Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade. Tänases saates räägime Me eksamiteks valmistumisest ja kirjeldus. Stuudios on külas Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusdidaktika lektor Priit Kruus kellega kõnelemegi eksamiteks valmistumisest peamiselt siis eesti keele kirjanduse eksamiks kui üldisest kirjaoskusest, et kui palju meil noored mõistavad seda, mis on kirjutatud, mõistavad ise kirjutada ja kui keeruliseks keel kõik on läinud ja mis roll üldse on praegu eesti keelel näiteks meie koolides ja üldse igapäevases suhtluses. Tunni lõpus aga ootame külla lasteraamat, tutta illustraatorid, hulla saart, et rääkida temaga tema loomingust. On tema ju hariduselt arhitekt, tootedisainer, aga samas illustreerinud lasteraamatuid alates 2013.-st aastast ja tema joonistused on väga armsad, omamoodi täiesti. Nii et tasub pilk peale heita. Kui teil on arvuti läheduses või mõned raamatud, mida ta on illustreerinud, et siis saatega kuulata juba, kuidas ta neid teinud. Niisugused teemad, minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Niimoodi ja nüüd tänase saate teema juurde, põhiteemaks on meil eksamiteks emakeeleeksamiteks eksamiks valmistumine ja ka kirjaoskus, kui palju tänapäeva noored mõistavad, saavad aru, mis on kirjutatud ja kuidas nad ka ise oskavad kirjutada ja mis roll üldse on eesti keelel veel meil koolis? Ega ta ei ole mitte oma aega juba natukene nagu äraelamus, selline provokatiivne küsimus alguseks saates külas Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusdidaktika lektor Priit Kruus, ter. Mis roll on eesti keelele, kas teda nagu peabki nii palju enamat tema ja tema temas eksamit tegema võib-olla hoopis mõned muud oskused? Mida ma tegelikult täiesti ootasin, sellist küsimust kohe alustuseks. See on üsna vana küsimusega, kerkib kogu aeg üles, vastus on tegelikult üsna lihtne, et kui me kasutame näiteks sellist võrdlust nagu liiklus siis keeleruum on umbes nagu tänavapilt, kus on liiklusmärgid ja kus kehtivad mingid reeglid. Ja meie inforuumi keeleruum on viimase 20 25 aastaga tohutult paisunud tohutult kirjumaks muutunud. Mis tähendab siis seda, et selleks, et selles ruumis edukalt liigelda, et jõuda oma eesmärgini, selleks peadki valdama tavasid, kombeid, reegleid, norme. Sa pead tundma ära märke ja sa pead oskama, noh, mis on keelekasutusest ja oluline, sa pead oskama ise neid märke nagu juurde luua mingisuguseid edukaid märke, millest teised inimesed aru saavad, et kui sul on näiteks mingi eesmärk, mida sa tahad teistele maha müüa. Et seetõttu, kuna me liikleme eestikeelses keeleruumis, siis jah, see, see küsimus selles mõttes ei kao kunagi ära. See eesti keele tähtsus alati jääb. Siiski, nüüd läheb asi keerulisemaks, ses mõttes, et keel on ju nii palju muud kadunud. Need, kes õppisid veel 30 40 aastat tagasi, õppisid ühtemoodi, otsitakse teistmoodi, kui me läheme veel kaugemale, ajas tagasi, meie vanaemad näiteks nemad rääkisid hoopis teistsugust eesti keelt, nendel hakkavad kõrvad valutama. Praegu räägivad ja need keskealised Ki, pean ennast selleks, ma ei saa ka tihtipeale aru, et mis toimub, räägib haritud inimene, mitte midagi aru ei saa, nagu räägiks teisest keelest, et see keel on nii muutunud, et mida praegu õpetatakse ja mis on need uued liiklusmärgid keeles. Eesti keele õpetamises on minu arvates toimunud kaks sellist hästi olulist muutust tegelikult kaks olulist suunda. Esimene on see, et me ei õpi niivõrd mitte grammatikat. Grammatika selgeks saamine ei ole nagu eesmärk omaette, vaid eesmärk on see, et õpilane on tugev, praktiline keelekasutaja keel kui suhtlusvahend, olgu see siis suulises või kirjalikus vormis. Ja see ei tähenda seda, et noh, et kuna, et kui grammatika ei ole eesmärk omaette, et, et siis me ei peaks näiteks oskama õigesti kirjutada, et, et see, see, see ei tähenda seda. Et esiteks siis praktiline keelekasutus, keel kui suhtlusvahend. Ja teiseks see mõte, mida professor Martin Ehala on väga tugevalt rõhutanud, et eesti keelt või keelekasutust, suhtlemisoskust, väljendusoskust ja lugemis oskust, et seda tegelikult ei õpeta mitte ainult eesti keele õpetaja, vaid seda õpetavad kõik õpetajad kõikides ainetundides. Nii et need on need kaks kaks sellist hästi tugevat suunda, mida ma praegu esile tõstaks. Ja see puudutab sedasama asja, et, et kuna see, meie inforuumi keeleruum on niivõrd laienenud, siis me peamegi kaasama kõiki eluvaldkondi. Et see tulevane kodanik, tulevane kele keelekasutaja, kes hakkab ise ka seda keeleruumi mõjutama, ise mingisuguseid oma märke üles panema kuhugi et tema siis oleks võimalikult hästi ette valmistatud. Kas järeleaitamistunde toimub nendele, kes on nagu rongist maha jäänud, et ütleme, tulevad gümnaasiumilõpetajad nemad valdavad seda hetke keelt, aga need, kes on nagu hiljem need nagu ei valda, kuidas nemad nagu järje peale saavad või näiteks õpetajad, kes peavad õpetamagi, et kas siin ei teki vahel selliseid