitseda ja ta õpib kõik asjad väga hästi selgeks. Kuigi noh, siin on muidugi siis, kui vastu välja, et, et see inimene õpibki sotsiaalseid oskusi võib-olla rohkem. Jah, ja see muudab võib-olla olukorra keeruliseks, sellepärast et ka mängijad on erinevad, mängužanrid on erinevad, kõige lihtsam on luua mingisugust viktoriinilaadset mängu, mis enamasti inimestele meeldib, aga on üksikuid, kes ei taha võistelda. Võib luua selliseid mõistatuse või pusle tüüpi mängumis Ellabki nurgas nokitsemist kas üksinda või meeskonnatöös. Ja võib luua rollimänge seiklusmänge, mille eesmärk on siis teadmiste omandamine loopõhiselt selle peategelase areng. Nii et selles mõttes on võimalusi palju. Selliseid viktoriini ja pusle tüüpi mängija muidugi lihtsam, tehased on väiksemad. Aga sellised strateegia ja, ja seiklus või rollimängud. Nende tegemine on huvitavam, aga kallim ja pikaajalisem protsess. Aga teiseks ka toetajate õpetajaid selles vallas, et neid mängupõhise õppemeetodeid rakendada. Ja see, mida me Tallinna Ülikoolis teel ongi üks Konkreetne magistriõppekava digitaalsed õpimängud kus siis kahe aasta jooksul me käime läbi kõigepealt mängude disainimise põhiaspektid, aga kuidas seda siis liita pedagoogilise disainiga või siiski taktikaga, et et see tegevus oleks eesmärgistatud ja, ja kuidas hiljem testida või mõõta seda eesmärgi saavutamist? Kui palju praegu mängu üldse olemas on, et kui palju nii-öelda riiulist võtta, et õpetaja lihtsalt peab teadma, missugune mäng on olemas ja, ja ta võtab selle ja rakendab seda. Selles mõttes on ka olukord, aga huvitav, et väga palju ei ole, et neid mänge tuleks teha. Pigem on niimoodi, et kui õpetaja mängu leiab, siis ta peab vaatama, kuidas see haakub tema õppekavaga. Päris nii ei saa teha, et mul on homme vaja mingisugust trigonomeetria valemite õpetama hakata, milline mäng selle jaoks on olemas, tõenäoliselt leia midagi. Ja jällegi seetõttu on olukord väga põnevat. Kõiki neid mänge tuleb tegema hakata tegelikult südamega õpetajatele tutvustame või paluda siis õpetajad oma õpilastelt neid et õpilased neid mänge disainiks Kui õppekava on tegelikult ju teada see, mida peab keskkoolis ja varasemalt siis ka põhikoolis omandama siis mõnes mõttes ei ole ju väga keeruline mõelda välja need mängud, mis just nimelt eesti koolides aitaksid siis seda kinnistada ja õppeprotsessi teha, huvitavamaks ja kaasa arvamaks. Tõsi, aga keeruline on disainida seda kaasahaaravast, ehk siis, kui ma lihtsalt mingisuguse keskkonna, kus saab valemeid lahendada ja siis mul näidatakse boonuseks mingisugust animatsiooni siis alguses tundub see huvitav, aga pikalt ei köida. Aga kuidas integreerida seda õpieesmärki siis selle väljakutsuva aspektiga ja kui veel tahaks võib-olla selle mänguga raha teenida, et kuidas see ärimudel sinna köita siis see on päris keeruline ülesanne ja sellise asja tegemine võtab palju aega. Ja iseküsimus on see ka, et kui palju tegelikult on neid digitaalseid vahendeid ka õpilastel alati käepärast, et siin on ka kindlasti kooliti erinevused ja koolidel on oma vahendid, aga, aga kindlasti ei ole see tase päris ühtlane. Üle Eesti. See sõltub jah kui ütleme, siis pealinnas ringi vaadates tundub, et sellist noort ei ole, kellel nutitelefoni ei ole ja miks mitte näiteks siis sel ajal, kui ta bussi bussiga sõidab, et ta võiks näiteks koduseid sõnu mingisugust testi vormis korrata. Tõsi, paljudes piirkondades ei ole sellist luksust ja näiteks mina olen soovitanud seda, et kui õpetajad hakkavad mingit mängu disainima, siis esimene mäng võiks olla veebipõhine mis ei eelda allalaadimist, mis ei eelda mingisugust väga võimast arvutit või arvutipargi olemasolu. Ei ole vaja installeerida, et kui on mingisugune selline veebipõhine keskkond, mida saab kohe tunni alguses näidata siis on see kergesti ja lihtsalt kasutusse. Kas õpetaja peab olema ka mõnes mõttes nagu IT-spetsialist, et kui me räägime siin kaasaegsetest mängudest, siis noh, et neid, et neid osata ja need neid ka veel veelgi enam hakata ise tegema. No see ilmselt käib üle jõu. Minu seisukoht on see, et ei pea, aga ta peab koostööd tegema siis programmeerija ja kunstnikuga, ehk siis, et õppemängu teha on vaja vähemalt kolme