Ei hakka mõistatama, kui palju võiks olla neid, kes tänapäeval selle hääle ära tundsid. Rokiklassikasõbrad teavad küll, see on Robbie Robertson kellel oli kunagi bänd nimega bänd, kes on kirjutanud lugematul hulgal tuttavaks saanud ja tuttavaks jäänud, laule, pidevalt esinenud ja muusikat salvestanud, filmides mänginud ja filmimuusikat loonud. Ning kuulub ka maailma hinnatuimate kitarristide hulka. Robbie Robertsoni nimed käivad ametlikus pöördumises tähed, oo see ODF käänada, mis tähendab tema panust. Kanada kultuuriellu on hinnatud ühe riigi kõrgeima aumärgiga. Ikka ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadiost. Mina olen Helgi Erilaid. Ja siin seekordne Helijälgedel jälge ajas ajas. Helijälge ajas. Kuulsite Robbie Robertsoni laule 20.-test aastatest. Aga meie lugu algab palju varem. Jeremy Robertson, keda hakati kutsuma eesnimega Robi sündis Toronto linnas Kanadas. Tema ema oli Mohoki indiaanlaste soost isaga juudist mängur, kes suri varsti pärast Robi sündi. Nurmes oli vaevalt 16 aastat vana, kui ta ühel õhtul oma bändiga kodulinnas kitarri mängides kohtus kogenud USA rokkariga, kes kandis nime. Roni Hopkins. Õige pea sai Robist Hopkinsi taustabändi hoogs liige. Seal ootas teda juba ees elegantne Arkansases pärit trummar Lewanhelm robinal emonsaid parimateks sõpradeks ning nad alustasid poolteist aastakümmet kestnud ühist muusika teed. Neist aastatest, pajatab Robbie Robertsoni hiljuti avaldatud autobiograafia testima. Läheme temaga sellele teele kaasa. Ranni hoog, inse, tema vändolit pidevalt teel, aina uued linnad, aina uued kontserdid ikka Kanadast üle piiri USAsse ja jälle tagasi. Mängiti peamiselt rock n rolli ja rockabilly ja kontserdid pidid olema kiired, energilised ja meeldejäävad. Esinemine oli nende meeste lei. Nooruke Romi Robertson tegi kõvasti tööd, õppis aina paremini kitarri mängima ja kui teised muusikud bändis pidevalt vahetusid, jäid nemad Levoniga alles. Nad olid teistest andekamad töökamad. Nonii Hopkins tundis muusikaäri põhjalikult ja muidugi kohtuti pidevalt ka teiste kuulsate muusikutega. Näiteks tollesama Lilliga, kelle omanimelist laulu Ron'i ookeansi bändilt just kuulsime. Aastaks 1963 olid Robi Lewan täisprofid ja nendega olid liitunud veel kolm noort kulli. Riikide anko. Litset mäenivel jagas Hatson hooks tähendab ju kullid. Roni Hopkins õpetas oma verinoored muusikat suurepäraselt pilli mängima ja esinema. Aga muidugi ei piirdutud muusikaga reisi elu oli puhas seks, uimasteid ja rock n roll. Aastal 1964 leidsid noored muusikud, et aeg on edasi liikuda ronijate üheskoos maha ning hakata iseseisvalt esinema ikka nime hoogsal. Ühel järjekordsel kontsertreisil Lemon Helmi kodumail Arkansase osariigis tuli poistele idee hüpata läbi Leena linnast ja otsida üles seal elutseb legendaarne bluusimees Sonny Boy Williamson. Mõningase ekslemise järel märkasidki nad linna peatänaval vanemat meest, kes oli riides hoopisele kantsemalt, kui ükski kohalik poisid said äsja Inglismaal bluusi mängimas käinud ja seal jumaldatud soni poiga jutuotsa peale mindi vana pluusi mehe juurde koju, kuulati tema uskumatuid lugusid ning fantastilist suupillimängu. Siis tuli poistel mõte, läheb õige üheskoos lõunale linnakese parimasse restorani. Viis minutit hiljem oli kohal, politsei toimetas poisid pikema jututa maakonna piiri taha. Arkansases aastal 1964 oli täiesti mõeldamatu, et erineva nahavärviga inimesed koos lõunat söövad. Saani