Esmaklassiline keemik, kellele keemia võlgneb palju, kirjutas Dmitri Mendelejev ja lisas. Volodin oleks seisnud keemias veelgi kõrgemal ja oleks toonud teadvusele veelgi suuremat kasu, kui muusika poleks teda keemiast nii palju eemale kiskunud. Võrdselt võimas ning andekas nii sümfoonias kui ka ooperis romansis kinnitas kunsti ja muusikakriitik Vladimir Stasson ja lisas. Õnnetuseks kiskusid akadeemiline teenistuskomiteed ja laboratooriumid osalt aga ka kodused toimetused Boroditši koledasti eemale tema suurest tööst. Ise kirjutas ühele tuttavale, meie patused keerlema endiselt argipäeva teenistuse, õppeteadusliku ja kunstilise askelduse keerises. Kiirustad, kelle, kuid kuhugi ei jõua. Aeg lendab täie auruga, nagu lokkamatiiv. Hallid karvad tikuvad habemesse, kortsud künnavad nägu. Alustad sadade asjadega, kuid kas õnnestub kümmetki lõpule viia? Kohtumisel maailmakuulsa listiga nimetas korrodin ise end pühapäeva muusikuks. Muu aeg kuulus skeemiale ja kõige sellega seotuna oma keemikust õpilasele ja kasupojale. Aleksander diaaninile aga avaldas spordi niisuguse mõtte. Õigupoolest on igal heliloojal vaid üks põhiline muusikaline teema. Ja kogu tema looming on rida variatsioone sellele teemale. Korrodini teema oli oma rahva aheldatud jõu väljendamine ning selle ärkamise ja vabanemise ootus. Ja see ei olnud ainult tema muusikaline teema. Seesama teema läbiska kogu tema teaduslikku tegevust. Just möödunud sajandi keskel algas Venemaal. Reaalteaduste tormiline areng avanesid õppimisvõimalused ka mitteaadlikest andekatele noorukitele ning kerkis esile terve plejaad maailmaga kuulsaks saanud teadlasi. Novaatoreid peidetud vaimsete jõudude äratamisele oli suunatud koguda pedagoogiline töö kirurgilise meditsiiniakadeemia professorina. Tema visa võitlus naiste kõrgemate arstiteaduslike kursuste eest mis olid tema pideva hoole all kõik oma eksisteerimise 10 aastat. Oma 53 eluaasta jooksul jõudis Aleksandr Volodin teha tohutult palju sellest oleks jätkunud mitmeks elutööks. Lisaks eelpool letule jõudis ta veel olla teadusliku ajakirja toimetaja, üks vene keemiaseltsi asutajaid, väga hea sulega muusikakriitik ja publitsist. Tema orgaanilise keemiaalaste tööde väärtust omal ajal ja nende mõju keemia edasisele arengule oskavad hinnata teadlased, kuid tema avastatud kondensatsiooni reaktsiooni teel saadavad plastmassid ümbritsevad meid kõiki igal sammul. Maailmakuulus Aleksander paradin siiski eelkõige muusikuna. Säilinud on 36 helitööd alla minuti kestvatest lauludest suurooperini. Igaüks neist on pärl, vene klassika, kees. Enamik Prodini hea kaaslase heliloojaid olid sündinud ja kasvanud maa mõisades ning lapsest saadik ümbritsetud vene rahvalauludega. Volodin sündis ja elas peaaegu kogu oma elu uduhallis Peterburis. Kuid ometi on tema looming nii ehtsalt venelik. Peterburi voolas kokku rahvast maa igast nurgast ja nad tõid kaasa oma kodupaikade laulud maja teenijatelt voorimeestelt, soldatitel kuulise, jättis meelde, need viisid ka tulevane helilooja juba õige varases eas. Sellele lisandus sõjaväeorkester, mille mängu tähelepanelik poisike hoolega igal võimalusel jälgis. Õppis tundma kõiki pille. Üpris vara, hakkas ta ka ise klaveril lugusid järgi mängima ning ka oma esimesi väikesi palu improviseerima. Need, nagu paljud tema küpses eas leitud kaunid viisidki, jäi ta ka üles kirjutamata. Sasha õppis mängima flööti ja tšellot. Peale selle joonistas ta meelsasti ja hästi voolist, tegi koos teiste lastega kodust