Omistada leninliku komsomolipreemia väljapaistvale Nõukogude kirjanikule Nikolai Aleksejevi Ostrovskile surematute teoste, kuidas karastus teras ja tormi sünnitatud autorile. Väljavõte ühelka üheksanda pleenumi otsusest. Punaarmeelane Ostrovski Nikolai Aleksejevi armeesse astus 22. augustil 1920. aastal oli haavatud pähe vere valumiga paremasse silma välja kirjutatud kuuenda krustrava meditsiinilise komisjoni poolt. Kas sõlm kõrvaldati? Ei. Poisist hakkas kahju. Aga silm jäi pimedaks. Nii noor poiss, 16 aastane sõda. Operatsiooni ajal oli vait nagu sukk. Küsisin, kus ta sellise tahtejõu võtab. Tema vastas, lugege kinni. Kõik teavad juba, et kui Ostrovski oigab. Kutsuge sisse uhku. Fraasi istuge. Kas selg häda ei tee, selg. Te ajate mind kellegagi segi, professor, minul ma küsin, kas selg valutab? Ei. Ja varem ka mitte. Tuletage meelde. Kuulge, teil on siin nagu vastuluures. Kas teie vanaema ei olnud nõdrameelne, kas teie vanavanaisa ei põdenud räimat? Aga võib-olla oli tal veel mõni hullemgi haigus. Mina teda näinud ei ole. Millal oli selgroopõrutus? Purutus, sahin selja tagant kolme tollise kiviga. Tühiasi. Arstide juures. Olete käinud, milleks? Lamasin paar tundi ja hobusele. Nii. Kas kaebusi on? On, kuulan. Parem oleks vasak silm võinud pimedaks jääda. Kuidas ma nüüd tulistama hakkan? Ma räägin tõsiselt, võib-olla saaks opereerida, professor, kannatan välja. Kui ainult silm nägema hakkaks. Vaevalt, et aitab. Riskantne. Menteedee selg rahutuks. Kui paneks teid haiglasse, mis haiglasse aitab. Olen küllalt vedelenud. Mitte midagi, mul ei valuta, olen terve. Pean polku tagasi minema. Armeega tuleb teil küll hüvasti jätta. Mispärast? Parem silm. Hakkan vasakuga tulistama. Aitab hospidalides, andke ainult dokumendid kätte. Nii kui tunnete valu, selgroos, tulge aega viitmata minu juurde. Kuulete aega, viitmate. Siin on aadress. Hästi. Kaja. Reservvaara võitleme veel. Nägemiseni, passile suud ära, mille eest? Selline Taali noor Nikolai Ostrovski, samasugune oli ka tema kangelane Paavel, kord saagin. Hiljem nimetati seda põlvkonda kahekümnete aastate kummuteks. Tormasid ajalukku vahustel hobustel ja täitsid kodusõja traagilisi perioodi hulljulged arvukusega. Nad nägid lähedalt surma, kui olid veel noorukid, peaaegu poisikesed. Aeg oli raske. Aga sellest vursuski, nende varajane küpsususk, enesesse ja veendumus, et just nimelt nende löökidest muutub ümber terve maailm. Nad tundsid, et selline ajaloos silmapilk ei kordu. Nikolai Ostrovski oli üks neist. Tuli aeg, kereeri spetsialistid nimetasid Kotsiaagini kuju salapärase vene hinge võtmiks. Aga romaani, kuidas karastus teras neli uue ajaloo võtmeteoseks. Vaevalt leidub meie maalt tänapäeval inimest, kes poleks midagi lugenud või kuulnud Nikolajev strovskist. Tema esimest romaani, kuidas karastus teras on tänini ilmunud juba rohkem kui 12 miljonit eksemplari. Samuti on laialt levinud tema teine raamat tormi sünnitatud, milles kirjanik suutis lõpetada ainult esimese osa. Me kõik teame, et kuidas karastus teras on suures osas autobiograafiline. Romaan. Et pavilgutsiaaginis on väga palju autorist endast, tema elust, võitlusest ja tema traagilisest saatusest revolutsioonist ja kodusõjast on kirjutatud palju raamatuid. Millest on siis tingitud Ostrovski esikromaani eriline populaarsus noorte hulgas? Miks loeti, loetakse teda palju? Vaevalt ainult seepärast, et on kooliprogrammis. Miks