olukordi, et, et nad ei oska nagu maha jäänud. Kõik on Eesti juba ammu läinud. No tihtipeale tekib selline olukord kasvõi kasvõi niimoodi, et on muudetud mingisugust keelenormikeele, keelenõuandjad on muutnud ära midagi ja õpilane näiteks on sellega võib-olla isegi paremini kursis, ta on juhtunud sellele veebileheküljele näiteks, kust, kust seda muutust on tutvustatud ja ta teab seda õpetajast võib-olla isegi paremini, et selliseid asju tuleb, tuleb ette tõesti, aga, aga sellega ma ei taha nagu öelda, et meie õpetajad ei ole asjadega kursis, et et kindlasti kindlasti on. Minu arvates ongi hästi oluline see, et Me ei tohiks kalduda nagu sellisesse puritaanliku suhtumisse keelekasutuses. Et, et mismoodi on õige rääkida ja ma räägin valesti ja, ja kõik sellised asjad. Et eelkõige puudutab see suulist keelekasutust, et ka meie siin praegu meie suuline suuline vestlus ja Ja tõenäoliselt ma teen kõvasti vigu. D mina samuti, et. Aga kas seda siis julgustatakse koolis õpetatakse lastele, et peamine, et sa räägid, peamine, et sa väljendad. Kui läheb valesti, ei juhtu midagi hullu, et sai tappa sellega eesti keelt ära. See on nüüd natukene ohtlik küsimuseks nii selles mõttes, et me ei saa seda võtta mingisuguseks lähtepunktiks. Omaette oluline on see, et õpilane saaks aru, et on olemas erinevad keeleregistrid. Näiteks meil siin praegu on suulise vestluse register. Argson argivestlus, me suhtleme omavahel siin laua taga kahekesi ja ühtlasi suhtleme raadiokuulajaga, kes kuulab näiteks autos istudes end praegu. Aga lisaks suulisele registrile on veel mitmesuguseid registreid, on näiteks ametlik register. Kui ma kirjutan mingisugusesse ametiasutusse kirjaliku kirja siis siis tegelikult ju seal kehtivad oma oma nõuded, oma oma reeglid, nii et õpilane peab eelkõige arusaama nendest vahedest, mis on nende registrite vahel. Neid õpetatakse koolis Ja kindlasti see puudutabki nüüd otseselt seda praktilist keelekasutust. Milline nendest registritest on võib-olla kas kõige keerulisem või sellisel segasel, et kus on vaja nagu hakata sõnu lahti seletama. Et mis asjad need tähendavad, vestluskeel saame aru, ametlik keel ka, et kõik oleks korrektne, juriidiline keel seal juba see noob eraldi oskusi, sest sul on vaja vahepeal juristi, kes hakkaks tõlkima, aga siis on veel mingid keele sellised, ma ei tea, kas nad on need registrid või mis, kus tuleb ka osata orienteeruda, kuni selleni välja, et mida sa lehest loed ja, ja kui kriitiliselt sa seda hindad, siis kui palju neid registreid on või mis pilt see selline? Seda on üsna lihtne selles mõttes seletada, et meil on erinevad tekstitüübid. Meil on meediatekstid, meil on amet, ametkondlikud, tekstid, erasuhtluse tekstid ja meediatekstide puhul on vast kõige huvitavam see, mismoodi need on omakorda aja jooksul muutunud. Kõik ongi pidevas muutuses. Mina näiteks eelmisel nädalal tudengitega ülikoolis käsitlesin uudist. Klassikaline uudis, me teame selle ülesehitust, seal on pealkiri, juhtlõik ja, ja asjaosaliste kommentaarid ja nii edasi ja nii edasi. Nad on kõik väga selges sellises hierarhilise suhtes oma omavahel. Ja kui ma selle skeemi olin tahvlile joonistanud, siis ma tegelikult ise samal samal ajal sain aru, et kui nüüd näiteks lüüa lahti mingisugune uudisteportaali esileht, siis peab ikka tublisti vaeva nägema, enne kui sa leiad sealt ühe sellele skeemile vastava uudise, sellepärast et uudis on tänapäeval tamm, pilt uudista on arvamus, enamasti keegi arvab midagi ja selle kohta öeldakse uudis. See on selles mõttes väga, väga, väga muutunud kõik. Et tõepoolest õpetajatena me peame kogu aeg silmas pidama seda, et me peame jälgima, mis meie ümber toimub. Me peame aru saama sellest, millises inforuumis meie, meie õpilased liiguvad ja, ja sellega on seotud üks teine, väga huvitav küsimus minu arvates, et me Meie, meie inforuumid ongi väga eripalgelised, et igaüks saab tänapäeval kujundada omaenda, väikese tänava sellise infokanali, kus ta, kus ta liigub. Ja seda ma just ühel hiljutisel koolitusel arutasin õpetajatega koos. Et enne kui me üldse hakkame tänapäeval õpilastele midagi õpetama, ükskõik mis ainet, õpetame siis esimese asjana võiksimegi saada ülevaate sellest, et kui palju erinevaid selliseid individuaalseid inforuume on minu õpilaste seas. Et võib täiesti selline asi, ei ole võimalik, et õpilane elab füüsiliselt Eestis, Tallinnas käib siin koolis aga see inforuum, kus ta peamiselt oma vabal ajal liigub. See inforuum asub kuskil geograafiliselt paigutada võib-olla kuskil seal Austraalia ja Uus-Meremaal kandis tal on seal näiteks sugulased. Tal on seal sõbrad, ta näiteks on liitunud mingisuguse veebikogukonnaga. Arvutimängude ümber tekivad sellised veebikogukonnad näiteks ja, ja ta ongi tegelikult seal oma vabal ajal suurem osa ajast. Ja kui ma õpetajana seda ei tea, kui ma sellega ei oska arvestada siis on mul väga raske näiteks juhtida klassi arutelu Eesti aktuaalsetel teemadel, et