Tere eelmises saates sai siis pandud punkt nendele Antarktika reiside saadetele ja seal me siis seiklesime seal kuskil mandri lähedal sai räägitud saartest, mis mõned on vulkaan kaanid ja mõnedel asuvad suured pingviinikolooniat ja oli siis juttu ka sellest seiklusest, kuidas me poolkogemata jõudsime lõunalaiuskraadile nii kaugele, kuhu meil üldse polnud plaanis minna. Aga tänane saade, see on kahes mõttes väga erandlik, esiteks selles mõttes, et me oleme siin kahekesi ja minu kaaslaseks on folkloori ja usundiuurija Aado Lintrop. Ja teiseks ei räägime üldse nüüd selles saates nabamaadest nendest külmadest aladest vaid me räägime hoopis Samaanidest neist erilistest, üleloomulikke jõude, vahendavatest inimestest. Ja arutame selle üle, et millised on Samaanid olnud traditsioonilises skulptuuris ühe sellise šamaani soojuures, me käisime mõlemad seal Siberis saanide juures. Et mismoodi need rituaalid seal siis toimusid ja mis ülesanne üldse Samaanil seal oli. Aga me võtame veelgi laiemalt, et arutame ka selle üle, et mis on see uus šamanism ehk siis kuidas tänapäeva ühiskonnas mõned ennast romaanideks nimetavad ja mida sellest arvata? Tere, Aado Lintrop. Tere, Hendrik. Nüüd on siis lood niimoodi, et läheme poeetiliselt öeldes šamaanirännakule ja kõneleme tegelikult selles saates Samaanidest ja samanismist ja siin päris saate alguses kõlas ka tegelikult šamaanilaul selle oled sina Ado tänase saate jaoks välja valinud, kas sa kommenteeriksid seda? See, mis kõlas, on üks väike osa nimega Sterkeni šamaanirituaalist, mis siis sai jäädvustatud Lennart Mere filmi jaoks ja tema on siis kanassaani sama kanaszonysomaandem nimega startima kuulsast kos, tõlkinud šamaani suguvõsast. See, mida me kuulsime, see oli jah nüüd selle šamaanirituaali rännaku osa, just kus siis teminime tekstiga kirjeldab, kuidas ta kõnnib lühidalt veel niimoodi kahe mäestiku vahel umbes, et üks on valge, mis sümboliseerib kanossonitel surma, teine must või tume, mis sümboliseerib elu. Siis ta otsib seal oma teed ja peab läbi pugema tühjalt püstkodade või paljad latid mustade valgete lattide alt ja valima õiged ja ja siis ta loodab, et ta teeb õigeid valikuid ja et jumalatele ja abivaimud teda aitavad ja et kõik, kes temaga koos, kes talle järgnevad, tulevad kaasa. Ja, ja see toimus, eks ole, püstkojas ja Kenny meel oli see silma kuidas öeldakse silmakaitse või no tal oli sama nyyd biokoter metallist, millest rippuda, sellised narmad silmade ees katavad nägemist nagu. Ja see on eesmärk, et ei peagi nägema, eks ei pea nägema. Noh, arvatakse nagunii Effhomon näeb oma abivaimude või abiliste silmade abil. Et need on teised silmad, mis toimivad ja siis, kui on, ütleme rituaali puhul on selline tõeline ennustamise koht, kus šamaan peab tegema mingisuguseid täpseid ennustusi või leidma midagi, siis pannakse veel päris selline peakate, kus ei ole mitte narmad, vaid täiesti kinnine. Ja kus sa ei saagi näha nagu pimesik oled. Kahtlemata on paljud näinud Lennart Mere filmi Linnutee tuuled ja, ja seal on ka see episood täiesti olemas, nii et see mõjub tõesti väga tugevalt vaatajale, ükskõik, mida ta enne samainismist teab või on kuulnud. Maa on põnev, teemast on mitut pidi räägitud ja räägitakse praeguse-aegses Eestis. Aga meie võtame siis kuidagi oma pilguga neid asju ja, ja võiks öelda ka, et sina ju oled tegelenud teadlasena just Põhja-Euraasia