pidasid ja peavad paljud noored Kotsiaaginit oma eeskujuks ka tänapäeval, kus meie elu kord ja megi ees seisvad ülesanded on paljuski teised. Muide eeskuju probleem on üldse keeruline. Et valid endale üks inimeeskujuks, isegi ideaaliks peab seda inimest hästi tundma. Pleb selgesti teadma, mis just selles inimeses on see eriline, austust vääriv, mida tahaksime nii meeleldi näha ka enda juures. Tihti, kui küsida õpilaste käest, eriti algkoolis, kes on sinu lemmikkangelane, kelle sarnaseks tahaksid saada saame vastuseks, kas tagasihoidliku ei tea. Või nimetatakse, kas Volodja, Tubiinini, Zoja Kosmodemjanskaja, Vohvka kortsiaagini, noor kaardiväelaste või vanade tuntud revolutsionääride nimesid. Aga kui küsida edasi, mispärast just see inimene ei osata midagi konkreetsemalt vastata, öeldakse lihtsalt Taali aus Eritnud seltsimehi võitles vapralt ja muud taolist. Missid selgub. Mõtleme järele. Teie koolinoored, olete nendest kangelastest kuulnud koolitundides? Lugenud raamatutest, ajakirjandusest? Ka kooliaktusel on mitmete tähtpäevade puhul teile eeskujuks toodud nimetatud ja paljusid teisigi kangelasi. Te olete sellega harjunud. Neist on nii palju räägitud, et mõni nimi tuleb nagu iseenesest üle huulte, kui küsitakse. See on väär, ebaõiglane nende inimeste suhtes. Mitte seepärast, et need kangelased poleks austust väärivad. Muidugi on. Nad võitlesid oma ideede eest, täitsid raskeid ülesandeid, andsid elugi. Sellepärast ongi vastutustundetu nende nimesid mõtlematult tarvitada. Meie aeg on praegu teine. Meie inimeste ees seisvad ülesanded ja kohustused on teised. Ei ole ju momendil võimalik sõnasõnalises mõttes järgida evolutsiooni ja sõjakangelaste tegusid. Me võime endale eeskujuks võtta neid iseloomu ja tahteomadused mis võimaldasid neil korda saata seda nad tegid. Me rääkisime Nikolai Ostrovski romaanist, kuidas karastus, teras. Selles raamatus on midagi sellist, mis tõi ta esile teiste hulgast mis tegi Ostrovski jutustuse paremaks omataolistest, raamatutest, mis jutustasid Ostrovski kaasaegsetest. Kuigi professionaalses mõttes Ostrovski lett heita huvitsistlikust ajalehekeelt poliitiliste situatsioonide kujutamisel, peretuid kõrvaltegelasi kuna is on ju palju nimesid. Need aga me ei suuda kujutleda lihast ja verest inimesi. Kuid siiski oli miski, mis tegevustrovski romaani veidi teistsuguseks kuid saaginud, tüüpiline oma aja noor võitles vapralt kodusõjas ja töörindel. Tegi komsomoli tööd, laulis laule, kihutas mööda maad ringi nagu paljud teisedki tema kaasaegsest. Lõpeks mõttes kõrvaline saabliselgi laulud. Momendi tunnused. Järele jääb elav inimene, isiksus, mitega, raudsete näomusklite Nahkuues, komissar, individualiseerimine, tüüp, kes oli laialt levinud revolutsioonijärgses Nõukogude kirjanduses. Kortsiaaginen pärinevad autorilt, tema haruldase tõsiduse pideva enesevaatluse, põhimõttekindluse monoliitne kutsiaagini kohta öeldi, et ta ei osanud kunagi teha midagi poolikult. Kotsiaagini andumus revolutsiooni ideele oli nii jäägitu kogu elu ja tegevus nii kõrvale kaldumatut, allutatud põhiideele. Suhtumine ellu ja inimestesse niivõrd printsipiaalne. Tekib lausa imetlusinimliku, tahtejõu ja võimekuse vastu. Kuidas sai bahcast selline paabel? Püüame seda koos jälgida. Rõhutame veelkord, et kuidas karastus terasautobiograafiline romaan. Puhkagutsiaagni lapsepõlvel on võrreldes koli Ostrovski lapsepõlvega mõningaid