Tere hommikust. Hiljuti korraldas rahvusringhääling võistluse kolesõna 2016 mille võitjad kuulutatakse välja esimesel mail. Senikaua võime siis mõtiskleda, mis õigupoolest teeb ühe sõna koledaks. Näiteks arvab üks võistleja rahvusringhäälingu kodulehel, et kole sõna on esiklaps sest jääb mulje, et laps on esikus sündinud. Teisele ei meeldi sõna kantseliit ja üldse kantse liitlikud sõnad, nagu sisend. Tõepoolest sisend võib jääda arusaamatuks. Näiteks kirjeldab üks teine võistleja, et ta ei saa aru, mida ta tegema peab, kui temalt sisendit palutakse. Sõna teave oleks ilmselt arusaadavam. Nii nagu kantseliidi kohta võib öelda eesti keeles ametniku keel või kontorikeel kuigi needki pole piisavalt täpsed, sest kantse liit on lisaks veel kohmakas ja tarbetult keeruline keel. Sõna koletised kummitavad meid lisaks kantseleile mujalgi. Aga kas koledad sõnad on üldse keelekasutuse suurim murekoht? Ma kahtlustan, et tõeline keeleruumi koletis pole mitte mõni inetu välimuse või kehva kõlaga sõna vaid kõnelejate ja kirjutajate hoolimatus. Tagajärjeks on halb keele maitse, mis võib kujuneda ühiskondlikuks nähtuseks. Ilus ja ladus keel vajab kõigi hoolt. Näiteks, kui tundub, et eesti keeles pole vajaminevat ladusalt sõna või väljendit olemas siis võtkem hetk aega, enne, kui kasutame lohisevad toorlaenu uurigem veebis leiduvaid sõnaraamatuid, helistage keelenõuandjatele. Meie keeleruumi jääb ilusaks, kui väldime, pole sõnu ja otsime ning loomega ise võimalikult palju. Tore sõnum.