samanismiga. Jah, ma tegelesin sellega päris pikka aega ja ega päris huvi ei ole tänapäevanegi kadunud. Ja mina jällegi Kui ma olen oma maailmarännakutel käinud, siis lisaks ütleme, Siberile ja Euroopale Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Põhja-Ameerikas seal mitmetes paikades olen puutunud kokku võib-olla just päris, mitte Samaanidega, aga kindlasti maagiliste rituaalidega ja kõik mõelda kaugemasse maailma siis Aafrikast tuleb meelde näiteks mis ma olen seal kaasa teinud suulude rituaalid või siis Buschmanite eksanide rituaalid või siis näiteks Põhja-Ameerikas tohono indiaanlaste juures või Lõuna-Ameerikas Maputse indiaanlaste juures siis no need maagilised rituaalid on väga lähedased, ütleme, šamaani rituaalidele. Aga šamaan on ikkagi üks teatud kindlat tüüpi tegelane ja šamanism on teatud kindlat tüüpi. Maagiline rituaal. Kazanni. Šamanism on natuke laiem kui rituaal ja aga, aga seda kindlasti somaallane kindlat tüüpi tegelane ja šamanismi ja šamaani on väga erinevalt, et nagu määratletud mõned tänapäeva teadlased eelistavad üldse kasutada enam mitte sena šamanism vaid šamaan los hoopiski. Aga no minu jaoks nagu selline lihtsalt sõnamäng, et see seal ei ole minu jaoks küll mingit vahet. Aga ütleme, et kui ma Peaksin nüüd hästi lühidalt iseloomustama enda sõnadega, et kes minu jaoks šamaan on näiteks siis ütleme, šamaan on selline traditsiooniline tegelane, keda iseloomustab nüüd ütleme kolm sellist kindlat asja, ilma milleta teda eksisteerida ei saa, see on siis ettekujutus maailmast, mitmekihilisest maailmast, et on olemas mitte see ainult, kus meie elame, vaid on veel mingi Ülo ilm allilm ja siis nendes kõigis neis ilmades elavad mingisugused olendid lisaks inimestele ja loomadele vaimolendid. Ja et šamaan saab neid kasutada oma abilistena, ilma nendeta nagu ei ole, ma ei kujuta ette, šamanism oleks võimalik, selles mõttes, see on maagiline tegevused, kutsutakse üleloomulikke jõude endale appi ja vahendatakse neid jõude inimestele selleks enamasti ju, et neid aidata. Jah, kuigi paljudel rahvastel on lugusid kurjadest, romaanidest need on väga populaarsed ja heade ja kurjade šamaanide võitluses kindlasti siis enamasti on see ikkagi niimoodi, et šamaani ülesanne on loomulikult inimesi aidata ja šamaan oma kogukonnas ei saagi nagu teistmoodi üldse põhimõtteliselt toimida, sest muidu ta ei oleks šamaan. Ja teistpidi on ta ikkagi. Üleloomuliku väe vahendaja ja mingis mõttes on ta noh, võrreldav jõuga, ütleme preestriga, kes näiteks kas või kristluses vahendab üleloomulikke jõude või viib inimesi selle kokku, aga samana väga persoonikeskne. Et läbi tema tulevad, need jõud liiguvad. Et see on mingi niisugune omamoodi imelik omapära. Mis vahe on väemehel somaanil või mis vahe on teadmamehel ja somaanil? Need on kõik väljendid, mida kasutatakse sinagi kui kommunismiuurija, mis sa sellest ütled? No vahet ei pruugi olla isegi, see tähendab kõik sõltub ju sellest, mida nende asjade all mõistetakse. Aga kui, mis puudutab neid väemees ja seda väljendit siis ütleb, et Põhja-Euraasia rahvastel see vägi ei olnud selline asi, nagu ma ütlen, et millest me tänapäeval nagu me oleme harjunud seoses nüüd ma ei oska öelda. Juueitši ja kõigega oleme harjunud aru saama, vägi oli midagi väga konkreetset. Ütleme, see oli loodusobjektide loomupärased omadused, enam-vähem puude taimede, loomade