pädevust, üks on siis pedagoogiline disain didaktika teiselt poolt programmeerimisoskus. Ja kolmandaks siis joonistamise graafika, töötlemisoskused digitaalses keskkonnas. On võimalik luua mängijaga sellistele platvormidele, mis ei eelda üldsegi programmeerimist, pigem justkui selline loogiline pusle selle asja kokku panemine. Aga kõige kriitilisem ja ajakulukam on hoopiski selle graafika tegemine ja et seda siis õpilastele kaasahaarav ja ilus tunduks, sest nad on harjunud sellistes kolmdee mängudes aega veetma nii-öelda väga kriitilised õppeotstarbeliste mängude suhtes. Samas ma arvan, et ka võib-olla puudulikult disainitud õppemäng on, on parem kui mingisugune powerpointi esitlus. Vähemalt saab sellega tunnis alustada diskussiooni, et mida siis võiks paremini teha selles mängus, mis neile ei meeldinud. Me teeme siinkohal väikese pausi. Meil on külas Tallinna ülikoolist tõsimängude lektor Martin Sillaots ja räägime siis mängustatud haridusest ja mängupõhisest õppest. Olen kuulnud jutte, et meie eluhetk, mis kaob kui külma suve kuumim päev, ka tunded ka nõnda kiirelt, et neid sul aega nautida ei jää. Kuid ma olen nagu meil ei, laadse saab ja suudan leidma. Miski ei saa, kas see tõesti? Olen kuulnud jutte meist ei hooli, saatus lubab meile kõik ja mitte midagi. Just siis, kui tundub, õnn on lõpuks käes. Ta tõmbab ära. Kas see ajab hulluks, kuid ma olen kuus. Meil igatsed sa, Jason leidma. Oota, miski ei saa kasse tões. Keegi kõrva sosistas, ei tundnud ära, pimedas kuulsin häält, ei näinud temast muud, ärge kellelegi öelge, aga ta on endiselt täiesti armunud. Nii, kuskilt olen. Liiga otse, et sa leidma oota, miski ei saa hakkasse tões. Olen kuulnud kõike, mida üldse kuulda võime kõigist purunenud suhetest. Kui tõesti hoolid, palun hoia siis mu käest õrnalt, ava kõvasti, et ma tõesti. Meie igatsed sa ja sul on leidnud. Oota, miski ei saa nii, võib-olla ka. Nii olla ka. Tänases huvite saates räägime siis mängustatud haridusest ja mängupõhisest õppest. Meil on külas Tallinna ülikoolist tõsimängude lektor Martin Sillaots. No kui me rääkisime siin sellest, et mängupõhine õpe on kaasahaaravam ja, ja see on see suund, mille poole peaks liikuma ja ka neid mäng oleks vaja päris palju ikkagi veel luua, selleks et võimalikult palju katta kasvõi riikliku õppekava materjale, et need oleksid olemas eritundide jaoks siis kas on olemas mingeid projekte, näiteks, et saada nagu toetust sellele valdkonnale, et kui me räägime siin kas või sellest disaini poolest ja programmeerimise poolest võib-olla ja et kuidagimoodi seda protsessi kiirendada. Ja tõsi on see, et kui midagi teha, siis see võtab raha ja kust see raha siis tuleb? Eraldi valdkond on näiteks ärisimulaatorid, kus siis tõesti mängijad on nõus raha maksma, sest nad loodavad seeläbi edukaks ärispetsialistiks saada, aga muudes valdkondades raha väga palju ei liigu ja seetõttu üks variant, kuidas selliseid õppi mänguprojekte rahastatakse, on siis Euroopa Liidu selliseid ühisprojektid näiteks Erasmus pluss raames ehk siis enamus B otstarbeliselt mängudest, mis me seni oleme Tallinna ülikoolist teinud, ongi siis erinevate Euroopa Liidu ülikoolide koostöös kas siis mingisugused keeleõppemängud või ajaloo õppemängud. Teine variant, et mida me oleme rakendanud, on siis see, et me anname tudengitele selliseid lähteülesanded, et õpetaja on justkui siis kliendi rollis, tema teeb selle kontseptuaalse disaini, et mis seal näinud peaks tegema. Ja siis tudengid programmeerivad, kujundavad. Õpetaja saab sellise väikese tööriista, mida siis oma tunnis rakendama hakata. Kolmas variant on muidugi see, et kutsume õpetajaid erinevatele kursustele, kus me siis tutvustame neile seda disainiprotsessi ja mängutegemise loogikat ja kas nad siis tõesti hakkavad ise seda mängu kavandama? Mille jaoks ilmselt meil on väga vähe aega, aga miks mitte sedasama protseduuri pakkuda tutvustada siis oma õpilastele, kes siis ka võivad neid mänge teha? Kui tuua näiteid praegu olemasolevatest mängudest, mis siis õpetajatele näiteks võiksid koolis abiks olla, siis, siis missuguseid võiks võiks esile tuua, mis, mis valdkondades on häid asju juba olemas. Ja mulle tundub, et kui nüüd