ma tahan, et nad räägiksid mingisugustel aktuaalsetel teemadel, mis on meil praegu siin, ühiskonnas, õhus, aga ma ei saa aru, et miks nad ei haaku sellega. Järelikult siis kas saab niiviisi, et oht eesti keelele peitub ka selles, et inimesed elavad nii killustatult igal pool mujal ja maailm on muutunud nii suureks ja, ja ka selliseks tükiliseks või killustatuks, et puudub, või on väga vähe neid asju, millest rääkida, et mida kõik nagu mõistaksid. Just nimelt just nimelt. Me räägime nagu ühte sama asjaga erinevat keelt, selles mõttes, et noh, ei saa aru, nagu erinevad kultuurid, oleksin ühe kultuuri sees. Ja, ja see on kindlasti üks üks oluline mõjutaja, et miks me üldse oleme hakanud rääkima sellest nii-öelda tõejärgsest ajastust. Et see tõejärgsus on, on üsna eksitav mõista, et tõde kui selline tõde on justkui siis mingisugune selline peatänav, kus me kõik liigume. Kelle tõde see on? Mul tekib alati küsimus, et kas. Tõde siis, kui me kõik seal koos liigume siis ta ongi olnud sellist hetke ja, aga selles mõttes, kui me mõtleme selle peale, millised olid infokanalid näiteks nõukogude liidus, siis, siis seal oli, oli riiklik tõde ja siis inimesed inimesed liikusid seal koos, aga nad samal ajal teadsid, et need märgid, mida neile näidatakse, et need on justkui äraspidised. Et sulle öeldakse, et me liigume heaolu ja kommunismi suunas, aga ridade vahelt loed välja, et tegelikult see tähendab, et asjad lähevad järjest halvemaks. Aga riigil oli oma tõe monopol siiski olemas ja oma kindlat kindlad kanalid lihtsalt inimesed leidsid sellest väljapääsu. Nad lõid oma väikesed pisikesed kõrvaltänavad oma sellised kangialused, sopikesed, kus omavahel seda infot jagada, mida nad ise näevad oma silmadega. Aga nüüd on tekkinud selline olukord, kus on nii palju tõdesid, et enam keegi ei saagi aru, et nagu valel ei ole üldse enam kohta, et kõik on tõde. Ja, ja, ja mitte ainult, kõik ei ole, kõik ei ole tõde, vaid, vaid kõik ongi üks suur lugu. Et kui, kui tänapäeval jälgida poliitilisi debatte, siis me näeme ka seda, et peamine argument, mida kasutatakse, on see, et ärge suruge meile peale mingit dominantset, narratiivi, see on selline väga peen väljend, see tähendab seda, et et meie oleme väike, alternatiivne partei või mingisugune kogukond või organisatsioon. Meie siin ei lase endale peale suruda ülevalt poolt mingisugust suurt Narvat. Ja see on kindlasti Eesti ühiskonnas selline väljend või selline lööklause, mis väga hästi toimib just seetõttu, et see tekitab assotsiatsiooni selle nõukogude aega, kui meile üritati mingit suurt dominantset narratiivi pähe määrida ja siis tekib kohe tahtmine käed rusikasse suruda ja, ja minna ka võitlema selle suure narratiivi vastu. Kus see on või mis on täpselt, et selles, selles võib-olla siis jah, on nagu keeruline kokku leppida, noh näiteks võib-olla ERR on üks suur narratiiv ja mõne organisatsiooni arvates ja surub peale midagi kuskil esindab mingisugust väga kahtlast narratiivi ja ja kes need inimesed ikkagi on, kes seda kõike kontrollivad ja nii edasi ja nii edasi, et väga lihtne on sellist vandenõuteooriat punuda. Kuidas seda õpetada lastele nii, et nad läheksid, kirjutaksid eesti keele eksami või siis kirjad? Ja seal see nüüd küsimuste küsimus. Ja see ongi hästi huvitav. Kui mina üldhariduskoolis töötades õpilaste kirjandeid parandasin, siis ma avastasin tihtipeale sealt väga huvitavaid allikaid, et õpilane on leidnud internetist mingisuguse allika. Ta on selle põhjalikult läbi töötanud ja ta ise hindab seda allikat ja seda juttu, mida ta on sealt leidnud nagu selle järgi, et kui, kui löövaldson esitatud, kui palju mingisuguseid huvitavaid küsimusi on seal esitatud. Ja, ja ta ei pööra näiteks tähelepanu sellele, et sellel allikal puuduvad konkreetsed näiteks autorite nimed selle loo all, seal on esitatud seda justkui mingisugust ametlikku päris professionaalset infokanalit, aga seal puudub selline lihtne asi nagu toimetuse kontakt. Ta ei mõtle selle peale. Ta ta vaatab siis, ühesõnaga ainult seda fassaadi. Ja, ja ka see ei puuduta ju ainult mõnda üksikut kooli õpilast, kes sellise konksu otsa kogemata sattunud. See puudutab ju laiu masse. Taolistel veebilehtedel on väga suured kasutajad skonnad, kes siis omakorda levitavad seda edasi. Aga kui see oleks nüüd, kui hoopiski kirjandus, et me ei võtakski seda, kui tõde või, või nagunii ongi asjad vaid, et oleks nagu kirjandusžanr, et ma loen seda nagu head toredat seikluslugu või siis ulmejuttu või fantaasiakirjandust. Et. Kusjuures see on väga-väga hea lisandus praegu just nimelt see narratiivsus. Loo jutustamise oskus ongi see, see peamine asi, mis ju tänapäeva meedias valitseb, et mida paremini ma esitan oma loo, seda, seda mõjuvam, see on. Ei allikad, ei faktid, ei usaldusväärsus, autoriteetsus, need asjad kõik ei oma tegelikult tähtsust, tähtsust omab see, kui kiiresti ma oskan astuda kellelegi emotsioonidele nii-öelda sellisele kellelegi