omadused ja šamaanivägi seisnes tema abilistes, see vägi tuligi nendest abilistest abiliste vägisi oli nagu sõjavägi põhimõtteliselt, keda ta sai kasutada erinevatel eesmärkidel ja kõigil neil šamaani abilistel. Need võimed sõltusid sellest, mismoodi kujutate ette neid ruumi antud rahva hulgas. Milliseid võimeid neile loomadele omistati, et mõned loomad olid selliseid, kes olid tugevad, lihtsalt teised olid väikesed Kassaid igale poole pugeda. Nendega koos oli võimalik pugeda kõikvõimalikesse pisikestes kohtades või maa alla näiteks urgudesse, kolmandat, eks linnud lendasid, kalad jälle sukeldusid kuhugi alla. See vägi oli kõige-kõige sellega seotud. Šamaani tunnus oli see, et tal olid alati abilised, keda ta appi kutsus ja samal ajal see kogukond, kellega ta neid riitusi läbi viis, tunnustas kah neid samu jõude ja nägi neid samamoodi nagu tema ise seal niisugune vastastikune üksteise tunnustamine, et niimoodi asjad toimivad, mõlemad uskusid seda jah, loomulikult, kui kogukond ei oleks tunnustanud seda või kui šamaan läks väga, ütleme, ekstravagantne oleksime rääkinud asjadest või teinud asju, mis inimestele nagu on vastuvõetamatud, täitsa võõrad, siis teda ei oleks. Pigem ei oleks teda romaaniks peetud, vaid pigem vaimuhaigeks, et see on see vahe, eks ju. Mis tuleb, et ühel juhul sa oled lihtsalt selline kiiksuga inimene ja teisel teisel juhul see oleks sama noh ja, ja ütleme, tänapäeva, Inimesel, kes ei ole nende asjade peale väga palju mõelnud, on see piir, läheb ikka väga sassi, sest tegelikult üks klassikaline šamaani tunnus on olnud see, et NSV romaaniks saamist Väga tihti, ta põeb läbi niinimetatud šamaanihaiguse ja see on väga-väga eriline asi. Jah, šamaanihaigus on just Põhja-Aasia ja tegelikult ka lõunapoolsed Aasias hästi levinud asi, ilma selleta sageli lihtsalt arvata, et inimene polegi võimeline šamooniks saama. Aga mis, mis asi ta tegelikult Ta võiks olla, kuidas temasse noh, teadlasena siis suhtuda, on ka muidugi siin 20. sajandi alguses leitud tõesti, et nad olidki vaimuhaiged ja mõnel tegelikult tõenäoliselt oligi mingisuguseid vaimseid häireid, aga nad õppisid neid kontrollima traditsiooniliste meetodite üle. Et tänapäeva ütleme, euroopaliku meditsiini seisukohalt võiks sinna panna vabalt diagnoose. Aga samal ajal kindlasti nad suutsid kontrollida. Jah, aga šamaanihaigus oligi see periood, kui inimene hakkas nagu, siis ütleme, nägemata, kuid tema esimesed ütlevad mesilased, vaimulik abivaimud Nad ei pruukinudki olla veel tema abivaimud, need, need olid pigem sellised, kes talle tüli tekitasid, et olid mingisugused nägemused, tekkisid visioonid, võib-olla veel midagi, niisugune vaimne tasakaalutus. Siis ta pidi õppima seda ütlema suruma sellise traditsiooni raamidesse, et kõigepealt muidugi, mis šamaanilugudest välja tuleb, mis on väga põhiline asi, mida šamaan või tulevane šamaan oma haiguse ajal teeb, ta õpib neid nimetama kõigepealt, kes on need tegelased, keda ta näeb, kellega ta kohtub annab neile mingisugused nimed, paneb nad paika traditsiooni arvestades muudab nad siis arusaadavaks, paigutab sellesse maailma, kus ta elab ja muudab need ka vastuvõetavaks kogukonnale, et nad ei ole enam mingisugused lihtsalt ütleme mingisugused ma ei tea, mis nägemused, vaid nad on mingid konkreetsed olendid, kellel on konkreetsed, mingisugused omadused ja kes teevad ühte või teist asja või