teatrit, luges palju raamatuid. Ja õige varakult tekkis tal huvi keemia vastu. See sai alguse ilutulestiku rakettidest ja Bengaali tuledest, mis köidavad muidugi kõiki lapsi. Kuid tema püüdis neid vigureid ise teha, jõusi leiutada. Alalõpmata tal kuskil katseklaasidest miski kees ja podises, levitades hirmsat haisu ning tekitades kodustest tulekahju. Hirmu. Ema, kes oli alatasapoja tervise pärast mures, teadis ise keemiast nii vähe, et ei osanud muud kahju kui tuld neist katsetest kartagi. Aleksandr Volodin sai koduõpetajatelt korraliku hariduse, mis jäänud gümnaasiumiprogrammist milleski maha. Gümnaasiumi astumist takistas tema päritolu. Õpilasel pidi olema aadliseisust kinnitav dokument. Aleksandri isa oli küll vürst emaga lihtsa erusoldati tütar. Poeg registreeriti vürsti kammerteenri Porfiiri Prodiini nimele ja nii tuli välja, et esimesed 10 eluaastat oli ta kirjade järgi oma isa pärisori. Alles pisut enne oma surma vabastas isa-poja sellest seisusest ema autootja Konstantin Nat, keda poeg väga armastas ja hoidis, nimetas ta ka elu lõpuni tädikeseks. Poja ebaseaduslikku päritolu varjamiseks esitleti teda õe pojana. See perekonna lugu sai takistuseks ka ülikooli matemaatika-loodusteaduse osakond taastumisel. Kergem oli sisse saada kirurgilise meditsiini akadeemiasse ja sinna ta 1850. aastal vastu võetigi. Seal õpetasid niisugused tuntud professorid nagu Pirokov, prant, siinin, üliõpilasi vaimustasid Belinski ja Hertzeni artiklid. Borodin töötas pinge ja rõõmuga, kõik pakkus huvi. Eriti huvitas teda keemiaprofessor Nikolai senini laboratoorium. Ta muutus seal omainimeseks ja professoris, leidis ta endale vaimse isa õpetaja ja sõbra kogu hilisemaks eluks. Siin kohtustega tulevaste keemia, kuulsuste Butler, Ovi Jemendelejeviga. Samal ajal ei loobunud Borodin muusikast. See oli ta vabade hetkede meelelahutus. Juba poisikesepõlves oli ta koos sõbraga klaveril neljal käel läbi mänginud. Suure hulga Haydni sümfooniaid oli tuttav Beethoveni loominguga. Ta ei jätnud kasutamata võimalust kontserte külastada. Nüüd lisandusid kammermuusikaõhtud, kus tal oli oma tšelloga võimalik osaleda kvarteti diakrintettide mängimises, tutvuda paljude seni tema jaoks tundmatute heliloojate teostega. Sageli külastas seda ringiga helilooja Serov. Ja siis puhkesid ägedad kõnelused ja vaidlused eluvõõra ja elulähedased kunsti ja muusikateemadel. Serov kaitses kirglikult algupärast vene rahvalaulule tuginevat uut muusikat. See meenutas vestlusi senini laboratooriumis, kus kõneldi noorest vene teadusest. Borodin innustus kirjutas ise, mõned romansid ja instrumentaaltrio. Kuidagi sai sellest teada professor siinin ja ütles talle ühel päeval. Härraborodin tegelgi vähem romanssidega. Teile panen ma kõik oma lootused, et valmistada endale ette asendajat. Teiega mõtlete aina muusikast ja püüate kahte jänest. Boroditš otsustas, et kirge muusika vastu tuleb vaos hoida. Veetis terved päevad laboratooriumis kuid meloodiad sündisid ka vastu tema enda tahtmist. 