Tere tere päevast, tere pärastlõunast. Ja tõepoolest saade on peretamisest tere ütlemisest ja mitteütlemisest. Minu nimi on Piret Kriivan ja keelesaatekülaline on täna arhitekt Ivi-Els Schneider kes on võtnud nõuks tuletada meile meelde teretamist ja seda, miks diretamine on hea ja isegi kasulik. Ja räägime liikumisest, ütle tere. Tere tulemast saatesse Ivi-Els Schneider, tere. Tere. Ma teen väikse paranduse, et ma olen sisearhitekti, et arhitektid on palju vingemad kui meie, et ma ei saa seda au endale võtta. Selge ja keelesaates peab olema täpne terminites, aitäh. Aitäh. Teile. Töötamise võimalusi on palju, mõnda neist kasutasin kõiki, ei jõua ette lugedagi, aga mida tähendab peretamine, mida tähendab teretada? Teretamine ongi minu meelest üks nii väike asi, mida me ei oska nagu õieti kasutada oma elus. Et minu meelest see tere sõna ise on juba ilus, niisugune sobib igal ajal öelda. Ja ta on niisugune esimene märk sellest, et sa teist inimest märkad. Ja, ja sellest kõik edasi argnebki, et kuidagi peab ju alustama omavahelist suhtlust, et selline sõna on meil olemas ja nagu te ütlesite, et neid variante on tegelikult hästi palju. Aga piisab lihtsalt tere ütlemist. Räägime siis kõigepealt ka kohe algatuseks lahti, et mis tere liikumine on, kuidas see sündis ja miks sündis? Me kõik mõtleme siin Eesti elus kaasa, meie riik, meie rahvas ja murrame pead ja näeme neid nii sihukesi halbu asju ja häid asju ja ja, ja üritame kõik midagi oma kodu jaoks teha, et kortse õnnestub, kord ei õnnestu. Ja Ma ise olen nii kaua oma erialal töötanud ja hästi palju inimestega suhelnud, oma kliendid juhtidega ja ühiskondlikku tööd teinud. Ja nüüd, kui ma olen juba sellises eas, et võid natuke tagasi vaadata, siis mulle endale tundub, et ma olen elus nagu ainult eaga hakkama saanud. Ja, ja kui mul ongi sattunud mõned sellised pahurad, et ja siis ma vaatangi, et, et kuidas see võimalik on, et kuidas ta elus üldse hakkama saab võtta, ei saa ju õnnelik olla, kui ta niukene kuri ja jällegi vaadates seda praegust hetke, kus me elame, siis mulle tundub, et me hästi palju võitleme mingisuguste globaalsete probleemidega, mingite tagajärgedega, siis hakkadki mõtlema, et et noh, et kuskilt pisiasjadest tegelikult saavad asjad alguse. Ja siis vaadates meid, kui vähe meid on ja kui väike riik meil on ja kuuldes seda, kuidas kõik välismaal on, nii me teeme ka siis hakkadki mõtlema, et aga miks me ei võiks siin natuke omamoodi olla ja oma väärtusi nagu üles leida ja midagi muud väärtustada, et siis tundubki, et meil on ikka keegi tähtsamad need omavahelised suhted. Ja selles mõte tuligi, et püüaks nagu ärgitada eestlasi rohkem 11 toetada, oleme 11 märkama, kokku hoidma, et me kõik võidaksime sellest. Ja kui ma selle ideega välja tulin, siis ma rääkisin Raul Rebasega, kellel on hästi suured kogemused sotssalga paaniatest ja ta tõi hästi palju näiteid üle maailma, et need ikkagi töötavad. Ja see mul hästi meelde, et ta ütles, et kui inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, et sellest võidab kogu riik, et isegi majandustegevus paraneb, kui inimesed on õnnelikud ja rõõmsad. Tere, ütlemisest võib olla kasu ka, võib-olla ongi see, et noh, meil ongi, et ta on küll tere liikumine, aga et see kaugem eesmärk on ikka need inimsuhted meil siin omavahel inimsuhted eestlaste vahel on keerulised asjad, sest me ju oleme väidetavasti kinnised ja hirmus kinnised ja ja, ja pahurad kui palju me tere ütlema ja kui palju kellest sõltub, millest see sõltub? Ma olengi nüüd eriti, kui see liikumine käimas on, siis ma olen hästi palju saanud tagasisidet, et mulle on helistanud hästi palju erinevate elukutsete esindajaid, naisi-mehi on rääkinud oma elust näit. Ja mulle endale tundub ka kogu aeg, et noh, minu ringkonnas kõik teretavad ja on rõõmsad, et et