saavad sind aidata ühes või teises asjas või nõnda edasi. Et noh, see on see ja muidugi ütleme siis nendes kultuurides, kus šamaani ometi ka ütleme, siis kaasnes selline tohutu sõnaline oskus välja laulu need noh, mitte igal pool ei ole päris nii olnud, et aga väga paljudel rahvastel on siiski niimoodi, et šamaan olemine ja šamaanirituaali läbiviimine tähendab seda, et sa oled suuteline esitama meeletus koguses sellist traditsioonilist teksti veel lisaks, mis on kõigile vastuvõetav, jällegi aru mingil määralgi arusaadav ikkagi kogukonnale, sest mõtetud mula ei ole ju mingit mõtet ajada, sest et siis inimesed ei saa sellest aru. See peab olema veenev ja mõjuv ja, ja ütleme, see šamaanihaiguse läbitegemine oli väga tihti kole piinarikas ja, ja tihti oli ka nii, et, et see, kes siis tundis, et nüüd hakkavad need üleloomulikud olendid teda nii kõnetama, et ta enam ei saa nendele vastu panna, siis ta tegelikult püüdis vastu punnida sellele aga siis andis, ütleme järgi ja siis saigi temast šamaan, siis ta hakkas käima näiteks need, kas võib nii öelda, et need smani riitused olid tegelikult siis nagu rännakud mitte kõik. Ei ole rännakud, selles mõttes see on selleni, võib-olla jõuame kunagi ka, et, et see on see tänapäeval niisugune uus humanistlik lähenemine, et kõik see on mingisugune rännak. Aga mitte alati ei olnud meie enda kogemus, ma võin kohe tuua nendest kanassoni šamaanirituaalidest, kus näiteks ternime rituaal, kus ma osaliselt, mis oli Lennart Mere filmis ja mis toimus siis 1977. aasta juulis, see oli rännak selles mõttes, seal toimus vähemalt mingi rännake, seal tekstis on see esitatud šamaan nagu või temal vähemalt mingisugune vaimne komponent kõnnib kusagil mingis maailmas ringi ja see on väga oluline, see tema tegevus seal, sest et sellel on mõjud kõigile elavatele, kes rituaali juures viibivad peale sellel kannasonitel kujutasid ette kõikide teiste hingede järgnevaks Omaanile sellisel rännakul samaniga Jõksi sageli. Aga Tubjaku kosterkini ternime, venna rituaalid. Neid ei saa nagu selles mõttes rännakuks nimetada. Sellepärast et seal asja mõte oli teine, seal ta kutsus oma abivaime kohale ja tutvustas võõraid meid siis enda abivaimudele ja lahendas mingisugust oma perekonnaprobleeme. Ja mingit sellist rännakut ei olnud, oli mõtisklus küll, selline mõtisklus osa nendest tekstidest tuleb hästi välja, kus ta väga pikalt on selle pikk pikk monoloog, et mõtlesin ma öelda seda ja seda ja seda, aga aga puudub selline moment, et oleks kuhugi läinud ise, vaid ta on kogu aeg sealsamas juures, aga, aga tegelikult kõnelevadki need abivaimud muidugi tema suule. Ja see kõik kõlab, võib olla kuulajale kuidagi võib-olla kaugena ja ja mitte puudutavana, aga siit me jõuamegi õieti sinna, et me mõlemad käisime ükskord selle kanassaani šamaanisoo juures ja olime nendel Ritaalidel kahekesi nagu tunnistajateks ja see oli küll paar aastakümmet tagasi ja see oli Taimõri poolsaarel, aga seal siis me puutusime kokku selle kanassaani väga legendaarse suguvõsa Ühe just selleaegses romaaniga ja tema nimi oli Sist Tubjaku ja tõepoolest olime Osalised dema kahel šamaanirituaalid ja kui sa oled seal sees ja sa osaled sellest, siis ei saa see sind mitte kuidagi puutumata jätta ja, ja nüüd me õieti läheksimegi sellesama Tubjaku ja tema võimsa šamaanisoo juurde ja selle juurde, mis nendel rituaalides tegelikult