1855. aastal sai paradin arstidiplomi kiitusega ja määrati sõjaväehospidali ordinaatoriks kolme aasta pärast kaitses väitekirja ja sai meditsiinidoktoriks. Kuid teda ei huvitanud TÖÖ hospidalis lähtudes professor siinini sõnadest, et tõeline arstiteadus on loodusteaduste rakendamine haiguste ravimisel, valistaga dissertatsiooni teema keemiast kord haiglas, öisel valve korral viis saatuste kokku inimesega, kellega ta hilisemaid aastail võimsas rühmas oli väga tihedalt seotud. Nimelt pidi vastavalt eeskirjadele lisaks valvearstile olema öösel valves kahjuks ohvitser seisatus tookord olema noor, elegantne ja aristokraatlik, modest mussowski, priobrazenski polgust. Nad vestlesid terve öö muusika teemadel ja igav ei olnud valveaeg kummalegi. Nende järgmine kohtumine leidis aset kolme aasta pärast. Prodini juhendas oma akadeemias juba üliõpilaste praktilisi töid ja pidas loenguid, tegi otsustavaid samme teaduse teel. Mussarski oli aga erru läinud ja otsustanud end pühendada muusikale. See tundus Borodiinile algul isegi kummaline, kuid kuulanud temas Kertsot, mõtles ta, miks ka mitte. Kuid poro linn ei tulnud üldse niisugusele mõttelegi, et ka tema võiks muusika pärast keemiast loobuda. Ta armastas oma keemiat. Järgmised kolm aastat täiendas ta end välismaal põhiliselt heidelbergis, aga külastas ka Šveitsi. Itaaliat käis Pariisis. Ta töötas enese unustuseni hästi sisustatud laboratooriumis. Koos temaga täiendasid end Haidelbergis ka seitse ja Mendelejev. Neid kõiki sidus muusikahuvi. Sageli mängis Prodin teistele klaveril kõike, mida neil tuli pähe soovida. Sõpru hämmastas tema muusikaline mälu ja hea mäng. Kui nad ei tulnud selle pealegi, et Borodiinile on muusika rohkem kui meeldiv ajaviide. Neile oli ta keemik. Ja sel ajal oli ta seda ka iseenda jaoks. Nad tegid koosmatku, imetlesid loodust, mida Prodin kirjades emale oskas nii värvikalt kirjeldada. Nad kuulasid palju head muusikat. Neil oli igasuguseid lõbusaid seiklusi. Kord Verona lähedal tuli vagunisse Austria politsei. Oli andmeid, et selles rongis varjab end keegi vanglast põgenenud poliitiline kurjategija Borodinneli isalt pärinud tolle gruusia esivanemate lõunamaise välimuse. Ja millegipärast pidasid politseinikud just teda tagaotsitavaks. Doradini suhtus asjasse suure huumoriga ja tegi politsei kulul tükk aega nalja. Lõpuks veenduti, et tegemist on tõesti vene üliõpilasega, jäeti ta rahule. Kui aga rong oli Austria piiri ületanud, läks lahti tõeline juubeldusi ja pidu. Põgenik oligi kogu aeg samas vagunis olnud kuid tänu tähelepanu koondumisele Borodiinile teda ei märgatudki. Ja nüüd oli itaallastel põhjust vene üliõpilastele tänulik olla. See vennastumine oli ilus ja südamlik sissejuhatus muljete rikastele Itaalia päevadele mis olid tulvil muuseume, kirikuid, väikesi rahvateatreid, iidset arhitektuurimuusikat. Volodin jätkas teed, Pariisi. Mendelejev pöördus Heidelbergi tagasi. Kirjades sõbrale jutustas Borodin värvikalt Pariisi tänava karnevalist ooperipallist kõigis eredatest elamustest. Esiplaanil oli aga ikkagi töö. Ta tahtis hankida võimalikult head sisseseadet oma koduse laboratooriumi jaoks mille kavatses Peterburi naastes sisse seada. Nokk Turn teisest keelpillikvartett netist on üks populaarsemaid helindeid pordini loomingust. Kirjutatud on see küll 20 aastat pärast Haidelbergis viibimist, kuid siiski selle ajaga omamoodi seotud. Kvartett on pühendatud Prodini naisele Jekaterina Sergeemiale. Just Haidelbergis kohtusid nad esmakordselt ning siit sai alguse nende pikk ja ilus armastus mis külla paitas siduda, innustanud keemikute jälle tihedamini muusikaga. Nimelt oli Jekaterina väga hea pianist. Heidelbergi tuli ta tervist parandama. Selles linnas oli pansion, kuhu asusid elama enamasti kõik Venemaalt tulnud. Kuulnud, et on saabunud pianist, läksid teised pansioni elanikud paradini eestvõttel teda kohe oma seltskonda kutsuma. Neiu jumaldas shopaania Schumanni ning mängis hingestatult nende palu. Prodiinile olid need moodsad