jooni, mis esimesel pilgul võivad olla ebaolulised, aga olemuselt on siiski erakordselt tähtsad. Muidugi väikestrovski, töölisi ja köögitüdruku poeg oli juba ise tühjendanud selle karika, mille ta andis üle oma kangelasele. Kuid siiski paviljon, väline trots, karmus, heinast salgavus mõnevõrra tugevamad kui koolias. Ostrovski isa, 54 aastane linnasevalmistaja viinatehasest oli väärikas Vanamis kindla palgaga ja tal oli vähe sarnasust tavalised proletaarlased. Lapsed olid puhtad ja hoolitsetud, ei näinud sugugi välja hulgustena. Väike Kulja, kes võeti andekuse pärast varem kooli lõpetas kihelkonna kooli kiituse kirjaga. Ühesõnaga Tal oli mõningane võimalus õppida ja lugeda rohkem kui tabelil. Siiski see väline nihe Kabloostlikkuse suunas kortsiaagini lapsepõlves osutus vajalikuks, et Paabeli kuju oleks tüüpilisem. Paavelgutsiaaginis väljendub Nikolai Ostrovski vaimse isiksuse saatma, juhtus aga mitte tema elulugu. Samasugune nihe oli ka esimese armastuse loos. Elu süüti, toonia tomaanovat, judo porissovitšiks. Tema isa ei olnud mitte rikas metsnik, vaid tavaline jaamakorraldaja, kes pidas ühel kohal vastu kõik 35 teenistusaastat. Juba polissovitš kohtus Nikolai Ostrovski ka mitte kalapüügil, vaid jaamas kuju paisale einet, viis. Hiljem töötas, liupaberisse võiks lasteaia kasvatada, tähendab raamatukoguhoidjana õpetajana ja ta elab tagasihoidlikku pensionärina tillukeses tare vastantinovis tänaseni. Juba Borissov ütles Ostrovski kohta. Meie riielnud kooli, aga kunagi ei kohtunudki kitsarööpmelise raudtee ehitusel. Ostrovski kirjutas Jubale pühenduse. Minu nooruse kõige armsamale sõbrale Nikolai strovskilt. Näeme, et jutustuse kangelane on tototüübist kaugele läinud nooruse armsama sõbra asemel oma romaanis sotsiaalset ligipääsmatu. Romantiline kaunitar, kellega maadel kohtu hiljem ka raudtee ehitusel saad viimase solvangu. Kas tõesti võimudelt midagi paremat ei ole ära teeninud, kui maad tuhnida? Neil ei olnud enam millestki rääkida. Papp viskas paska koolist välja. Kelner peksis ülekohtuselt jaama puhvetis mingi gümnasist, püüdis teda tõugata vete kena tütarlapse juuresolekul. Kord seab nii, lapsepõlv möödus pideva eemaletõukamise tähe all, tema kujunemine algab pideva alandamise tunnetamisega. Oma kangelase igapäevase elu kehvusest toob autor välja just selle hingelise külje. Paska ei tunneta nälga, kuigi ta asjade loogika põhjal peaks nälga tundma. Ta ei kannata külma, kuigi on halvasti riietatud isegi peksu füüsiline valu möödub kuidagi jäljetult. Aga areneb välja, et eraldatud ebaõigluse isikliku solvumise tunne, mis õigel suunamisel muutub teadlikuks võitusi, teeks selle maailma vägevate vastu. Kui teil on oma idee leidnud, ei kalduda selles kriipsugi kõrvale. Meie ei räägi täna kodusõja-aastaist, mil tihtigi vend seisis vennanaine mehe vastu. Need olid rasked ajad. Pavelile olid need karastamise küpsemisaastad. Igal sammul varitses vaenlane. Langesid, seltsimehed, Huuta saavad saamine, surm. Selle koolilegi paabel läbi ei suutas, veelgi raskem töörinne siniolnud vaenlane alati teada. Juhtimise kogenematus, ebaõnnestumised, sabad taas. Meenutagem raudtee ehitust, ta ärkas, kus paviljon füüsiliselt peaaegu hävitas. Külm nälg, üle jõu käiv töö, bandiidi jõugud. Nõrgemalt lõid vankuma. Kui me metsa välja ei vea, jääblim kütteta ja valguseta. Inimesed on külmetanud, haiged, pea saame leiba. Soojade riietega on hullem, mina