paju Williamson no tema polnud muidugi kaugeltki ainus muusikaline kohtumine. Robi veetis oma bändiga aina enam aega New Yorgis ja sai seal paljude muusikute ja muusikaäritegelastega. Üks neist oli nooruke bluusilaulja Jon hämmanud, kellel tänu muusikaäris tegutsevale isale oli võimalus ka plaate salvestada. Joan kutsus Robi ja tema bändikaaslased vanni ja gaasistuudiosse, kus juba ootasid ees noor kitarrivirtuoos Mike Blumfilt ja suupillimeister Charlehmasel. Vaid üheskoos mängiti lint, näiteks see õutis rahashi kirjutatud pluus. Temaga seoses räägib Robiga ühe teise loo. Paar aastat hiljem oli ta just jõudnud tagasi Euroopa kontsertreisilt, kus oli mänginud Bob Dylani bändis. New Yorgis. Charlesi hotellis istudes meenutas Rovi parajasti Pariisis kohatud fantastilist noort naist nimega Dominic. Kui äkki helistas Jouns maailmakuulsast briti bändist Rolling Stones. Temagi oli parajasti New Yorgis. Üheskoos otsustati minna vaatama vana sõbra John Hammondi kontserti. John oli öelnud, et tasub tulla. Tema bändis läheb kaasaegse täiesti uskumatu noor kitarrist, kes kannab nime. Jamps. Muidugi said Robbie Bryan pärast kontserti tolle Jimmy Jamesiga tuttavaks. Rajan, ütles mees, sa oled uskumatu. Kui ta minuga koos Inglismaale tuleksid, lööksid sa sealt kõik pahviks. Chemi Champs võttis pakkumise vastu ning edasine on ajalugu. Naja imidži Amsist ei peagi siniHenriks, kellega Robi kohtus veel vaid ühe korra rokimuusikafestivalil aga Robi järve hoogsi. Peamine muusikaline partner oli neil aastatel vormilan. Robi sõbrunes povi ning viimase mänedžeri Albert Grossmanniga ja mõnda aega olid nad lausa lahutamatud. Dylan alustas parajasti uut muusikalist teekonda, jättis maha akustilise folgi ja hakkas nii kontsertidel kui plaatidel elektrilisi instrumente kasutama. Folgi rahva ajaste sellega täiesti marru. Ja kui Robi hoogs Dylani taustal mängima käsid, oli publiku vastuvõtt lausa hirmutav. Karjuti ja sõimati, aga Bob Dylan ei lasknud end sellest üldse häirida. Robi osales muuhulgas ka Dylani legendaarse albumi London blond salvestamisel ja nii mängib ta kitarri. Näiteks selles loos. Õige pea pärast oma kurikuulsat esimest elektrilist maailmaturneed otsustas Bob Dylan kolida New Yorgist tunnise autosõidu kaugusel olevasse uut Stocki väikelinna. Teinud seal läbi ränga mootorrattaõnnetuse, tõmbus ta avalikkusest eemale. Robi oma bändikaaslastega otsustasid bobile uudsestoki järele minna. Nad ostsid seal üksildases kohas asuva suurem maamaja ja muutsid selle muusikastuudioks. Seal mängiti ühes kohas linti Bob Dylanit, verivärskeid laule aga aina enam hakkasite hoogse liikmed ka omapäi lugusid kirjutama. Maamajas, millele tema omapärase värvi tõttu pandi nimeks pikk pink. Suur roosa said need viis noort meest üheskoos meistriteks. Robi algatusel ja Albert Kasmanni kaasabil sõlmiti leping plaadifirmaga Capitol Records ning lindistati päris esimene oma album. No nii, et ikka veel meenutav hoogs grupi nimeks enam ei sobinud, aga midagi uut ei suudetud ka välja mõelda. Poisid otsustasid, olgu, oleme siis lihtsalt. Bändi esimesele plaadile järgnesid peagi teine ja kolmas ja neljas. Õige pea selgus, et peamiseks laulukirjutajaks peaasjaajajaks on saanud Robbie Robertson. Aga muidu olid kõik viis bändi liiget väga mitmekülgsed ja mängisid erinevaid pille. Lauljateks olid peamiselt ürgandekas, lihtsalt näen ju riikide anko ja Lewanhel. Rovi mõtles laulu kirjutades alati