konnasilma peale astun keegi kuskil röögatut, keegi reageerib sellele. Ja ma juba tegelikult olengi saanud selle auditooriumi tähelepanu. Et ma mängin inimeste põhilistele emotsioonidele, mängin nende hirmudele, mängin nende ootustele unelmatele ja ma suudan haakuda kuidagi mingisuguse suure suure visiooniga ja see on hästi-hästi üle üle korratud mõte, et miks Donald Trump võitis Ameerika Ühendriikide presidendivalimised, sellepärast Ta suutis aru saada sellest ühest või kahest põhihirmust ja, ja unelmast, mis, mis valijaskonnale olijaid oskas selle sõnastada niimoodi, et sellest kujunes välja mingit. Kas siin võib olla seos mul praegu küll, nagu niisugune võrdlus pähe on kriminaalromaanid, mida armastatakse ja krimiuudised, mida nagu ajalehest eriti ei armastata lugeda. Aga ühtesid haaratakse sedasi, et tahaks ja põnevad, kuigi mõlemad nagu samal emotsioone. Ja siin on kindlasti oma osa siis sellel noh, esiteks muidugi žanril endal, mida, mida üks žanr võimaldab. Romaan võimaldab minna tegelase sisse. Aga katsu sa minna kellelegi sisse, kui on kirjutatud üks lause, et toimetati Ida-Tallinna keskhaiglasse. Näed, seal ei ole seda sisseelamisvõimalust väga palju. Mul on tunne, et võib-olla nüüd läksime sellest põhiteemast hästi kaugele. Minu äratus küll ei läinud. Minu arvates küll vaid me räägime sellest inforuumist, kus tänapäeva õpilane liigub ja ja me räägime sellest, et kui me nüüd paneme õpilase arutlevat teksti kirjutama, siis siis arutelu ongi selline selline toiming, mis suunab neid faktipõhisuse, konkreetse allikale, viitamise ja selliste asjade juurde. Aga kas tänapäeva noored on seda rõõmuga tegemas? Ma olen kokku puutunud gümnaasiumiealistega, kes on väga vastu sellele, et mis faktid nende tõde on ja neid nagu faktid ei huvita eriti või et on kuidagi selline kummaline maailmapilt tekkinud, et see keegi ütles ja nii on asjad. Aga nagu ei taheta fakte kuulda, ehitatakse neid. Ei, aga see on jälle seesama põhimõte, et ma viitan ühe ühele värvikale loo jutustaja-le kellelegi blokiale, kellelegi blogijale näiteks? Jah, tõepoolest, ja, ja ma jutustan siis seal oma arutlevas kirjandis seda lugu ümber. Ma olen sattunud tegelikult lihtsalt ümber jutustajaks, aga arutlemisoskus tähendabki seda, et kas ma oskan näha selle loo ülesehitust mida mulle on jutustatud, kas ma oskan selle tükkideks lahti võtta, kas ma oskan näha selle loo taha ja see ongi see, mida me kutsume kriitiliseks meediakirjaoskuseks või meedialugemisoskusega. Kuidas lastesse arutlemisoskust kasvatada või tekitada, et ei oleks nii et ei, sa ründad mind, sa ei usu mind, sa ei kuule mind. Nagunii lihtsalt toovad mulle halba, sellepärast sa vaidled. Üks hästi toimiv võtab, minu arvates on see, kui me paneme õpilase sellesama loo jutustaja rolli kõige lihtsam viis noh niimoodi jälle mingisugust võrdlust kasutades kõige lihtsam aru saada, mismoodi ehitatakse jalgratast, on, on anda õpilasele need tükid kätte ja öelda, et proovi ise üks jalgratas ehitada ja talle niimoodi jõuab võib-olla palju kiiremini kohale. Mil moel näiteks on üks arvamuslugu ajalehes lihtsalt üks konstrueeritud jalgratas tegelikult küsimus on lihtsalt selles, et kui usaldusväärsetest ja toimivates tükkidest ma selle siis kokku panen või et kui talle on esitatud uudise pähe mingisugune väga ekstravagantne värvikas lugu, et siis ta oskab näha jällegi, et ahaa, aga see on ju nendest nendest tükkidest kokku pandud, et selge, siin on tegemist lihtsalt sellise väljamõeldud looga ja, ja et veelgi konkreetsemaks minna, siis mina näiteks olen kasutanud sellist ülesannet. Ma olen andnud sellesama uudise struktuuri uudise ülesehituse, näidanud, et uudis koosneb sellistest kindlatest osadest ja siis palunud õpilasel kirjutada vastavalt nendele osadele punamütsikese muinasjuttu. Ehk siis, kui punamütsikese muinasjutt oleks ajalehe uudis siis mismoodi ta oleks kirjutatud, milline oleks tema Pealkiri? Oleneb nüüd, kas ta oleks krimiuudis, oleks poliitiline sõnum. Tulevane. Tulevadki juba žanri erinevused tulevad juba kohe välja, aga ka näiteks see, et uudisest peab olema selline asi nagu asjaosalise kommentaar, kes asjaosaline Siis teda süüa, hüüatab hunt ära söönud oma laeva juba. Ja millist narratiivi sisse uudis esitab, et kui 30 õpilast kõik kirjutavad uudise punamütsikese muinasjutu põhjal siis sealt tuleb välja väga palju erisuguseid lugusid. Just nimelt üks näide on see, et hunt on tegelikult see vaene kannataja. Ta on ju lihtsalt üks hunt, miks ta ei peaks sööma, kui tal on võimalus? Võib-olla ta oli veel haige, et ta sai või muud? Nii seal huvitav sedasi saab lastes kasvatada nagu seda kriitilist mõtlemist. Lihtsalt, sest siis nad näevad kohe, et ükskõik kui korrektse ülesehituse järgi on midagi tehtud. Noh, see on ju tegelikult raamidesse pandud lugu jah, sulle öeldakse ette põhimõtteliselt, mismoodi, milliste tükkide kaupa sa pead seda esitama, aga sellegipoolest ikkagi 30 inimest