aga, et, et on selliseid näiteid ka, et, et noh, kõrvalt vaadates näiteks Ma ise liigun palju ringi ja suveti, sõidan Eestis ringi. Mulle meeldivad sellised väiksed külavahe teed ja lähed kuskile külapoodi, eks ole, seal meie õnnetuke seal üksinda poes lähed ikka, ütled talle rõõmsalt tere ja soovid ilusat päeva ja et noh, et mulle nii meeldib teistele inimestele midagi head öelda, aga siis tuleb järgmine inimene poodi, ta ei märka ka, et see müüja seal on, et noh, see on nii elementaarne, et on tõesti kohti, kus ei saa teretamate jätta või et Eesti inimesed märkamata. Et ma arvan, et ongi meil nii drinkonniti näiteks on sellised ringkonnad, kus inimesed suhtlevad netis, golfimängijad omavahel kohutavalt viisakas Gadja härrasmehed ja LED-id kõik koos, et kõik on nii rangete reeglite järgi, et just see viisakus on väga oluline igasugused ringid, kus suheldakse omavahel, et need on ju kõik omavahel niivõrd toredad, aga kui need ringid väljuvad sealt või need inimesed väljuvad oma ringist, et siis need erinevad ringid nagu omavahel enam kontakti ei leia siis mõtetki edasi, et meil on ju nii vähe, et jube tore, kui oleks terves Eestis niisugune ringe, et nagu öeldakse, et see on turvatunne kui inimesed, noh niimoodi omavahel kenasti suhtlevad, et mõtle, kui tore komme veel väiksel rahval tekiks turvatunne, et alustakski selles teretamisest. Muidugi on selliseid pahuraid kaks kirja olen saanud, mis on sellised pahurad, et et mida te siin tahate, et ma ei hakka kedagi teretama, et mis ma teiste inimeste häirin ja aga noh, elust on igasuguseid näiteid, et ega ma ei arvagi, et kõik nüüd jube rõõmsasti igasugusega paania vastu võtavad, aga kui väike protsent sellest hakkaks mõtlema ja selle nimel tegutsema, et äkki ikkagi muutub midagi mis on siis sellest tervitamisest keeldumise põhjus? Ma ei räägi üldse tervitamise vastamisest, vaid miks, miks ei diretatud Eesti inimest, et üks asi on see, et inimene arvab, see on mingi kompleks ikka, et inimene arvab, et ma tülitan ja segan teist inimest, kui ma tere ütlen, ma arvan, et need põhjused on hästi palju, et noh nagu öeldakse, et põhilised leiab alati, eks et tegelikult öeldakse, et eestlased on hästi kinnised, et introverdid, et noh, meie see ajalugu on väga ränk olnud ja aga küla vahel vanasti ei jäänud, peatasid pere koga, teretavad mulle endale hästi toredaid näiteid, kuidas ühest lihtsast perest või paarist lausest võib siis tööl jääks minna, et ma olen seda enne ka, rääkisime, võib-olla räägime uuest, kuidas üks väike poiss külavahe teel minuga vestlesid, see oli nii tore. Aga üldiselt ongi see, et et lihtsalt meil hakkab igasugune viisa, kus kaduma, öeldakse, et viisakas suhtlemine on nagu hooliva ühiskonna tunnus. Et eks ma saan sellest ka aru, et ajad muutuvad, nüüd istuvad kõik internetis, et laused hakkavad ilmaderet väikse tähega, et kõik muutub, aga siis ma olen ka mõelnud, et kui inimene natukene analüüsib oma elu ja olemist, et tegelikult lõpuks leiad, et et isegi liikluses, eks ole, et noh, kui lõbusal ju ära, et oled viisakas, hakkabki meeldima, täitsa tore on ju niimoodi normaalselt teiste hulgas olla, et sa pea kõikidele närvidele käima. Ja see tere on ju niivõrd lihtne, et noh, siin on tulnud vastukaja, et nüüd ma hakkan Viru tänaval kõikidele, et noh, see on jälle niisugune eneseõigustuseks, et loomulikult tehtav virve tänaval ja nii kui ma ütlen, et ta on lihtsalt selliseid situatsioone, kus sul on nii ebamugav olla, kui sa teiste inimeste märkad, ütlesid ere ära või noogutab, ei lehvita, et see ei võta tükki küljest. Alguses võib olla ka see ebamugav, kui sa hakkad iseendagi jaoks ootamatutes situatsioonides tere ütlema, et näiteks kui külatänaval. Ma arvan, et minul ei oleks probleemide rajal ta võõrale inimesele, aga, aga linnapargis näiteks