toimus. See väike katkend, mis praegu kõlas, oli siis nüüd Tubiaco kosterkini rituaalist ja see on esitatud siis abi vaimuhotari viisil. Ja põhimõtteliselt esimesel mõlemil, šamaanirituaal oli, oli sobivaim fotoril väga oluline roll. Ta kasutas üldse meie rituaalides kahte abivaimu, tegelikult kus põhimõtteliselt üks oli, see kuulus, passadin toa, kas oli kuulus raudhobune, kes pidi teda aitama ametiasjus nagu võimudega suheldes, raudhobune nägi välja selline metallist, selline ümmargune asi ja seal keskel oligi hobuse kujutis, eks ole, jah, aga see teine abivahend, kuidas see välja nägi? Ma ei tea, kas fotori on põhimõtteliselt peakski tähendama kaurilind veega veega seotud linn ja hoteri oli siis vähemalt dub Jako selline abivaim, kellele ta andis hästi palju sõna perekonnaküsimustes ja igasugustes perekonnaprobleemides. Muidugi, mootori oli ka tema surnud venna Temnime abivaim samamoodi ja, ja tegelikult ikkagi, kui me seal nüüd istusime seal Tustavami Külas ja see toimus siis iseenesest kujutleda, et milline see Tubjaku seal siis oli, siis tal oli käes šamaanisaun ja hästi võimas au ja selle pihta ta siis lõi nagu, nii nagu trummi pihta lüüakse ja siis ta kõneles, laulis. Ta hääl oli minu meelest väga mõju, eriti kui ta kõneles, siis oli selline kuidagi tugev, niukene, madal, kindel hääl. Mulle jäi see niimodi meelde vähemalt. Ja samas mis seal üldse nagu toimus, kui ma vaatasin, Ta nägu, ta oli niisugune vana mees ju tegelikult mis ta vanus sel ajal võis olla kuskil üle 60 jagunud. Ja, ja siis tal oli mingi sihukene hõlst, oli ta seljas siin rinna esiosali nagu paljastanud, siin peal oli üks niisugune sünnimärk. Ja noh, sa vaatad, et mis see siis on, aga tegelikult oli sellel sünnimärgil väga võimas tähendus. Pärast sain teada. Sünnimärk sellest tuleb tema nimi, Tubjakkumist tähendab nööpi tegelikult aga see hõlst, mis tal oli seljas ja ta väitis, et seal nagu Tolgaanid tüüpi mingisugune kittel, selline, mida ta kandis. Ta oli selle Tolgaanidelt saanud ja selle muidugi see on jälle üks oskused on, kasutab ära igasuguseid asju ja näiteks see üks asi, mis tal kaelas rippus, nägi välja nagu sarviku kujuline tuhatoos, oligi. Minu meelest see oligi tuhatoos algselt olnud kunagi ja see ongi kummaline, nüüd inimene, kes ei tea asjast midagi, mõtleb, et kuidas siis niimoodi saab, et ma ju näen küll, et see on tuva doos, aga selles see võlu seisnebki, et need, need mõtestatakse nii tugevalt ümber, et kohalolijad hakkavad seda tõsiselt võtma. Loomulikult täpselt samuti ja kõik need abivaimude kujutised talle seal kirstus oli üks ikoon ja see ei olnud ka mitte ei tähendanud Jeesust kristlasteks Neitsi Maarjat, vaid hoopis midagi muud. Oli minul oli seal mingisugune medal, kus oli Stalini kujutise real, medal oli ka tal rinnas veel ja nii et, et kõik sobib. Aga abilised jah, on muidugi üks põhjus, miks see oli, sa tead ka, eksju, et oli, on ta korraliku šamaani rüü andnud ära ja seda ma sain tegelikult hiljem pildistada, kui ma läksin muuseumi seal muuseumiselise tallel. Aga see ongi huvitav, et sellisel puhul neid kohalolijaid selles ei tundonil olevat midagi vastuolulist. Põhiline on see, et šamaani tegutsemine on mõjuv ja veenev tohutult pikk rituaal, see on jälle asi, mida siinses kiilustavas tavaelus keegi ei kujuta ette, aga need olid väga pikad rituaalid. Aga põhjarahvastel ongi paljud asjad pikad, laulud