seda ühel samal ajal teevad siis täpselt ühesugust tulemust ei tule mitte kunagi. Noh, siit me jõuaksime plagiaadi, need, võib-olla keegi on varasem, on seda teinud ja siis jutt levib ja õpitakse nagu selgeks, nii ma teen neid ka, et et kui tabad on lapsed oma mõtlemises või julgevad ennast väljendada, sest kõigil on tegelikult ju mõtted peas olemas, aga millegipärast kiputakse teistelt küsima ja siis seda nagu kopeerima või ülevõtmete kardetakse. Ja ja see kopeerimise kopeerimise selline levimine on, on ka väga-väga suur probleem, et me oleme harjunud. Kui ma ütlen, mees jah, keda ma selle all mõtlen, ütleme siis, et inimesed, kes on võib-olla elanud mingi osa oma elust enne enne interneti tulekut et need inimesed on harjunud sellega, et tekstil kui sellisel on out ükskõik millisel tekstil, aga tal on autor olemas, internet on harjutanud inimesi mõtlema ka niipidi, et kõik meie ümber internetis leviv on lihtsalt üks selline suur tekstiookean, kust ma võin alati oma väikese ämbriga ükskõik millal, ükskõik kust kohast ammutada enda tarbeks. Ja ma ei tea tegelikult ütlema, et kust kohast ma selle võtsin ja, ja kelle oma see on. Tihtipeale ma võib-olla ei leiagi mingisugust viidet, sellepärast et see keegi on kopeerinud kuskilt kunagi mingisuguse teksti ja seda on omakorda neli-viis inimest edasi kopeerinud oma oma lehtedele. Ja ma lõpuks ei teagi, kelle lugu ma esitan. Kui see on hirmus hea lugu ja tahaks seda esitada, kuidas siis oleksid aus teha? Aus oleks siis esiteks öelda, et, et see ei ole minu kirjutatud. Aga kunagi keegi on niimoodi öelnud. Et ma leidsin selle sellelt leheküljelt ja, ja kui ma esitan seda omaenda kirjutatud teksti sees, siis ma siis ma kindlasti eraldan kuidagi selle, kas panen kursiivi või panen jutumärkidesse. Panen, kasutan teist fonti ja näitan ära, et täpselt, et kust maalt algab teise inimese tekste, kust maalt see lõpeb. See ja see on ka jällegi sellesama eksamitöö puhul väga oluline, et ma oskan, oskan korrektselt tsiteerida ja parafraseerida, see on täiesti selline tehniline oskus, mida õpilane peab valdama. Kuulge, aga kuidas on lood laste sõnavaraga eestikeelse sõnavaraga just kirjandite puhul, et kus on nagu võimalus kasutada natukene teistsuguseid sõnu, võib olla igapäevaselt kasutad, et see eeldab teatud lugemust võib-olla, või noh, mingit sõnavara olemust, et et on rahvaid, kes võivad kõrbe või lume kohta kasutada oi-oi kui palju sõnu, meil on lihtsalt valge, must, mis iganes, et kuidas on sellega lood? Ma olen tähele pannud, et vahel lastel tekib niisugune ased, tahab sulle midagi öelda, siis ütleb sulle mingi inglisekeelse sõna, et noh, see, ma ei tea, kuidas eesti keeles täpselt on. Hästi huvitav on tihtipeale kuulata selliseid väiteid mida esitavad mitte ainult õpilased, vaid ka avalikkuses täiesti täiskasvanud inimesed, et, et eesti keeles ei olegi piisavalt sõnu, näiteks öeldakse, et inglise keeles on rohkem sõnu öeldakse, siis öeldakse, et et, et eesti keel on, on igav ja kuiv. See on väga huvitav. Huvitav on see eelkõige seetõttu, et. Kui raske on, siis võta taskust oma oma taskutelefon ja otsida veebisõnastike abil eestikeelseid vasteid. Et tihtipeale mina, mina ärgitanud inimesi seda tegema, et vaata, kui palju sa leiad eesti keele seletava sõnaraamatu abil näiteks et kui mitut moodi on võimalik ühte asja eesti keeles väljendada. Et kui palju seal on? Siin on näiteks ühel sõnal, et see on valik noh, tohutult kirju valik, nii et see on tihtipeale lihtsalt viitsimise küsimus. Kuulge, aga nüüd, kui tuleb kirjandi kirjutamise aeg, mis nõu te annaksite või olete ka oma õpilastele andnud eesti keele õpetajana? Mida teha, kirjutada kodus 10 kirjandit laste emal-isal ette lugeda need või, või lugeda ise õppida sõnaraamatu võõrsõnu, mida vaadata, et kuidas luua endast selline noh, hea tunne, et ma lähen kirjutangi sellest, mida ma noh, mis need teemad iganes seal võivad olla, et et ma tunnen kindlalt. No selleks eksamiks valmistumiseks minu arvates ongi kaks sellist nagu pikaajaline plaan ja lühiajaline plaan, et pikaajaline plaan on see, mida võib tegema hakata juba juba lasteaiast saati. Võiks olla, see on, see on see, et ma oma lapsega olen ühes samas inforuumis temaga. Ma olen kursis sellega, milliseid kanaleid ta kasutab. Ma võtan üle mingi osa tema inforuumist ja, ja, ja hoolitsen selle eest, et tema kasutaks ka neid samu kanaleid, mida mina. Et meil oleks mingisugune ühine inforuum, mille üle siis arutleda. See on minu arvates väga oluline. Kui ma loen sirpi, siis ma viitan lapsele, et näed, siin on mingi huvitav kirjutis loomulikult siis, kui ta juba suurem, jah. Aga, aga kui, kui ta on väiksem, siis ma siis ma vaatan temaga koos näiteks näiteks aktuaalset kaamerat ja. Aga ütlesin, ma pean siis koos temaga vaatama, kas kuubiduht, kui see tuleb? Aga miks mitte, miks mitte jah. No muidugi, kui me näitame seda Jah, just nii, et oluline on see, et me jagame infokanaleid ja