heliloojad, tol ajal tundmatud tema jumaldas mendel soni. Neil oli, millest vestelda, mille üle vaielda, milles kokkuleppele jõuda ja mida üheskoos avastada. Muusika sidus neid tugevasti. Hiljem jutustas Jekaterina Sergejev. Me viibisime sageli koos. Tema päev oli sisse seatud järgmiselt kella viiest hommikul kella viieni õhtul keemialaboratoorium viiest kuni kaheksani, meie jalutuskäigud temaga mööda mägesid. Kui ilusad olid need jalutuskäigud ja millest me küll siis temaga kõige ei vestelnud. Ta hakkas mulle üha enam ja enam meeldima, aga kätma siiski talle ei ulatanud. Ja mägedest püüdsin ma üles ronida ilma tema abita. Kella kaheksast või üheksast õhtul muusika Koffmanni pansioni saalis. Ja nõnda möödus kuus päeva. Rodinaga lausub mulle. Teate, kallis Katerina, Sergejev, na, teie ei lase Juminda oma Suumaniga magada ja kui hästi ta teil välja tuleb. Kui me aga sel päeval jumalaga jätsime, küsis ta naeratades. Millal te siis lõpuks annate mulle oma käekese? Neid sõnu oleksin ma nagu oodanud. Prodin hoolitses kõigi eest nii palju, kui vähegi suutis. Katsus oma kasinatest varudest alati toetada neid, kes abi vajasid. Ta oskas seda teha märkamatult, delikaatselt. Nooruke pianist sattus hasarti, ruletimängust. Paradiis ei hakanud talle lugema moraali hasartmängude kahjulikkusest. See poleks nagunii aidanud. Ta esines ühel heal päeval kohutavalt. Murelikuna on hädasti ja kiiresti vaja suuremat summat raha. Ta palus Katjalt laenuks peaaegu kõik, mis tollel hinge taga oli. Neiu ei suutnud talle ära öelda. Aga seega oli karuletil lõpp. Alles hiljem sai ta teada, et see oli oskuslik lavastus. Mingid summad provintsis ei vajanud, kuid neiu oli mängu kuradi küüsist päästetud. Venemaale tagasi pöördunud oli Prodiinil palju tööd uue laboratooriumi sisustamisega igasuguste teaduslike organisatsiooniliste asjadega. Samas laboratooriumi kõrval ter, kus ta elas oma elu lõpuni. Katerina ei suutnud tungida tema töö sisusse, ta tundis küll huvi, kas see läheb hästi ja rõõmustas iga edu üle. Kuid ühine musitseerimine, milleks ikkagi aega leiti, oli see, mis neid väga tugevasti sidus. Naine õhutas spordini heliloominguga tegelema, oli tema esimeseks kriitikuks, sealjuures väga targaks ausaks Ekaterina Sergejev, näoli poeemi ikka eluviisidega ja ebapraktiline. Seetõttu pidi Borodin lisaks oma 1000-le kohustusele tegelema küllalt palju koduse majapidamise küsimustega. Kuid naine oli hea, lahke, abivalmis ja seltsi armastav nagu Borodingi. Nende maja oli alati rahvast täis, iga külaline teretulnud. Sageli kutsuti üliõpilased kõrval asuvast laboratooriumist lõunale ja isegi õhtusöögile, kui tööd pikale venisid. Prodiinidel ei olnud lapsi, kuid neil oli aastate jooksul hulk kasvandikke vaeste perede lapsi, kes leidsid nende juures oma teise kodu. Üks neist, Aleksander diaanin, väga andekas skeemidki Prodini õpilane sai talle niisama lähedaseks vaimseks pojaks nagu ta ise nooruses oli olnud. Professor siinile. Jekaterina Sergejev põdes astmat ja Peterburi kliima oli talle väga kahjulik. Sügiseti oli ta sunnitud elama Moskvas oma ema juures. Nendel lahusoleku aegadel igatses Borodiin väga tema järele, kirjutas talle palju pikki kirju. Tänu sellele on tema igapäevaelust ja tööst ning eriti loomingu probleemidest säilinud palju tema oma käelisi kirjapanekut. Kuid 17 aastat pärast tutvumist oma tulevase naisega viibis Prodin uuesti Haidelbergis ja nendes poeetilistes ning romantilistest kirjades, mis ta sealt naisele saatis