jää siia enam päevakski. Kui inimesed saadetakse sunnitööle, siis vähemalt kuritöö eest. Kuid mis meid aitab? Minul on ainult üks elupoisid. Ja see siin on mu pilet, võtke palun väga selle papitüki pärast ma oma tervist, Joberda. Mida sa loobid? Oh sina müüdav nahk. Puhes komsomoli sõitis soojale maale. Nelja ja poole kilomeetri kaugusel jaamast tungisid labidad raevukalt maapinda. Inimesed kaevasid maha teele ette jäänud mäeveeru. Kahel pool kõrval aga seisid seitse meest, kes olid relvastatud Holjaavakarabiidiga ning Kortšagi ripankraatovi tubava jahu muutu verevalvuritega. See oli salga kogu relvastus. Padovskilistus nõlvakul kirjutades arvusid oma märkmikku. Insener oli jäänud üksi vakku lünki siristas surmale bandiidi kuuli läbi kohutezerteerimise pärast oli hommikul linna pagenud. Mäeveeru mahavõtmiseks läheb meil oma pool kuud, maa on külmunud, ütles batovskil pool paljult enda ees seisvale muutumile. Alati süngele ja sõnatralli mühkamile. Kogu tee tegemiseks antakse meile vaid 25 päeva. Teiega panete mäe mahavõtmiseks 15 vastas talle muutuv haarates vihaselt huulte vahele puru otse. See tähtaeg pole reaalne, tõsi küll, ma pole oma eluajal ehitanud niisugustes tingimustes ja niisuguste inimestega nagu need. Ma võin eksida. Mis minuga on juhtunud juba kahel korral. Samal ajal lähenesid tsemendile Shurray arkim ja pankraatav. Mäeveerul märgati neid, vaadake, kes need on. Müksas kortsiaaginit, küünarnukiga peika Trofimov, poldilõikaja töökodadest, kõõrd, silmaline poiss vanas küünarnukkide kohalt katkisest sviitris ja näitas sõrmega mäe virult alla. Samal silmapilgul sööstis Kortšaagin labidad käest panemata mäeveerul alla. Ta silmad naeratasid soojalt mütsinoka alt ja Fjodor pigistas ta kätt kõige kauemini. Terri Paavel, üks proovi teda säärases kirjus mundris ära tundma. Iseenesest korralik kombinatsioon, viiest varvast ja kõik viis vaatavad välja. Pealegi vehkisid sertööritalt sineli ära. Neil on ookeaneviga kommuun, too andis Pavelile oma pintsaku Naru poleviga. Pavloviga on tuline noormees, soojendab ennast nädalakese betoonil õlgedest suurt abi ei ole ja siis viskab vedru välja, rääkis laadijate osaseltackimile. Musta kulmuline, pisut näsuniline uhkunev pilutas oma Kilmikaid silmi, vaidles vastu. Meie Pavloviga tukkuda ei lase. Hääletame ja panime ta kööki kokaks. Taarka juurde reservi, kui ta pole loll, kinnitab keha ja soojendab end kas siis ahju või jo Taarka juures. Üldine naer mattis ta sõna. Sel päeval naerdi esmakordselt. Fjodor uuris, mäe veerum, sõitis reel koos tokerevilja batovskiniga raiepaigale ja tuli tagasi. Mäeveerul kaevati maad ikka sama abisadusega. Fjodor jälgis labidate valkumist pingutustest kooldunud selgi sõnastasa kiimile. Miitingut pole vaja, pole siin kedagi agiteerida. See natuke rehvi ütlesid õigesti, et nende jaoks pole hinda. Näete, kus karastu teras? Nõrgad lahkusid, tugevad jäid, tulid uiskude periood, lumi ja tuul. Buy ärkalised olid peaaegu eesmärgil, kuid külme tuist peatasid nad. Nad uppusid, lumme. Külmunud maad oli raske. Kaevata oli jäänud vaid kolmveerand kilomeetrit. Kuid see oli kõige raskem. Ehitusele ilmus tüüfus. Ta hiilis kabavili kallale, kuid tugev keha pidas vastu. Ja viie päeva leidis Paavel jõudu tuuste üles, õlgedega kaetud tsement rangelt ning minna koos kõigiga tööle. Pavel jäi siiski ellu kõige kiuste. Nüüd järgnes töö ja õppimine. Ka nüüd ei olnud Paveli