on pikad, enamasti ja šamaanirituaalid on pikad. Jutud on pikad ja hea, et meil on aega palju just ja, ja selles keskkonnas on kunagi sellised traditsioonid ja, ja usud tekkinud, aga teisest küljest oli see Tubiaco siis tohutut legendaarse šamaanisoo üks selleaegsed esindajad ja, ja enne seda oli olnud selliseid nimesid, kes olid ka täielikud legendid. Ja üks nendest kõlas juba siin ka saate alguses, see oli Sten nime ja see oli tegelikult objaku vend, kes oli tolleks ajaks, kui meie sinna jõudsime 1989 juba siit ilmast lahkunud, aga samamoodi legend oli nende mõlema isa juhade köhatee tegelikult ju elas ja tegutses kuskil 20. sajandi esimesel poolel ja teda siis väga põhjalikult on kirjeldanud üks vene etnoloog ja usundiuurija. Tema uurimused on omakorda tõlgitud ka inglise keelde ja selle tõttu leviskased juhadena. Kuulsus nagu teadlaste hulgas ka lausa üle maailma laiali. Aga kahtlemata pidi ta olema väga värvikas isiksus. Kahjuks ma ei ole kunagi näinud ühtegi pilti, näiteks temast üldse ongi pilt, on joonistused, on Popovi enda joonistused, on aga pilte, fotosid on tegelikult ja mõned pildid, fotod, aga need on väga halva trükikvaliteediga, ma arvan, originaalid kuskil muuseumis või, või ma ei teagi, kus nad võiksid olla need ja need on päris korralikud trükikvaliteet raamatutes, kus nad on ilmutatud omal ajal, näiteks mis see oli 1930 kaheksast ilmunud Popovi raamatav kiitser. Tav kitsas, see kanosoonide vana nimetus Daugusama eedid ja see tükki kvaliteet on muidugi allpool igasugust arvestust ja seal on mõned fotod ka, aga on sealt väga palju nagu ei, ei saa aru. Aga tema elust on ju teada see, et tal oli kolm naist elu jooksul ja, ja ilmselt see, mida, kuidas tema oma elu Tegelikuses kulges nendel aegadel, 30.-te aastate nõukogude liidus. See oli kindlasti äärmiselt värvikas ja eriline, ma olen täitsa kindel arvata, võib-olla mitte ainult kolm naist, tal oli ka komsomoli kostüüme erinevat erinevateks otstarveteks kolm trumme ja nii nagu Popov on temast kirjutanud väga palju nii kaan, kalassaanide hulgas on tema kohta tohutult palju lugusid ja paljud nendest ikkagi seotud ka üleloomulike sündmustega. Ja teisest küljest ütleme, tema pojad, teminimee ja Tubiaco sattusid nüüd elama juba sellesse aega, kus väga tõsiselt hakati kaasamaane Siberis taga kiusama ja seda sai Tubjakuga oma elus tunda täitsa. Jah, tugi, aku sai seda tõesti tunda ja mingi aja ta pidi vangilaagrist mööda saatma. Ja nüüd ma ei tea, kas On see sellega seotud või mitte, tenni meest üldse somaansai või, või kuidas need omavahel on, sest nende vendade suhted olid päris keerulised ja meie siin saates ka lahkama ei hakka tegelikult, aga nad olid vägevad, mõlemad olid vägevad mõlemad jah. Aga näitab see, et meil oli tõesti ühine põrandad ühesugused, enam-vähem abivaimud olid sarnased. Lauluviisid on ka üsna sarnased. Ainus asi, mida me kuuleme nüüd neid salvestusi, siis on niimoodi, jahetub Jahku. Kuna ta meie rituaalides trummi ei kasutanud, siis see muudab väga erinevaks need salvestused. See rütm ei ole see. Aga ma tahtsin ühte asja täpsustada. Selle saua pihta ei läinud Tubjakul laulmise ajal sugugi rütmi, vaid seda koputati ainult sel ajal, siis kui oli vaja vaimudega suhelda, tähendab see nagu trummi pihta löömine. Seal mingil hetkel kohkusin täitsa ära, sest korraga oli tuli minu kord nagu ette astuda ja