majandusvaldkond välja jätta, siis väga populaarne valdkond on geograafia. Näiteks on igasugused sellised viktoriinipõhised keskkonnad, kus siis tuleb aja peale aru saada, kus maailmajaos mingi riik asub või mis on selle riigi pealinn või mis riigilise lipp kuulub ja nad on sellised üpris kaasahaaravad ja inimestele meeldivad või siis näiteks Google'i Streetview ju rakendusgeokes seal, kus siis vaatad mingisugust tänavapilti ja mõistetud, kus asutus klopp selles gloobuse peal ja vastavalt sellele, kui lähedale saadlikkisid, siis sulle neid punkte arvutatakse. Aga need mängud, mida meie oleme teinud, siis tundub, et vähemalt Euroopa liit toetab põhiselt siis selliseid mänge, mis õpetavad inglise keelt sellises multikultuurses mitmekeelses keskkonnas. Et leppida selle olukorraga, et me kõik kasutame siin inglise keelt, aga natuke vigaselt, et aru saada, kuidas portugallane hääldab mingeid sõnu, kuidas eestlane hääldab milliseid sõnu ja et selle ülejäänute siis pahandama hakata, vaid saad aru, et nii ongi. Mul tuleb praegu meelde, et on olemas selline keeleõppekeskkond nagu keeleklikk eesti keele õppimiseks siis venelastele või siis vene keelt rääkivatele inimestele ja, ja on ka inglisekeelne versioon sellest, kas seda võiks ka nimetada nagu mängupõhiseks õppeks, et sa lähed nagu ühte keskkonda, seal jooksevad mingisugused lühimultikad, on küsimused-vastused, et kas see on selline tüüpiline mängupõhine õpe. Ma arvan, et see konkreetne keskkond, pigem mängustatud keskkond, et ta ei ole terviklik mäng, vaid ta kasutab mänguelemente just sellesama motivatsiooni hoidmiseks ja tõstmiseks. No näiteks üks rahvusvaheliselt tuntud keeleõppekeskkond, seto Stons sisaldab ka samasuguseid meelt, lahutavaid ülesandeid ja, ja tegelikult on ka Eesti riigis või vähemalt siis haridusministeerium esitanud selliseid projektitaotlusi, kus siis palutakse luua näiteks siis jah, just keeleõppeks ja, ja lõimingu jaoks selliseid kaashaaramaid õppevahendeid seal ei olnud küll otseselt, sa pead mäng olema, aga aga meil on variant Aga sellised valdkonnad nagu näiteks ajalugu kus on vaja mingisuguseid fakte ja ka aastaarve meelde jätta. Teisipidi peabki lugu mäletama, et kas, kas siin ka annab nagu selle mängustamisega üht-teist ära teha. Just see on üks hea näide ühest meie varasemast projektist, mille nimi oli siis taimes. Mis on mäng Euroopa lähiajalooõppimiseks, mitte siis päris sellest ajast, kui, kui kuid Zeus Euroopa röövis, aga, aga viimased 600 aastat. Ja, ja selle mängu disainimise protsess oli selles mõttes väga huvitavat, mina arvasin ka, et ajaloo eesmärk on mäletada nimesid ja aastaarve, aga tuli välja, et hoopiski midagi muud. Ehk siis leida seoseid ajaloos aset leidnud sündmuste vahel ja kuidas need sündmused mõjutavad tänast päeva, ehk siis jah, sellise projekti käigus sai valmis ajaloo õppimise graafiline seiklusmäng. Kus siis mängu alguses mängija näeb, et mängukeskkond on teine võrreldes reaalsest keskkonnast, näiteks üks lugu puudutas tööstusrevolutsiooni mängija mängukeskkonnas, leiab, et kõik lapsed käivad tehastes tööl ja koolis keegi ei käi ja kellelgi ei ole aega mängida. Ehk siis midagi läks valesti nüüd mänge ülesena minna ajas tagasi ja ajalugu siis parandada, siis me ei saa seda asja paremaks muuta, kui ta täna on, täpselt ei tea, kuidas siis kujuneks, muutuks võib-olla hullemaks. Aga ta peab taastama sama sündmusteahela, mis siis tookord aset leidis ja ühtlasi tegelikult siis tutvuma tolleajase eluoluga olema interaktsioonide suhtlema siis tolle aja võtmetegelastega, ühtlasi seeläbi ka õppima neid aastaarve. No nende mängude sisse võib panna teiste, aga tavaliselt nad liga, sellised kunstlikud ja, ja abstraktsed, aga, aga testi võib esitada näiteks dialoogi vormis, et tuleb mingisugune tegelane, kes ei lase sind edasi, kui sa ei vasta õigesti mingisugustele küsimustele, kuidas vastad valesti, sa pead uuesti koguma mingisuguseid vihjeid sellest mängukeskkonnast. Siin muidugi on see oht, et ühel hetkel läheb nagu see, see faktipõhine ajalugu ja ja fiktsioon segamini. Vaata õppemängus fiktsiooni, tuju olla just nimelt ehk siis fiktsioon on võib-olla või noh, ütleme siis jah, selline mänguruum on pigem