lae enda jaoks ei tähelepanu tervisele ega isiklikule elule. Ta katkestas sõpruse ritta Ossinovitsiga päevapealt. Miks, kas see oli õige samm? Sellest rääkisid nad alles aastate pärast. Ma tahan saada vastust ühele küsimusele. Kuigi see on möödunud. Päevade asi arvan ma siiski, sa ütled mulle, miks katkestasid. See oli kolm aastat tagasi. Praegu aga võin ma süüdistada selle eest ainult pakat. Ja üldse on kord Saagim teinud elus suuri ning väikesi vigu. Ja üks neist on olnud see, mille üle sattusid. See on hea issakene. Kuigi ma ootan vastust. Selles ei ole süüdi ainult mina üksi. Tema revolutsiooniline romantika Raamatuid, mis kirjeldasid eredalt mehiseid vaimult ja tahtelt tugevaid revolutsionääre. Kartmatu hilja meie võitlusele piiritult ustavaid jätsid mulle kustumatu mulje ja soovi olla samasugune. Ka oma tunnustesse sinu vastu suhtusin ma geeni järgi. Praegu tundub see mulle naljakana veel rohkem, aga kahetsusväärsena järelikult angiin. Põhilises osas mitte ainult oma tahtejõu proovimisega seotud piinava operatsiooni tarbetu traagika on kõrvale heidetud. Kuid ma olen selle poolt, mis geenis on põhiline tema mehisuse poolt. Ma olen selle revolutsionääri kuju poolt kellele isiklik ei tähenda midagi võrreldes üldsuse omaga. Jah, selline oli Paveli põhijoon. Tervis, mida ta seni oli ignoreerinud, halvenes päev-päevalt ravikuuril, haiglates, sanatooriumis. Aga Paavel igatses tööd niipea kui jõud osaliselt taastus innust Paavel jällegi keskkomiteesse. Kategoorilise ettepaneku peale minna kliinikusse vastas Paavel kõlatult. Mitte kuhugi ma ei lähe, sellest pole kasu. Seda sain teada autoriteetsest Allikaist. Mulje jääb üle üksainus tee. Saadab pension ja minna erru. Kuid see number ei lähe läbi. Te ei tohi mind lahutada tööst. Ma olen kõigest 24 aastane ja ma ei suuda elada oma elu lõpuni töö invaliidi raamatuga, rännata mööda ravilaid, teades, et see ei anna midagi. Te peate mulle andma töö, mis sobib mulle minu olukorras. Ma võin töötada kodus või elada kuskil asutises ainult mittekirjutajana, kes paneb numbreid välja minevale paberile. Töö peab andma midagi minu südamele. Et ma ei tunneks ennast kõrvalisena. Kosjakatsed ei kandnud siiski vilja terviserahalt. Liiga hilja mõistis paabel nooruses tehtud viga ja pihtis sõbrale. Me oleme vahel kuritegelikult helded jõudu raiskama. Ja selles olen aru saanud. Ei ole nii palju kangelaslikkust, kuis tihilisust ja vastutustundetust. Ma olen alles nüüd hakanud mõistma, et mul pole olnud mingit õigust suhtuda nii halastamatult oma tervisesse. Selgub, et selles pole mingit kangelaslikkust. Võib-olla ma oleksin veel mõned aastad vastu pidanud. Kui poleks olnud seda Spartalikkuse taga ajamast. 1926. aastal, kui selgus, et senine elu on lõppenud. Kuljus trovskutsiaagin, lähedane enesetapmisele ähvardav jõuetus vapustas teda. Ta varjas kaua tuttavat teest liituse tõendit. Hämmastava sisemise nägemisega Taiusta teda tabanud õnnetuses. Oma saatuse raudset seaduspärasust. Kirjutas 1927. aastal ühes kirjas möödunud raiuka võitlus aastat pühkisin meid elust laatsaretti. Ja on ainult aja küsimus, et me kaotasime jäädavalt. Metsa, raiutakse laastud lendavad, tegime, mis suutsime. Juba kolm aastat pean võitlust elu eest kui mu olemuse aluseks poleks nii tugev viimse võimaluseni võitluse pidamise seadus. Oleksin end ammu maha lasknud. Ainult meie, kes me armastame nii meeletult eluvõitlust tööd