tuleb inimene vastu. No kindlalt täiesti võhivõõras. Ja ma proovisin selle järgi kolmele, ütlesin kolm inimest, tuli vastu, ütlesin tere kaks tükki vaatasid täiesti üllatunud näoga ja ma arvan, et nad esimese hooga mõtlesid, et huvitav, kes see inimene on ja seda ma pean temaga nüüd, mis ma nüüd edasi teen, kas ma pean temaga suhtlema, vaata, ongi see, et, et kui sa oled suures rahvahulgas, loomulikult noogutad tuttavatele või, või näiteks noh, ma olen vaadanud, et igasugused, sellised lava inimesed, keda me kõik kee näeme teatrilaval ja televiisoris, jaa. Jaa, et kui niisugune inimene tuleb sulle vastu, et noh, mul on täiesti niuke tunne, et mu pereliige, et ma ei oska endast nii mööda minna, et ma ei märka teda või ütle rõõmsalt tere, et noh, selliseid näiteid on päris palju ja seesama pargi näide, et noh, mina käin hästi palju metsas. Et mets on tühi, kedagi ei ole, tuleb üks inimene otse mulle vastu minu kõrval, mida teha? Mul on kohe nii, kui kraabib seljas, kui ma temast välja ei tee. Et mina ütlen alati tere ja teen isegi jutu, küsin, kuidas saak on ja näe, kui tore ilm täna ja et osa on samasugused suhtlejad, aga mõni vaatab küll täiesti ehmunud näoga, et mis see nüid tahab, aga ma arvangi, et see on Cap kodust ja lapsepõlvest ja et noh, selliseid näiteid ka mul omal lapselapsed, et mõned on niisugused hästi toredad suhtlejad, teine on, muidu näed, et nii armas lapsuke, aga vat ei oska ei tere öelda jäid ja aitäh ega palunega head aega, et see on uskumatu ja siis ma olengi mõelnud, et mul on niisugune tunne, et paljudes kodudes vist üldse ei teretada hommikul, kui pere kokku saab, et et noh, põhjus ju kõigil kiire ja nihukesi muresid ja siis ma mõtlengi, et paljud mured saavadki sellest alguse, et me omavahel niimoodi inetult suhtleme. See on ikka tõesti küsimuste küsimus, ilmselt, et miks kas see tere ära unustatakse ja kas unustatakse kogemata ära või unustatakse meelega ära. Aga aeg muudab ka palju, et varasematel aegadel on olnud need reeglid ka ju väga kindlad, et kes peab esimesena tere tema ja kätt andma ja nii edasi kui tänapäeval vist avatud maailmas ja avatud ühiskonnas, see ei tohiks enam nii range olla, kui tuleb inimene vastu, ütle tere, olgu ta noorem või vanemmehe või naisega. Ei, ma olengi mõelnud päev oligi Delfis olid ära toodud vistinaasama käitumisraamatust need, kes keda, et kes esimesena ja mees naist ja ja vanem või noorem vanemad ja kõik sellised olukorrad ja mõtlesin, et, et noh, muidugi, et see on väga-väga rangelt etiketti, aga et igapäevaelus ja noh, nagu ma ütlen, et kõik muutub, et ma ei saa ju mõelda, et minu lapselapsed on samasugused oma suhtlemises kõiges nagu mina, et noh, nagu eestlased on hakanud sinagi hästi palju ütlema, sest ma ei suutnud kellelegi nii kergesti sina öelda, aga mul on noored kliendid kõigiga, sina ütleme et mingit probleemi, et muidugi kõik muutub ja ma olen seda ka mõelnud, et noh, näiteks mõni vanem härra, kes on juba sellises olekus, et võib-olla ei märkagi ja ma tunnen teda, mina mulle mingit probleemidele rõõmsalt tere öelda. Et mis siis, et ta on meesterahvas ja, ja siis niisugune naisõiguslaste külg, noh ma tegelikult on ka seda meelt, et ei võiks vahel teha, aga et seal ei või ka liiale minna. Mulle küll meeldib, kui mehed on härrasmehed ja, ja džentelmenid ja mulle kenasti tere ütlevad midagi ilusat minu juures märkavad, et see on nii inimlik, et ma arvan, et kõigile meeldib, kui neile midagi kenasti öeldakse. Nii meeldib, kuid erastatakse. Aga perega on see lugu ka, et te ise rääkisite, et tuleb inimene vastu metsast, ütlete tere eakate juttu ajama, aga võib-olla paljud eestlased seda kardavadki, et nüüd ta teretab mind ja nüüd ta tahab minuga rääkida. Ja mida te, mida ma siis temaga räägin, aga mul on vaja parajasti need marjad siit ära