võib-olla graafika või millised kõrvaltegelased seal on, aga need päris tegelasega päris aastaarvud peavad olema täpselt paigas. Ehk siis see eristabki sellist tõsimängu meeleoskust mängust, et see peab olema korrektse sisuga. Kas on olemas ka eesrindlike nii-öelda eesrindlike riike, kus kus sellist mängustatud haridust võimalikult palju antakse? Ma jään küll praegu vastuse võlgu, sest me olemegi, jah. Ma tean küll üle Euroopa erinevaid ülikoole, kus seda valdkonda edendatakse. On Soomes selliseid ülikoole Rootsis, Inglismaal ja, ja pigem on see seltskond veel suhteliselt väike, et kui kui saada kokku nendel üle euroopalistel konverentsidel, siis siis mingisugune ettekujutus tekib ja mida tehakse. No ma tean, et Portugalis portos on üks instituut, mis tegeleb sellise mängupõhise õppega, et neil on mingi oma moodul. On Hispaanias Madridis üks ülikool, mis on teinud spetsiaalseid mängumootoreid õppeotstarbeliste mängude jaoks. Aga nii palju, kui me oleme siis sisseastujate kandidaadiga vestelnud, siis nad on küll maininud, et see meie magistriõppekava on suhteliselt unikaalne maailmas, mis kombineerib kunsti, tehnoloogia ja pedagoogika. Huvitav, kas mõne aja pärast mõne aastakümne pärast ongi paksud raamatud lihtsalt ajalugu. Seda ma ei usu, ma ikkagi rõhun mitmekesisusele, et lugeda on vahva mängida vahva ja, ja selliseid praktilisi asju tuleb ka teha. Ma arvan, et, Ehk on rohkem mänge eri teemade jaoks, tõesti, õpetaja võib tunni alguses otsustada, et mis ma täna siis teen, kas ma pean loengut, anna meile kontrolltöö, annan testi, näitan videot või annan teile mängu mängida. Et kui selline olukord on, siis on minu meelest reaalne. Ja faktide päheõppimine paratamatult ka teatud osas ju ilmselt peab jääma, kuigi tänapäeval öeldakse ka seda, et, et olulisem oskus on isegi see, et inimene teab, kust vajadusel infot leida ja ja see aastaarv kiiresti üles leida. Ja ka näiteks keeleõppes uued sõnad tuleb pähe õppida, eks ole, pole pääsu ja näiteks oma lastele mõtlen küll, et hea küll, et see on igav, sul aga mõtled, see on mäng, ma ütlen, et see on väljakutse. Miks mitte siis needsamad sõnad, mis ta iga nädal peab õppima esitadagi talle mingisuguse mobiiliäpi vahendusel just testi vormis, kus ta siis üritab järjest paremat tulemust saavutada. Aga lapsed ja noored lähevad ilmselt selle mängupõhise õppega üsna hästi kaasa. Iseasi on see, et kui palju nagu lapsevanemad, mida nemad arvavad sellest kõigest? Jah, ma arvan, et tänapäeval on lapsevanemaikka jõudnud need inimesed, kes on juba ka väga palju mänginud ja, ja mulle tundub, et just sellised tõsimängud või õppeotstarbelised mängud võiks olla uus trend just sellepärast, et Nad mäletavad, mis nad ise tegid arvutis või nendes elektroonikaseadmetes. Nüüd nad näevad, et nende lapsed teevad sedasama ja nad ei ole võib-olla päris rahul sellega, et nad niimoodi, kui mõttetult aega surnuks löövad, ei tea, kuidas nad mängivad, aga las nad teevad seda siis kuidagi kasulikult, et oleks vahva, kui nad õpivad ka samal ajal midagi. Nii et noh, selles mõttes mängimine on paratamatu, see on tulnud ja jääb. Aga võiks olla üha rohkem selliseid mänge, mis kas otseselt veel midagi õpetavad või kavalalt, et nad ei ütlegi, et on õppeotstarbelised mängud, aga peale mängimist sa leiad, et oled midagi õppinud. Ma ei ole isemängud arvutimängude valdkonnaga väga palju kursis, aga kas need mängud, mida on võimalik näiteks osta oma oma lastele, et kui palju nendes on tegelikult sellist õppi-ele menti sisse programmeeritud sest üsna tüüpiliselt tuleb silme ette lihtsalt selline tulistamine ja paugutamine, aga kui palju ka kommertsplatvormil tootjad pööravad tähelepanu sellele õppeotstarbele? Tegelikult on nii, et iga meele laureuslikuks otstarbeks mõeldud mäng õpetab ka midagi, isegi kui ta on kõige lihtsam sellisel labasel tulistamise mäng, siis väidetavalt lõpetab see silma ja käe koordinatsiooni. Sest kui vaadata, kui kiiresti laste näpud liiguvad, siis noh, midagi see on täiesti arendanud neil. Iseasi on see, et kas see on piisav. Ehk siis on palju selliseid mänge, mis õpetavad strateegilist mõtlemist. Male analooge on digitaalses maailmas väga palju strateegiamängud, kus