uue, teistsuguse, parema maailma ehitamisel. Ainult meie, kes me oleme nägijaid saanud ja näinud elu nii, nagu ta on. Ei või lahkuda. Kui on olemas kasvõi üksainus võimalus. Egoist kaob ennekõike. Ta elab üksnes endas ja endale. Kui isiklik võtab inimeses enda alla väga suure koha ühiskondlik-Aga tillukese siis on isikliku elu purustamine peaaegu katastroof. Siis kerkib inimesel küsimus. Milleks elada? See küsimus ei teki kunagi võitlejat. Ostrovski jagas oma elu kolme perioodi. Esimesel perioodil olin moderwe teisel perioodil tõepoolest raskesti haige kolmandal ka haige ainult meditsiiniasjatundjate seisukohalt mille algas kolmasteriad 1930. aastal. Kuidas tookski alustas romaani, kuidas karastus terasromaani põhjal teame kõik, kuidas ta kirjutas. See oli tahtejõu ime. 1934. aastal võitjas trovski Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liikmeks. Samal aastal alustas taga uut romaani tormi sünnitatud. Ta oli tagasi pöördunud rehvi. Kustrovski pidas laialdast kirjavahetust sõprade-tuttavate, kolleegide ja lugejatega. Kirjanik tunnistas ise tuhanded kirjad, korralikud Bloppidesse, Laatud. Minu kõige kallim aare. Siin oli keerimisega Austraaliast, Riia sunnitöö vanglast, Bulgaaria poliitvanglast Ostrovski muuseumi avamispäevaks. 1940. aasta oktoobris saabus muuseumini järgmine kiri. Sellele, kes tegi minust inimese. Kallid sõbrad. Need read on kirjutanud see, kellest Ostrovski ise aimamata tegi inimese. Olen endine varas. 1937. aastal sattus mulle kuusk varastatud kohvriga Kätu Ostrovski raamat. Kuidas karastus teras? Ma ei suutnud end raamatust enne lõppu lahti kiskuda. Olin sel ajal ei kellelegi vajalik inimene. Kui lugesin raamatut lõpuni, hakkas mul enda pärast häbi. Pärast seda andsin endale sõna elada, ausalt töötada, olla kasvõi veidigi Ostrovski sarnane. Oma sõna olen pidanud minust endisest vargast tegi Nõukogude võim inimese andi spetsiaalse eriala töötanud maailma parimas metroos. Oma õnne olen õlgustrovskile. Tema tõukas mind ausale elule. Põlen kannatamatu, sest muuseumi külastada ja vaadata, kuidas elas ja töötas mehine inimene. Harkovi Lenini-nimelises polütehnilises instituudis töötab õppejõuna Ivani Jossif bovitš maastasinko. Alates 1935.-st aastast kuni tänaseni kogub ta kõike, mis on seotud Nikolai Ostrovski nimega. Otsib entusiastlikult välja uusi materjale kirjaniku elust ja loomingust. Materjali kogu nimetab Ivan mõtlesinko otsingulugu uued materjalid, Nikola eestrovskist. Materjalid lähevad kogumikku suure südame tuli. Kustrovski muuseumis säilitatakse suitsu paberile kirjutatud kirja Läti poliitvangidelt. Kallis seltsimees, karmi tsensuuri kiuste õnnestus meil, kuidas on suurepärane raamat, ta käis läbi kõik üldkambrid, jõudis isegi üksikkongidesse. Raamat sundis unustama, et oleme vanglas. Meile on paremini kui kellelegi teisele selge, õudne võimalus elust välja heidetud, saada, võimalus osutuda füüsiliselt võimetuks võitlust jätkama. Tunnusid, töökojad, niisked, külmad kongid, julm režiim, see hävitab meie kopsud, tekitab rühmatismi, rikub närvid. Andlasse tulevad noored ja terved inimesed, lahkuvad sandid. Paljudki neist on mõeldud nagu abilgutsiaagin. Milleks me üldse enam kõlbel, kas maksab elada sellise sandi? Ja Pavel ütles meile maksab. Kui üks kirjanik on saavutanud seda, et lugejad on talle tänulikud, et ta suudab kaasinimesi aidata raske hetkel siis ei ole ta elanud asjata.