sinna, kas ma ise pidin sinna saua püsti koputama, loomulikult, ja hea hakkama tõsiselt nagu osalema ja ütlema midagi ja niimoodi meid haaratigi sellesse kaasa ja teistpidi, nii kui laul käis sisu laulu ajal oli see hirmus tähtis, et kõik, kes seal olid, pidid nagu aitama šamaani ja hõikama kogu aeg kaasa. Ja vahepeal ta isegi natuke pahandas, et miks ta nii vaikse häälega lõikate, sest ta ei püsi selles tähtsas ülesandes piisaval kõrgusel, kui teda me kõike ei aita. Midagi sellist, see oli jah, mingi õu, õu, rituaali algused on mõlemad on jah, kus, kus tehakse lihtsalt hääli erinevaid, kus ei ole veel mingit teksti, selliste laulu ka ei ole. Ja, ja see on koht, kus, mis on nagu šamaani jookseb, vähemalt Tubjaakko jaoks oli see vajalik selleks, et teda viia jah, sellisesse õigesse meeleseisundisse ja tema abi olnud kohale tuleksid üldse, võtaksid kuulda seda kutset nagu see oleks nagu hobi uinuda kutsumine sedapidi nagu kõik koos tegema. Ja just ma mäletan, see oli vist teise rituaali puhul, kus täitis ette jah, et kära on vähe, et tehke, tehke rohkem kära, see oli kõik peakuningana Shani rituaalid, šamaanirituaalid, kus on võõraid juures Nende kohustuslik komponent, on see võõraste tutvustamine nii-öelda mitte niivõrd somaanile kui abivaimudele, et iga inimene, kes sealt on, ta peab rääkima, miks ta on ja kes ta on ja siis esitatakse talle mingisuguseid küsimusi šamaani poolt ja püütakse ja siis näidata šamaanioskusi selles, et kuidas ta selle võõra lahti hammustab nii-öelda, et sa oled selline mees. Sa oled kuskilt võib-olla ma ei tea, kui, kui sealt pärit sul on mingid sellised asjad, sul on selline amet, võib-olla seal on mingid sellised haigused või sellised, et see käib iga rituaali juurde, selline, kus, kus võõrad, osalevad see ennustamise osa ja see peab näitama just šamaani abivaimude sellist võimekust ja siis, kui, kui see esimene etapp on peaaegu läbi või võib aheldada ka, et alguses pöördutakse kohe nagu selle esimese rituaali puhul oli, et hakkas kohe oma pereasjadega tegelema ja pärast tulime mehi alles mängu. Nii võib ka olla, aga need on nagu põhimõtteliselt see käib asja juurde, et sind võetakse alati mänginud. Muide, vaatasin hiljaaegu ühte filmi, mis on Vene meediakanalites olnud sarjas minu planeet 2016 ja seal näiteks ütleb nüüd juba siis TM imetütar, kes on nüüd hästi vana naine lada liu, et kui ta hakkas sünnitama, siis sünnitus oli väga raske, hakkas venima ja siis seesama Tubiaco, keda me mõlemad nüüd kuulsime, korraldas omaette, loitsud selle heaks, et kõik läheks hästi ja kaks päeva pingutas ja kõik läkski hästi. See ladia luu nüüd juba vana naine oli nagu elu lõpuni sellest liigutatud ja absoluutselt veendunud, et Tubjaku šamaani tegevus aitas teda, et, et selles on midagi. Ma arvan üsna üsna niisugust olulist ja tähtsat, et, et need inimesed, kes seal ümber on, et ühtpidi nad aitavad seda šamaani, aga teistpidi selle šamaani enda nagu kuidas öelda, ülesanne on aidata oma lähedasse. Romaani ülesanne on jah, kui tal ei ole konkreetselt, ütleme parasjagu tegeleda mingi haige ravimisega või ütleme, ei ole haige juures, siis enamasti on see ülesanne, et kõigisse juures viibijatesse kindlustunde siseldamine, et mina, eks teie šamaan, kontrollin olukorda kogu aeg, igal. Eluetapil, et mul on seosed sellise nähtamatu maailmaga, mida teil ei ole ja selle abil ma aitan teid, jahtis. Et