sa pead siis kellegi territooriumi hõlvama ja erinevaid tegevusi planeerima või siis rollimängud, kus sa pead valima erineva oskusega tegelase. Sa pead koostööd tegema, et oma eesmärk saavutada, et lõpetab koostöö tegemist. Ja ka siis oma tegelaskuju arendama, eesmärke seadma ja v lõpetavad kõik mängud, julgust riskida ja läbi kukkuda, mida tegelikult koolis on raske õpetada, et kaks korda kukud arvestuse läbi ja siis pead kursust kordama. Te mainisite magistriõppekava, mis on siis selle mängustatud hariduse tutvustamiseks või arendamiseks, et sinna on siis vastuvõtt sel kevadel jälle. Jah Eestist pärit inimestele vastuvõtt on, see algab 25. juunil ja lõpeb neljandal juulil aga kuna tegemist on rahvusvahelise magistriõppekavaga õppe on seal inglise keeles, siis tegelikult tuleb osalejaid kogu maailmas siin ja seal populaarne. Sel aastal on osutunud eriti populaarseks, et alles lõppes siis Euroopa Liidu väliste kandidaatide tähtaeg ja, ja sel aastal on meil juba 20 sisseastujaid, see konkurents on nii-öelda kõva. On korraldame lühemaid kursusi suvel Tallinna suvekooli raames. Üks on siis, sest õppeotstarbelise mängu või tõsimängu tegemine ja teine on siis mängustamise kohta. Ja 24. mail on meil siis selline üritus nagu ident, mis on siis tegelikult, et meie instituudi projektide esitamise päev, aga sel aastal see keskendub mängupõhisel õppel, eks me tutvustame just need õppeotstarbelise mänge, mis me oleme teinud projekti raames, neid saab siis ka mängida ja katsetada. Ja saab küsimusi esitada. Aitäh tulemast stuudiosse Tallinna Ülikooli tõsimängude lektor Martin Sillaots ja mängulist õppimist kõigile aitäh kutsumast. Hetke pärast vahetame teemat ja räägime edasi lastekirjandusest. Kärice narroshimmeri. Mina mina minega nippi, millele Pinerat Mina ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina KE. Me oleme tänases huvitaja saates esimeses pooles rääkinud mängustatud haridusest ja mängupõhisest õppest mismoodi tänane teine külaline, Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor ja lastekirjanik suhtub mängustatud haridusse No kõik see, mis puudutab haridust ja teadmiste omandamist, see ju algab, mängides laps õpib, õpib mängides ja, ja kui, kui mingi asi on tehtud kohustuslikuks ma mõtlen kas või kirjandust, kohustuslikku kirjandust, siis siis kuidagi tekitab sellist vastumeelsust, aga kui sa hea meelega ja ise loed, et siis on see hoopis teine asi ja mäng on see, mida sa teed, hea meelega, laps mängib hea meelega, aga kui talle pannakse kohustused, nüüd sa oled kohustatud mängima ja kui sa ei mängi, siis sa saad karistada. Et ma arvan, et ega siis ei tule mängust mitte midagi välja, et mäng peab olema selline lõbus, rõõmus ja sa pead nagu seestpoolt välja kasvama lapsel. Ilmar Tomusk, kas te olete parema meelega lastekirjanik või keeleinspektsiooni padrik? Tere, ma olen mõlemat, et selles mõttes, et inimestena me oleme ju noh, me täidame väga mitmeid rolle, Me oleme lapsevanemad. Me oleme ühiskonna liikmed, Me kuulume MTÜdes oleme abikaasad, mis, mis iganes ja, ja üks minu rollidest on riigiametniku roll ja teine roll on lastekirjaniku roll ja nad sobivad selles mõttes väga hästi kokku, et nad täiendavad teineteist ja natukene seda, mida ma olen riigiametnik on õppinud natukene, seda ma olen näpuotsaga puistanud ka oma oma lasteraamatutesse. Aga mis puudutab keelt ja keelekasutust. Ja tegelikult kõike seda, mida ma olen elus õppinud ka nii-öelda, mitte kohustuslikus korras, mitte ülikoolis, vaid mis ma olen ise raamatutest lugenud ka seda, ma olen tahtnud lastele edasi jutustada natukene teistmoodi, võib-olla natuke teisel tasemel kui see, mida mina olen lugenud, aga, aga see, et see teadmine just nimelt niisi mänguliselt jõuaks, jõuaks lasteni. Ma tahtsingi küsida, et kust tulevad need ideed, et mida millest kirjutada? Lapsed alati küsivad kohtumise, kust tulevad ideed. Jaa, ja siis ma nii see naljaga pooleks ütlen, et universumis on üks ideede pank. Ja kui sul on võti olemas, siis sa teed selle panga ukse lahti, lähed sinna, ei võtad need ideed endale. Või kuidas see päriselt käib, ma ei tea, sellepärast et noh, minu puhul, ma ei, ma ei mõtle asju kunagi välja, ma