elasta otsekui uuesti läbi kaugete aastate kaunid päevad. Võib-olla andis reis noorusmaale tõukega naisele pühendatud kvarteti sünniks. Varsti pärast välismaalt naasmist sattus Boradin oma akadeemia kaaslase professor Potkini juures kokku miili pala kireviga ja tema läbi uuesti mussarskiga. Nemad kaks, heliloojad Rimski korsakov ja köhib ning kriitiks Tassov moodustasid ringi, millega liitus Caborodin. Seisay nimeks võimas rühm. Algul Prodiin tundis piinlikkust ega näidanud teistele oma kompositsioone. Kuid kogu see atmosfäär, mis ringis valitses see tõsine suhtumine muusikasse, uute ideede genereerimine, võitlus oma venepärase muusika eest, Glinka loodud traditsioonide arendamine. See kõiki võlus Prodiini. See oli talle omane. Ta lõi innuga kaasa Palacki revi tasuta muusikakooli loomisel. Peale laulmise õpetati seal veel viiulimängu ja muusikateooriat. Õppida said kõik need, kel oli annet, kuid puudus raha. Tasuta muusikakooli kontserdid, mida varsti hakati oma koori ja orkestriga korraldama muutusid Peterburi muusikaelus oluliseks nähtuseks. See oli publiku kasvatamine Vene rahvuslikule muusikale. Vene muusikaühingu kontsertidel seevastu hinnati enam välismaalt tulnud esinejaid ja teiste maade heliloomingut. See oli kõrgemast seisusest publikule harjumuspärasem. Palacki revi ringis arutati uusi teoseid üksipulgi. Prodin võrdles sealset tööd klaveri juures teadlase tööga laboratooriumis. Tal tekkis jälle võitmatu soov ka muusika alal midagi tõsist luua. Anda oma osa rahvuslikule kunstile. Pala kirjev kirjutas hiljem. Kuni kohtumiseni minuga, pidas ta ennast vaid diletandiks ega omistanud oma komponeerimis harjutustele mingit tähtsust. Mulle näib, et ma olin esimene inimene, kes talle ütles, et tema õige ala on helilooming innukalt asusta looma oma esstuur sümfooniat. Iga takti hindasin kriitiliselt seega võistlemas arendada kriitilist kunstitunnet, mis määras lõplikult kindlaks tema muusikalise maitse ja sümpaatia. Keemiaprofessor pidi enda kõrvalruumi tegema heliloojale ja neil kummalgi polnud kitsas. Üheaegselt käis töö mõlemal alal sageli ümisest katseklaaside ja red tortide kohale mingeid meloodiaid muusikutest sõbrad veensid teda labori tühjast tööst loobuma ja pühendama loomingule. Kuid korrodini jaoks oli ka keemialooming samal ajal esimese sümfoonia ka leida ka vea oma tähtsamatest avastustest keemias ja sealjuures jätkustel rõõmsat meelt ja energiat küllaga. Ainult aega oma muusika kirjapanemiseks oli vähevõitu. Seda tööd ei saanud ju laboratooriumis muuseas teha. Selleks jäid pühapäevad ja haigusepäevad näiteks hambavalu, mis tõi kaasa paistes põse ega lasknud seetõttu tööl käia andis talle aega sümfoonia finaali kirjutamiseks otse partituuris. Lõpuks jõudis see ka ettekandele. Kohutav eksam autorile. Esimene osa võeti vastu vaikimisega. Kas tõesti läbikukkumine? Kuid teose lõppedes kõlasid ovatsioonid, mitte küll kogu saali täielt, kuid siiski suurelt osalt mõttekaaslasi oli ja see andis usku, et neid tuleb juurde. On vaja kirjutada rohkem muusikat just vene teemadel. Sümfooniast alustatud vene teemat uinuvad jõudu ja ärkamise ootust, jätkas Boradin. Häälele ja klaverile kirjutatud muinasjutus uinub vürst tytar ja tumedalaanelaulus. Nendele kirjutas ta ka ise tekstid väga meisterlikult, värsid, milles on rahvalaulule omast jõudu ja mis rahvalauluna Sulevad muusikaga täielikult ühte. Demokraatlikud ringkonnad tervitasid neid laule kui revolutsioonilise mõttekuulutajaid. Aga selle mõtteda