kõigepealt sellele, kes neist kolmest kõige paremini solistiks sobiks. Tihti laulsid ühes loos ka kõik olla. Vahepeal abiellus Robimon realist pärit Dominik Božoaga tollesama noore ajakirjanikuga, kellega ta oli Bob Dylani turnee aegu Pariisis kohtunud. Nad jäid aastateks stock ja elama said kolm last ja olid igati õnnelikud. Sedasama ei saanud paraku kõigi bändiliikmete kohta öelda. Uimastid ja alkohol olid selle aja rokimaailma võtmesõnad. See laul kõneleb lavahirmust, aga seda ta bändil küll polnud. Lavali nende teine kodu esineti ka näiteks kuulsal Woodstocki festivalil, mis toimus bändiliikmete sama nimega kodulinnast küll veidi eemal. Robi kirjutab, et talle pole kunagi nii palju erinevaid uimasteid pakutud kuivoodstocki festivalil lava taga. Ta bänd käis koos Bob Dylaniga Aelafaiti legendaarsel festivalil Inglismaa rannikul. Laate salvestati nii New Yorgis kui Los Angeleses, aga koduks jäi ikkagi muudstock. Alles 1973 kolis Robi koos perega Californiasse ning teised bändiliikmed tegid peagi sama otsuse. Vahepeal väideti veel üks aasta koos Bob Dylaniga. Kuni Robi sai aega kirjutada mõned uued bändimeistriteosed. Kui jõudis kätte aasta 1976 oli maailm väga teistmoodi kui kümnendi võrra varem. Muutunud oli ta muusikatööstuselu oli kokaiinist ja heroiinist läbi imbunud ning bändiliikmed võtsid uimasteid lausa iga päev. Kõige hullemas seisus oli Richard mäenööridega tervis. Ravi otsustas, et niimoodi enam jätkata ei saa. Vänd peab kontserttuurid lõpetama. Seda otsustati teha uhkelt ja suurejooneliselt. Novembris 76 toimus San Franciscos viie tunnine hüvastijättu nimega laast Woods viimane valss. Bändi kutsele esinesid koos nendega paljud tuttavad kuulsused Van Morrison, Joni Mitchell, nelja Ang, Eric Clapton ja muidugi karoni ookeanisse propti. Elan. Õhtu jäädvustas filmilindile Hallywoodi tõusev täht maa teenscorsiisi. Robi ei arvanud veel tol õhtul, et bändist saabki nüüd päriselt ajalugu, aga nii see läks. Robbie Robertsoni teekonda aga jätkus ja ühel ilusal päeval tulid avalikkuse ette tagasi nüüd juba oma nime ja häälega. Bändi lagunemise järel kirjutas Robi aastaid üksnes filmimuusikat. Filme olid alati armastanud. Moodstakis elades oli tema üheks meelistegevuseks filmistsenaariumide lugemine. Ta tutvus ka mitme kuulsa režissööriga, näiteks Miraforman, Michelangelo, Antoniooni ja muidugi Martin Scorsese abikaasad. Nominik tõi Robi teadvusega prantsusekeelse kultuuriruumi. Jubada. Bändi aegadel hakkas ta kirjutama laulusõnu, millest mitmedki oleksid sobinud filmi käsikirjaks. Kasvõi see ennist kuuldud McCaini Griftwood. 90.-te algul jõudis Robi oma indiaani juurte juurde tagasi. Indiaani muusikale pühendatud plaadi ja sellega seotud filmi kõrval kirjutas ravi vahepeal ka üsna moodsa kõlaga tantsumuusikat nagu ikka fantastiliste mitmekihiliste laulusõnadega. Üheksakümnendatel tulid uuesti, kui ülejäänud bändi elusolevad liikmed Lewan härm, rikk thankojaga, Hatson aga roobi nendega ei ühinenud. Tema muusikutee kulges teisi radu. Nabi Robertsoni raamat lõpeb viimase valsi õhtul novembris 1976. Kes teab, äkki kirjutab ta ka sellest, mis edasi sai. Igal juhul pean märkima. Robi on fantastiline muusik, aga ka väga hea kirjanik. Tõesti, moni on tõeline lust lugeda toodang ka seda, et meheseni viimane plaat auto pikler vojelt peagi järje kuulama. Lõpetuseks sellelt albumilt ühe laulu, mis võtab Robbie Robertsoni erakordse teekonna suurepäraselt kokku.