Kui leidus neid, kes heliseva muusika oma paarkümmend korda ära vaatasid siis asise pole hallo Dolly 10 korda ära kuulata. Just nii palju meil selle Cherry Hermani, muusikali nimiloo erinevaid esitusi on valmis pandud. Lusti ja särtsu on selles tükis kõvasti ette tõtates, aga ütleme kohe ära, et kõik esinejad löövad siin oma kõlaregistrit täiele sellel valla. Nii et kesköise maja rahu ja varase unega naabrite huvides ei maksa oma raadioaparaate liiga valjult mängima panna. Alustab Louis Armstrong. On küll parasjagu kuulajaid, kes teda lüüriliste pelganto lauljate hulka ei liigita. Aga ega see pala niisugust esitus tingimata nõuagi. Armstrong sattus selles saates hallo Dolly hüüdjate esiritta üksnes sellepärast, et siin on kõige rohkem ära lauldud autori poolt kirja pandud noote. Kõik esinejad neist nii täpselt pole kinni pidanud. Kui nüüd pool kõrvakao orkestrit püüdis, siis bäntšov iseloomulik tunnistamine ei saanud kindlasti jääda märkamatuks. Tavaliselt istub see pill kindlalt Dixilanud orkestrites sees. Siingi kulges orkestri saatepartii ootuse pärastada. Amstongi partner paljudes lauludes Ella Fitzgerald esitab laulu Johni Spence orkestri saatel. See aga hoiab enam džässi poole. Kuulus neeger lauljatar teeb jälle meeldivaid kõrvalepõikeid autori nooditekstist. Aga kui ta neid ei teeks, poleks ta Ella ja poleks nii huvitav kuulata ka. Frank Sinatra lisab tempot ja teisi, orkester jõuab temaga hästi sammu pidada. Orkestri vahemäng on juba üsna improvisatsiooniline. Pillimehed tunnevad ennast vabalt. Trompet mängib nii kõrgelt, et ega sealt ülespoole enam suurt minna ei olegi. Me. Ei jõua, oo oo. Oo. Norralanna Grüne Molvik esineb oma emakeeles toetuseks Ondyczyland orkestri kõrval veel meesansambel, mis lisab toredat värvi. Molvicon siin ekspressiivne ja ühtaegu temperamentne, ärgu seota, kui viimast, üksnes lõunamaalastega pole see põhini külm, midagi. Ja nüüd asupaiga poolest keskmine lugu praeguses kontserdis. See erineb kõigist eelmistest ning järgmistest, kuna peaesinejaks on mees klaveri taga ja ei ühtegi lauljat. Mees klaveri taga on pihta neela, kes kohe alguses võtab jämeda otsa enda kätte ka sõna otseses mõttes, sest nii esiplaanile toodud passi kohta väga sageli. Ja pala lõpupoolel peab teda saatva orkestriga maha päris tõelise tehnika duelli, millest väljub kindla võitjana. Poola lauljad tanuta rinn ja Bogdan ževski annavad omakorda uudse lahenduse. Kaczeri häält sulavad unisoonis ühte, tekitades harva kuuldud heli värvi. Nad mängivad oma osa kaad võtina eripartiisid lauldes toredasti välja lõpuosa ka äratundmisele, et tegemist on ühtlasi heade näitlejatega. Orkester kasutab iga vaba hetke, et ka omalt poolt midagi üldpilti lisada. Mitte kuidagi ei suutnud aru saada, mis keeles laulab Reikonnifi koor. Aga eks muusika keel ole internatsionaalne ja papa lababaad võib selle tõttu samavõrra eesti keeles pidada kui näiteks sulukeeleks asjalikumat aga ütleks siia kommentaariks vaid niipalju, et pala keskosas On huvitav vokalisi põimumine orkestriga. Seal, kus orkester saab viisiotsa oma kätte. Võib-olla kuulaja mõtleb juba sellele, et kõik seni mängitud lauldu on palju kordi eetrist läbi käinud ja uudsust pole miskisugust. Hea juhus lisas siia kõrvale siiski ühe esituse mis fonoteegi nimestikes puudub. Sest tehnilise kontrolli osakond ei saa sellele lindikarbile oma templit vajutada. Igapäevaseks pruukimiseks ei mahu tehniliste nõuete raamidesse kuid erijuhuseks suurepärane annab sisu edasi päriselt maakeeles ja hinge põdra muhedat nägu siia juurde kujutledes saab kuulaja osa ühes tema avalikust esinemisest. Üsna uus heliülesvõtte fonoteegis on aga see, kus leedulanna sildamaseid täite laulab koos üleliidulise raadio estraadiorkestriga. Kui see madal naishääl meeldiva üllatuse pakkus, siis on vahest otstarbekas veel kord meenutada, et laulis childa mosaiik aite lõpulooks aga paigutasime vokaalansambli Novi esituse, mis on nii ära seatud, et alguses kohe ei tahagi tuttavaid viisi käitleja tabada. Oleks nagu midagi klassikalisest muusikast instrumentaarses sissejuhatuses kuid siiski sellele koolkonnale ebatüüpiliste armooniataja kõrvalhüpetega meloodikas see järele vokaalgrupi kaasa tulekuga Atona see tähendab hääle taastavad kordamööda sisseteemaga, mis antud juhul pärineb tõepoolest laudollist. Väike-mõnest noodist koosnev teema jupp aga areneb igas hääleliigis edasi üsna vabalt, kuni jõuab välja autorilähedase finaalini. See ongi kõik, mida andis Cherry Hermanni Hallodollist ära rääkida. Oli seda vähe või palju? Hea, kui parajalt.