paska, tsensuur ja tumedalaanelaulu ei lastud läbi. Rimski korsakov võttis abiks kavaluse. Tal olid sensoriga head suhted. Ta võttis oma kaks täiesti süütut romanssi ja läks nendega tsensori juurde. Too kirjutas paladele neid lugemata alla ega märganud, et seal vahel oli Boradini tumedalaanelaul. Varodinny nagu teisigi võimsa rühma liikmeid, haaras soov luua ooperit tõelist vene ooperit ajaloolisel süžee, l. Pärast pikka aega kestnud teema otsimist soovitas Tassov lugu Igori sõjaretkest. Paradiis sattus ideest vaimustusse. Teadlase põhjalikkusega hakkas ta uurima kroonikaid ja muid allikaid, et luua endale pilt ajastust, sündmustest, olustikust. Ta võrdles, vastandas, heitis variante kõrvale, kavandas uusi eepilises lugulaulus endas leidus tema jaoks nii palju muusikat. Ja koos selle muusikaga hakkasid kuju võtma sõnad. Ta otsustas kirjutada libreto ise. Tema luuletajaandele oli see jõukohane, pealegi pööraselt köitev. Ainult aega ei olnud. Äsja asutatud Vene keemiaselts nõudis aega igapäevane töö peale selle. Ja kui keemia oli tema suur armastus, mille jaoks ei olnud ajast kahju siis igasugused lõputud aruanded, arved, kviitungid, laboratooriumis, materjalide tellimine ja kontrollimine röövisid väärtuslikku aega nii keemikult kui ka heliloojalt ja niisugust tarbetut tööd tuli aina ja aina juurde. Aasta pärast veendus parad hinnet nii suure töö jaoks nagu ooper ei ole tal aega kuskilt võtta. Sõbrad olid kohutavalt pettunud, eriti Stassov, kes oli juba vaimusilmas näinud klinkaruslaani väärilist kaaslast. Ta kirjutas. Kui ma kibedusega kurtsin, et kõik see kaunis muusikaline materjal, mille ta oli Igori jaoks loonud läheb asjatult kaduma, vastas Borodin. Selles suhtes, olge mureta, materjal kaduma ei lähe, see läheb kõik minu teise sümfooniasse. TÖÖ sümfooniaga kestis seitse aastat kuid tulemus on nii terviklik, nagu oleks loodud ühe ainsa hooga. Siin on põlinade hõngu. Vägilased on muusikasse maalitud nii piltlikult oma jõudehetkede vaenlastega võitlemise ja võidu joovastusega. Nägu oleks tegemist ooperi avamänguga. Sekka lüürilised teemad, mis kujutavad Venemaa rahulikku tööd ja rahva lihtsaid ringmänge. Kõik see on nagu bõliina lauliku pojani jutustus muistsetest aegadest. Esiettekandel vene muusikaühingu kontserdil aadlikogu saalis kukus sümfoonia läbi kes üritasid aplodeerida, need sisistati vait. Kriitika märkis, et Boroditši teosed lõikavad kõrva olevat täis monstrum like ja ebaloomulikke veidrusi. Maalivad mitte pintsliga vaid põrandaharja või luuaga. Sõprade toetusest ja kinnitusest. Et teos on väga hea, leidis Boradin küll tuge kuid raske elamus oli see ettekanne autorile igal juhul. Ent nagu paljude oma ajast ees olevate kunstiteoste puhul leidis Caborodiini teine sümfoonia, millele Tassov andis nimeks vägilast sümfoonia hiljem kindla koha populaarsemate teoste hulgas. Samal aastal kohtus Prodin Saksamaal farenduslistiga, kes tundis hästi vene koolkonna muusikat ja kiitis tema sümfooniat. See, et autor on keemiaprofessor ja ilma muusikalise hariduseta, oli talle täielik uudis. Kuulsus, kelle talenti kummardas ja arvamustaustas kogu Euroopa kinnitas Borodiinile. Töötage, töötage alati. Töötage isegi siis, kui teie paluga ei mängita, ei kirjastata, kui need ei leia poolehoidu. Uskuge mind, nad murravad endale kuulsusrikka tee. Teil on hiiglasuur ja originaalne talent, ärge kuulake kedagi, töötage nõnda, nagu teile on omane. List tegi palju selleks, et Boroditši muusikat hakatakse Saksamaal kuulama