ei mõtle niiviisi, et mul on vaja kirjutada raamat, istun laua taha ja hakkan nüüd mõtlema, et millest ma nüüd kirjutan, et ma ei hakka enne üldse kirjutama keegi, kui mul on mõte, olemasolevad mõtted justkui tulevad ja nad tulevadki. Noh, nagu me rääkisime, nad tulevad nagu mänguliselt teinekord metsal joostes jooksed ja, ja järsku tuleb mingi mõte pähe. Noh, minu kõige esimese raamatu kõige esimene mõte tuli mulle pähe absoluutselt juhuslikult. Et ma olin ühes söögikohas ja kõht oli täis saanud ja ma mõtlesin, et täis kõhuga ei ole nagu hea edasi sõita, et istun natukene, kirjutan mõne artikli nagu mitte, et mul on sülearvuti kaasas kirjutanud mõne keelealase artikli, ühtegi mõtet ei tulnud. Ja järsku tuli mõtetega, kirjutaks ühe lastejuttu ja siis tuli selle jutu idee ja nii kui see idee oli tulnud, kohe see jutt justkui oli kuskil ajukäärus vahel valmis, nii et ma kirjutasin ta üles ja, ja nii ta tuli, nii et ma ei pidanud nagu punnima. Aga viimasel ajal näiteks noh, ma alustasin eelmisel aastal ühte raamatusarja, mis on nii-öelda teadusliku fantastika valdkonnas ja, ja need mõtted kuidagimoodi selle kohta akumuleerisid mu ajus aastate jooksul, et ma olen viimased mingi neli, viis või isegi kuus aastat lugenud hästi palju teaduskirjandust, füüsikat, matemaatikat, astronoomiat, keemiat üldse mitte selle mõttega sellest kirjutama hakata. Aga ühel hetkel ma sain aru, et et kõik see, millest meie füüsikat tippteadlased, räägivad sellest ringiteooriad ja paralleelmaailmad ja ja selline võimalused, et tegelikult ühelt poolt nagu aega ei olegi olemas, teiselt poolt ajas reisimine on teoreetiliselt võimalik. Et see kõik nagu leidis minu ajus sellise koha. Sest ma mõtlesin, et sellest oleks päris põnev kirjutada lastele üks selline seikluslik ulmeraamat. Ja, ja siis tuligi ajarändurite sari, kus ma räägin füüsikast, räägin matemaatikast, räägin nii-öelda mänguliselt, kuidas see asi ju kõik võiks toimuda ja siis on mul kaks kaheksanda klassi tüdrukud seal, kes hakkavadki ajas edasi-tagasi käima. Et, et nii see mõte tuli, et need teadmised kuidagimoodi leidsid omamoodi väljapääsu. Krimkad on muidugi lahedad lastekrimkad. Jah, ja ma olen olnud ise suur Buaroo fänn ja neuroWulfi fänn ja ja ilmselt ka kõik see, mida ma olen lugenud, ükskord tahtis jälle välja pääseda ja teiselt poolt Nendes minu laste krimkades. Ma olen üsna mures selle pärast, kuidas lapsed tänapäeva digimaailmas käituvad ja mulle nagu kahte sorti digimaailmast rääkivaid raamatuid, ühed on need, mis on natukene kriitilised, seal näiteks digipöörane kool ja ja Mauno saladuslik kadumine, kus ma räägin sellest interneti ja nutivärginduse pahupoolest. Aga, aga nendes laste krimkades ma üritan näidata, et kõik need seadmed, mis meil olemas, on ta siis nutitelefon, lauaarvuti või, või mingid sellised tahvelarvuteid, et neid kõiki saab ka nii-öelda heal eesmärgil ära kasutada, sest internet on põhjatu. Nad ei ole kunagi nii targad, et nad suudavad kõik oma jäljed internetist ära kustutada. Ja kui sa oled nutikas, siis sa leiad need jäljed üles ja muidugi võib-olla see ei ole kõige ilusam lugu, mis ma olen sinna nagu sisse kirjutanud, et mõnikord politsei isegi ei leia neid jälgi üles. Aga mingid nutikad lapsed, kes natukene vaevuvad internetis tuhnima leiavad need kurjategijate jäljed sealt üles. Et jällegi mänguliselt. Kui palju on mõtteainet pakkunud kohtumised lastega või või kasvõi oma laste tegemiste peale mõtlemine? Oma laste tegemine on üsna palju mõtteainet andnud, sest noh, mul on üks võiks öelda raamatusari, kus on tegelane volli ja kus on vist nelja raamatu peale kokku kokku siis umbes 70 lugu, 70 juhtumit sellest ajast, kui oli, on väike ja kui ta erinevaid asju teeb et loomulikult oma lapsed annavad mõtteid ja kohtumistel ka, näiteks ühel kohtumisel, kui ma olin parasjagu enam-vähem vist hakanud lõpule jõudma selle kriminalistid sarjaga ja ma arvasin, et ma rohkem ei kirjuta siis üks laps küsis, et aga mida need kriminalistid siis teevad, kui nad suureks kasvavad? Ja mina ühtlaselt, aga mina ei tea. Laps siis ta oli vist esimese või teise klassi lapsudes. Aga mõtle välja, sina oled ju kirjanik ja mõtlen, olgu pealegi. Ma