korjata, enne kui tema siiatulek. No ja ega sa peagi pikalt ütleme, et seda on juba õhkkonnast näha, et kas ta tahab suga paar lauset vahetada või nooguta talle ära ja mine edasi korjama marju. Aga ma olengi mõelnud, et mida teha, et minu meelest on eeskuju ka vett kui kuskilt alustada, et noh, iga asi saab kuskilt alguse, et kui inimesed lihtsalt teadlikult, et osa asju peabki täiesti teadlikult tegema, noh, elu ongi niuke, et iseenesest ei juhtu mitte midagi, et mõne asjaga peab vaeva ka nägema. Aga lõpuks, kui sa märg, vaat et see viib millelegi parema olemise, need, miks siis teda mitte teadlikult teha ja, ja noh, ongi hästi palju tere-inimesi meil praegugi, et et noh, kui sa vaatad nende peale sellised rõõmsad, et ajad, et, et nad on ise ka kohe õnnelikud, näed, et ta naudib seda olemist ja kellel muresid ei ole, et seda saab alati põhjuseks tuua, aga seda pea tervele maailmale välja näitama seda pahurust. Sageli ikka räägitakse igasuguste probleemide puhul, et tänapäeval on nii, vanasti oli kõik paremini, et noored teevad ikka valesti, aga tegelikult vist see, see teretamise küsimus ei ole vanuse küsimus, mulle tundub, et on väga palju väga-väga-väga, palju viisakaid noori näit näiteks ma võin kohe tuua ühe näite, kui metsas tegevuse juhtus, toimus metsas ja üldse mitte ei tulnud inimesed vastu, vaid see oli major Extremi matk ja noored kihutasid mööda ja nad igast inimesest, kellest nad mööda läksid, igalühel ütlesid tere ja soovisid jõudu. Ja see oli nii tore, ongi tore, mingist kuskil juba rääkisin sellest. Ma käisin kakerdaja rabas septembris oma pere inimestega lasteaialastele ega, ja mõned head sõbrad ka seal oli hästi palju rahvastest ilus ilm oli ja siis ma just olin nagu algatanud seda paides olime käinud ja mõtlesin, et ma kohe jälginud, kuidas seal rabateel inimesed käituvad, et seal on nii kitsasse lault, et et sa ei saagi teistest mööda minna, nii et seda ei näe, siis täitsa teadlikult püüdsin rohkem teretada veel kui muidu ja vähe oli neid, kes ise noh, nagu esimesena tere ütlesid, mina ikka püüdsin teretada. Et noh, üldiselt vastad nii, et vaat niisugused looduseinimesed on üldse natuke teistmoodi, kes loodust armastavad, aga et päris raske on ikka see niisuke tere ütlemine. Aga sisimas, kas me tahame ja kas need ka, kes pahura pilguga alguses vaatavad, kas nemad ka tahavad tegelikult, et neid teretatakse? Mina arvan, et pole vist inimest, kes ei taha, et talle midagi head öeldakse, veed teda märgatakse, et see ei ole lihtsalt võimalik, sest et hea küll, meil on väga suured need teadus, tehnikasaavutused ja kuhu me kõik oleme jõudnud, aga ega meil siis inimlikkuse emotsioonid mitte kuskile ei kao, et see ei ole lihtsalt võimalik. Et noh, nagu öeldakse, et kõik hakkab su iseendast, et kui sa oledki pahur ja seda signaali välja saadab, siis nii ongi, aga püüa siis natuke teisiti, et et siis muutub sulle enesetunne ja sinusse suhtumine, et noh näiteks ma vaatan ka, et kui keegi on hädas ja kui ta nii õudselt käed, noh, nii ebameeldiv on teda aidata, aga et kui inimene on nagu õnnetu, et mina küll tahan teda aidata, kui ta on niisugune sõbralik ja tore, Need, ongi need inimestevahelised suhted, aga ma ei taha ju, et mind aidata, aga ei, ma ei usu, hästi. Ei, te rääkisite, et noored, et mul on hästi tore näide, et mulle see jääb vist eluks ajaks meelde, et ma käin sügiseti maalimas, no enda lõbuks ma teen akvarelli, et sügisel on hästi ilusad värvid, et olin kuskil seal täiesti pärapõrgus seal Klooga järve taga niukene väike küla, vahel tee tolmune, istusin seal tee ääres hästi ilus taevas oli, tegin oma pill ja üks väike poiss tuli reanid seljas, niimoodi tuleb, jääb seisma, ütleb tere, tädi, ütlen tere, tere. Vaatab, vaatab, mis te siin teete? Ma ütlen, et näe, teen akvarelli, et nii ilus