et me mõtestama neid koos, et tegelikult juba juba väiksema lapsega on võimalik näiteks vaadates ära Aktuaalse kaamera uudised küsida, et mis sulle uudistest meelde jäi ja siis tegelikult see on väga huvitav, mida laps jätab meelde ja kuidas ta sellest aru saab. Tõenäoliselt ei saa paljudest asjadest. Loomulikult loomulikult, aga minu minu eesmärk selles olukorras on, on teada saada, et mis on see, millest ta sai aru, mis on see, mis talle meelde jäi, jäi talle meelde mingi kaader, mingisugune lause seda lahti seletada, aga mida vanemaks laps saab, seda rohkem on võimalik ju suhtuda temasse kui võrdsesse vestluspartneris ja arutleda temaga igapäevaste teemade üle. Ning see lühiajaline plaan on siis see, et nüüd, kui on jäänud veel mõned mõned päevad eksamini siis lapsevanem, minu arvates kõige rohkem peaks hoolitsema selle eest, et kodus oleks rahu. Ei mingisugust pinget, mingisuguste ootuste üleskruvimine. Nüüd ei ole enam mõtet tuulata mingisugustes tsitaadi kogumikes või kuhjata lapse kirjutuslauale paljundatud mingisuguseid materjale artikleid või, või öelda lapsele, et loe veel seda või tee veel seda või teist või kolmandat, et nüüd nüüd võiks olla selline mõnus pingevaba puhkus enne seda eksamineeritaks. Soovime kõigele seda rahu pingevabadust ja aitäh saatesse tulemast. Priit Kruus oli põnev kuulda ja, ja mõelda nendel teemadel me oleme, tavaliselt ei mõtle, vähemalt täiskasvanud, täna töötate siis Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusdidaktika lektorina, küsin veel viimase asja, mis mind hirmsasti anna, kogu aeg ennast painanud. Öelge, kas on võimalik asendada selliseid sõnu nagu sisend ja väljend väljund. Vabandust, et kui neid kasutatakse, mida võiks nende asemel öelda. Annan teile sisendi. Eesti keele sõnaraamat ütleb meile, et sisend on teave, et ma ajan inimesele mingit laadi teavet, et ma räägin sulle ja siis räägi mulle vastav jah. Nii et, et selle asemel, et öelda, et ma annan sulle sisendi, et sa saaksid teha väljundi selle asemel öelda, et ma räägin sulle sellest asjast, et sa saaksid sellega tegeleda. Jah, ja siis anna mulle teada, kas sa said aru? Me paneme nüüd mängime ühe loo ja nemad lihtsalt laulavad meile. Valgust valgub eesti keeled ja seejärel ajame juttu lasteraamatute illustraator Ulla Saarega, et mismoodi valmivad raamatute illustratsioonid? Nii. Maal. Viinakuu. Praksuva slaalomi juures sees veerel voo ja meidki. Ja kaalun prae uuel ajal. On mälestus. Me valgel vailuus Kuus. Kaugejalt no ordu ostu ikka veel. Kui sa ikka Praksuva. Ahju USA viis G H ja neidki. Tumistalu prae kuuello. Mälestus. Umbes sellist rahulikku laulu võiks enne eksamiperioodi gümnasistidele või siis energias eksameid teevad, kuulata lasta, et mõtted oleks selged, rahulikud, et ei oleks stressi ja pingeid, siis lähevad eksamid hästi, nüüd aga teine teema, milleks on lasteraamatud ja täpsemalt raamatu illustratsioonid. Meil on saates külas illustraator Ulla Saar, tere. Tere. Teie. Olete illustreerinud 13 lasteraamatut, lisaks veel ka emakeele õpiku ja küsimus, kuidas teist sai lasteraamatute illustraator, sest tegelikult te olete ju arhitektuuri õppinud ja tootedisainis on nagu natukene midagi muud. See on midagi muud tõesti. Ma olen vist alateadlikult tahtnud saada kunstnikuks juba väga pikka aega. Need kaks teineteisele nii vastandliku ala on, on, on nii paralleelselt kulgenud minu elus, et et lihtsalt praegusel hetkel on see illustratsioon või kunst primaarne, aga, aga näiteks töötan siiamaani EKA arhitektuuribüroos. Need kulgevad endiselt paralleelselt. Millal te tegite oma esimese sellise raamatuillustratsiooni või illustreerisin mõnda raamatut? Kõige esimene raamat tegelikult, mis ma ise kokku panin või no mis niivõrd raamat, kui võib-olla joonistamise ja illustreerimise raamat oli, oli, ma tegin kalamajast täitsa ise ise oma kulude ja kirjadega ja seda ma tegin ainult 200 ja see on tänaseks juba läbi müüdud, aga, aga ma tahtsin, ma elasin tol ajal kalamajas, tahtsin väärtustada seda keskkonda. Ja tänaseks ma vaatasin just seal raamatus paljut, mida ma olen seal kujutanud, on tänaseks juba kadunud või on sinna asemele uued asjad ehitatud, nii et see on mõnes mõttes ka selline ajalooline dokument. Aga esimene kirjastuse poolt välja antud raamat, ta oli, on lihtaastal 2014 ilmunud koos Kätlin Vainola, K. Ja seda raamatut on ka erinevatesse keeltesse tõlgitud läti. Saksa Saksa, Itaalia ja Leedu, jah, vot siis. Ja Leedu oma on kõige viimane sent siiani. Aga neil on, need on mul ka siin laua peal, muld on nagu erinevad illustratsioonid, natukene vähemalt kaanepildid. Selle itaalia k s on jah, natukene teistsugune kui, kui teistel. Aga miks nii? Sealastele lihtsuselistid? Ta võib olla ka, aga, aga see on lihtsalt. Kirjastus arvas, et selline pilt võiks nende kultuurikeskkonnas paremini müüa. Selline kaelkirjaku kael on pisut nagu kahekorra keeratud ja kes vajutab liftini. Jah, see tundus neile selline