siin nüüd kõlas jällegi selle Temnimee ühe võimsa kanossani šamaani loits aga see, kus meie olime, me olime tunnistajaks ühele viimasele võimsale kalassaani, soo, šamaani esindajale, Tubjakule väga varsti pärast seda ta lahkus siit ilmast. Aga kui me mõtleme nüüd natukene tänapäeva peale ja nüüdse aja peale ja, ja selle peale, kus meie siin parajasti Eestimaal oma mõtete ja huvidega oleme, siis me ei saa üle ega ümber niisugusest asjast nagu uus šamanism. Ja sellele on muidugi 1000 nägu ja meediagi on tulvil kõik võimalik selgeltnägijaid ja nõidasid ja hüpnoti, sööre ja muid. Ja väga raske on seal nagu vahet teha, et, et mis on siis, mis. Aga sina, Aado Lintrop, oled ikkagi usundiuurija ja kuidas sina sellele uusšamanismi? No see sõltub Ütleme suhtest mingisuguse asjaga, kui asi iseenesest uus šamanism, kui ma kujutlen täiesti isoleeritult hermeetiliselt, siis ma ei suhtudesse kuidagi nähtus mis võib täiesti vabalt olla uurija peabki niimoodi, aga, aga kui see sõltub jah asjast, kui ma mõtlen nüüd, et et uus šamanism näiteks vanematel paaridel siukseid asju, uusšamanismi on kanassani, Samaanid seda veel ei ole. Tõenäoliselt aga on olemas küll selline asi, et ütleme, et uus šamanism ja Tõvasomaanid näiteks traditsiooniliselt vot seal natukene mul tekib selline hirm, et äkki see uuem ja lihtsam lähenemine tõrjub traditsioonilise välja. Et see on see, kas üks tunnusena Võib-olla siis näiteks see, et kui ka algselt traditsioonilisest ühiskonnast lähtuv persoon muutub mingisuguseks globaalseks staariks, kes on meedias niivõrd laialdaselt nähtav kogu aeg, et siis tema ümber tekib nagu mingisugune kuulsuse väli või temast saab nagu mingisugune täht meediatäht ja siis tekivad nihukesed võimalused tõlgendada seda algset väga teistsuguselt, aga teisest küljest see, kes on valmis sellistes rollis olema ja meediatäheks saama, eks temagi suhtub asjasse teisiti, kui see endiseaegne oma rahva keskel olnud sonaal. Milles on asi, et see uus šamanism pakub väga lihtsale lahenduse sulle? Tal on veel mingisugused mudelid ja kui sa selle need omaks võtad, siis ongi kõik, rohkem pole nagu midagi vaja, ta lihtsustab, ta lihtsustab asja ära ja see on see oht, et seal, kus ei ole seda traditsioonilist šamanismi, miks mitte tas inimeses nii-öelda harrastavad Ušmonismi ja proovivad teha mingisuguseid selliseid rännakuid, ütleme, šamaanirännakuid ja otsida endale Altilmast ülailmast abilisi ja nõnda edasi. Aga seal, kus ta on olemas, seal väike oht, on see traditsiooniline, mis on palju keerulisem, eks ju, ja mis nõuab tohutut vaeva inimesed selle omandada või see võib välja surra selle uue, lihtsa lähenemise mõjul. Võib-olla. Ongi siis õige sõnum lõpetamiseks, et kokkupuude selle kanassaani šamaani dub jagu, kus me mõlemad olime tunnistajateks on meile mõlemale jätnud mälusse eluaegse jälje. Nüüd kõlas siis veel viimast korda seen kalassaani suure šamaani Tubjaku loits ja tänane saade saab nüüd trasti otsa. Saade, kus me folkloori ja usundiuurija Aado Lintrop ega arutasime šamaanide üle. Ja tegelikult selle saatega saab üldse tänavune rännusaadete hooaeg päris otsa saadete hooaeg, kus me rändasime seal külmadel maadel kusagil lõuna ja põhjapoolkera polaarjoone lähistel aga sügisel algavad need rännusaated uuesti ja siis läheme juba hoopis teistele maadele ja teistesse maailma nurkadesse, nii et kohtumiseni sügisel.