ilm vaatab, vaatab, küsib tädi, kas teil fotoaparaati ei ole? Ja, ja vot mul oli nii tore tunne sellest väiksest vestlusest oleks võinud ju mühinal mööda minna. Ta oligi niuke jõmpsikas, mingi kaheksa, üheksa 10 ütles, et läheb oma õe juurde, et see kuskil seal metsas elada, hästi tore poiss oli, et ta ongi, et seesama lihtne tere, võib su tuju ära Kuda võitsu päeva nii meeleolukalt teha ja nii palju rõõmu sulle anda, et noh, Polegi pole ju raske seda tere üle huulte lasta tulla. Uskumatu jah ja isegi on situatsioone, kus ju võib ka täiesti võhivõõrale ka linnarahvasummas tere öelda, kui sa satud temaga näiteks ukse peal poe ukse peal kokku, komistate vaatate üksteisele otsa hoida või noogutada, nagu üks mu tuttav proua tõi näite et noh, öeldakse, et super teretajaid, meil on noh, nihukest tuntud inimeste hulgast, et üks on Jüri Aarma, eks ole, ta oli poes ja et see kogemata jäi niimoodi talle otsa vaatama, et nad ei tunne üldse. Jüri oli nii härrasmehelikult teretada. Mul oli nii hea tunne, see ongi see, et, et siin maksab midagi, nagu ma räägin, et see, meie tere liikumine, et igasuguseid kampaaniaid on tehtud ju nagu see, teeme ära ja ära löö last ja, ja ärajooja, ma ei tea, mida kõike, et et meie kampaania ei maksa ju mitte midagi, ei ole vaja seadusi muuta, ei mingit riigieelarvet muuta midagi, lihtsalt hakka natukene ennast analüüsima ja ringi vaatama. Täiesti odav kampaania ja lihtsalt rääkida sellest ja sellega tegeleda, aga muidugi kohe ei juhtu midagi, et eks kui juhtukis võtab aega, võiks üritada. Kuidas teie kampaania siis tegelikkuses välja näeb, te olete nüüd meedias rääkinud ja kirjeldanud, aga, aga mis te veel teete, meil on kena märk rinnas, mille pilti näeb ka meie kodulehelt nõmme. Alustasime sellega, et meil on sellised üleskutsed valgel paberilehel, mida me saatsime hästi, palju ringi saatsin omavalitsusliitudele ja siis meil on see algatusgrupis on niisugune tore seltskond kogunenud ja seal on erinevate elukutsete inimesi. Ja ega üksi nihukest asja ei teegi, seal on näiteks ettevõtlusküla Tartust, kes tegeleb kooli lastega ja nemad töötasid hästi toredad väljakoolidele, mida lapsed kõik võiks teha, et pidaga tegutsema millegi nimel või ettevõtlusega nii-öelda. Et see on niisugune hästi tore rida, mida ajavad siis lasteaedadele. Me oleme saatnud kõik need üleskutsed. Ma saatsin isegi loomeliitudele ja, ja omavalitsustele igale poole, et noh, lihtsalt ongi selline kaaskiri, levitage ja kes leiab, et teda see ei puuduta, et, et noh, et kui ta nagunii teretab etega levitada ikka võistlus. Ja ega meil palju ei olegi muud teha kui sellest rääkida, rääkida ja ma olengi käinud, noh, raadiosaadetes, televisioonis ja ja üldiselt Ta on meil ka side tekkinud laulupeo sihtasutusega. Et nemad nagu rõõmsalt tervitasid seda ettevõtmist, et nüüd, kui suvel laulupidu tuleb, et me saame ilmselt plakatid üles. Ja ma kirjutan just start, tsiklid sinna, laulupeo sihtasutuse häälekandjas seda levib seda, et noored laulupeol ja väljalihased ütlevad, aga see ongi uskumatu, et näiteks on kohti, kus eestlased hoiavad, et laulupidu, kõik on nii rõõmsad ja kõik naeratavad ja viisakad ja tore, kõik on nii tore. Me oleme eestlased, nagu laulupidu läbi on, siis on kõik jälle oma elemendis käivad pahuralt ringi. Me võiksime jätkata seda nihukest rõõmsat olemist. Mul tuleb alati meelde, et kui me käisime Soomes oma kolleegidega 88 olime seal vist kaks nädalat, nad tegid mille täiesti niisuguse kultuuriprogrammi üle Soomega sõitsime hästi palju ringi ja ja siis nad viisid meid see nagu oma arhitektuuri halbade näidete juurde. Mis nad olid peale seda ehitanud nagu meie rushovkad umbes. Ja siis me vaatasime, et noh, Soome oli ju nii kihvt, siin sajandivahetuseks oma arhitektuuri ja disainiga kuulus üle maailma, et kuidas