mõtlen välja ja siis tuli veel selle sarja viimane raamat, kriminaalne panga president, kus siis juba need noored kriminalistid, kes alustasid kolmandas klassis, on juba 25 aastased Jaan päris kriminalistid. Viimane raamat on siis Triinu tomat just mina ei ole lugenud, tunnistan üles. See on meie oma kogemused, sellepärast et meil ei ole kasvuhoonet, meil ei ole suvemaja, melo, rõdu ja me oleme üsna palju isegi siis, kui lapsed olid väiksed ja, ja nüüd ka veel kasvatame rõdul tomateid. Ja see sai alguse sellest ühest väiksest seemnest, mis tomati seest välja kukkus. Ja siis ma mõtlesin, et, et neid lapsi, kes elavad kas õismäel või mustamäel või Lasnamäel või teistes Eesti linnades korteris ja, ja kes ei ole kunagi nagu näppe mulda pannud, sest neil ei ole aiamaad, et tegelikult selline rõdu annab selleks suurepärase võimaluse ja see on üks suur rõõm, kui sa saad ise seemne mulda panna, saad selle taime eest hoolitseda ja saad lõpuks punase tomati sealt rõdu pealt võtta ja suhu pista. Ja muidugi. Ma tavaliselt kirjutan, kui on üks lugu, üks suur lugu on raamatus see, sinna ma kirjutan juurde veel paar väikest lugu ridade vahele, selleks et ka näiteks isal-emal oleks seda põnev lugeda. Ja vanaisal ja vanaemal oleks seda põnev lugeda, et nii, et peale selle tomati kasvatamisel on seal veel teist mis on nii-öelda hilisemaks avastamiseks. Ilmar Tomusk, mismoodi te jõuate kirjutada kaks-kolm raamatut aastas, olles ise siis veel ka riigiametnik? No, aastas on keskmiselt 52 nädalavahetust. See on laupäev, see on pühapäev ja on suvepuhkus. Ja tegelikult ma ütlen ausalt, ma kirjutan üsna kiiresti ja ma kirjutan, ma istun arvuti taha kirjutama alles siis, kui raamat on peas valmis saanud. Et ma ei kuluta. Noh, ütleme sellisele loome Tiinadele eriti palju aega, et mul ei ole seda aega, lihtsalt ma ei saa istuda arvuti taga, lihtsalt niisama, et ma mõtlen midagi välja, et ma lasen nendel mõtetel koguneda. Ja, ja siis, kui nad on valmis saanud, siis, siis ma panen nad kirja ja ühe, ühe raamatu, nii-öelda füüsiliselt arvutisse kirjutamine võtab aega umbes üks kuu siis ma lasen tal natukene aega seista. Siis ma loen ta võib-olla natukene veel läbi, aga üldjuhul on niiviisi, et see esimene variant, mis ma olen kirjutanud see ongi enam-vähem see, mis, mis nüüd trükki läheb, et loomulikult ka minu tekstid vajavad keeletoimetamist ja ei ole niiviisi, et kui inimene on keeleinspektsiooni peadirektori slaidid ei tee kunagi vigu, me teeme kõik vigu, ka minul on komavigu ka mina mõnikord jutumärkidega, kasvõi sellepärast, et ma kirjutan väga kiiresti. Aga aga jah, umbes niiviisi, nagu ta mul peas valmis saab, umbes nii ta sinna arvutifailiga läheb. Ja jah, ma töötan suhteliselt kiiresti. Ma pean ka töö juures oma tekstidega väga kiiresti töötama, sellepärast et kui ma tuleb. Kolleegid kirjutavad näiteks mulle allkirjastamiseks paarkümmend kirja päevas, ma pean suutma need läbi lugeda, nii-öelda toimetada sisu, kui keele poolest vaadata, mis seal on. Nii et ma pean kiiresti töötama. Mitu raamatut praegu peas valmis juba on. Praegu on peas valmis kaks raamatut, kui, kui jah. Vaata niiviisi, et üks raamat on enam-vähem, ma ütleks, et 100 protsenti valmis. Ja teine raamat on selline, mis praegu on tekkimas, see on ajarändurite sarja neljas raamat. Kolmas raamat on üles kirjutatud, kaks raamatut on ilmunud, kolmas on kirjutatud ja kirjastusele esitatud neljas raamat on kuskil, ma ei tea, ma ei oska seda ajupiirkonda nimetada, täpselt, kas pree frontaal, korteks või midagi muud. Kuskohal ta on, aga kuskil seal mulle tundub, et ta juba sügeleb seal, et ta ütleb, et hakka mind kirjutama varsti. Missugused teised eesti lastekirjanikud on need, kelle kelle loomingut esile tõstaksite? No meil on, meil on väga palju väga-väga häid lastekirjanikega, kui ma mõtlen oma põlvkonna peale, noh tegelikult on, nad on küll natukene nooremad kui, kui mina aga laiemas laastus me kuulume ühte põlvkonda ikkagi miga. Keranen Piret raud. Andrus Kivirähk, et sellised kirjanikud, keda lugedes ma leian, et seal on midagi, midagi erilist, midagi sellist, mida, mida sa nagu mujalt ei leia ja luuletajatest Jaanus Vaiksoo, Wimberg et nemad