naljakas ja pilkupüüdev kaas. Vot siis ja sellele järgnesid juba teised raamatud. Nagu näiteks, et kõik on kõige targemad contra raamat siis Kätlin Vainola veel Sonja ja kass, Anti Saare raamat, kojamees Urmas Aino Perviku jääpurikas murelik piim, teised tüübid ja viimaseks aina Pirvikul veel tähenärija ja raamatukogu, kõike ma nüüd ei jõudnud lugeda, et need on need, mida te olete illustreerinud. Mismoodi te oma tööd alustate, te loete ennem loo läbi või? Ja ma saan kas kirjastaja alt või siis kirjanik ise vahest palub, et ta tahaks, et ma just illustreerisin seda raamatut ja võtab minuga ühendust ja küsib, et kas ma oleksin nõus. Saadab mulle käsikirja, ma loen selle läbi, tavaliselt trükin välja, mulle ekraanil väga ei meeldi lugeda. Mulle meeldib lugeda ja ühtlasi ka alla joonida neid kohti, et mis mulle tunduvad inspireerivad ja ja põnevad, et millest ma saaksin kinni hakata. Ja siis, kuna kuna Eestis ei ole kõrgkooli tasemel raamatuillustratsiooni õpetad peaaegu üldse, siis on tänapäeval kõik, kes eestis illustreerivad raamatuid, on ise õppinud. Kautoditaktid, et kõik on oma oma tööprotsessi käigus on, on välja kujunenud. Aga kuidas teie stiil välja kujunes, ma nüüd ma ei ole kunsti, ma ei oska väga, aga ma ütlen niimoodi, nagu ma näen, et teil on niisugused lihtsad pildid, kus kõik on äratuntavad, aga nad on natukene nagu vinklis või nagu natukene nagu väikse vimkaga ja tundub, et et joon hariliku pliiatsiga ja sellised, nagu oleks noh, ma ütleks, laps joonistanud kuskil. Kaheksa üheksa Ma vaatan praegu matemaatikaõpikus on kass, kes porgandite hiired löövad tantsu täpselt selline mõnusalt kritsitud tagune punase pliiatsiga ja siis see, kas niukse hea näoga porgandid, et nad on niisugused. Natuke teistsugused või, või nagu lapselikult pildid. Kuigi, kui ma võtan jälle lifti raamatu, ma vaatasin, siin oli arhitektuurist, maju oli selged, konkreetsed ilusad majad ja kõik nad on natukene niisugused. Kavatsen selle pildi ära, ühesõnaga, et kust see stiil on või, või mis see on, mismoodi joonistada? Aitäh ega ma seda sellel ei oskagi hästi vastata, see on nagu igal inimesel on oma käekiri, on ka igal kunstnikul oma oma siis ütleme stiil, milles ta lahti ei saa, ükskõik kui palju ta üritab. Et näiteks onu Raivo või võis üritada joonistada küll ükskõik mida, aga ikka tal tuli oma stiilis välja, et eks see on samamoodi, aga mina katsun lähtuda eelkõige ikkagi tekstist, mis mul on eta. Ja siis selle põhjal katsun lisada siis midagi ka omalt poolt, et et ma olen ka. Aga need on natuke nagu huumoriga pildid, et nad ei ole sellised. Ma vaatan siin. Üks pilt on eesti keele õpikust, alleaa laulavad. Kaks kassi on kaela, oti laulavad, suud lahti ja siis on rahvariides tüdruk, poiss. Pisut karikatuur, suudan hästi lahti, rinnad ees kummise, siis hüüavad õhtu õhk kõhu poole, näeks. Et nad ei ole niisuguseid ilusad, et on rahvariidesse kollaste juustega, et natukene niisugused noh, huumoriga. Nojah, eks kunstnikul endal peab ka põnev olema, et eks ma katsun joonistada selliseid pilte, mida me ise tahaksime vaadata. Ja ka selliseid, et kui õpikus on muidugi teine olukord, aga kui raamatus näiteks vanem ja laps laevad koos raamatut, et et mõlemal oleks midagi vaadata ja oleks vaadata mitte ainult esimene kord, kui nad loevad, võtke teinekord või kolmas kord 213. kord. Et ei oleks selline igav pilt, et kui vanem loeb ja laps vaatab pilti samal ajal kõrval, et et tal oleks põnev. Et ei ole nii, et porgand on lihtsalt porgand, aga vaata nüüd järgmist pilti eesti keele õpikust, porgand ronib puu otsa või? Selline naljajutt ka porgandit on nagu ka IRL kõrvad peas ja saba taga, et vot selline väike nokitsemine, kas see tuleb kergelt või nõuab see niisugust teatud seisundite väikest huumorit, mis porgand, porgand teenindas niukse porgand, hiire, kes hoopis ronib? Palju paljuski on alateadvusega hästi palju oleneb tekstist, mis mul on ette antud, et, et mõni tekst kõnetab kohe mõne teksti kallal, peab natukene rohkem tööd tegema. Aga Ma alati jah, katsun lisada sinna midagi omalt poolt, et mis, mis mulle nagu tundub naljakas või mis mulle tundub lõbus või põnev. Et pilt ei pea olema ainet, teksti kirjeldav pilt, et kunstnik saab alati ka omalt poolt midagi lisada, et teha asja veidi põnevamaks või lõbusamaks lastele. No mul on siin käes Indrek kohviraamat ilusti, mis ongi, ma ütleks, et tema üks suur väärtus on illustratsioonid, sest teksti on väga vähe. Ja arvestada selleks, et Indrek kohv on tegelikult väga hea kirjanikke kirjutab küll palju, aga siin on ta kirjutanud vähe, aga tegelikult joonistanud. Ja see on, tegelikult oli meil päris põnev projekt, Indrekuga see on, kui vaadata seda raamatut, siis koosneks nagu kahest osast. Mis juhtus ennem ja mis juhtus pärast selle enne teksti kirjutas Indrek valmis ja mina illustreerisin sinna pildid ja teise poole pärast siis indrek kirjutas teksti minu illustratsioonidele. Nii et see sai