siis selleni jõudsid ja mina ei tea mul jäisi nii kõrumise härra ütles, et aga me kõik nii väga tahtsime. Noh, see on see meie näide, et näiteks kui see meie laulev revolutsioon oli jälle me kõik tahtsime ekselt, et me suudame ikka kokku hoida küll, kui vaja on, aga et me ei peaks ainult mitte ränkades korraldades kokku hoidma maid igapäevaelus ka. Me kõik võidaks sellest, et noh näiteks kas või ametiasutustes suheldes, et et noh, meil on ikka kombeks, et sa kuuled, et ei saa, eks. Aga selle asemel et ajada nüüd mingit bürokraatias näpuga rida, võiks ju natuke leebuda ja mõelda, et me kõik oleksime sellest õnnelikumad ja mitte midagi ei juhtu, kui mõnda asja natukene leebemalt võtta, aga ma ei tea, kuidas meil see nii kombeks on see niisugune pahur olemine, et sellest on kahju. Aga nagu ma aru saan, te usute, et niisugusi väikese asjaga nagu tere ütlemine võib sellest üle saada. Ma arvan, et kui inimesed hakkavad 11 ka maja hakkavad juba aitäh ja palun ütlema, et meil on seal üleskutse juures tegelikult veel selliseid 10 käsku. Et me pole neid veel levitanud, et noh, siis meiega võttis ühendust ka tagasi kooli, et need, kes käivad koolides rääkimas, et inimesi kutsuda sinna sellel teemal just rääkida, et ise, keda oma elus tunnen ja tean ju ütlengi, et, et nad on nii positiivsed, et no näiteks Gerd Kanter, et et ta ongi niisugune rõõmus ja poisid tiimine ja ta on tegelikult nii sisukas ja nii tõsine oma asjades ja ja pole mina veel näinud, et niukene, pahur või kuri või kade oleks, aga et ma arvangi, et seda saab ikkagi teadlikult, et just siin mul on lasteaedadest helistatud näiteks lasteaiakasvatajad või juhataja, tead, et nii tore kampaania, et tegite ja siis ma olengi rääkinud, et noh, et hea küll, et lapsi õpetatakse teretama küll lasteaias ja koolis, aga et, et see on nagu seal oma ringis jälle, aga õpetage lastele, et noh, et kui vanem, aga teil pole üldse aega nagu kõik räägivad, et öelge nendele lasteaialastele, et nad hakkaksid kodus ise oma vanemaid teretama, aitäh ja palun ütle, mõtlesin, kasvatus võib sedapidi ka olla. No neid võimalusi on nii palju, et et mul ei tule kõik variandid meeldegi, aga ma ma arvan, et öeldakse, et see signaal, mis sa välja saadad, et see soov täidetakse. Et ma ei mõtlegi, et noh, et elus ongi olukordi, et mõnel on ju tõesti raske perioode ja väga traagiline, ta ei peagi siin rõõmust pakatav, ma mõtlen seda kõige tavalisemalt igapäevasuhtlust, kus inimesed elavad oma igapäevaelu, et, et nad seal saaks küll natukene rõõmsamalt väga palju niisuguseid, niisuguseid situatsioone kui mõelda ja siis tegelikult võiks tere öelda ja saab tere öelda. Näiteks mul tuleb meelde, et hommikuti, kui ma tööle tulen, siis ma olen juba aastaid kohanud ühte ja sedasama naisterahvast teel tööle. Ja te ütlete, direta vot vot homme hommikul pean teretama, vaatame, mis saab. Ei Hollangi, selliseid näiteid. Vili ütleb, et ma tervitan järjekindlalt ja ei ütle vastu, eks ole. Ja teine jälle toob näiteid, ei too meie kandis kõik teretavad, et meie majaski teretavad, teine ütleb jälle, et ma käin oma majas ja Teredeni teretan ja mingit tolku ei ole, et aga et noh, eks ikka visadus viib sihile ka. Et peaks ikka edasi teretama, mitte loobuma, aga just see, et ma ütlesin, et meil on need 10 käsku, et seal on kõik need uksest sisse-väljalaskmised, eks ole, teise inimene, märkamine ja aitamine ja, ja kõik see kadedus ja niisugune õelus ja. Teises ilmas polegi ju midagi kõik võrdsed, et loodusseadused on ju olemas, et noh, et vela elab oma elu oma võimalusi mööda, et on sulle niukene elu antud, et me oma eluks aeg-ajalt kohta valida ei saa, et viia siis kuidagi normaalselt ära elada, et et noh, et kui, kui mõni ütleb, et Teie olete näiteks rikas, aga teist on veel keegi rikkam ja sellest omakorda on