on sellised, keda ma hästi hea meelega loen ja keda ma soovitan. Ja muidugi natukene vanemast põlvkonnast. Leelo tungal kindlasti leelo tungal on eesti lastekirjanduses minu ja lasteluules eriti minu ikkagi absoluutne lemmik. Aga kui laiemalt rääkida, siis Astrid Lindgren, see on lapsepõlvest peale minu minu lemmikkirjanik olnud. Kas see lasteraamatute kirjutamine on ka mingisugune kuidas öelda hobi või, või võimalust natukene sellest argielust nagu lahti öelda ja, ja lasta fantaasial lennata natukene nagu põgeneda sellest? Tava tavaelust rutiin jah, võib-olla see on küll natukene teraapiline selles mõttes, et noh, kui mõelda, et ma olen riigiametniku ametikohal täpselt sellel samal ametikohal olnud ligi 22 aastat ja tekib mingi rutiin. Ja esialgu sellest rutiinist väljapääsemiseks ma läksin õppima, ma läksin magistriõppesse. Ma läksin doktoriõppesse, kirjutasin palju keelealaseid artikleid aga ma kirjutan siiamaani edasi. Siis mulle hakkas tunduma, et Ma tahaks nagu seda kirjutamisvaldkonda natuke laiendada. Ja, ja kui ma olin saanud kuskil enam-vähem seal 43 45 aastaseks, siis mulle tundus, et et on üsna kasulik ennast jälle lapse maailma sisse mõelda. Et täiskasvanud inimene hakkab mõtlema liiga täiskasvanulikult. Ja, ja, ja sellepärast. Ma kirjutan küll natukene suurematele lastele ka, aga hästi põnev on kirjutada nelja-viie aastastele, mõelda, nii, proovida, mõelda nii nagu nelja-viieaastane laps mõtleb ja ja see tegelikult annab võimaluse seda last iseenda sees ka alles hoida. Teisipidi ka lapsi arendada, mõtlema, suunata just nimelt ja, ja mis mulle väga meeldib, et kui ma lastega kohtumistel käin, küllap on teiste kirjanikega ka nii, aga paljudes raamatukogudes ja koolides on õpetajad raamatukoguhoidjad öelnud ja, ja mul on tegelikult lapsevanemad, keda ma üldse ei tunne ja kes minu arvates ei peaks mind üldse tundma, on otsinud üles minu meiliaadressi ja kirjutanud ja öelnud, et tänu sellele või teisele teie raamatule minu lapsele lugema hakanud, mis, mis mulle teeb väga palju rõõmu. Et on need siis need kriminalistid raamatut või, või digipöörane kool, mis on saanud hästi-hästi palju vastukaja. Nii lapsevanematelt kui ka koolides, sellepärast et see on üks teema, millega me peaksime rohkem tegelema, see on see, et lapsed on hästi palju digimaailmas, sellepärast et lapsevanemad on hästi palju digimaailmas, nad on sinna ära kadunud. Aga laps tahab päriselt ka suhelda. Et selline mõte tuli mulle, et kui hästi palju räägitakse sellest, et internet on inimõigus siis me peame rohkem mõtlema ka laste inimõiguste peale ja laste inimõigus on suhelda oma isa ja emaga. Olla päris maailmas, olla nendega koos päris maailmas olla ära kuulatud ja kuulata neid. Nii et see on see üks liin, mis minu raamatutes tegelikult välja tuleb. Teie raamatuid on tõlgitud ka teistesse keeltesse vene keelde vähemalt. Kas on mõni raamat, on jah vene keelde tõlgitud, aga ma, ma kirjutan tegelikult Eesti lastele. Ma kirjutan selliseid raamatuid, kus on, kus tegevus toimub, Eestis on Eesti märksõnad Eesti keskkond ja ega neid ei ole lihtne tõlkida. Ja ma tegelikult ei, ei ole mõeldud veel sellele, et peaks kirjutama mõne sellise nii-öelda rahvusvahelise raamatu. Et nad on ikka eesti lastele mõeldud. Aga kui eestivene lapsed neid loevad ja tegelikult ikkagi natukene loevad. Et siis on tore ja ma olen oma raamatuid tutvustamas käinud ka Narvas ja Kiviõlis ja teistes Ida-Virumaa linnades ja suhelnud venelastega venekeelsete lastega. Ja mis on minu meelest eriti märkimisväärne, olen suhelnud nendega eesti keeles. Narva lapsed on ilusti eesti keeles rääkinud küll keelekümblusklassid, aga sõidab südame hästi soojaks, et mul on juhtumeid olnud, kus ma käin Tallinnas vene koolis ja suhtleme tõlgi vahendusel või ma pean ise vene keeles rääkima. Aga sõidad Narva ja sa saad venelastega eesti keeles rääkida, et tegelikult on see hästi tore. Aitäh tulemast täna stuudiosse. Ilmar Tomusk, lastekirjanik ja keeleinspektsiooni peadirektor. Jätkuvat inspiratsiooni, aitäh, küll ta tuleb. Geneesi. Minega. Linalakk. Tänaseks huvitaja lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kõiki kuulamast ja kaasa mõtlemast. Head päeva.