ja hindama. Sealt aga algas nende teoste võidukäik ka teistes maades. Ja siiski ei jätnud mõtteooperist vürst Igor Boroditši maha. Mõte, töötas ideed kristalliseeru Sid. Tegelaskujud omandasid kindlad piirjooned. Helilooja lähtubki kõigepealt tegelastest, mitte niivõrd esialgsest süzeelisest kavast. Ta püstitas põhimõtet eepilises ooperis ei tule nikerdada. Kujud peavad olema monumentaalseid. Ta kasutab vastandamist kaks armastavat naist, Jaroslav na Kontšakovna. Esimene kujuneb ooperi peategelaseks. Tema muusikaline kehastus on väga rahvalaululähedane. Siin saab üldistatud kuju, naise ennastohverdav armastus ja mure taplusse haaratud mehe ja poja pärast. Ka Kontšakovne armastus on tugev kuid siin pole valmidust eneses algamiseks. Et armastatud enda juures hoida, on ta valmis tolle kas või surmaohtu saatma. Mees kujudes on kõrvutatud kolm erinevat vaadet võimule. Igori jaoks tähendab võim rahva ja kodumaa teenimist ülimat ausust nii enesesõprade kui vaenlaste vastu. Vürst Kalitskile on võim vajalik selleks, et elada külluslikult priisates. Au ja kodumaa on tema jaoks udused mõisted. Kontšaki võimu ideaal on hirmuvalitsus kõigi peos hoidmine, piiramatu võim ja keda ei saa võita, sellega otsida liitu. Suure osa andis Prodin ooperis, koorile, rahvale. Ja kuigi autori sümpaatia on loomulikult Igori ja vene rahva poolel, on ta vaenlastele Polovetsidele loonud väga kaunid idamaised meloodiad kujutanud nomaadide maailma omapärast metsikuvõitu iluooper on väga viisi rikas. Paradin kirjutas. Mind ahvatleb laul kantileen mitega retsitatiivi. Peale selle veetlevad mind terviklikumat ümaramad, avaramad vormid. Hääled peavad olema esiplaanil, orkester tagaplaanil. Paradin töötas ooperi kallal suvepuhkuste ajal, siis oli ta kirjutas pult lausa väljas lageda taeva all. Ja seda nimetas ta oma luksuslikuks kabinetics. Peterburi saabunud tutvustas ta valminud osi sõpradele. Jäiga osa leidis vaimustatud vastu. Kannatamatult päriti, millal valmib, millal. 50 aastase Boroditši kirjadesse ilmub järjest sagedamini kihutava ja kaduva aja motiiv. Arstid soovitasid ravida südant ja loobuda tööst ning rabelemisest tööst loobumine. See oleks olnud temasugusele inimesele elust loobumine. Aga teha oli veel niipalju. 1886. aasta detsembris märkasid sõbrad jällegi tema jahenemist Igori vastu. Prodini meeli köitis kolmas sümfoonia kaks osa olid juba paberile jõudnud improviseeritud, kuid üles kirjutamata oli ka finaal, mis laboratooriumis töötanud diaanini sõnade järgi olnud ebatavaliselt võimas ja ilus. Paar päeva pärast seda improvisatsiooni õhtut kutsus paradin, sõbrad ja kolleegid enda juurde vastlapäeva pühitsema. Kostümeeritud, et oleks lõbusam. Peremees oli, naljatleb lõbus kõigi vastu lahke ja armastusväärne seltskondlik jutukas. Keset lõbusat vestlust ilmus silmadesse äkki abitu hale ja ehmunud pilk. Ning ta langes jala pealt täies pikkuses maha. See oligi kõik. Kiirrong peatus. Ta lahkus, ümbritsetud sõpradest nagu kogu elu jooksul. Sõbrad Võimsa, rühmakaaslane, Rimski korsakov ja alles päris noor helilooja Aleksandr glasunov kogusid hoolikalt kokku kõik eskiisid, mis olid sageli rutakalt kirjutatud igasuguste ettejuhtuvate paberitükkide peale. Appi tuli Clazonovi erakordne mälu. Tal oli meeles kõik, mida ta kordki oli kuulnud. Mängitavat sõbrad lõpetasid ooperivürst Igor, mille juures paradin oli kõigi muude ülesannete kõrval töötanud 18 taastat. Looming on oma looja juba peaaegu sajandi võrra üle elanud. See on peamine.