jälle veel keegi rikkam, et noh, et et mis sinu et niukseid asju polegi, see on ikkagi täiesti siin oma kõrvade vahel, et kõik hakkab ikka enda seest peale. Tere, tegelikult ei maksa midagi, ei maksagi mitte midagi. Aga just selle terega ongi öeldud, et või muudmoodi ka, et noh, tänapäeval öeldakse tšau ja hey need minu meelest tööl kui ükskõik mida, peaasi, et märkadeist või noh, kasvõi nooguta või lehvitada. Neid variante on nii palju, et mul tuleb oma lapsepõlvest meelde, et neil oli naaber, oli niuke perekondi, kus oli vanemad ja kaks last, oli üks nendest lastest, tuli poegi oma isaga alati jube toredad teretasid, mul on see siiamaani. Poeg ütles alati isale. Tere, isa. Isa ütles. Poeg, mitte kunagi ei öelnud lihtsalt tere mu meelest, see oli nii tore, et noh, sellele perele, kui sul tahtmist on, võid ju ükskõik mida juurde öelda, et ära ütlegi. Tere, ütle, et oi, kui hea sa välja näed või jumal teab mida teise märkamiseks, et ega see alati peabki tere olema. Meil on üks noor kolleeg, kes tihtipeale ja enamasti ütleb tere ka siis, kui me tööl olles kohtume ja mitu korda päeva jooksul ste äratii ütleb. Tere ja mina ükskord talle ütlesin, kuule, et no nagu näinud täna juba. Taavi vastas mulle, et no, aga mis me siis läheme niimoodi üksteisest rumala näoga mööda? Ei noh, ongi, et kasteretamisega saab liiale minna, noh, iga asjaga saab liiale minna, aga parem natuke liiale minna üldse mitte märgata. Aga need nagu varem telefoni otsas rääkisime, et, et neid peretamisi võimalusi on nii hästi palju, et siis kui seda liikumist alustasin, mõtlesin ise ka, et kuidas üldse teretatakse, et noh, et tere hommikust, tere lõunast. Tere õhtust, eks ole, aga et see lühike tere ja mulle kohutavalt meeldivad eesti keeles need sõnad, kas närv tähtsa minu meelest, tere nii tore sõna. Aga siis tulevad igasugused väljendid meelde, eks ole. Tere, tere, vana kere ja mis su, tere. Tere talv ja et neid väljendid on Eestis aegade jooksul hästi paljudega tekkinud, on positiivseid ja on ja mitte nii posid jah, ikka nagu see, mis su tere maksab. Ka kui palju teid selles algatusgrupis koos on ja kas et kuidas seda mõtet nüüd veel suuremale hulgale levitada, kas te ootate veel inimesi enda juurde või ootate, et inimesed lihtsalt võtaksid need üleskutsed ja nendega edasi tegeleksid, et meil see algatusgrupp, kellega ma pidevalt suhtlema, seitse inimest? Aga tegelikult Ta on mulle hästi palju tulnud selliseid tuttavaid ja pooltuttavad, kes kirjutavad, mulle, ütled madas ka teil seal kaasa lüüa, et kui on mingi Lake, mida teha, et tulen hea meelega. Aga no me oleme ka mõelnud, et noh, et hästi palju on noori, et nagu me räägime, erinevad põlvkonnad ja kõike teistmoodi, et selleks meil on ka Facebooki lehekülge ja nüüd on ka instagram meil, et me pole seal eriti elavalt jõudnud nagu käivitades, sest kõik me teeme seda oma igapäevatöö kõrvalt, et et kaks noort daami, kes meil nendega tegelevad, et nad on hästi hõivatud praegu, aga et seal praegu minimaalselt justest üleval. Aga et me tahame teha niisuguse videoklipi Pepe nihukeste, rõõmsate inimestega või kasvõi pargis nende koera jalutama, et aga kes kõik omavahel suhtlevad või siis tuntud inimesed, kes tõesti pakatavad rõõmust ja, ja ütlevadki igal pool tere, et et noh, meil on välja valitud, kellega me neid teeme, et pole nagu jõudnud teha ja Instagramis omamoodi. Ja ikka ainult see jutt, et levitage, levitage, et ega kellelegi kättpidi juurde ei saa ju viie tule ja hakkame nüüd piima, et sellest pole koolitust vaja, et lihtsalt sellest mõelda ja rääkida. Et ma ise olen ka mõelnud, et ma olen juba nii palju rääkinud, aga siis mõtlen, nii peabki, et räägime ka jälle. Ja eks me tasapisi siis paneme natukene, keerame vinti peale, et needsamad 10 käsku, et me pole neid veel levitama hakanud. Aga