meil paralleelsed, tehtud, et ta ei teadnudki, mida me sinna teisele poole üldse teen. Ta kirjutas pärast sellele teksti nagu peale, et. Kõigepealt joonistasite segamini toa, kus seisavad poiss ja tüdruk ja tuba on ikka tõesti segamini, sinul kriiti laiali ja pusletükke ja, ja isegi niisuguseid pisidetailid, et on narivoodi, aga narivoodi taga seina peal on pildid seina peale kinnitatud, mida lapsed ise joonistanud. Ja niisugune noh, ongi kodus. Jah, see raamat räägib otseselt sellest, kuidas, kui kaks last jäävad vanaemaga koju ja otsustavad hommikul, et nemad teevad täna nüüd kõik ilusti ja hästi. Et mis tegelikult see juhtub siis, kui vanemad koju tulevad, et kuidas see hästi siis lastemerest välja näeb. Et soovitan kõigil lugeda päris päris naljakas raamat. Ja lisaks piltide vaatamine juurde, kui te olete väike, millised olid teie lemmikraamatut või lemmikkunstnikud või kuidas teie raamatut vaatasite, milles võtangi? Millise Mikk, eks ma ikka vaatan, eks laps vaatab ikka piltide järgi. Kui mina väike olin, siis selliseid lauspildiraamat Nad tõid oli ikka väga vähe. Noh, minu põlvkonna kultusraamat muna tuleb meelde, eks ju, mis oli lauspildiraamat, no see oli ikka nii pisik, nojah, aga ikkagi, et, et eks me, sellega oleme kõik üles kasvanud ja kõik teavad, et kui sellele refereerida kõik teavad, mis raamat see on või siis noh, Klaabu, mis seal veel oli jänesepoeg, kes ei taha magama jääda, aga selliseid lauspildiraamatuid oli hästi vähe ja eks me siis minul minu lapsepõlveraamatuid, mis minu enda omad olid, eks ma vaatasin, et siia saaks veel ikka midagi lisada, et need olid kõik täis joonistatud. Mul on tunne, et Klaabu on teid kõvasti inspireerinud, võib olla küll, ava paistlike, kunagi käisin isegi lasteaia jaga, käisime joonisfilmis ekskursioonil, kus just tehti seda Klaabu siis, et oli väga põnev vaadata, eks. Noh, kõik on alateadvuses kinni tahad või ei taha? Aga praegu te olete leidnud arhitekti töö kõrvalt selle raamaturaamatute illustreerimine on üks tore asi. Mulle väga meeldib, jah, ma ilmselt enam ilma selleta ei saakski, mis teil praegu käsil on? Praegu mul ei ole ühtegi raamatut otseselt laual aga tulevikuplaanides on juba suvel ja sügisel tuleb illustreerida paari raamatut. Omal mõni selline mõte, et teeks pildiseeria ja siis leiaks kirjanikku, kes kirjutaks sinna juurde, et on mõni selline teema, mida tahaks läbi joonistada lastele. On kui see saladus ei ole. Mul on ikka need majad, on, on peas kinni ka, et see on otseses seoses majade, majade ja inimeste suhted. Vaatame, mis sellest tuleb, või kui ma leian kellegi sellise kirjaniku, kes, kes suudab mu mõtted ka kirja panna, et siis siis saab see teoks. Rääkisime täna ses saates lugemisest ja kirjutamisest, aga küsin Teie käest lõpetuseks, et lapse joonistamine, kui oluline see on, et laps hakkaks joonistama, kui vanemad seda tagant ei tõukaks, aga aga aitaks lapsel leida värvid paberi ja pliiatsi ja innustaks teda, joonistame oma mõtteid pildiliselt väljendama. Sellega on nii, et see on väga paljudes lastes olemas ja minu jaoks on, minu arust on oluline see, et lasta lapsel joonistada just nii, nagu ta ise tahab, mitte öelda talle, et nii on õige, nii on vale. Keegi ei tea, mis on õige või vale, et kui lapsele tundub, et just praegusel hetkel on niimoodi õige joonistada, siis ongi õige. Ja muidugi on tore, kui on toetavad vanemad ja ja aitavad tal tõesti leida tee selleni, et võib-olla temast saabki kunagi kunstnik, aga see ei tule mitte kunagi piirangutega, seal tuleb alati toetusega, tuleb lasta vabalt joonistada, kuusepuud, nii nagu ta tahab just nii, muna, võib-olla neljakandiline absoluutselt. Võib-olla tema näeb just teda niimoodi, et see, see, et keegi teine näeb kuuske sellisena, nagu ta on päriselt olemas, ei tähenda seda, et kõik seda niimoodi näevad. Suurepärane see julgustab ja ja kes tahab näha, kuidas võib maailm välja näha raamatutes ja natukene teistmoodi ja väikse kiiksuga, siis kindlasti vaadake raamatuid, mida on illustreerinud Ulla Saar ja mitte ainult ärge vaadake vaid ka lugege, lugege lastele ette, vaadake pilte koos. Aitäh saatesse tulemast. Mulla. Aitäh kutsumast. Tänaseks on huvitav saade läbi minu nimi Krista taim Ma tänan teid kuulamast ja saadet jääb lõpetama sadamasilda lauluga ilus elu. Paneel maasikatsutajaid hoole ja siis jooksen. Jooksen kiiresti imises aega. Meie päevad pole põetud heas tuules. Nimelised, liival võisid suurel Linnar tool. Koopil lauale ja veel lisa. Lisaks kõigele, mis jutuks silmadeta. Omavahel ja meil ei olegi siin ei kuule antud aega olla teineteisele. Need on need millel imeilus elu naeratuse unes, ärgate. Leida kui ma sinu juurde mina mõtlesin, märg arste mida mõtlen siis mitte lõpu märgates. Meie foon rippuda tihti teiste Meie moodi teistele on. Mõelda parima ja hoolitseda taas noore. See on meie veidi kummaline, et. Need millel nimeks ilus elu naeratus, unest ärganud. Meela kuivas juurde.