et kuna see kampaania on meie oma jaoks nagu selle, nagu nüüd kombeks, on ikka selle kodumaa sünnipäevaks, et et me alustasime kevade alguspäeval märtsis, et noh, et näiteks kui meie kingitus oleks siis Eesti Eestimaale see, et inimesed natukene viisakamad oleksid. Et see ongi nagu see periood, kus me praegu nagu, nagu aktiivsemalt sellega tegelema katku, juba hakkab levima, et äkki tõesti tõesti juhtub ime ja muutubki midagi. Kui ma lähen nüüd tänavale selle märgiga keremärgiga, see tähendab ju tegelikult seda, et kes mulle vastu tulevad, kõik võiksid minu tere vastu võtta, need märgid on noh, jälle, et mis need märgid on, aga siis me mõtlesime, et et ise oleme kutsunud neid, kes teretavad tere inimesteks ja siis mõtlesime, et need, kellel need märgid on, need, need nagu näitavad sellega, et nad toetavad seda liikumist või on selle nagu heaks kiitnud, et kutsume neid tere inimest ja nüüd on meil ka need lastele mõeldud märgid valmis. Praegu mul ongi hea võimalus öelda. Et võib-olla see üleskutse, noh, ma ei tea, tänapäeval ju meilboksis nii palju kirju, et võib-olla kõik pole näinudki kõik koolid jalast, et seda aga et meil on nüüd need lastemärgid, et need on nagu sellised lihtsad ümmargused märgid, tee, kus on ka see tere logo peale. Me kingime neid lastele, aga me ei kingi neid valimatult kõikidele, näiteks gümnaasiumipoistele, kes need prügikasti viskavad, et mõtlemegi, et neid viskan ta siis nii-öelda need pere lapsed, kes ongi niisugused toredad teretada, tead, et et kui nüüd koolid ja lasteaiad kuulevad, et siis meie kontaktandmed on olemas kultuurikoja kodulehel ja Facebookis ka, et et saab nagu ühendust võtta, et kes neist märkidest huvitatud on? Tänase saate vist peaks lõpetama sõnadega, ütle tere. Jah. Aga tegelikult on ju, no ma ütlen, lahkumisel on viisakus täpselt sama oluline, ilmselt. Nii et aitäh, tere inimene Ivi-Els Schneider ja seal tulemast ja toredat päeva jätku ja, ja levitab me siis seda? Teeme nyyd, levitame rõõmu teretamisest, minu nimi on Piret Kriivan ja päris lõpetuseks üks keelesäuts, Egle Pullerits Sult tere sõna toetuseks. Tere hommikust, kuuleme kaaskondlastega kokku saades mitut sorti teretusi. Tere hommikust. Tere hommikut. Hommikust. Hommikut. Hommik. Loomulikult vabas keelepruugis ehk argikeeles võib neid kõiki kasutada, kuidas kellelegi suuvärk antud on? Teine asi on avalikkuse ees või muidu ametlikumas olukorras. Tahaksin esmalt tulla tagasi oma esimesena kõlanud teretuse juurde. Tere hommikust. Minult on küsitud, nagu arvatavasti teistelt Eesti filoloogidelt keelekorraldajatelt ja keele hooldajatelt. Miks me, eestlased, selles väljendis sõna hommik seestütlevas käändes kasutame? Sellisel puhul see on rääkida ettumioloogiast, mis on selle väljendi taga ehk kuidas on seda varem öeldud? Kindlasti on eesti keele kõneleja märganud, et mõningad väljendid on pika aja jooksul nii-öelda kulunud lühemaks muutunud nii ka selle väljendi puhul. Vanad eestlased olevat öelnud tere hommikust aega, tere õhtust aega. Nii et neis teretustes ei ole hommik ja õhtu seestütlevas käändes vaid tegemist on omadussõnade, hommikune ja õhtune osastava käändega. Ja tervitatud on otsesõnu võttes aega. Aja jooksul oleme lihtsalt mugavamaks muutunud, pole tahtnud nii pikka lausungit teha ja ütleme viimast sõna välja jättes tere hommikust või lihtsalt hommikust. Kui nüüd keelekasutusolukordade juurde tagasi tulla ja mõelda, kas ametlikus või avalikus ruumis sobib öelda veel välja talisemalt lihtsalt hommik, lõunapäev õhtu minu pärast, kas või öö, siis ei, need ei sobi. Eriti kummastav on komme öelda ükskõik mis kellaajal inimest kohates. Hommik. Leian, et sellise tunnetus laiskuse puhul pole vajagi nii pikka sõna nagu hommik üle huulte lasta. Öelge lihtsalt tere. Head ei eksi, sobib igas olukorras.